Ka. Eile, 19. aprillil esitleti Tartu Ülikooli kunstimuuseumis
uut raamatut Tartu Ülikooli kartserilood.
Raamatu on koostanud ning saatesõnaga varustanud Ken Ird
Tartu Ülikooli muuseumist ning Kristiina Tiideberg Eesti kunstimuuseumist.
Lugusid saadavad ka Tartu kunstnik Kristina viina,
fantaasiarikkad illustratsioonid.
Tänases saates on mul väga hea meel tervitada üht autorit
generdi tere. Kuna tegemist on esmakordse Tartu Ülikooli kartseritele
pühendatud ülevaate teosega, oleks ehk esmalt paslik pärida,
mis üldse ajendas teid seda teemat uurima
ning sellest kirjutama. No tegelikult ikkagi inspireeris see materjal ise
ehk siis kartser ja kui nüüd minu loost rääkida,
siis mina hakkasin tööle Tartu Ülikooli kunstimuuseumis
2016. aastal ja olin seal esialgu külastusjuht.
Ja minu üks ülesanne oligi teha ringkäik ülikooli peahoones
ja ülikooli peahoone ringkäik viib ikka ja alati ka
kartserisse ja kuna mul endal on ajaloolase taust
ehk siis ajalooteemad pakuvad mulle huvi ka
spetsiifilisemalt on mul ka õigusajalooline huvi alati olnud,
siis kartseria õiguse ajalugu puutuvad väga hästi kokku,
onju kartser, selline omalaadne kurioosne tudengi vangla
ja sealt siis tuli ka siis huvi seda teemat täpsemalt uurida,
võib-olla ka vastata mingitele küsimustele,
millele me ei osanud kohe vastust anda, kui külastajad meilt
seda küsisid. Ja sealt siis sai mindud arhiivi, vanu ajalehti,
lapatud, vaadatud, seda, mida kartserditest on varem
kirjutatud ja sai kokku kogutud siis materjali
ja sealt siis hakkas see huvi järjest. Aga kartsele on ju tegelikult tõesti võrdlemisi vana nähtus,
et need on ju Euroopa vanimate ülikoolide juures ka,
et kui vanad on need Tartu ülikooli kartseris
ja mille poolest nad näiteks Euroopa kontekstis erilised. Võiksid olla, kui nüüd sellest küsimuse viimasest otsast võtta,
siis ega nad väga palju erilised ei olegi ütelda laias
laastus tegelikult kannavad sedasama traditsiooni eeskätt
siis seda saksa traditsiooni, mis on ju siinset
kultuuriruumi tohutult mõjutanud.
Ja 19. sajandil Tartu ülikool oli ju peaasjalikult
saksakeelne ülikool, nii et juba kas või sellepärast et
selles osas ma arvan, et väga palju erinevusi ei olegi. Aga kui vanad on nüüd need meie kartserit,
siis tegelikult kartser kui selline oli Tartu Ülikoolis
olemas juba päris algusest peale isegi juba ülikooli asutamis.
Dokumendid sätestavad, et aastast 1632, kuidas rektori käes
peavad olema kartseri võtmed või selline sümboolne kartseri võti,
siis pigem niimoodi, mis siis ka sümboliseerib tema
justiitsvõimude oma õiguslikku jõudu siis kartserikaristust määrata,
nii et tegelikult ülikoolil olid juba Rootsi ajal kartseris. Nendest ei ole ju midagi säilinud, sest ka neid maju endid
alati ei ole enam Tartu peal alles.
Küll aga on siis alles tõesti ülikooli peahoones üks kartser,
mis on pärit 19.-st sajandist ja tõesti,
kui ülikooli peahoone ehitati, siis peahoonesse rajati
kohega kartseris muuhulgas siis ka ülikooli peahoone pööningule,
siis. Aga mille eest üldse tudengeid kartseritesse pandi,
on see ka läbi ajaloo näiteks muutunud, need kriteeriumid on
ikkagi pigem samaks jäänud. Noh, laias laastus samad, sest et ega ülikoolil oli tõesti
omaette õigusjõud ja võim, ülikoolil oli oma õigussüsteem
omaette ülikooli kohus, mis võis kartserikaristust määrata,
aga sellel olid ka omad piirid, ehk siis noh,
tänapäeva mõistes me võiksime rääkida nii-öelda väärtegudest,
et kui asi läks ikka juba tõsiselt kriminaalseks,
siis sinna enam ülikooli kohtuvõim ei ulatunud,
selleks olid kõrgemad kohtud, aga need põhilised alused,
mille pealt siis sai karistust mõista tudengieeskirjad,
üliõpilaseeskirjad, mida ülikool võttis vastu 19. sajandi
jooksul mitu korda uuendas seda ja seal olid siis tõesti
võrdlemisi üldiselt küll, aga ikkagi laias laastus kirjas,
mis on siis need piirangud tudengitele nende kohustused,
õigused ja kui siis neid paragrahve rikuti,
siis sellisel juhul tõesti võis juhtuda,
et sa kartserisse sattuda, kui sa oled näiteks üks väga hea näide,
on üks kõige põhilisemaid põhjuseid, mille eest kartserisse pandi,
oli võlgu jäämine sellest istuti väga tihti
ja omamoodi, tekib küsimus, et noh, et kui jääd võlgu,
siis eesmärk oleks ju, et maksad ära, eks ju,
et mis võlavangla sellesse puutub ja noh,
tegelikult tõesti, eks nad pidid ju selle võlaga kinni maksma,
aga milles on konks, on selles, et üliõpilaseeskirjad
määrasid ära, kui palju sa võisid võlgu võtta Tartu
linnapeale ja kui sa siis mõnelt krütmikult olid võtnud üle
selle määra, siis mitte ainult sa ei pidanud oma raha tagasi maksma,
vaid sa pidid siis ka kartserikaristust selle eest kandma
ja on näha, et tudengid seda ikka ohtrasti tegid. Kui range muidu see kartserite kord oli,
et kas sealt võis ka väljas käia, et kui näiteks tõesti
eksameid on vaja teha või midagi, et oli see paindlik. Väga õige tähelepanek, et ma ütleks, et see oli pigem nagu privileeg.
Ta ei olnud ikkagi 100 protsenti selline range vangla,
eks see oli ka tõesti selliseid erandeid,
kui oli ka selline karmim juhtuma olnud,
mille eest tudeng pidi kinni istuma füüsiline vigastamine
või midagi sellist, siis olid need karistused rangemad
ja siis ka näiteks pidid istuma vee ja leiva peal nii-öelda,
et muud süüa ei saanud. Aga reeglina oli see pigem niimoodi, et tõesti päeval pidid
käima loengutel, aga õhtul läksid üles siis kartserisse,
istusid seal üksinda ja mõtlesid siis oma tegude üle järele
ja on ka selliseid näiteid tõesti ka teada,
kuidas antakse Sule luba minna siis ajutiselt kartserist
välja selleks et anda eksam, et meil on ka üks konkreetne
näide seal raamatus kirjutatud selle kohta üks lugu siis sellest,
kuidas üks tudeng siis mitu korda sellisel ettekäändel välja
läks ja iga kord palju hiljem tagasitulija sellest alles
siis ka rohkem karistust väänati. Kas neid tudengeid, kes sinna kartserisse määrati kuidagi ka
nagu avalikult eksponeeritud, kas nende kaastudengid said ka teada,
et nad on kuhugi häbiposti praegu pandud
või see oli niisugune salajane asi, pigem? Väga hea küsimus.
Ma nagu päris sellist Allikalist tõendid selle kohta ei leia,
küll on teada seda, et ülikooli karistuste astmestik oli
päris tihe, seal oli väga mitu erinevat võimalust,
kuidas siis tudengid karistada, et anda kas lihtne hoiatus
või siis järjest karmimaks ta nagu läks ja kartseri joonud,
selles osas veel kõige karmim karistus, kõige karmim
karistus oli ikka ülikoolist väljaheitmine. Ja kõige hullem, mis sinuga juhtuda sai,
oli see, et sind heideti ülikoolist välja klausliga,
et said ohimid, et ühtegi teise vene impeeriumi ülikooli
enam astuda.
Et kas selline asi oli olemas.
Aga just nimelt seal siis selles karistusastmestik,
kus on üks selline variant ka, et sinu nimi pandi avalikult
välja ülikooli peahoone teadetetahvlile. Häbi nimekirja niimoodi, et sellised asjad olid küll olemas.
Seda, et kas oli ka selline kartseris istujate nimekiri,
vot seda ma täpselt öelda ei oska. Siis vist ei saa jah küsida, et kas oli ka mingeid tendentse,
mingi kindla eriala tudengid seal kõige rohkem istusid näiteks. Tegelikult natukene statistikat on tehtud küll,
et kui 25 aastat sai taasavatud Tartu ülikoolist aastal 1827,
siis anti välja üks selline juubelialbum,
seal juubelialbumis on statistikat kartserikaristuste kohta
mille me siis ka refereerisime oma raamatusse.
Seal on siis tõesti ka välja toodud siis teaduskondade kaupa,
millised tudengid on siis ulakkamad ja millised on siis vaoshoitumad,
et kui mu mälu nüüd ei peta, siis oli niimoodi,
et kindlasti kõige vähem istusid kartseris dioloogia tudengid. Hea, kõige rohkem, kui ma nüüd õigesti mäletan,
siis oli juuratudengid äkki. Natukene paradoksaalne. Just võib küll nii öelda, aga peab raamatust üle vaatama,
kas see ka päris nii olime, pan praegu peast,
tuletasime. Aga siin tuli juba korraks jutuks, et kui palju neist
kartserites siis päriselt praegu säilinud on
ja kas seal on alles ka näiteks mingeid seinale soditud
joonistusi või mõtisklusi. Ja Tartu Ülikooli kartseritega on tõesti siis selline kurb lugu,
et kuni 1965. aastani oli ülikooli peahoone pööningul alles
kõik viis kartserit mis seal siis ajalooliselt 19. sajandil ehitati.
Ja need olid ka paksult täis tudengite joonistusi,
sõnumeid, luuletusi, kogu seda folkloori,
mis neist siis sinna maha jäi, sellel ajal,
kui nad seal istusid ja igav lesid.
Aga kahjuks, 20. detsembril 1965. aastal süttis ülikooli
peahoone põlema peahoone keskuse hävis pea täielikult hävis
ka katus, mis tähendab, et nendest viiest katusekambrist jäi
alles ainult poolteist kartserit ja üks kartser siis 10
aastat pärast põlengut Sis taastati, et praegu on meil
võimalik minna ülikooli peahoones Ülikooli kunstimuuseumi kaudu,
siis vaatama just seda säilinud restaureeritud kartserit. Ja seal on siis ka säilinud neid algseid maalinguid
piisavalt palju, aga see kõige joonistuste rikkam kartser
see hävis ikkagi kahjuks. Täiesti ära, kas neist kartseritest muidugi mingeid arhiivides,
näiteks pilte on alles, et millele näiteks Kristina viina
illustratsioonid tuginevad?
Peale fantaasia? Võta fantaasiat on seal tõesti palju ja selle üle oleme
mõlemad autoriga väga tänulikud, et Kristina viin meile tuli
appi ja aitas need neid lugusid veelgi värvikamaks teha,
kui nad juba ise on.
Aga kui rääkida, et kui palju on säilinud kujutisi
kartseritest tõesti päris vähe, et on teada üks autentne
foto 19.-st sajandist, mis on silmnähtavalt natuke kal
lavastatud aga siiski näitab siis just nimelt seda ainsat
säilinud kartserit, mis meil on siis sellisel kujul,
nagu ta algselt välja nägi. 20. sajandi algusest on mõned fotod juba teada
ja on ka üks joonistus aastast 1888.
Ja siin võib-olla võibki teha raadiokuulajatele üleskutse,
et kui te selle kartseri raamatu kätte võtate,
siis te näete seda joonistust Kaia Lugusale joonistuse kohta
aga selle joonistuse originaali õnnestunud meil mõlemal
autoril kahjuks üles leida.
Oleme leidnud üles ainult artikli, kus on see lest repro
välja pandud ja selle siis panime omakorda siis ka oma raamatusse. Aga selle suutsime tõesti ära tõestada, et see Eduard Jansen,
kes seal siis selle joonistas tema tõepoolest nendel kuupäevadel,
nagu seal joonistuse pealkirjas on kinni istus.
Ja ikkagi täiesti reaalne, Tartu Ülikooli tudeng oli nii,
et, et kindlasti on see täis autentne kuju siis ülikooli kartseritest,
aga kui leiaks kuskilt originaali, me oleksime väga tänulikud. Siis tuleb ikkagi tööd veel arhiivides jätkata,
ent juba sellest ajendatult ka, et kuidas ta üldse seda
materjali kogusite, et teil on ju seal värvikad lühijutud,
mis põhinevad mälestustel kirjandusteostel,
arhiiviallikatele, aga samas ka anekdootides.
See ampluaa on väga lai. See ongi väga lai, et kartser on jätnud väga sügava jälje
ikkagi baltisaksa kultuurilukku, sest et Tartu ülikool oli
selline koht, kuhu üle kogu balti kubermangude noored kokku
tulid ja elasid.
Seda värvikat tudengielu sattusid tihtilugu kartserisse.
Hiljem tihtilugu ka kahetsesid seda noorusuljust,
aga oli, mis oli nii, et väga paljudes mälestustes tõesti on
kartseritest juttu. Ja kartseritest on siis ka tõesti ka selliseid rahvalikke
jutte kirjutatud ja, ja selliseid lõbusaid mälestusi eeskätt ikkagi,
et sealt siis nagu see anekdootlik pool,
aga kuna me mõlemad oleme ajalooharidusega,
nii mina kui Kristiina, siis me alati tahame kallikate
juurde tagasi minna, nii et me tõesti tegime ka väga sügavat arhiivitööd.
Kahekesi koos käisime rahvusarhiivis, otsisime välja vanad
kartseri raamatud, kirjavahetused ülikooli valitsuse
ja erinevate institutsioonide vahel kohtutoimikud,
mis siis konkreetseid juhtumeid menetlevad
ja selle põhjalt siis need 19 lugu tegelikult kokku saigi. Et on ikkagi taotletud objektiivsust ja tõelevastavust,
et ma ei tea, kas murrate müüte või loote müüte,
pigem siis. Noh, eks paratamatult ikka mingeid müüte lood
ja juba on nagu näha ka, et üritad mingid müüdid murde
ja siis tekivad uued asemele ja kui nüüd raamat on välja tulnud,
siis seda kindlasti tuleb veel juurde seda tagasisidet aga
aga mõningaid selliseid müütilisi mõtteid,
arusaamu tõesti üritasime ka kummutada, kasvõi näiteks
duellide pidamise küsimus, et üks selline väga levinud
teadmine on see just duelli eest satuti tihti kartserisse,
mis tegelikult ikkagi üldse nii ei olnud. Esiteks nende duellidega oli nii, et kuna see oli väga
rangelt seadusega keelatud juba sajandeid juba tegelikult
Rootsi ajast ja jätkus ka siis Vene impeeriumi ajal siis ei
olnud esiteks ülikoolil väga ka õigus nii karmi
kriminaalrikkumist menetleda ja, ja teiseks oli see ikkagi
selline halb toon, kui selline asi juhtus,
nii et pigem üritas ülikool selle asja nagu omavahel ära lahendada,
nii et asi nagu teiste institutsioonide kätte ei sattunud
ja lõppkokkuvõttes siis ka 19. sajandil seadused täitsa
kindlalt nagu ütlesid seda. Ülikoolil on õigus ainult eeluurimist korraldada,
kui juhul, kui siis ikkagi saab kinnitust
ja aia saab avalikuks, et selline duell on juhtunud.
Et eeluurimise eest on küll mõned üksikud tudengid istunud kartseris,
aga kui me oleme teinud siin statistikast 19. sajandi
lõpupoole paarist kümnendist, siis kokku ligi 1600
kartserikaristust ja nendest viiel juhul kartser,
et siis noh, tegelikult ikkagi see oli väga marginaalne
duelli eest just kartserisse sattudes oli pigem niisugune kurioosum. Te tootega välja, et teie teos on siis esimene selline
ülevaatlik kogumik, aga samas on ikkagi ka kirjandusteostest
neid mainitud, et kas tõesti ei ole üldse nagu sellist
uurimust varem neist kartseritest tehtud,
et nad ongi niisugune kurioosum, millest kõik justkui teavad,
aga tegelikult ei tea. See on tõsi, et ühtegi sellist kompaktset kaante vahel
köidetud ainult kartserile pühendatud väljaannet ei ole
mitte kunagi veel ilmunud ei eesti, saksa,
vene keeles, nüüd meil on siis ilmunud eesti,
saksa, inglise keeles eraldi kolmes väljaandesse.
Raamat. On olnud lühemaid artikleid 1900 kuuekümnendatel ka
seoses selle põlenguga.
Tegelikult tehti korralikud uuringud huvitaval kombel ka
vahetult enne põlenguid, need tänu sellele on ka head fotod
alles nendest hävinud kartseritest aga ka siis pärast
ja siis ka mindi arhiividesse, uuriti kartseri kohta käivaid
dokumente ja suur osa sellest teadmisest mida me siis
ajalooliselt ja allikatega põhjendatult teame kaltseritest
pärinebki sealt 60.-te 70.-te uurimustest. Nii et mis on ka juba tõesti 50 aastat vanad,
ehk siis me teatud mõttes siis nagu värskendasime seda,
vaatasime seda kõike uue pilguga ka laiemalt.
Et ka tänapäeva arhiivindus on arenenud,
on võimalus pääseda paremini ligiallikatele paremini otsida.
Igasugused digiteeritud allikad on olemas,
kus saab teha otsinguid.
See kõik võimaldas paljusid asju täpsustada
ja ka mingisuguseid asju uues valguses näha. Aga kuidas teile tundub, et kas see teema sai nüüd
ammendavalt läbi uuritud, et nüüd on tõesti sihuke ammendav
kogumik ja kas teil jätkub materjali veel tegelikult ka
järgmiste uurimuste tarbeks? Eks ajalugu on ammendamatu allikas, et nii nagu arheoloogid ütlevad,
et terve maapõu on nende allikas ja, ja see ei saa kunagi otsa.
Ja siis, kui see peaks otsa saama, siis tuleb ju
veearheoloogia ka veel peale.
Et siis tegelikult on ju allikatega sedasama lugu,
et neid allikaid on alati rohkem, kui sa jõuad neid läbi töötada,
eriti kui nad on need vanad 19. sajandi käsikirjas.
Allikad, mille lugemine juba iseenesest nõuab pingutust. Ja see ülevaateteos näitab siis seda hetke seisu kõige selle kohta,
mida me siis praegu oleme avastanud, aga siin saab kindlasti
minna veel detailsemaks.
See praegune raamat on meil selline populaarteaduslik
suunatud muuseumi külastajatele, turistidele nendele,
kes tahavad esmast sellist toredat ülevaadet saada ülikooli
kartserite fenomenist, aga kindlasti oleksin ruumiga tõsi,
teaduslikeks partikliteks töödeks mis võtaksid selle
ülikooli õigussüsteemi rohkem luubi alla,
rääkimata siis ka tõesti nendest võrdlustest Euroopaga laiemalt. Et vaadata sellest aspektist meie kartserid,
et kui seal on erinevusi ja sarnasusi, et kui me siin oma
jutu alguses ütlesin, et tundub, et pigem on nagu sarnased,
siis kipub ikka nii olema, et kui nagu süvitsi lähed,
siis ikkagi avastad, et päris ei ole ka,
et selline see ajaloo uurimine on. Kui ammendavalt on üldse just Tartu Ülikooli kui
institutsiooni ajalugu uuritud ja kuidas teie konkreetne uurimus,
nagu nende teiste hulgas positsioneerub,
justkui? Eks muidugi, ülikooli lugu on palju uuritud
ja reeglina alati need ülikooli juubelid annavad sellise hea
võimaluse siis selleks, et 1982. aastal ilmus lausa kolmes
köites ülikooli ajalugu.
Kui ülikool sai 350 25 aastat hiljem, 2007. aastal,
kui ülikool sai 375 siis ilmus suurema ülevaateteos,
ehk siis nendel tasanditel on ikkagi ülikooli lugu uuritud.
Aga ülikooli muuseum, kus mina töötan, me tegeleme sellega
igapäevaselt ja seal annab alati leida uusi valgeid laike. Ja oleme siin ka nüüd just et viimasel ajal teadusteemaliste
koosolekutel neid valgeid laike arutanud ja,
ja tegelikult neid kohti on ikkagi alati veel,
kuhu minna ja mida uurida ja kas või näiteks selle
kartserite puhul, et me ikkagi päris nagu lõpuni ei tea,
et millal, siis nagu ametlikult kartserikaristus lõpetati,
et on seina peal aastaarvud 1900.
Sealt edasi me rohkem vanade piltide pealt ei ole aastaarve leidnud. Ja kolm aastat hiljem antakse välja uued tudengieeskirjad,
mis väga selgelt näitavad, kus elamut kartserikaristust ei
ole nimekirjas, et varasemate eeskirjade nimekirjas on
kartseri ilusti alati olemas, seal enam ei ole,
nii et kuskil seal 1000 900903 kadusse kartserikaristus siis
ikkagi ära ja 1914 juba meie ajalehtedes öeldakse,
et see on niisugune ammune tava ja seda enam keegina tükk
aega ei kasuta. Kuigi jutt on tegelikult viimasest 15-st aastast võib-olla.
Aga millal siis täpselt ei tea ja kes siis oli see kõige
viimane tudeng, kes siis istus seal kartseris seal üleval pööningul,
seda ka kahjuks ei tea, et sellised küsimused ootavad ikkagi
veel vastust. Tööpõld on kindlasti lai, aga võib-olla meie vestluse
lõpetuseks saate kuulajale väike isu tekitamis moment,
mis oli näiteks teie enda jaoks üks huvitavaid fakte
või mingi seik, mis seda kõike uurides välja tuli.
Mis teile näiteks kõige sügavama mulje endale jättis? Ma olen juba päris mitmest momendist siin juba rääkinud,
aga võib-olla ma toon siis välja selle ühe loo,
mis on ka päris tuntud lugu.
Ja ka üks ajend, miks ma selle teemaga süvitsi tegelema hakkasin.
Et on üsna palju teada, et meie oma esimene eesti soost luuletaja,
eesti keeles luuletaja Kristian Jaak Peterson temani istunud
ülikooli kartseris.
Ja sellest on siin ja seal päris palju kirjutatud,
sest see on, kuna tema elust tahaks üldse väga vähe,
siis see fakt on, on ta rännanud temast rääkivatest
kirjutistest sinna ja tänna ja seal on olnud ka siis väga
vastuolulist infot ühes kohas, et kaks päeva teises kohas kolm,
mõnes kohas mitu nädalat. Ja tegelikult, et üks esimesi kordi, kui ma allikate poole pöördusin,
oligi see, et ma tahtsin siis teada saada,
et mis selle Kristjan, Jaak Petersoni ega siis ikkagi
tegelikult oli ka ja mis siis tegelik tõde on
ja mul õnnestus välja selgitada, mul õnnestus üles leida
lühikene kokkuvõte siis tema kohtuasjast üles leida
karistuste raamatust kirje, kuidas Christian Jacob Peterson
aus Riiga on tõesti siis kaks ööpäeva kartseris veetnud
ja pidanud seda siis tegema rektori otsusel liiga hilja
tänaval viibimise pärast, sest et toonased tudengieeskirjad
sätestasid seda et suvisel ajal pärast kella üht-teist
ja talvisel ajal pärast kella kümmet ei tohtinud enam linna
peal viibida ja seal on ka väga toredasti nendest
tudengieeskirjades kirjas, et vastasel juhul lähevad raisku
kõige magusamad hommikutunnid. Sellisel juhul, kui need reeglid veel tänapäeval kehtiks,
peaks vist pooled Tartu tudengeid kartseris istuma,
seega võib-olla on hea, et neid enam ei ole ikkagi. Meil ikka veab, ma ütleks ka jah. Aga see on väga optimistlik noot, millega lõpetada,
aitäh teile, suur tänu.
Ning täna rääkisime siis Scen Irdiga, kes on üks raamatu
Tartu Ülikooli kartseri lood koostajatest.
