Pealkirjatargad loomad stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Kui vaadata neid edetabeleid, kus loomad on tarkuse järgi ritta seatud, siis esimesel kohal on šimpans, teisel kohal delfiin ja kolmandal kohal elevant. Aga järgmiste kohtade osas puudub edetabelite koostajatel. Üksmeel. Ja jumal teab, kas üksmeel kunagi üldse saavutataksegi tegelikult loomude tarkust raske mõõta, et noh, mis see, mis see tarkus siis tegelikult looma puhul on. Me tahame teda mõõta nii, et oleks nagu inimese moodi, et mida rohkem on ta inimese moodi, seda targem ta tundub olevat, aga tegelikult noh, tema jaoks tarkus kipub olema ikkagi selline tegevus või selline probleemilahendaja, mis aitab temal elus püsida. Kui ta saab eluga hästi hakkama, lahendab igasugused probleemid enda ümber ära, et siis ta ongi ju tark. Ja, ja me ei pea teda inimesega võrdlema, sellepärast et noh, inimene on nagu teistsugune, natukene jääkse inimene tihtipeale ka loomade tarkus suhtes on väga skeptiline, ta tahab ikka ise olla see kõige targem ja kõige suurem ja, ja kõik need loomade niuksed, tarkus, avaldused seatakse ikkagi kahtluse all, et loom ei saa ometi inimesega sama pulgaga peale ulatuda. Nii et noh, need edetabelid on nagu on, aga, aga tegelikult loomade juures on väga põnevaid selliseid käitumisviise ja nende puhul võib täheldada eriti üllatav tavat sellist probleemide lahendamise oskust ja tööriistade kasutamise oskust. Eelmine kord rääkisime suurtest trahvidest inimahvidest, kes kasutavad tööriistu ja tegutsevad kaunikest inimese moodi ja ikkagi kahtleme selles, kas nad teevad seda teadlikult või on see siis kuidagi lihtsalt niisugune instinktiivne tegevus ja mida inimese jaoks madalamal arengutasemel, see loom on, seda rohkem tema võimetes kahtlema. Aga tegelikult loomariik pakub igasuguseid põnevaid näiteid, selle tarkuse, avalduse ja tööriistade kasutamise kõige taoli suhtes. Kui võtta Meist hästi kaugel, elavad väikesed linnud, need kuulsa Darwini vindid, kui ta tegi selle ümber maailma reisi purjekal piiglass külastas ta apaagose saari ja seal ta pani tähele, et on erinevat liiki vinte, kes on siis kunagi ilmselt ühest liigist põlvnevad ja nad on siis nüüd aja jooksul seal saare peal erinevaid elupaiku asustanud mitut erinevat ja nende hulgas oli üks, siis, kes siis kasutas väga ilmekalt tööriista nimelt otsis tema siis kaktus oksa või okka või siis puuoksakese murdis tema siis sealt kaktuse küljest või puu küljest lahti ja siis hakkas selle oksaga surkima kusagilt koorepragudest ja püüdis sealt siis kätte saada putukat. Muuseas, need putukad ei olnud näha nii, et ta pidi nagu ikkagi ette kujutama, et seal keegi on. Ja kui siis hiljem neid linnukesi on põhjalikumalt uuritud, siis on selgunud, et see pulgake sega või kaktus okkaga putukate otsimine, putukate osakaal, kellel on Ta sabas olnud umbes pool umbes 50 protsenti Nende toidust. Nad muidugi otsivad sealt koorepragudest niisama noka abil ja otsivad sambla seest ja aga mida keerulisemad ajad tal on, seda rohkem ta kasutab. Just seda abivahend on võrreldud näiteks kahte gruppi Ühed, kes elasid seal vihmametsas ja teised, kes sama liigi isendid, kes elasid sihukse kuivemal kaljustel aladel ja selgesti Need, kes elasid kuivematel aladel ja seal, kus toitu oli vähem. Nemad kasutasid siis oluliselt rohkem seda. Puu tikub kestva esis kaktus okastoidu hankimiseks kui need, kes siis said seal toitu hõlpsamini kätte. Toidu otsimiseks kasutatakse kõige ökonoomsemaid viise, kus energiakulu on kõige vähem ja kui see toit lebab sul lihtsalt sambla peal, siis ei ole mõtet hakata tikuga teda sealt keeruliselt võtma, võid korjata sealt sambla pealt üles lehekese pealt või kust iganes. Aga kui toitu ei ole näha, kusagil tuleb teda leidma hakata. No siis tuleb võtta kavalus, pea ja mõistus appi leida tööriist tööriistaga see söök üles leida. Kui me vaatame näiteks maailmas ringi veel siis tegelikult neid tööriistu kasutavaid lindu veelgi kõige kuulsam nende hulgast kahtlemata on Uus-Kaledoonia vares, tema elab siis Uus-Kaledoonia hotell, mis on kusagil 1500 kilomeetrit Austraaliast kirdes. Ta näeb kaunis meie ronga moodi välja, sihuke must ja noh, võib-olla veidi sinakama tooniga, aga see võib olla ka sellest valgus lihtsalt seal kirkama päikese käes murdub paremini. Ja tema on siis selles mõttes huvitav varesed, tema kasutab ka tööriist, kusjuures tema on siis selline, kes neid tööriistu ka kujundab, tähendab, ta võtab näiteks teravas sakilise servaga lehed ja siis rebib sealt tükid küljest ära, siis tekib selline jäik Kidadega pulk, millega tema siis kusagilt praost või siis august saab putukaid välja õngitseda. Või siis teeb pääsukese oksast kepikese ja kasutab siis seda toidu hankimiseks. Ja kõige kummalisemad asjad, mida ta on kasutusele võtnud, on näiteks pappkarbid, pappkarbist rebib ta sobivad ribad välja, millega ta putukaid õngitseb, või siis näiteks on ta ka teinud sellist asja, et et on leidnud pikad sihuksed, jäigad suled mõne teise linnu või ka ikka enda liigikaaslase suure sule rebinud, siis need osad sealt kõik lahti, need jääb, see suleroots ainult talle ja kasutanud seda sulge abivahendid. Ja, ja vahel on ta kasutanud ka selliseid asju, et noh, ütleme sellise pika kepitegemine, see ei ole nagu mingi või see on nagu päris loomulik, et võtad kepi torkad kuhugi sisse aga tema on siis ka vist ainuke loom, kes praegusel hetkel on ka võimeline konkse tegema, tema võtab ühe oksa, painutab, tab leebelt, sobivasti kõveraks, et tekiks konks, siis rebib sealt lehed küljest ära ja kasutab seda konksu siis urgitsemisega ja teda on siis ka päris palju laboritingimustes uuritud, et vaadatud, et noh, kui paljudes õpib ja kui palju ta siis jäljendab teiste vareste tegevust ja kui palju siis on tal kaasasündinud. Ja seal laborikatsetes selgus, et ühele grupile õpetati siis tööriista kasutamist ei õpetatud ja kui nad said 79 päeva vanaks, siis mõlemad hakkasid energilise tööriistu kasutama, see näitab, et päritakse siis oskus vanematelt. Aga samasse oskus on ikkagi väga komplitseeritud seal laboris tehtud joostud katseid. Ja näiteks ühes katses siis võeti klaastoru klaastoru sisse, pandi selline väike kaanega kausike ja siis jäeti sinna vedelema üks tradi jupikene siis vares, ta teadis, et seal sees on toit, ta läks kõigepealt Ta otsis selle traadijupikese, leidis seinast mingi augu, kuhu torkas traadi sisse, painutas sealt konksu, tegi selle konksu, võttis selle konksuga traadi, siis noka vahele, läks ajastaselt torust sisse, tõstis sellega poti sealt välja, sai oma toidu kätte, nii et see on ikka täiesti niisugune keeruline ja vägisi tahaks öelda, et et mõtestatud tegevus, aju töötab hästi ja ajuvarestel ju kõigil hästi suur, tegelikult nende ajud on linnuriigi ühed suuremad. Arvatakse, et nad siiski suudavad ka loendada. Et nad oskavad teatud suuruseni lugeda ja jäta meelde, kui palju on noh, räägitakse ju jahimeeste puhul tihtipeale, et kui minnakse varesejahti ja seal varesed on kaugele tulelt püssilasu lähedale ja, ja kui sinna siis metsa läheb jõuk sisse ja tulevad siis nad sealt välja, et varesed loevad üle, kas kõik on välja tulnud ja alles siis, kui viimane on sealt ära tulnud, siis lähed varesed sinna sinna metsa tagasi, kus neid varitseti. Aga noh, Uus-Kaledoonia vares looduses on ta raske, uurides ta elab sihukesed raskesti ligipääsetavates kohtades, aga neid on siis loomaaedades ja seal siis on neid kasvatatud ja treenitud ja lihtsalt uuritud, korraldavad erinevaid katseid ja üks katse oli väga põnev, nimelt pandi läbipaistvasse torusse jällegi toidu palakene sisse, pandi sinna lähedale kepp ja siis sellele varesele anti nagu võimalus toidupala kätte saada, ta ei saanud seda, saad nokaga kätte, vaid ta pidi midagi välja mõtlema ja seda ei saanud niimoodi võtta, ta tõmbaks enda poole nii, nagu loomulik oleksid, sa tõmbad toidu enda poole kättesaamiseks vaid see toit tuli endast eemal. Ja siis ta võttis pulgakese, torkas sinna torusse sisse ja lükkas selle toidu teisele poole välja ja sealt sai toiduga ette, tähendab ta, ta tegelikult üritus nagu päris loomuvastaselt, ta lükkas toidu endast eemale kaugemale selleks et toitu kätte saada, nii et see on jälle selline, mida isegi tihtipeale kõrgemalt arenenud loomad ütleme, enamik ahve ei suuda sellist katset läbi teha, sellepärast et tema jaoks on väga võõrastav võitu endast eemale ajada, tema tahaks ikka enda poole tõmmata, ta läheb päris närviliseks seal näiteks kui ta hakkab seda toitu kätte saama, ta ei saa seda enda poole tõmmata ja ta ei mõtle välja, et peaks toidu endast kaugemale lükkama. Vares sai sellega hakkama. Nii et nende vareste hulgas on jah, väga nutikaid linde ja tundub, et radooni vares seal rasketes elamise tingimustes on suutnud disendale välja mõelda abivahendeid ja suudab tänu sellele väga edukalt seal elus püsida. Väga targad linnud on ju papagoid aga nemad vis tööriistu ei kasuta, neil on muud oskused. Jah, papagoi kohta ei ole praegusel hetkel veel teada, no mine tea, me võime ju mingil hetkel teada saada, et nad midagi kasutavad. Näiteks hüatsint tarade kohta avaldatakse kahtlust, et nemad kasutavad kuigivõrd kive, millega nemad siis purustavad pähkleid, aga, aga see ei ole päris selgelt tõestatud. Aga papagoi, teil on jah, muid oskusi, nimelt papagoid puhul kellelegi tehtud katseid ka selle kohta, et kas nad oskavad loendada ja papagoid puhul on päris selgesti välja tulnud, et nende Se loendamise oskus on väga kõrge. Tehti näiteks selline katse, papakoile pakuti toitu, siis ühesugused karbid, Need olid reas ja toit oli siis nendest üheksandas ja tema käis siis noogutas iga karbi juures ja alles üheksanda karbi tegi siis lahti. Ükskord juhtus selline lugu, et tema, siis kui ta jälle loendamisega ametis oli, siis keegi tuli sisse, segas tal loendamise ära. Tagasi hakkas jälle iga karbi juures noogutama, kuni jõudis üheksandani, tegi selle rahulikult lahti ja sõi oma toidu sealt seest ära ja arvatakse, et nad suudavad isegi suuremaid numbreid kui, kui 10 piirides loendada, nii et et see papagoid oskus tegelikult on päris huvitav, et milleks neil looduses näiteks loendamis oskustus, vajamine, miks ta peab sellist asja tegemine, võib-olla see on lihtsalt lisaväärtust all, et kunagi võib vaja minna. Tappa kui te hulgas on ju suurepäraseid immitaatoreid Noh, meil hästi populaarne puurilind on hallpapagoi šakov ja need hakkasid, kasutatakse siis hästi palju erinevates eksperimentides ja Kanadas üks papagoi, kelle nimi, roki siis jooki oli selline tüüp, keda peeti eraldi toas, nii et temale nagu üldse rohkem tähelepanu pööratud kvant viidi süüa ja seal noh, inimesed tegid mingisuguseid liigutusi selle söögi andmise käigus Est tulid jälle kohe välja, videokaamera siis jälgis ja nad siis pidid ütlema need inimesed mingeid sõnu või midagi. Ja tasapisi see papagoi siis hakkas seal ütleme niimoodi, kui inimene ära läinud, siis valgus, ta ei teinud midagi, hakkas ta kordama neid sõnu järgi matkima ka neid liigutusi, näiteks tihtipeale siis, kui inimene oli ära läinud, seda lehvitas tiivaga jalaga näiteks nii, inimene lehvitasid ukse pealt, nii, tema lehvitas siis tiivaga vastu ja siis hiljem ta isegi läks nii kaugele ta näiteks imiteerides siis kogu seda protseduuri, mis inimene sinna sisse tulla siis tegi, et et ta tervitas, noogutas, siis lehvitas ja siis tõstis jala üles, tegi siukse keelava liigutuse, nagu avasta seda ukse käepidet, siis pani ta jala maha, siis tegi sellist häält nagu uks läks kinni, kiiks ja siis jälle teiselt poolt käis sihuke naksatus, uks läheb lukku. Ja, ja siis ta tegi naguseks ukse liikumise ja, ja ta liigutuse sinna juurde, et keegi teda ei õpetanud, ta ise jälgis neid inimesi, pani üht-teist kõrva taha ja jäimiteeris siis omaette seda seda liikumist ja mitte liikust hääli, et need hääled tulid tal ka päris hästi välja. Tegelikult nende hääleimitaator ite juures on ju igasuguseid põnevaid tegelasi. Kuulus imitaator, kuldnokk, kuldnokk õpib oma laulu tihtipeale nendest häälitsustest, mida ta ümberringi kuuleb ja tihtipeale inimesed on segadusse sattunud, sest kuldnokk laulab mingisuguseid imelikke laule, seal teeb imelikke hääli ja ka inimese häält suudab ta jäljendada. Aga noh, kõige paremini väljendub ta muidugi looduses olevaid hääli. Ma ise ükskord sattusin segadusse, kui olin väike poiss ja kuulen, et meie, kui puu otsa lennanud, laulab puu otsas, siis kutsusin, tädi vaatavad. Me kuku puu otsas need vahed alla aidata sealt. Ja siis, kui me läksime, vaatamisistus, seal kuldnokk, kes laulis kõva häälega kergiisel puu otsas, nii et ta oli selle kukelaulu millegipärast oma laulu sisse sättinud ja laulis, tegi seda kuke häält ja kukk isegi vaatas teda niimoodi ühe silmaga ülespoole, kus selline konkurent mulle siia tekkinud. Aga tundub, et paljud inimesed on kuldnokalaulust lausa vaimustuses. Nojah, no tihtipeale tegelikult see, mida kuuldakse, imetletakse see musträstas tegelikult, kes meil siin linnas hästi laulab ja kuldnoka laulu tihtipeale ei oskagi inimesed tähele panna, sest kuldnokalaul enamasti on selline mitte väga kõlav võrreldes selle musträsta lauluga. Väga paljud inimesed. Mul on rääkinud kuldnokast, kes laulab neil kas siis kusagil kõrgel puuladvas või siis televiisori antenni peal maja katusel, kel veel tänapäeval televiisori antenn on vahel metsas ka, me oleme kuulnud voi nüüd see minu kuldnokk laulab ja siis me oleme kohale minnes välja selgitanud, et tegelikult on see ikkagi see musträstas, keda Huld nakaks on peetud. Aga, aga kuldnoka enda laul on ka muidugi ilus ja ja tegelikult on üks kuldnoka kauge sugulane Mayna, kes elab Indias seal Aasia poole pealt. Tema siis on täpselt samamoodi ka hästi hea imitaator, tema võib korrata terveid pikki lauseid. Ma mäletan, vene ajal oli kunagi üks plaat müügil ja see oli tõeline hitt, kui seal üks Leningradis peetav Mayna, siis tema rääkis kohe pikki lauseid. Ta oli ära õppinud, kuidas vanaema oma lapselast kutsub ja siis ta põhimõtteliselt hellitusnimed oma oma laulu siis laul kokku oli üle viie minuti, et nad on võimelised jah, väga keerulisi asju imiteerima rääkivat papagoid võivad kodus küll päris tüütuks muutuda. Ma kujutan ette, et kui mul ikka keegi kogu aeg ühte faasikuga karjuks toas, et see oleks ikkagi päris tüütu asi, aga inimesed erinevad, mõni näiteks suudab seda taluda võib-olla terve igaviku ju see on tema ilusti. Mõned loomad on ka võimelised arvutama elementidega on katseid tehtud. Nojah, elementidega on neid erinevaid katseid tehtud tegelikult elevant, kes me ka hakkama üha rohkem teada saama ja ja kõige kuulsam arvuta tegelikult on kunagi olnud hobune. Hans oli vist tema nimi, see oli möödunud sajandi tõeline sensatsioon, arvuta hobune. Ja tema siis teatas neid vastuseid, mida tema dresseeria küsis, kabjakrõpsudega koputas jalaga vastu maad nii mitu korda, kui, kui oli see õige vastus. Ja küll teda jälgiti, seda dresseerijate kõiki ei suudetud välja mõelda, kuidas see õppimine siis tuleb ja kuidas ta need õiged vastused annab. Ja siis lõpuks terane vaatleja pani tähele, et see dresseereni tahtmatult, mitte meelega rahvast pettes, vaid tahtmatult tegi siukseid väikseid nõksatus ja sel hetkel, kui sa ei saa aru täis, siis mis pidi see vastus oleks. Nõksatus nagu lõppesid ära ja siis hobune lõpetas kaubaga peaga vastu maad kõpsumise ära. Ega need hobused karuta ilmselt ei oska, aga elemendid on väga arukad loomad ja, ja ilmselt nad suudavad selgeks teha, kui palju nende grupis on need loomi ja jälgida seda arvu muutumist ja seda nad teavad, kes on, kes on olemas ja kes on puudu. Ja neil on muidu siukseid, huvitavaid omadusi, oskusi noh, näiteks elevantide kuulmine on hästi põnev. Elevandid vestlevad omavahel ju selliseid hästi madala häälega infraheliga ja on täheldatud, et nad võivad kuuldavale tuua sellist infraheli, mis on hästi madal viisert, siis on ikka meie kõrvale kuulmatu heli ja et siis võib levida kusagil 100 ruutkilomeetri haaval, umbes 10 kilomeetri kaugusel ja ta levib mitte ainult õhku mööda, vaid ka maad mööda. Ja et siis, kui teised elevandid vastu võtad, nad ei kuule mitte ainult oma kõrvadega, mis sul hästi suured ja võimsad, me kõik oleme neid näinud vaid, et nad kuulevad jalgadega, liigub seal maapinna sees jalgadega, võtavad selle teate vastu. Et selles mõttes elevandid on jah, väga-väga põnevad, suhtlevad pikka maad, aga samamoodi me ükskord rääkisime vist mahladest, kes hästi pika maa tagant suhtlevad ja seda infraheli toodavad vaala. Täpselt samamoodi on hiljem välja selgitatud, et tegelikult on veel palju loomiks infraheli kasutanud näiteks lõvid näiteks kaelkirjakud ja veel veel mitmed loovad lõvidega. Tegelikult on ju veel selline lugu ka nemad oskavad loendada. Kui nemad märkavad nad emale, võid seal aega teevad kõva häält tähistades oma territooriumide anda teada oma olemasolust siis emalõvid kuulavad ka, missugust vastust nad saavad teistelt gruppidelt ja näiteks on täheldatud, et kui see teise grupi vastu karjete arv on suurem, kui nende enda grupi liikmete arvestad, püüavad vaikseks jääda ja mitte kokku puutuda selle ladiaga, kui sealt tuleb ainult üks karja vastu, siis nad tihtipeale lähevad sinnapoole, et see sissetungija eemale tõrjuda. Mingisugune selline oskus neil loendada, seda, kui palju neile vastuseid tuli, on ilmselt lõvidel olemas. Seda me ka ju väga pikka aega ei teadnud. No üks asi, mis seal kaua aega nagu teadmata või siuke segane meie jaoks on see, et kuidas tekib siin minapilt loomal, kus loom tunneb end ära või ei tunne. Noh, ahvide puhul oleme me vähemalt inimahvide puhul oleme selgeks saanud, et et nemad peeglist tunnevad iseenda ära, see võtab mõnda aega, aga ta siiski tunneb enda ära. Aga teiste loomadega. Väidetakse, et elevant tunneb end peeglist ära. Pikka aega arvati, et elevant ei tunne ära, aga kogu häda oli selles, et need katsed, mis elevandipeegliga tehti, olid sellised, et elevandil anti liiga väike peegeldama sinna ära. Ja ta ei suutnud nagu ennast sinna ära mahutada, sest ta nägi sealt kas pead või kõrva või midagi, noh, see ei olnud nagu see. Aga siis, kui tehti nüüd selline katse, kus elemendile ehitati spetsiaalne puur, kus oli siis ka terve sein, oli peeglit siis selgus elevant, jah, oskas enda ära tunda ja siis tehti katseid, et noh, kas see on ikka tema, et kas ta suudab seda vaadata, siis talle pandimärgid peale Siuke märgistamise katse ja siis ta läks ja uuris neid, noh, nii nagu meie keegi ütleb, nina tahmane, vaata kuidas andnud siis lähme vaatame, son, tahmane ei ole. Ühesõnaga, ta läks pärast seda märgistamist ennast uurima ja kui siis katsetati seda märgistamist niimoodi, et noh, ükskord ühe koha peal ja teinekord teise koha peal seda alati pööras just selle viimase märgistatud koha sinna peegli poole ja, ja uuris siis ennast. Ja sama asja on tehtud delfiinidega delfiinidega, samuti on siis tehtud selliseid märgistamise katseid ja delfiinid täpselt samamoodi käivad ennast uurimas siis kas see värk on ja siis noh, et kindlaks teha, et kas ikkagi ta tõesti läheb vaatama, siis kasutati vahel ka sellist vale märgistust märki tehtud, vaid puudutati teda ainult, aga seda märki talle peale ei tehtudki. Keerutas ennast seal peeglis igat moodi, et noh, kus see on siis see täpp mulle tehti täpp kusse, täpp siis ikkagi on uurisi, otsis seda ja oli selgelt aru saadata, uuris Ennast sellest peeglist, ta ei vaadanud kedagi võõrast, noh, tegelikult see loomaaia peeglisuhe on enam-vähem sama nagu väikelapse ja peeglisuhet algusesse väike laps, katsud, vaatab, teine laps on tal seal, sest ta vaatab sinna taha veel. Noh, loomad ka, vaatad seal Peevia tahad, kes seal on, kas seal on ikka keegi alles siis kui nad aru saavad, et see, kes sealt vastu vaatab, teine titavalise, teine loom, et mina siis ta hakkab tegema igasuguseid nägusid, et vaadata kudesse tita seal reageerib siis sellel loomad näiteks suur tihtipeale neid kohti siis enda keha peal, mida nad Ta ei näe. Siis nad keeravad need kohad Te, vaatate saba, mul on, kuidas mu külje pealt välja näen, teevad selliseid igasuguseid huvitavaid liigutusi, sealjuures. Delfiinid on ikka haruldaselt targad loomad. Delfiinid on tõesti targad loomad ja ja tegelikult noh, kuna nad elavad jällegi kaugel meres, siis ega me neid nii hästi uurida ei saa. Aga aeg-ajalt nad on lihtsalt tulnud inimesele lähemale ja nüüd peetakse need loomaaedades ja delfinaariumis päris palju, et on võimalik nii lähedalt uurida. Üks müsteerium, mis on niimodi, legendide tasemel, kogu aeg teadet delfiinid aitavad inimesi, et neil on niisugune altruism käitumine, nad aitad võõrast liiki näiteks meres hätta sattunud. Juba vana ikka aegadest peale on teadlane erinevad legendid, kuidas delfiinid päästavad inimesi. Ja, ja tegelikult noh, ega me tänapäevani ei tea, kas see on niisugune teadlik tegevus, kas nad lähevad sinna appi või või siis on see selline uudishimu, tan, läheb, vaatavad, mis seal ringi vingerdab. Üks delfiini uurija, kes tegelasena delfiinide vaatlemiseks on aastakümneid, oli selles suhtes ääretult skeptiline, et tema ei uskunud, et delfiinid siiski altrustlikud käituvad ja kedagi teist aitama lähevad, aga tal endal siis oli selline kogemus, et siis kui ta oli jälle paadiga merel ja, ja jälgisin ühte delfiini karja liikumist siis järsku kihutasid tema just minema, teeks paadiga neile järgi ja avastas, et ühe laeva pealt oli üks naine enesetapja kavatsustega vette hüpanud oli siis vees ja delfiinid tõttasid siis tema juurde ja ei lasknud tal Pete vajuda, hoidsid teda vee peal, noh ja siis, kui ta paadiga kohale jõudis, sikutas selle naise enda paati ja, ja siis, kui ta naise paati sans avastasid, delfiinid olid kadunud, et delfiinid enam ei jäänud sinna vaatama aitasid selle naise veest välja ja ja siis oli rahu majas. Ta ei osanud ka seisukohta võtta, et kas see nüüd oli niisugune abi või tõesti, nad läksid vaatama uudishimust, et mis seal, mis seal siis oli eri maailma nurkadest tuleb üpris sageli selliseid teateid, et delfiinid siiski on ühte või teist inimest aidanud ja noh, arvatakse, et selle käitumise taga võiks olla nagu see noh, kuidas öelda, selline käitumine, mis kantakse inimesi, oli üle, aga mis seal neil karja sisened näiteks nad aitavad haavata saanud või, või haiget poega või siis ka täiskasvanud veepinnal püsida, et see ei upuks. Noh, inimene näeb natuke selline delfiini moodi välja ka, kui ta vees võib-olla on ümmargune ja, ja enam-vähem voolujooneline ka, et võib-olla nad lihtsalt ajad midagi segi, me ei tea täpselt, me ei saa nende käest küsida, miks nad niimoodi teevad. Delfiini aju on umbes sama suur kui inimese aju. On küll ja tegelikult tal on veel selliseid oskusi või selliseid võimeid, mida meil ei ole noh, näiteks seesama ultrahelilokaator, millega ta suudab kalu kauge maa pealt üles leida, aga arvatakse, et tal sihuke infrahelikahur, millega ta suudab ka väikseid kalu uimastada. Kuna tal ei ole käsi tegelikult siis arvates, et delfiinid nagu isa tööriistu kasutatud, noh, tal ei ole võimalik seda teha. Aga siiski on nüüd viimaste aastate uurimused näidanud delfiinid, oskad ka, kui mitte öelda Tööriistu abivahendeid kasutada. Delfiin elab sellises piirkonnas, kus on korallid, korallide vahel on palju kalu, keda delfiinid tahaksid süüa, korallide hädad, teravad, lõikavad selle pika delfiini koonu puruks ja siis selleks, et seda vältida, siis käivad nad vee põhjas otsivat käsnad, need on need, mida meie kasutame aeg-ajalt enda pesemiseks või vähemalt vanasti kasutati tänapäeval plastmassid ja muud värgid kasutusel, aga vanasti oli käsnad, mida sai poest või turult osta ja tema otsib sihukse paraja kästa, torkab selle koonu sinna sisse ja siis kasutab siukest koonu kaitset selleks et sealt korallide vahelt galakesi otsida ja niimoodi ta oma koonu ei vigastanud, on see, et tegelikult seda maski kasutavad ainult emased ja üleüldse loomariigis tundub olevat nii, et emasloomad on need, kes on palju ettevõtlikumad, kes püüavad probleeme rohkem lahendada ja, ja tööriistu kasutada. Ta kui näiteks isased delfiinide isaste puhul ei ole täheldatud üldse sellist käsna nina, kaitse kasutamist, aga aga emased on ja emased on õpetanud seda ka oma tütardele. Pojad sellest õppust ei võta, tütardele õpetataks sedasama viis. Nii et need isased on lihtsalt muude tegevustega nii hõivatud, neil pole aega leiutada ega väljamõeldud, tema tegeleb territooriumi kaitsmisega ja oma haaremi kooshoidmisega või, või noh, ma ei tea, miks, miks nemad ei ole õppinud, aga, aga jah, emased kasutavad ja õpetavad oma tütreke välja. Ühes piirkonnas võeti nendelt käsnasid kasutavatelt delfiinid kõikidelt vereproovid ja kui vereproovid olid ära analüüsitud, siis selgus, et need, kes kõige rohkem kasutasid, need käsitlesid, need on ilmselt kõik ema järglased, ütleme vanavanaema õppis kunagi seda kasutama ja siis tütarliini pidi on see antud teistele edasi, nii et kasutajad, kõik on siis omavahel suguluses mitmete põlvede kaudu. Delfiinid alluvad väga hästi dressuurile. Ja ja noh, kes on käinud näiteks kusagil loomaparkides, siis ilmselt on näinud, et igasuguseid trikke või on nad suutelised ära õppima, kusjuures siiski dresseerijat kasutavad enamasti nende siukseid loomulikke oskusi Se delfiinid veest välja hüppavad, seda võib näha mitte ainult loomapargis, vaid seda võib näha kookeanis, kus nad siis aeg-ajalt hüppad veest välja, lihtsalt hüppavad välja. Sama teevadki vahetevahel vaalad, et ega keegi, miks nad seda teevad, võib-olla lõbutsevad ja seda kasutatakse väga ära ju kõikvõimalike etenduste puhul, kus delfiinid siis hüppad ülekeppide ja läbi rõngaste ja kust iganes ja siis nad kiiresti ujuvad, seda kasutatakse ära, sõidetakse Nende selja peal näiteks noh, see nõuab dresseerijalt muidugi head tasakaaluoskust. Nad suudavad siis koostöös midagi teha, kõrvuti ujuda ja kõik koos hüpata, et need kõik oskused, Neil loodus olemas on, need kasutatakse seal ära ja ja, ja tegelikult siuksed etendused on päris meeldivad vaadata, kus kasutatakse ära just seda looma loomulikku liikumist. Mulle meeldivad selles mõttes delfiinide merelõvid ja kes ei tee midagi sellist vägivaldset seal näiteks ma ei saa kuidagi aru nendest seeritud kaslastest, kes pannakse läbi rõngaste hüppama ja tobedusi tegema, et see, see mulle ei meeldi. Mereelukad, need sümpaatsed. Millised targad loomad veel meres elutsevad? No üks minu meelest hästi põnev loom on, on merisaarmas niuke suhteliselt väikelooma kohe, noh ega ta nii väga väike ei ole, ta võib kuni 35 kilo kaaluda, tal on väga suur see kaalu diferentsed, ta võib-olla seal 18 kuni 35, et see kaalub poole võrra eri isenditel kõikuda. Ja tema on siis loom, kes on suurepäraselt kohastunud luks meres, ta elab seal, kus nad sellised ujuvad vetikate saared ja suhteliselt madalas vees ja tema oma toidu saab, siis saad vee sügavusest kõik, kuna ta on suhteliselt jahedas vees elutsevad tegelane ja ta vajab hästi palju toit, tõusis päevas ühe kolmandiku oma kehakaalust nagu juurde sööma. Kui ta 35 kilo kaalub, siis ütleme, 11 kilo tuleks nagu päevas toitu süüa. No see on ikkagi päris korralik kogus ja ta peab saama hästi palju valgulist toitu, siukest, energiarikas, toit, tema sööb siis siukest toitu, mida, nagu teised eriti ei söö. Merisiidikud need okkalised tegelased, kes seal meie põhjas hästi aegamööda liiguvad, neid on raske võtta, sellepärast et nad torgivad. Ja, ja siis asfaltkarbid erinevad, kellel on paks koor ümber, kellel on väga raske läheneda kulidaarses mõttes sellepärast et ta on selle karbi nii kõvasti kinni tõmmanud, sealt teda kätte ei saa, see saarmas teda lahti painutada kuidagi ei saa. Aga süüa tahaks. Ja siis on temal aja jooksul välja kujunenud selline tehnoloogiat, ta sukeldub sinna, leiab kas karbi või Meresiidiku siis võtab selle tegelase endale hambusse, otsib sealt mere põhjast mõne lapiku kivi, siukse suurusega. Just lameda kivimite ümmarguse lameda tuleb pinnale, keerab enda selili sinna veepinnale, paneb selle lapiku kivi endale kõhu peale alasiks ja hakkab siis seda kartma, p või meriseelikut sinna vastu taguma, seni kui katki läheb. Ja kui see karbi kaasades katki läinud, sihiliku kest lahti, siis ta võtab sealt, murrame okkad ära ja saab seda toidusalt mahlaku osas kätt, siis järgneb jälle uus, sukeldus, võtab selle kivi kaenlasse, läheb alla, võtame uue karbi, tuleb jälle üles. Vahel käib ta ka niimoodi, et ta võtab mitu korda korraga kaasa, toksib need ära seal alasi peal, aga see kivi on tal tihtipeale kaasas. Väga vajalik. See kivikene, sellepärast et ilma selleta sa süüa ei saa. Mõnikord kasutab iga kord uut kivi, viskab selle vana lihtsalt põhja, läheb võtab põhjast uue, aga mõnikord hoiab seda ka niimoodi pidevalt endaga kaasas. Suhteliselt sihuke haruldane käitumise viis, sest enamik tegelasi, kes seal meres elavad, nemad kipuvad ainult kasutama seda toitumiskätte saab, nad ei töötle seda. Kulli peetakse tarkuse sümboliks kui tärksisse Kuid tegelikult on praeguste teadmiste kohalt, ega me teda nii väga sinna tarkuse tippu ei saa seda sättida. Ilmselt selle öökulli fenomen on selles, et ta suudab jätta väga aruka mulje, kuna ta vaikib ja, ja tal suured silmad ja mingit erilist tarkust ta ilmselt üles ei näita. Aga ega me ei tea, me võib-olla kunagi saame teada tema lõpmata suurest tarkusest, kui me teda rohkem pole uurinud, aga praegusel hetkel me ei oska nagu midagi konkreetset võrreldes noh, näiteks nende varestega või, või papagoi tega või, või mõningate ahvidega. Ei oska nagu siia ritta teda nimega panna, aga ta on, ta on selles mõttes huvitav, et katsu sa ise näiteks öösel rohu sees pimedusest kedagi kätte saada ja ja kinni püüda päris täpselt. Ta on väga hästi kohastunud oma elukeskkonnaga, ta saab hakkama tänu oma suurtele silmadele sulg kõrvadele teravatele, küünistele, hääletule lennule ja tal ei ole praegu vaja midagi leiutama hakata. Te kuulsite keskeprogrammi, stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.
