Teadust kõigile akne on levinud mure aga nüüd on tänu eesti
teadlastele paremini teada, millised geenid akne tekke ohtu kujundavad.
Uuringust räägib selle üks põhitegijaid,
geneetik Maris Teder, loving.
Kosmoseteleskoobi vaatlused ja ilmaruumi matemaatilised
mudelid osutavad senitundmata tüüpi galaktikatele,
mille olemasolu võimalikkuse seletamiseks tuleb kohendada maailmapilti.
Astrofüüsik Elmo tempel, kes on aidanud aimu saada meile
lähedastest ülihõredatest galaktikatest,
tutvustab saates nii neid kui ka hoopis kaugeid
ja väga heledaid galaktikaid. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Akne vaevab maailmas paljusid inimesi, eriti teismelisi,
kahekümnendates aastates inimesi ja põhjustab tegelikult
palju muret ja ebameeldivusi.
Õnneks teadlased ka tegelevad akne uuringutega
ja sealhulgas ka geeniteadlased.
Nüüd on Eesti geeniteadlastel valmis saanud üks akne
ja geenivariantide seoseid tuvastanud suur uuring mille
tulemused on ka ajakirjas European Journal of Human Genetics
hiljuti avaldamist leidnud. See on üks selline neja grupi ajakiri ja esimesi autoreid on
seal uuringul lausa kaks Mart Kals ja maris Teder laving
ja maris Teder.
Loving ongi laboristuudios.
No mis akne on, seda paljud inimesed, kas isiklikust
kogemusest või sõprade-tuttavate kogemusest teavad,
teavad, kuidas see välja näeb, vistrikud näol,
millest see tegelikult tuleb. Kui me nüüd jätame esialgu geenid kõrvale,
siis mis seal see selline vahetu põhjus? Akne on päris sage nahahaigus ja iseloomulikud nähud siis
aknale on just need niinimetatud komedoonid
ja põletikulised kolded ja nad tekivad siis enamasti
sellistes kehapiirkondades, kus on hästi palju rasunäärmeid.
Ehk siis tegelikult akne avaldub kõige rohkem näol kaelal ka
rinna piirkonnas ja seljapiirkonnas või siis ka käte
piirkonnas ülemises osas.
Ja akne patogenees, ehk siis akne nagu kuidas ta tekib,
see on kindlasti vägagi selline mitmetahuline. Üldiselt on jõutud seisukohale, et see hõlmab nagu sellist
ülemäärast rasu tootmist rasunäärmetest,
eelkõige antrogeensete hormoonide toimel.
Need on siis meessuguhormoonid ja kuna see
meessuguhormoonide nagu suurem tootmine algab just
puberteedi eas seejuures siis nii tüdrukutel kui poistel
siis seetõttu just akne avaldubki sageli selles eas Ja nüüd tulebki välja, et, et oletegi sellise akne
geeniseoste uuringu ette võtnud.
Millest just teil see huvi seekord tekkis? Aknageneetikast võiks kõigepealt öelda, et on tehtud
selliseid kaksikute uuringuid, kaksikute uuringust test on
ka selgunud, et geneetiline tagapõhi sellel haigusel on,
sest et eriti just siis ühemunakaksikute puhul kui ühel
esineb akne, siis see teisel see akne ka esineb,
on ikka väga oluliselt suurenenud.
Ja samuti on nahaarstid täheldanud akne just ka raskem akne
esineb sageli nagu perekondades. Et kui vanematel on akne olnud, siis ka lastel võib see ilmneda.
Eesti geenivaramus on üle 30000 akne juhu geenidoonori,
kellel siis on kas akne olnud või kellel on akne praegu
ja selliseks üheks peamiseks meetodiks, kuidas me haigusi uurime,
geenivaramus on siis üle ken homsed assotsiatsiooniuuringud.
Nii et me võrdleme siis patsientide gruppi
ja niinimetatud normgruppi kes ei pruugi ka olla päris
nii-öelda normgrupp, vaid noh, see on nagu populatsioon. Me võrdleme siis nagu haigust populatsiooni vastu,
sest selles populatsioonis eriti akne puhul võib olla
tegelikult ka inimesi, kellel on akne, aga nad ei ole seda raporteerinud,
nad ei ole kunagi arsti juurde läinud.
Nii et noh, me peame sellistes uuringutes nagu arvestama,
et meie normgrupp ei ole.
Kui rangelt võttes normgrupp ja me siis otsustasime,
et me saame teha sellise uuringu, kus me vaatame erinevate,
siis geenivariantide sagedusi akneb grupis yo normgrupis
ja kui me leiame siis sellised geenivariandid,
mille sagedus on oluliselt erinev akne puhul,
siis me saame midagi nüüd nende genoomi piirkondade kohta
nendes genoomi piirkondades, kus me sellise anomaalia leidsime. Et nendes piirkondades esinevad geenid võiksid olla kuidagi
aknaga seotud. Aga siis lähekski võib-olla siis uuringu tulemuste juurde,
et no uuring ise siis põhines juba olemasolevatel andmetel,
nagu ma aru saan, lihtsalt tuli. Päriselt olemas, ütleme olemasolevatel andmetel selles mõttes,
et need indiviidid nende jaoks on juba need niinimetatud
nagu geenikaardid on tehtud ja meie töö on siin selles,
et me siis teeme selle järgneva analüüsi ja,
ja me püüame siis nagu need geeniregioonid,
mida, mille me saame kätte selle üle genoomis
assotsiatsiooni uuringu abil, et nendest regioonidest me
siis teiste jällegi bioinformaatiliste meetodite abil püüame
välja sõeluda. Et millised siis tegelikult on need geenid,
mis aknaga seotud võiksid olla.
Oluline on see, et taolised uuringud selleks,
et neid saaks kuskil ka avaldada siis enamasti nagu sellest
ei piisa, et meie siin midagi teeme ja midagi leiame,
et me peame siis kuidagi ka kas neid tulemusi replitseerima
või me peame võtma juurde veel nagu teisi analoogseid kohort.
Ja siis panema lõpuks need tulemused kokku ja,
ja siis alles saaksime midagi nagu täpsemalt väita. Ja seetõttu meie kaasasime siis siia uuringusse kaks muud kohort,
üks on siis Soome biopank.
Finjon ja teine on Hollandi biopank lihvlins
ja Liflansis niisugust valmis analüüsi ei olnud,
me pidime sealt siis ise.
Ühesõnaga, see on jälle terve pikk protseduur,
kuidas kogu see bürokraatia toimib ja kuidas sa pead hankima
kõigepealt loa, et sa üldse saad seal biopangas midagi teha. See võttis kõik omajagu aega.
Ja siis lõpuks me saime siis samasuguse uuringu,
nagu me tegime Eesti biopanga andmetega,
saime selle teostada siis ka seal Liflansi biopanga
andmetega Soome biopangas Fincionis, seal oli selline akne
analüüs neil endal tehtud, nii et me saime sealt nagu
kasutada siis tulemusi.
Aga on ju selge, et kunagi ei vahetada tulemusi nüüd nagu
indiviidide tasemel, need on kõik siis anunemiseeritud
tulemused ja siis me tegime edasi metaanalüüsi,
kus me panime siis nende kolme Kohordi need üle,
käin homse assotsiatsiooni uuringu andmed kokku
ja leidsime lõpuks siis 23 sellist piirkonda siis üle
genoomi kõikidest erinevatest kromosoom idest,
milles esinevate ühe nukleotiidi polümorfismide sagedus oli
statistiliselt erinev akne ja kontrollgrupi indiviidide vahel. Ahaa, nii et püüan lihtsamate sõnadega ära seletada see ühe nukleotiid,
näe see tähendab siis seda, et leidsite erinevusi nii-öelda
ainult ühes selles geenikooditähes ehk nukleotiidist aknaga
inimeste ja aknast vabade inimeste vahel. Jah, aga noh, iseenesest kui me räägime siin sellest nagu
sellest ütleme, üks regioon, mis me leidsime,
et seal ei ole mitte ainult üks selline,
vaid seal on nagu terve selline pilv seal,
neid neid ühe ühiku variante, neid variands variatsioone. Ja ja 23 niisugust kohta, nii et siis võib arvata,
et kui need kohad juba erinevad inimestele,
et siis nad võivad kuidagi ka aknaga seotud olla. Tegelikult oligi niimoodi, et kuna meie ei ole ainukesed,
kes uurivad aknet siis vahepeal jõuti avaldada üks töö,
kus kirjeldati juba suur osa meie leidudest ära.
Ja noh, üldse selliseid ülegi loomseid assotsiatsiooni
uuringuid akna puhul on tehtud tänaseks päevaks no ütleme,
neli aga igal juhul oli lugu selline, et nendest 23-st nagu
19 on siis juba varasematest uuringutest teada,
aga neli uut ja jäi meile siis neli uut,
mida, mida me saime välja tuua, kui akne seoselisi. Piirkonnad on leitud tervelt 23, siis kas siit kumab kuskilt
ka juba mingisugune uudse ravi võimalus,
me nüüd selle akne ravivariantidest ei olegi siin praegu rääkinud.
Aga no kindlasti otsitakse ju uusi võimalusi. Agne uute ravivõimaluste otsimisega tegeldakse kogu aeg
sest Need võimalused, mis on praegu on juba üsna pikka aega
kasutusel olnud.
Raskema akne puhul siis A-vitamiini derivaadid,
isotreti, naiini kasutamine ja antibiootikumide kasutamine.
Need on küllaltki sellised, kui tüsilikud. Kõrvaltoimete poolest ka siis silmapaistvad tüsilik. Ütleme, iso trettinoini kasutamine on siiski üsnagi tõhus,
samuti ka antibiootikumide kasutamine, kuigi,
ütleme kõik inimesed on erinevad ja siin tänapäeval me
räägime personaalmeditsiinist.
Kindlasti oleks väga hea, kui me mingisuguse eelteadmise
põhjal oskaksime öelda, mida siis ühel või teisel juhul
kasutada konkreetsemalt.
Anti antibiootikumidele on mitmesuguseid kõrvaltoimeid,
just eelkõige siis inimese mikrobioomi-le. Meie nüüd viimaste aastate uuringud on näidanud seda,
et antibiootikumide tarbimine üldiselt nagu rikub seda soole
mikrofloorat osad bakterid võib-olla öelda jäädavalt lahkuvad.
Ja me me ei tea sama sellega mikrobioomi veel piisavalt.
Kuigi selline soole mikrofloora ja naha tervise seos on
kindlalt olemas. Nii et uudset ravimit, et kindlasti vaja oleks,
kui saaks senistest parema Tõhusama ja vähemate
kõrvaltoimetega ja no loodetavasti siis kõik need
geeniuuringud sellele kaasa aitavad, et kunagi selleni jõutakse.
Aga kuna see oli praegu ikkagi päris fundamentaalne uuring,
siis. Ma arvan, et et siit nüüd homme ei tule päris ravimit välja. No kindlasti jah, et päris ravimid siit ei tule aga samas
kindlasti tuleks tähelepanu pöörata ka elustiilile
ja toitumisele, sest on näidatud, et kui inimesed tarbivad
nagu liigselt süsivesikuid ja isegi ka piimatooteid et siis
neil suureneb insuliini tase, suureneb insuliini
kasvuhormooni tase ja see omakorda nagu käivitab sellise
raja organismis, mis viib siis just rasu tootmise suurenemisele. Ja lõpetuseks, millised võiksid olla veel mõned järgmised uurimissuunad. No võiks veel lihtsalt ehk öelda lõpetuseks seda,
et Meid huvitab siin ka see, et kui suured on
sugudevahelised erinevused akne tekkimisel kuna sai
nimetatud siin hormoonide osatähtsust akna tekkimisel,
siis võikski ju arvata, et naistel ja meestel võib see
mehhanism olla veidi erinev.
Nüüd meie enda selles Kohordis ei olnud piisavalt võimsust,
et me oleks saanud sellist analüüsid teha nagu võrdlevalt. Meil oli patsientidest, meil oli mehi kolm korda vähem kui naisi.
Aga sellise siis nagu suurema metaanalüüsi jaoks me oleme
ühinenud Londoni King's kolledži uurijatega,
kes panevad kokku siis niisuguse suurema metaanalüüsi
ja me võiksime sealt midagi teada saada,
siis täpsemalt nüüd soolise erisuse kohta. Uurimist jätkub ka tulevikuks, keskendudes just Sis
sugudevahelistele erinevustele aknaalal.
Aga niisugused on siis meie teadmised praeguse seisuga akne
ja geenide vaheliste seoste kohta.
Ja ajasin seda juttu Maristader labinguga,
kes on just täpselt sellel teemal tehtud uuringus osalenud. Galaktikaid on maailma kõiksuses väga palju,
ma arvan, et keegi ei ole neid jõudnud kokku lugedagi.
Väga paljud neist on juba meile teada, aga võib-olla on veel
rohkem neid, mis on teadmata ja avastamata.
Nüüd on rühm astronoome avaldanud uuringu tulemused,
kus nad arvutimudelile toetudes väidavad,
et meil siin päris lähedal koduukse ees Linnutee galaktikaga.
Samas kohalikus galaktikagrupis on teatavat tüüpi veel
avastamata galaktikaid. Õige mitu. Olen kutsunud labori stuudiosse ühe uurimistöös
osalenud teadlase, Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi
astrofüüsiku akadeemik Elmo templi.
Kuidas see siis nii saab olla, et meie lähikonnas on mõned
nii suured galaktikad veel leidmata ja kuidas on võimalik
nendele siiski neid veel leidmata jälile jõuda? See, mida me leidnud oleme, kõik on baseerunud vaatlustel,
et me oleme näinud galaktikaid kõigepealt meie enda Linnutee galaktikat,
siis meie naabergalaktika Andromeeda.
Et ja siis, kui teleskoobid läksid ajaloos võimsamaks,
siis hakkasime nägema teisi galaktikaid.
Ja nüüd siis on läinud teleskoobid juba nii võimsaks sinna
juurde tulnud analüüsimeetodid, et me hakkame nägema
selliseid väga raskesti nähtavaid objekte
ja nendeks galaktikat. Ja see, need konkreetsed objektid, millest me praegu siin
vihjamisi oleme rääkinud, on siis hüli hõredad galaktikad
nad on siis sama suured kui meie Linnutee.
Aga seal on 1000 korda vähem tähti, mis teebki nende
leidmise väga keeruliseks. Ja selle tõttu ongi neid raske avastada,
et tähti on seal hõredalt ja ei paista välja.
Aga kuidas on teada, et need niisugused galaktikad üldse
olemas on? Nende olemasolu tuligi kõigepealt välja vaatlustest tehti uued,
uus vaatlusprogramm, analüüsiti selle vaatlustulemusi,
vaadati taevapilte uurite, kuid seal objektid on
ja siis leiti, et on olemas selline uut tüüpi b objektid
ja nende lähemal uurimisel selguski, et tegemist on galaktikatega,
et väga suurte galaktikate ega ka lihtsalt tähti on seal
väga palju vähem kui meie enda Linnutees. Ja nüüd meie oma kohalikus grupis, kus Linnutee
ja Andromeeda galaktika kas mõni neist salapärastest
hõredatest galaktikatest on juba tegelikult teada ka? Et paar sellist galaktikat on meie enda nii-öelda kohalikust
grupist juba leitud aga meie uuringu eesmärk oligi siis hinnata,
kui palju neid võiksin kohalikus grupis kokku olla.
Ja selleks me tegime ühe sellise arvutisimulatsiooni,
kuhu me panime kõik oma olemasolevad teadmised kokku,
simuleerisime, mille kohalik universumite siis sealt
lugesime kokku, et selliseid hõredaid galaktikaid võiks veel.
Meie kohalikus grupis olla umbes kümmekond. Aga kus täpselt, nad on seda simulatsiooni näidanud. Paraku mitte jah, et simulatsioon annab hinnangu,
kui palju neid on, aga kust nad täpselt on
ja kuhu me peaks taevas vaatama, et seda siiski simulatsioon
veel ei ennusta, nii täpseks meie teadmised ei ole veel läinud. Aga millistele teadmistele põhinedes simulatsioon üldse
niisuguse vastuse oskab välja pakkuda? Et kõige keerulisem osa tänapäeval nendest simulatsioonide
juures galaktikate tekke kirjeldamine, kuidas kirjeldada
seda füüsikaliselt siis kuidas tekivad galaktikad,
et kuidas tekivad tähed ja kuidas tähtedest moodustub
galaktika ja mis tüüpi tähed seal on ja kui palju neid on.
Ja tegelikult mitte ainult siin kohalikus grupis ei ole probleem,
et me leiame objekte, mida me ei oska esialgu kirjeldada.
Et seesama probleem on meil ikka väga varajases universumis,
et näiteks James Webb'i kosmoseteleskoop leidis hiljuti väga
mitmeid heledaid galaktikaid, mis eksisteerivad juba meie
väga varajases universumis ja praeguste teadmiste kohaselt
ei tohiks selliseid objekt olemas olla. Test varajases universumis suuri heledaid objekte ei tohiks olla.
Objektide tekkimiseks kulub teatavasti mingisugune aeg.
Aga sellised on siiski olemas ja nüüd siis ongi murravadki
teadlased pead, et kuidas nii-öelda sellised objektid saavad tekkida.
Need kohaliku grupi hõredad galaktikad olid samasugused,
et kui algselt need avastati, siis oli esimene nii öelda
mõistatus oli see, et kuidas nad tekkinud on saanud,
et neid ei tohiks olemasolevate teadmiste raames olemas olla. Aga kui teadmisi uuendada, täpsustada, siis nii-öelda
suudetakse Neicanitsimulatsioonides juba tekitada. See tähendab, et teadmisi on juba natukene täpsustatud
ja nende täpsustamiste põhjal siis simulatsioonid oskavad aimata,
kui palju neid siin läheduses võib-olla.
Aga selliseid teadmisi, mis ennustaksid,
mispärast on neid kaugeid ja heledaid siis täiesti
vastupidiste omadustega galaktikaid ka olemas,
mida nüüd uued teleskoobid on avastanud.
Kas selliseid teooria uuendusi ka juba on? Seal on mitmeid teooriaid, et ma ise usun kõige rohkem
hetkel sellesse teooriasse, et väga varajases universumis,
kui universum oli palju väiksem ja palju tihedam,
et seal olid objektid palju lähemal üksteisele,
siis sealse täheteke toimus hoopis teistmoodi,
kui ta meil siin siin meie enda lähedal toimub,
ehk siis tänapäeva universumis.
Ja kui väga varajases universumis täheteke on väga intensiivne,
ehk siis põhimõtteliselt kogu kaasürgne gaas,
mis universumis on, kui sellest moodustada tähed,
siis on võimalik tekitada selliseid väga heledaid objekte. Aga lisaks sellele on olemas ka selliseid eksootilisemaid teooriaid,
nagu näiteks, et meie arusaam tumeainest,
tumeenergiast üldse kosmoloogiast on natukene vale,
et seda tuleb korrigeerida.
Et see on nagu selline, ma ütleks, et eksootilisem teooria,
aga hetkel ei ole ükski neist ei kinnitatud
ega ümber lükatud. Eks selleks tulekski teha järjekordseid simulatsioone
ja järjekordseid vaatlusi ja vaadata, kuidas nad omavahel
kooskõlla panna.
Ja siis äkki koorub sealt seletus välja. Et see on jah, selline teaduse nii-öelda lõputu jada,
et uued vaatlused annavad uut informatsiooni,
mida dist tuleb simulatsioonidega nii-öelda täiendada
või kooskõlla viia ja siis sealt tulevad jälle uued ennustused,
mida siis vaatlustest saadakse teada, aga et seda võib
läheneda ka nii-öelda loodusteaduslikult loodusteaduslikult,
meie eesmärk on mõista seda, et mis on meie ümber,
kuidas see kõik toimub ja kuidas loodus käitub
ja selle looduse all võib nimetada universumite,
kuidas universum on üldse tekkinud, kuidas on tekkinud
nii-öelda meie Linnutee galaktika ja kogu meie kohalik grupp
ja kõik, mis siin on. Sest et otsapidi ma arvan, et see kõik on seotud ka eludega võimalikkusega,
et kui esitada küsimus, et miks siin maa peal on elu,
siis ma arvan, et võib ka mõelda suuremalt,
et kas Linnutee galaktika ainukene süsteem,
kus on elu Kuidas see elu tekke siia nüüd sisse tuleb? Kui me vaatleme meie enda kohalikku gruppi,
seda Linnutee galaktikat, Andromeeda galaktikat,
siis nad on kaks suurt spiraalgalaktikat
ja universumis nad asuvad väga hõredas piirkonnas.
Et siis praegustes simulatsioonide kosmoloogilistest
simulatsioonides nii-öelda kahe spiraalgalaktika kooslust
tekitada on küllaltki keeruline, et võib öelda,
et meie enda Linnutee ja kohalik grupp asub väga erilises
piirkonnas universumis ja on spekuleeritud,
et seesama nii-öelda erilisus on üks oluline tingimus elu tekkeks,
sest et elu teke vajab teatavasti rahulikku keskkonda,
et kõik saaks rahulikult areneda, et saaks,
et nii-öelda elu alget tekkida. Ja meie kohalikus grupis on see rahulik keskkond nii-öelda
universumi poolt tagatud. Millest see rahulikkus siis seisneb, selles,
et siin on nii vähe suuri galaktikaid või et kaks suurt
galaktikat on kõrvuti. Rahulikkus seisneb peamiselt selles, et siin teisi suuri
galaktikaid ei ole, et siin nii-öelda neid galaktikate
põrkeid omavahelisi põrkeid, mis siis nii-öelda tekitaks
lööklaineid ja nii-öelda mõjutaks tähtede teket planeetide teket,
et seda väga palju ei ole. Ja need suured ja hõredad galaktikat samuti vist väga ei ohusta,
oma oma olemasoluga ei ähvarda kokkupõrget,
aga nad on lihtsalt nii hõredad. Jah, need hõredad galaktikad väga väga ei ohusta
või ei mõjuta meie enda Linnutee galaktika arengut,
aga et nii-öelda täpsustavad ja Tallinna võib veel öelda,
et need hõredad galaktikad ei ole ainukesed,
mis siin meie kohalikus grupis on.
Et lisaks nendele suurtele hõredatel on siin mitukümmend,
ma arvan, et üle 50 sellise väiksema kääbusgalaktika,
et magalassi pilved, mida on ka lõunataevas palja silmaga näha,
on siis üks näide kääbusgalaktikate, st selliseid
kääbusgalaktikaid ka tegelikult on siin,
kohalikus grupis veel ma arvan, et päris mitukümmend,
mida me ei ole leidnud aga need lähevad sinna
kääbusgalaktikate kategooriasse, et neid on väga väiksed
ja seal on väga vähe tähti. Kas see simulatsioon, millega nüüd on tuvastatud kümmekonna
uue seniavastamata suure ja hõreda galaktika olemasolu meie
kohalikus grupis, kas simulatsioon, mis kannab nime Hestja
võiks aidata ka neid kääbusgalaktikaid avastada? Simulatsioon Hest ja saigi siis tehtud selleks,
et kirjeldada või mõista meie kohaliku grupi tekkimist
ja ajalugu ja seda, et mida siin veel huvitavat võiks olla.
Nende kääbusgalaktikate uurimine oligi selle üks eesmärk
ja see, et me nii-öelda seal näeme ka neid ülihõredaid galaktikaid,
oli lihtsalt boonus, et see ei olnud nii-öelda otseselt
seatud eesmärgiks. Aha, aga mis hästi ja siis täpsemalt õigupoolest on. Hest ja on häste nimi tuleb siis meie kreeka mütoloogiast,
see tähendab kodujumalat ja eesmärk siis ongi nii,
oldaks simuleerida meie kohaliku kodu universumi keskkonnas,
et mitte siin maa peal, vaid nii-öelda palju suurtematele skaaladel.
Ja see Hestjat võib praegu pidada nii-öelda meie kohaliku
grupi kõige paremaks nii-öelda realisatsiooniks
või öelda koopiaks, et teisi, selliseid simulatsioone,
mis kirjeldaks kohalikku gruppi veelgi täpsemalt
või veelgi paremini hetkel olemas ei ole,
et siis see on kõige, kõige, kõige parem hetkel. No kuidas üks niisugune simulatsioon ikkagi töötab,
me enam-vähem oleme nüüd kokku puutunud tehismõistusega,
teame, et tema käest tuleb küsida, ta vastab kas õigesti
või valesti, seda tuleb veel üle kontrollida.
Aga kuidas teab õigeid vastuseid?
Üks niisugune arvutisimulatsioon, mis on loodud enne selle
praegusel tehismõistuse teket. Et need arvutisimulatsioonid baseeruvad kõik füüsikaseadustel,
et sinna me paneme sisse meie arusaama kosmoloogilisest mudelist,
sellest, kuidas universum tekkis, kuidas ta paisub,
kuidas seal tumeaine areneb ja siis me sellele lisaks kirjeldame,
kuidas seal tekivad tähed ja kui juba simulatsioonis tekivad tähed,
siis tähtedes tekivad galaktikad.
Ja kui me laseme nii-öelda füüsikaseadust del vastavalt
areneda kõikidel nendel tähtedel süsteemidel,
siis lõpuks me saame nii-öelda realisatsiooni meie
kohalikust universumist ja vastavalt sellele,
kui täpne on meie füüsika kirjeldus. Sellest simulatsioonis on ka siis lõpptulemus,
et kas ta kirjeldab meie kohalikku universumit,
ei kirjelda. Ja kuidas on õnnestunud siis Hestjas just see füüsikaline
kirjeldus nii täpseks saada, et kõige parem Et tegelikult füüsika kirjeldus väga palju füüsikaseaduseid
on täpsed nagu Newton'i seadused, gravitatsioon on ikka väga
täpselt kirjeldatud, aga nii-öelda tähetekke juures on
sellist juhuslikkust võistohastilisust ka väga palju.
Ja samamoodi on universumi struktuuri tekkimise juures seal
juhuslikkust ja see, kuidas me selle hästi oleme võimalikult
täpseks saanud, on see, et me alustasime umbes 1000-st
väiksemast simulatsioonist ja siis analüüsisime neid nendest 1000-st,
valisime umbes sadakond välja, mis kõige paremini
kirjeldasid meile kohalikku universumit,
siis sellest 100-st tegime nii-öelda natukene täpsemat
simulatsioonid ja sedasi nii-öelda järk-järgult liikusime
nii-öelda järjest suurtemate simulatsioonide juurde,
kuni jõudsime välja nende Hestasimulatsioonideni
ja neid häste simulatsioone on hetkel kokku kolm tükki,
nii et meil on kolm erinevat realisatsiooni kohalikust universumist. Mille poolest nad siis erinevad Edgol? Nad erinevadki ainult sellest, et kuidas juhuslikkuse aspekt
meie nii-öelda Universumi arengu juures on olnud,
et kuidas on arenenud konkreetselt Linnutee
ja Andromeeda ja kuidas nad täpselt paiknevad,
et ega see ei ole nii-öelda, nad ei paikne täpselt samas
kohas universumis, nad on nii-öelda natukene nihkunud
erinevate simulatsioonide vahel. Ahhaa aga, aga kas kääbusgalaktikad ja ülihõredad galaktikad
tulevad kõikidest versioonidest ühtemoodi välja? Nad tulevad kõikidest ühtemoodi välja, sealt natuke erinev
on see, et kui palju neid seal on, aga nii-öelda suurusjärgu mõttes,
et kuni 10 ülihõredad galaktikat on leidmata,
see tuleb nii-öelda kõigist ühtemoodi välja,
et kas see number on täpselt 10 või ta on ta ainult viis,
et see on nagu selline nii-öelda juhuslik. Kas ülihõredate galaktikate avastamine ja nende seletamine
on sundinud ka või viinud mõtteid sellele,
et selliseid fundamentaalse maid füüsika
või kosmoloogia seadusi tuleks ümber vaadata nii nagu nende
kaugemate galaktikate ka on juhtunud? Et ma ise arvan, et nii-öelda neid fundamentaalseid,
füüsika, kosmoloogia, seaduseid ei ole vaja ümber vaadata,
aga mida on vaja küll tugevalt täpsustada,
on galaktikate tekkimise kirjeldamist, et meie arusaam
galaktikate tekkimisest hetkel baseerub peamiselt selliste
linnude sarnaste suurte galaktikate põhjal.
Aga et kui me nüüd oleme avastanud siin lähedal ülihõredad
või kaugel väga heledalt galaktikat, siis see näitab,
et, et meie arusaam galaktikate tekkimisest on veel
küllaltki lapsekingades ja seal on väga palju arenguruumi. Aga mis võiks näiteks viia selleni, et tekib ülihõre galaktika?
Mida teadlased praegu selle kohta arvavad?
Millised võimalikud teooriad? Kuna hetke simulatsioonides need ülihõredad,
galaktikad on olemas siis nii-öelda selge on see,
et füüsika selle jaoks on olemas, aga et mis on nüüd see
konkreetne mehhanism, mis nende tekkimiseni viib,
et seda sellele küsimusele üheselt ei oskagi hetkel vastata,
et selleks tuleb nii-öelda neid simulatsioone natukene
lähemalt uurida.
Aga nende simulatsioonide puhul on see probleem,
et kuna arvutusvõimsus on siiski piiratud
ja me ei näe mitte kõiki tähti, mis galaktikates olemas on
nendes simuleeritud galaktikates siis nende ülihõredate
galaktikate puhul me näeme, et nad on olemas simulatsioonis. Aga kui me tahame uurida nende ajalugu ja see,
kuidas nad täpselt tekkinud on, siis selleks on vaja
natukene paremaid simulatsioone veel. Aga see on tegelikult väga huvitav, et selleks,
et teada, kuidas meie maailmakõiksus on ehitatud,
ei pea mitte ainult teleskoobiga taevast uurima,
vaid tuleb teha veelgi täpsemaid simulatsioone
ja siis uurida neid simulatsioone ja sealt saame teadmisi. Ta käib käsikäes vaatlustega, et ainult simulatsioonidest ma ütleks,
et ei piisa ainult vaatlustest ka ei piisa,
et me näeme huvitavaid asju, aga neid seletada siis on vaja
ikkagi nii-öelda füüsikat, simulatsioone sinna taha. Nii et selliseid huvitavaid asju leidub siis meie
tähistaevas erilisi galaktikaid, mille olemasolu on selgunud
simulatsioonidest ja milliseid leidub ka meie kohalikus
galaktikagrupis oma kümmekond.
Ja neid uurib simulatsioonide põhjal Elmo tempel.
Tänane laborikülaline. Tänases saates oli juttu akne geenidest ja erilistest galaktikatest.
Juttu ajasid Maristaderlawing Elmo tempel
ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem,
kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
