Meil on täna saates külas Joel Remmel ja me räägime sellest,
et tal on ilmunud teine sooloalbum ja kõigepealt tervist.
Tere. Teie esimene sooloalbum oli tegelikult live salvestus,
live teatav klapp ja kui nüüd meenutame natukene seda aega,
kui see esimene sooloplaat ilmus, milline see oli? Jah, see oli nüüd, mis ta nüüd oli, kolm aastat
ja natukene peale tagasi, kui ma tähistasin oma
kolmekümnendat sünnipäeva ja tol hetkel tahv klubi siis
Mustpeade majas nii üleval, kui all oli,
oli ikkagi oma täistuuridel käimas täissaalid
ja Raivo Tafenau programm oli väga tugev,
mis ta sinna sai kokku panna ja väga erinäoline
ja mulle anti siis võimalus sünnipäeva puhul siis
kontserdiga seda kõike tähistada ja kontserdi esimene pool
oligi siis täiesti soolokava, teisel poolel liitusid vend
Heiko ja raamal Tafenau trummidel siis minu trio liikmed
ja esimene pool läks, noh, ta oli kuidagi niivõrd,
et õnnestunud just sellise live osas ja Mustpeade maja saal
on ju väga hea saaled. Samuti see klaver seal on suurepärane, et,
et siis saigi otsustatud, et selline album välja anda just
nagu laivi mõttes, et noh, on seal mõned nii öelda,
kelleltki hukkus seal teisel hooajal kott põrandale
ja sellised klõbinat kõik, mida tegelikult džässiplaatidel
ja samasse klassika Laivalvumitel kuuleb,
et kõik see on ka olemas.
Samas iga kord meenutab siis päris positiivselt seda perioodi,
aga tõsi jah, live live album on natuke teistsugune kui,
kui see, et nii-öelda stuudios seda teha
ja saab mitu korda üle mängida, valida erinevate versioonide vahel. Ma olin ise ka seal kontserdil kohal, et küll ei mäleta täpselt,
mida te seal mängisite, aga mis sellel plaadil oli peal. Seal olid peaasjalikult mu enda lood, kui õigesti nüüd mäletan,
siis kaks lugu sai valitud vanemast noh,
nii niivõrd-kuivõrd vanemast repertuaarist
või siis sealt kuskilt seitsme-kaheksa aasta tagust tol ajal,
eks praegu juba üle 10 aasta tagasi kirjutatud palad
ja need sai siis Aranžeeritud sooloklaverile,
mis muidu on peamiselt Sistriaga mängitud
ja kakk üks täiesti uut pala sai just kirjutatud
ja mäletan, see oli väga tore aeg, kui sai seal Mustpeade
maja valges saalis ka paar sellist mõnusat proovipäeva tehtud,
et just otsida selle akustikaga nii-öelda sobilikku
repertuaar ja lugu karge, mis seal plaadil on niisugune
pikem natukene siis võib-olla ka pikemate traditsiooniliste
lõikudega oli just see nii-öelda saal andis selle loo
nii-öelda et siis üks vaimulik laul oli ka lõpetuseks seal lisaloona,
et selline oli see esimene album. Mis teil on oma trio, te mängite ka mitmesugustes teistes
ansamblites kui paljud teie karjääris seni on,
ütleme selliseid soolokontsertette tulnud? Päris soolokontserte tegelikult liiga palju pole seni veel
selle vea ma nüüd siin parandan.
Ja viimane selline suurem ülesastumine oligi oktoobrikuus
Uuse Tomi muusikafestivalil, kus siis Jüri Reinvere koos Jan
pahmaniga seda programmi kokku panemas, et,
et see oli tõesti väga ere kogemus, oli väga hea klaver,
publik võttis soojalt vastu ja varasemast ajast võib-olla pigem,
eks džässpianistina tuleb neid. Nimetagem siis soolo keikkasid.
Et aga nad sageli ei ole selliseid kontsert formaadis
või on siis lühemad paar lugu või niimoodi,
et, et selline täispikk kontsert see oli,
ütleme üle pika aja selline tund 20 ikkagi üksinda mängida
ja ja nõudis omajagu nii ettevalmistus kui ka omajagu ka vastupidavust.
Programm oleks põnev ja mitmekesine ka. Seda ma olen vist ka teie käest juba kunagi küsinud,
aga kui võrrelda nüüd just seda sellist sooloesinemist ja,
ja ikkagi koos ansambliga ühinemist, kus sooloesinemisel see
kokkumäng ja kõik Se improvisatsioonilised elemendid
võib-olla kaovad üldse ära, selles mõttes ju? Nii ja naa, et mul on ikka meeldinud üksinda mängida just
selles osas, et on võimalik noh, piltlikult öeldes selliseid
äkilisemalt kurve võtta ilma selle ajata Mil võib-olla
teised kaasa tulevad, et loomulikult olles nagu kaua
ansambliga koos mänginud, siis teineteise mõistmine on ka
päris kiireks lihvitada, aga üksinda just on võimalik
nii-öelda seda vastavalt siis praegusele hetkele kõik asjad
nii-öelda letti lüüa. Loomulikult ettevalmistus on teistsugune,
et peab vastutama ka selle eest, et kõik oleks esitatud,
et kui, kui ansamblimängus on suur osa just sellel,
mis parasjagu nii-öelda kaasmuusikat laval teeb
ja igal ju meil kõigil on erinevad tujud,
erinevad emotsioonid, mis nii-öelda lavale kaasa tulevad
tahes tahtmata ja see on see, mis rikastab,
eriti improvisatsiooni puhul, et kui võib-olla
Ekspressiivseks minnakse või kui hea selline klapp parasjagu on. Et selles suhtes mul nagu endale mõlemat versioonid
meeldivad taga kindlasti sooloesinemine on palju kurnavam,
et seal ikkagi sa pead hoidma üksinda seda asja üleval,
et ansambliga mängides on võimalik vahepeal natukene ka
nii-öelda hinge tõmmata ja publikul on ikka nii-öelda mida,
mida vaadata, mida jälgida ja kuulata. Te mainisite seda esinemist Use Tomi festivali eelmise aasta sügisel,
aga selleks ajaks oli teil juba see uus plaat tegelikult
juba ammu salvestatud. Jah, salvestasin selle nüüd ilmuva albumi tegelikult juba
aasta tagasi, et noh, ühel võib-olla ma ei tea,
kas lihtsal või natukene üks põhjuseid oli see,
et kuna veebruari keskel möödunud aastal sündis meie perre
ka tütar, eks ma teadsin, et siis elu muutub
ja ja oli nii-öelda sobiv aeg veel viimasel hetkel mõned
sellised suuremad asjad ära teha.
Ja kuna see materjal, vaimulikud, laulud,
hümnid rahvaviisid, mida ma olen tegelikult eluaeg mänginud,
on aastate jooksul kujunenud välja erinevad arranžeeringuid
ja sellised inimestele peaasjalikult siis kirikuskäijatele
tuttavad meloodiad, et siis ma teadsin, et see ühel
või teisel varem või hiljem tuleb nii-öelda ära vormistada
ja salvestada ja ja Arvo Pärdi keskus oli selleks vaatati
ideaalne paik, kus seda teha, et samamoodi sain seal paaril
korral veeta päevakese harjutades ja, ja kohaneda siis
veebruari alguses möödunud aastal salvestanud lood linti
ja siis sündiski tütar 13. veebruaril ja elu olid muud asjad
mõnda aega ja kuskil seal möödunud suvel,
siis võtsin jälle selle asja käsile ja esialgu võib-olla oli
mõte teha teda natukene madalama profiiliga nii-öelda,
et mitte võib-olla kõike kujundused lihtsalt muusika
nii-öelda välja anda, et sellise mõte, aga siis kuidagi
ikkagi üks asi viis teiseni ja natuke läks aega
ja nüüd siis praeguseks on see kõik valmis. See on muusika, mida te tegelikult olete ju suisa lausa iga
nädal vist mänginud vähemalt mingilt teatud eluperioodil. Jah, et mitte päris iga pühapäev, aga ütleme selline
üks-kaks korda kuus ikka ja noh, eks need lood tulevad ka
mujal esitusel, et kui on mõnikord perekondlikud
koosviibimised või, või muud sellised sündmused,
siis tuleb ikka mõni nendest lauludest kas ühisele
laulmisele või kuidagi ettekandmisele või mängimisel,
et sai lihtsalt kokku kogutud nii-öelda siis tollel hetkel
kõige sellisem kõnekam valik ja, ja need siis ka salvestatud. Kas need on ka lood, mida te võib-olla kõige tihemini olete
esitanud või kuidasmoodi te selle valiku tegite ikkagi lõpuks. Seda on keeruline öelda, aga kindlasti seal on mõni lugu,
kui näiteks võtta lugu Jeesus, võta mu käed,
inglisekeelne pressist lord seik, May händ.
See on selline Ameerika, mitte küll traditsionaalne,
aga väga nii-öelda kõnekas lugu siis meieni perekondlik õhtulaul,
mida siis sageli suguvõsa kokkutulekutel
või perekondlikel koosviibimistel lõpuks ikka lauldakse
või jäägu jumala rahu su üle, selline ka lihtsam viisike,
mis on just kitsamalt nii-öelda noh, minu isa perelaul,
mida siis praegu juba üle 20 aasta tagasi surnud vanaema
armastas väga laulda. Et suur osa nendest lauludest jah, on kuidagi ühel
või teisel viisil olnud, et väga sageli repertuaaris
ja et oleks nii-öelda natukene rikkalikumise ballett ka muusikaliselt,
et ei oleks kõik siuksed rahulikud laulud,
siis sai valitud sinna kõrvale ka võib-olla sellised,
mida väga tihti ei pruugi esitada, aga lihtsalt annaks
sellist natukene aktiivsemat kõlavärviga juurde. Aga see repertuaar, mida te olete siis pühapäeviti kirikus mänginud,
kas see on üldiselt olnud ikkagi sama või kui palju see on
nagu varieerunud? Noh, kui võtta nii-öelda baptisti kirikus,
on selline suur või tegelikult üldse vabakogudustes
kasutusel olev lauluraamat, kus on seal,
kui ma nüüd peast ütlen 600 midagi laulu,
et kõiki nendest kindlasti nagu tihedalt ei laulda,
aga ütleks, et sealt kuskilt sadakond laulu on küll,
mis on nagu järjest ja järjest ikka esitletakse nii-öelda
klassikud ja siis sinna kõrvale mängitakse ka värskemaid lugusid,
mida siis tänapäeval kirjutatakse, kas mõned tõlkelood
või siis või siis eesti autorite poolt kirjutatud lood
ja aeg-ajalt ikka avastatakse midagi kuskil seal
seitsmekümnendatel 80.-test kui just nii-öelda minu isa
ja nemad olid noored, et mida siis nemad omal ajal laulsid,
see, see repertuaar on küllaltki voolav ja nendest lugudest
võiks öelda jah, et siit ilmselt vaata, et kõik on sellised
mida ikkagi lauldakse uuesti uuesti. Tõsi, need versioonid, mis siin sooloklaveriga kõlavat
või klaveri peal mängituna, ega ma päris niimoodi neid
pühapäeviti mängijaid ja seal on, ütleme veidi
lihtsakoelisem saatepartii, et põhirõhk on ühisel laulmisega Kuidas ta neid siin seadnud olete? Ma ütleks, et mõned nendest lauludest oleme mänginud
erinevate koosseisudega, sest et koos, sest
ega ma üksinda ei mängi pühapäeviti, et sageli on ikka kas
mõni laulja, bassimängija, teinekord trummar,
mõni soolopill juures, et need arranžeeringuid kujunevad
sageli ka kohapeal, aga võib-olla plaadile said,
et noh, eks neid sai ka nii-öelda kõpitsetud seal,
et oleks äratuntav see meloodia, mis on põhiline,
mis nagu inimestele siis võiks tuttav tulla. Seda kõike lahti rääkida on keeruline, aga lihtsalt jah,
võib-olla mõni faktuur on mõne looga tulnud kohe avalugu,
kõik, ma annan Jeesusele, mis oli mu ema poolt,
vanaema, vähemasti mul on meeles niimoodi,
et tema üks selliseid lemmiklaule, mis ta ikka armastas laulda.
Et seal sai kunagi mõni aasta tagasi tegelikult üldsegi nagu
bändi silmas pidades kirjutatud väike arranžeeringus oleks
aktiivne selline mõnusa minekuga ja siis jäin seda nagu
üksinda ka esitama ja mängima, et niimoodi nad tasapisi on
tulnud ja noh, eestlastele väga tuntud Mu süda,
ärka üles, mida plaadile on suisa kaks versiooni pandud. Siis need versioonid põhimõtteliselt tekkisid seal Pärdi
keskuses harjutades seda meloodiat nii-öelda kasutades,
et. Et ongi nagu kaks erinevat versiooni samast loost. Jah, et, et üks on tegelikult natukene, eks inimesed,
kes kas plaati ostavad või siis kuulavad,
et eelkõige siis firmas on see koht, kus see plaat esialgu
üles läheb.
Lisaks siis CD-le, mis on trükitud, et kuna nad on veidi
erinevad ühes versioonis on ka natukene kasutatud veel
järeltöötluses veidi sellist noh, nii-öelda kaja juurde lisatud,
et siis ma mõtlesin, et kuna mulle endale mõlemad meeldisid,
siis ma mõtlesin, et jagan siis juba mõlemat ei hakka endale
hoidma neid. Selline natuke üldisem küsimus ka, et me elame praegu väga
rahutul ajastul ja, ja kõik see sõda ja mis on toimunud ka
viimastel aastatel meil siin, millist sõnumit see muusika
võiks pakkuda laiemalt pole inimestele. Kontsertidega seoses just oli mõte see, et inimesed saaksid tulla,
kirikukontserdid on ka tasuta, ehk siis on võimalik seal oma
annetusi jätta, kui on see võimalus ja soov aga pakkuda
selline ilus õhtupoolik inimestele ja, ja võib-olla lood,
mis ühel või teisel viisil on olulised.
Et loodetavasti nad siis kõnetavad, et ma annan endale aru,
et muusika selle plaadiga seda seda ei lõpeta,
eks on ju, see lihtsalt ei ole minu võimuses mitte päris
nägu kuidagi väga see, mis ma teha saan,
on, on jagada nii-öelda rahusõnumit ikkagi
ja muusika võib anda, kui mitte siis nii-öelda alati sellist
füüsilist või reaalset rahu siis kindlasti hingerahu võib ta
anda ja ma ei oska öelda, kas näiteks Ukraina inimesteni see
muusika ühel või teisel viisil jõuab. Aga kui jõuab, siis ma loodan, et see tõesti võib ka neile
mingil määral hingerahu tuua kõige selle koleduse sõja keskel,
kus nad on pidanud olema juba peaaegu aasta aega,
et see on üks aspekt kindlasti, mida ma nii-öelda pigem
tähtsustan rohkem kui vähem, et muusikal on see dimensioon,
et inimesi meid kõiki tegelikult rasketest hetkedest läbi tuua,
et et te samamoodi, ma arvan, siin kaasmaalased.
Et meil siin tänu jumalale, sõda ei ole,
aga, aga ega viimased aastad pole olnud ka kerged,
et peame kuskilt leidma sellist balanssi
ja hingerahu ikkagi. Nii et et see on selle muusika üks kandvaid ideid küll,
jah. Ja nüüd tulevad teil ka kontserdid, kus need täpsemalt siis
toimuvad ja millal? Kontserdid algavad siis 16. veebruaril Kalju
baptistikoguduses kalamajas kell seitse,
siis on ka koht, kus ma ise käin iganädalaselt siis päev hiljem,
seitsmeteistkümnendal veebruaril kell seitse on Viimsi Püha
Jaakobi kirikus ja 18. veebruaril kell kuus Tartu Jaani
kirikus on siis esimene plokk kontsert, et
ja teine plokk on vahetult siis enne ülestõusmispühi.
Viiendal aprillil kell seitse Viljandi Jaani kirikus,
kuuendal aprillil kell kuus Haapsalu baptistikogudus
ja kaheksandal aprillil kell viis Arvo Pärdi keskus,
et sealt, kus see teekond algas nii-öelda sealt piltlikult
öeldes hetkel lõppeb nii, et Arvo Pärdi keskus on piletiga kontsert,
ülejäänud kontserdid siis kõik vaba sissepääsuga
ja võimalik annetada, nii et, aga noh, küll see kõik info on
leitav ka minu kodulehe ja Facebooki kaudu,
kus need üritused on üleval. Kuidas see mõjutas plaadi tegemist ja seda lõpptulemust,
et see plaat just Arvo Pärdi keskuses on salvestatud? No esiteks, ma pean tänama kõiki Arvo Pärdi keskuse inimesi,
kes on seda võimaldanud ja vastu tulnud,
et ma sain seal veeta päris mitu päeva ja lõpuks ka
salvestada ja, ja noh, ma mäletan eelmine talv,
kui oli veel palju lund, siis üks hommik sinna pooleldi
siukse tormiga sõites reaalselt kohale jõudes oli selline tunne,
et sa oled jõudnud varjupaika ja nägu, see tegelikult ju kõik,
kes seal käinud on, tegelikult tajuvad, et see on eriline koht,
paik. Et see kindlasti lõi eeldused selleks,
et see muusika noh, et saaks ise sinna sisse panna midagi
enamat kui lihtsalt see noodid ja need lood ära mängida,
noh, salvestatud on ju asju väga erinevates olukordades
nii-öelda ja mõnikord hüppasin linnakärast korra stuudiost
läbi mänginud midagi ära ja nii jääbki. Aga selle puhul jah siis keskuse nii-öelda see aeg,
mis seal sai võetud ja natuke lastud sellel muusikal
nii-öelda settida seal kohapeal vaadates,
et eks ma eeltöö tegin siin prooviruumis ära linnas,
aga eks see materjal, see esimene kaasa võetud
ja siis nagu sai mainitud ka siis mõned lood just seal
saalis selle klaveri peal jällegi suurepärane pill on seal
hakkasid just hoopis teistmoodi kõlama ja seda endal rõõm tõdeda,
et sellised võimalused meil on, et see on kohati suisa tundub,
et ebareaalne. Saame seda plaati kuulata tervikuna ka klassikaraadio eetris
pühapäeval 19. veebruaril, jazzi kontsert.
Aga nüüd kuulame natukene muusikat sellelt plaadilt,
nii et aitäh, Joel Remmel.
Aitäh kutsumast.
