Tänases kiske programmis tuleb juttu loomade käitumisest. Stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Kas võib öelda, et loomade käitumine on suuremalt jaolt kaasasündinud instinktiivne? Võib niimoodi öelda, aga ilmselt mitte kõigi loomade kohta, sellepärast et et loomulikult sellistel loomadel nagu putukad, ussid, maod, konnad, Nendel käitumine ilmselt on suures osas kaasasündinud ja nad käituvad instinktiivselt. Aga kui me lähme, et selliste loomade juurde nagu näiteks on imetajad nagu on osa lindudest, siis siin me ilmselt peame natukene mõtisklema alati, et kui palju sellest tegevusest, mis loom teeb, kui palju sellest käitumisest, millega ta elus toime tuleb? Kui palju sellest tegelikult siis on ikkagi kaasasündinud ja kui palju õppida. Ja ilmselt mida rohkem see loomapoeg oma arenguks vanemaga koosoleku vajab, seda rohkem ta sealt vanemat ka õpib. Meie inimesed, oleme siis sellised loomad, kes õpime väga kaua tänapäeval kohe, eriti kaua, kui vanasti oli see õppimise periood seal neli klassi ja kuus klass ja, ja noh, siis praegu on kohustuslik haridus üheksa klassi. Ja tegelikult enamik õpib ülikooli vähemalt bakalaureusetasemeni välja, kui mitte kaugemale. Nii et, et see õppimise periood ilmselt on terve rea loomade juures, no räägime inimahvidest, räägime ahvidest üldse. Räägime kasvõi suurtest kaslastest ühenidest, koerlastest, kes karjased, ühesõnaga nendel loomadel, kes karjas viibivad, üksteisega kokku puutuvad, nendel ilmselt õppimise periood on päris pikk ja nad õpivad oma elu jooksul. Ja selliseid asju juurde, mida nad näiteks sünniga kaasa ei ole saanud. Loomade uurimine nõuab teadlastelt ikka väga palju aega ja vaeva. Jah, eks ta on aeganõudev küll, sellepärast käitumise uurimisel on, on terve rida meetodeid, aga üks levinumaid on, see, püütakse vaadelda loomi oma elukeskkonnas. Ja tegelikult eks ei olegi kõige parem, sest niimoodi me saame kõige rohkem sellist adekvaatset teavet, sest juba tehistingimustes ehk loomaaedades või laborites vaatlused seal tehakse eksperimente inte nende loomadega. Need on ka, aga see ei ole see loomulik käitumine, kõige paremad teadmised, me saame looduses. Aga see tähendab seda, et sa pead seal loomaga kaasas käima, sa pead istuma tema juures, sa pead saama tema usalduse. Sellepärast, et noh, kui ta sind pelgab, ta jookseb kaugele ära, sa ei näegi teda ja ja tegelikult noh, sellised põnevamad loodusvaatused, mis tehti šimpans sidel või gorillade tšenkuudali poolt näiteks šimpans uurimas ja see oli üks põrgulik vaeva nägemine, nende loomus, koos liikumine, koos elamine, jälgimine seal looduses, aga sealt oleme saanud väärtuslikku materjali, nii et looduses jälgimine, et noh, see töö on muidugi väga keeruline, väga vaevanõudev ja, ja, ja mis kõige hullem tegelikult on see pärast, kui need nüüd vaatlusandmed on kirja pandud filmid läbi vaadatud, lindistused, üle kuulatud, satelliidi liikumise pildid kõik läbi vaadatud, siis nende andmete analüüsimine ja nende tõlgendamine on tegelikult väga keeruline, sellepärast et ega ei tea, mida see loom siis tegelikult tegi. Me peame leidma mitmeid tõestusi, et see asi, mida me arvame teda tegevat, oligi see, mida ta tegelikult ka tegi. Nii et jah, nende andmete interpreteerimine teaduslikult usaldusväärne on äärmiselt keeruline ja äärmiselt raske, aga kui tehnika edasi areneb, siis seda täpsemat informatsiooni mõned loomade käitumise kohta tegelikult saame mingil hetkel. Et inimene on midagi kõrgemate looma, midagi seal all ja ta on ikka pigem selline masin, niuke mehhaaniline olend ja siis oligi selline käsitlus, et inimene ei tohi nagu loomi inimesestada, et ei tohi inimese tegevusi loomariik üle kanda, et see ei ole nagu õige loomad on ikka teistmoodi ja teistsugused. Tänapäevased uurimused näitavad, mõned uurijad ka kipuvad arvama, et ega nad nii väga teistmoodi ei olegi, ei ole enam mingisugused lihtsalt masinad, mis toimivad nende instinktide varal vaid tegelikult neil on ikkagi väga selge osadel loomadel oma teadvus, oma arusaam, iseenesest, oma moraal, oma moraal isegi ja, ja et sellised mõisted, mida me pidasime nagu inimesele igiomasteks nagu altruism, näiteks et see ei ole sugugi loomariigis võõras asi, et seal on sama asi toimimas. Nii et enam ei saa neid käsitleda niimoodi väga lihtsate masinatena, vaid nad on väga keerulised ja ilmselt mida rohkem nendest teada saame, seda segasemaks see pilt meie jaoks läheb. Meil on väga raske hakata piiri tõmbama vaba inimese ja looma vahele. Tänapäeval on olemas sellised liikumised, mis puudutavad näiteks loomadele inimõiguste andmist, eriti inimahvidele, et nad võiksid olla meiega väga sarnased. See liikumine on päris tugev mõningates riikides, noh, ma ei tea, kas inimõigusi ahvidele vaja anda, et see on nagu iseküsimus minu meelest piisaks sellest, kui tal oleks õigused olla tema ise seal loomariigis ja Melissa taustaksime tema õigusi, selliseid nagu temal seal looduses on olemas või võtame sellised suured loomad nagu vaalad, kelle püük on nüüd ametlikult keelatud enamikes riikides aga siiski mõned riigid, kes traditsioonidele tuginedes vaalapüük jätkavad ja samas me teame väga hästi, et vaaladel on, ma ei saa öelda, võib-olla kultuur, aga keel on neil olemas. Inimese üks tunnus on ka see, et tal on keel olemas ja inimene teeb igasuguseid mehaanilisi vahendid endale ütlemiseks. Noh, see tehnoloogiline areng ja nüüd infotehnoloogiline areng. Aga kui me vaatame neid vaalu, siis nemad on miljoneid aastaid tagasi sinna kolinud maa pealt elama, on liikunud teises suunas. Neil on säilinud keel, Nat kommunikeerinud, neil on väga keerulised peresuhted, grupisuhted, keel areneb neil kogu aeg ja, ja muutub kasutuses, noh nii nagu inimkeegi. Samas me neid kütime ikkagi ja, ja see on võib-olla väike spekulatsioon, aga ma kardan, et nad isegi teavad, et ütleme, et me saame neid kahjustada. Nad kaitsetud, nad ei saa selleks midagi teha, aga nad ei vallaga oma viha eriliselt kõikide inimeste peale välja. No me teame, et väga paljudes kohtades pakutakse inimestele võimalust minna vaalavaatlustele. Päris lähedased, kontaktid vaaladega ja enamasti need on väga rahumeelsed kontaktid, vaalad lasevad ennast rahulikult vaadelda ja tajuvad, et me neile midagi ei tee ja ja suhteliselt sõbralikud, olgugi et nad võiksid ka kommunikeerida üksteisega ja öelda, et need on need vaenlased, kes meid ikkagi kütivad ja me võiks ka neile midagi paha teha. Aga nad ei tee seda. Ma just hiljuti lugesin nii õhturaamatuna Darwini raamatut, kus ta kirjeldab oma reisi purjekal Piigli maailma ja mind hämmastas ikka see, milline oli tema ühelt poolt detailide nägemise oskus. Ta kirjeldas väga detailselt te väga selliselt teaduslikult seda, mida ta nägi ja samas püüdis ka leida väga häid seletusi. Ja samas teine asi, mis tema juures on hämmastav, on see, et kui osavalt ja ja tänapäevaselt oskas ta selliseid üldistusi teha. Autobiograafiliselt kirjeldab seda, et tema kaks omadust, mida ta ise ka endas hindab, et tal on väga palju puudusi, ta tõi neid seal kõik välja, aga kaks asja, mida ta hindab. Ta oskab tähele panna, seda maailm oskab vaadelda. Ja teine ta oskab teha üldistusi ilmselt paremini kui kui enamik tema kaasaegsed. Ta ei olnud siis nii väga tagasihoidlik oma teadmiste või oskuste hindamisel, aga see on ka õige, sest tõesti minu jaoks nagu kõige suurem vapustus tema juures oli see, kui mul aasta tagasi õnnestus viibida tema kodumajas Inglismaal, kus tema kirjutas siis oma need tähtsad teosed, mida me siis tänapäeval maailmas kõike teame ideede tekkimine ja, ja muud. Ja käisin ma siis pool päeva tema ümber nendel radadel, kus ta iga päev jalutas ja kus ta siis mõtiskles ja vaatles neid orhideesid, mille kohta väga põhjapaneva raamatu kirjutanud katsed putuktoiduliste taimedega, mis kahjuks ei ole säilinud enam seal, aga tema kasvuhoone, mis seal oli, seal ma tegelikult hakkasin aru saama, kui suur mõtleja ta tegelikult oli, sest see, mis tema ümber seal oli, seal oli kõik tavaline, igaüks meist võib astuda oma kodust õue, näha praktiliselt sedasama pilti. Ja, ja noh, Inglismaal mitmed ja need inimesed käisid täpselt samu radu pidi ja ei teinud mingisuguseid järeldusi ja tema suutis nüüd järeldad, et teha just nende elementaarsete asjade põhjal ta ei pidanud minema väga paljude asjade järeldamises kuhugi kaugele peale ümber maailma reisida, palju suurte reisinudki ja veetis suure osa elust seal ümbruses, mõtiskledes jalutades. Ja ometi suutis ta seal oma tähelepaneliku pilguga näha väga palju selliseid põnevaid asju ja teha nende põhjal fantastilisi järeldusi. Ma arvan, et Darwin oli üks esimesi, kes loomade käitumise uurimisele väga palju kaasa aitas. Aga tegelikult klassikalise etoloogiast ajajateks on Austrias töötanud Garfon Fresh. Noh, me teame teda, tema oli see, kes mesilaste tantsu lahti mõtestas siis Konrad Lorenz ja siis ka hollandlane Nicolás, Tinbergen, Niko Tinbergen, tema keeles väga paljude loomadega küll kajakatega, küll kõikvõimalike herilaste uurimisega ja eriti põnevat tööd tegi ta nende kaevurherilaste, kus ta siis selgitas välja, kuidas nemad oma pesa liiva peale üles leiavad. Nii et need kolm meest olid need, kes panid alguse klassikalisel loomade käitumise uurimisele, hiljem on, on nende mõningaid seisukohti ka vaidlustatud aga nad said selle eest kolmandal aastal Nobeli preemia ja väga teenitult said nad selle Nobeli preemia. Ja nüüd tänapäeva jõudes siis neid teadlasi on maailmas tohutult. Tartu ülikool teeb väga põnevaid uuringuid lindude käitumise alal ja on täiesti maailmatasemel keskust. Tegelikult siin maailmas on väga palju imelisi asju, mida tasuks nagu vaadata ja ma ise oled, Ta on nagu seda maailma palju rohkem nägema. See ei ole nüüd mingisugune teadusavastus. Aga ma lihtsalt näitan, kuidas loomade käitumisest lugemine, filmide vaatamine ja sellest huvitumine on, on nagu enda pilku teravdanud. Paar nädalat tagasi, kui ma olin maal, siis tütar ütles, et meil on siginenud sipelgalõvid maja juurde. Ja see on niisugune koht, kus nad ei, nagu ei peaks üldse olema. No ja mõtlesin, et okei, et ma lähen vaatan kui sipelgalõvid, et see on muidugi väga põnev, mis nad seal teevad. Läksin sinna, vaata, võtsin kaameraga kaasa, et võib-olla kaevan ühe välja, mul ei olnud korralikku pilti, sest sipelgalõvi röövikust ja ma teen temast pildiga ja hakkasin seal solkima ja, ja vaatasin seal niisugune imelik auk, et ta ei ole vist sipelgalõvi, dientsisin augu juurde mõtisklema, et mis see võiks olla, siis tuli see tegelane, kaevur herilane tuli sinna kohale ja hakkas siis seda auku minu silmal kaebamas. Ja see oli ausalt öeldes minu jaoks väga põnev veelgi, et ma istusin tema juures seal ligi tund aega, ta tuli kusagilt, tantsis natuke ümber selle augu, suudme, ronis sinna peadpidi sisse, võttis lõugade vahele tüki mulda, tõstis sinna pesa kõrvale, sukeldus uuesti auku, jälle, võttis tüki mulda ja tõstis pesa kõrvale, nii ta toimetas, nii et kui alguses alustasid, mahtus ainult pea sinna auku sisse ja kui ta lõpetas üleni sinna auku ära kadunud. Ja siis ma mõtlesin, et huvitav, et kas nüüd sellega kõik piirdubki ja olin juba ära minemas, kui ta tuli uuesti, ta oli vahepeal ära läinud, ootasin teda mingi 10 15 minutit ja siis sain ma näha ka seda, et miks seda auku kaevatakse, noh, ma teadsin seda, aga niimoodi oma silmaga nägemine, kui ta tuli selle röövikuga, mingi roheline liblika röövik oli tal ilusti jalgade vahel tuli sellega veidi taarudes lennata, des saabustasin augu juurde, vedas ta siis sinna auku sisse, natuke aega ta midagi seal sees tegi, sest ma ei näinud, mis ta seal sees tegi, aga ta munes sinna sisse ja siis oli väga huvitav, kuidas ta selle augu kinni pani, pani ilusti mulle pallikesed ette ja, ja sulges nagu kenasti ja lendas minema, nii et, et tegelikult see klassikaline selline juba kolmekümnendatel aastatel teadaolev käitumine seda ise näha niimoodi algusest lõpuni kogu seda protsessi sealjuures olla ja vaadata, see oli minu jaoks tohutu elamus. See võib olla suurem elamus kui filmis mängijat lõvi või tiigrit või kedagi suurt loomakest vaadates, nii et ma arvan, et vot selliste pisikeste detailide nägemine looduses, nendest rõõmu tundmine ja nende avastamine enda jaoks see ongi niisugune, mis, mis nagu minu jaoks põnev on olnud. Aga tegelikult noh, kui vaadata seda loomade käitumist moodi laiemalt, siis igasuguseid põnevaid tegelasi me leiame siit maailmast. Ja enamasti need loomade käitumise rituaalid on nagu kolme asjaga seotud kasvanud paljunemine, toitumine, paljunemine, seal võib-olla võiks välja tuua veel eraldi ka siis järglaste eest hoolitsemine, et need on nagu kolm põhilist tegevust ja vot see paljunemine on muidugi kõige atraktiivselt eriti linnuriigis. Hiljuti mul õnnestus vaadata ühte filmi, kus oli tegelaseks siis vurr, lind, vurr, linde, pulmamängu, häälsused huvitas hüppeid, ta teeb nagu saltosid õhus. No neid on erinevaid liike kusagil 60 liigi ümber, kui mu mälu ei peta. Tema pesitseb keskel Ameerikas Costa Rica metsades ja, ja siis Mehhikos ja sealt lõuna poole jäävatel aladel panamas näiteks ja isane on väga uhke, ta on niisugune noh, natuke vist varblasest suurem, hästi pikkade sabasulgedega seal otsas sellised nagu ehted, siuksed, läikivad suleosakesed ja siis need on sellised pikkade rootsadega saba külge kinnitatud ja siis ta ise on ka hästi värvikirev ja nende emane on tagasihoidlik, oliive värvi. Aga ilmselt ta on üks maailma kõige nõudlikumaid, emaslinde või emaseid üldse, kes, kes ringi jookseb. Sellepärast, et selleks, et tema laseks PUR linnu isalinnul endaga paaritada nõuab ta etendust. See etendus on nii, et seal peab osalema korraga ameti üks isalind, vaid kaks isalind, nad peavad sünkroonis esitama tantsulise kompositsiooni ja siis emane istub sealjuures ja vaatab pöörlevad seal ringi nagu vurrkannid tõesti hüppavad ja, ja ja piiksuvad ja teevad igasuguseid trikke ja, ja sellised mänguplats, üks emane kontrollib kolm-neli tükki üle, nii et vähemalt kaheksa kuni 10 linnu hulgast valib tema siis ära. Kusjuures paar, kes talle seda tantsu etendab iga mänguplatsil on siis üks paar siis paar koosneb ühest vanemast linnust, kes on nagu see, kes lõpuks siis paarituma kutsutakse ja noorlinnud, kes on siis ainult niisugune mängupartner, kes hüppab, vehkleb seal kaasas, aga siis kui asi tõsiseks läheb, siis see vanem isalind ütleb, et nüüd on aeg lahkuda ja lendab siis minema. Ja, ja vot niimoodi emana käib vaid nelja-viit tantsuplatsi kontrollimas ja mingisuguste tunnuste järgi ma ei oska öelda, mis need on, aga võib-olla hüpete kõrgus või sünkroonsus kiirus, jumal seda teab, mis seal tema jaoks tähtis, on ta siis lõpuks välja, kui need on päev või kaks seal hüppelnud hing paelaga kaelas, sisuliselt siis ta valib välja, kellele ta siis tagasihoidlikult noogutab. Isalind annab sellel teisel nooremale märku, et sina võiksid nüüd ära minna ja siis toimub see paaritumine ja siis emane ise hakkab poegi kasvatama, isased jätkavad seda tantsu siis nii et võib juhtuda, et saab isegi teist või kolmandat korda paaritada emaslinnuga. Ja huvitav on see, et teadlased on välja selgitanud, et nendest hüplevatest lindudest tegelikult siis sinna paaritumiseni jõuab kusagil 10 protsenti, umbes 90 protsenti hüpleb siis praktiliselt terve elu e terve elu jooksul ei paaritu mitte ühegi emaslinnuga. Ja see õnnelik siis üks, keda siis mitu emast valivad selle geenid siis nagu rändavad sinna tulevikuga. Väga keerulised rituaalid on seal loomariigis ja, ja tegelikult on väga selge ka, miks see on sellepärast, et on vaja tugevat ja tervet, kes, kes suudab pingele vastu panna, sest suure tõenäosusega tema järglased on ka tugevad ja terved ja suudavad selles karmis maailmas siis edaspidi ka muidu vurridena pöörelda ja tantsida ja ütelda, teha mis iganes. Ja, ja noh, kui sa sünnid siis emalinnuna, siis sulle vähemalt tugevad geenid, et sa saaksid neid teisi tugevaid geen endale partneriks valida. Me oleme rääkinud oma saadetes lehtla lindudest, kes ehitavad terved, majakesed isalinnud et emastele näidata ja mitte ainult ehita majakest, vaid kaunistab siis selle erinevat värviasjadega on punased helistatud või sinised erinevatel liikidel erinevad värvid. Selleks, et demonstreerida oma tervist ja toimetulekute suutlikkust peab vaene isane hirmsasti vaeva nägema ja emane valib siis just selle välja, kes tõesti kõige suurema maja kõige rohkem asju on kokku vedanud. Lindude tantsud jäävad meile võib-olla märkamatuks, aga lindude laulukonkurssi saame nautida küll igal kevadel. Ja kui me kevadel jälle linde uuesti märkama hakkame, praegu meil praktiliselt ei näegi neid, siis ilmselt kuuleme ju, kuidas linnud laulavad ja kuidas häälitsevad ja tegelikult kui natuke laiemalt vaadata, siis lindudel, see laul või üldse see hääl on tugevam nendel, kes, kes tegutsevad öösiti paju varjatud kohtades. No näiteks, kui me oleme roolinde kuulanud, roostiku serval kusagil mererannal käinud, siis seal need roolinnud, laulavad nii kõvasti, eriti karmi häälega kareda häälega rästas roolil, ta kostab juba ei tea, kui kaugelt või, või kui keegi on kuulnud hüüpi vahel roostikus, nagu keegi puhub tühja pudelisse kuu siis siis nemad ainult selle häälega oma kaasat võluda saavadki, nad elavad nii tihedas roostikus. Et neil nendest ilusatest sulgedest või kaunist välimusest ei ole midagi kasvust, keegi neid ei näe, nad on rikkus sees, ainuke viis, kuidas nad siis saavad endast teada anda, on teha hästi kõva häält ja sellega siis kaasab kohale meelitada. Nendel on kombineeritud, et nemad võluvad nii häälega kui ka väljanägemisega näiteks meie kuldnokk musträstas, nemad laulavad ilusti verest nad üldse või põõsalinnud laulavad ilusasti, aga samas noh, näiteks kuldnokad on ka väga ilusad, samuti musträstas on tegelikult väga ilus lind, kui talle päike peale paistab, hommikul siis ta lausa suurepärane kuldse noka kollase silmaümbrise, musta musta sulestikuga sära peal läigib nagu hirmus ja kuldnokka. Kui te vaatate, siis tema tähendab ju kõikides vikerkaarevärvides ja mõningad linnud, kes on hästi värvikirevad, võtan metsvindid, punarind oma ilusa punase rinnaga, kui veel väljanägemise juurde minna, muidugi siis täielik katastroof tegelikult evolutsioonilises mõttes peaks olema paabulindu, noh, ta on nagu söömiseks kandikul ette kantav tegelane, sellepärast et siukseid pikas. Aga no kujutage ette, et ta on ju väga kerge saak. Aga samas emapaabulinnud siis, kui isased nendes mängivad, ajada saba uhkelt lehvikuna laiali, kõik need silmad sätendavad ja, ja kui ta veel mitu aastat vastu suutnud pidades tema saba läheb aina suuremaks silmi tuleb sinna juurde ja need emased vaatavad siis seda saba. Ja kui seal ilus terve hästi tähendab, ei ole katkutud, siis nendel isastel lubatakse jälle paarituma. Kui saba on ebasümmeetriline, tähendab, keegi saad sabast sikutada, ei ole nii hoolas olnud, siis temal on väiksemad väljavaated, nii et looduses. Lisaks nendele värvidele ilule on oluline, kas sümmeetria, asümmeetria on see, mille peale siis emased vaatad väga hea pilguga ja oleme inimeste juurde sihuke harmoonilise kehaga, harmoonilise näoga inimene, ilmselt ka palju rohkem soositud partneri valikul kui selline, kellel on nagu mingisugused defektid. See on jälle juba väga kaugest minevikust meile kaasa antud, me ei saa sinna midagi teha, me teeme siukseid valikuid, me arvame, ütlesin teadlikaga, tegelikult tundub, et see on alateadlik, võib-olla geenidega meile sisse kirjutatud. Kui rääkida mereriigis, siis on ju ka sealt palju erinevaid häälitsusi ja helisid. Mereloomadel on tegelikult väga hea nende helidega toimetada ja, ja helidega kommunikeerida, sellepärast et kui maismaal levib heli kusagil 340 meetrit sekundis suhteliselt aeglaselt meres liigub ta umbes neli korda kiiremini 1400 meetrit sekundis, meri on keskkond, kus on juba paarikümnest meetrist allapoole, on suhteliselt hämar ja pime ja, ja seal, et endast teada anda, siis ega ei olegi muud võimalust, kui helitehasest sai, ei paista lihtsalt välja, kui seal merevees, kui me räägime mageveest, siis mage, et tihtipeale ei ole ka siuksed kristallselgelt, noh, kui me vaatame Eestis kasvõi järvesid siis, siis need järved on suhteliselt ju läbipaistmatud ja suured jõed, et noh, kus väga palju loomaliike troopilised, vaid need on ju tegelikult hästi mudased ja seal tegelikult enda olemasolust teada anda ongi ainuke võimalus, et sa teed häälitsusi, napsatusi, bloksatusi, mis iganes. No me saame kalade häältest või v loomade häältest teada tegelikult alles nüüd tänapäeval kui meil vastav tehnika olemas lindistada. Vanasti olime seda meelt, et kalad kõik tummad, et vees ei olegi häälsel täielik vaikus, noh, tegelikult ei ole seal vaikus, aga me ei kuule seda lihtsalt ilma eriseadmeteta. Me ükskord rääkisime ka sellest, et, et heli on seal ka tihtipeale saagipüüdmise relvaks, et on olemas püstol krabi, kes siis lööb oma sõrgadega nii kõva plaksu, et see uimastab krevetid, kes sinna tema lähedale sattuvad ära ja saab sellega, et heli on seal muutunud enam siis lihtsalt suhtlusvahendiks juba helirelvur vähkide poolt leiutatud juba tükk aega tagasi enne seda, kui inimene sihukest mürakahurit kasutama on õppinud. Nii et see heli on tegelikult vees väga tähtis ja vahepeal rääkisime vaaladest natukene siis vaaladel on ju väga keeruline kommunikatsioonisüsteem ja seal ei ole mitte lihtsalt nakatustega bloksutused, vaid me räägime vaalade puhul, keelest räägime ka lauludest, kusjuures need laulud ei ole siis mitte lihtsalt toru kogu aeg, nagu tihtipeale paljudel lindudel on. Lindude hulgas on ka selliseid, kes laulavad, eks ole, laulu muutes ja imiteerides õppides. Aga vaaladel see laul muutub kogu aeg, nad kogu aeg lisavad sinna uusi jupikesi juurde ja kommunikeeruvad ja see laul on väga tähtis partneri valikul jällegi kes oskavad keerulisemat laulu esitada ja tema võimalus sugu jätkata on suurem kui nendel, kes, kes seda laulu teha ei oska ja kellelt lauluviisijupid on väga ühetaolised ja näiteks kuldnokkadel ja käosulane, kes oma laulu väga varieerub, et neil ka, mida keerulisemad ja mida rohkem ta oskab imiteerida teiste lindude laulu, seda paremad võimalused. Ilmselt on temal emaste tähelepanu laulu õppimine ja kombineerimine, ilmselt on ka väga oluline jällegi sihuke valiku tunnus Emmast teoks, et lihtsalt sai hüplega kargla, seal võid, sa laulad ilusti. Juba häälitsuste peale läks siis väga erilist häält teevad ju hüäänid, nemad lausa naeravad. Kas neil on lõbus elu. Tegelikult elu on karm, elu ei ole üldse lõbus, aga see on üldse väga huvitav elu, tegelikult nendel ja nendel on selline elu, et nemad elavad siis tugevasti emaslooma juhtimisel ja üldse see grupp, milles nad elavad, see koosneb põhiliselt ema loomadest, üks või kaks isaloom on selles grupis, kui seal on 20 looma, ülejäänud on kõik emased ja karja juhivad siis ka emased ja seda gruppi ja emased on seal hästi, sellised domineerivad isased on tegelikult kogu aeg kõrval ja üldiselt isased tihtipeale hoiavad karjast ka natuke kaugemal, nad hulguvad ringi ja liituvad ka teiste karjadega, kui nad vähegi saavad, sest vahel on ka selline postmeeste grupid, kes siis üldse ei pääsenud paarituma. Nii et see üks kaks isast, keda seal karja juures hoitakse, neid on siis vaja ainult selleks, et viljastada neid emaseid ja ja isegi saagi püüdmisel on tihtipeale niimoodi, et emased on nagu need põhilised püüdjad on tugevamad ja jõulisemad. Emased on jõulisemalt selle poolest, et nendel on hästi palju meessuguhormooni, see muudab nad siuksed maskuliinsus, eks, ja, ja mitte ainult Moskuliisijateks selles mõttes, et nad on tugevad ja jõulised, vaid suisa nii, et näiteks kui välimuse järgi vaatame hüveni, siis me ei suuda tema sugu üldse kindlaks teha, sest emased omavad täpselt samasuguseid suguelundeid nagu isasedki. Neil on landid, mis on tegelikult sihuke imitatsioon, massiga täidetud kotid ja, ja siis nende kliitor on veninud nii pikaks nagu peenis näeb välja nagu isane loom, aga tegelikult on nad siis emased ja vot need siuksed domineerivad emased, siis suudavad isegi niimoodi seda maailma reguleerida, et vastavalt sellele, kas on rikkaliku toiduga aeg kehva toiduga aeg siis nemad suudavad reguleerida oma sündivus rikkaliku toiduga aeg, siis sünnib kutsikate hulgas enamik emaseid ja mõni üksikisal. Kui on kehva toiduga, siis sünnivad põhised isased ja mõni üksikemale. Miks see nii on? Rikkaliku toiduga ajal, kui toit on palju, siis on vaja neid, kes karjale liikmeid juurde kasvataksid. Kari läheb suuremaks, jõulisem suudab paremini toitu püüdes toitu püütakse grupina ja mida suurem grupp, seda suuremat saaki suudetaks saada, paremini suudetakse saaki näiteks lõvid, leopardid või kellelegi eest kaitsta. Kui on kehvad aastad toitu vähe, siis ei ole mõtet seda karja väga suureks ajada ja siis on parem sünnitada isaseid, kes lähevad teise karja kuhugi kaugemale eemale ja geenid levivad, aga toidukonkurendid Nende juurde ei teki, nii et selles mõttes on ta jälle väga kasulik ja vot seal karja sees on siis väga keerulised suhted ja suheldakse ka häälte abil. Ja need häälitsused on siis nii, et kui lähedal omavahel suheldakse, siis on need siuksed urinat põhiliselt. Aga siis, kui ollakse üksteisest kaugel või minnakse saagijahile või tullakse saagi jahilt siis tuuakse kuuldavale selliseid naer, eriti naeru ja mida nooremad on isendid seal emased põhiliselt siis seda tumedamalt ja kõrgemalt naeratsuse naiselikum naeruhääl on ja, ja kui siis loom saab vanemaks, siis muutub see naeruhääl mehelikumaks jõulisemaks ja naerdakse üldse vähem, nii et need karjajuhi emased naeravad, suhteliselt harvad naerad põhiliselt noored isendid ja see on jah, saagi jahikauge kontakti hoidmise viis on see naer ja, ja see ei anna meile mingit teavet selle kohta, kas neil on hea tuju või, või halb tuju, vaid see on lihtsalt üks viis kommunikeeruda ja ilmselt sisaldab see naer mingisuguseid siukseid, väiksemaid sõnumeid, mida me tänapäeval veel ei oska päris hästi lahti kodeerida. Aga loodetavasti me kunagi saame teada, mida nad siis tegelikult ütlevad selle meie jaoks naeruga ja siukse lõbusa tujuga. Saate alguses oli meil juttu põnevast tegelasest kaevu helilasest, aga väga omapäraselt käituvad ka lehelõikajad, sipelgad. Jah, tegelikult lehelõikajad, sipelgad on tõeliselt imelised tegelased, sellepärast et nende see organisatsioon on, on väga keeruline. Tänapäeval on neid tegelikult väga paljudes kohtades eksponeeritud. Te võite loomaaedadesse minna ja vaadata, kuidas lehelõiked, sipelgad seal ringi toimetavad, neid on suhteliselt lihtne isegi kodus pidada, kellega piisavalt suur ruum on võimalik osta endale pesa ja, ja see üles sättida, jälgida iga päev nende tegevust ja nendel on niisugune kummaline viis enda toitmiseks söövad tegelikult stseeni. Aga nad ei käi mööda metsi nagu meie läheme korjame seeni ja, ja siis varume neid terveks aastaks, kas külmutame või midagi niimoodi, marineerin, emad kasvatavad neid permanentselt seal oma pesas kogu aeg. Seened lagundavad tselluloosi või sellist taimset materjali ja seda pesas muidugi olles, taim vajab kasvamiseks päikesevalgust, seda vaja kusagilt tuua ja, ja siis nende pesade läheduses kasvab enamasti igasuguseid, kas siis puid või põõsaid, midagi, kus siis on seda taimset materjali olemas ja siis iga päev lähevad sealt pesast suured kolonnid, sipelgaid, kes siis lõikavad neid lehetükikesi, võtab see lehed see selga ja tuleb siis pessa tagasi. Nii käib see päevast päeva, aga Need lehed on niuksed, nahkjad natuke kõvad, et neid ei ole väga kerge lõigata ja, ja mingil hetkel nende sipelgate lõuad, nad ei ole enam nii teravad ja Cipras jõud hakkab otsa saama ja kohalikus ühiskonnas on ikka seatud sisse ka hoolitsus vanema põlvkonna eest ja siis need, kes enam ei jõua lehti, lõigatakse päevadele tuba, selle tööl, neid viiakse tuppa ja otsitakse neile kergemat tööd ja nemad hakkavad siis seenekultuuri eest hoolt kandma, võtavad sealt natukene seda niidistiku, jagavad seal toiduks või siis puhastavad seda seeneniidistiku, ühesõnaga saavad kergema tee peale, kus ei ole vaja neid lahkeid lehti nagu lõigata, nii et täiesti sihuke selge sotsiaalne süsteem on olemas, sotsiaaltoetused on, on paika pandud hoolitsus vanemate eest? Noh, võiks öelda, isegi pensionisüsteem on juba ammu enne inimeste väljamõeldud midagi, me ei suuda nagu väga uut siin maailmas välja mõelda, kõik kusagil juba leiutatud ja kõik on hästi unustatud vana. Praktiliselt üle päeva võib tänapäeval lugeda igasugustest lennumasinatest kõndivatest masinatest küll hiilivatest masinatest, mille eeskujuks on olnud putukad või mõned teised loomariigi esindajad, kelle järgi siis see masin on konstrueeritud ja aina rohkem ja rohkem. Neid näiteid loomariigist võetaks, tähendab, allveelaevad kaetakse sellise kihiga, mis on delfiininaha imitatsioon, kuigi ta ei ole veel nii täiuslik nagu delfiini nahk, aga midagi taolist arstirohud tulevad taime- ja loomariigist või mikroorganismide käest. Ega me ilma nendeta kuidagimoodi isa, nad, nad on olemas ja meeldib see meile või mitte, aga aga nemad, need, mille meie elu tegelikult rajaneb nendeta me toime ei tuleks. Ja tegelikult, mida rohkem me vaatlemida rohkemaid uuri, mida rohkem me teada saame, siis seda enam tegelikult avastame, kui, kui ühtemoodi olen inimene ja, ja loomad. Me rääkisime näiteks kõrgematel ahvidel on altruism või tunded olemas. Ja tegelikult, kui neid on vaadeldud, siis nii looduses kui kui ka tehistingimustes, siis on üpris selgeks saanud, et nad on võimelised ennast teadvustama. Me rääkisime kunagi nendest peegliefektidest, kuidas peeglis loom ennast ära tunneb. Nad on võimelised muretsema, muret tundma või näiteks on väga palju nüüd looduses tulnud teateid selle kohta, et inimahvid šimpansid gorillad. Et kui Nende grupist keegi hukka saab või või näiteks ema kaotab poja või, või siis pereliikmetest keegi tähtis tegelane hukka saab, siis kas siis ema üksi või siis tema lapsed ja tema koos või isegi terve grupp tihtipeale ma ei oska muud sõna kasutada kui leinavad ja see lein võib kesta mõnest tunnist kuni päevani. Et ollakse siis selle surnud looma juures ja, ja sama asja täheldatakse elevantide juures. Kui mõni poeg hukka saab. Me veel päris täpselt ei tea, et meil on väga vähe neid vaatlusandmeid, kellel veel võiks selliseid tundeid esineda. Ja samuti see koostööoskus loomadel suured karjad või grupid loomariigis tänapäeval juhtimisteoorias on ju väga tähtis see, et tehke kooslust, tehke koostööd seal nagu mantra, mida juhtimisteoreetikud praegu soovitavad. Koostöö on kõige alus, seesama koosta tegelikult toimub loomariigis tihtipeale väga edukalt ja võite koostöö ainult ühe liigi sees, vaid ka liikide vahel. Kunagi vist rääkisime näitaja linnust, kes juhatab inimesi siis mesilaspesade juurde, tal on ära kaardistatud suures piirkonnas mesilasepesad, kust saab mett, juhatab inimese oma tantsu lendamisega. Pesa juurde ootab, kui inimene pesa ära rüüstab ja saab siis vastutasuks natuke mett, vaha ta kasutab teisi loomi, ära seal mee, mäkra ja mõningaid ahve. Samamoodi viies neid sinna. Liikide vaheline koostöö oma riigis eksisteerib ja tegelikult teame sellisest asjast väga vähe. Meil on väga palju loomaliike üldse uurimata. Nüüd väidetakse ka seda, et paljud loomad oskavad vahet teha hea ja halva vahel. Ja et ka selline asi, et tõesti osatakse süüa hea ja kurja tundmise puust nagu piiblis on öeldud, et, et me ei ole jälle midagi nii väga erilist. Ja noh, tihtipeale näiteks see hea ja halva käitumise äratundmine on võib-olla loomal palju paremini arenenud kui, kui mõnel inimesel. Siit jõuaksime tegelikult üldse välja selle eetika juurde laiemas plaanis, et mis, mis siis tähendab eetika looduses või vaid inimese eetika looduse suhtes. Me oleme sellest rääkinud ju väga vähe, tegelikult meil on loomakaitseseltsid, kes praegu tegutsevad selles loomimite halbades tingimustes pidada jälgivad tehistingimustes pidamist, aga aga see on suhteliselt sihuke asendustegevus tegelikult eetika on suhtumine tervesse, loodusesse, sellesse, mis meid ümbritseb ja, ja mitte ainult need loomad, keda me tehistingimustes peame. Need loomad, kes elavad vabaduses, kes elavad oma keskkonnas. Suhtumine neisse tervesse loodusse, et me laseksime sel loodusel ikkagi võimalikult omaette olla, et ta püsiks tervikuna. Sakslastel. D mina toimuda ja suudaksime kuidagi ära hoida seda suurt väljasuremise lainet, mis praegu peal on hakanud ja mis tegelikult tohutult palju loomaliike nüüd maa pealt ära pühib ja, ja ei ole üldse oluline, kuivõrd me hoolitseme selle eest, et kas kilpkonnal on head või halvad tingimused seal, kui ta mingisse basseini pandud kui see, kui samal ajal hukkub näiteks mingisuguse ranna üleskaevamise tõttu või, või hävitamise tõttu 100000 kilpkonna, pluss veel lugematu arv järglasi, kes seal on. Me peaksime mõtisklema eetikaküsimuste üle laiemalt, kui see nimi oleme seda teinud. Te kuulsite keskööprogrammi, stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.
