Kuula. Rändajat rändajad. Kuula rändajat. Stuudios on Hendrik Relve Haldi Normet-Saarna tervist veere. Nädal tagasi alustasime seiklemistama Soonasel ja tema ümbruskonnas. Täna keskendume sealse kandi avastus luule. Õigemini sellele, kuidas valge inimene seda avastada. See pisikene katkend oli katkest väga pikast Amazonase indiaani rahva rituaalist. Olid Juka indiaanlased, kes on elanud tuhandeid aastaid Amazonase ülemjooksul ja ootamatutest aegadest igal korral igal aastal, kui Amazonasele algasid üleujutused, siis nad korraldasid selle rituaali, sest selle järel algas suur kalakülluse aeg. Ja nad siis uskusid, et selle rituaaliga nad kindlustavad selle kalarikkuse, milles rituaal seisnes? See oli lihtsalt üks niisugune meeste Ants rütmiliselt üsna monotoonselt ja hästi kaua seda tantsida. Ja selle muusikapala taustal on ka kuulda muidugi külarahva häälisest Sandrituaal toimus keset küla, seal oli muu külarahvas siis juures, aga seal oli nagu meeste asi, et need tantsisid ja naised püsisid vagusi. Selle rituaali puhul jah, mõne puhul oli jälle teistpidi. Aga et see lihtsalt noh, kas nüüd just kalasaak juurde tõi? Meie muidugi võime siin öelda oma kaine mõistusega, et kalarohkus oleks igal juhul tulnud, aga aga nad mingis mõttes kinnitasid oma elu rütmide kokkulangevust looduse elurütmidega. Ja nad uskusid, sellena uskusid sellesse väga kindlalt ja nad elasidki nagu selle Amazonase metsa jõerütmide järgi ja see andis neile elatada dist. Ja loomulikult tundsid nad suurepäraselt Amazonase kalu, taimi, loomi, sest nende elu sõltus sellest. Niimoodi oli see olnud neile koduseks paigaks tuhandeid aastaid. Aga kui siia saabusid esimesed valged inimesed, siis nendel muidugi kas tekkis tohutu hirm või jäi lihtsalt suu ammuli, sest siin oli tuppa jaoks kõik kummaline vahel niukene, õõvastav ja nendes lõpututes metsades ja piiritutel jõgedel oli väga palju niisugust elu, mida nad polnud iial näinud. Ja see avastamine noh, see, kuidas valge inimene Amazonas tavastasse kulges muidugi väga visalt ja samm-sammult. Ja võib öelda, et Amazonase avastaja on üks Hispaania laeva kapten Vincent piss, koon, niimoodi on see teadusloos kirja pandud. Aga kuidas ta selle avastas, oli natukene isegi lõbus. Nimelt ema oli üks kaptenitest, kes koskolumbusega tegi neid esimesi suuri retki üldse Ameerika rannikule ja pärast seda kord, kui ta oma laevaga üksi seilas siin Lõuna-Ameerika randadel siis nad olid mandrist nii kaugele mitte mingit maad ei paistnud ja kellelgi tuli pähe võtta sealt ookeanist ja seda maitsta. Ja see vesi oli täiesti mage ja joodav. Ja noh, ikkagi kogenud kaptenina oli sellel mehel siis kohe selge seal kusagil silmapiiri taga peab olema mingi kujuteldamatult suur jõgi, mis saadab metsikult palju vett ookeani ja see tekitas huvitavaid mõtteid, et miski pole õige jah, või teistpidi, ühesõnaga kapteni kogemus oli see, et magevesi taevas on kulla hinnaga. Ja nüüd järsku on keset ookeani magevesi, ta teadis, et see peab tähendama seda, et kusagil on jõgi, aga kui see on nii kaugel rannast sesse jõgi peab olema kujuteldamatult suur. Ja kaugemale tema ei jõudnudki, ta lasi logiraamatusse kirja panna, et magevesi järelikult peab kusagil seal silmapiiri taga olema mingi hiigelsuur jõgi. Ja kui see logiraamatusse kirja jäi, siis esimene kirjalik teade, mis ajast? No aasta oli siis 1500 siis jah, kui need Portugali ja Hispaania meresõitjad ikka möllasid seal maailma meredel, eks ole, see aeg, see on see aeg, kui toimus nii-öelda Ameerika avastamine ja, ja üsna mitmed kartmatud Portugali või Hispaania meresõit. Tead. Pärast Kolumbuse esimesi reise hakkasid seilama nende Lõuna-Ameerika randadel. Ja igal juhul see mees, Vincent piss koon Hispaania laevakapten pani sellele jõele, mida ta tegelikult ei näinudki, nimeks magus jõgi. Sest see noh, meremeestele, kes olid seal vindunud seal soolasel merel kuude kaupa, oli see ikka tõesti magusse vesi, mis sealt ookeanist tuli. Mitte mage, vaid magus, just, ainult mage, võid palju. Noh, siis selle järel muidugi Amazonases uuega avastati ja käidi sealgi ja sõideti natukene ülesvoolu, aga üldiselt, et mis jõgi see on, kus kohas ta voolab, sellest ei olnud valgetel inimestel aimu ja ja möödustega pool sajandit, enne, kui saadi esimest korda aimu, milline hiiglane, see jõgi on ja, ja selle avastusretke algus alguse hoopiski Lõuna-Ameerika teisest servast. Ehk siis sealt kusagilt ütleme siis Vaikse ookeanirannad Andid ja kuskil 1500 neljakümnendatel aastatel oli siis paania vallutajad ehk konkistatoorid olid jõudnud siin purustada mitu indiaani riiki siin just selle Lõuna-Ameerika lääneosas ja nad olid purustanud Köst inkade riigi ja saanud kujuteldamatu hulga kulda kokku, sealt röövitud ja siis tekkis neil muidugi kujutlused, kusagil peab seda vara veel olema sealt tundmatutest, kaugustes seal andidest, teisel pool kusagil, kus paistavad lõputud metsamüürid ja et seda tuleb nagu otsima minna ja siis oli õieti mitmed niuksed, legendid, müüdid, lausa muinaslood, mis muidugi haarasid need konkista toore täielikult. Et mis varandusi sealses metsades võiks olla, et üks nendest lugudest oli see, et seal kasvab väga palju kaneelipuud. Ja see on meie pilgu jaoks, kes me kasutame kaneeli noh ühena kümnetest maitseainetest saputame seda kuskile toidu hulka, meele tundus sellised naljakad. Kas aga sel ajal 1000 viiesajandatel aastatel öeldi kaneeli kohta, et kaneelil on paradiisilõhn ja seda saadi tohutul keerulisel teel araablaste kaudu kusagilt Indiast ja Haanja ja Portugali meresõitjad tol ajal neil väga segane ettekujutus, et kus on Ameerika, kus on india ja igal juhul oli siis kujutas, et nüüd seal peab ka olema seda. Ja me otsime need kaneelipuude metsad üles ja saame ise rikkaks ja toome Hispaania kuninga kroonile kirjeldamatuid rikkusi, kui me need üles leiame. Umbes sellise kujutluse haardes oli siis mees, kelle nimi oli Francisco de orel, Laana. Maa oli üks nüüd nendest inka riigi, indiaani riigi purustajatest Taali sõjapealik, lihtsalt nagu need seal aja need konkistatoorid olid, nad olid seiklejad, vallutajad, Nad ei löönud millegi ees risti ette. Teistpidi nad uskusid, et nad kannavad just kristlust edasi nendele paganatele igale poole, kuhu nad lähevad, et nende üritus on pühavahendeid valimata. Just see on nii kõrge eesmärk tuua kristlus, et selle nimel kõlbavad kõik vahendid, aga selle taga terendas ikkagi täitsa selge saamahimu. Ja vot seesama Francisco de arrellana andidest teisel pool nendes metsades ühe suure jõe kaldale. Ta lasi siis oma laeva ja hakkas seda jõge mööda allavoolu minema. See jõgi praegu me teame, me kutsume teda Napo jõed, eks see asub Ecuadoris. Mul on rõõm minna sinnapoole aasta pärast ja seal ta läks mööda jõge allavoolu ja siis ta ühel päeval vaatasid teiega, ühest laevast ei piisa ja see teine laev hakkab ka juba nagu viletsaks jääma. Ja siis nad ehitasid lihtsalt selle Napo jõe kaldal veel teise laeva lisaks panid selle nimeks Victoria. Ja siis 50 meest piiskendis paanlast, kes olid nii-öelda valmis võitlema kasvõi kuradiga. Läksid siis nende kahe laevaga minema, nad ei teadnud, kuhu nad lähevad. Muudkui läksid ja muidugi nad olid häälestatud niimoodi, et meie ümber Nigol pool vaenlased, ohud ja neil tekkis tohutu palju tülisid ja võitlusi nende indiaanirahvastega seal rannas, sest nad käitusid igal pool nagu isandad. Ei mingeid sõbralikke läbirääkimisi, meie tuleme, teie olete meie alamad ja niisuguste intriigide ja tülide vaimus nutku aga kulgesid allavoolu ja tegelikult oli üks põhjus, miks nad oma retke ei katkestanud, ka see, et nad ei saanud enam ülesvoolu tagasi. See oli nii võimas jõgi, see lihtsalt viis nad minema. Selle aja, need niisugused mehed olid, noh, selles mõttes niuksed, tõelised matšod. Et nad siis mõtlesin, et kasvõi surm, läheme edasi kuni võiduni, kuni Victoria jõuab kuskil ookeani kaldale, ei tea, millise ja siis läks muudkui nad jõudsid siis Rio Negro alla, aga see oli siis tohutult palju suurem kui see Napo jõgi ja sellele sisse Francisco de arrelana panigi nimeks Rio Negro, mis tähendab mustjõgi siis tal on tume vesi, seal ma olen ka ise sõitnud ja sellest pärast juttu sellest jõest. Ja sealt ta jõudis siis edasi juba Amazonasele ja no Amazonas oli, see lõi mehed ikka täiesti tummaks, et niukene jõgi on maakeral üldse olemas, nii suur, meeletult lai. Nii et inimene on selle kõrval pisikene ja lähenekene jah, et see oli nende jaoks ilmselt nagu mingi muinasmaailm, kuhu nad jõudsid. Aga sõdima olid nad ikka vaprad sealsamas Amazonases. Ja muide, Francisco de arrelana nimetas selle jõe pikemalt mõtlemata kaneelijõeks sest ta nägi tõesti ongi sellised puud, umbes nagu kaneelipuud, lõhnavad väga hästi ja ta oli kindel, et need ongi need paneelid, mille koorest saab seda kulla hinnaga maitseainet. Tänapäeval me teame, eks siis see ei olnud üldse kaneelipuu, vaid see oli kaneelipuude sugulased, ütleme, jämedas joones, loorberipuu, lised, erinevad liigid tõesti lõhnavad väga hästi, nende lehed lõhnavad. Aga seda kaneeli nendest ei saa. Aga see seikleja muidugi oli kindel, et ta oligi leidnud need rikkused ja samal ajal siinsamas esimestel nädalatel Amazonase sõites sattusid nad ühte sellisesse võitlusesse, mis need Hispaania, need mehed natukene nagu, nagu ebalevaks võitis. Et see indiaanihõim, kellega neil järjekordne võitlus oli, seal oli meestega külg külje kõrval hästi palju naissõdalasi. Ja need võitlesid sama vapralt kui mehed. Praegu me teame, et nende lõimudel oligi see komme, et seal ei olnud nagu vahet, mehed võitlevad, et kõik võitlesid. Aga siin Euroopa kultuuris oli see kujuteldamatu, naine võitleb ja see oli siis niisugune üllatus, siis seal oli kaasas kroonikakirjutaja, see pani selle kõik kirja ja kuna kroonikakirjutaja peab ju asja vägevaks tegema, siis ta pani ikka natuke juurde ka, tegi eksootilisemaks, ta kirjeldas juba peaaegu, et kõik, kes neid ründasid, olid naissõdalased. Ja siis hiljem, kui jõudsid kõik need uudised Hispaania kuninga kõrvu siis Hispaania kuningas, temal tekkis kohe seos siis selle kreeka mütoloogiliste Amatsoonidega, kes olidki naissõdalased Antiik-Kreeka müütides. Ja sellest tuligi Amazonase jõe nimi, mida me siiamaani siis sellisena teame. Nii et selle taga on sõna mad, tsoon, oma tsoonid ehk naissõdalased, naissõdalased, naissõdalaste ühiskond ja Need mehed aga läksid muudkui allavoolu. See oli mõnes mõttes uskumatu, et üldse ellu jäid, sest see sõit käis kuude kaupa, nad olid toidupuuduses, nad vaevlesid kõikvõimalike haiguste käes ja pidasid alailmasõda kõik, kes tõelanud, nägid. Aga mingisugusel noh, ebadele tõenäolisel moel tegelikult jõudsidki välja Atlandi ookeani. See oli siis 1542. aastal ja igal juhul kuna kroonikakirjutaja jäi ellu ja tema Monika jäi alles siis saadi nüüd esimest korda ikka täiesti esmane kujutlus kui meeletult suur Amazonase jõgi ja et kui lai ta on, järelikult seda mööda saab liigelda. Et Ta pääseb siia Lõuna-Ameerika sügavustesse. Ja millised võimalused, kolonisaatorid Teile avanevad. Ja see tegelikult see kroonikakirjutaja oli tubli, ta kirjeldas oma teadmiste kohaselt ja arusaamiste kohaselt ka siis nagu seda loodust, mida ta nägija neid indiaani hõime, keda ta nägi. Vahel olid need küll väga niuksed muinasjutud, tulised, kirjeldas, et rohkem nagu lastaks muinasjutud, aga ikkagi midagi esimesed andmed elukohta Amazonase kallastele jätnud selle järel oli siis muidugi seis selline, et nüüd juba teati, et Amazonase jõgi pakub hiilgavaid võimalusi kolonisaatoritele. Aga et seda mööda põrgulikult raske pääseda, noh, niisugustesse niisketesse ebatervislikest metsadesse, kus elavad mingisugused metslased. Ja, ja ega see koloniseerimine eriti kiiresti kulgenud, sest rannikul oli palju lihtsam koloniseerida. Ja õieti alles peaaegu 100 aastat hiljem ehk siis 1600.-te aastate keskel korraldasid valged inimesed esimese ütleme tõsiselt toetava ekspeditsiooni, mitte seikluse mööda oma saunast. Ja sel korral oli siis juhiks tuga, oli kapten ja maadeuurija Pedro Esseera ja tema koosseis oli märksa võimsam kui sellel rahanlasel Francisco de Orelanal, seal oli 50 paati, seal oli ligi 1000 pärismaalast, kes siis sõudsid paatidega kaasas kogu aeg seda ekspeditsiooni moona, laskemoona, toidumoona, varustust, ja siis oli ka 70 hästi relvastatud Portugali sõjameest. Ja sellel retkel oli juba ju teada, et umbes kuidas Amazonas kulgeb ja siis kolm aastat sõideti mööda Amazonase mööda selle jõgesid kaardistati juba väga täpselt, kuidas jõgi kulgeb, kuhu rajada kolooniaid. Ja niimoodi oli siis saadud pilt juba sellest, et kes elavad siin kallastel, et neid indiaanlasi poleksin nii väga palju, nad ei ole nii väga hirmutavaid mingisuguseid muinasjutulise koletisi, siin pole võimalik täiesti rajada sadamaid, arendada kaubandust. Ja mõttes oli see 1637. kuni 39. toimunut portugallaste ekspeditsioon ikka täiesti läbimurre. Pärast seda hakati juba asustama Amazonase kaldaid, muide loodiga see kindlus, millest pärast sai see praegune Amazonase metsade pealinn manaus ja siin siis kaubeldi hästi palju siin rannikul, noh mingisugust kullavälju ja Eldoradotsin ei olnud aga väärtuslikke puuvilju, väärtuslikku puitu. Ja kui leiti veel 19. sajandil Heweeaa puu annab kautšuki, see muutis täielikult seda koloniseerimis käikusest Amazonase metsades, seda häveeaa puud oli. Ja siin tekkis niinimetatud kautšuki buum ja valgete kolonisaatorite Nende hulk kasvas sadades ja tuhandetes kordades Nendele 19. sajandi lõpukümnenditel. Nii et, et kusagil selleks ajaks, ütleme 19.-ks sajandiks oli Amazonas nagu valgete kolonisaatorite poolt mingil määral avastatud ja, ja ka kasutusele võetud. Aga sellest loodusest, mis siin ümber asus, sellest teati ikka ikka äärmiselt vähe. Ja ütleme, 19. sajandil algas siis selle Amazonase looduse avastamine, need olid siis esimesed teadlased ja nende hulgast tuleb kindlasti nimetada teerajajat. Temast on meil olnud natukene jutuga eelmistes saadetes, see oli saksa looduse uurija Alexander von Humboldt. Ja see mees praegu teaduse ajaloost teada, et, et ta oli tõesti suur teadlane. Kuidas Amazonases läks siis see oli tema esimene suur ekspeditsioon, tali suhteliselt noor mees, kolmekümneaastane, ta oli täis avastamistungi väga sihikindel. Ta oli aadliperekonnast pärit, et ta oli hea haridusega ja teda tõmbas meeletult looduse uurimine ja tal oli palju raha, aga piisavalt palju. Et ise rahastada oma ekspeditsioon. Ja ta teadis Bubba looduse uurimise tipptaset sel ajal. Ja ta hankis näiteks geograafilisteks mõõtmisteks kõige paremad riistad, mis sel ajal olemas olid sõltumata hinnast, tahankis, kõige paremad käsiraamatud taime- ja loomaliikide määramiseks. Ja ta viibis viis aastat nendel aladel ja enamasti kuskil metsades välitöödel ja noh, kujutleda, kuidas tuha pisikese ekspeditsiooni sisuliselt ühes paadis ringi liikus. No kas see on nüüd seiklus või on see põrgu või on see fantastiline elevus ja avastamine kõik koos kõik kokku, aga ta kirjeldab oma raamatus näiteks lihtsalt seda, et kuidas päevade ja nädalate kaupa mööda jõge liikumine käis, et see oli üks suur pikk paat valge, et uurijate jaoks ta oli kaaslasega kahekesi kaks valget inimest, nende jaoks on ehitatud nisugune, vilets katusealune sinna paadi tagaossa, et vihma eest kaitsta, päikese eest kaitsta ja seal nad siis niimoodi Lõsutasid või ühes asendis niimoodi päevade kaupa testpaadis polnud rohkem ruumi. Enamiku sellest võttis enda alla need, need kallid, vasest ja must materjalist rasked geograafilised mõõduriistad. Ja siis need kogud, mis aina suurenesid, tuli koguda taimi, taimeliikide lehti kuivatada ja ka loomi korjasid nad kaasama retkele, nii et ta kirjutab üsna mahlakalt sellest, kuidas Nad laagri üles seadsid, kui nad paadi pealt õhtul maha läksid, et kõige keskele pandi kõige väärtuslikum need olid siis need geograafilised mõõteriistad ja taime ja loomakogud nende ääres siis olid teejuhi ja Humboldt ja nendest väljaspool põles öö otsa lõkete ring, mida siis need teejuhid nagu kogu aeg puudega toitsid öö otsa, et hoida eemale kiskjaid. Ja noh, see on, ma ei oska lihtsalt kujutleda, Õnneks on see ju meil eesti keeles lugeda. Aleksander Humboldt ise on kirjutanud raamatu Lõuna-Ameerika Rohtlates jõgedel ja sealt saab eesti keeles lugeda tema uskumatuid seiklusi, aga tema eesmärk ei olnud mitte seigelda. Aga ikkagi noh, tal oli näiteks reisiloomaaed oli mul kaasas seal reisiloomaaias oli tal siis kõige väärtuslikumad ahvid ja linnuliigid, kes taluvad vangistust ja neid oli kokku 14 ja näitusele paadiga sõidutas paadile olid niuksed servad nagu laiendused ja seal puuride sees need linnud ja loomad siis olid, vaat, selgitaks natuke täpsemalt, miks nad ikkagi olid kaasas. Sest et need olid maailmale tundmatud liigid millest kogu maailm oli olnud õrna aimugi. Ja see, et sa tood kaasa tema nahad ei ole üldse nii väärtuslik, kui sa tood selle elava looma kaasa ja see õnnestus jah, mitte igati vahepeal suri neid ära, siis ta hankis need metsastele juurde, aga üldiselt see õnnestus. Ja kui ta sealt elu ja tervisega sealt viie aasta pärast Euroopasse tagasi jõudis siis tema taimede kataloogis oli taimi erinevaid taimi 60000. Ma ei kujuta ette, see on ju paned toa laeni täis ega ei mahu ära. Aga noh, eks ta, tegelikult tema retked olid nii et aeg-ajalt ta tuli metsast välja. Pani need kogud taimeliigid juba kuskile tallele, läks uuesti, eks ole, pritsis kuivatatud kuivatatud herbaariumeid. Ja teistpidi, ühesõnaga kui ta jõudis Euroopasse, siis ta pühendas päris mitu aastat, et kirjutada väga üksikasjalik aruanne kõigist neist retkedest. Aruanne sai kokku lõpuks 30-st köitest kolm kümmet köidet, et need oli äärmiselt põhjalik mees. Ja see oli hoopis teine tase, kui senini oli Amazonas tuuritud. Ja näiteks need, tema geograafilised mõõtmised, nende täpsus oli nii suur, et paljud need andmed kehtivad tänase päevani ja ka loomulikult kümneid uusi liike. KEDA taastas Tseegeldamise aastakse 30-st köitest koosnev kogumik, valmis sai. Jõudis tagasi 1804 Euroopasse ja kuskil, ega ta väga kaua neid ei kirjutanud, ütleme kindlasti vähem kui 10 aastat kirjutas ta neid pärast. Et nii, et see oli ikka tõeline teadusliku uurimise algus. Ja meil on eesti keeles olemas tore raamat. Maailma mõõtmine, see ilmus 2008, seal on kirjutanud, on selle Taaniel keelmann ja see mees ka väga mahlakalt kirjeldab selle Humboldti elu- ja mõtteviisi, kui ta seal Amazonase džunglites ringi rikkus. Ja tema järeltulija õieti Neid uurijaid ja kõigi nende saavutused. Ent need olid fantastilised. Praegusel ajal ma ei arva. Täna mõtlesin üksi uurijaid olemas on näiteks inglane Henry Voltern. Teits rändas üheksa aastat mööda džunglit ja ta koostas putukaliikide kogu mis koosnes 14-st 1000-st putukaliigist. Seda nimetataksegi kõigi aegade suurimaks putukate erakoguks, mis maakeral kunagi on keegi kogunud. Ja siis oli seal teine mees, kes oli botaanik, inglise botaanik Richards Brush. Tema rändas Amazonasele 14 aastat. Ja ta kirjeldas taimeliik ainuüksi 30000. Need mehed olid terasest, ei mingeid tervisehädasid või kuidas neil olid tervisehädad. Igasugused Aleksander Humboldt näiteks kirjeldab teatava niisuguguse huumoriga ja sarkasmiga, et on teatud niisugused lendavad olendid, liivakärbsed, keda praegu, kui sa lähed kuskile troopikas, sa kardad seda kohutavalt, see on niisugune putukas, ta muneb sulle naha alla ja siis vast seda mööda raha alust ringi roomama mööda keha. Jah, te olete seda mingis saates kirjeldanud ja jube lugu ja, ja Alexander Humboldti kirjeldab, et nii umbes iga kuu aja tagant, siis kohalik nagu teadmamees võttis niukse pikaora ja siis aga niimoodi ajas nagu need tõukude käigud lahti ja urgitseb selle tõugu sealt välja. Et see olnud eluohtlik. Ja ikka ma jään endale kindlaks, need mehed olid terasest, et nad kõik need asjad läbi tegid ja eluga tagasi tuli. Jah, nad jäid ellu. Tervis muidugi, mõnikord oli rikutud väga tihti, õieti mitte Humboldil. Ja mõned katsed ikka eluga, see on midagi niisugust, mida vist meie aegadel enam ei juhtu. Ja igal juhul on nüüd tänaseni välja seda toonase loodust aina uuritud ja uuritud ja võiks siis küsida, et kas siis on nüüd nagu ära uuritud? Vastus on muidugi ei, mitte mingil juhul. Et see uurimine jätkub ja, ja loodusteadlased, kuigi nad teavad palju täpsemini kui kunagi varem, kui palju on siin erinevaid liike ja siis nad ütlevad juba peast, et ta on ilmselt too näiteks taimeliike ja tuhandeid putukaliike, kes alles ootavad avastamist teadlaste poolt Antarktikas. Ja mitte, et see võib-olla ainult, et kui palju neid liike on, millised nad välja näevad, vaid see, et kuidas need liigid omavahel on seos, kuidas nad mõjutavad 11 maailma kõige keerulisema metsakoosluse elustiku omavahelised seosed. Seda nimetatakse ökoloogilisteks seostaks. Vot see on võib-olla see veel see kõige olulisem, mida praegusel ajal ikka peab jätkuvalt aina uurima, kui taks Amazonase elustiku ja kas võib vist öelda ka nii, et lisaks olemasolevat teletaimedele ja kõigele, mis looduses on, mis uurimist vajab, tuleb neid tasapisi ka kogu aeg juurde. Ja Watson, mida rohkem selle elukoosluse liike on selgeks saadud, seda keerulisem on ju leida kõikide nende omavahelisi seoseid. Ja mingil kombel ütlevad ökoloogia teadlased, on asi sedamoodi, et ökoloogi pilgu läbi ei ole inimene mitte midagi muud kui üks tuhandetest liikidest maakeral ja ka tema kuulub sellesse väga keerulisse seoste võrku. Ja kui me tunneme paremini seda Amazonase maailma kõige keerulisemat metsa elukooslust, siis siit Me võime tarkuse saada ka sellele, kuidas inimene saaks elada kooskõlas loodusega. Ja teistpidi jälle tekib niisugune imelik tunne, et needsamad Amazonase indiaanlased või või needsamad jõukad, kes on elanud tuhandeid aastaid, teavad seda juba tuhandeid aastaid. Millised on inimese ja looduse seosed, mis on tähtis selleks, et ellu jääda ja olla tasakaalus loodusega? Nii et kui kuulata veel siia lõppu seda meeste rituaaltantsu iga Amazonase tulvavete eel siis mõtled, et võib-olla ka siia on kätketud mingil kodeeritud moel tarkus, kuidas inimene planeedil ellu võib. Rituaaltantse kala tuleb ja selline oli tänane saade, siis Amazonase avastusloost. Millest tuleb, et järgmises vaatame, millised on Amazonase imelised taimed. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula. Rändajat. Rändajat.
