Teadust kõigile teame juba, et mõnikord on kriis.
Kuidas aga leida kriisi puhul üles inimesed,
keda kriis võib kõige rohkem haavata?
See ei olegi alati niisama lihtne küsimus.
Ühiskonnateadlased aga püüavad siiski leida võimalusi,
et ühe- või teistsuguse kriisi korral taipaksid omavalitsused,
päästeamet, sotsiaaltöötajad ja muud asjakohased toimivad
kiiresti kõige suuremate abivajajate juurde jõuda. Tartu Ülikooli sotsioloog Katjorru.
Mu tänane vestluskaaslane on üks, näid teadlasi.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Aga viimasel ajal tundub, et meie ühiskond
ja mitte ainult Eesti ühiskond, vaid kogu maailma ühiskonnad
kulgevad justkui ühest kriisist teise.
Kordan, linnugripp, kordan, seagripp, kordan covidi pandeemia,
rääkimata siis sõja ähvardusest kõige selle taustaks
kliimamuutused ja nendega toimetulek.
Tundub, et päris hirmsas maailmas elame teinekord igal juhul.
Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut tegeleb meie
kriisiolukordadeks valmistumise ja kriisiolukordade ka kohanemisega. Ja täna on mu vestluskaaslane kati oru, kes ongi
ühiskonnateaduste instituudi kestlikkuse sotsioloogia
kaasprofessor ja tegelenud põhjalikult ka meie haavatavuse
küsimustega kriisiolukorras.
Hiljuti on veel valmis saanud kriisi haavatavuse
hindamisvahend mille eest ka nagu äsja selgunud ülikoolide
vaheline preemia on laekunud.
Nii et räägime sellest siis ka. Aga no kõigepealt, kas on siis niimoodi,
et, et me olemegi sattunud teatavasse sellisesse ühiskonna
arengujärku kus meid vaevavadki igasugused kriisid,
mulle tuleb meelde siin Ulrich Beck niisugune nimi,
kes kirjutas sellest, et oleme jõudnud riskiühiskonda. Ulrich Becki tasub alati silmas pidada, mõeldes meie suurepärastele,
mugavustele, mida me oleme saavutanud seoses tehnoloogilise
arenguga seoses suurepärase infrastruktuuriga,
millele meie elu rajaneb seoses selliste väga tihedate
globaalsete võrgustikega millel meie majandus rajaneb,
meie julgeolek rajaneb või, või siis ka julgeoleku ohud rajanevad,
et et Ulrich Beck tõesti nagu hoiatas ja on hoiatanud
sellise ühiskondliku hapruse eest. Et ja nüüd mulle tundub, et tõesti, meie,
me nagu sellise globaalse ühiskonnana oleme jõudnud
sellisesse faasi, kus, kus me räägime tõesti nagu multikriisidest,
et isegi mitte et rahvusvaheliselt ja ei kasutata selliste
toredate uudisena nagu kobar kriisaga ja et me oleme multikriisis.
Et on sellised nii looduslikud ohud, mis on loomulikult
tegelikult ju lõppkokkuvõttes ikkagi ühiskonna ohud,
ehk siis see, et Meil on ekstreemsed ilmastikuolud,
mille suhtes me ei ole tihtipeale valmistunud,
meil on erinevad sellise strateegilise julgeoleku ohud,
me oleme väga sõltuvad tehnoloogilistest mugavustest
ja tehnoloogia arengust ja tehnoloogia infrastruktuuri toest
meie ühiskonnale. See teeb jällegi väga hapraks meie toimetuleku,
kui need infrastruktuurid või see tehnoloogiline tugi peaks
ära kaduma, näiteks kommunikatsioonid langevad ära
või et meie suurepärane digiriik Kiiu tegelikult rajaneb sellel,
et, et me saame erinevaid andmebaase erinevat erinevaid
infovahetusi korraldada ühe hiireklikiga,
aga samas ja paratamatult me ju peame silmas pidama seda,
et on sellised ohud, mis mis ja on sellised pahatahtlikud jõud,
mis tahavad selliseid, sellist head, häid mugavusi nagu
piiratud Ta ohustada ja võivad seda ka igal hetkel kasutada
seda võimalust nendest mugavustest meid ära lõigata. Ja mida, mida enam inimesed nende mugavustega ära harjuvad,
mida tänapäeva tehniline areng näiteks eelkõige meile on
toonud seda haavatavamad me tegelikult oleme siis,
kui neid enam ühtäkki ei ole.
100 aastat tagasi neid ei olnudki ja saime hakkama,
aga nüüd on olukord natuke teine. Just ja meil on, meil on õnn, et meil on veel inimesi,
kes vanemad inimesed, kes eksju, on nendes oludes elanud kus
ei olnud kõiki neid mugavusi, kus meil ei olnud isegi
võib-olla ütleme vett ja kanalisatsiooni,
jooksvat vett ja sooja vett.
Inimesed said ka ilma telefonideta hakkama
ja sai suheldud ja oma oma vajadustest teada antud.
Aga ütleme noh, tänapäeva mugavustega harjunud inimesed loomulikult,
et nendel võib olla keeruline sellistes olukordades hakkama
saamine näiteks ütleme, kasvõi pikaajaliselt
elektrikatkestused on meile seda väga selgelt ju esile toonud. Nii Saaremaal kui ka 2019. aasta Kagu-Eesti tormi ajal,
kui tõesti külade viisi ka asulate viisi inimesed olid ju
päevi ilma elektrita ja püüdsid hakkama saada,
siis tulid just need vanade aegade harjumused meelde tuletada,
et kuidas see käis, kuidas, kui, kui elektripliiti ei tööta
ja sa pead pliidiga süüa tegema ja maja soojas hoidma
sellises olukorras, kus sul võib-olla ei ole elektrilisel
kütteallikale isegi alternatiivi või, või kuidas kuidas
näiteks ka suuri, selliseid, tõsi, kus, kus on väga
haavatavad inimesed, näiteks ütleme, hooldekodud,
et kuidas neid hoida soojas sellises olukorras,
kus sul tegelikult elektrikütet ei ole või sa ei saa ka neile,
eks ju, sooja toitu oma hoolealustele sooja toituma. Et selliseid haavatavusi on ja selliseid nagu suurt
sõltuvust sellistest tehnoloogilistest mugavustest,
et et need viimased viimased kriisid on väga selgelt esile
toonud selle, meie sõltuvuse ja ja meie,
meie sellise mugandumise nende erinevate võimalustega. Ja siin tulevad mängu ja tulevad appi, loodetavasti ka sotsiaalteadlased,
ühiskonnateadlased.
Loodetavasti juba ennetavalt.
Et kuidas näiteks Tartu ühiskonnateaduste instituudis kriisi
ja kriisi haavatavuse teemadega tegeletakse. Ja Tartu Ülikoolis ühiskonnateaduste instituudis on meil
selline ise nimetame ennast riski ja kerksuse uurimisrühmaks,
milles meil on siis erinevad, et teadlased nii
kommunikatsiooni valdkonnast, kes käsitlevad riski
ja kriisikommunikatsiooniteemasid, sealhulgas ka näiteks
väärinfoga hakkamasaamist, kriisiolukordades,
aga meil on ka Meie selline üks tugev fookus on nii-öelda
ühiskonna kõige marginieliseeritumate või ka suhteliselt
haavatavamad rühmade selline toimetulek ja inimeste
hakkamasaamine kriisiolukordades ja sealhulgas ka nende
inimeste hakkamasaamine, kes on juba näiteks ka
sotsiaaltöötajate huviorbiidis, et milline on nende
toimetulek või siis ka ühiskonnas sotsiaalselt üsna nagu
välja lõigatud või, või marginaliseerunud rühmade toimetulek
kriiside ajal näiteks näiteks kodutud, et kuidas nemad toime tulevad. Kriiside ajal. Kas mängite ka selliseid võimalikke stsenaariume läbi seal
kõikvõimalike erinevate kriisivariantide jaoks? Stsenaariumite läbimängimine sellistes lauaharjutustes on üks,
üks selline oluline meie jaoks eksi uurimismeetod,
kuna me oleme teadlastena, eks ju jälgime
ja ise ka korraldame ja aitame kaasa mõelda,
et kuidas selliseid lauaõppuseid kokku panna,
selleks et nad käsitleksid just siis sellist ühiskondlikku
haavatavust ja ühiskonna toimimist ja hakkamasaamist. Mispärast neid lauaõppusteks nimetatakse,
mis rolli mängib seal laud? Lauaõppus on ta sellepärast, et sageli ei ole vaja
korraldada selliseid laiamahulisi suuremahulisi puseid päriselus,
kus sul läks ju tõesti nagu erinevad asutused võtavad siis
mänguliselt sellised rollid.
Et kui on näiteks, ütleme, mingisugune suurpõlenguid,
tööstuslik põleng või näiteks siin Tartu raudteejaamas on
mingisugune õnnetus toimunud, eksju et siis erinevad
asutused võtavad endale sellise rolli ja mängivad läbi
sellise omad vastutuse, oma omad ülesanded,
mida nad sellises olukorras peaksid tegema. Aga meie ühiskonna teadlastena saame, saame loomulikult ka
sellistes nagu suurtes õppustes kaasa mõelda,
aga meie roll praegu, mida me pigem näeme,
on selles, et me saame võib-olla enne selliste kriiside
puhkemist ka laua taga neid asju arutada,
erinevad osapooltega, sest et sellised.
Me teame erinevate erinevaid teisi kriise
ja varasemaid kriise nagu analüüsid nuna. Et millised on need võimalikud näiteks ühiskondliku
haavatavuse mehhanismid ja siis sellistes laua õppustes.
Me olemegi ka näiteks päästeametiga või Eesti erinevate
kriisimeditsiiniosutajatega või erinevate piirkondade ka
sotsiaaltöötajatega näiteks läbi arutanud,
et millised oleks need lahendusviisid.
Jaga ennetamise võimalused selleks, et ühiskonna erinevad
rühmad saaksid paremini olla valmis selleks ka meie erinevad asutused. Alates siis pääste osutajatest, Kuniga, arstiabi osutajad
või ka näiteks psühhosotsiaalse toe osutajad sotsiaaltöötajad,
et nemad saaksid olla valmis sellistel kriitilistel hetkedel,
siis oma teenust jätkama ja pakkuma ka nendele inimestele tuge,
keda nad tavapäraselt, eks ju ei pea oma klientideks. Covidi kriis oli tegelikult päris kriis.
Samas see võib ka kujutada endast teatavat õppust
või õppetundi edaspidiseks. Ja kindlasti koroonapandeemia oli maailmas ju väga paljudele
sotsiaalteadlaste väga paljudele muudele teadlastelegi väga
selliseks suureks õppetunniks ja sellised raputavad
sündmused tegelikult ongi ju ka ühiskonnateadlastele
selliseks heaks materjaliks, et mõelda, kuidas ühiskonda
paremini ette valmistada, kuidas valmistada ka ütleme,
ka tehnoloogiaid muuta selliseks, et ala meie nakkuskandjad
ei jõuaks nii palju pahandust teha, nagu nad tegid koroona ajal. Aga mis on koroonapandeemia selline põhiline õppetund
või kaks kolm sellist põhilisemat? Võib-olla kõige suuremaks õppetunniks on olnud selle kriisi pikaajalisus,
et see oli selline pikaajaline kriis, mis tõi väga palju
lauale just sellist sotsiaalset haavatavust,
et, et kui kui seni ongi harjutud käsitlema erinevaid kriise,
võib-olla pigem selliste päästevaldkonnast,
aga ka näiteks ütleme, meditsiinikriisimeditsiin on meil
seda on ka kritiseeritud, selle valmisolekut,
aga siiski seda peetakse, nagu et vähemalt meie haiglad ja,
ja erakorralise meditsiini osakonnad, meie kiirabid on
kaasatud sellistesse suurematesse kriisi õppustesse,
nad on planeerinud oma hädaolukordade lahendamise plaanid,
neil on tehtud riskianalüüsid ja nii edasi. Üks valdkond, mis on tegelikult jäänud võib-olla sellistest
kriisivaldkonnas natuke nagu perifeersete olukorda seni
ja perifeersete alasse on just see sotsiaalkaitse,
et inimeste valmisolek ja, ja pikaajalisem toimetulek
sellisel puhul, kui väga olulised sellised tugistruktuurid
ei toimi, kui ei toimi, cool kui, kui ei toimi,
lasteaiad ei saa lasteaeda viia oma lapsi,
sest et seal on, eks ju, nakkusoht nagu koroona puhul oli,
kui ei toimi ka sellised tugistruktuurid,
nagu näiteks pakuvad meie erinevat hoolekande asutused
ütleme varjupaigad või asutused, mis võtavad päevasel ajal
selliselt sotsiaalselt natuke vähekindlustatu maid või,
või hapras vaimses seisus olevaid inimesi vastu. Et kui sellised tugivõrgustikud kaovad ära,
mis siis saab nendest inimestest, et see koroonaperiood tõi
just esile selle, et selline sotsiaalne kindlustatus
ja sotsiaalse kaitse toimimine sellises pikaajalises kriisis
on väga tähtis ja loomulikult on ka meie,
sotsiaalkindlustusamet, meie erinevad sotsiaaltöötajad
sellest ka väga palju õppust saanud ja näevad väga selgelt
oma rolli kriisi planeerimises ja kriisi kriisi aegses
valmisolekus ja kriisiaegses reageerimises. Et varem sellist valmisolekut ei olnud ja varem ei ole ka
ja ütleme isegi seadusandlikult on väga ebamäärane näiteks ütleme,
kohalike omavalitsuste selline sotsiaalkaitseroll kriiside ajal,
et seal on küll väga selgelt määratletud,
eks ju, et millised on need elutähtsad teenused joogivesi,
küte, kanalisatsioon, mille kiire käituma mine
ja kiire taaskäivitamine on omavalitsuse korraldada.
Aga samas väga minimaalselt on seni kohaliku omavalitsuse
korralduse seaduses näiteks mainitud seda,
et mida peavad tegema sotsiaaltöötajad, eks ju,
kusjuures kindlasti ütleme koroona ajal tuli ka ju kohaliku
omavalitsuse sotsiaaltöötajate tegevuste
ja ülesanne, et nimekiri ju paisus tohutult,
eks ju, ja ja see nimekiri, keda nad Peaksid,
eks ju läbi külastama, läbi helistama ja kelle kelle
toimetuleku osas nagu muret tundma, et see nimekiri
tegelikult laienes, eks ju, suurtest peredest,
väiksematest peredest kuni ütleme tõesti need nii-öelda need
tavapärased kliendid, kes on nii või teisiti,
eks ju, sotsiaaltöötajad tähelepanu all,
aga, aga siis nad muutusid loomulikult veelgi hapramaks,
kui nad ei saanud, eksju oma minna ise ravimeid ostma
või toitma, too endale tooma, et et just,
et see koroonapandeemia on tõepoolest olnud üks väga tugev
selline tõukejõud, selleks, et see sotsiaalkaitse selliste
pikaajalistes kriisides, et see saaks nagu paremini läbi mõeldud. Ja nüüd ka siis uues kriisiseaduses, mille eelnõu on praegu käsitlemisel,
et on need need teemad natukene selgemalt lahti kirjutatud. Koroonakriisi puhul on ette heidetud ka seda,
et kohati need kaitsemeetmed ise põhjustasid inimestele
kannatusi ja, ja muresid, mida me sellest oleme õppinud,
et kohati võib-olla reageeriti ka üle, et ei oleks pidanud
võib-olla need piirangud nii ranged olema,
see on ju ka õppetund. See on selline huvitav filosoofiline küsimus tegelikult,
et kuivõrd sekkuv, kuivõrd selline segavad ühiskondliku muud
sellist tavapärast toimimist selliselt tugevalt vähenevad
või käänavad need meetmed võivad olla ühes
või teises ühiskonnas.
Et noh, lihtsalt õppetund võib-olla sellest sellest
viimatisest pandeemiast ongi see, et Eesti ühiskonnal oli
vaja siiski nagu selliseid tugevamaid sekkumisi võrreldes
teiste riikidega siin meie lähiümbruses,
kus on võib-olla selliste inimeste vabatahtlik kui
panustamist ühiskonda saab rohkem oodata,
et inimesed Tootsile vihje Rootsile, Soomele sama moodi,
et tegelikult need ja, või rääkimata Norrast,
eksju, kus on selline selline vabatahtlikkuse kultuur
ühiskonna nagu üldiste soovide arvestamine enne võib-olla
oma isiklikke vajadusi, et, et selline, selline mõtteviis on
nendes piirkondades valdavam kui Eestis,
mis on tuntud oma sellise väga liberaalse poliitika suunaga,
mida, mida esindavad tegelikult mõtteviisiga,
mida esindavad tegelikult meie kodanikud isegi. Aga kas võib ka olla, et näiteks hirm läks ühiskonnas
natukene üle ääre et ka see hakkas juba mõjutama inimeste
vaimset tervist, liiga palju? Kindlasti on see, see hirmufoon on, oli väga tugev väga
ja väga mõjus ka väga pikaajaliselt, nagu me praegu ju
ühiskonna teadvust duslikest, uuringutest,
näemegi, et mida psühholoogid on ka eriti välja toonud,
on just see just nende, selliste kõige kõige sotsiaalsemat
ja sotsiaalselt kõige selliste aktiivsemate vanuserühmade
tugev koroona mõju nende nendes rühmades,
sest et nad, eks ju me räägime siin 18.-test
või teismelise eas, kuni siis ütleme, 20.-te 30.-te alguseni
see vanuserühm, eks ju, kes on harjunud kõige rohkem suhtlema,
kelle jaoks on see selline läbikäimine kõige olulisem,
et me praegu näeme nendes vanuserühmades kõige rohkem
selliseid depressiivsuse märke. Ja sellist väga nagu pikaldast härgamisi,
väljatulekut, sellest isolatsiooni perioodi sellistest
vaimsete vaimse tervisemõjudest. Aga nüüd on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis
loodud üks uus vahend kriisi haavatavuse hindamiseks.
Seda vahendit ma siin alguses ka juba mainisime.
Aga nüüd räägiks siis lähemalt sellest, et kuidas siis
ikkagi hinnata inimeste haavatavust kriisi korral teaduslikult. Ja selle haavatavuse hindamisega oleme me tegelenud
ja selle nagu läbimõtlemisega.
Kuidas hinnata inimeste haavatavust erinevates kriisiolukordades,
siis selle mõttetööga oleme juba paar aastat tegelenud
ja sellele keskendunud.
Meil oli siin nagu pikaajalisem selline Euroopa erinevate
ülikoolidega koostööprojekt, kus me siis töötasime välja
sellise raamistiku, et millest siis üleüldse nagu inimeste
haavatavus võib seisneda kriisi ajal. Ja sellest inspireerituna.
Me siis mõtlesime välja, et tegelikult võiks olla hästi
kasulik ka erinevatel nagu kriisi juhtivatel asud Dustel
või asutustel, kelle ülesanne on siis kriisi ohjata,
olgu ta siis keskkonnaametist kuni terviseametile
või päästeametist kuni kuninga tegelikult kohalikud
omavalitsused on meil ju kohalikul tasandil need asutused,
kes siis peavad seda kriisi haldama kriisi ohjama näiteks
ütleme siis, kui sul on mingisugune pikaajaline
elektrikatkestus või, või on juhtunud mingisugune muu koletu sündmus,
mis inimeste elu halvab. Ja nüüd me olemegi siis välja töötanud sellise konkreetsema platvormi,
õieti sellise digitaalse platvormi loomisega.
Me veel alles ka tegeleme koostöös päästeametiga,
aga selline mõtteline alus selliseks digitaalseks vahendiks
on meil juba töökorras olnud aasta jagu.
Ja me oleme seda saanud siis erinevatel nendel samadel
lauaõppustel ka katsetada ja omakorda siis parandada,
et kuidas siis leida üles need inimesed,
kes võivad olla konkreetses situatsioonis nagu hätta jäänud. Kusjuures need on sageli ju võiks ju mõelda,
et et aga meil on ju selle jaoks häirekeskus,
kes saab kõnesid inimestelt, et kes helistavad
ja annavad enda abivajadusest teada, et milleks siis peaks
olema sellise sellist nagu laiemat vaadet veel vaja.
See on ka nagu hästi oluline küsimus siinjuures,
sest et et tegelikult inimestel on sageli ka tõrge enda nagu
sellise haavatavuse tunnistamisel. Loomulikult selline kognitiivne dissonants ilmneb siis,
kui me mõtleme nagu pikaajaliselt, et asjadest,
et või et noh, et inimestel on keeruline mõelda endast
mingisuguses kriisi kontekstis, et sageli ju meie selline
mõttemall kandub sellele, et me pigem nagu mõtleme,
et need, sellised halvad asjad juhtuvad kuskil,
kaugel nad juhtuvad, eks ju, kuskil võib-olla Ukrainas
või Türgis, eks ju. Aga et need, need sündmused võivad aset leida ka meil,
et selles osas on noh, tuleb nagu inimestel endal peeglisse vaadata,
aga samamoodi tegelikult ka asutuste tasandil nagu läbi mõelda,
et, et milline on minu valmisolek, milline on minu
valmisolek oma ülesandeid täita, aga sellistes ekstreemsetes
olukordades Aga millel selline haavatavuse hindamine põhineb,
kas see on lihtsalt selline põhjalikum mõtiskle loet vaat
seal külas seal kuusiku taga sellest alus võib-olla keegi,
kes jääb hätta või on seal mingisugune selline teaduslik
statistiline meetod mängus? Ja me oleme statistikat, me tahaks väga väga jõuda selleni,
et me saame ka kasutada erinevaid Eesti väga selliseid häid
registreid inimeste kohta, aga seda peab muidugi väga
selliste siidkinnastes tegema, sest et me ei tohi ju väärata
inimeste põhiõigust nende isikuandmete kasutamisega kuidagi.
Aga tõepoolest, et meil on selline pikaajalisem mõttetöö,
selle haavatavuse hindamise taga olnud ja eelkõige meil siis
on oluline rääkida sellest ja eristada sellest seda,
et et kust need haavatavusest nagu tulevad
ja kas me räägime näiteks ainult ütleme,
tehnoloogilisest haavatavusest ja tehnoloogiate maha
kukkumisest või ütleme, see, et me ei saa elektrit,
ei saa vett või küte ei toimi või me peaksime rääkima ka sellest,
et millised on inimeste haavatavused ja inimeste selline
valmisolek ja ühiskonna laiem toimimine ja selle haavatavus. Ja meie osutamegi tähelepanu sellele, et kui senistes
riskianalüüsides ja, ja hädaolukordade lahendamise plaanides
on hästi korralikult läbi mõeldud see meie nii-öelda taristu
valmisolek ja selle võimalikud asendamise viisid kriiside
puhul meil on ka üsna selgelt välja joonistatud see,
et kuidas on erinevad asutuste omavaheline koostöö kuidas
see peaks välja nägema kriisi puhul, aga see,
milline on eksju inimeste valmisolek või,
või millised on need, need inimeste rühmad,
kes vajaksid nagu rohkem tähelepanu, et see on võib-olla
natukene ühe ülbaliselt läbi mõeldud, et kui tavapäraselt
käsitletakse selliste haavatavamad rühmadena siin
vanemaealisi üle kuue, 65 pluss aastat on need,
mida siis käsitletakse sellise haavatavamal rühmana,
siis tegelikult noh, mingis olukorras võivad olla need 65
pluss esimesed, kes ennast suudavad, eks ju,
näiteks maapiirkondades sellise pikaajalise
elektrikatkestuse puhul, eks ju, et neil on nagu väga pikad
kogemused ja harjumused ka hakkama saada sellistes olukordades,
või siis tegelikult viib hoopis selline erinevat tingimust. Nii inimesest endast sõltuvat nagu asjaolude kui ka väliste
tingimuste selline kokkukuhjumine sellise haavatavuse.
Nii et et näiteks noh, inimesed, kes võivad olla.
Ma räägin näiteks praegu sellest pagulaskriisist,
eks ju, või pagulastest, kes siiani jõudnud
ja mida nad on läbi elanud, et et nende,
need, nad võivad olla oma ukraina tingimustes,
eks ju, väga hästi hakkama saavad inimesed olnud,
aga nüüd siis selles olukorras, kus on olnud sõda,
nad on pidanud pagema, nad on jätnud võib-olla kogu oma
maise vara, nad on täiesti noh, eks ju, vaesu vaesunud olukorras. Et sellist olukorda, eks ju, seal ei saa kuidagi klassifitseerida,
et või noh, ette ennustada.
Et kes siin võiksid olla nagu ja ei saa ka nagu
klassifitseerida just ütleme neid vanemaealisi nagu suurema
riskiga grupiks.
Aga kindlasti tuleb meeles pidada, et siin mingisugused eelsoodumus,
et siiski on, et tõepoolest, et kui sa oled nagu juba
eelnevalt vaene, siis sul on ka või sul on,
sa oled vähekindlustatud inimene, see tähendab,
et sul on suhteliselt vähem ressursse selleks,
et võib-olla ära pageda sellest sõjakoldest
või siis, kui sa ei valda keeli. Sul on ainult võib-olla sinu emakeel kasutada,
aga sellega sa ei, ei põgene Euroopasse või sa jääd hätta,
kui sa ei saa, eksju aru erinevatest erinevatest
juhtnööridest ja, ja sa võib-olla ei suuda ka orienteeruda
nii hästi nendes võimalustes.
Et paremini hakkama saada, võib välja tulla sellest
keerulisest olukorrast.
Ühesõnaga, et need erinevad tegurid tegelikult hakkavad väga
palju mõjutama ja kuhjuvad ja moodustavad siis selle inimese haavatavuse. Ja teine asi, et, et mitte ainult see inimese nii-öelda eel
soodumused ja vastuvõtlikkus ei, ei mängi rolli,
vaid tegelikult on oluline ka see, et noh,
et millised on need tugisüsteemid ja kas need on olemas
inimeste jaoks nagu me rääkisime siin varem ju sellest koroonapandeemiast,
eks ju, siis see pole väga selgelt tuli välja see,
et, et neid selliseid olukorras toimetulekulahendusi hakati
genereerima alles, eks ju siis kui pandeemia oli käes,
eks ju, mida me teeme koolidega, mida me teeme lasteaedadega,
mida, kuidas kaitsta hooldekodude hoolealuseid. Et ütleme et noh, nende asutuste valmisolek ei olnud sellel tasemel,
nagu ta oleks võinud olla, see tähendabki,
et et kui ka inimesed võisid reageerida ja olla enam
või vähem kui valmis ennast isoleerima ja olema hoiduma
kontaktidest selleks, et näiteks viirus viiruse kandumist vältida,
siis tegelikult see, et milline oli nagu nende asutuste eelkõige,
eksju saidi pihta Meie hoolekande asutused,
et milline oli nende valmisolek isoleerida inimesi
teenindada neid ka sellistes väga keerulistes tingimustes,
et just sellisele asutuste poolsele valmisolekule me tahame
ka selle oma kriisi haavatavuse hindamise vahendiga rohkem
tähelepanu tõmmata. Ja kui see kriisi haavatavuse hindamise vahend saab nüüd
digitaalseks siis on asutustel veelgi hõlpsam seda kasutada
ja paremini valmis olla võimalikuks kriisiks.
Kas see ongi siis mõeldud asutustele? See on esialgu, me oleme planeerinud seda tõesti
kasutamiseks erinevatele asutustele, näiteks kohalikud omavalitsused,
eks ju, kellel siin suuremad omavalitsused,
ehk siis need, kes teenindavad kõikjale,
kellel on üle 10000 elaniku, et nende peavad olema siis
valmis riskianalüüsid ja hädaolukordade lahendamise plaanid
ja sisse seesama kriisi haavatavuse hindamise vahend võikski
siis anda neid suuniseid, et millised inimesed konkreetses
olukorras seda vahendit võib siis kasutada nii konkreetselt
selles hädaolukorras, kus me võime sattuda. Aga me võime seda kasutada ka ennetavalt,
ehk siis kriisi nii-öelda planeerimise faasis,
kus me saame läbi mängida erinevaid situatsioone. Kuidas see vahend välja näeb, noh, me teeme arvuti,
ekraan, selline nelinurkne ristkülik on olemas,
et mis sisendid ja väljundid ja mida sealt siis nii-öelda
vaadata saab? Ja praegu me oleme tõesti sellises programmeerimise faasis,
et kus me siis tahame sellise väga detailse sellise
küsimustiku teha hästi käepäraseks ja hõlpsasti kasutatavaks
nendele samadele asutustele, olgu ta siis terviseamet,
päästeamet või kohalik omavalitsus, kellel on vaja mõelda
läbi mingisugused kriisisituatsioonid, et me,
Me oleme siis ette näinud sellised erinevad küsimustikud,
mis, mis käsitlevad võib-olla seda olukorda üleüldiselt siis
teine küsimustik on selle kohta, eks ju,
kui sul on mingisugused elutähtsad teenused on maha maha
võetud näiteks küberrünnakuga või hoopis tõesti sellise
pikaajaline elektrikatkestus, võib-olla ka tulnud hoopis
sellisest suurest tormist nagu meil neid ikkagi juhtub Eestis. Et kui mingisugused näiteks elekter või küte maas,
et mida see siis tähendab tegelikult teistele asutustele,
mis on, ütleme, kohaliku omavalitsuse allasutused.
Et mida see tähendab nende toimimisele ja lõppkokkuvõttes ka
mida see tähendab nendele erinevad telgile,
ühiskonnagruppidele, kes selles omavalitsuses elavad.
Ja meie mõte ongi selles, et me mõtleme läbiga,
need sellised kaskaatsed mõjud, et kui, kui mingisugune
infrastruktuur langeb ära, mida see tähendab siis asutuste toimimisele,
mida see tähendab inimestele, kes seda teenust ootavad
ja tahavad oma tavapärase eluga edasi minna siis selle
küsimustiku alusel on siis võimalik anda hinnang,
et kui ohtlik on see kujunenud olukord, arvestades kõikisuguseid,
neid erinevaid tegureid, eks ju, mida sa oled nii-nii otsese ohuna,
kui ka ütleme see, mis juhtub sellest, et et kui sul on
mingisugused teenused maas või siis see,
et kui sul on näiteks kommunikatsioon, ei toimi,
et, et kogu seda olukorra komplitseeritust
ja komplekssust arvesse võttes, et millised on need rühmad,
kes vajaksid kõige kiiremini tähelepanu,
millist abi nad vajavad ja millist, kes selle eest peaks vastutama,
kelle ülesanne on seda seda abi tagada ja kui kiiresti ta
peaks seda tegema? Vorm on tundlik või on teadlik ka Eesti erinevate
piirkondade olukorrast või, või, või on see selline väga üldine? See on eelkõige iga Me käsitleme iga hädaolukorda siiski
üsna koha spetsiifilisem ja tegelikult sellisena peaks
mõtlema ka inimeste haavatavusest, et milline on see selles
konkreetses olukorras inimeste haavatavuse,
diapasoon või ballett, et kellega me, kellega on vaja silmi,
kellel on vaja kiiresti, kas kontakti võtta,
talle arstiabi osutada või mõelda, et milliseid,
millist psühhosotsiaalsete tugede vaja. No hea on teada, et tänuga ühiskonnateadlaste tööle,
meie valmisolek kriisideks paraneb loodetavasti
ja ka kõige haavatavamad inimgrupid leiame kergemini üles edaspidi. Ma loodan küll, et see meie väljatöötatud kriisi haavatavuse
analüüsi vahend võiks seda eesmärki just täita. Aitäh ja ajasin sellest nüüd juttu pikemalt Katjorruga Tartu
Ülikooli ühiskonnateaduste instituudist. Tänases saates oli juttu haavatavate isikute leidmisest,
abistamisest kriiside korral.
Juttu ajasid sotsioloog Kati Oru ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem,
kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
