Merre halli lagendiku kohal pilvi kokku ajab tuul pilvede ja merre, vahel hõljub uhkelt tormikotkas musta välgu sarnane. Korda merre pinda riivab Noorena olnud pilvi läbi. Harjub ta ning Kilvedeni kostab rõõmuda. Uljas õigus on, on, selles hõljus viha, võimu, kirre, leeki, võidukindlus aimavad, see sõitis pilved. Oigavad, ent tormi ootel kajakad oigavad ning merre kohal heitlevad tormiga õudu merepõhja. Mis maha matma koostab haabarve ohkeid hahkadele tundmatu nauding, eluvõitlustest kohutab neid kõuemürin. Rumal rasvahani peidab haaralt pandunud keha kaljuprakku. Uhke tormikotkas üksi priil ning uljalt tiirleb merre kohas. Üha süngemini pilvede alla, otsatule veele lähenevad aga lained lauldes hoogsalt kõrgusesse tormavad kõue vastu. Häik, kõõmad, viha rahus, lained oigavad. Võimsas haardes püüab lainte karju marru. Peksab raevus vastuv Ralf need pihuks-põrmuks rohvetavaid vooge tiirleb õhus tormikotkas musta välgu sarnane, nagu nool, ta pilvi läbib lainte vahutiibadega maha pühib. Ta hõljub nagu teema on uhke mustjastormid, eeman aurult, ta nutab. Oritan, naerad, tema pilvel rünki naerab, nutab härdameelselt rõõmust. Deemon ergas, kõuevihas roidumise märke, aimab kindlalt, usub, egas pilved päikest, kata suuda, ei suuda. Tuul. Ent und häik valdsed kohal, ilve parved, Civileekeloidavaks merre püütud piksenooled sügavustes kustutad vastu, helgid nagu lohed keerdus merre, kaovad marru. Varsti puhkeb maru. Mõjulgavate laide raevus välgunoolte Sämbades lendab uljas kotkas võidub rohvetina, hüüdes võimsamini, puuke.
