Meil on stuudios külas bassimängija Raimond Mägi,
tere. Tere.
Me räägime teie kontserdist nüüd, mis toimub festivalil
jazzkaar Jazzkaar'e viimasel päeval, aga jazzkaarel,
te olete ju ka varem esinenud päris mitmete erinevate koosseisudega. Ja seda on ette tulnud ühe või teise pundiga,
ma olen sinna ikka mängima sattunud.
Ja see emotsioon on mulle see meeleolu, kuidas seal on olnud,
see on mulle alati meeldinud, et see on alati väga meeldiv kogemus,
kui sinna on kutsutud esinema kas siis näiteks mu enda
trioga või siis ma tean Kirke Karja kvartetiga,
ma olen seal mänginud ja teie Triosse kuuluvad.
Praeguse seisuga kuulub Kirke Karja, Karl-Juhan,
Laanesaar. Nii et nendega olete siis ka olnud, teadis Kaarel.
Selle trio. Nüüd kaks aastat tagasi, suvel minu arust oli viimane
kontsert enda nime alt seal. Aga nüüd on teil uus projekt jazzkaarel ja see on selline
muinasjuttudest inspireeritud maailm.
Täpselt nii. See oli niimoodi sahtlis mõte, kui selle kohta saab niimoodi öelda,
kasvõi küpses mul kuskil selline ütleme,
seitse kuud, ma ei teadnud, mida sellega teha,
ja siis mingi hetk, kui ma olin Saaremaal nii-öelda endas
selles loomelaagris, mul on seal selline võimalus minna
omaette paksu männimetsa seal tavaliselt nende loominguga tegeleda,
siis ma jalutasin seal metsas ringi parasjagu
ja siis ma tundsin, et nüüd on aeg see see idee nagu ära teha,
see mõte sahtlist välja võtta, siis ma helistasingi Janale rääkisin,
mis mul plaanis on. Ja sealt hakkas edasi arenema, tema pakkusin ka selle
nii-öelda sellise eriprojektina jazzkaarele välja,
sest ma tundsin, et ma tahaks mingit eriprojekti teha.
Ja emer värk, tema tuli ka mul kohe meelde,
sest temaga meil oli väga hea koostöö siin suvel,
kui me tegime seda Lepo Sumera südamemuusikat
ja ta oli seal ka tegi seda visuaalset poolt lisaks
lavastamisele siis asi hakkas iseenesest niimoodi kokku joonistama. Aga kust maalt need muinasjutud juba siis teil olid mõttes? Et kasutada muinasjutte ütleme, et mustlasmuinasjuttudes
ainestik või see, et see on mind saatnud läbi elu,
mingi asi on selle muinasjutukogumiku juures olnud selline,
mis ehk siis muinasjutukogumik, milles ka ajendatud see
pealkiri sellele kontserdile on see 12 hobuste nei ujuvalt saarelt,
et see on sihuke väike muinasjutukogu nagu see vist oli
kunagi selline sari, kus olidki kõik need muinasjutud olid
sellises väikses formaadis nagu raamatud mis seal oli
igasugu erinevad piirkonnad, näiteks kus need muinasjutud
pärit on, et ma olen need enamus sealt läbi lugenud. Et mõned on rohkem, sellised muinasmõned on juba läheb sinna
folkloorilugude alla kus seal põlisasukate lood näiteks
Austraaliast ja et seal on hoopis teistsugune hõng juures
nendel lugudel, aga see mustlasmuinasjuttude suund,
neid luges mul vanaema ette siis, kui ma olin väike
ja juba sealt alates seal oli see selline teatud ütleme,
noot, mis mulle alati meeldis nende lugude juures,
see noot oli see, et et seal oli see väga loomulik,
et inimene lihtsalt läheb laia maailma ja vaatab,
mis siis saab, et seal oli see selline vabaduse aste,
mis mind kõnetas juba väiksena, et, et see oli väga loomulik,
et inimesed lihtsalt hakkavad kuskile suunas minema
ja vaatavad lihtsalt, mis saab, et see oli nagu iseenesest mõistetav,
nendes lugudes see selline toon sealjuures. Ja mulle väga meeldis just selline ränduri osa nendest
lugudest ja sellest, et, et seal ei olnud nagu mingit
kahtlemist selle seikluse valimisel, kui inimene selle
otsuse tegi, või see mustlane tavaliselt,
kes oli peaosas ja ja samamoodi seesama noot nendest
lugudest on saatnud mind pikalt, et vahepeal mulle tundus
muinasjuttude nagu nii-öelda tõlgendamine,
selline, et ma ei ole veel valmis selleks. Esiteks seda on päris palju tehtud ja seda on tõlgendatud omajagu,
et mul ei olnud seal nagu sellist oma nägu,
mida ma sinna juurde paneks, et arvatavasti,
kui ma oleks seda varem teinud, siis ma oleks tõlgendanud
neid lugusid nii nagu keegi teine.
Aga nüüd ma tundsin, et ma olen valmis, et ma saan nagu,
ütleme siis seda muinasjutumaailma ja seda,
kuidas see mõjus mulle muinasjutukogumik seda panna muusikas
niimoodi ja seda ka edasi anda koostöös Jaanaga ütleme seda
talle edasi anda, kuidas need lood mulle mõjus niimoodi,
et ta suudab ka selle enda vokaaliga edasi anda niimoodi,
et mu endase nägu tuleb välja seal muusikas
ja et sellel on mingi selline oma nagu kuidas ma ütlen,
võnge küljes. Ja see minu arust ka õnnestus, et me salvestasime selle
plaadi siin nüüd umbes kolm nädalat tagasi minu arust. Kui Yana kütt on ka siin, siis kas on ka mingeid
konkreetseid tekste või on see kõik selline ikkagi ütleme instrumentaalmuusika,
kus vokaal on ka nagu selles mõttes rohkem nagu instrumendi rollis. Just see tuli iseenesest, et põhimõtteliselt ma ei teanud alguses,
kuidas see hakkab olema.
Ja minu jaoks oli ka huvitav Ps seda avastada,
et kuidas see hakkab olema ja see hakkas olema niimoodi,
et me otsustasime, et me teeme esimese kontserti niimoodi et
kuna meil mõlemal ütleme siis selle muusikaga,
kuna meil mõlemal on see improvisatsiooni taust,
et me lihtsalt teeme proovi niimoodi, et me loeme selle
muinasjutukogumikku läbi. Ja siis teeme proove Zoom'i vahendusel, et me lihtsalt
räägime sellest kogumikust, siis meil oligi kolm proovi,
kus me saime üle interneti kokku Summi vahendusel.
Me rääkisime, kuidas meile mõjub ja kuidas see võiks olla.
Ja peale seda põhimõtteliselt, et ma ei teadnud,
mida Jana teeb.
Temal oli mingisugune ettekujutus sellest,
mida mina teen, sest ma saatsin talle nagu sellise teatud
visandi nagu umbes suunas, mul on plaanis seda muusikat luua. Ja siis me läksimegi selle kavaga lavale niimoodi,
et me otseselt olime ainult rääkinud sellest,
kuidas see muusika võiks olla.
See oligi selle koha pealt nagu täiesti ütlemises
improvisatsiooniline muusikat.
See sündis lõpuks niimoodi, et ta ikkagi sõnu väga ei
kasutage seal, nagu ta vahepeal küll korrutab,
mingeid lauseid, aga need selles kontekstis ei anna otseselt
nagu mingit muinasjutulugu edasi, vaid need laused on
lihtsalt sellised, nagu nad sündisid seal. Aga enamus ajast on jah, see vokaal lihtsalt nagu
meloodiapilli funktsioonis seal. Nii et üksteise mõistmine on nii hea teile,
et tegelikult ei pea midagi otseselt väga kokkuleppima enne. Just et see aastatega see üksteise mõistmine on nagu
tekkinud ja see üksteise mõistmine on ka tekkinud just
selles suunas, et tavaliselt on olnud niimoodi,
et mina olen justkui olnud see visiooni omaja seal muusikas,
kui ma jana ka koostööd teinud ja me oleme harjunud selle ütleme,
tööjaotuse või tööprotsessiga, kus ma seletan seda visioone,
mis mul on anale ja siis jana lihtsalt teeb sellest omad
järeldused põhimõtteliselt, mida ta selle vokaaliga edasi annab. Ja nii see on toiminud ja see on kuidagi väga loomulik,
et see selliseks läinud on see koostöö meie vahel. Aga kuidas te seda muusikat te olete kirjutanud
ja kui paljudel seal elektroonikat kasutada,
näiteks? Seal on väga palju elektroonikat, et see ongi enamus ongi elektrooniline.
Ütleme, et see on improvisatsiooni siis loogika nagu seal
või selline improvisatsiooniline muusika,
aga selleks ma enamus ajast ei mängi mingit pilli vaid just
kasutan seal pilli, ehk siis kontrabass,
basskitarri, et ma kasutan seal erinevaid elektroonilisi instrumente,
siukseid, modulaar, süntesaatorid, arvutid
ja rütmimasinat, mõnda süntesaatorid veel
ja siis lihtsalt lähenen neile kui improvisatsiooniline
muusik ja see muusika tekkiski arutelu käigus,
et põhimõtteliselt meil sai nagu see kontseptsioon paika,
mismoodi see muinasjutukogumik ütleme, võiks olla peale seda
mul ütleme, vormiline nägemus sellest tekkis väga loomulikult,
et kuidas vorm võiks joosta seal muusikas. Mis helistikus need asjad võiks olla ja mismoodi seal see
seal muusikas seda pinget kasvatada ja pinget maha võtta,
ehk siis mismoodi seda lugu nagu jutustada,
et see tuli selle loomeprotsessi käigus lihtsalt,
et samal ajal, kui me arutasime samal ajal mul tekkisid ka
nagu siis sellised kompositutsioonilised ideed,
et kuidas seda edasi anda. Nii et kuigi ütleme, plaadi peal on mingi versioon olemas,
sellest, mida me ka täna natuke kuulata saame,
aga, aga kontserdil jällegi kõlab hoopis teistmoodi,
ilmselt siis natuke. Natuke jah, et ütleme, et vormiliselt on ta paigas,
et me teame nagu, mis foorumi osad üksteisele järgnevad nagu
aga samas seal kohapeal sünnib tõesti väga palju. Te mainisite, et visuaal ja etenduskunstnik emer värk oli ka
Lepo Sumera südameasjade projektile üks nendest
lavastajatest ja ja sealt teie koostöö sai alguse siis
või täpselt. Ennem emeriga kokku polnud puutunud, et Kirke teadis teda
juba hästi sellel ajal Kirke Karja oli ka seal lavastuses.
Ja meie koostöö algas sealt ja ja tema nagu see lähenemine
üldse sellele visuaalsele keelele ja sellele,
mismoodi ta tajub nagu seda, kuidas heli
ja pilt omavahel, kas siis peaks suhtlema
või vastupidi, just ei peaks suhtlema on minu arust selline
väga originaalne viis, tal on väga selline originaalne käekiri,
minu arust mulle väga meeldib see, kuidas ta nagu loomingule läheneb. Tal on nagu ka oma nägemus sellest, kuidas asjad peaks
lõpuks välja nägema, et ta ei kasuta seda visuaali niimoodi,
et lihtsalt illustreerida muusikat, vaid nagu nii-öelda oma
asja eest väljas seal, kui temaga ühes tiimis olla
või temaga koostada. Teha nii, et kontserdil saab siis kõike seda näha ka. Absoluutselt, et kui me sellest kontserdist rääkisime,
sellest muusikast, et ma ei teadnud, mis suunas temaga seda
asja ajada, aga ma usaldasin teda.
Ja see oli väga lahe, et praegu Tal on käsil võtta sinna
päris palju seda tehisintellekti, ütleme siis kasutamist
läbi selle tehisintellekti ja selle, kuidas siis selles
pilditöötlusmaailmas nagu rakendub need rakendused,
mis on neid kasutada seal hoopis ja see,
et ta tõi seal läbi selle mingi täiesti uue nurga sinna,
mida ma ennem ei suutnud üldse ette kujutada,
et seal võiks olla. Tehisintellektist räägitakse kuidagi palju,
viimasel ajal ka mõtleme kunsti kontekstis asja,
nii et muusikasse on see ka siis nagu tungimas. Just, ja ma saan täiesti aru, kuidas seda kohe üle võetakse.
See on üks põhiline asi, kuidas praegu, nagu tihti kiiresti
käiku läheb, on see, et esiteks, et tehisintellekt saab
kiiresti genereerida mingisuguse lahenduse mis jääb lihtsalt sõelale,
mis tundub sellele artistile huvitav, et ta lihtsalt ise ei
tule selle peale.
Ja ta nii-öelda käsutab seda tehisintellekti,
et ta lihtsalt toodaks midagi seal tootmise käigus siis
artist enda selle pilguga vaatab. Mis jääb sõelale ja mis jää sõelale.
See tehisintellekt lihtsalt kukutab aja kokku,
et ta lihtsalt saab väga kiiresti selle tulemuse.
Teine kord, kui ta kasutab seda tehisintellekti Ikkagi nagu see impulss, mis tuleb inimestelt
ja kõik see piiritu fantaasia, seda ikkagi ei asenda miski. Mina arvan samamoodi, et ei asenda, et see tehisintellekt
või mingi teatud impulsi anda lihtsalt sellise ootamatu impulsi,
mis seda fantaasiat veel rohkem nagu käivitab. Aga kontsert toimub siis jazzkaare viimasel päeval,
30. aprillil, mis on ka rahvusvaheline džässipäev ühtlasi.
Ja siis on Fotografiskas õhtul kell 18 30.
Nii et siis Raimond Mägi, Yana kütja emerver 12 hobust
ja neiu ujuvalt saarelt.
Aitäh, aitäh.
