Kindlasti. Täna õhtul soleerib Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees
tšellist Marcel Johannes Kits, kes esitab koos ERSO-ga
Edward Elgari tšellokontserti tere marssell
ja kuidas teosega läheb, kaua see sinu repertuaaris juba on? Teosega läheb nii, et kui olla selline optimistlik realist,
siis ega tüks teosel kunagi valmis, nii et et aga läheb
hästi ja see lugu on mul repertuaaris tegelikult juba väga pikalt,
vaikse, aga ka, et ma ei ole seda nüüd üle kaheksa aasta mänginud.
Jah, Eestis olengi mänginud kaks korda, seda.
Esimene kord oli ERSO-ga 13 detsember 2013,
millest juba varsti 10 aastat möödas ja aasta hiljem oli sperdadeljakestiga. Teame, et selle teose esiettekanne omal ajal kukkus läbi,
öeldi, et see on üks hirmus lohisev ja väga raske teos,
erinevalt näiteks Elgari viiulikontserdist,
et ma küsiks, et kuidas oli 10 aastat tagasi see ära õppida
ja siis esitada suhteliselt väga noored tšellistina. Siin ma ütlen kõigepealt, et noh, ma uurisin natuke läbi,
keda kukkus, kusjuures hoopis sellepärast,
et kuna ülejäänud kontsert dirigeeris üks,
teine dirigent Elgari kontserti dirigeeris Edgar ise,
siis neil Elgari kontsert läks hästi vähe aega
ja selle pärast lihtsalt ei jõudnud lugu proovida
ja sellepärast siis inimesed mängisid nii hästi.
Aga see lugu on mulle tegelikult ästis sümboolne,
oluline ja sellega on omaette ajalugu mulle,
et kui ma klassikatähed, kaks või 13 võtsin,
siis ma sain ERSO preemia eripreemia ja ERSO siis
pakkuselgary kontserti mulle. Ja siis ma õppisin Mart Laasi juures ja ma mäletan,
et väga palju aega küll ei olnud, et paar kuud oli aeg-ajalt
seda õppida ja aga mäletan seda hästi intensiivset tööd,
et kuidas me koos selle varal töötasime,
et see oli, oligi esimene suur tšellokontsert,
mida ma professionaalse orkestri jaoks ette valmistasime.
Brokko variatsioonid ei ole niivõrd suur tšellokontsert,
aga et see oli, see oli jah, selline suursündmus minu jaoks
ja dirigeeris Arvo Volmer, mul oli, oli selles mõttes
täielik jackpot, et valmistasin ta ikka korralikult ette
ja ja tegin sisulist tööd, et see mulle väga meeldis,
sest suur üllatus minu jaoks oli toona see,
et Mul oli mingi naljakas stereotüüp, selle loogiat. Tšakrindivibreesne mängis.
Ma üldse üldse ei teadnud selle loo tegelikult tausta.
Ja kui ma teada sain, muidugi, siis lõi pahviks ja,
ja see, see muutis kogu seda muljetloost,
et seal on ju sõjataust, et see on kirjutatud pärast esimest
maailmasõda ja see on juskui reaktsioonina selline sisemine
kitsendus kadunud maailma või siis ka sõja tagajärgede tõttu,
et sellepärast see on vägagi traagiline teos
ja dramaatiline muidugi. Ja loomulikult teine kolmas osa on sellised rõõmsamad
ja meenutavad ilusaid aegu ja, ja võib-olla ka seda,
kui LR selle kirjutamise ajal oli väikses külakeses,
aga põhimõtteliselt eriti loo lõpus tuleb välja see suurim
valu ja ahastus selle maailma pärast, et kõhedust tekitaval
kombel saab siin praegusel ajal natuke paralleele tõmmata
kindlasti rohkem kui 10 aastat tagasi.
Et meil küll siin Eestis seda ei ole, aga meil on päris lähedal. Kuidas saaklinde pre seda mängis, mis mulje see sulle jättis
toona ja mille pärast see mulje eelkõige nii palju muud? Vot ma pean ausalt ütlema, et tookord ma ei olnud
salvestusega isegi niivõrd kursis, aga seal oli mingisugune
lihtsalt selline üldmulje juttude ja lühiklippide põhjal oli
tekkinud ja ka seetõttu, et kuna tema salvestus oli see
põhiline ja kui nad on niivõrd tugev isiksus,
siis tekkis ka sellest teosest natuke selline naiseliku jõu
selline suur sümbol.
Et siis ma mõtlesin, et kuidas ma nüüd seda siin oskan
mängida ja et loomulikult ei vahetaks. Siis ta mängib, aga nüüd ma olen tema esitus kuulanud.
Ja tegelikult väga meeldib, noh, loomulikult ei saa
jäljendada ja tookord, kui ma kunagi mängisin,
Mulle meeldis mahistus isegi liiga, ma lõpuks hakkasin imiteerimisega,
pidin lõpetama kuulamist.
Aga tüüp, free on täiesti fenomenaalne selles mõttes,
et meloodialiinid ja kirglikkus ja, ja see sisuline kandlus
on midagi, millest igaüks saaks õppida. Kuidas läheb koostöö Errzoga? Herzog anda alati minu jaoks hooaja üks kõrgpunkte
sest et see on, on üks suurimaid Ausid, mis,
mis saab olla mitte ainult Eestis, aga üleüldse minu jaoks,
et sest et koduorkester mulle selle selle juures üles kasvanud.
Ja, ja siin on palju sõpru, et seekord on
külaliskontsertmeister näiteks Robert Traksmann hästi sõber mulle,
et siin on hästi lähedasi inimesi mul ja erzoga.
Koostöö on alati hästi lihtne ja soe ja kuidagi loomulik. Me kohtusime jaanuarikuus, kui Eesti rahvusringhääling valis
su aasta muusikuks 2022 ja siis pärast seda kontserti
siirdusid sa esinema Bukaresti ja veel mõnda paika,
et kuidas vahepeal läinud on ja mida oled jõudnud esitada. Mul on nüüd jaanuari lõpp, läks natuke tihedaks,
et jaanuari alguses helistati, öeldi, et oleks Schumanni
kontsertidega Bruhikondentred mängida Rumeenias kaks korda
et siis oli 26 27, jaanuar, mängisin neid lugusid ENSV
filharmoonia orkestriga ja, ja siis 31 oli Sten Heinojaga
Šveitsis staadi festivalil oli üks kontsert
ja siis otse pärast kontsert, tulingi Eestisse,
et õnneks küll pärast seda Eesti rahvusringhäälingukontserti oli,
oli paar nädalat aega, et aga need läksid väga kiiresti
ja väga tihedalt väga tõsiselt. Ja nüüd need kontserti päevad on olnud siin väga tihedad,
aga samas ka reisimine on olnud päris intensiivne,
et mingi mingeid vabu hetki põhimõtteliselt praegu loonud,
aga no ütleme nii, et kui peaks need hästi pikalt niimoodi
laskma ilma puhkust ja siis oleks raske,
aga seni on, on tegelikult hästi nauditav,
et väga inspireeriv olla, olla selles mingis mõttes heas mullis,
et klubis musitseerima, et siin ei ole mingisugust konkursitunnet,
et sellist, see on nii-öelda päris järk nagu. Ja Bukarestis mäletati siin kindlasti kui enesekonkursi võitjat. Kuidas seal vastu võtta nii publikut palju? No Bukarestis on vastuvõtt, üldiselt Bukaresti minek on,
on väga tähendusrikas, mul raamat muidugi,
sest ma võtsin selle konkursi ja, ja seal on paar korda
käidud ja ja kusjuures publikut oli jah üllatavalt palju,
kuna need olid selle orkestri vaja nii-öelda standardkontserdid,
siis kaks kontserti, saalid täis ja ja hästi ilus saarlase,
muidugi Sansa, Rumeenia, Atzenam ja kes oli,
jällegi oli paar sõpra ja, ja see oli sama orkestri,
kellega mängisin esseekonkursi finaalis,
et, et see oli igati sümboolselt erile kontsert
ja mis oli hästi lahe, siuke huvitav fakt,
et et seal Atzeneumis on kontsertmajas korter,
solistide, dirigentide, telestuudiokorter nii-öelda hästi
hästi mõnus ja mugavat, et sellega läks,
aga õnneks ma sain seal põhjustavat läbi harjutada. Enne kontserti oli mitu päeva vaba, tegelikult sain seal
harjutada kõike, mida vaja. Nii et solistid pürgige esinema Bukaresti ateneumi,
aga kuidas nüüd, kui tänaõhtune Errzoga au saab ümber
ja läheb kõik põnevalt, et mis toob edasine tee nüüd
veebruaris-märtsis kuni kevadhooaja lõpuni? No nüüd, homme hommikul enne kohe ära mõne mõni ketti messikursusele,
mis toimub, lihtne Stannis, et mõtlesin,
et natuke inspiratsiooni koguda viieks päevaks
ja pärast seda tegelikult mulle väike puhkus,
lõpuks aga siis on juba vaja ruttu-ruttu jätkata
ettevalmistusi uuteks kontsertideks uuteks plaadiks.
Et noh, Eestis siinsamas tulebki nendest neljandal märtsil
Artov tšellofestivalil mängin Stenniga eesti muusikat,
sealhulgas tuleb Reinvere tšellosonaadi Eesti esiettekanne
ja siis mingid perioodid on rahulikumad,
kus mõned ette mänguplaanis ja aga noh, näiteks juuli
alguses Kristiina Poskaga on klaaspärlimängus,
Sinfoniettaga. Mängin Haydni kontserti, maikuus lähen lähen kergesse
konkursi žüriisse, kus siis on ka üks kontsert Leedu
rahvusorkestriga plaanis ja ütleme nii, et tegevust on,
õnneks ei saa päris aastas ka minna, et jõuaks harjutada,
niiet. Kas konkursi žüriis olek on sinu jaoks esmakordne kogemus? No sellise konkursi žüriis küll jah, seal on küll kaks
nii-öelda suuremat gruppi, üks on kuni kaheksateistaastased,
kus olen mina žüriis ja siis on nii-öelda professionaalid,
kus on siis juba inimesed nagu David kergeks ise sinna,
sinna ma muidugi ilmsaketi ei lähe, aga,
aga see on jah esma esmakordne, et ma olen väiksemates
kohtades paar korda olnud, aga aga täitsa põnev,
saab olema väga vastutusrikas ja raske. Aga mida hakkad lihvima mõni keti meistrikursusel,
et kas mingit täiesti uut repertuaari või juba nii-öelda
küpsemaid asju? Moni keti juures kindlasti plaanis mängida Rahmaninovi tšellosonaati,
et seda me Sten hein, aga mängime ka siin Eestis nüüd
aprilli lõpus Estonia kontserdisaalis Vanemuises 20 809.
aprill ja eks mujal ka jah, et mõtlesin,
et talle sobiks ta mängida ja mulle tundub,
et mis ma talt eelkõige nii-öelda jahtima lähen,
on, on jälle selline muusikaline, loksutas,
et ma natukene mõtleks oma piirist natuke väljapoole,
laiendaksin neid ja saaks natuke uusi suundi,
võib-olla koosuna sellest muusika on arendada,
tema oskab seda tõesti väga hästi, et et see on see,
mida praegu vaja, et areneks muusikuna. Igatahes palju edu sulle tänaseks õhtuks
ja palju edu kursustel uut inspiratsiooni
ja palju uusi kontserdivõimalusi.
