Ma olen tulnud Adamson-Ericu muuseumisse
ja mind vastu.
Karin Vincent paar nädalat tagasi aati siin näitus
pealkirjaga puude taga on mets.
Alustame kõigepealt sellest, et kuidas üldse sai see näitus pealkirja. See pealkiri kutsub inimesi märkama, siis suuremat pilti
märkama puude taga metsa, see on metsanäitus
ja siin on kokku toodud siis 1970.-te 80.-te aastate eesti
kunstnike teosed.
See periood on valitud just selline, kuna sellel ajal peeti
üsna analoogseid arutelusid loodushoiu ja metsahoiu
ja metsa majandamise üle nagu peetakse täna tegelikult see
huvi selle metsateema vastu loomulikult tõukubki tänapäevastest,
aruteludest, mida peavad nii poliitikud kui ka looduskaitsjad,
räägitakse raiemahtudest liigirikkuse säilitamisest,
millest kõigest ja põnev on see, et nende aruteludele
jõutakse varem või hiljem alati ka kultuuriküsimuseni. Et alati rõhutatakse ka metsarolli eesti kultuuris
ja seda, kuidas ta meile kultuuriliselt tähtis valdkond,
nii et siin see näitus võtabki fookusesse siis ühe perioodi
ajaloost ja vaatab, kuidas kunstnikud on metsa kujutanud
ja kuidas nad on aidanud siis ka tegelikult luua seda kuvandit,
et mismoodi meie inimestena metsa tajume. Aga nende teoste kogumine, kuidas see välja nägi,
et meil on ajastu nüüd paigas, meil on seitsme-kaheksakümnendad,
aga kas olid ka mingid kindlad autoritel kohe juba silmas,
kui te teadsite, et selline näitus saab olema? Siin on tõesti selle perioodi mitmed väga tuntud
ja armastatud kunstnikud, siin on Enn Põldroosi väga
värvilised peaaegu abstraktsed, sellised metsameeleolud
ainult või Leili Muuga kadakate sari Olga Terri teosed,
Lepo Mikko, mitmed tegelikult tolle perioodi väga tuntud autorid,
aga võib-olla ei ole need nende kõige tuntumad teosed.
Aga ometi on tegelikult loodustemaatikat kunstnikud väga
armastanud ja läbi aegade kujutanud nii,
et need on siis siia näitusele kokku toodud. Kui nüüd külaline tuleb näitusesaali sisse,
siis siin sellist lineaarset ajalist narratiiv ei ole.
Kuidas aga on ehitatud see näitus üles? Tõesti, me oleme loonud sellise tunnetusliku mõnusa meeleolu siia,
Adamson-Ericu muuseumisse, sellele aitab kaasa ka selline
väga intensiivne ja mõnus näituse kujundus,
mille on teinud Peeter Laurits, kes on ise ka metsaga väga
sina peal ja ei osanud hästi need teosed siin komponeerida selliseks,
peaaegu vaatemänguliseks komplektiks.
Nii et tõesti siin seenenäitus algab sellise nagu ülevaatega
Peri autorite metsa- ja loodusmotiividest. Meil on siin pikitud siia maalide vahele tegelikult läbi 20.
sajandi erinevate autorite loomaskulptuure
ja selle näituse lõpetavad kaks teost, mis on keldris
ja nemad siis justkui nagu tuletavad meelde selle metsade haprust.
Meil on seal Leonhard Lapini üks teos, puu
ja puupea mis on hästi lihtsas sellise visuaalse lahendusega
peaaegu geomeetrilist vormidest kokku pandud tegelane,
kes saeb ühte puud ja mulle tundub, et see teos tuletab
meile hästi meelde seda, et mõnikord inimesed
või inimkond käitubki, väga põikpäised või ongi nagu puupea
ja saeb sedasama oksa, millel ta ise istub. Ja teine teos keldris on poleemilised tänavakunstniku Edward
von lõnguse video, Roti ballett, kus siis toredad tegelikult
küll hiired siis tantsiskledes tassivad Eesti metsad tühjaks,
teevad totaalse lageraie.
Nii et kui see näitus algab selliste mõnusate metsameeleoludega,
siis lõpp on ikkagist natuke selline moraliseeriv
ja meelde tuletab, et eks me tahame selle näitusega kutsuda
inimesi märkama metsa meie ümber ja, ja mõtlema selle
tähtsuse üle. Kindlasti jõuame oma rännakuga keldrisse,
täna aga imepisikese tuuriga siin näitusesaalis.
Tegelikult on siin natuke rõõmsameelsemaid ikkagi maale,
aga on ka natuke süngemates toonides ja nüüd,
kui ma õigesti aru sain, siis selle näitusega üks mõte on
näidata inimestele seda, et üldiselt ikkagi maalidel
kajastatakse loodust pigem helgetes toonides,
pigem on sellised muinasjutumetsad. Aga samas on just selle seitsme-kaheksakümnendatel,
kui ühiskonna fookus langes sellele, et me peame ikkagi
oleme tähelepanelikumad, mida me oma metsadega teeme siis
tollel ajal ikkagi ilmusid ka maalidele natuke süngemad jooned. Tõesti siin selliseid otseselt Niukest keskkonna,
aktivistlike teoseid sellel näitusel ei kohta,
aga tõesti see arusaam metsade haprast seisust
ja üldse loodushoiust jõudis laiemasse teadvusesse tollal ühiskonnas,
nii et eks ma siin kuraatorina püüangi ka nendelt teostele
selle pilguga vaadata.
Eks ta tõsi on, et iga põlvkond vaatab ka ajalukku tagasi
ikkagist oma selle värske pilguga, meil ei ole teist pilku
kui see ainus, mis meil on, et see on kindlasti selline
kaasaegne perspektiive nendele teostele. Aga siin on tõesti neid meeleolusid erinevaid,
et kui siin rääkisin Enn Põldroosi hästi värvi kirevatest
praegu abstraktsetest metsavaadetest, et siis võib-olla
tõesti sekundeerib talle Olga Terri siin nurga taga,
kus tõesti ei ole äratuntavalt isegi näha ühtegi metsa
või motiivi, et need on hästi hästi abstraktset sellised
värvidemängud ja muidu alga territ, tunneme tema loomingut
väga hästi, kuna ta oskas hästi lihtsate vahenditega pintsli
ja värviga kujutada inimpsühholoogiat, tal on sellised portreed,
kus sa vaatad ja tunned sedasama, mida inimene pildil siis
siin näitusel sellised abstraktsed metsaportreed,
et siin ongi ta suutnud õudselt hästi tabada mingit
niisugust üldist meeleolu, natuke võib-olla sellist ärevust
kohati natukene õudsat või hirmutavat, et see värvide mäng
sind lõuendil on hästi intensiivne, sügavad tumerohelised toonid,
natuke sinist. Ja see on selline.
Mulle tundub, et pigem niisugune, et mets on kui meelelaad
või meeleolu või selline niukene psühholoogiline pelgupaik
teinekord inimestele kui tavapäraselt, võib-olla selline
lihtsam käsitlus näed metsas toredat kohta,
kus käia perega jalutamas või marju korjamas
või seenel.
Et siis see niuke müstilisem pool tuleb siin Olga Terri
töödes täiesti välja. Jah, siin on kõrvuti kolm Olga Terri teost,
millest ühel on tõepoolest seal oleks justkui midagi
kujutatud ka, mis võib-olla kui teised on rohkem värvide segu. Ja see on põhjarannik, et siit võib aimata,
et tõesti on näha, nagu oleks võibolla mingid männipuud
või kadakad või mingit ikkagist taime moodi rohkem motiivid
siin aga ka vihjamisi, vihjamisi, selliselt,
kergelt mulle ta jätab hästi palju tõlgendust ikkagist
inimesele endale, kes nende teostega suhestub.
Mis teeb, minu meelest teebki selle kunsti väga eriliseks,
et et siin ei ole nagu mustvalgelt lihtsalt et öeldut,
et mis siis need täpselt on? Pean mainima, aga tegelikult siin saalis seda ülesehitust
või kujundust siin on ühe teosena tegelikult välja toodud.
Need on männiokkad, mis on raamitud, aga neid kohtab siin
saalis veel.
Ma nüüd kirjeldasin väga abstraktselt, aga mis on nende
männiokaste lugu, kuidas nad üldse siia sattusid
ja mis eesmärki nad siin täidavad? Selle näituse kujundaja Peeter Laurits tõesti tahtis luua
siia sellist niisugust metsasust, sellesse näitusekujundusse,
et üks on see, mis seal me näeme nendel töödel aga,
aga et see ruum kui terviklik mõjuks ka kuidagi metsasemalt
ja siis ta leidis sellise toreda Tartu ettevõte,
kes toodab Eesti metsadest korjatud männiokastest siukseid
akustilisi paneele.
Nii et need okkapaneelid ongi siin siis mõjuvad hästi dekoratiivselt,
aga, aga kas mürasummutavad nii, et me kutsume publikut
kõrva vastu seda paneeli panema, et siis natuke nautida
nihukest vaikust? Minagi panin kõrva vastu paneeli ja see on täpselt selline tunne,
et kui minna pärast pikka mürarikast päeva sulgeda oma koduks,
siis on täielik vaikus.
Või kui jõuda maale või siis, kui sümfooniaorkestri
kontserdi viimane noot kõlab pärast seda veel paar sekundit.
Täielik vaikus, enne kui kõlab opositsiooniline aplaus.
Nii et, et ka siin vaikusel on väga oluline märksõna siin
näitusel aga seda vaikust. Seda meeleolu aitab luua ka eraldisi näitusele loodud taustaheli.
Muusika, mis on selle sinilugu, et me praegu oleme keeranud
selle maha, oleks vaiksem, rääkida lisame sellele
intervjuule kindlasti.
Aga mida siia tulles kuulda saab? Tõesti üks osa sellest näitusest on see helimaastik,
siin-seal on teinud spetsiaalset näitlejaks Veljo Runnel
Tartu loodusmuuseumist kes salvestab siis Lootuses oma
moodsa tehnoloogiaga igasugu pisi putukate,
aga lindude helisid, linnulaulu, seda, kuidas ämblik oma
jalaga kopsib vastu kuivanud lehte.
Või kuidas puud nagisevad ja nendest helidest on ta siis
tõesti selle tausta siia kokku pandud, tekib selline natuke müstiline,
mõnikord natukene hirmsam hetk erinevatest linnu-
ja loodushäältest siis mida putukad või,
või rähni tõi. Kullite teevad. Jah, kui vanalinnamüra rohketelt tänavatelt sisse astuda,
siis see tekitab õige meeleolu.
Tõepoolest, aga võtame mõne muu maali ka ette,
et ma saan, kui ma arvan, saidil on omad lemmikud siiski
siin välja valitud.
Meid saadab taustal vana parketti krõbi. Võime vaadata siit näiteks Toomas Vindi teoseid,
mis on kohe siin alguses hästi ilus sari,
kus kaks maali toomas vindilt üks Aili vindilt,
mida kõiki ühendab kanarbik.
Nii et sellised mahedad, roosad toonid, hele taevas.
Ja kui Aili vindi männipõld on tõesti selline muinasjutumets
hästi helge.
Ta on imeline atmosfääri kujutaja ja oskab niisugust
varahommikuse metsameeleolu hästi tabada. Tore on ka see, et siin on siis tegemist noore metsaga
istutatud metsaga.
Siin on kõigeks nagu see inimtegevuse jälg,
aga, aga tõesti hästi selline muinasjutt,
oluline, et siis siin kõrval Toomas Vindi sammaldunud Nõlvak
on samamoodi üks justkui selline väikene ülesvõte eesti
loodusest metsadest.
Aga ometi, meeleolu on hoopis teine. Et siin on ka näha, kasvavad kanarbiku ja mõned männid.
Aga see värvikäsitlus on kõik kuidagi hästi kummastav,
et see mõjub kuidagi nagu võõrandunud või veidralt.
Ja, ja see on ka üks neid teemasid, mida paratamatult
sellises linnastunud, et ühiskonnas järjest rohkem räägitakse,
et meie suhe loodusesse on muutunud.
Me elamegi iga päev oma nendes kivi karpides linnas sõidame busside,
autodega ja, ja looduse meie jaoks midagi kauget
ja nii-öelda väljaspoole jäävat ja mõnikord ka midagi hoopis
veidrat ja arusaamatut. Et mulle tundub, et siin Toomas Vindi teosel tekib mingi
teatav niisugune nihe või niuke, kummastav tunne,
et et see justkui on ilus looduspilt, aga midagi on siin valesti.
Ja samas ei saa ka öelda, et mis siin valesti on.
Ta on lihtsalt kuidagi teistmoodi. Võib-olla need värvid on tiba erksamad kui tavaliselt.
Aga kui me vaatame selja taha, siis tegelikult meile
vaatabki otsa lausa mitu skul tuurisin.
Ehk siis näitus ei koosne ainult maalidest,
vaid meil on ka siin täitsa vahvad skulptuurid.
Milline nende, ma ei saa küsida saamislugu,
aga kuidas nad siia jõudsid? Selliseid figuraalseid loomas skulptuur tihtipeale
näitustele ei jõua ja mulle tundus, et see metsanäitus oleks
just õige koht, kus nad fondist välja võtta,
läikima lüüa, tolm maha pühkida ja siia tuua,
et meil on tõesti mitmeid vahvaid loomaskulptuure nii
kitsekesi linnukesi, meil on üks magav rebasepoeg siin
pisikene Hilda orgus saarelt põdravasikas.
Öökull on siin teie selja taga Ülo õunalt. Et neid loomafiguure päris mitmeid, et toome nad siia
meeleolu konteksti looma siia metsanäituse vahele. Siin mina näen täitsa kolme öökulli, kes on üksteise otsa
pandud mingil moel. See on hästi kihvt, Ülo Õuna tuur pronksist tõesti niisugune
jässakas ja igavesti raske.
Eraldi kohe pidime paluma transpordifirmat,
et neli meest tunkedega tõstsite tasid ilust ette jõuaks
õigesse kohta.
Aga tõesti, ta on selline hästi kummastav ka,
et ta ei ole kindlasti selline portree, vaid siin on,
tundubki nagu oleks, kas kolm öökull üksteise otsas
või mõnikord oleme vaadanud, et siin oleks nagu keegi inimene,
kellel on niukene, uhke barokne soeng. Et seda saab eri nurga alt eripidi vaadata,
aga ta on tõesti siis jah ö kulist lähtunud selline tarkuse sümbol,
kes tervitab külalisi, kes uksest sisse astuvad. Ja kuigi ma ütlesin varem, et meil on siin maalid
ja skulptuurid, siis tegelikult me vaatame praegu otsaga vaibale. Just et loodustemaatika oli väga armastatud
ja hinnatud ka selle perioodi tarbekunst kõrges eas,
nii et siin on tõesti kaks imeilusat vaipa Maret Sõmerilt
ja miralda pajumalt.
Teine paistab sealt oranži seina taustal,
et nad on küll mõlemad tekstiilikunstnikud,
aga need vaibad mõjuvad hästi maaliliselt.
Üks kujutab siis sellist peaaegu nagu puuportree sügissestes
värvides suur lehtpuu. Hästi selline mõnus sume ja teine miralda pajuma vaip on
Lahemaa õhtu, mis jäi mulle silma muidugi oma sele
tonaalsuse poolest, et ta on ka hästi mõnus,
selline päikseloojangu ja kanarbiku männimets.
Aga vahvaga seepärast, et lahemaad on mitmed kunstnikud
kujutanud ja minu tähelepanu pälvis ja seetõttu,
et 71. aastal kuulutati Lahemaa rahvuspark Eesti esimeseks rahvuspargiks.
Nii et, et seetõttu oli mul nagu teravdatud huvi selle vastu,
et, et oli just kaitse alla võetud piirkondade,
kuidas kunstnikud siis seda on ta joonud. Ja nad sobituvad siia näitusele väga hästi.
Lähme oma ringkäiguga nüüd keldrisse ja lähme vaatame,
mida me leiame sealt. Selline pidulik algus Me jõudsime keldrisse nagu varasemalt mainitud,
siin on näha Leonhard Lapini Teost ja meil on ka siin taustal, nagu kuulda on,
käib üks vahva hiirtega video diski filmige,
räägime natuke täpsemalt. Mida võib vaataja Leonard Lapini teosel näha? See on selle näituse selline üks lõpu kohtasin raskes keldris.
Meil on siin tema eksteos puu ja puupea aastast 86
ja see on hästi-hästi lihtne teos iseenesest siin on tõesti
ainult kasutatud geomeetriat.
Siin on pallist ja kolmnurgast moodustatud puu
ja üks inimene, niukene, teravate hammastega
ja saega tüüp, kes seda puud siis saeb.
Nii et see on siis selline lõpu dramaatiline meeldetuletus
siis kogu selle ülalnähtud metsade ilule tuletaks meelde,
kui habras on, et inimesed on teinekord käituvadki nagu puupead,
kes saevad seda oksa, millel nad ise istuvad. Ja taustal on meil siin pisut rõõmsam, mida võib,
vaat siin ja siin on meil kirjeldan, ekraanil on näha
kolmehiirt vahepeal, neid vähem, vahepeal rohkem
ja nad tegutsevad sinimustvalgel taustal.
Millest ma kujutan ette, et ma usun, et paljud,
kes on teinud pilte Eesti metsas, siis tavaliselt see pilt
jääbki seeni, sinimustvalge on ju, meil oli täpselt. Just, ja see on selline video tänavakunstnik Edward von lõnguselt,
kes niimoodi natuke Pilapsele lageraietemaatikaga,
et ta on siis tõesti lavastanud sellise sinimustvalge
taustaga Eesti metsa kuhu tulevad väikesed hiired
ja väga selliselt koreograafiliselt ja lõbusalt närivad kõik
need puud maha ja viivad minema, nii toimub totaalne
lageraie ja mets jääb täiesti tühjaks.
Nii et esimestel kordadel, kui ma ise seda videot vaatasin,
siis ma ei suutnud naeru tagasi pidada, sest see on selline
tõesti nagu lõbus ja naljakas, aga viimastel kordadel see
tekitab mus endaski õudsat kurbust. Et selline hästi mehhaaniline metsade raiumine ilmselt kasu
saamise nimel paneb inimesi unustama.
Eks selle metsa muu väärtuse. Olgu öeldud, et selle video pealkiri on palgipureja.
Ehk siis need hiired tõepoolest väga graatsiliselt veavad
teilt palke minema. Ma tänan Karinuitsent selle meeleoluka ja vahva ringkäigu
eest ja soovin näitusele palju edu ja palju külalisi.
Aitäh.
