Kui vaadata statistikat, siis arvuliselt suuri muutusi
kodutute loomade hulgas ei ole, ütleb mittetulundusühingu
Eesti loomakaitse seltsi turundus- ja kommunikatsioonijuht
Keit Karurahu.
Ka Tartu koduta loomade varjupaiga projektijuhi Kirke
Roosaare sõnul hüppelisi kasve või kahanemisi viimase 10
aasta jooksul kodutute loomade arvuga toimunud ei ole.
Jätkab Kirke Roosaar. Koerte arv on vähenenud iga aasta natukene jaga kasside arv
püsib üsna stabiilselt juba viimased 15 aastat.
Ilmselt on põhjus siin tõepoolest see, et esiteks
koerapidajad on muutunud teadlikumaks sellest,
et kiipimis vajadus on olemas, et on olemas loomade registri
kassipidajate eneseteadmine, nagu eriti palju jõudnud ei ole. Lisaks käib kassidega endiselt kaasas nii-öelda üleriiklik
kassipoegade hooaeg, kus varjupaigad ja hoiukodud ongi
pilgeni kasse täis, lisab karurahu. See valdkond tõenäoliselt vajab suuremaid muutusi,
võib-olla ka sellist riigipoolset sekkumist,
seaduste muudatusi et seda kuidagi parandada,
kahjuks lihtsalt kassidega.
Neid on lihtsalt nii palju, et Eestis ei jätku nendele
kõigile kodust. Lemmikloomadega seoses nimetab karurahu probleemina ka selle,
et viimastel aastatel on kasvanud pidamistingimuste
rikkumiste arv.
Ainuüksi loomakaitse selts on viimase aasta jooksul
tegelenud ligi 300 seesuguse rikkumisega. Koeral on näiteks liiga lühike kett või siis õues elaval
koeral puudub kuut või sihukene varjualune,
kus ta saab tuule eest peitu minna ilmastikutingimuste eest
peitu ka siis sellised rikkumised, kus siis loomaga näiteks
lahtiselt jalutatakse või loom lastakse hulkuma.
Mida tegelikult Eesti seaduste järgi seda teha ei tohi? Kasvanud on karurahu sõnul ka probleemse käitumisega
lemmikloomade arv.
Nii on loomakaitse seltsi jõudnud viimastel aastatel rohkem
selliseid koeri, kes näksavad hammustavad,
ei oska rihma otsas jalutada ja nii edasi.
Kahe mainitud probleemi algpõhjuseks võib pidada naiste
sõnul piisava teadlikkuse puudumist lemmikloomapidamisel
jätkab Roosaar. Tihtipeale tuleme sellisest kultuuriruumist,
kus lemmikloomi ei olnud kui lemmikloom,
vaid oli lihtsalt nagu mööbliese valvur.
See on pigem meie taustasüsteemist ei tulnud selline pidev probleem,
mis õnneks natukene tasapisi, aga see on väga aeglane protsess.
Siiski paraneb, et inimestele hakkab kohale jõudma,
et tegelikult lemmikloom on täpselt samamoodi ka nii-öelda
psüühilisi vajadusi neid rahuldada, et tal oleks ikkagi
täisväärtuslik elu. Aastaid on loomakaitse selts korraldanud ka suve lõppedes kampaaniat,
mille käigus tuletati inimestele meelde,
et ka lemmikloom tuleb suvilast tagasi linna minnes kaasa võtta.
Karurahu sõnul on kampaania suund praeguseks muutunud,
sest inimesed loomi enam nii kergekäeliselt suvilasse maha
ei jäta.
