Jaa, jaa. Tere tulemast klassikaraadio otse-eetrisse,
Kunstiteadlane Gregor Taul.
Tere. Ja meil on täna põhjust rääkida elust
ja surmast, aga eelkõige siiski elust ja sellest,
et täna õhtul galeriis arte Poom avatakse Kaarel valt teri
mälestusnäitus seinast seina. See on nüüd Kaarel Valteri fotodest tehtud näitus
raadiokuulajatele meeldetuletuseks, et Kaarel Valter oli
fantastiline tee, Tšaia melomaan, plaadipoodnik
ja saatejuht ja kahjuks lahkus ta meie seast,
et natuke rohkem kui aasta tagasi.
Aga Gregor, mulle tundub, et sinu ja Kaarli pruss on siit
raadiomajast päris lähedalt alguse saanud.
Võib-olla et lause asid kõrvalt majast. Ja tõepoolest me olime klassivennad 20 esimeses koolis.
Nii et meie vist tutvusime kuskil neljandas viiendas klassis,
nii et nullindatel ei, üheksakümnete lõpus ütleme niimoodi. Sa oled väga palju oma elus näituseid kureerinud.
See olukord on vist hoopis teistsugune oma lahkunud sõbra
fotodest väljapanekut teha. On küll ja selles mõttes ma täpsustan, et mina ei ole
näituse ainuke autor, et veel Kaarli õde
ja paar sõpra Helmi Arrak, Johan 3000 Kersten kõrge,
kes on kaasa löönud.
Ja võib-olla ka veel täpsustuseks ongi, et me kuna see on
niivõrd erinev tegevus, siis me ei ole ka isegi kasutanud
seda sõna kureerimine siis võib-olla on siin nagu mõjub
sellise liiga suure terminina, et me oleme näituse koostajad,
meie olime need, kellel oli ühelt poolt väga ilus,
teiselt poolt, kui muidugi emotsionaalselt keeruline roll privileeg,
võimalus siis tuhnida Kaarli järelejäänud negatiivsetes. No võib-olla kuidagi esimese hooga arvaks,
et Kaarliga seostuvad kohe helid, mingisugused plaadid,
saated aga selgus, et, et tegelikult on ka sellist
visuaalkunsti temast päris palju järele jäänud. No. Ilmselt Kaarel oli selline inimene, kelle kohta paljud
ütleksid renessansiinimene et ei olnud asja,
millega ta tegelenud.
Enamasti, kui ta millegagi tegeles, siis ka äärmiselt
andekalt väga stiilipuhtalt.
Aga siis ka ütleme niimoodi, seda püsivust oli minimaalselt.
Nii et võib-olla muusikahelid need tõepoolest ta oli
igapäevaselt tegeles sellega kogus muusikat,
jagas sellisest nagu kõige nähtavamalt temaga seotud,
aga aga teisalt, siis, ja mis puudutab kinematograafiat
filmide tegemisele kaasa aitamine ja nii edasi
ja siis ka erinevate kunstiprojektid, kas siis jutumärkides
või mitte. Ja selle näitusega seoses siis ka muidugi hätta
võiks öelda, obsessiivselt pildistas ja just siis mitte telefoniga,
vaid ikkagi selliste ütleme viimasel ajal,
sest seebikarpidega, aga varem siis ka selliste ässamate
peegelkaameratega filmilindile küll alati. No mida te siis peamiselt pildistas või oleks õigem küsida,
keda? No võib-olla üks suurtemaatika on, see kõlab natukene labaselt,
võib-olla ka seltskonnakroonika.
Et teda võib pidada ka seltskonna kroonikuks.
Et no võib-olla paljud inimesed mäletavad Tallinna linnast
veel Jaan Klošeikot, kes veel kümmekond aastat tagasi oli
igal näituse avamisel.
Ja tegelikult see Klošeiko varaait ei olegi veel avatud,
on ju kümneid tuhandeid fotosid läbi aastakümnete inimestest. Et võib-olla kaarele nähtamatult siis tegeles sarnase
kroonikaga just, mis puudutab siis Tallinna sellist
alternatiivset või isepäised Klubi ja peoskeenet,
selle, seda ta pildistas, nii et ma arvan,
selline nullindatel 10.-te teistkümnendate Ütleme generatsioonide. Vahetumine üles kasvamine, see on seal portrateeritud.
Aga teiselt poolt lisaks siis sellele nagu oma
põlvkonnakaaslaste pildistamisel, aga väga Oskuslikult armsalt intiimselt lähenenud oma kõige lähema
lähedasematele inimestele perekonnale. Õde vanaema, kes oli talle ülimalt oluline inimene
ja teised pereliikmed ei ole võib-olla siis kolmandaks,
kuigi see kõlab meelevaldselt, aga ütleme kõige selle taustal,
siis peegeldub tema ise ka sellise loojana
või autorina elukunstnikuna. Kas see peegeldub siis näiteks nende inimeste nägudes,
keda ta on pildistanud, kas nad naeratavad seal? Enamasti küll naeratad või siis nutavad.
Ja et see on selline tõesti nagu ülekantud peegeldus.
Aga teiselt poolt nii mõnigi Kaarli kaaslane mäletab,
et see seebikarbike, mis siis tol hetkel kaasas oli,
läks rändama. Inimeste vahel nii, et ta on sattunud ka ise oma fotodele Ja no näiteks üks tegevus, millest ta oli tohutult sisse võetud,
oli malemäng.
Nii et kui te tulete näitusele, siis näitusel näeb nii mõne
mõndagi malemängu ja siis ka kus Kaarel on ise Seal siis lahingus. Kuidas nendele fotodele ligipääs oli, kas need võlitel
kuidagi süstemaatiliselt albumites pandud
või vedelesid filmirullid kuskil? Nii ja naa, selles mõttes, et kohati süstemaatilisemalt
ja kohati, mitte üldse süstemaatiliselt.
Nii et. Paljud filmirullid ütleme kõik, kes veel pildistavad filmidele.
Väga paljud inimesed on ju mulle tundub,
viimasel aastal piirduvad sellega, et lasevad negatiivid ära
ilmutada ja siis saavad skaneeritud digitaalset fotot. Ja siis omakorda lähevad kaduma nede algsed negatiivid
ja niimoodi, aga siis ma Kaarli pooleli siin erinevaid variante,
et kas tuli kõvasti otsida neid negatiivne
või siis olid olemas digivõi olid ainult fotod,
nii et eks ta üks kokku selline lappimine oli.
Meist. Natukene seda rääkida ka, et kuidas te seda ette valmistasite,
kes te naersite, kas teil nutsite? See mõte, kui see näitus hakkas nagu idanema näituse idee
siis üks selline ütleme kahtluseuss või midagi,
et ei tahaks, et sellest tuleks selline kuidagi sünge
mälestusnäitus või memoriaal, monument.
Teisalt tuli olukorraga vaadata nagunii-öelda näkku,
et. Meil ei ole võimalik sellest olukorrast mööda minna.
Et on aasta aega möödunud tema lahkumisest.
Foto on žanr, mis tegeleb mälestamisega mäletamisega. Nii et. Ja kui me alguses mõtlesime, et noh,
lähme siis kogu täispangale, et on selline kuidagi. Memoriaali moodi see näitus ja vähesed fotod nendest
tuhandetest välja peilida 15.
Siis ikkagist aina rohkem.
Ei, see on kõigest natuke liiga sünge ja püüdsime selle
kaardipaki rohkem sassi lüüa, nii et lõpuks on ikka vist
rohkem kui 100 tööd, nad on erinevates erinevates
formaatides suurustes mustvalged värvilised. Ja kuidas nad andis välja mängitud, võib-olla rohkem
sellised väikesed lood, narratiivid siin-seal?
No võib-olla ka siis autori enda selliseid. Lugusid järgides, et tal on näiteks üks seeria,
kus ta päev otsa oma vanaema käis järele
ja tema päeva pildistas niimoodi, et siis on näiteks sellest
seeriast ülevad. Kas fotode juures on ka selgitavad tekstid,
nagu me oleme mõnikord harjunud näitustel nägema? Ei ole. See oli suur küsimus, kuidas neid fotosid saata kas
kuupäevaliselt kohad või näiteks Kaarel ise siis kuidas tema
oma fotosid klassifitseerida oli tegelikult fotokat.
Fotoaparaadi nimi pluss filmirulli firma nimi
ja kas sellises kahesajane või neljasajane film
ja nii edasi, et hoopis selline. No teistpidi lähenemine kategariseerimisele Aga päris ilma on, ütleme siis saateteksti
või saate helita, see näitus ei ole, et Kaarliga väga
lähedane sõber ja Dioi Kersten kõrge tema on pannud
näitusele kokku helitausta, nii et et seal on mingisugused lood,
mis. Kannavad ka, sest seda näitust ja ma arvan,
et see on siis saab olema selles mõttes väga personaalne,
intiimne, et kui võib-olla näituse avamisel tulla,
kus on väga palju inimesi, siis seda suhet ei ole.
Kui tulla mõnel päeval üksi näitusele, siis on kindlasti
teistsugune nagu elamus. Näitus avatakse täna õhtul Tallinnas kalamajas jahu tänaval
Artepo galeriis, aga kui kaua see avatud on? Näitus jääb avatuks kaheks nädalaks aprilli lõpuni 28. maini
aprillini aprillini ja vabandust ja näitus on galeriis on
avatud kolmapäevast laupäevani 12-st kuueni. Nii et kõigil on võimalik sinna minna ja Kaarli fotokunstist
osa saada. Igal juhul suur aitäh, Gregor Taul,
klassikaraadiosse tulemast ja ilusat näituse avamist teile
täna õhtuks.
Suur aitäh, aitäh kutsumast.
