Tere õhtust, hiline kuulaja, vikerraadio viimane keskööni ulatuv saatetund on antud Toivo makki juhatada. Ja koos botaanikust reisimehega, kes naasnud Uus-Meremaalt, käinud Tasmaanias ja Austraalias ka see tund sisustada. Kes see teadlasest reisimees on ja mida maakera kuklapool eestlase jaoks köitvad, pakub, saate teada, kui jääte kuulama algavat jalutuskäiku jaja jalutuskäiku, millele kujundus muusika valis Silja Vahuri. Mis on ju pikaks veninud päikesetõusust, päikeseloojanguni on tunde võrratult rohkem kui alles mõned kuud tagasi. Valged või peaaegu valged, varasest tunnist hilise tunnini. Inimestega on nii, et nad on enda jaoks välja mõelnud mitmesuguseid töid, jooksmisi ja rabelemisi ja võib juhtuda, et päeva lõpuks on tõeline väsimus kontides. Ja siis ühed mõtlevad, et kui saaks diivani peale, vaataks veel natukene televiisorit, et siis on mõnus minna magama. Aga on teisi, kes enne voodisse heitmist lähevad välja. Ja nii pool videvikus on omamoodi hääli rohkem kuulda. Näed, vähemaga, kuuled rohkem õhku, natuke jahedam. Ja õhtune lühike jalutuskäik teeb nahale värske lõhna juurde ja ja inimene hingab sügavalt, lõpuks, kui ta siis voodisse heidab. Kes aga teab rohkem, see oskab rohkem rääkida ja teistelegi pajatada. Ja nii juhtus meiega, et Tallinna botaanikaaia teadusdirektor härra Tamm ütles, et läheme vaatame ühte puud mis vahel õitseb juba veebruaris. Ja siin me siis nüüd oleme. Nagu toekas põõsas pisikesed kollased õied. Sest juba kohati magusam aeg möödas või ja eks kevad tuleb nii linnuriigis nagu siin juba täie hooga kuulda on. Ja võib-olla kuu-poolteist tagasi ka juba esimesed rasva antsud ehk ja see, et hakkasid meil meil juba sellist kevadist häält tegema ja siis on õige aeg natukene ringi vaadata, et mis siin botaanikaaia taimeriigis siis toimub ja meil üks esimene selline põõsakene, noh ta ei olegi nii väga põõsakeneda, on ikka üle kahe meetri kõrge, on üks nõiapuu ja nii nagu botaanikaaias ikka, taimed on mitmest maakera piirkonnast pärit, siis selle nõiapuu, nii kui liiginimi on, siis pani see tähendab seda, et ta on sealt jaapani kandist pärit omad kohe sugukonnas ja ja tõesti, me ei näe sellel raagus põõsa küljes mitte ühte lehte. Kuid mõni talv tõesti juba veebruaris, kui pehmem talv on märtsis kindlasti. Ja venitab veel aprilli siis välja see nõiapuukene õitseb, sellised pruunikas-kollased narmas jad, õied tal siin, nad on tavaliselt ühe või kahe või mõnikord ka kolmekaupa nagu päikeses kimbus moodustavad selliseid võrse tipus ja külgedel siis sisuliselt kollakas kroonikaid impulsid ja seda on tõesti ilus vaadata, kui lumi taas ja üllatusega märkad, et näed, juba puud ja põõsad õitsevad. Ja kes tuleb siia nüüd kuus ütleb, et juba ära õitsenud, jäin hiljaks. Eks vabadusega kontaktid ongi ju niivõrd mitmesuunalised ja maakera on küll ümmargune, aga tohutu suur. Üks inimene ei jõua kunagi eri piirkondi läbi käia, kus on vaadata ja imestada ja natukene õppida, lugeda. Ja sellepärast paanikaaiad teevadki tänuväärset tööd. Muretsetakse seemneid ja paljundusmaterjali mitmesugust ja tuuakse kaugemad maad lähemale. Ja see ei ole ka mitte nii, et üks mees tahab nii, hakkab otsast tegema. Vaid siin on ka koordineeritud tegevust ja kui me vaatame nüüd Baltikumi peale tervikuna, siis Tallinna botaanikaaia teadurid võivad öelda, et nemad on oma pilgu väga kaugele sihtinud. Ja see on õigus, sest ei ole mõtet lõpmatult ükskõik mida kokku korjata nii nagu filateelia, sky ja paljude teiste kollektsioonidega sageli ikkagi tehakse temaatilised kollektsioonid, sest nende väärtus tundub olema suurem ja tegelikult sa saad kaugemale minna ja tõesti rohkem teada ja oskad ka teisi õpetada. Ja nüüd, kui siin meie Baltimaadest rääkida, siis meil on ta pärast seda, kui Nõukogude liit lagunes, siis Nõukogude Liidu botaanikaaedade nõukogu nagu tükeldas mitmeks ja Balti riigid moodustasid siis oma botaanikaaedade assotsiatsiooni kuhu algul kuulus siis kuus botaanikaaeda. Putukad on niuksed, kärmed, mehed, nemad tegid vee Klaipedas juurde ühe botaanikaaia seal siis seitsmes ja nüüd ma olen kuulnud, et, et kes oli vist Šiauliaisse tehti ka uus ülikond ja nüüd nad tahavad veel siin botaanikaaia juurde teha. No tegelikult ka niimoodi. Ja, aga eks see majanduslik taust ja, ja raha on ikka meil kõikides kolmes vabariigis üsna kesine, nii et siin peab ka mõtlema, et palju sa neid botaanikaaedasid siis ikka teed ja missis tõesti nende eripäraks jääb. Ja vaat nüüd, kui rääkida, siis Tallinna botaanikaaia ühest niisugusest aspektist, millal nüüd viimase viie aasta jooksul oleme asunud tähelepanu rohkem pühendama, ongi sees, siis hakata koondama siia hästi kauge piirkonna lõunapoolkera adest taimi ja võib-olla siis ka mõningate asjaolude tõttu, millest ka siin hiljem võib juttu veel teha, et koondada siia botaanikaaia nii kasvuhoonetesse kui ka avama võimalikult mitmekesiseid ja huvitavaid taimeliike Austraalias, Tasmaanias, Uus-Meremaalt. Kaugelt reisilt on nüüd mees tagasi ja ja kui minu koolis õpitu nüüd mind alt ei vea, siis seal vist ei ole mitte kevadel. Noh, seal on ausalt öeldes, kui minna Uus-Meremaale või sinna kanti, siis kõik on nagu pea alaspidi ja jalad ülespoole. Sest ärgem unustagem, et liiklus on vasakpoolne. Sa ei või iial teada, kuskohast see auto tuleb kõrvi tagant. Tavaliselt sa vahid kogu aeg vasakule-paremale kogu aeg mitu korda üle tee ruttu kurdinalisele. Ja see asi on ka see, et eks see keel on, selles mõttes on seal mugav rännata, et ta ta on, ta on ikkagi noh, inglise ühenduse riik ja, ja nii Uus-Meremaa või Austraalia seal. Aga, aga, ja inglise keel on noh, ikka see riigikeel ja põhikeel koid, kes natukenegi vaadanud Austraalia filme või? No ma ei tea, kui palju neid Uus-Meremaa omi siin on näha? Tähendab Meil on ikka ikka võrratult eine võrreldes sellega, mida me oleme harjunud siin BBC diktoritelt või, või meie kooliõpetajatelt kuulma, et jagada on tunduvalt teine kui keel, mis on Ameerikas, kas, sest Ameerika keel on ka hoopis eripära, on inglise keel? Ma võiksin seda, et nemad ei ütle nagu eisid väidetavad Haideks, kõik New Way on umbes niimoodi, et noh, mine siis paremale võtta või mine paremat teed pidi, nii et aga samaaegselt meil seal oligi nalja, mõni mees ütles, et ka eestlane, keda me seal kohtasime, et kui nad hakkavad seal kohalikku keelt rääkimas, nemad nagu paneksid hambad kinni seal kuidagi väga kõrguselt ja arusaamatult hakkab see inglise keel kohe käima. Nii aga erialase pilgu läbi, mis seal siis köitis või mis on üldse võimalik meile tuua? Kasvuhoones tõepoolest saab kasvatada ju ette antud niiskuse ja soojuse juures taimi, aga ikkagi ikkagi. No vaat siin ongi niimoodi, et kuidas me läheme ja kui nüüd me vaatame seda kasvuhooneaspekti, siis siin see idee tuli mul 1995. aastal, et et tugevdada ja seda kollektsiooni osa, mis meil ühes kasvuhoones on üks 300 ruutmeetrine kasvuhoone meil praegu on osaliselt Austraalia selle piirkonna taimedega juba hõivatud. Aga mul oli võimalik ühes kongressis Lääne-Austraalias osa võtta ja see Lääne-Austraalia Flora on eriti imeline seal umbes 8000 kõrgemat taimeliiki ja 25 protsenti ehk veerand lambid või mis ainult Lääne-Austraalias kasvavad ja ma võin nimetada, kes natukenegi botaanikaaedades on käinud, on näinud seal lambiharja puud, eukalüpti araukaariat võib-olla sealt kaugemas kandis siis noh, mis seal veel oli Riin, ja nii edasi, nii edasi, nii et tohutult palju õitsvaid põõsaid ja see tekitaski mul niisugune mõte, et et noh, põõsaid saame me ka kasvuhoones kasvatada, ilma et nad klaasid või lae pealt aga tõstaks. Et võib-olla see oleks üks väga huvitav, muide ka austraallased ja uusmeremaalased ise hindavad oma põõsas taimestikku tunduvalt rohkem, kui mingid mets saavad kui meie ütlema. Me tahame kellelegi, et mine metsa, siis seal öeldakse nagu hellitavalt, et lähme hoopis võsa jalutama, Vuš ookean, nagu seal nendel niisugune huvitav põnev matk, kuhu minnakse ja kus on ka need matkarajad tähistatud, sest sellist tumedat taigametsa nagu meil siin ümberringi veel kuusikud ja männikud on sellist päris seal niimoodi ei ole see natuke teistmoodi ja mis seal, vaata, eks seal on ka väga palju inimene seda metsa juba hävitanud ja siis tuligi selline idee, et kuna ma ka kohtusin seal Lääne-Austraalias kohalike eestlaskonnaga ja rääkisin Eestimaaelust-olust looduskaitsest botaanikaaedadest, siis ju neile see ettekanne hakkas nii hirmsalt meeldima, et särasilmselt nad tulid minu juurde ja kuidas võime teid aidata. Ehk siis me teame, et eks need austraallased ja sealtkandi inimesed on enamikus mõlemad juba ja, ja ega seda, seda noh, jõudu ja seda asja seda kapitali poolt nii väga palju pole ja eks nad on aidanud meid siin ka juba küllalt ja küllalt. Ma mõtlen laias laastus maad ja Eesti rahvast siin, kui me taasiseseisvusseisu sime. Nii et mul oli nagu küll piinlik hakata seal mingitest rahadest ja toetustest rääkima, aga leidsime seal ühe toreda muu idee, et nemad on nõus hakkama saatma seemneid siia ja noh, see need tegelikult võib saata ja ei ole see nii keeruline protseduur. Ja praegu ongi meil siin mõned partiid juba Lääne-Austraaliast tulnud ja juba need on ka külvatud, nii et ma olen sinna isegi fotosid tagasi saatnud, et nad ikka näinud on, need nende poolt saadetud seemnetest ka midagi Venemaa on hakanud ja noh, loomulikult see ideed, et ehitada ja kujundada välja üks suurepärane, kaunis ja põnev Australia Itaalia kasvuhoone siia, Tallinna botaanikaaeda, mis oleks siis üheks selliseks visiitkaardiks, võin jaoks Tallinna botaanikaaiale võrreldes siis teiste Baltikumi või ka Põhjamaade botaanikaaedadega isegi see vist ei olegi väga paha idee. Nii et üritan seda liini nii-öelda kasvuhoonesuunda pidi edasi ajada ja teistpidi siis miks ka mitte, vot sellel nõukogude aeg oli ka see. No ühest küljest tore aeg, me saime nagu siis üht, üks kuuendik planeeti nagu läbi uurida ja eksponeerida ja ja käia ja tuua seemneid ja istikuid ja piht, oksi ja muud. Aga teisest küljest, mis seal ka salata, teatavasti näiteks Lõuna-Ameerika lõunapoolne ots parasvöötme kliimas ja kus võiks ka üht-teist põnevat Eestimaale tuua, sealt ei saanud suurt midagi tuua, sest Tšiili oli niivõrd kinnine riik, kuna seal valitses terror, terror ja, ja Pinotset ja, ja see oli meile väga vastik riik, siis isegi kirjavahetus meil nõnda botaanikaaedadega ei õnnestunud pidada ta loomulikult, kus on mingi valge laik, eks see rohkem huvi sinna siis ka tekib. Ja nii, nii tekkis selline abstraktne huvi algul selle piirkonna vastu, ütleme terradel Fue kojast tulema siis on seal hästi lõuna, lõuna pool tipus vastavantartist juba. Ja siis hiljem mul õnnestus käia mõnel konverentsil, kus ma kohtasin Põhjamaade Arboreetumite kommitte inimesi, kes olid organiseerinud levinud sinnakanti juba ekspeditsioon, mõned ja noh, sealt edasi oli veel võimalusi seda asja täpsustada. Nii et praegu, kui ma niimoodi ütlen, on ka juba siin Tallinna botaanikaaias üle 30 sellise puitunud varrega põõsakese või väikese puu, mis lõunat poolkera parasvöötmest pärit on. Paralleelselt käivad samasugused katsed ka meil Saaremaal Lääne-Saaremaal Audaka Audaku katsepunktis, kus kliima on veelgi soodsam selliste eksootiliste taimede kasvatamiseks. Need taimed, mis kannatavad avamaastiku ja võib-olla siis talve puhul ka lisa poolt. Need on huvitavad küll, kui pilt muutub ja loed juurde ja asjatundja selgitab ja ja oled justkui kaugema looduse killukese juures ja hoolitseb tema eest. Või on siin veel midagi, mida teadurid silmas peavad peale selle põnevuse ja kauge maa lähedaletoomise? On siin teadustöö sügavikes midagi ka peidus. Sest kui ma nüüd õigesti kuulsin, siis üle 200 liigi nii või teisiti sai reisilt kaasa toodud või reisiga seotult. See on ju väga suur kogus ja, ja see ju midagi annab või ütleb ma sellepärast nii pikalt lähenesin, et kui maksumaksja küsib, et ja, ja et mis siis, kas see on siis härradele iluaedadesse mingid kallid istutusmaterjalide või on see minu lastele? Ja vaat see ongi niimoodi, et noh, alati eksteadust tehaksegi ikka maksumaksja rahade peale, aga, aga, aga kui me nüüd räägime sellest ekspeditsioonist, mis Tallinna botaanikaaed organiseeris Uus-Meremaal Tasmaanias ja idapoolsesse Austraaliasse, siis ma võin küll seda ütelda, et see toimus nüüd sponsorite rahadest. Õnneks on siin Tallinna botaanikaaia sõprade seltsis ka niukseid aktiivseid inimesi, kes tunnevad ka huvi taimede vastu üsna laialt ja ja on nõus selle nimel ka kotti avama. Et need Tallinna botaanikaaeda siis tõesti unikaalsed ja täiesti uued taimeliigid naisi alka katsetesse tulevad, aga me võime sinna peenordele lähemale minna, ma võin ka rääkida, kuidas sealt see ahi hakkab edasi tavalise inimese suveaeda või kalmistule või kuskile mujale minema, mille, milliste taimede järgi meil ka praegu siiski üsna suur nõudlus on ja, ja, ja, ja ma isegi arvan seda, et see ekspeditsioon sponsoritega õnnestus niivõrd hästi, et minu sponsorid, nad ise tulid kaasa ja aitasid mul korjata seemneid ja ka noh, puhtfüüsiliselt oli ka vaja ja sellega autojuhtimine ei ole kerge. Tavaliselt meil seda tegi siis üks mees, kes selle vasakpoolse liiklusega ikka ära õppis. Jaotus oli meil väga tore, kes tegi videot, kes tegi värvilisi fotosid, kes tegi slaide keskorias seemet, kes kirjeldas keskkonda, kus kohas see taim oli ja noh, igasugused argimured tulid ka kuidagi ära ära lahendada, nii et see asi läks hästi ja see läks niivõrd hästi. Tavaliselt kui on selline väike seltskond ja sa oled seal ühes autovagunis koos ikka juba peaaegu kolm nädalat siis võib ikka micro sellises kollektiivis tekkida väiksed mõrad ka. Aga paistis, et see seltskond nautis seda asja päris mõnuga. Oskasime kuidagi need õhtut ka niimodi lõbusaks omal teha ja kas või mängisime täringut, kui midagi muud vihmane ilm oli, kui saanud välja minna ja ja, ja kui me sealt ära tulime, siis nende meeste jutt oli küll niimoodi, et et kui sa veel ühe sellise hästi põneva exceli tsoonis organiseerida, et nemad tulevad ka ikka kaasa, pakikandjad tulevad kaasa ja ja seal siis nii hull, vähemalt selles piirkonnas ma ütlen, et see on üsna niisugune inglise kultuurikeskkond veel ja ja seal ei olnudki nii väga, väga metsik ja isegi noh, ma ei ütleks muidugi kerged, eluohtlikud situatsioonid olid ka, aga ega see nii väga hull ei olnud, aga ikkagi teinekord on vaja, et sul ikka jah, abiline kui midagi on näiteks jalagagi mägedes juhtub, või kes võtab ja tõesti kannaka, sinu seljakoti? Nüüd me tulime siis kasvuhoonetele lähemale, aga jäime pidama siin katsepeenarde juures. Ja ma näen, et just see niisugune padjastunud taimelaik, üks pisut rohekam ja Teine veel mitte ja ja kolmas oleks justkui ära kuivanud ja neljas ka. Aga nad on nüüd talve Alt siin välja tulnud. Ja kes nad on või mis see siis nüüd on? No vaat need ongi sealtsamast juba lõunapoolkera poolt siin üks, kolm aastat tagasi seemned läbi botaanikaaeda seemnevahetuse saadud ja nende taimede nimed on oganupud ja see nimi nimetus on tal selle pärast tundub, et näete, tema õisik ja viljad ongi mingi nagu oga nupp, nagu ogad on küljes ja tegelikult need ogad siis on nagu seemne see kõige ülemine ots ja need on pikaajalise evolutsiooni tulemus on niimoodi välja arenenud kamina, seal levitasin teid, need, need, need oga nupuogade tungivad sinu villase soki saapapaelte sisse ja inimene on siis või mõni karvaste jalgadega loom on see, kes levitab neid looduses, tassib ühest kohast teise. Nii et neid andis päris kõvasti nagu takja nupusid pärast ümperti ära, ära ära. Pida suuruselt võiks öelda, kuigi nad ei ole tulipunased on nagu jõhvikas, aga siis. Ümberringi ogasite jah, näpuots või midagi niimoodi mõnega väiksematest tõusevad taimed ise nagu padjand, taimed roomavad mööda maad puitunud varrega juurduvad üsna kergesti ja siis niimoodi nagu näppu tõusevad need oga nupud üles siia kõrgemale ja need on siis nende õisikud, mille otsas noh siis sügisel või varakevadel me näeme veel seemneid ja mistõttu need taimed võiksid siis ka nii-öelda tavalisele inimesele huvi pakkuda, on see, et nemad katavat pinda mullapinda ja teinekord on vaja selliseid madalaid pinnakattetaimi, mis noh, Eesti kliimas ja Eesti looduses endas väga tavalised ei ole. Aga me loodame tulevikus siis siit saada juurde selliseid põnevaid pinnakattetaimi, mis kestavad, liigub, põõsad ikka noh, ütleme 20 aastat, võib-olla ka 30 aastat, võib-olla vähem. Aga kui me nad korra maha paneme, siis igatahes pikka aega võrreldes mingisuguse üheaastase lillega ikkagi põõsas selle tõttu peaks kauem püsima ja ma arvan, et siit mõned siis võiksid sobida tulevikus kiviktaimlasse. Ma arvan, et siit mõned võiksid sobida ka meie haudade peale kalmistutele. Aga mine tea, kuhu veel, vaatame, mis sellest asjast välja tuleb. Ja nüüd, kui siin kõrgemaid juba kõrgemaks kasvavaid põõsaid ja puid vaadata, siis siin kõrval on meil ühed puis, May lased, me võime sinnapoole nüüd jalutada. Need on tegelikult ühed väga ilusad põõsakesed Nadon k igihaljad, nagu näete, nad on natukene rohekashallika lehega, lehed on nagu vastakuti siin varre ümber, varred on nagu kergelt paksud või lihased ja need lehed on siin ilusti otsas ja tegelikult siia otsa tulevad. Kes on näinud Mailast selline pikk, selline sinakas sinaka värviga õisik või võilill lillakasõisik, ja näiteks Inglismaal on juba aretatud nendest väga palju sorte vastavalt sellele, milline maitse või soov kellelgi on, kas eledamas sinisest, kuni päris tume lillani välja. Kuna Inglismaa kliima on võrratult soojem kui meil, siis tavaliselt need taimed siin Euroopas sellises merelisemas pehmendus kliimas on juba kõrgemad, vähemalt pool meetrit moodustatakse ümmarguse nagu palli mille otsas on siis ilusad sinised või Bioletsed õisikud. Ja muidugi ongi veelgi kõrgemaid inimesele rinnuni isegi aedades liike ka, mis on bass praegu levinud, aga muidugi oma kodumaal seal ütleme, Uus-Meremaale ja sealkandis, seal nad moodustavad üsna kõrgeid põõsaid juba üle pea kasvavad, aga nad tahavad siis muidugi soojemat kliimat ja ka niiskemat kliimat, kui meil seda on. Nii et meie ei tohi neid kõrgemaid kõrgemakasvulisi liike siia omale välja valida, sest külm lihtsalt võtad nad ära, ikkagi seal lumevaip, tead neid kastma, see on kõige parem. Ja me oleme ka kevadiste põletuste vältimiseks, nii nagu ükskõik millist igihaljaste taimede kasvatada, ütleme näiteks rododendronid või midagi, kasvõi okaspuud mõnda kadakadki alati võima hooniat ikka on hea peale visata, kuuseoksi see siis ei lase päikesel liiga ruttu ära sulatada seda pinnase pealmist kihti, kuna Alto on võib-olla on veel veel külm ja samuti assimilatsioon hakkaks toimima, kuna juured on veel jää sees tekkinud loogiline kuivus ja taimed kõrbevad ära ja sellepärast paneme kuuseoksakesi siia peale. Nii et kipub nagu juba põnevaks minema, kuigi praegu ei ole siin seda ärkamist kuigi palju näha veel. Ja väga, kes satub jälle näiteks Saaremaale meie Avdakuga seitse punkti seal Viidumäe looduskaitsealaservas siis seal on kliima pehmem ja need taimed on natukene kõrgemad ja neil on vähem talvekahjustusi ja seal saab näiteks kasvab seal juba lõuna pöökija. Ühe taime nimi on eskaloonia, selline põõsakene ja, ja nii, et seal ikka üht-teist on rohkem kui siin. Ega see Saaremaa muidu ei ole ka noh, nii liigirikas kodumaiste taimede poolest, sest lihtsalt läänepoolne Eesti on pehmema kliimaga, sinna saab hoopis vanad aedasid kujundada, kui siin kontinentaalset Kesk-Eestis või, või Ida-Eestis. Ühele Eestimaa looduse inimesele, kes siin on õppinud ja ja katsetanud, ikkagi tundub see kauge haare kuidagi kummaline või kas keegi suunas ka või või, või äratas huvi või, või kust niisugune pikkama magnet tekkis. Ikka jah, ma pean ütlema, et seoses nende kontaktidega, mis nüüd siin viimastel aastatel toimus põhja maadega hin Taani ja Rootsi ja teistega sealt mul oli nagu juba väike toeks, tulen toetamas minu enda mõtteid ja, ja mul õnnestus see formuleerida, see probleem kaheks grandidaatluseks Euroopa nõukogust. Sain toetuse kolmeks kuuks kuninglikult Taani kuningliku põllumajandusülikooli hõõrkholmi Arboreetumisse on üks paremaid Tendroloogilisi taimekollektsiooni uurimisasutusi Põhjamaades ja seal igasugustes siis nii-öelda majanduslikest ja tööalastest muredest vaba kolm kuud istusin õhtuti raamatukogus, päeval käisin mööda Arboreetumit ringi ja uurisin, mis selles piirkonnas siis lõunapoolkera on sinna neile juba toodud, kuna siis mul oli juba välja selgitatud, nemad on kaks ekspeditsiooni sinna nii Lõuna-Tšiili Argentiinasse teinud kui ka Uus-Meremaale juba teinud. Ja see, see siis näitas juba puhtfüüsiliselt, millised taimed on ja kuidas nemad siis Taani tingimustes, kus noh, ütleme kõige külmem temperatuur on miinus 25 kraadi, talvel olnud siiski talvituvad. Ja siis sealt hakkasid need asjad veelgi hargnema. Ma käisin siis labori botaanikaaias, kus on ka üks rühm neid taimi Halpinaariumisse juba välja istutatud. Siis käisin muidugi lisaks hõõrsalmile mujal ka näiteks voorusi ülikooli botaanikaaias. See on siis natuke lääne pool juba Kopenhaagenist, eks ole, ja, ja kuna Taani on ikka väga suur riik, ei maksa seda unista unustada Taani kuningriik ja kus tema ühed osad asuvad, noh, ma ei mäleta ikka kuskil üle 3000 kilomeetri, kui me näiteks Gröönimaad peame silmis. Muidugi Gröönimaal, ma ütlen ausalt, sealt lõunapoolkera puittaim ei kasvanud, aga kassas neid näiteks Fääri saartel, kus mul õnnestus ka Taani teadlastega koos käia, neid katseid kontrollimas, mis nad seal teinud olid. Ja alati, kui me sinna läksime, oli meil siis ka kaks suurt kotitäit uusi taimi kaasas, mis tuli maha istutada. Ja seal ma nägin neid lõuna pöökisid esmakordselt siis ka looduses kasvamas, väga kõvade tuulte käes, aga nad suutsid seal vastu pidada. Samuti nägin Arokaariaid seal kasvamas Fääri saartel, noh, see tundus väga imelik olema. Jällegi ei maksa unustada, et ega Fääri saartel see külma probleem talvel ei ole eriti suur, sest ookean on ju soe. Aga just rõhutavad tuuled. Ja need need lõhuvad, paiskavad nii kui puu suureks kasvab. Enamiku kipuvad maha paiskame iga pisemgi elu on väga hinnaline, täpselt samuti, ütleme Island, kus ka väga tugev metsastatud programm käib, et ikkagi oleks metsa, sest noh, need, see on see vaese mehe kasukas. Jaa jaa. Ja see suur bioloogiline mitmekesisus ka, mis selle metsa puukese võis alukese turbe all kõik ilusti areneda saab. Praegu Põhjamaade teadlased väga tugevalt uurivad nii-öelda metsapiiri puittaimi eesmärgiga just viia naat siis metsakultuurides või parkidesse ja haljasaladele kas siis ääri saartel, Gröönimaal või ka siin Põhja-Norras ja Põhja-Soomes. Teel peenarde juurest ja kaugete taimede juurest töökabinetti, no tahes-tahtmatult jääd siin kuulama. Seal ladva palun üks rastastest. No eks hallrästas on see meil kõige tavalisem lind, kuigi ma pean kurbusega ütlema, et botaanikaaia nii-öelda ornitopter sauna ei ole neil kahjuks veel läbi uuritud, kuigi näiteks liblikate osas me siin paar suve tegime uurimistöid ja üks siis liblikate uurija siin tüüdis selle valguslambiga valguspüünisega kaks suve ja, ja nii nagu ta ütles, need nimekirjad on meil ilusti olemas, mis liblikaliigid siin on? Ta oli avastanud vist isegi uue liigi tervele Balticumile. Nii et, et kuigi noh, võiks arvata, et mis siin linnas, et siin üks tolm ja tahm lendab SO2 ja Ennoiks ja kõik need, et see ka, et, et ega siin enam elusale loodusele palju ruumi ei ole, kuid seesama stremetsin ongi sellepärast ikkagi väga põnev, et siin on, neid peatub üsna mitu metsatüüp tegi, on meil mitu nokas või päris rabast siin rabametsadest hakkab peale ja nõmme kuivade liivapealsete tünnide metsadega jõekaldataimestik, tiikide taimestik ja eks see loob siis ka lindudele ja teistele loomadele niuksed, mõnusad ökon, issid, kus nad saavad toitu, kus nad saavad varjuda ja mõnusalt siis paljuneda, pesitseda siin. Ja ega vist mitte iga botaanikaaed ei saa ka hoobelda, et lõhe tuleb ka vahel teleüsna lähedale. Jah, kuna Pirita jõgi on lõhejõgi ja, ja ma arvan siiski, et viimasel ajal tema vee kvaliteet paraneb sest puhastusseadmeid ju meiega ehitame järjest juurde ja sellele puhtusele pannakse siin balti mere regioonis üha suuremat rõhku, siis siis kalastik vast tuleb ka ikkagi siia oma kodujõkke jälle tagasi, eriti lõhe, mis on üks põnev kala eestimaa aga meie tiikides kaikanomaco Grekesed, jah ja jõe vähikesed ja ja kõik need teod ja karbid ja, ja isegi viinamäetigu siin vahest roomab üle üle üle meie teekese siin ühed Lasnamäe kooli õpilased tegid ühe väikse uurimuse ja mina siin läksin ühtede Rootsi rahalistega sedasama teed mööda küll teises suunas ja äkki me vaatasime, et viinamäetigu number kaks, mille peale oli keegi laps kirjutanud pastakaga avaväärikalt kulges üleöö ja muidugi kõik külalised noogutasid tunnustavalt, mõtlesin, et vaat sellised tublid koolilapsed on veel Lasnamäel ja ta ei ole ka Lasnamäel sellised laseb noh nagu arvatakse, et teevad pahandusi aegs noorel inimesel ikka seda üleannetust on, aga siin on ka päris niukseid tõsiseid loodushuvilisi ja ja näiteks botaanikaaias siin herbaariumi juures on meil niisugune laste ring, taimetark on nimi ja siin käib 10 20 last, siis noh, ka natukene juba oma teadmisi hankimas, et selle taimeriigi mitmekesisusse tungida ja teada saada nii et igasuguseid huvitavaid inimesi Me läksime küll kabinetti, aga leidsime, et ikkagi väljas on õigem loodusest rääkida ja ja. Vestluspartner reisimist teadusemees võttis suure kotitäie. Siin on siis raamat, tuid ja voldikuid ja kaarte ja albumeid ja lastemänge, kus saab siis tükikestest kokku panna need linnud, mis seal on värvikad, iseloomulikud üks huvitav kivi. Mine mägi on, millelt langeb alla justkui taevast kosk millega tegemist. No siin ongi, kui seda Uus-Meremaad vaadata, siis eks ta on ikka väga mägine ja ja need mäed sageli tulevad lausa merre välja. Mõned noh, ta on ju väga palju vulkaanilise päritoluga mägesid praegu, seal on vulkaaniline piirkond täiesti olemas, kus oma roolid ajavad auru välja, väävlihais käib mõnes linnas üle pea, nii et ma algul mõtlesin, et midagi on kanalisatsiooniga lahti. Kuid tegelikult oli see H2-s mädamuna lõhna tuli ikka nendest vulkaani akatistest väikestest kuumad allikatest ja igasugusest muda mudaallikatest, kus pulbitsesid ja mulisesid seal. Nii et noh, see on selles mõttes ka väga eksootiline, et seal ikka vulkaaniline tegevus on täiesti kõvasti toimumas. Ja, ja teine asi on see, et ei maksa ka unustada, kes natuke põllumajandusega kursis on võib-olla kuulnud, et et Uus-Meremaa on ikkagi üks väga tugev põllumajandus ja kus on väga võimas piimasaaduste eksport, juustu, liha ja näiteks see lõunapoolne saar, mis siis on tegelikult jahedama kliimaga, mis muidu on ka väga huvitav. Ju meie oleme harjunud, mida lõuna poole, seda soojemaks läheb, aga seal on see asi teistpidi, et mida lõuna poole lähed, seda külmemaks läheb ja, ja seal on ka kõige paremad karjamaade piirkonnad, kus siis on kohe nii nagu firmamärk on Canterbury lämbe sa nii üle maailma tuntud talleliha, mida eksporditakse vist igale poole maailma ja rääkimata sellele, et kui on mäed, siis on puhtad jõed, siis on seal ka forelli, lõhelisi kalu, nii et see ei maksa ka unustada, et lõunapooluse lähedal vaikses ookeanis on vaalad, nii et ka Uus-Meremaa ranniku lähedal korraldatakse täiesti väljasõite vaalade vaalade nautimiseks, vaatamiseks turistidele, seal on hülged, seal on pingviinid muide olemas. Ja kui veel loomadest natukene rääkida niisugustest põnevatest eksootilistest siin siis siin lõunas pre Daniidini juures on üks neemekene taraga ümbritsetud kaasmajaka peale pandud ja, ja 80 dollari eest vaid minna vaatama läbi klaasakna, siis maailma kõige suurema tiivaulatusega lendasid, need on kuninglikud Albatrossid. Nende tiivaulatus siruulatus on kuskil kuni kolm ja pool meetrit. Nii et need on niuksed. Hästi pikad sihvakad, tiivad on nendel lindudel ja praktiliselt, ega nemad ei liiguta oma tiibu nagu vares või niimoodi või Kronk sõuab, vaid nemad ainult planeerivad, sest see tiiva ehitus nagu lennukitiib ja, ja see õhuvool, mis seal mere ääres kogu aeg tugev tuul puhub, sellest on piisavalt, et tekitada siis linnaku lennukile hõrendus tiiva kohale. Ta tõuseb ülespoole ja see maismaa ja vee piiril on tõusuvoolud ja seal on ainult võidavad ole mees ja see on nagu väike purilennuk siis ja niisugused tiivad, et et kannab. Aga muidugi jaani, kui purilennukiga startimine on natuke raske, sest sa niimoodi Tsahkna Tsahknat tiibadega teha ei saa, et ülesse hüpata aeda stardib siis tavaliselt vastu tuult ja mäest alla siis ta saab oma tiivad laiali ja, ja siis nad elavad, nad poegivad seal selle neemekese peal. Need on natuke mujal ka veel ikkagi seal saartel ja ja ka Ameerika lõunatipus ja nad siis lähevad sealt ära, elavad sellist meralist eluviisi, need linnud toituvad seal viis, viis, kuus, seitse aastat ja siis nad on täielikult suguküpsed, tulevad jälle oma kodukohta tagasi pesitsema, et järglasi muretseda. Kui mägedest rääkida sellest Canterbury lambist või sellest lambaasjast ma rääkisin natukene, seal on väga suured tasandikud, mis siis tõesti nii nagu öeldakse, et et Uus-Meremaal hinnatakse talu jõukust traataia pikkuse järgi ja tegelikult kõik teede ääred. Kõik kohad on nagu karjakoplid täis ehitatud ja siis lambakarjad aetakse ühest koplist teise nendes tasandikese eelmägede piirkonnas ja muidu mitte ainult hambaid kasvatada ja mitte ainult loomi lihaloomi põhiliselt kasvatada või lüpsikarja. Vaid kõige põnevam hämmastavam oli see, et ühe foto peal melissi näeme, Nad kasvatavad hirvesid. Need on niisugused väiksemat tüüpi, eetiliselt kahte tüüpi hirvesid, aga ühed olid rohkem levinud, nad on suuremad natukene kui meie metskitsed ja 18 kuuga on see kõige parem liha siis valmis, nii et loomulikult seal ei ole mingisuguseid autosid ega mitte midagi kuidagi, nad on kogu aeg karjakoplites. Rahulikult Noffilise 50 sajapealised karjad, lambakarjad muidugi, suuremad rändavad ühest koplist teise, niikaua kui see aeg on sinna maale saanud, et seda delikatessi, siis restoranide laudad. Selle viia, see on väga põneva rakursi alt tehtud pilt. Need hirvekesed on justkui jalgpallimurul ääretult sile ja siis on seal puid või suuri põõsaid. Ja taga on mägi, kus üleval vist valda läbi lumi ja pilved sinine taevas, nii et meie siin Eestimaal ei kujuta küll ette, et oleks nüüd irve pea kohal. Lumine mägi. Ja seal on kontraste ikkagi palju plaanidest natuke ja nendest soojade allikatest ja ja keisrite, võib-olla siin natukene rääkisin, aga samaaegselt tõesti on suutelised tasandikualad, kus on head rohumaad siis vet kuivad tuuled, nii tasandike kuivataksoni istutatud riskituulte suunas hekid, mis on ilusti ära pügatud, kuskil nelja-viie meetri kõrguselt ja selle taga siis mäeorgudes tuleb kohaliku metsa natukene veel, kus lambad ja, ja kitsad ja hirved seda kõike nahka peale jõudnud veel panna ja siis hakkavadki edasi. Alpiinsed võsad, suppalbiinsed, võsad siis alpiaasade lõpuks tuleb igilumi jääliustikud, nii et Uus-Meremaa selles mõttes põnev, see on ka üks nii-öelda maailma loodusmälestisi vaatamisväärsusi mis on ülemaailmse tähtsusega, need jääliustikud, mis Uus-Meremaalt tulevad otse alla orkaani peaaegu nii, et sealt ei ole kuigi palju vaja autoga sõita, et jääliustiku sulamispiirkonda jõuda, sealt avast tuleb siis jõgi välja ja hakkab väike järvekene ja suured kosed langevad siis Taani või siis sealt külgede pealt alla järvedesse ja see niiskus on väga suur ja selle tõttu ka on seal väga põnevaid taimi nendes orgudes ja koskede lähedal. No ma võiks teile ainult nimetada seda, et seal kasvavad väga suured puissõnajalad, me oleme ka sõnajalaõit käinud siin soojaõhtuga jaaniööl otsimas õit, mida muidugi pole olemas, aga ikkagi otsitakse seda, eks ole mida võib-olla kunagi kätte ei saa. Aga seal siis on ka võimalik näha selliseid sõnajalgu, millel on tüvitüve, kõrgus on kuskil noh isegi võib-olla 10 meetrit seal otsas on suur sõnajalalehvik siis nagu ikka need sõnajala lehed on ja tavaliselt tüvi on sammalde kadel kaetud, niisugune üsna pehme roheline ja nad Samaras oru jõe oru metsas või kose all seal kuskil, kus hästi palju niiskust on. Ja seal siis noh, veelgi no täiesti jällegi eripärane sõna jal taimine puudena võib sellisena mitte kunagi siin Euroopas ei ole näinud, võib-olla natuke meenutavad Palmisid, aga kliima on seal niisugune parasniiske paras jahe, mitte ei ole kuum kliima enam need palmid otseselt nagu enam siin kasvada metsas küll ei taha kasvada, aga, aga eriti selle lõunapoolse saare peal. Aga muidugi rannikupiirkonnas võib ka mõnda palmi veel näha ja samaaegselt, kui tõstad pilgu horisondile kuskil 150 kilomeetri peal, kus tasandikud lõpevad, hakkavad siis lumised mäed võib minna suusatama. Noh, see ei ole nüüd nii lihtne, et sa paned suusad alla ja muudkui siis kihutad. Tavaliselt sa pead siis tõusma lennukid ja heli või helikopteriga jääliustiku peale, kui ilm on ilus, pealpool pilvi veedad päikese käes selle päeva ära, pärast sõidutatakse sind alla. Loomulikult väga palju rikkaid ameeriklasi, eriti palju jaapanlasi ja sakslasi muidugi seda harrastab meil mõningatel põhjustel see matk jäi seekord tegemata. Aga nagu öeldakse, neks taim. Järgmine kord. Ja külaskäik saabki otsa. Tulime jalutama, jäime kõnelema. Saime uut infot. Kuidagi kaugema taimed tulid lähemale kaugema inimestest, meil ei jäänud mahti rääkida ka mitte seal elavatest eestlastest ju teeme seda teinekord. Sest tund on hiline ja, ja paljud peavadki voodisse heitma. Aga ma arvan, et kui täna pärast seda juttu keegi und näeb, siis ta näeb ilmselt kas kõrgetest mägedest või oga taimedest või või nendest sõnajalgadest, mis on nii kõrged nagu puud. Ilmselt tuleb tore uni.
