Tere kõigile sügiseselt ujukad, ilmad, vihmad ja pori ei tundu pooltki nii hullud, kui mõelda näiteks kõige selle hea peale, mida sa aastaaeg endaga kaasa toob. Koriluse ja saagikoristuse näiteks. Ja täna olemegi siis selleks siin, et kõigist saagikoristuse, lõikuse ja korilusega seotud kommetest, rituaalidest ja pärimustes palju huvitavat teada saada. Stuudios on sel puhul loomulikult folklorist Marju Kõivupuu ja mina olen Andi Normet-Saarna. Marju, kas sellised saagikoristusjärgsed tõeliselt vägevad lõikuspeod on jäänud siis nüüd aegade hämarusse, no äärmisel juhul veel mingis vormis kolhoosikorda või on neist ka tänasel päeval? Neid tegelikult ikka on, ma võiks öelda, et niisuguseid üritusi, kus siis võetakse kokku kas siis nii-öelda majandusaasta või vaimne aasta, need on meil väga popule poorsed, kui ma mõtlen praegu oma headele kolleegidele õpilastele, sõpradele, kes kõik on seotud Viljandiga, pärimusmuusika aida ka näiteks siis aidaa lõikuspidu on üks võib-olla Vasta kesksemaid folkloorisündmusi, kus tõepoolest mängitakse ainult valitud palasid või kui me läheme erinevatesse vabaõhumuuseumidesse või kuhugi, kus on siis võimalik saada aimu meil, kes me ju ise tegelikult toitu ei kasvatanud Nendest, traditsioonilistest talupoeglik, Est, maaharimisega seotud töödest ja toimingutes, siis sügise tunnus on leivanädalate tähistamine kas põllumajandusmuuseumis või Eesti vabaõhumuuseumis, aga miks mitte ka näiteks Palamuse suur väljanäitus, kus kraamitakse lagedale kõik prisked, põnevad puuviljad, juurviljad, kaalikad, kes on kas ebaloomulikult suured või muidu põnevad, hiiglaslikud, kõrvitsad absoluutselt, nii et seda, no niisugust tähelepanu ja, ja seda tarvet võtta kokku üks majandusaastaring, see on ühiskonnas täiesti olemas, nii Eestis kui ka kaugemal. No väga hea, aga korilus ja lõikus, korilus, saagi koristus, sellega seotud kombed, rituaalid on siis meie tänane teema ja võib-olla nüüd siis läheme eriti kaugesse minevikku, selles mõttes, et no võtame needsamad lõikuspeod, kui vanad nad ülepea on. Jälle hea küsimus, eks ole, et kuhu me paneme selle punkti, et sealtmaalt hakati lõikuspidusid pidama, aga eks see on ikka seotud inimkultuuriga. Kui inimene õppis midagi kasvatama mingisuguse perioodi, siis ta kindlasti ootas selle saagi valmimist ja küllap me võib-olla alati päris hästi ei saa sellest tänapäeval enam aru, meie, kes me ise toitu ei kasvata, kes me võib-olla ise ka väga nälga ei tunne, meie ise linnainimesed, meie ise linnainimesed just nimelt ehkki ka pole kindel, kuigi samas on ka see, et kui me vaatame omale ka palju neid väga ise niimoodi toitu nullist, ütleme siis kõikide toimingut algusest peale, kui palju seda kasvatatakse, et alates maaharimisest seemne mulda panemisest on see teravili, on see kartul, on see veel midagi ja kuni selleni siis välja, et see tõepoolest ise kodusel teel või siis veskis käib jahvatada oma jahu, küpsetad, valmistad oma toidu kõik ise, sellel on kindlasti sootuks teistsugune tähendus, teistsugune energiakulu ja teistsugune filosoofia kui meil, kes me lihtsalt läheme poodi ja ostame toitu või siis ka maal ainult osaliselt, et midagi me ikkagi ostame juba poest. Aga ütleme ikka mõne ajaühiku ka, et no kui vana võiks olla see pidu kõikide kõikide põllukultuuride algusaegadesse ulatub siis juba aega kindlasti enne Kristust, kui me läheme kõik see nii-öelda kõrgultuuridesse, kus teraviljakasvatatud, kus on kasvatatud teadlikult söödavaid taimi, nii et ühesõnaga sõltub siis piirkonnast tuhanded aastad. Jah, kuigi nagu meie poed on lookas nii-öelda aasta ringi, siis tähendab kui jah, mina nüüd natukene aegadesse tagasi, siis kui ikka tuleb esimene värske kartul näiteks või tõepoolest on näha, et teravili annab rohkem rikkalikku saaki, et inimesed saavad kõhud täis, siis on see vaieldamatult tähelepanu väärne ja seda on siis pühitsetud nii mitmelgi pool, näiteks maagiliste tantsudega, kus jäljendatakse ühe või teise teravilja kogu seda valmimist, küpsemislugu, seda, kuidas seeme saab mulda, kuidas ta kasvab, kuidas ta võõras, kuidas ta koristatakse, olgu selleks bambuse ridade vahel hüplemine, kepp, kepslemine, väga vahvad tantsud, meie neid võib-olla mujal ei näe kui folkloorifestivalidel, sest väga paljutki, selliseid rituaalsed tantsud, mis peaksid soodustama kas riisi kasvu või maisi kasvu või mõne teise teravilja kasvu pannud ühe või teise piirkonna nii-öelda rahvaste rohkem sellise lavalise folkloori või etendus folkloori osaks. Võib-olla mitte niivõrd vähe uskumuste osaks, aga kui tulla nüüd näiteks kodule lähemale, siis väga oluline või väga rituaalne ka meie oma esivanemate jaoks on olnud esimese rituaalse viljavihu lõikamine, mida tavaliselt tegi peremees ja mitmel pool on seda siis nimetatud ka hundijalaks. Vaat me tavaliselt teame, et kui me räägime hundijala veest, et me mõtleme selle all, siis niimoodi head kanget kärakat ja mingisugused teated meie rahvas pärimusest osundavad, et sellest rituaalsest vilja vihust, kust võeti, siis terasid ainult eriliseks tarbeks, kas siis näiteks jõuluajal küpsetati sealt midagi jagati, neid terasid lindude loomadega, et oleks tagatud viljakus, tervise heaolu, et sellest esimesest reaalsest hundijalast on siis ka pruulitud kangemat jooki, mida on samuti reaalsetel puhkudel tarvitatud, olgu selleks siis kalendri tähtpäevad või siis pulmad, mida samuti on saanud pidada siis, kui tõepoolest salved on toitu täis, lauad on lookas, et on võimalik siis karituaalselt kostitada, et sealt tõenäoliselt vähemalt üks seletus, kust meie keelde on tulnud see väljend hundijalavesi on seotud just nimelt sellise rituaalse viljasaagi koristamisega ja ka teiste tähendab kõikide nii-öelda siis nende hõimude rahvastega, kelle elu sõl dub sellest saagist vastavalt sellele, siis mida harvem on seda võimalik koristada, seda rituaalsemad, seda tähenduslikumad need on. Me oleme harjunud tavaliselt sellega, et meil on nagu sügisel, meil on üks võimalus saaki koristada, aga kui me läheme kuskile lõuna poole, kus näiteks on võimalik aastas koristada mitu saaki, siis on see periood natukene lühem, aga mida rohkem inimene energiat kulub, tänud selleks, seda siis rohkem on ka tähelepanu pööratud just nimelt kõigele sellele, mida on võimalik koristada, kui palju selleks jätkub ja samuti on olnud rituaalne selline saagi osadeks jaotamine, mis jääb seemneks, mida saab toiduks tarvitada ja kui pikk periood see on, millal me saame seda kasutada, et see on nagu natuke selline majanduslik mõtlemine ka ei ole võtta kusagilt abi. Kas rituaalne jaotamine, mis sa nüüd praegu nimetasid, kas see käis kohe mingisuguse sellise piduliku tegevusega ja mingi väike etendus lausa oli seal selline argine, aga sa nimetasid sedasama rituaali? Kindlasti tähendab noh, kui me tahame etendust, on see suunatud kellelegi väljapoole, aga, aga näiteks, kui ma mõtlen kasvõi selle peale, kuidas on otsustatud, milliseid loomi jätta üle talve, siis noh, meie omasid lähemast talukultuurist võin tuua sellise näite, et näiteks sügisel, kui puistati siis seal kanga peale või kuskile murule jagu maitsvat teravilja või midagi, näiteks lambad, et need lambad, kes ei suutnud nagu siis toidule lähemale ennast trügida, kes jäid kuskile tahaserva nendega läks nii, nagu ütleb see lause päevaga seotud igal oinal on oma mihklipäev, et näiteks ka nõrgemad loomad, niimodi elekteeriti ja kindlasti siis peremees kogukonda otsustas, et kui palju jätta seemneks, kui palju toidutagavaraks ja kas ja kui palju näiteks ka teravilja on keerulistele aegadel siis peidetud maasse, et selleks on olnud sellised ühest puust õõnestatud viljakummid, mis on siis pealt sõnniku saviseguga kinni kaetud, et siis nad teravili ei läheks mädanema, närilised ei tuleks ligi enam ka näiteks on leitud, et viljan peidetud näiteks kui on sõdade aeg olnud, et ei, tuleks siis röövima, ei võetaks siis seda teravilja või käest ära inimestel, nii et võib olla, ütleme sellises etenduse mõttes ma nagu selliste toretsemist ehk pragmaatilises kultuuris nagu võib-olla esile ei tooks, et rõhutakse rohkem seda ellujäämist, arvet rituaalid võivad olla ka täiesti argised ja peresisesed rituaal ei pruugi alati olla seotud etenduse andmisega, aga muide, kui kaua see vilisel Mooses säilida võis kuni tänase päevani välja aeg-ajalt ikka leitakse kusagilt mõned anumad, kus on esiajaloost ka meie Eesti alal on leitud terasid, mis annavad aimu sellestki, et missuguseid kultuur ühes või teises piirkonnas on kasvatatud, noh, see sõltub väga palju tegelikult sellest, noh, kuhu see eravili satub, kuidas ta nii-öelda, kuhu ta on tänapäeva mõistes rakendatud, millised anumad on teda ümbritsenud, aga esiajaloost pärit tulevast viljast eriti leiba vist ei küpseta, ma mõtlen, et just kaua ta säilis kasutuskõlblik, kuna seda on praegu väga raske kindlaks teha, sest nagu orav saartel ja teistelgi, kes peidavad, et kuskile puuõõnde või teinekord oma talvetagavarasid, siis nad unustavad need sinna ja seda tõenäoliselt võis juhtuda, aga meie armsate esivanematega on hoiustatud, et noh, kui kaua ta võib seal seista, ega ta üle paari-kolme aasta ikka naljalt ma kujutan ette, praktiliselt ju ei seisa. Et nii või teisiti ja muidugi sõltub ka sellest, kui hoolikalt ta nii-öelda sinna tünni või kuhugi siis vilja kummi suletud ja kas ja kuivõrd puhasse tera on ja see sõltub väga arvukatest teguritest, aga siin hiljuti teles hakkasite siis keegi minu meelest oli see Marko Reikop, kes proovis ka mingit umbes, ma ei tea, mitmesaja aasta vanust leiba, mis oli siis meieni säilinud mingi ime läbi ja oli ka niimoodi ütleme, et ta ei tunnistanud seda enam toiduks, et ta ei maitse ikkagi päris leib, et mingite selliste toredate asjaolude kokkusattumise tõttu väga kaugest ajast võivad meile siis jõuda ka väikesed signaalid, mida ja kuidas meie esivanemad on siis toidaks valmistanud ja mismoodi see on võinud olla. No sa, Marju päris saate alguses tõid rõõmsalt näiteid, kuidas kuna ühe või teise rituaaliga tähistatakse seda, et saak on korjatud ja mingit võib olla festivalid või Viljandi pärimusmuusika aidas on omad üritused, aga ütle, Eestimaal ringi rännanud inimesena on siis meil selliseid paiku, kus näiteks peetakse au sees, noh, eriti selliseid arhailisi kombeid ja seda ei tehta, suure kisa ja käraga tehakse vaikselt. Sest et noh, nii on neil lihtsalt kombeks olnud ajast aega, noh nii nagu meil mõnel orelil kantakse tänaseni täiesti rahulikult, ilma igasuguse kisa ja kärata, rahvariided noh, kindlasti on see seotud meie koduste majapidamistega. Mina vähemalt olen märganud küll, eriti need, kellele siin linnas elades, et juba suve poole, kui aga oodata, kas prisket õunasaaki või on kirsid marjadest lookas või kui on olnud ühised tuli põllud, siis ma just hakkasin selle saate peale mõeldes mõtlema, et et see oli ka üks, viis nii-öelda, kuidas suguvõsa perekonnad ja lähedased said kokku, et kas siis vanavanemate tallu või kuhugi koguneti, kus näiteks võeti ühiselt kartuleid, siis jagati need ära, kellele, kui palju samamoodi on õuntega. Et nüüd hakkavad tulema signaalid, et kuule sina linnas seal, eks ole, et õunad on valmis. Võib-olla suvel veel, kirsid on valmis, nüüd tuleb tule kohale, tuleb neid marju korjata, tuleb õuntest teha moosi ja siis ahasta ütleb, et kuulge teie siin, kui on rikas ja külluslik, õuna-aasta olnud, et et kuulge, lugupeetavad, palun leppige kokku, et kas seda õunad kasvavad puus või vaasid. Me kahes kohas korraga ei käi nendest üle, et see, kui sul on olemas paik, kuhu minna ja kus tõepoolest kasvatatakse ise endale toitu, siis on tegelikult selline väärikas sotsioone suhtlemine, kus perekonnal on põhjust kokku tulla pärast tööd käia, koos saunas istuda, rääkida, omavahel juttu, suhelda, et ma julgen öelda, et see on selline tänapäeva kaasa tulnud, selline mõnus mälestus nendest aegadest, kui tõepoolest ise toidu kasvatamine oli ellujäämise seisukohalt väga oluline või kui ma siin tõlkisin vanausuliste folkloori pärimus, siis avastasin sealtki väga toredaid tavasid, nimelt vanausulistel on kombeks Peipsi ääres elavad ja seal on suured jõhvikasood, on siis kombeks mitte käia marjul ainult sügisel, vaid ka kevadel. Et siis koguda neid marju, mis on lumekate, on niimoodi kenasti külmavõetud ja magusad ja vaadatakse, naised vaatavad siis koos, kui nende peenarde vahelt lumi sulatab välja, et kapsajuurikad jagu kapsajuurikas lumest väljasulanud, siis on õige aeg minna lumega jõhvikale või sohu, ühesõnaga siis neid külmunud jõhvikaid korjama minnakse soome kelkudega. Võib-olla keegi veel mäletab, mismoodi see on ja korjatakse just nimelt neid kevadisi marju, et ka see võib-olla mõnes mõttes selline. Ühest küljest on see vana ja eluline tavaaga tänapäeval, kui me väga palju räägime sellest niinimetatud elamus turismist, siis kindlasti võiks kellelegi olla järgmiselt eksootiline ja võib-olla anda aimu ka sellest aastarütmist ja, ja niisuguste tegevuste tsüklilisusest, mis on kuidagiviisi seotud siis meie ellujäämisega meie tarbega toitu korjata kusagilt sellega, kui kapsajuurikas on lume alt, tähendab siis on lumi piisavalt sulanud, siis võib minna jõhvika absoluutselt ja, ja siis on veel nii palju. Ühesõnaga, rabad, sood kannavad ta niimoodi mõõdab ja selliseid esmapilgul nagu selliseid järgulisena võib-olla mitte väga olulisi tegemisi meie aastaringis sügis paratamatult sisaldab, et sügisel on kindlasti see, mis kutsub meid jah, nii-öelda kodupaika ja kui iseendagi käitumist meelde tuleta niimoodi varasematel aegadel või tegemisi, et lisaks sellele kartulivõtmisele, kus siis sai see töö tehtud, siis kindlasti selle juurde kuulus ka veel seenel käimine, sest noh, millal see linnainimene seenele ikka minna saab ja, ja kõik niisugused toimingud, mis on nagu seotud talvevarude soetamise ka, isegi võib-olla sellisel juhul, kui teinekord tundub olevat Mugava midagi osta. Noh, nüüd me oleme sellest buumist ka üle saanud, et nüüd on taas selline hoidiste valmistamine ja taasisetegemine ja kogumine korilusetesse korilused, kuigi me oleme nüüd ammu juba nii-öelda põllupidaja rahvas peagi oleme, siis mulle tundub, et see kõige esimene tegevusse korilos on meis ikka nii tugevasti sees, et ega me sellest päriselt lahti ei saa, et kui me muud ei korja, siis me korjame tänavalt kastanimune. Koriiluse ja lõikusega seotud kommetest rituaalidest räägid täna folklorist Marju Kõivupuu. Aga on sul meeles mõni eriti värvikas nõukaaegne terve kollektiiviga seenele, marjule või kartulivõtule. Oja kuna ma olen nii vana inimene, siis ma mäletan oma lapsepõlvest selliseid aegu kui seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel, kui olid need kollektiivsed, siis pohlad, jõhvikad, käigud ja neid teadupoolest reguleeris siis tollane seadus, et oli siis mingisugune kuupäev, kui kuulutati välja, et nüüd võib minna kõik kogu kollektiiviga pohlalehe, siis inimesed niimoodi tormasid, sõideti bussidega täpselt samamoodi jõhvikale Emajõe suursoo siin Võrtsjärve ümbrus, kus juba Tartust ja mitmelt poolt Lõuna-Eesti väikelinnadest varavalges sõideti bussidega ja siis hurraa hurraa, tormati kottidega ohu, aga selle peale nagu päriselt ei mõeldudki need kotid Marjeriga tuleb pärast välja tassida. Ja, ja siis käis muidugi selline marjakohtades salajas hoidmine ja natukene seaduseni Komine, et üritati siis minna natuke varemed, paremad jõhvikad ja pohlad kätte saada, need siis laotati kodus, linosele, riidele või kuskile varjulisse või päikselise kohta järelvalmima ja see oli kuidagi niisugune äärmiselt, et minu jaoks vaieldamatult selline märkimisväärne, et, et see oli peaaegu nagu niisugune partisanisõda hommikul vara pandi riidesse, varustati ennast soojade riiete, sooja joogiga, niipalju kuivõrd seda oli võimalik kaasa võtta ja sellise teismelisena tegin ka mõned sellised ekspeditsioonid kaasa, see oli hästi tore vaadata, tuli oodata, kuni need hordid tormavad kõik metsas, jääda sinna rahulikult ühe koha peale paigale ja lihtsalt hakata korjama. Ei olnud tassida tarvisega midagi, hordid tormasid sinu korjekohast, nad lihtsalt tormasid, nad arvasid, et kusagil noh, nagu ikka, eks ole, inimene võib-olla, kui ta päris hästi loodust ei tunne, hästi, Aravete läheb kuskile ja et kui mari on siinsamas, siis tuleb ikka otsida veel seda paremat korje kohta, et instinktid on vaieldamatult minu meelest sellisel puhul nagu kergelt vallale pööratud. Eks murakal käiminegi, kui on olnud näiteks lähikonnas, kas aga raba, kuhu saab korjama minna siis juba muraka õitsemise ajal, kui vaadata, missugune ilm on, et, et kui on, siis kevadel olid öökülmad, et siin nagu väga ei olnud mõtet rappa minna, aga vaatamas käid ikka ja ka murakal käimine kui rituaal, noh kasvõi kirjandusestki on seda teada, lugege näiteks Kõrboja, Anna Tammsaaret, kuidas murakal käidi või, või sellised korilusega seotud pähkli püha, eks ole, kui Augusti lõpus teatud kuskil kui pähkli said valmis, kui mindi koos kogu küla seltskonnaga, nii et selline kogukonnaga koos midagi korjama minek ei ole ainult minu arvates nõukogude aegne nähtus, vaid ta on selline talgu ja nii-öelda koriluse teatavuslike vahevorm, et et kui on piirkonnas kasvab midagi, mis sünnib süüa, mis maitseb hea, mis on kogukonna maa-alal, siis sinna minnakse koos. See on olnud noorte kooskäimise koht, see on olnud kohtamispaik, seal vaadatakse, kuidas võib-olla tütarlapsel käed käivad, kas seal käivad ainult on ka näpud nobedad või ainult suu nobe ja, ja noh, siin saab edasi aretada väga mitmesuguseid teemasid. Lõikustänupüha kui selline Oota pisut põhjalikumat lahtiseletamist. Jah, kui me räägime nüüd nii-öelda tänupühast ja lõikustänupühast religioosses võtmes, siis Eestis peetakse tõepoolest tänupüha peamiselt kirikutes ja see on siis oktoobrikuu teisel pühapäeval Euroopas ja samuti ka Ameerikas, on see siis perepüha ja ka meieni on jõudnud see teadmine, et siis tänupüha toidulaual uhkeldab täidetud kalkun või siis täidetud hani, aga samuti ka kõrvits ja väga mitmesugused muud siis toredad ja maitsvad palad, mida siis meie oleme looduses saanud või mida me oleme ise kasvatanud ja tänupüha siis ühise söögilaua ümber tänatakse kõiki neid, kes on siis lähedastele väga tähtsad ja olulised ja tavaliselt see on ka see aeg, kui noh, eesti kirikutes käia, siis kirikud on kaunistatud sügisandidega, et siis teinekord võib seal näha tõepoolest õunakorve või mõnikord isegi kartulikotte või kuidas keegi. Ja kui me vaatame seda nüüd kristlikus tekstis, siis lõikustänupüha on ehk kõige enam võib olla seotud just nimelt selle piiblist tuttava loomislooga. Ja inimest nähakse selles kontekstis siis, kui jumalapartnerid, et inimene on siis harinud, maad külvanud, kündnud, väetanud, häästanud, aga jumal on andnud siis omakorda vihma ja päikest ja et kõik see, mida siis inimene sööb, et see ei ole siis mitte lihtsalt toitu või, või ka kalorid, kui soovite, vaid, siis see on ka see viis, kuidas, nagu inimene saaks vastu võtta. Ta jumala armastust, et kristlikus kontekstis rõhutatakse, et kõik see, mida siis põldudelt on võimalik koristada, et kõik rikkalik saak, et see ei ole teps mitte ainult siis inimese tubli töö vili, vaid see on siis sündinud koostöös jumalaga ja noh, lastele õpetada tõstetakse näiteks selles kontekstis ka natuke loodust tundma kristlikus võtmes, et, et see on tegelikult ime, et sa paned mulda ühe kartuli agavat sügisel, kui veab, saab tunduvalt rohkem neid vastu ja ühest seemnest kasvab terve viljapea, nii et see sõltub nagu sellisest religioossest kontekstist, kuidas sellele läheneda, et, et sellel on olemas vaieldamatult saagikoristuse, lõikuse ja loodusega saamisega nii selline eelkristlik väga tugev kultuurikiht või põhiaga siis ka kristlik konteksti vaieldamatult võib vaadata siis seda sügises niisugust koosistumist koos toidu nautimist kui segu nii ühest kui teisest. Aga mida kindlasti või mis, nagu pakub meile huvi ja mida on ka palju küsitud, et kust on tulnud see Ameerikas väga populaarne tänupüha thanksgiving, mida siis ka meil tähistatakse. Ja selle kohta võib siis öelda, et, et see oli 1621, kui ma nüüd õigesti mäletan, kui siis Ameerikasse saabunud asunikud grupi inimesi otsustas siis korraldada pidulikkust loomingu ja kutsuda sinna selle ühise toidulaua ümber ka põlisrahvad indiaanlased, kes olid neile aidanud väga raske karmi aasta üle elada ja siis ühise toidulaua ümber tõepoolest, nauditi kõike seda, mida siis pakub loodusjahilinnud-loomad, mida on võimalik merest välja püüda, aga ka kõike seda, mida inimene oli siis kasvatanud ja sealt edasi siis läks see traditsioon nõnda et aasta oli siis 1863, kui novembri neljas neljapäev siis ametlikult ka kinnitati üleriiklikuks tänupühaks ja sellega on tänapäeval niimoodi, et kui vaadata nagu ikka suurte pühade puhul, siis millal on kõige suuremad liiklusummikud ja, ja millal on kõige raskem liikuda, on just nimelt vahetult enne tänupüha, kus siis ka sõidetakse koju, tahetakse olla koos lähedastega, istuda ümber ühise toidulaua. Noh, umbes nii nagu meilgi, eks ole, et kui on kartulivõtu või õunamahla pressimisaeg, siis läheme kõik koos, korraldame väiksed talgud, igaüks saab pisikese osa toitu, noh võib-olla ei tasugi majanduslikult ennast väga ära, aga ta annab mingi väga niisuguse olulise emotsionaalse sideme kokkukuuluvus kokkukuuluvustunde ja, ja võib-olla ka need linna lapsed, kes meil siin kasvavad, saavad tegelikult siis oma käega katsuda ja osaleda selles protsessis ja aru saada ka sellest, kus tegelikult toit tuleb, et toit ei, olemegi Ta kilepakendis või, või kaupluse letis, aga selleks on väga paljudel inimestel tarvis ka väga palju vaeva näha. Mis me siit siis järeldame, et meie oma siin tänupüha on võib-olla saanud siis sugemeid ka Ameerikalikus tänupühast ja see kõik niimoodi läbisegi pluss kohalikud kombed pluss kauged kombed ongi siis see, mis meil on, ja loomulikult sellepärast et need kultuurilised vastasmõjud on ikka olemas ja tegelikult see nii-öelda see fenomen on ikkagi üks ja põline inimene kahjuks ilma toiduta hakkama ei saa. Ja, ja kahtlemata tähendab inimene tunneb nagu enda panust pisut nii-öelda suuremana, kui ta on ise panustanud, kui ta ise on toitu kasvatanud, teistsugune suhe tõenäoliselt on küttidele korilastel tõepoolest, kus me oleme harjunud ka ajaloo õpikutest algklassidest siis märkama või nägema neid joonistusi, meile oletatud, et näiteks enne jahile minekut, kui kujundlikult väljendudes tuli tappa suur loom, kui tantsiti rituaalsed tantse, loitsiti maagiliselt püüti Monada või, või tähendab loitsude abil siis tagada, et jaht õnnestuks ja sellega oli näiteks seotud seksuaalse karskuse idee ja väga paljud muud ja noh, kui me vaatame ka tänapäeval ka need peegelduvad ja kajastuvad ka tänastes jahitraditsioonides, kus tõepoolest väärikas Ta austab ka looma, keda ta on küttinud, samamoodi austatakse inimesi läbi aegade. Noh, nõukogude ajal loomulikult oli see üks osa meie niisugust argielust, kus tegelikult need sügisesed kolhoosipeod, kui saak oli salves ja normid olid täis, olid lauad lookas ja nägid välja nagu äkked ja tegelikult see nagu see kokkuvõte või rahulolu tehtust või niisugune kindlalt talvele vastu minek sellisele perioodile, kus tõepoolest võimalik kusagilt nii-öelda midagi saada tuleb, eks ole, toiduvarudega hakkama saada ja mõne aja eest või riigikalendrites ka leida. Põllumajandustöötajate päeva näiteks just nimelt, eks ole, et see on tegelikult olnud väga-väga-väga üliinimlik, aga no nagu ikka, eks ole, ajastuti, kultuuriti on ta võtnud väga erinevad vormid ja võib-olla mõned vormid praegu tunduvad meile natuke natukene naljakad või natukenegi pentsikud, aga nad on kahtlemata väga-väga inimlikud ja väga vajalikud siis olgu kuidas on, ma mõtlesin ka selle peale, et tegelikult võib-olla meile Eestis. Me saame rääkida küll sellest, et võib-olla kõigile ei jätku piisavalt kvaliteetset toitu ja võib-olla heaoluriigid maadlevad ülekaaluga. Aga kui me vaatame ÜRO arve ja andmeid, siis on väga palju neid inimesi, kellele toitu kui, kui palju sureb ka lapsi, nälga, see võib olla sellistes mustades toonides, aga võib-olla nemad ehk isegi mõistavad seda tänupüha ja seda, et tõepoolest on võimalik saada hea saak, et mingi periood on toiduga kindlustatud, võib-olla isegi natuke parem paremini kui meie tänasel päeval. Selline oli tänane oktoobri keskpaiga saade koriluse ja saagikoristusega seonduvatest uskumustest, kommetest ja rituaalidest. Stuudios olid folklorist Marju Kõivupuu. Haldi Normet-Saarna ini režissööritöö tegi Maristomba. Nädala pärast kohtume orientalist Martti Kaldaga kuulmiseni.
