Tere. Tere.
Alustame teist Kadi teie sulest on ilmunud ka magistritöö
pealkirjaga klaasnegatiivid, konserveerimine
ja säilitamine filmiarhiivi Jaan riieti kogu näitel.
Veel enne, kui me sukeldume sinna konserveerimise
ning säilitamise maailma.
Mida te õppisite fotograaf riieti ning tema loomingu kohta,
tehes seda magistritööd? Eelmisel nädalal tähistati Viljandi fotograaf Jane riieti
100 viiekümnendat sünniaastapäeva.
Tänavu aastal puni kestva mast.
Digiteerimisprojekti raames on Jaan riietil kogust
digiteeritud 53000 klaasnegatiivi.
Õieti loomingust, tema pärandi konserveerimisest
ning titeerimisest hakkamegi kohe rääkima.
Sel puhul oleme palunud stuudiosse rahvusarhiivi
filmiarhiivi asedirektoreid, Kadisid ka tervist
ning mass digiteerimisprojektijuhi OP Tepperi. Ja see on väga huvitav teekond olnud, et õppisin Eesti
kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise erialal
ja sattusin siis filmiarhiivi esmalt praktikale
ja siis valisingi endale jaan riieti klaasnegatiivi itega
tegelemise siis oma magistritööks.
Ja juba siis noh, see on peaaegu 10 aastat tagasi õppisingi
tema loomingut tundma, kuigi olin seda tegelikult varem juba
tundma õppinud oma koduse fotokogus siis toimetades. Sest et mu emapoolne suguvõsa on Viljandist pärit
ja seetõttu mul koduses fotokogus oli ka paberfotosid olemas,
nüüd magistritöö raames, siis sain tutvuda nendes samade
paberfotode siis pabergatada eelmise põlvkonna
ehk siis originaalnegatiivi tega.
Tema looming on tõesti väga mitmekesine,
mitmetaoline, nii laiaulatuslik 50 aastat tegutsemist nii
Viljandis kui selle ümbruses ja mujal. Et ma ütleks esimese hooga väga mitmekesine
ja huvitav.
Kogu. Aga mille poolest paistis teile silma, et kas ta pigem
pildistas portreefotosid või maastiku? See on ka väga seinast seina selles mõttes,
et tema põhisissetuleku loomulikult moodustas ateljee
pildistus tavapärane selline seal alates 1906.-st aastast konstantselt,
et üle 1000 üles, et siis aastas suvekuudel isegi kuni 200
ülesvõtet kuus.
Et sellest tuli see põhisissetulek ja siis ta käis
pildistamas ka väljaspool ateljeed, siis grupp portreid
ja maastiku samamoodi linnavaateid, et sisult ka väga mitmetahuline. Apteie puutute kokku digiteerimisega igapäevaselt,
mida me saame õppida nendelt digiteeritud fotodelt,
tolleaegse fotograafia kohta, millised olid need tingimused? Ma arvan, et kui neid klaasnegatiiv vaadata,
siis me saame näha hoopis teistsugust pildikultuuri,
mida me kohtame täna näiteks sotsiaalmeedias.
Et foto tegemine on selline, on rohkem selline sündmus,
kuhu inimesed kogunevad, kuidas neid sinna paigutatakse.
Need fotojäädvustus ajad olid pikemad et selleks foto
tegemiseks pidi tööd tegema.
Nii see pildistatav kui fotograaf ja klaasnegatiiv kui
selline meedium jäi 20 sajandil peamiselt ikkagi selliseks
nagu professionaali meediumiks. Sest need menetlused vajasid eritingimusi
ja seda said sellist professionaalset endale peamiselt lubada. Millised on need eritingimused ja kaua see protsess üldse
võis kokku võtta, et kui külaline läks fotoateljeesse soovis
endast pilti teha, siis kui pika aja pärast selle foto siis
päriselt ka kätte sai? No need protsessid, nende ajastud on kindlasti erinevad,
et noh, et kui tähti, suuremaid grupi portreid siis
kindlasti see kogunemine võttis aega ja selline inimeste
sättimine võttis aega ja selleks, et veenduda,
et jäädvustus nüüd hästi välja tulnud oli vaja
professionaali kätt ja silma, et sellega hakkama saada.
Ja kui me räägime nagu nendest formaatides,
siis need näiteks kõige suuremad riieti klaasnegatiivid on
sellised ligikaudu A3 paberisuuruses suured klaasitükid,
et selleks pidi olema kaamera selline hiiglama suur
ja selleks, et seda kujutist siis pärast paberile panna,
pidi olema ka see, see masin, millega lõpuks tehti selline
suurema dimensiooniga. Aga kui palju tema kohust üldse on säilinud,
et intervjuu alguses mainisime, et 53000 klaasnegatiivi on
praeguseks digiteeritud.
Mis see maht on, millest me üldse räägime? Rahvusarhiivis on ligikaudu 70000 riieti klaasnegatiivi,
aga neid näiteks on ka Viljandi muuseumis ja,
ja võib ka mujalt võib-olla isegi leida neid tõesti projekti
käigus digiteeritud 53000 ja tähendab seda,
et siis et ligi 20000 on tegelikult veel filmiarhiivis olemas,
mida on ka varem digiteeritud ja mida me üritame nüüd ka ära
digiteerida lähima viie aasta jooksul kindlasti saaks kõik
seda riieti kogu inimestele nähtavaks teha. Ja lisaks fototehnikateni fotomuuseumis tema ateljeest pärit
näiteks ka ateljee maalitud ateljee foonid,
mis on väga huvitav, mida ta igal peaaegu igal sellel
negatiivil siis portarreteeritava taustal näete
ja just kõikides muuseumites kindlasti positiive leidub
ja kodustes fotokogudes ka. Aga enne, kui me saame tegelikult do rääkida digiteerimisest,
tuleks hüpata korraks ka konserveerimise juurde.
Kadi, teie magistritöö puudutas seda teemat.
Millised on need märksõnad, mis olulised konserveerimise
juures ja ma eeldan, et klaasnegatiivi ja teiste
fotomeetodite juures on ikkagi erinevad lähenemised kui
keeruline see tegelikult on, kui õrnalt või tundlikult
tuleks läheneda üldse sellele? No klaas ise oma olemuselt on ju küll tugev,
aga samas kergesti puruneb.
Et see on nagu üks aspekt, mida jälgida,
klaasnegatiivid võivad olla juba varasemalt purunenud,
mistõttu siis siis sealt ümbrikust välja võttes originaal
ümbrikust näiteks tuleb olla ettevaatlik,
et seal võivad olla mingid sellised silmale esmapilgul
nähtamatut mõrad või, või ongi klaas purunenud. Et see on nagu siis selline esimese hooga nagu kõige suurem kahjustus,
mida leida võib ja siis leidub erinevaid kriimustusi,
emotsioonil, oksudeerumistest, keemilisi kahjustusi.
Noh, oluline konserveerimis puhul antud juhul oligi see,
et valmistada materjal selliseks massiliseks digiteerimiseks.
Ja seetõttu me siis puhastasime klaasipinda siis märk
töötlusega ja emulsiooni pinda kuivas ja igat iga klaas tuli,
siis käis konservaatorite ja teiste abiliste töölaualt läbi,
et meil oli seal kokkuvõttes kuskil neli viis inimest,
kes puhastamisega tegelesid, et, et kogu see,
see hulk saaks digiteerimiseks ette valmistatud kui
digiteerimise tempo on tunduvalt kõrgem kui klaasnegatiivi
puhastamine ja konserveerimine. Et kui konserveerime umbes 40 klaasnegatiivi päevas,
on see jõudlus ühe inimese puhul, siis digiteerime paar 1000
maksimaalselt päevas. Aga kui see klaas on täiesti purunenud, nagu te ütlesite,
ümbrikus, kas seda on tõepoolest võimalik taastada,
nii et ei ole ka märgata, et katki läinud. Noh, seal on erinevaid meetodeid, on varasemalt kasutatud ka
näiteks liimimist, mis on meeletult ajakulukas.
Et praegusel hetkel ikkagi minnakse seda teed,
et kasutatakse digitaalseid vahendeid, pannakse
klaasnegatiiv valguslaual nagu pusle.
Kui ilma seda substantsi ennast liimimata
ja siis digitaalselt, siis vajadusel liigutatakse neid kilde
veel paremini kokku ja retušitakse, kui on vaja. Need on sellised eriprojektid, ütleme just projektist
jätsime tegelikult katkised negatiivid välja,
lihtsalt see Mazdideerimise jooksul käsitlemine oli küll tundlik,
aga noh, me, me isanda arvestada sellega,
et me peame hakkama katkiseid klaase valguses laval kokku panema. Eraldasime katkised klaasid ja neid hoiustatakse hoopis teistmoodi,
hoiustatakse horisontaalselt selliste spetsiaalsete ümbrik,
kes ees ja siis võtame nendeks aega, et neid siis oma
jõududega vaikselt digiteerida ja õnneks ei olnud see maht
riieti kogu puhul üldse suur, et ma ütleks,
et kuskil üks protsent võib olla tervikkogust,
oli selline, mis olid väga tugevad Ta kahjustanud.
Ta hoidis negatiivne väga hästi oma ateljee pööningul,
tal oli selline spetsiaalne riiulite süsteem sinna ehitatud,
et ja igaüks eraldi ümbrikus ja see on tõesti väga hästi säilinud. Näiteks lisaks mustusele sai nende klaaside pealt veel
leitud erinevaid selliseid värvilisi maske võiski leidub
näiteks fotograafi sõrmejälgi, et see selline klaasnegatiiv
on selline valim, sest ta näitab sellist fotograafi ja,
ja ateljee sellist elu.
Et on niisugune, nagu asi ta end selleks matriaalseks nagu minevikuks. Jah, puudutasime nüüd seda digiteerimise protsessi ka,
aga kas selle digiteerimise käigus, nagu me ka enne
intervjuu alguses natuke jõudsime juba rääkida,
siis ei piirdu ainult fotodega, kuidas erineb peale selle
aja mahu kuidagi veel filmi ja ja siis klaasnegatiivi digiteerimine.
Kas see lähenemine on kuidagi teine? Absoluutselt sellepärast, et nagu filmi puhul lõpptulemus on
liikuv pilt ja foto puhul on staatiline kaader,
aga mõlema puhul jäädvustatakse üks pilt korraga üks
jäädvustus korraga ja siis tehakse liikuvaks pildiks
tarkvaras hiljem. Kas te võite tuua paar näidet, millised filmid on seni selle
projekti raames digiteeritud?
Filmidest? Me keskendusime siis esimeses projektis krooni ka filmidele
Nõukogude Eesti Ringvaadetele, kuna see oli samamoodi nagu
riieti pärand, siis selline ühetaoline pärameetritelt ühte laadi,
lihtsamini pisut ettevalmistatav materjal.
Ja teises projektis keskendusime lisaks ringvaadetele ka dokumentalistika-le,
et peaaegu täies mahus mustvalge eesti dokumentalistika
pärand sai digiteeritud ja on selle aasta jooksul ka meie
andmebaasidesse üles jõudmas. Ja lisaks ka voogedastusplatvormil ar kaader. Ja soovitan kindlasti minna hark ader platvormile
ja selline on selline Eesti kaart, mille pealt leiad
erinevad kroonika palad erinevates asukohtades saate kaardi
suumida ja kodukoha üles leida, näiteks,
ja vaadata, kas seal on midagi kunagi üles võetud. Kas meil on umbkaudne number ka olemas, et mitu filmi on
seni digiteeritud rahvusarhiivis kokku või selle projekti käigus? 800 esimeses projektis Ja üle 800 ja kuskil 300 400 tuli lisaks veel teises
projektis siis dokumentaalfilme ja ja kroonikaid,
et ringvaadete kõrgajal seal viiekümnendatel,
60.-te alguses toodetes tihti kuskil 50 ringvaadet aastas
ja siis igas ringvaates oli kuskil viis kuni kaheksa
erinevat temaatilist pala.
Nii et tegelikult, kui korrutada see viie kuni kaheksaga,
siis siis erinevate teemade hulk on palju suurem. Mainisime, et nendel fotodel keskendute 20. sajandi algusele
plussis sekkaga filmid kui suur võib-olla üldse see kogu,
mis meil arhiivides seisab, mis ootab praegu digiteerimist? Ja suur osa nende projektide loomisel on olnud kaardistustöö
saada aru, et mis on see kriitiline mass,
mida võiks digiteerida võrdlemisi väikse aja jooksul
ja ja nendes tiib tellimisprojektides esimese kahe
projektiga oli eesmärk.
Põhifookus oli klaasnegatiivid, sellepärast et see võib olla
vanem materjal.
See on kindlasti originaal materiaalsest negatiivi,
teistsugust ei saa eksisteerida, originaal aga teesk haridustööd,
siis oleme tegelikult leidnud, et need filminarratiive fotosid,
mis on digiteerimata, et nende arv kindlasti läheb miljonitesse. Kui kaardistada ära ja vaadata, siis, kui võtame Eesti
kaardi silme ette, kas mõni piirkond kuidagi kerkis eriti esile,
et kus seda materjali koguti, tehti, oli eriti palju. No need materjalid nendesse projektidesse laekuvad erinevate
asutuste kaudu, et meie näiteks filmiarhiivis rahvusriivis
juhime projekte, aga me kaasame ka erinevaid teisi asutusi,
näiteks fotoprojektis osales kokku 24 asutuste meie nende
seas ja, ja eesmärk oli, et see haare oleks võimalikult lai,
et nii idast kui läänest Eestis oleks kaetud need fotokogud.
Ja ma usun, et tegelikult see huvi, see ja see nagu
väärtuskese on igalühel nagu erinev tegelikult,
et noh, mina olen tegelikult olen Ida-Virumaalt pärit ja,
ja kui, kui neid fotosid vaatan, siis alati seal oma pilgu
alati nendel fotodel, mis Ida-Virumaal tehtud eriti oma
kodukandis Toilas. Kardame lõpetuseks kõlanud, miks on üldse oluline,
et me Mazdigiteerime nii fotosid kui ka filme? Tänapäeval on oluline teadvustada seda, et ligipääs
kultuuripärandile ei tähenda, et see on kuskil pimedas
ruumis peidus.
On oluline kultuuripärand, on, on kättesaadav kõigile ja,
ja tõsiasi on see, et enamus meie külastajaid on
virtuaalselt platvormile lähenenud.
Et sellepärast on hästi oluline, et, et see see mineviku
pärand oleks ka virtuaalselt nähtav ja käega katsutav
kõigile eestlastele. Ja suur asi on ka see, et, et nende digiteerimisprojektide
raames saab siis esmalt siis kaardistatud need kogud
ja teiseks ka siis säilitatud paremates tingimustes ka siis
tähendab see säilitamine siis ümberpakendamist
või lausa konserveerimist, et igal juhul saab nendega ka
materiaalselt tegeletud.
Nende projektide eel ja ajal. Ja siin on hästi oluline see aspekt ka, et mäluasutustel,
nii väikestel kui suurtel on erinevad võimalused digiteerida
oma kogusid ja väiksematel kahjuks alati vähem
ja Mazdigiteerimised annavad võimaluse väiksemates
muuseumites näiteks rohkem nende kogusid virtuaalselt
nähtavaks teha. Ja kas on võimalik, et mõni dokumentaalfilm jõuab ka kinolinale,
sest Jandriety kogust on meil ka Viljandis avatud näitus
lausa kolmes kohas?
Ma mõtlen just neil dokumentaalid, mis said digiteeritud,
need kasvõi kroonikad, et tegelikult oleks huvitav vaadata. Ja kindlasti dokumentalistika digiteerimine pakubki selle võimaluse,
et et seda on võimalik teha edaspidi ja kasutage pärandit.
Mitmetaoliselt. Kui ma sinna kaadri reklaami tegin, siis kindlasti räägiks,
kust nendele riieti fotodele ligi saab, et meil on selline
andmebaas nagu meediat, DVD, sealt otsingut tehes rean riiet
leiate riieti, klaasnegatiivid ja kujutisi
ja kindlasti on ka neid Viljandi muuseumi kogus muisis nähtavam. Jah, ja fototehnikat soovitan uurida fotomuuseumist,
mille kogud on samuti muisis nähtavad.
Et seal on erinevaid selliseid tehnoloogilisi aspekte,
mida just meie füüsiliselt nägime klaasnegatiivi del siis
neil on need näiteks perretušimis vahendid
või fotokaamera objektiivi filtrid, et seal näha,
et saab kokku viia ka mäluasutuste üleselt riieti pärandit. Väga põnev, tasub kindlasti uurida Kadi ja aitäh,
et tulite ja rääkisite meile sellest põnevast foto-
ja filmimaailmast, aitäh.
