Nüüd on hea võimalus rääkida lavastusest metuus ala,
mille etendused toimuvad Võrumaal Urvastes asuvas Willike teatritalus.
Stuudios on külas noor lavastaja Mihkel Kohava.
Tervist. Tere.
Vaatan, et te olete lõpetanud lavakunstikooli 29. lennuga
kolm aastat tagasi.
Mis teie elu on toonud pärast lavakooli lõpetamist? Pärast lavakooli lõppu olen töötanud noortega.
Et nii koolis andes draamaringi huvikoolides mitmel pool aga
kas siis ka natuke vanemate noortega Ülikoolis käivate inimestega,
et siis teinud mõned sellised Tudengilavastused nendega.
Et siin aasta aega tagasi siinsamas Tartus Tartu
üliõpilasteatris tegime Peeter Paani mütoloogia ainetel
eksperimentaalse lavastuse nende tudengitega,
kes seal on siis väga erinevatest valdkondadest tudengid. Ja nüüd sel kevadel Prima Vista ja Saksa kevade raames siin
Tartu Jaani kirikus tuli välja tükk Ühest Tartust pärit
kirjanikust Lensist kes oli Göte kaasaegne,
baltisakslane ja selle me tegime siiski realistlike osakonna
tudengitega ja veel mõned teatriteaduse üliõpilased ja,
ja veel mõned.
Ühesõnaga see lugu oli siis sellest väite kirjanikust,
kes pärinassisse Tartu tollase Jaani kiriku pastori
ja hiljem Riia Superintendandi perest ja kes elas
ja töötas koos küttega ja kelle väärtus nüüd hiljaaegu on
hakata tud siis ennekõike saksakeelses kultuuriruumis on
hakatud teda märkama. Ma kindlasti pole ise nagu tema põhjalik ekspert,
aga, aga et mulle tundub, et see on väga huvitav,
lihtsalt, et siit Tartust on pärit keegi noh,
keegi kuulus näitekirjanik, kellest me ise niivõrd vähe teame.
Nõnda. Ja nüüd olete siis võtnud kätte lavastuse metuus,
ala lugu 500 aastasest mehest.
Kirjanik Jan Kaus on siis ka osaline, aga olete saatnud info,
et see ei ole mitte siis nagu ühe kirjaniku teksti lavale toomine,
vaid see tekst on sündinud siis seal koha peal kus näitlejad. Et ega, ja, ja mitte ainult seal kohapeal,
see tekst on sündinud sellise pikema, see protsess on olnud
päris pikk, mille jooksul see tekst on sündinud.
Et see mõte tuli meil juba päris tükk aega tagasianniga,
kui maksma seda koos kirjutama, esialgu me kirjutasime
kahekesi siis siis liitus selle protsessiga,
oli siuke näitlejad, nii et me põrgatasime seda nendega
ja siis nüüd ühe või teise kohaga veel, mingid inimesed olid
nagu kaasatud, et mida siin ta ja siis jah,
ja väga palju sündis tõesti seal siis selle materjali pealt
ka seal kohapeal. Näitlejaid on kolm erinevatest teatritest.
Karol kontsel Vanemuises, Rainer Elhi Rakvere teatrist,
Margaret Sarv Ugala teatrist.
Mis rollid neil on seal? See lugu läheb läbi läbi 500 aasta, et lugu algab Liivi sõja
paiku siis sealsamas tegevuskohas Võrumaal ja. Meelis ja tema vend, keda siis kehastavad Karol
ja Rainer, elavad seal ühes sellises oksmik talus
ja siis parasjagu keset ühte sõjaliste segaduste hetke.
Tollal satub nende juurde üks pagulastüdruk.
Ja sealt siis hakkab hargnema see lugu, kus ma ei taha liiga
palju ette rääkida, aga et sealt sealt lugu hakkab hargnema
ja et tõesti, et see esimene pilt, mis meil avaneb,
on, ongi sealsamas väga ilusal looduskaunil,
vana Võrumaal ühes üks talu ja sealsamas seotud ka sealsamas
lähedal olevate kohtade ja paikadega ja,
ja sündmustega. Et seal mängupaiga lähedal on Tamme-Lauri tamm,
kes on praegu minu teada Eesti kõige vanem elusolend
ja saab peagi ise 700 aastaseks, nii et tamm juba siis Liivi
sõja ajal kasvas seal.
Et et seal on selliseid mingeid pärimuslikke mõjutusi selles
tekstis sees. Muide, kas te ise olete ka selle Urvaste kandiga kuidagi seotud? Ei ei ole, aga ma olen nüüd seal käinud ja see on tõesti,
see on tohutult imeilus paik, nüüd ma olen nii palju seal noh,
sõita saanud.
Et kõik see tee Tartust sinna kui läbi Otepää sõita,
noh, imeilus see kuppelmaastik ja siis seal see Lõuna-Eesti
küngaste vahel, et see, see pilt on lihtsalt nii ilus
ja ja ma ei ole ise sealt pärit, ma, ma olin tegelikult
ikkagi väga vähe käinud Lõuna-Eestis või noh,
olin käinud, aga aga vähe, et et tõesti väga-väga suur rõõm
on seda sel suvel seal teha, et et meid on seal kohapeal võõrustanud,
siis Willike teatritalu peremees helger kavand,
kes seal juba seitsmendat suve siis veab teatri
teatritegevust ja noh, ta tohutult lahkelt võttis vastu meid
kõikide ideedega ja on ikkagi tänu tema hoolele
ja hoidmisel on see on see lavastus väga palju sündinud? Jah, et see talu ise mängu, kus meil on mängupaik,
et see talu on jah, väga kaunis ja seal on aga suitsusaun,
mida on võimalik nüüd, kes tulevad neljapäeval
või laupäeval, siis tasub võtta rätikud kaasa,
et saab seda suitsusaunaga külastada, et helger,
nende pere on sealt pärit sealt talust ja
ja juba juba mitu-mitu põlve seal. Praeguseks teil on esietendus toimunud 29. juulil.
Ma tean, et see oli rahvast täis aga ma ei tea,
kuidas läks, et võib-olla jagatiselt muljeid. Tõke suuresti läks väga hästi, Ma olin noh,
eks ma ise olin väga ähmi täis seal ja noh,
selliseid korralduslikke viimase hetke sahmimis endale,
et aga aga etendus ise läks ja ma usun ikka,
et väga hästi, et et olid paljud kohad, mis läksid väga
ilusti elama ja nagu, nagu nagu, nagu ei läinud enne,
et ühesõnaga meil enam kui enam kui varem läksid eksime
kohad elama, et mulle tundub, et et see läks tõesti hästi. Nii et seda metuse luulugu, millest me kuulsime ainult ühte
väikest killukest või siukest algust ja seda saab siis näha
augustikuu jooksul veel üks, kaks, kolm,
neli, seitse ei kaheksa korda erinevatel kuupäevadel.
Ja tegelikult see on siis siseruumide tükk,
et ei pea ilma pärast muretsema. Tundus jah, et see ilm on selline, et see aasta,
et otsustasime, et teeme sees.
Et jah, et saab ilusti sees vaadata seda tükki,
et ei pea kuskil vihma käes olema ja, ja võib-olla tõesti noh,
kui rääkida nendest mingitest küsimustest,
mis meid seal paelunud.
Et siis see esialgne idee, et millega meil nagu Janniga see
mõte hakkas liikuma, oli ikkagi see mõte sellest mehest
metuus alast, kes siis elab tõeliselt kaua ta elab 500 aastat,
kust aastat müüdi järgi siis päev üheksandat aastat,
et, et kuidas ikkagi tõeliselt oleks, kui,
kui keegi elab nii kaua, et just, et et nii palju muutub,
jõuab muutuda selle aja jooksul. Et mis on see, et kust see kust see inimene kinni hoiab,
milles ta millest koosneb ta minapilt?
Kui ta on ühelt poolt, siis tõesti elan nagu nii palju on
muutunud inimesed tema ümber aga noh, mitte ainult vaid noh,
lausa riigid, kultuurid on muutunud, et kuidas,
et kuidas sellega, et mis, mis siis saab.
Ja, ja teiselt poolt, et sa räägid sellistest inimlikul
tasandil sellistes asjades nagu nagu lähedus
ja lähedase kaotus. Ja et asjadest, mis vahel võivad panna tundma,
et et justkui läheb 1000 aastat, enne kui see mööda saab,
kui, enne, kui see ununeb.
Et, et ka sellest ka sellest tundest ja,
ja, ja, ja kõige rohkem ma arvan, et ikkagi selle juures,
usust, et et igast taolisest asjast, mis noh,
paneb niimoodi tundma, et siis nad ikkagi lõpuks saavad mööda.
Et sellised küsimused olite teemaks tegemisel. Aitäh lavastaja Mihkel Kohava.
Me rääkisime Willike teatritalus etenduvast suvelavastusest,
metoorsele.
