Vikerraadio. Kajalood. Head kuulajad.
Me oleme seekord palunud stuudiosse loodusfotograafi
ja väga paljudel sellistel loodusfotovõistlustel. Tegelikult auhindu korjanud fotograafi Remo Savisaare.
Tere, Remo.
Tervist. No ma saan aru, et kui fotograaf läheb kogu oma
suure tehnikapargiga välja siis see sünnib ajal,
kui meie tavalised inimesed alles magame õndsa und
ehk keset südaööd tuleb tundide viisi külmetada,
kas metsast tihnik, kus mererannas ja see hetk enne,
kui päikesekiir ületab horisondi või siis,
kui ta juba natuke natuke näha on, siis on see fotograafi
jaoks kõige õigem pildistamise hetk. Kas klišee Remo? Ei, tegelikult ei olegi see, et mulle viimaste nädalate
sündmused on liigagi eredalt meeles, kus tõepoolest minek on
kottpimedas siis kui kõik magavad ja ka tulek on kottpimedas,
aga siis veel ei magata, see tähendab selliseid 12 13 tunni
pikkuseid varitsemisi varies.
Ja no kaks nädalat tagasi oli meil veel selline korralik pakane,
et ma mäletan, et ühel hommikul, kui ma läksin hommikul
öösel siis oli miinus 11 ja esimene tund kaks,
kui ma sinna jõuan, siis on kuna see on ikka korralik seen,
matkemale varustust palju ja ma küll lähen hõlmad lahti
ja nii edasi, aga kohale jõudes ma olen ikkagi üsna üsna
läbimärg ja tunne on nagu oleks saunalavalt tulnud. Esimene tund, kaks ongi mõnus, soe on.
Aga vot siis hakkab see külm tulema ja siis proovid muidugi
mida teha, et sellest külmast jagu saada,
küll siis seal põlevad igasuguseid küünlakesed
ja küll siis ma hankisin ühe väikese gaasiseadmed natukenegi
sooja saada ja siis kinnastes on mul käte soojendavad
sellised väikesed padjakesed ja saabaste all on padjakesed
ja et natukenegi sooja saada. Mille nimel?
Selle nimel näiteks viimane oli, kus ma väga soovisin saada
hetki kaljukotkaste elust.
Ja kui palju me neid hetki siis sain selle 12 tunni jooksul?
No viimane kord, null.
Aga kord enne seda sain vist äkki kaks või kolm minutit
ehk mõelda, et ma seal passin 12 tundi seal lihtsalt varjas
olek aeg, millele tuleb siis juurde see autosõiduaeg
matkamise aeg. Ja kaks minutit siis?
Jah, vähe. Vähe küll.
Et kui ma mõtlen siin viimaseid internetis selliseid
arutelusid kuidas loodusfotograafiks saada,
palka võiks saada palka nagu saab palka ka,
ütleme pulmafotograaf oma töö eest, kes ka passib,
seal ütleme, pildistab kaheksa tundi siis mina ei pruugi
mingit palka saada. Ma arvan küll, et ega te raha pärast seda tööd üldse ei teegi. Raha pärast seda ei saaks teha jah, et see on pigem ikkagi
selline kutse, südamekutse, see on midagi,
mis nagu paelub, et vahest vahest tundub küll äärmiselt raske.
Näiteks ka eelmine pühapäev kuma varitsesin,
varjas pikalt ja seal toimus korralik nii-öelda action
ehk siis tegevus, kus ma sain kaks-kolm tundi kohe alguses
kõvasti pildistada.
Aga see tähendas seda, et nii füüsiliselt kui vaimselt,
see ei ole ju ainult nupulevajutus, on ka säride mõõtmine,
kompositsiooni sättimine, hetke ette aimamine,
see tõmbas mind nii läbi. Et kui ma kella vaatasin, siis kell oli kõigest vist 10
ja ma teadsin, et mul on istuda kusagil kella seitsmeni õhtu.
Et siis oli küll selline kannatus, kus ma mõtlesin,
et no ma enam ei taha, et järgmine nädal,
noh ma jätan vahele.
Noh. Täna on täna, neljapäeval, eile ma vaatasin pilte.
Ja siis ma tundsin küll, et ma lähen uuesti.
Et vot see kannatuste asi ununeb, ununeb õnneks kiiresti,
et kui vaadata hiljem neid pilte saadud pilte siis see nagu
kompenseerib selle Tasus Ma ütlen kuulajale, et me räägime Remoga natukene enne paastumaarjapäeva,
see seletab ka võib-olla hästi, külmasid öid.
Aga, aga tähtis on tegelikult ka see, kuhu tuleb fotograafil
jätta auto sellest kohast, kus ta ennast varjesse asutab. No see oleneb täitsa täitsa liigist, keda,
keda ja kus ma jälgin, teinekord ei tulegi autot jätta kuhugi,
sellepärast et pildistamine toimub suisa autost,
et on selliseid kohti, kus ma kasutangi autot variana,
konkreetselt istungi seal autos, teinekord tõmban sinna
autole veel varjuvõrgu peale, et mind ei oleks näha.
Ja see on valitsuse üks väga hea koht.
Mina kutsun, ütleme koolitusi teen siis see on mul üks varje
tüüp ja selle asja nimi on mobiilne, varje. Sellega saab väga hästi ka väikeseid muudatusi teha,
liikuda natukene edasi natuke tagasi.
No selleks ideaalne oleks muidugi elektriautod,
mis üldse häält ei tee.
Aga noh, seda, seda mul ei ole.
Et selliseid Antsimisi, see, see oleneb täiesti liigist.
Kui ma mõtlen näiteks selle kaljukotka peale,
siis minu konkreetne varitsus toimus kaljukotkapesast umbes
kolme poole kilomeetri kaugusel. Aga tollesse kohta kutsuma varitsesin, oli selline noh,
pool tundi kõndimist või siis matka.
Ja kuna ma olin õnneks päris palju käinud,
siis oli mul seal rada sees, aga ma läheks nagu tühjalt
lehelt rada ei oleks sees olnud.
Siis lumeolud toona olid põlvini, ehk siis poole tunni
asemel ma kindlasti sumpaks tund aega või isegi rohkem.
Viimane kord, esmaspäeval kui ma mõtlesin,
et ma lähen teen seal pool päeva siis me ei saanudki minna. Mis sa arvad, miks auto jäi lumme kinni? Ei jäänud, autost sain täitsa välja.
Sain ka, sain ka paarsada meetrit liigutud
ja proovisin läheneda, aga miks ma isandigi? Ma tõesti ei tea, suured üleujutused, mets oli kõik vee all
ja mõned kohad, kus ma küll võtsin sellise riski,
et ma sain teatud kraavid ja kohad ületatud nii-öelda
kasutades vana jääb, aga oli näha, et vesi üha tõuseb siis
ennelõunane aeg on, oleks sinna variassega pääsenud,
siis ma kardan, et õhtul ma ei oleks tagasi pääsenud.
Nii et ma otsustasin, et hea küll, ma ei lähe muidugi põnev
tolle koha juures oli see, et nii kui ma auto ära parkisin
ja kümmekond sammu tegin, siis vaatasin,
et ohoo, näed taas kord ilvese jäljed, seekord värsked
ja kohe ilveste jälgede kõrval karu jäljed,
et noh tundub see natuke müstiline, kuidas need kaks
niimoodi ühes kohas kokku on saanud, aga noh,
mul on ka pilt olemas, et tõepoolest on olemas. See on nii tore, et, et me saime vestluse käigus Remoga juba
sina peale.
Et tahan küsida mitut kaljukotka pesa Eestisse,
tead. Ma arvan, et ühte teangi anud aga kaljukotkas üldse kotkaste
pesad on selline, see on väga tundlik teema,
et mul ei ole üldse eesmärgiks pesade väljaselgitamine.
Kotkas on niivõrd tundlik liik, et pesast pesitsusajal
näiteks praegu tasub kauge kaarega, see tähendab ikka
kilomeetrite kauguselt ringiga mööda käimist,
et ta on häirimisele väga tundlik liik.
Et sellist pesade juures pildistamist tundlike liikide
juures mina mina ei tee ja see, seda ei tohi ka teha
ja see eeldab väga suurt ettevalmistust,
lubade hankimist ja muud sellist. Et need pesad, kui ma mõtlen erinevate pesade peale,
siis. Ma olen pigem sattunud nagu juhuslikult peale selle
kaljukotka pesa konkreetsed.
Ega me teda oma silmaga näinud ei ole, aga ma tean,
kus ta peaks olema.
Ja mingit sellist huvi, et ma läheks seda vaatama,
seda, seda mul ka ei ole.
Kui siis kui toimub näiteks peaks toimuma kaljukotkapoegade
rõngastamine siis võib-olla kotkaklubi ka kaasa minna,
et see, see on, tuleb nagu kõne alla, aga muidu sinna
pildistama ei. Oli see nüüd sinu selles blogis või oli see mõnes sinu fotoraamatus,
aga kaljukotkast avatud tiibadega linnust pilt on väga võimas.
Kuidas sa selle sai? Vot see on vist kellegi teise pilt.
Et tegelikult mul on paar pilti küll olemas blogis avatud
tiivad on küll, aga ta on maa peal ja tiivad lahti,
mis on üks selline väga vana pilt, mul on ka värske pilt.
Ma ei ole ühtegi värsket pilti näidanud ja need värsked
pildid on päris selles mõttes magusad, nagu me foto
fotokeeles ütlema.
Et mul õnnestus näiteks tabada päris mitmeid hetki. Üks põnevamaid oli näiteks see, kus kohalik,
konkreetselt kaljukotkaid, siis kui ma jälgisin,
tuli välja, et tegutseb seal neli erinevat lindu.
Kohalik baar ja kaks noort ja üks noor on eelmisel aastal
sündinud Raplamaal, täpsemalt kohta ei hakka ütlema,
kus, aga no tema pildistamine toimus selline rohkem kui 100
kilomeetrit eemal, siis nüüd.
Ja ta oli jäänud Eestisse siia talvitumaks,
mis ei ole väga tavaline, et selline noor lind jääb siia
niimoodi paigale. Et mul õnnestus näiteks näha, kuidas kohalik paar selle
nooruki eemale tõrjus, et see ei ole sinu koht,
mine otsi oma territoorium.
Siis järgmine hetk mul õnnestus näha, kuidas kaks noort maa
peal jagaljasid, et vot need on need hetked Modsaim pildile. Kas selle kohta öeldakse, et üks pilt on magusam kui teine? Võib nii öelda küll, jah, ja vot need pildid,
need üürikesed hetked, et noh, 12 tundi passid,
kaks minutit võib olla pildistad, vot need on see päike,
motivatsiooni piisake ka, mis on see, et ma tunnen,
et ma tahan järgmine kord minna tagasi?
Äkki ma saan järgmise selliseks piisakese
või killukese?
Et ma saaksin neid killukesi rohkem, et ma saaksin selle
nii-öelda kaljukotka sellisest elust siis pildi kokku panna.
