Meil on nüüd stuudios külas kitarrist Anna Regina kalk tere.
Tere. Teie olete sündinud Tartus ja käinud koolis Tartus
ja otsa koolis ja nüüd viimastel aastatel olete õppimas välismaal.
Viimati käisite meil tegelikult siis, kui oli tudengidžäss.
Teil oli oma ansambel, mis selle ansambli nimi võis olla,
Anna Klitit intit vist jah, aga see jääb juba päris kaugesse aega. Jah, üsnagi, ma vist olin, ma ei mäletagi,
kas see oli nüüd vist Muusikaakadeemia ajal,
äkki võis olla küll, jah, et sellest on ka juba tükk aega möödas,
praegu vist viis või neli aastat jah. Aga kuidas te muusika juurde jõudsite, oli teil kuidagi ka
perekonnas mingeid mõjutusi?
Selles osas? Vanemad mul ise pilli ei mängi ja nimetavad ennast ka musikaalselt,
eks inimesteks, aga küll on neil minu arvates päris hea muusikamaitset,
et olen erinevaid, väga häid plaate leidnud kodust riiulilt
ja kuidagi ilmselt nii see tee läks, et mingisugused
esimesed bossanova plaadid ja jazzplaadid,
et ema käis ikka Jazzkaar'e kontserditel,
käib siiamaani loomulikult ja ostis nii mõnegi plaadi kaasa
ja kuidagi see minu kätte jõudis kunagi ka näiteks
tepäätplassi plaat, mis oli lihtsalt vapustav jah,
ühesõnaga, et kuidagi niimoodi vaikselt on see läinud,
aga jah, see mõte kitarri minna õppima, see tuli mul selles
mõttes ise, et see ei olnud nagu vanemate poolt impulsse,
et et see kuidagi lihtsalt tuli see mõte
ja siis. Nii ma läksingi muusikakooli, siis kitarri õppima,
kunagi. Nii et seda tegelikult juba teadsite üsna varakult,
et tahate tegeleda muusikaga. Jah, ütleme, see oli nagu selline pool teadlik
ja pool, mitte teadlik, et vana ma siis olin ka vist äkki 12
umbes et siis oli see lihtsalt mingi selline tore asi,
mida teha. Aga jah, kuidagi suuremaks saades vanemaks,
keskkoolis juba oli küll selline tunne, et enam ei saa
ikkagi üle ega ümber sellest muusikast, et ma pean seda nüüd
ikkagi tõsiselt õppima ja et sellest saab ikkagi mingisugune
päriselt ka nii-öelda minu elu, et see ei ole lihtsalt mingi
väike asi, millega ma tegelen. Õppisite siis klassikalist kitarri, kas,
kas üldiselt kitarriga ongi nii, et kõik kitarristid ikkagi
õpivad alguses klassikalist?
Suur osa neist? On ikkagi palju ka neid, kes hakkavad lihtsalt ju kodus ise
mängima oma lemmikbändi lugusid ja tahavad esimest
elektrikitarri osta ja ja teevad koolibändi
ja see oli tegelikult ka, mida mina põhimõtteliselt tegin,
et ma õppisin küll klassikalist kitarrimuusikakoolis,
aga aga neid nirvaana lugusid ma ikkagi pidin mängima
klassikalise kitarriga, lõpuks siis tundus,
et see ikkagi nii nii täpselt ei kõla, et oli vaja seda
elektrikitarri ja siis tulidki esimesed koolibändid
ja nii et kuidagi niimoodi. Nii et jazzmuusika otseselt hakkas teid siis huvitama Ütleme jah, kuskil keskkoolis käisin siis Haapsalu
muusikakoolis ja seal oli mu kitarriõpetajal selline
tantsuline venekeelne õpik bossanoovadega,
need olidki Antonio Carlos sobimi lootsis tüdruk panemast
ja kõik sellised nii-öelda hitid ja seal olid ühesõnaga siis kirjasse,
loo meloodia ja, ja akordid ja need akordid olid siis
selliste diagrammid on ju välja joonistatud
ja mul ei olnud tollel hetkel küll õrna aimugi,
mis kordama mänginud, ma õppisin ära lihtsalt nende jooniste
järgi mängisid bosson oma lugusid ja ja kuulasin neid ja,
ja see kuidagi tõeliselt võlus mind, see,
seal ei ole midagi teistsugust rütm ja, ja kõik see sealt kuidagi. Otsisin mingisugused esimesed vanad džässilood välja Pegi lee,
Billie Holiday, kuidagi niimoodi oli see kõige-kõige algus. Ja siis juba õppisite seda nagu tõsisemalt
ja hakkasite aru saama kuidasmoodi see, et võib-olla toimib džäss. Ja siis ma läksingi pärast keskkooli otsa kooli
ja seal hakkas siis nii-öelda päriselt siis džässiõppimine. Pihli ja olite päris mitmel aastal ka tudengijazzil,
siis erinevate ansamblitega? Jah, paari erinevaga kaks-kolm aastat, ma arvan,
mis kolm aastat olin erinevate koosseisudega. Millised need esimesed sellised koosseisud teil olid,
millega ta rohkem võib-olla esinesite? Need sündisidki otsa koolis, kus siis ikka seal oled ju
teistega koos, kes on sinuga nii-öelda samas paadis,
et väga tahaks pilli mängida ja džäss ja tahaks natukene ise
proovida ka muusikat kirjutada ja ma arvan,
et kes need kõik olid raamil?
Tafenau oli kindlasti üks, kellega ma päris palju mängisin,
Tobias Tammearu, need on ju kõik nüüd väga tuntud nimed,
kes mängivad väga palju Eestis ja, ja ka välismaal. Ja Robert Nõman veel bassil Robert Rebane ka passi mingi
temaga olen ka päris palju, Keio vutt, kõik,
kes parasjagu otsa koolis minuga samal ajal olid
ja kellega kuidagi nagu juhtus, et okei,
me teeme nüüd bändi. Ja kes teie kitarriõpetaja oli siis otsa koolis märtso
ja Mart Soo käe all, siis õppisite seal ja hiljem siis Jaak
Sooäärega ajal Eesti muusika teatriakadeemias.
Ja siis läksite ka välismaale. Jah, ühel hetkel oli selline tunne nagu tahaks
ja siis minu tollane õpetaja jaksu kuidagi ka nagu arvas,
et see võiks olla täitsa tore mõte ja tema mulle tegelikult
seda Weimari linna siis Saksamaal ja seal ma siis õppisin
selles muusikakõrgkoolis vaimelist, tema mulle seda natuke
nagu soovitas ka, sest tema tundis seda kitarriõpetajat,
sealt istun isegi ka tema tunnis olnud kunagi Berliinis
kuidagi nad 11 nagu tunnevad ja tema mulle natukene soovitas
seda Saksamaad mina Saksamaast tollel hetkel,
ausalt öeldes midagi nagu ei teadnud, ei sellest riigist aga palju,
kuigi et sellest muusikast, mis seal tehakse,
et ma läksin sinna üsna niisugune lihtsalt,
et noh, hea küll, ma lähen sinna veel teed pidi hea olema
ja sain sinna õnneks ka siis siis koha tol ajal siis ma olin
alguses vahetusõpilane esimesed aasta aega,
et see oligi selline plaan, et aastaks ajaks ainult minna. Aga siis jäite kauemaks? Jäin jah kauemaks, kuna kuidagi üldiselt kogu see olustik
seal ja olla nagu natukene omapead ka, et olla väljas
natukene sellest sõprade ja kaasmuusikute ringist siin Eestis,
see tegi mulle nagu head, et see tegi mind natukene iseseisvaks,
et ja oli kuidagi selline värskendav ja,
ja mulle tundus, et ma pean vähemalt proovima sinna kooli
siis ka päriselt sisse saada ja nii ma siis tegingi pärast
oma esimest aastat tegin sinna siis katsed jätkata seal oma
bakalaureuseõpet ja ja õnneks me sinna sisse sain
ja siis veetsin seal veel kaks aastat. Mis selle kooli juures teile nagu meeldis
või kuidas ta seda õpet seal kirjeldaksite? Meeldis, võib-olla loomulikult minu kitarriõpetaja Frank müübus,
kes on üldiselt üks minu lemmikkitarristide,
mis juba nagu selles mõttes ongi hea, et üldiselt ju
tahakski õppida nendelt inimestelt kelle tööga ju väga
meeldib ja seal olles ma õppisin nagu rohkem tundma ka seda muusikat,
mis seal tehakse.
Eks Berliin on väga tugev keskus loomulikult Saksamaal
ja üldiselt üldse Euroopas. Ja see jõudis loomulikult ka sinna vaimaris,
kuna seal oligi selline väike nagu kolmnurk,
kuidas inimesed liikusid, Berliin, vaimaria Sis lipsik,
mis on ka peaaegu nagu väike Berliin, et et sain näha hästi
palju bände, erinevaid inimesi mängimas,
et see mulle nagu väga meeldis, seal oli veel Chimm black
minu esimesel aastal ka, kes tegi meiega ühe sellise meistrikursuse,
kelle muusikat mängisime ja kõik see kuidagi jah,
avaldas mulle väga suurt muljet ja aitas mul leida selle,
mida ma ise ka nagu teha tahan. No need on ju ka sellise rikkaliku muusikaajalooga kohad
kõik Saksamaal ja üldse maailma muusikaajaloo mõttes. Ja täiesti friends listi nimele ja kool on see,
kus ma õppisin seal ja seal on üldiselt üldse väga paljud
inimesed kõik läbi käinud.
Kogu see Bauhaus koolkond, seal on ka Bauhaus nimeline
kõrgkool ja kes seal veel on, kõik Wagner on seal olnud
ja loomulikult ju Bach ka, eks ole. Aga kas üldiselt see õppekava, mida te õppisite oligi siis
nagu ikkagi Džhiga seotud või? Õppisin kitsas muusikat minu instrumendiks lihtsalt kitarr. Kas te teate, kas Eestist on teisi džässmuusikuid ka
sealkandis õppinud või hetkel ei ole vist? Vaimaryszist minu teada kunagi mul on tunne,
Paul, Daniel on seal õppinud vist ka aasta
või paar, aga sellest on muidugi juba mõni aeg möödas.
Seal õppis minuga koos Eestist küll kaks inimest.
Priit Peterson, kes õpib klassikalist kitarri
ja siis veel ka Hans Christian kes on siis dirigent,
et tema nendega mani sul küll koos, aga,
aga Tšassist rohkem inimesi mitte. Ja nüüd siis olete hoopis Šveitsis õppimas just. Varsti saab ka see, see juba läbi, mõned kuud on jäänud
või ütleme nii, et jah, et see aasta ma siis lõpetan seal
oma magistri. Et siis 2021. aasta kevadel lõpetasite Saksamaal
ja siis läksitegi kohe edasi, samal aastal siis Šveitsi
berni just.
Ja kuidas siis nüüd, Šveitsis on õhustik? Seal on äärmiselt tore ja äärmiselt huvitav,
mina ei teadnud ka sellest Berni hinnast midagi ja,
ja ma ei teadnud ka sellest muusikakõrgkoolist enne väga midagi.
Aga ma hakkan seda natukene nagu uurima,
hakkasin kooli lõpetama Saksamaal, siis ma mõtlesin,
et, et ma tahan veel teha ikkagi need magistriõpingud ka
kuskil sellises kohas, kus on väga palju sellist sisulist poolt,
et mitte lihtsalt selle paberi pärast, mida siis pärast ma
ei tea isegi, mis sellega teha. Magistripaberiga, aga ütleme, et lihtsalt mitte paberi pärast,
vaid tõesti, et seal on mingisugune mõte tagasi,
seal on mingisugune sisu ja et seal on inimesed,
kellelt ma tõesti õppida tahan.
Ja ma tõesti selles mõttes jõudsin, ütleme,
et peaaegu et paradiisi iseenda jaoks.
Kuna seal õpetab inimesi väga paljudest erinevates riikidest
minu kitarriõpetaja, praegune roni Group,
kes on siis jällegi Berliinis elav inimene tegelikult
ja ka siis kuulub sellesse Berliinis Keeniasse nii-öelda. Et tema juures on mul suur õnn õppida, seal lõpetab
loomulikult Joukko peits, kes on ju ka väga tuntud,
et see oligi naljakas lugu, kuidas elu vahepeal läheb,
et ma mäletan otsa kooli ajal, keegi näitas mulle veel seda
Jongobetsi arranžeeringutes, luule New York,
New York, mis on selline täiesti üsna hull
ja siuke hästi kihvt ja ma mäletan toona ma mõtlesin,
et see tundus mulle nagunii kihvt, aga samas ka nagu midagi
nii kauget, et issand, kuidas need inimesed mängivad
ja kuidas sa üldse tehtud on, midagi sellist,
kuhu kuhu mina nagu ei küündi, et tore on nüüd ikkagi öelda,
et ma seal olen seda seadet nüüd ise ka mänginud yangobisi
käe all, siis tema tema bigbändis. Et jah, selles mõttes tõesti see Bernagu aitas mul tõesti
mõned unistused teoks teha, et seal siis õpetab black,
kel muusikat ma väga hindan ja õpetab ka näiteks Aleksandria
grimalgesson saksofonimängija Pariisist.
Seal on Ralph Walesi veel New Yorgist New Yorgis geeniust,
et selles mõttes tõesti seal väga olulistest kohtadest
inimesed kuidagi kokku saanud ja, ja, ja see on hästi kihvt,
tegeletakse palju ka vabaimprovisatsiooniiga
ja sellega nagu tõsiselt, et inimesed tõesti harjutavad seda
ja teevadki seda tõesti väga-väga hästi. Ja olete sealt need leidnud ka hulga erinevaid muusikuid,
kellega koos siis mängida erinevates bändides? Ja olen tõesti, muusikud on seal väga motiveeritud,
kuigi alles just kuju olles ju koolis, aga kõik on tõesti
väga motiveeritud ja väga professionaalsed töö käib väga organiseeritult,
asjad pannakse paika, proovid on juba ammu paigas,
on paigas okei, see see, kuhu me läheme stuudiosse,
siis on nüüd see mingisugune plaadi esitluskontserdid,
kõik pannakse nagu hästi pikalt paika ja kõik nagu kuidagi
võetakse asju nagu tõsiselt ja ollakse motiveeritud ja,
ja muidugi nad kõik mängivad ka väga hästi
ja huvitavalt. Millised need erinevad ansamblid on, kus te mängite? Nüüd on mingis mõttes üsna erinevast killast,
mul on kuidagi kummalisel kombel kolm triot millegipärast tekkinud,
et jah, üks on selline, millega me nüüd siis ka mängime neid plaaditsus,
kontserteid on jah, siis kontrabassi ja trompeti ka selline
natuke kammermuusikalikku ja siis on kaks kitarritriot aga väga,
väga erineva stiiliga ja siis on veel üks kvartett,
kus ma mängin, selline nagu tüdrukutebänd,
millega me enam-vähem lihtsalt naudime koos muusika tegemist,
millega me suurte võib-olla karjääri sellest ei looda,
aga see on ka hea vaheldust, et teeme natukene sellist,
ütleme popmuusikat, siis. Ja nüüd siis olete andmas plaadiesitluskontserti Eestis Philly,
Joe's džässiklubis Tallinnas siis selle trioga,
mida te mainisite, kus on siis kitarr, trompet,
kontrabass, mis on ka selline omapärane koosseis?
Mingis mõttes ju on küll jah, tõesti, et kuidas nüüd selline
kooslus kokku tuli? Mõte teha taoline trio on mul tegelikult juba mõni aeg peas
olnud isegi juba siis, kui ma olin veel Saksamaal
ja selleks on paar põhjust ka kunagi siin Viljandi
kitarrifestivali raames kuulsin Merje Kägu ansamblit
ja see oli ka selline natukene nagu kammermuusika lik.
Ja see tõesti minu arust täiesti vaimustav ansambel
ja ma kuulasin seda plaati hiljemalt hästi palju.
Ja on paar bändi veel, keda ma olen kuulanud,
kes, kellel on selline ütleme siis ilma trummideta koosseis,
mis juba kuidagi teebki selle selliseks kammerlikumaks
ja selline nagu et inimesed nagu hingavad nagu teistmoodi,
selles koosseisus sealt natukene. Ma sain inspiratsiooni ja mul tuli endal ka sihukene
tahtmine kuidagi mul oli see selline bändi kõla peas,
et sellist bändi tahaks teha ja siis, kui ma sinna Šveitsi saabusin,
siis ma alustasin seal üsna agaralt kohe erinevate uute
koosseisude proovimist ja ja sattusin siis nende inimestega kokku,
kellega ma siiamaani nüüd mängin. Ja tegelikult siis suhteliselt kiiresti panite selle bändi
kokku ja need teised muusikud on siis ka õppinud sealsamas. Ja me õpime seal kõik koos. Trio nimi on siis assonans? Jus assonas ja trompetis mängib siis Paulbutcher
ja kontrabassil on loik. Paju ja muusika on siis, kui seda võimalik kuidagi
kirjeldada oleks. Muusika on see kuidagi õhuline, võib-olla natukene mõtlik,
võib-olla mõtlemapanev, kohati võib-olla ka unistav natukene
selline muusika, ma kujutan ette, et kui on,
ütleme sellise halva ilmaga mere ääres seista üksinda
ja kaugusesse vaadata, võib-olla natukene selline muusika. Räägime täna juttu Anna Regina Kalgiga, kes on kitarrist, kes õpib praegu Šveitsis,
on õppinud ka varem Saksamaal ja alustas oma muusikuteed
muidugi Eestis.
Teil on nüüd selle trioga tulnud ka plaat välja just paar
nädalat tagasi ja plaadi nimi on praktikal Mäters just kas
Šveitsis üldiselt või vähemalt seal Berniskuste õpitaja seal
sellises ma tea saksakeelses Šveitsis, kui nii võib öelda,
kas seal on ikkagi rohkem selline oma saundi otsing vähem
sellist Ameerika džässitraditsioonile toetumist,
mida võib-olla mujal on võib-olla rohkem,
ma ei tea, kuidas tundub. Ja seal on kindlasti rohkem oma saundi otsingut,
kindlasti et nüüd Šveitsi erinevad linnad
ja kõrgkoolid on ka ikkagi üsna erinevad.
Šveitsis, ma ütleksin baasilist, selline kõrgkool,
kus õpetajad palju Ameerika jazzmuusikuid
ja näiteks praegu käib seal väga tihti, kas workshop andmas
või mängimas või et seal on selline pigem traditsiooniline suund,
aga Pern on jah, hästi selline koht, kus kus hästi palju
soodustatakse sellist oma keeleotsingut erinevaid asju katsetama,
proovima eksperimenteerima ja hästi palju soositakse ka
sellist interdistsiplinaarset projekte, et ükskõik kuidas
erinevates huvitavates kohtades, erinevate teiste inimestega
koostööd tehes, kes üldse muusika valdkonnast ei tule. Selliste standardite mängimist seal siis nii palju ei ole. Seal on iganädalane, jäme ikkagi toimub kus mängitakse
ikkagi standardeid, et neid inimesi seal ikkagi on,
aga, aga ma pigem ütleks, et valdav osa on nii palju,
võib-olla standardeid ei mängi, aga see on ikkagi oluline
osa ja ilmselt seal, kuna ma ei ole seal alguses peale õppinud,
siis ilmselt seal modi all ütleme, bakalaureuses ikkagi
ilmselt neid standardeid mängitakse, aga inimesed on seal
pigem otsingutel, eksperimenteerimis. Ja nagu te ütlesite, siis vabaimprovisatsiooni pannakse ka
suhteliselt palju rõhku. Ja seal on tõesti suurepärane keskkond seda teha,
seal toimub üle kahe nädala ka jäme, aga siis
vabaimprovisatsiooni ja ja seal on samamoodi ka alati siis
Hopneri ehk siis bänd, kes mängib ühe seti
ja siis võivad kõik mängida ja Zürichis ja Berliinis on ka
kaks platvormi, kes korraldavad siis vabaimprovisatsiooni kontserte. Kas teiega tegelete aeg-ajalt Vaba improvisatsiooniline? Ja ma hakkasin sellega üsna palju tegelema Bernis
ja olen ka Churchill Bernis andnud paar kontserti
ja see on tõesti väga huvitav ja see annab väga palju.
Ja see ei ole üldse nii lihtne, kui see võib-olla tundub,
et saame lihtsalt kokku ja mängime siis midagi.
Tegelikult, et peab sedasama moodi harjutama
ja tegema bändiproove kui mingisuguse kirjutatud repertuaariga,
et selles mõttes on seda, ma olen seal hästi palju näinud
ja ja võib-olla siis õppinud, et, et inimesed tõesti
harjutavad seda ja näevad selle kallal vaeva
ja siis nagu annavad kontserdi, et. Kas sellist laadi kontserdid on pigem nagu sellised
soolokontserdid või ikkagi koos teiste muusikutega? On nii ühte kui teist on inimesi, kes teevad soolokontserte
ja on ka palju bände, tuues triosid veel suuremaid.
Mina olen jah seda ühema kitarritrio teinud päris palju,
et Me alustasimegi alguses, nii et me mängisime lihtsalt seda,
mis tuli ja siis pärast läksime kirjutatud muusika juurde. Sest et publikul, kui publik ei ole väga haritud,
muusikaliselt ja just selle koha pealt võib tekkida
tegelikult võib-olla isegi natukene vale mulje,
kuulates seda tihtipeale improvisatsiooni,
et ka seda peab ka õppima kuulama, ilmselt. Jah, kindlasti, ja seda peab õppima ka mängima,
aga muidugi loomulikult lõppkokkuvõttes on ka lihtsalt
inimestel erineva maitset, mõni asi lihtsalt on väga hästi tehtud,
aga lihtsalt kuidagi ei meeldi.
Eks seal on ju erinevaid võimalusi, aga jah,
mulle kuidagi meeldib ikkagi rõhutada, et see ei ole selline
suvaline tegutsemine. Aga noh, see vahe jah, et siis midagi kirjas ei ole,
et kõik sünnib kohapeal ja siis nagu jääb,
sinnasamma kaob ka samal hetkel täpselt kui just seda plaadi
peale ei panda.
Aga kas te olete ka teiste plaatide peal mänginud lisaks
selle ansambli debüütplaadile, mis on ilmunud Detsembris ühe teise kitarri tühjox salvestasime ka ühe plaadi,
aga see tuleb alles septembris välja.
Ja plaan on ühe teise bändiga minna nüüd ka juuni stuudiosse,
et ees on ootamas palju salvestusi. Eelmisel aastal osalesite kohes naismuusikutele mõeldud
programmis Zürichis, mis seal täpsemalt toimus? See oli üks tore programm, see oli üks hästi-hästi
intensiivne nädal Zürichis, kus meid oli vist viis,
kuus tükki, jah, ütleme, et see on nii-öelda nagu valitakse
välja kuus naismuusikut ja seal on iga päev hästi palju
erinevaid siis loenguid või töötubasid siis teemal,
kuidas kirjutada meilikontsertkohtadele,
kuidas saada kontserte, kuidas käituda sotsiaalmeedias kogu
selline nii-öelda see Music pesnes muusika selline äripool
natukene või nii-öelda, et kuidas seda nagu siis teha
paremini ja ja seal olid erinevad inimesed rääkimas raadiotest,
et ei järgi on näiteks meile nüüd helistage,
et see meile üldse ei meeldi ja saatke pigem selline selline meil,
et noh, inimesed, kes siis Ta leidis, et iga päev sellega
kokku puutuvad, olid siis rääkimas ja hästi palju erinevaid teemasid,
et need olid ainult mõned ja moodustasime ühe bändi koos
ja mängisime vist peaaegu iga päev, kas oli mõni jäme
või oli ka hästi palju kontserte, et selline hästestinsiivne,
et koos siis igaüks tõi oma kirjutatud mingi loo kaasa,
et siis tehti proovi, pandi kava kokku, mängisime kontserte,
päeval olid siis veel need töötoad, et selline hästi
intensiivne Kuidas muidu üldiselt on sealkandis, kas selline sooline
tasakaal on kuidagi olemas, ma tean, et Skandinaavias ju
väga seda taotletakse, et oleks selline tasakaal,
kuidas seal Šveitsis tundub? Seal taotletakse seda ka hästi palju, seal on ka see selline
hästi-hästi suur teema, mistõttu ka näiteks selline programm
eksisteerib üldse, et see on tõesti mõeldud ainult naismuusikutele.
Mul on tunne, praegusel hetkel tegeletakse sellega hästi
palju ja juba mitme aasta pärast paari viie 10 ükskõik on,
ma arvan, see pilt ka juba hästi-hästi, teine,
et see on, ma arvan, juba praegu paremad,
et mul üks õppejõud, kes on siis naisterahvas temalt ma olen kuulnud,
tema on vist ka ütleme kuskil 10 aastat vanem,
et üldse sellise generatsiooni inimesed on kuidagi,
mul on tunne palju rohkem pidanud nagu võitlema oma koha
eest ja et nemad on seda palju rohkem pidanud läbi elama kuidagi. Mina nagu tunne, et mina ei ole pidanud otseselt kuidagi
nagu võitlema, et noh, vähemalt see ei ole olnud nagu
selline teadlik või mul ei ole olnud väga ebameeldivaid situatsioone,
et selles mõttes, et ma, ma loodan, et see on nagu paremuse
poole teele. Ma arvan, et see ka muudab olukorda, kui just õppejõudude
seas on rohkem naismuusikuid.
Džässis. Jaa, täiesti kindlasti ja üldse, et lava peal rohkem näha naisterahvaid,
aga jah, et see, et õppejõudu, naisterahvas seda noh,
peaaegu nagu ei olegi kogenud, ma olen väga paljudes
erinevates koolides juba õppinud ja erinevates riikides,
et et seda nagu ei olegi. Aga ütleme, friik bändides näiteks üldiselt siin Eestis
ikkagi haruharva näeb bigbändides naismuusikuid. Jah, ütleme seal oli see vist kas oli nüüd natukene parem
lauljatega kokkuhoid oli yks viis tükki ja näiteks,
et noh, natukene võib-olla rohkem, aga jah,
loomulikult mitte nüüd niimoodi, et enamus naisterahvad,
et seda ikkagi väga harva näha. Eelmisel aastal saite ka ühe tunnustuse siin Eestis,
kui teile anti ju Tiit Pauluse nimelise noore kitarrimängija preemia,
mida te vist küll siis Eestis sel hetkel ei olnud,
ise aga, aga mis tunne seda preemiat tori saada? Väga hea ja väga soe tunne, et sest mulle on tundunud,
et ma olen üsna pikalt Eestist ära olnud,
et seda, seda armsam tunne oli, et ma ei ole siin päris
unustuse hõlma vajunud, sest et tegelikult otseselt see
eesmärk ka polnud, et Eestist nii kauaks ära minna ei olnud
alguses plaan ja, ja see ei olegi nagu niimoodi mõeldud,
et kuskil mujal on nagu parem.
Et tegelikult tahaksingi väga tulla vaikselt tagasi,
mistõttu ma olengi viimased aastat püüdnud kogu aeg õpingute
kõrvalt siin aeg-ajalt ikkagi jälle mängida erinevate koosseisudega. Jah, et kuidagi olla siin natukene ka pildis,
et selles mõttes oli see hästi hästi soe,
tunnustuse igasugune tunnustus on nagu tore.
Tundub, et noh, see on nagu niisugune väike patsutus õlale. Aga ikkagi plaan on teil tulla Eestisse tagasi,
aga samal ajal loomulikult kõik need rahvusvahelised kontaktid,
mis teil on ja ütleme, muusikutele tulevad ju need väga kasuks. Just et see nagu mingis mõttes ongi jah selline natuke nagu eesmärk,
kui niimoodi, et mängida ikkagi jah, väljaspool Eestit ka
palju ja hoida neid kontakte just. Trio assonants esineb siis täna õhtul Philly Joe's
džässiklubis kell kaheksa algusega ja seal on siis trompetit
Paul putšer kontrabassil Loik paioja kitarri,
Anna Regina kalk.
Aga suur tänu ja aitäh kutsumast.
Edu.
