Täna kuulete teist osa saatest targad loomad. Stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Räägime kõigepealt kaheksajalg Paulist, kes sai maailma kuulsaks 2010. aastal toimunud jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal. Nojah, tema on spordiajalukku ja tema siis ennustas mängude tulemusi ja tegelikult eks igaüks nüüd ise peab otsustama, kas ta usub seda, et Paul ennustas või ei usu. Kui mina pean oma positsiooni välja ütlema, siis mina igatahes nii väga ei usu, et tema seal midagi ennustas. Et eks ta mingisuguseid selliseid kombitsa liikumisi ühes või teises suunas tekki, aga mis selle põhjustas? Ja miks ta niimoodi tegi, ega me seda täpselt ei tea, aga aga selliste sõude juurde kuuluvad ka sellised publikule mõeldud reklaamitrikid ja mina võtan seda kui sellist osavat reklaamitrikki ja kahtlen sügavalt igatahes selle Pauli mingisuguste sky võimetes. Kaheksajalg on kahtlemata üks arukamaid loomi selgrootute hulgas. Neil on keerukad sellised omavahelise suhtlemise viisid ja siis ka sellised enesepeitmise varjumise viisid see, kuidas nad ikkagi suudavad hetkega moonduda kelleks iganes ja jäljendada kedagi. Kunagi rääkisime, kuidas kaheksajalad tegelikult suudavad võtta erinevaid kujusid ja jäljendada ümbritsevaid objekte. Kui teadlikud nad seda teevad, kas nad ka ise aru saavad ja mõtlevad, et nad seda teevad, selles ma julgen jälle kahelda, et ma ei usu, et see kaheksa ajal aju jälle sellisel arengutasemel on, et sealt nüüd väga suurt mõtlemist võiks oodata, aga oma keskkonnas toimetulemiseks on seal kaheksajalal mõistust ja oskusi küllalt ja, ja rohkemgi veel ja tema sugulased, kalmaarid ja, ja see on täpselt samamoodi, eriti huvitavad on seepi, et nemad ju kasutavad sellist keelt, mida me võime nimetada siis pilt keeleks või värvide keeleks, sest nad vahet tahavad pidevalt oma kehal värve ja, ja tundub, et need värvitsiin realiseerivad ühele või teisele seepiale midagi ja mõjutavad kogu selle seep ja parve liikumist. Täna me ei oska veel öelda, mida need signaalid tähendavad, võime arvata seda ja teist ja kolmandat, aga meil ei ole selget ettekujutust, mida nad täpselt üksteisel ütlevad. Jaa. Loomade keelest arusaamise suhtlusest arusaamisega on üldse meil väga suuri raskusi, sest me ei saa neilt otse küsida, et mida sa nüüd mõtled sel ajal, kui sa nii teed või teistmoodi teed või kolmandat moodi teed? Arvame püüame sellest aru saada, teeme erinevaid katseid, kas need katsed tegelikult meelega midagi näitavad mõnikord selle katse kordamine teiste uurijate poolt ei anna enam samasugust tulemust. Nii et, et eks see lugu on päris segane. Aga ühte võib kindlasti öelda, et oma keskkonnas, omasugustega suheldes ja teiste tegelastega suheldes, kes seal nende ümbruses elavad, on kaheksajalad kindlasti väga arukad ja väga intelligentsed loomad, aga me kahjuks ei tea veel täna, milline on nende teadvus ja kas nad näiteks Ennast ära tunnevad või mitte ja kas nad oskavad nagu ise ka ette arvata, mis nende käitumise tagajärjed on. Suurbritannias võeti kunagi vastu seadus, mis ütleb, et kui kaheksajalga kasutatakse laborisse katseloomana siis tuleb kõik operatsioonid teha narkoosi all. Noh, tegelikult eks me peame alati pieteeditundega, suhtume nendesse Meie väiksematesse või suurematesse vendadesse, kes siin planeedil elavad ja ja tegelikult, ega igasugused katsed, mis me nendega teeme, ju tegelikult peaksid olema sellised, millega ma neid ei kahjusta, ei nende elu ega tervist ja ega me neid ei hukka asja eest. Aga selleks, et midagi teada saada, et noh, see teadmine ilmselt ei ole kunagi nii oluline, see võiks nagu korvata mõne elusolendi surma ja mingi valu tekitamise, kuigi selle valuga on jälle tegelikult, et ega me päris täpselt ei tea, mida nad tunnevad, kuidas nad seda valu tunnevad. Aga arvata võib, et siiski palu tundmine erinevatel loomadel on olemas kass või koer, kassid me, nende puhul, kui need midagi valutab, siis me saame aru seda, et need valus on. Aga noh, ei peagi nii suurte loomade juurde minema, näiteks ka hiirtel on see valutunne täitsa olemas laborikatsed, kes on ju mitmel korral välja tulnud, kui peetakse ühes puuris palju hiiri koos keegi neist on siis mingite katset käigus uuringute käigus haiget saanud, on näha, ta valu tunneb siis ka teised hiired tegelikult tunnevad talle kaasa reageerivad ka sellele valule, nii nagu nad ise tunneksid paluvad seda on mitmed vaatlused näidanud ja ilmselt me tulevikus saame sellest veelgi rohkem teada, mismoodi tegelikult erinevad loomad valusse suhtuvad, et see valu on ju tegelikult väga piinarikas. Miskipärast me arvame, et et me võime seda valu näiteks loomadele teaduse eesmärgil toota. Tänapäeval me enam ei katseta ilmselt väga paljusid tooteid, aga siiski eriti kosmeetikatooteid, katsetatakse mitmesuguste laboriloomade peal. Paar päeva tagasi lugesin uudist, et nüüd on välja töötatud sünteetiline nahk, mis siis reageerib samamoodi nagu päris nahk ja võib-olla võib mingil hetkel loobuda nendest laborikatsetest. Kui rääkida rottidest, kes on ju ka tuntud katseloomad siis võib öelda küll, et rotid on väga nutikad loomad. Ja nende seltsingud või grupid on, on päris suured ja seal on päris selge selleni hierarhiline süsteem. Tegelikult väga paljudel loomadel on selleni hierarhia olemas. Mida kaugemal sa siis kas sa oled sugulusliini pidi või kas sa oled noor või oled sa emasloom, noor isasloom, seda madalamas asendis sa enamasti seal hierarhiatasemel oled, aga noh, seal siis ka omavahel toimuvad sellised võimuvõitlused, et sa võid oma positsiooni parandada, kui sa oled näiteks selle juht, looma sugulane või poeg või, või siis noh, natuke kaugem sugulane või oled sa lihtsalt tugev, osav ja millegi poolest sellele ühiskonnale nagu aktsepteeritav rohkem. Nii et nendes ühiskondades on väga keerulised suhted ja selle hierarhilise süsteemi inimesed ilmselt on, on ka loomariigist üle võtnud. Noh, meil on riik, on hierarhiline. Ettevõtted tihtipeale hierarhilised süsteemid ja kuigi tänapäeva juhtimisteooriat pooldavad ka selliseid ütleme, leebemaid, juhtimisvorme ja kooslusi siis tegelikult ikkagi see hierarhia kipub säilima ja see on seal loomariigis olemas ja ta tundub olevat väga otstarbekas bioloogilises mõttes. Sellepärast et kui juht ütleb, et ja ta on kogemustega tantar nagu rottidel enamasti on, kui tema ütleb, et nii näiteks me toimime annab sellise signaali, et nii me toimime siis selle populatsiooni või selle grupi jaoks on kõige otstarbekam just tema käsu järgi toimida, sest teistviisi toimides võib-olla tõenäosus hukka saada või kahjustada tunduvalt suurem, kui igaüks oma peaga kas mõtlema või, või rabelema omas suunas. Et selles mõttes see selline hierarhia süsteem projektide puhul on väga otstarbeks omal ajal lautades elas tohutud rotikarjad ja, ja tegelikult külm pütinid lõksudega ja mürk millega iganes, aga olulist tulemust sellel ei olnud, sellepärast et selles süsteemis on oma selline käitumise järjekord välja kujunenud. Niimoodi, et kui näiteks mingi kahtlane uus toit tekkinud, siis seda saadetakse hierarhiatasemel mingi madalamat sorti tegelane proovima. Kui tema siis pukiv kõhu täis ja temaga midagi ei juhtu, siis teised söövad, aga juhul, kui tal hakkab kõht valutama või tulevad krambid või sootuks ära sureb, siis jäetakse toit puutumata. Öeldakse, et rotid lahkuvad esimesena uppuvalt laevalt. Kuidas seda seletada? Seda nüüd on uurijad mitmel puhul ka niimoodi kontrollinud, et et miks nemad siis lahkuvad ja, ja tegelikult see kehtib eriti nende kodurotid nende suhtes. Meil on praegu Eestis kahte liiki, see on kodurottide rändrotid. Ja kui nüüd vaadata, siis kodurotid on sellised kuiva armastajad nendele niiskus ja kõiki meelde, nemad tahavad kuiva ja need vanad puulaevad, kui nad hakkasid vett sisse ajamast, tuli see trummidesse seal, kus need rotid elasid. Ja sotid muidugi, kui avanes võimalus sealt jalga lasta sealt niiskes keskkonnast kuhugi kuivemasse, siis nad tulid sealt trammist välja, kõndisid seal sadamas laeva pealt minema aga sealt ilmselt on tekkinud, et rotid lahkuvad uppuvalt laevalt, et laev lekib, eks ta siis kunagi läheb põhja ka tõenäoliselt. Inimahvid on väga targad loomad. Aga kuidas on lood väikeste ahvidega, kui targad nemad on? Nemad on üllatavalt intelligentsed loomad ja viimasel ajal on hästi paljudes loomaaedades uuritud selliseid ahve nagu kaportsiin, ahvid, need on Lõuna-Ameerikast pärit sellise mungamütsiga ja valge näoga afikesed kusagil 40 sentimeetrit umbes kõrgel ilus pikk hart, saba on, meil elavad nad sellistes väikestes pides, kus on siis hulgaliselt ema loomi, poegi ja paar-kolm isa loomaga seal. Ja on täheldatud, et nad loomaaias kasutavad kätte sattunud asju nagu tööriistu näiteks mingisuguseid hulgakesi või kivikesi või ja arvati, et noh, et see on niisugune loomaaia fenomen nakatunud neid loominguga vabas looduses uurima ja filmima ja neid filme analüüsima, siis on selgunud kaputsiin ahvid. Ka looduses on üllatavalt andekad kõikvõimalike vahendite kasutamisel, et nad tihtipeale näiteks võtavad mingisuguseid siukseid väikseid kepikesi sellega pargivad siis puutüvede sees ja püüavad sealt putukaid välja saada või taguda sellega seda puutüved putukas ehmuks ja, ja koore alt välja tuleks või siis teinud selle otsa teravaks, kui auku sisse mahuksid, sealt midagi välja õngitseda. Ühesõnaga täiesti selline tööriista kasutamine nagu šimpansidelt, et suurt vahet ei ole. Ja mis veel huvitav, et, et sellistes kuivemates piirkondades, kus iga taim, toit on, on nagu kullahinnaga, siis nad söövad hea meelega pähkleid pähklitele on üks halb asina, meiegi teame seda. Meil on vaja pähklid, hanged, sealt midagi kättesaadav, kui keegi ei ole hea inimene ära koorida, pakendanud. Aga no neil sellist pakendatud toit on veidi raske saada, nemad peavad, on pähkli ikkagi kooresest ise kätte saavad ja selle pähkli sealt koorest hankimiseks siis nad on välja töötanud sellise alasi ja vasara bioloogia, et neil on looduses olemas, kui sellised lamedad kivid, mida nad kasutavad salasina, panevad sinna pähklid peale siis teise kiviga Birutavad, neil on nagu kaks sellist tehnikat on väga suured pähklid, kõva koorega, siis nad tõusevad tagumistele jalgadele, võtad päris suure kivi ja selle siis lihtsalt lasevad kukkuda. Poisina väiksemad pähklid, millele nagu õhem koor siis selle jaoks kasutanud sellist tehnoloogiat, et nad on käpuli sealjuures või tagumistel, jalgadel, esikäppadega, siis ega seda kivi hoides toksivad seni, kui see koor siis katki läheb, nad oskavad nagu päris hästi teadvustada siis seda, et mida või mismoodi peaks tegema. Ja kummaline on see, et need sellised ümmargused kivid, need suured kivid, mida kasutad, et neid seal koha peal tegelikult ei leidugi. Keegi nagu ei oska päris täpselt öelda, et kus need kivid on toodud, et nad ilmselt kusagilt eemalt toovad siis need kivid endale kaasa sinna alasi juurde, et neid siis kasutada tööriistana, et noh, see ei ole päris nii, et mulle satub juhuslikult kivi pihku, et selleks pead sa selle kivi kusagilt otsima kandma võib-olla mitmesaja meetri kauguselt sinna kohale ja siis seda kasutama pidevalt tööriistana šimpansid nendel suurtel ahvidel on tihtipeale nii, et, et seal grupis on üks, kas emaloom, Paive, kaks ema looma, kes on ausust, innovatiivsed ja leiutavad uusi asju, neist me rääkisime siis Nende kaputsiin ahvide puhul tundub, et isegi Sa oled populatsioonid, neil on nagu siuksed, kultuurid juba tekkinud, kes oskadki vee kasutad, kes kasutavad mitte üks-kaks, vaid kasutad kõik neid kive. Et selles mõttes on nemad hästi hästi huvitavad, noh, neid on uuritud ka laboritingimustes näiteks on selliseid katseid tehtud, et enam-vähem sama tüüpi katse nagu selle Kaledoonia varesega me rääkisime läbipaistvasse klaastorusse pandi pähklikene või mingi muu söök ja siis pandi sinna lähedusse selliseid kepikesi või hulgakesi. Ja siis ta pidi vaatama, et kas ta saab seal toidu kätte, kusjuures pandi nii, et ta saab seda toiduga ja siis, kui ta lükkab seda endast eemale, ei tõmba enda poole, vaid lükkab endast eemale enamiku lahvidel, see on täiesti vastunäidustatud tegevus, sest tema tahab krabada seal toidu kohe ja enda juurde tuua. Aga seal siis tema pidi hoopis vastupidisele endast eemale lükkama, kätte saada. Ja tegelikult nad mõtlesid selle praktiliselt kõik välja, kellelgi neid katseid tehti, kõik mõtlesid selle tehnoloogia välja ja ja Sa võid seda väga edukalt, no siis tehti see katse veel keerukamaks, need pulgad ükski ei ulatanud, sinna pandi lühikesi pulkasid, need ühendid, need pulgad, nii et said pika pulga ja said ikka kõva söögi kätte. Siis tehti seda katset veelgi keerulisemaks. Toru juurde pandi siis selline kausikene, kui sa valelt poolt seda toitu lükkad. Toit kukub sinna kaussi ja sa ei saa seda kätt, sa pead leidma õige poole ja siis õigeid liigutusi tegema. Ja nad ka selle ülesande lahendused praktiliselt hetkega ära, noh, seal paari minuti jooksul mõtlesin välja, kuidas kätte saada. Aga siis, kui lõks teistpidi keerata, nii et ta oli ülevalpool enam ei olnud, ohtute kuhugi sisse kukub, siis nad kasutasid ikka endist tehnoloogiat, mida nad siis varem olid kasutanud ja selle tõttu siis arvatakse, et nad ikka päris täpselt nüüd ei teadvusta seda, mida nad teevad. Aga nad mõtlevad välja ja tegelikult neil käib kõik asi katse-eksituse meetodil. Ja osa uurijaid ütleb, et seal ikka nagu see päris mõtlemine, et nad ikka katsetavad, kuidas välja tuleb, aga noh, tegelikult kui me inimesi vaatame siis, kui paljud inimesed oma tööde tegemise käigus niiväga nüüd ette plaanivad, et ma teen nii, vaid tihtipeale võetakse asi käsile, proovitakse, kuidas tuleb välja ja inimesed kasutavad seda katse-eksituse meetodid tihtipeale üpris palju, et sellist planeeritud tegevust ju tegelikult noh siis kus sa jälgid täpselt instruktsiooni mööbli kokkupanemisel, aga aga noh, näiteks mina ise olen selline, et Ma võtan need instruktsioonid alati ette, siis kui enam muu ei aita mingi asi untsu läinud, siis ma hakkan instruktsiooni lugema, enne ma püüan asja ise kokku panna ja ja püüan selle asja niimoodi välja mõelda, et ma proovin, kuidas ta kokku läheb, et noh, põhimõtteliselt käitu samamoodi nagu see putsi noh, võib-olla natuke keerukamaks situatsioonis, aga, aga ikkagi ma käitun samamoodi, kasutad seda katse-eksituse meetodit. Nii et noh, ega need caput siin ahvid minu jaoks ei ole, väga teistmoodi, kui meie ise oleme võib-olla natuke ta räägib vähem ja ja võib-olla hangib endale asju vähem ja selles mõttes on ta teistmoodi, aga aga kui ta peab elus säilimise probleemi lahendama, ma arvan, et võib-olla me jäämise sellistes oludes palju rohkemat kui, kui, kui tema, kes selles igapäevases keskkonnas elab. Ja tegelikult on neil ahvidel olemas ka mingisugune selline tunne, mida, mida võiks võib-olla nimetada õiglustundeks. Jälle üks katse, mis nendega tehti, et neil oli võimalik, siis saadad uurija käest toitu ja vahetada toitu kivikeste vastu, talle anti ilusaid kivikesi ja, ja siis kui ta andis kivikesesse toidutüki ja siis oli nii, et kõrvalpuuris oli kaks ahvi, ühele anti kivi vastu kurki, mis neile eriti ei meeldi ja teisele ehk siis viinamarju, mis väga meeldivad neile ja alguses ja läks see vahetus aga edukalt, aga siis kui see pidevalt kurki sav tegelane hoomas järsku, et teisele antakse hoopis paremat kraami, siis ta solvus, nii et ühtegi kivi käest kurgi võttis, vastu küllalt, kibedam, vastu ei andnud. Ja siis, kui talle ainult kurki anti, siis ta läks üldse sinna puuri nurka, istus maha, keeras seljatalitaja poole, oli väga solvunud. Sama katsed tehti näiteks impansitega. Simpasid üldiselt erilist õiglustunnet ei olnud, nemad võtsid ikka kurgi hea meelega vastu, natuke surisesid, kui neile kurki anti viinamarja asemel, aga üldiselt sõitsid kurgiga hea meelega ära mingisugust solvumistega kivide andmise lõpetamist nemad ette võtnud. Kaputsiin ahvidel oli selge, tema tahtis viinamarja, kui viinamarja ei antud, siis ta ei andnud ka kivikesi ja ja üleüldse solvus talita peale, kes nii ebaõiglaselt käitunud, et mingi õiglustunne võib-olla on neil olemas, aga noh, selliseid ütleme inimkeele õpetamist või viipekeele õpetamist vist on proovitud, aga ei ole sellest suurt midagi välja tulnud küll aga seda nii nagu mõni isade tagasi rääkisime tehtud inimahvidega, kes siis on väga kergesti küll viipekeele üle võtta Nad ja suutnud isegi mingeid muid sümboleid kasutades inimesega kommunikeerida, nii et nad isegi põhimõttelised lauseid moodustama. Aga noh, selline keele õpetamine tegelikult on edukalt läinud papagoid, aga papagoid Est eelmine kord natukene rääkisime aga, aga needsamad halba papagoid, nendega on tehtud terve rida täis huvitavaid katseid. Näiteks üks papagoi, kelle nimi oli Alex ja siis käitumise uurijad, seda papagoid õpetasid päris kummalisel viisil. Nimelt kasutasid nad siis seda, et see papagoi oli puuris ja siis need katse läbiviijad võtsid siis üliõpilased ja õpetasid neile üliõpilastele selliseid lihtsaid asju, näiteks seda, et see kaart on punane ja see on roheline ja see on sinine ja ja siis küsisid, et mis värvi see on siis üliõpilane aastasse punane, see on sinine ja siis kas ta on ruudukujuline Kolmnurk papagoi, ainult paati, kuidas seda pärast hakati siis papagoi küsitlema jutumärkides. Ja kui teda siis küsitleti, siis ta oli selle vaatluse käigus ära pinud need asjade seletamisel, ta õppis tasapisi ära ka sõnade, ta omandas mingi päält 100 erineva sõna ja, ja tundus, et ta isegi lõpuks ta suri kusagil 30 aasta vanuselt. Et ta sai aru nende sõnade tähendusest ja oskas neile sõnadele reageerida niimoodi, et kui talle antisõnaline käsklus, siis ta oskas seda käsklust ka täita. Noh, näiteks pane punane rohelise kõrvale, siis ta pani punase rohelise kõrvale ja ta püüdis ise ka öelda, et ma teen seda roheline punase kõrvale siuksed lihtsamad lauseid. Nii et tal oli ilmselt mingid alged sellisest abstraktsest mõtlemisest, ettekujutus ka keeles tegelikult et need sõnad väljendavad teatud tegevus ja teatud kujundeid. Et selles mõttes jällegi päris nutikas loom ja ilmselt, mida rohkem me neid jälle uurime, erinevaid katseid teeme seda rohkem. Teada saame ainult et ilmselt meil on väga raske nende loomade keelde või või arusaamisesse tungida, sest me ise ei saa aru, missugused, nagu nende keeleliselt vajadused on. Näiteks kui me veel vaatame väikesi ahve, siis väikeste ahvide hulgas on rohepärdikud. Neid me näeme peaaegu igas loomaaias hästi sellised levinud loomakesed ja nendele On päris siuksed, selged. Sellised märgid teatud asjadele näiteks teatud hüüa tähistab seda, et kotkas on taevas. Eriti häirib neid see kuningkotkas, kes on Aafrika kõige suurem kotkas selle peale nad peavad kohe eriti kurje häältega, ka teised suured kotkad häirivad neid. Siis on üks häiriv tegelane nende jaoks leopard. Kui leopard ilmub, siis nad jällegi toovad kuuldavale erineva häälitsuse ja siis on näiteks selline tegelane nagu madu mürkmadu või siis mõni suurem boa või püüton siis Nende puhul natoodel erilise häälitsuse ja, ja siis, kui on tehtud selliseid katseid neile mängida näiteks ette leopardi häälitsust, siis nad tormavad kohe kõik puu otsa ja, ja peidavad ennast siis sinna nende peenikeste okste peale, kuhu leopard kuidagi oma suure paksu kerega järgi ei saa. Kui on madude häälitsus, noh siis nad lihtsalt hakkavad rohudes ringi vaatama, et mis seal toimub, kujunenud kotka lendamise häälitsus, siis nad ronivad kuhugi põõsasse sisse, kus kotkas siis ei saa neid rünnata, sest põõsas kaitseb neid. Nii et neil on ka mitte ainult häälisse äratundmine, vaid ka niisugune käitumismudel ja, ja on tähele pandud näiteks noored rohepärdikud, nemad õpivad need häälitsused selgeks, et tema siis kohe ei reageeri sellele või ei oska neid häälitsusi teha ja tema, näiteks kui ta toob kuuldavale mingi häälitsuse, siis tähendab ta toob selle häälitsuse mitte ainult kotka puhul, vaid kõikide suurte lendavate objektide puhul esile. Nii et ta peab tema selle keele selgeks omandama, need terminid selleks läheb mõni aeg ja, ja siis siis ta suudab kommunikeerida teiste Pärtikutega, kes seal ümber on, noh, see sõnavara ilmselt ei ole väga keeruline, et see on niisugune suhteliselt lihtne, tähistab nelja-viit objekti, aga neil objektidel oma kindel tähendus nendel nad oskavad reageerida, on tal sellist asja täheldatud, näiteks kui tuuakse eriline häälitus, mis tähistab kas inimeste suurt ahvi nende jaoks, siis nad üldiselt tormad kohe ummisjalu põgenema põgenevad selle koha pealt minema. Sama lugu on näiteks Diana Pärdikutega, teised Aafrikas elavad Pattiklased siukse ilusa valge näokesega ja veidi punaka seljakarvaga. Ja neil on ka need häälitsused enam-vähem samadele objektidele väljakujunenud ja oskavad neid väga täpselt kasutada. Ja näiteks neil on veel omapärane side tekkinud mõningate lindudega, siukesed suure nokaga. Vanasti kutsuti need sarvik ronkadeks, tähendab Docodeks Tokod siis elavad sealsamas läheduse jälgivad häälitsusi. Ja noh, näiteks kui Diana pärdikud toovad kuuldavale leopardi häälitsuse, siis pardiärrituse peale nagu eriti ei reageeri, sest leopard sele Docole ei kujuta mingit ohtu, nagu tuleb kotka häälid, siis Tokko muutub rahutuks, hakkab taevasse vahtima ja püüab ennast kuidagi ka okse sisse ära paigutada, need kotkas teda kätte ei saa. Nii et need häälitsused siis ei ole mitte ainult sama liigi isendile arusaadavad, vaid ka teisest liigist tegelasel on nad aru saanud, võtavad ja nad suudavad siis neid tõlgendada enda keelde ja, ja vastavalt ka reageerida. Ja, ja nende Diana pardikutega tihtipeale koos elavad siuksed, toredad ahvid nagu Ärtsad, keda need šimpansid armastavad püüda. Ja näiteks, kui siis tuleb see inimese häälitsus šimpanse häälitsus, võrdsad täpselt samamoodi kohe ruttavad minema, see on selleks, et sellest ohtlikust olukorrast välja tulla. Vahel on ka sellist asja olnud, et seda ei ole nende pärdikud puulaga paavianid puhul on tähele pandud, et mõned on üritanud siis ka petta näiteks süüa saada, siis ta toob kuuldavale selle kotkahäälitsuse ja siis teised põgeneb minema, tema ajab rahulikult sööma, siis ta teab, et tegelikult kotkast ei olnud. Aga üldiselt selliste petturite, ka selles koosluses läheb väga-väga hapraks, et tegelikult see on enam-vähem see, nagu rahvajutt räägib. Kui karjapoiss käisime, muutu, hüüdis hunt, hunti, hunt tuligi, siis enam keegi ei uskunud tema juttu, et tema näiteks neid hoiatusi karja liikmed pärast paari sellist pettasaamist enam tõsiselt ei võta ja kui ta siis tegelikult kunagi juhtub kotkast nägema ja toob kotkahüüatuse kuuldavale, siis teised enam sellele ei reageeri. Sest tema on selles ühiskonnas saavutanud sellise petturi maine. Nii mainekujundusega tegeldakse seal loomariigis ka ja võib-olla meil on ka sealt midagi õppida, kuidas oma mainet hoida, säilitada või kujundada nii, et teised usuvad. Ja kui sa oled selle usalduse kaotanud, siis on kõik enam sind tõsiselt ei võeta. Koera peetakse targaks loomaks, kes on tänu inimesele targaks saanud. No ilmselt on nii ja naa, hundid koera esivanem on, on ka väga arukad loomad, ei ole väga keeruline omavaheline selline hierarhiline süsteem ja ja mida rohkem neid uuritakse, seda, seda rohkem nagu teada saame nendest ja nende sellisest eluviisist ja nende omavahelist kommunikatsioonist ja selle keerukusest, tegelikult aga tundub, et see inimesega koos arenemine, tegelikult see, see kodustamine on teatud asjadele siiski ka koera puhul oluliselt rohkem mõjunud kui näiteks hundile. Hundikutsikaid on püütud inimese juures üles kasvatada ja vot selliste koeraliku käitumist tegelikult ühe põlvkonna jooksul me ikkagi välja ei kujunda, nii nagu rahvas ütleb, et hunt vaatab ikka metsa poole, nii, nii see hunt jääbki sinna metsa poole vaatama, sellist kodukoera hundist ei tee vähemalt niimoodi ühe valikuga. Venemaal on tehtud ja päris palju uuringuid, kuidas siis loomi kodustada seal Irkutski lähedal suur karuslooma farm, kus kasvatatakse hõberebaseid ja siis on seal valitud neid hõberebaseid selliselt, et, et igast põlvkonnast siis ainult, et kõige tähtsamad on on jäetud nagu alles ja umbes mingi külmne põlvkonnaga on saadud siis koeraliku käit kudumisega hõberebane, kes muidu puuri juures tuleb kohe ja püüab sind rünnata ja, ja pureda ja on väga agressiivne siis siis neid taltsaid pidevalt edasi kasvatades on jõutud selleni, et nad tulevad sülle limpsivad keelega nägu ja mis on tähele pandud, nende sabaga läheb rõngas, nii nagu koeral rebasesaba, pikk ja sirge emal läheb siis niimoodi rõngasse, tal ka välised muutused toimuvad. Nii et see kodustamine tegelikult on ilmselt sellele koerale ikka väga suurt mõju avaldanud ja kuna valikukriteeriumid, kuidas neid erinevaid tõug on aretatud, valikukriteeriumid on erinevad, siis erinevad need tõud on ka erinevas suunas arenenud, aga tundub, et, et neil on olemas mingisugune selline ütleme, oma eneseteadvus. Mina kahtlustan, et nemad kindlasti mõtlevad ja tegelikult, et ka selline teatud abstraktne mõtlemine näiteks karjakoeraga tehtud selline katsed. Koerale õpetati siis selgeks mingit asjade nimed, mingi 30 erinevat objekti, seal olisi pallid ja kuubikud ja õpetati nende asjade nimed selgeks ja siis öeldise käsklused, too see ja ta ta tõi siis selle palli või selle klouni või nuku või, või mis, mis iganes tõi ära ja siis tehti see katse natuke keerulisemaks pandi need asjad teise tuppe hoopis uued asjad ja teise tuppa siis nende asjade pildid ja siis tõsteti üles pilti, näidati talle pilti ja siis ta ei läinud teisest toast tooma neid pilte, vaid tõi selle asja, mis seal pildi peal kujutatud oli, nii et tal pidi siis kujunema selle pildi alusel selline ruumiline ettekujutus tegelikult sellest objektist või sellest asjast. Et pallipilt tähendas tegelikult palli ja et selle nukupilt tähendas kui ja nii edasi ja noh, need pildid ei olnudki absoluutselt üks-ühesed, et olid fotod, vaid nad olid joonistatud niimoodi, et nad olid enam-vähem seda mood. Aga see koerakene tegin katsed läbi täiesti veatult teiste koertega senist tulemust ei ole seni saavutatud, aga aga see üks karjakoera, kelle nime ega asukohta ei avaldata praegusel hetkel, kuna ei taheta, et ajakirjandus neid ründama hakkaks. Aga noh, me igaüks, kes vähegi koertega kokku puutunud, onju, oskab oma koerte puhul rääkida, mida meie meelest väga arukata korda saatnud on. Mul kunagi oli ka üks kolli, kes oli minu jaoks ääretult arukas juba valikuliselt on kollid ju karjakoerad ja tema soov karja koos hoida, siis temal kujunes selline komme etem hoidiski karja koos koju, lasi kõik sisse. Aga välja ei tahtnud mitte kedagi lasta, tema vaatas, et kari püsis koos. Ja siis teine asi, et pidevalt jälgis taevast seal taevas on lambakarjade puhul suured kullid kotkad, kes siis ohustavad tallesid ja, ja lambaid ja tema siis valvas vareseid ja varesed olid tema kõige kurjemad vaenlased, tema siis tõstis alati mu toidukausid kõik väärtasjad kohe varju alla, kui varesed tulid ja haukus meeleheitlikult nende vareste peale, et varesed seal siis minema saaks. Ta hakkas haukuma siis, kui mõni inimene tuli õue ja, ja vares oli parajasti õue, hoiatas, ühesõnaga et noh, sellised käitumised on, aga noh, seda ei pea nüüd väga suureks mõtlemisavalduseks pidama, et see on ikkagi ilmselt valiku tulemusel kunagi kujundanud selliseid instictitel. Tegelikult on ju koerad suurepärased tööloomad. Jah, neid õpetatakse ju tegema mis iganes töid, küll on need päästekoerad kõikvõimalikes kohtades Nendes ja varemetes ja maavärinate puhul kasutatakse ju koer inimeste otsimisel ja ja noh, muidugi sõjategevuses militaar ka on ju alati selline, seal püütakse kõikvõimalikke loomi kas inimeste hävitamiseks või vahetevahel siis ka päästmiseks ära kasutada, enamasti siiski õpetatakse loomi, inimesi kunagi tehti ju kurikuulsat katset delfiinidega, keda õpetati siis miine paigutama laevade alla, aga noh, need sõjalised katsed ja need treeningud on alati nii salastatud, et ega neist midagi ei tea. Militaar pool oskab oma tegevust väga hästi varjata ja meil jääb väga palju asju, huvitavaid asju, teadmata, mis on õpetatud või mida on tehtud. Aga see delfiinid, varrukad, sellest me oleme natuke juba rääkinud, eelmine kord rääkisime nendest elfiinidest, kes kasutavad siukest nina kaitset käsnakestna, mille nad siis ümber nina panevad ja aga tegelikult on õige mitmed uurijad nagu seda meelt, et delfiinide tegelikult on olemas ka signaalid, mis tähistavad ennast. Mõned nimetavad seda delfiiniallkirjaks, mõned siis nimeks. Et noh, nad nagu oskavad vilistada siis või häälitseda oma nime, nad 11 tunnevad selle häälitsuse järgi ära, et neil on igalühel oma nimi, kiri. Ja kui ta siis teatab selle, siis teised teavad, kas ta on sellest grupist mingist teisest grupist tulnud ja see õpitakse elu jooksul, et see nimi ei ole niimoodi, et sündides ta vilistab, vaid ta õpib selle, kasutades siis oma ema ja onude-tädide vendade-õdede häälitsust Nende najal ta kombineerib selle oma nime kokku, et mina olen tseptei või, või meeri või, või kes iganes, et pildistavad seal nimesid. Praegusel hetkel delfiini nimede osas ollakse nagu kahes leeris ühed, kes arvavad, et Filipiinidel on nimed ja nad ütlevad neid nimesid välja, teised arvavad, et see, see siis, kui on inimese väljamõeldis. Loomade selline intelligents või tarkus või see on meie jaoks tihtipeale selline, et me ei saa sellest päris hästi aru. Sellel teemal võib ilmselt lõputult arutada ja mõelda, et kes on targem ja kes rumalam. Aga ilmselt me iialgi ei saa päris sellist pingerida teha, et see on kõige targem loom ja see on kõige rumalam ploom. Seni kui see loom oma elukeskkonnas toime tuleb, suudab seal hästi toitu leida, järglased üles kasvatada, pesa ehitada või midagi muud, siis, siis ta on tark. Nii et ütlus loll kui lammas ei pea sugugi paika Lammas ka tuleb hästi oma omas keskkonnas toime ja metsiku lambana on ta siin juba ilmselt kauem elanud kui meie. Mina ütlen, et Kalamoson, tark loomi, ükskõik milline teine loom, täpselt samamoodi. Iseasi see, et kas nad suhtlevad ja teevad asju nii nagu meie noh näiteks kas või needsamad delfiinid, kellel on meiega ühesuurune või isegi natuke suurem aju, nad ei kasuta tööriistu. Teisest küljest võib küsida, et, et milleks neile seal vees seda tööriista vaja peaks olema. Ta kasutab seda, mis tal vaja on. Samas on ta võimeline näiteks väga keerukaid asju selgeks tegema ja ta on võimeline meiega kommunikeerumiga. Me oskame temale õigeid küsimusi esitada. Näiteks arvutist, me ei saa temaga rääkida, ta ei tea, mis asi see arvuti on ja tal polegi ilmselt seda vaja teada. Aga noh, ei ole välistatud, et et mingid loomad näiteks miljoni aasta pärast ei nokitseja arvuti kallal samamoodi nagu meie praegu. Te kuulsite keskeprogrammi, stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.
