Kaugel külas? Klassikaraadio on jõudnud õige kaugele külla vähemalt kui
Põhja-Eesti poolt tulema hakata, siis väga palju enam
kaugemale sõita ei olegi.
Ja sellesse kaugesse külla jõuda, kuhu täna olen sattunud,
tuli lausa ületada Eesti riigipiir.
Ja olen jõudnud kohale muuseumisse, mis on maailma esimene
seto kultuuri tutvustav muuseum.
See on saata see muuseum on hirmus palav,
suvepäev üle 30 kraadi sooja ja siin muuseumi talu õuel,
kui nii võib öelda, õhk lausa seisab, inimesi liigub väga vähe. Aga muuseum on ka alles avatud.
Ja siin on hoovi peal mitu hoonet lähemegi vaatama,
ehk siis peahoonest sisse.
Kas leiame muuseumi perenaise tea meid vastu võtmast? Tervist. Mina olen ka isa.
Ja väga meeldiv, siin sees on nii hea jahe,
no natuke on jahedam ja hetkel, et natuke ikka see hoone
hoiab temperatuuri.
No siin oli ta pikalt, oli sellel aastal tegelikult niiskus sees,
sest suvi alguses ei olnud ju väga, väga ka väga soe,
et siis, aga nüüd hakkab juba olema normaalne.
Nii, aga kui nüüd natukene saada tuttavaks teiega,
tead kes teie olete, kuidas teie siia sattusite,
üldsegi? Perenaine ja varahoidja selline amet mul.
Kuidas ma siia sattusin, üle on siin juba nii kaua olnud,
et hakkab meelest minema.
Sellesse majja ma tegelikult tulin tööle aastail 2006 sügisel.
Ja siiamaani toimetensiin.
Ja täna on meil selline nädala keskel tervis,
muuseumi nädala esimene avatud peajev.
Jube palav ilm, mida vist sel suvel nii väga polegi nähtud,
et mida te ootate tänasest, palju siia inimesi võib sattuda,
oskate te üldse niimoodi ennustada? Ei, ei oska ennustada.
Nädala alguses jah, meie muuseumi puhul algab nädal,
eks ju, nüüd kolmapäeval ja siis kolmapäev jääb nagu natuke
väiksemaks ja vaikne, üsna vaikne on, aga siis juba neljapäev,
reede, laupäev, pühapäev, siis on ikka liikumine päris do.
Aga kus me siin üldse praegu oleme nii-öelda logistilise
plaanis ja ajaloolises mõistes, et mis hooned,
mis see on nagu taluõu sinna? See on päris suur taluõu tegelikult, et see koht on siin jah,
tegelikult eksisteerinud juba aastast 1910,
kui siia selle koha peale ehitas endale elumaja üks vene haritlane.
Ja tollest ajast tegelikult on sellel maja selline hästi
oluline roll tegelikult kogu aeg siin nurgas olnud.
Et see on nagu hästi palju tegelikult mõjutanud seda meie piirkonda.
Me oleme püüdnud siis lahti arutada selle maja sellise ajaloo,
et me tegelikult kahjuks kõik ei tea sellest tsaariaegsest
elusse nende kohta lihtsalt ei ole nii palju andmeid. Aga me ikka kerisime midagi välja, nii et,
et tegelikult on selle maja endale hästi põnev ajalugu.
Ja, ja muidugi me oleme jube rõõmsad, et me nüüd siin ka
praegusel päeval saame nagu midagi hästi põnevat pakkuda inimestele.
Et jah, see on algselt olnud elumaja ja,
ja hiljem siis on temast saanud koolimaja.
Ja, ja just koolimaja on tegelikult ta nagu veel rohkem
tuntud kohalikule elanikkonnale, sest siin on nii paljud
inimesed meil siin koolis käinud. Et siis praegu veel on selle kooli kunagisi õpilasi siin liikvel,
et see ei olnudki nii ammu aega tagasi.
Jaanu Nad käivadki iga suvi siin tegelikult vaatamas,
et kas see maja ikka on püsti ja mis siin on tehtud
ja aga ka selles mõttes logistiliselt ma mõtlesin,
et kas siin oli mingisugune oluline kaubatee möödus siit
kunagi ja, ja, ja siin on ja olnud see oluline kaubatee,
mis viis siis sinna järve äärde, et meil on ju väga lähedal
see Pihkva järssi. Noh, kui seda piiri ees nüüd ei oleks, siis oleks täitsa
võimalik sinna niimoodi ära jalutada, Ki isegi ka väga lähedal.
Jah, eks need piirid ongi vist siin majas üks põhiline sõna,
ma ei teagi, kuidas ma võiksin ringi vaadata.
No me oleme, tegelikult olemegi selles niukses maja keskmes
väikses toas, mis tegelikult on siis kooliajast olnud
õpetajate tuba ja nagu kahel pool on, on siis olnud klassiruumid,
et mille meie muuseumis on ka tekkinud praegu sellist kaks poolt. Et see piiriteema kerkis eriti esile just eelmisest aastast,
sest sinna tuppa Meile sai valmis, oli just piiri teemat
käsitlev uus näituse osa.
Ja siinpool on tegelikult nagu selline juba vananäitus tegelikult,
sest muuseumimaastikul ju need näitused.
Neid tahetakse koge uuendada, et inimesed jälle tuleks
ja nii edasi, nii nagu on, aga, aga see on endiselt ikkagi
veel meie jaoks ka uus, et, et see on nüüd aastal 2010
valmis saanud sellisel kujul kus me siis püüdsime
arhitektuuriliselt mitte setopärases majas tutvustada seda
setu kultuur ja me saime nii palju asju nagu välja panna,
et inimestel tekib selline üsna suur arusaamine juba hästi,
palju selliseid teadmisi nad saavad, mida nad nagu noh,
ei oskagi võib-olla kuskiltki otsida, sest seda kõike ju
ükski giid ära ei jõua rääkida. Aga kas sellest tegelikult ka selles ekspositsioonis on
ikkagi seda piiri teemat ju ka, et sellest piiriteemast ei
saa nagu setude puhul jah, kuidagi üle ega ümber,
et et see on ja mõjutanud setode elu siin
ja ammusest ajast ja, ja kuni tänaseni välja,
et täna Gaza piiri olukord selline nagu on,
et inimesed jälle ei saa oma esivanemate haudadele,
et see on ikka täiesti väga kurb. Olgu, siin on meil piir, eks ole, välismaagar,
aga kas te tajute, et kas on piirega nii-öelda selle
ülejäänud Eestiga kuidagi olete te siin oma nurgakeses?
Kuidagi omaette või on see piir ka sinnapoole nihkunud?
Setod on ikka tahtnud kogu aeg omaette olla ja,
ja nii-öelda oma mõõdud ette, aga no ega ikka eestlastega
ikka väga suurt piiri ei ole selles mõttes,
et üle Eesti ju hästi palju neid setu kogukondi,
kes elavad, kes on läinud nii-öelda siit piirkonnast,
et järeltulijad ja nad seal kaagik toimetavad,
laulavad ja, ja, ja teevad kõike ka, eksju,
seal Eestimaa poole peal ka. Et ju siis ei ole eestlastega piir.
Nii, aga ma näen, et siin on akende ees on mingit huvitavat noodid,
need on mingid rahvaviisid.
Jaa, Anno, tegelikult seto laulud ju ei ole üldse
viisistatud ühe need neid ei saagi nii väga lihtsalt kirja panna,
aga siin on lihtsalt leitud arhiividest,
et, et keegi on neid üritanud ikka panna kirja,
et siis lihtsalt nagu natukene tutvustada,
et kes ikka selline musikaalne on, et see saab natukene aimu
ka siis nagu noodi pildistad. Kuidas need laulud siis nagu ei tea, kas nad otses kuskilt
mingi vaharulli pealt nii-öelda maha kirjutatud
või kuidas mingi salvestise pealt ikkagi
ja salvestise pealt oskate teie ka neid laulda?
No põhimõtteliselt ma oskaks kaasa laulda,
et ma nii-öelda eest võta mõista siis aga no järgi ma isegi
oskaks laulda ja seal panna selle Väikse masinakese mängija,
sest meil siin Saatse nurgas ei ole väga neid kohalikke enam,
kes, kes tuleksid ja laulaks, aga noh, siin noored muidugi
on ikka võtnud nüüd saatesse nurga noored kamara ennast
natuke vahepeal kokku ja püüavad siis ka seda vana
traditsiooni nagu elus hoida, et siin pea igas nurgas on
olnud oma laulukoor ja. Nii, aga mis vägev pill sees?
No see on üksnes ühe kohaliku inimese lõõtspill,
mille ta siis on omal ajal ära toonud muuseumisse,
kuna väidetavalt ei osanud või ei olnud tollel hetkel
selliseid pilliparandajaid see on kunagi ammu Petseri
linnast ostetud pill.
Ja, ja siin ta siis seisab väga uhke, aga see kanne
või mis on, see ka on ja see on kannel, aga see ei ole ka
nüüd see päris siuke õige seto kannel, aga ikkagi kuna ta on
meile siia toodud, siis me teda ikka niimoodi kenasti eksponeerime. Kas tohib? Keelt?
Ikka tohib, aga tegelikult ei tohi.
Varahoidja raadio ei tohi lubada vektorit päikse ühe tõmba
siis saime kirja.
Nonii selles tegelikult ongi nagu selline kirikuga
ja usueluteemaga nurk, sest see kirikupühade esivanemate
austamise komme on siin ju väga tugevalt elus meil ja,
ja sellepärast me siia muuseumisse ka sellise nurga oleme teinud,
et et selle vastu tuntakse huvi ja, ja, ja see nagu teeb
selle seto kultuuri veel nagu erilisemaks. Et selliseid traditsioone ju nii tugevalt nagu mujal ei ole.
Ja noh, aasta tähtsaim pühapäev metsapäev on juba möödas,
kuidas läks sel aastal?
Väga hästi läks, ilm oli ilus, hästi, palju rahvast oli
sellel aastal kuidagi, tundus et nagu väga-väga-väga palju oli.
Et see on jah üks kõige kõige olulisem sihuke päev,
kuhu siis kõik need inimesed, kes siitkandist pärit on,
tulevad siis oma esivanemate haudadele ja
ja teevad siis selle nii-öelda selle kõik läbi,
mis, mis päev siis seal kirikus ette jääb. Äkkinud kõne seletate seda lahti.
Ma usun, et väga paljud ei tea seda traditsioon üldse
või see tundub minu jaoks hästi selline eluterve pidustused
sa lähedki haudadele ja sööd ja jood ja oled seal pigem rõõmus,
mitte ei kurvasta ega itke seal see, see pole enam see koht.
Ei, ei ole see koht ja see on, see on jah,
selline selline suur suur pühas on selle Saatse kiriku
pühaku pühapäras keeva nimepäev ja siis esivanemate
austamise päev vangi, et see on selline püha,
milleks hästi pikalt hakatakse valmistuma. Hoone Taal, mõnid isegi võib-olla rohkem.
Et selleks ajaks oli ju kõik siin kodus ja igal pool vaja
korda teha ja sest ikkagi sugulased tulevad külla
ja neid on vaja kostitada, neid on vaja võõrustada Ahja.
Ja ma mäletan lapsena ka, et see algas ikka väga-väga suurte
selliste koristamistega ja toidutegemistega,
sest siis oli vaja ikkagi palju asju enne koju valmis osta,
kui midagi hakatakse sellest välja tegema,
eks ju, aga lapsena ikka igal aastal uus kleit oli vaja
õmmelda ja nokid sellised väga olulised asjad olid juba
hästi palju aega ette valmis tehtud ja, ja siis,
kui see päev on, siis tuleb hommikul kirikusse,
kus saab ära tulla ja siis ristitakse vett
ja siis me kõik võtame seda vett, kaose kuju
ja joome ja siis jah, kogunevad kõik sugulased selle tuttava
esivanema hauale ja siis me seal hakkame pärast kirikuaega
sööma ja siis tulebki hirmask ja seal kiriku esisel platsil,
siis kõik saavad siis ka ja tantsu lüüa ja laat on seal
olnud kogu aeg järjepidevalt hästi ammusest ajast. Ja siis minnakse kodudesse veel Estravel kodus skaalat kõne
pidutseda ja. Aga see Seppäädnizza päev on tõesti jah,
selle saate nurga selline kõige-kõige rahvarohkem päev,
tegelikult võib öelda, aastateks tähtis kirikupüha ja,
ja hästi-hästi suure rahvaarvuga selline tähtis päev,
mida tähistatakse.
Kuivõrd te tajute, kas noorem generatsioon saab sellest aru,
miks tullakse kokku ja miks sellist traditsiooni on vaja
jätkata või on see selline? Hakkab hääbuma, äkki selline traditsioon ei ole karjak,
see hakkaja hääbuma, sest see l püha selline tähtsus
tegelikult antakse väga hästi kuidagi edasi,
et need esivanemad on selle väga hästi selgeks teinud.
Ja seda nagu jah, maast madalast, kõik lapsed võetakse kaasa
ja kõik, kõik, kõik toimub nagu, nagu päriselt ei ole niimoodi,
et nagu pea minema, eks ju, et et see, see on niimoodi jah
kestnud ja ma arvan, et kestab ka edasi,
sest jah, kõik teavad seda, mis asi see on. Ja eks meil need esivanemad siis, kui hakkavad vanaks
ja miks nad kogu aeg siis räägivad ka ja
ja õpetavad ka meid ja lastelastele ka, ütlevad,
et, et oot, kui minna nüüd ida poole, et siis qaeg Etti
minna aruna tai ja koristama peab tulema sinna surnuaeda
ja küünalt peab panema põlema ja ja siis nüüd see kõlba ju
mitte kovski, rääkigu kõrval oma kõik külalise
ja muu haud on tühi. Nii et noh, ei, see jah tundub, et ei katke. Jätkame ringkäiku Saatse muuseumis, kus meid võõrustab
muuseumi perenaine ja varahoidja.
Tea Corena. Nonii vaatame siin, mis siin veel ilusat tudengit,
närvilise asi ja sättinud ülesse selle nii-öelda seto tare
köige olulisema nurgaga.
Kõik nurgad on jälle olulised muidugi.
Aga see pühase nurk siis ka ikkagi kodudes on ka niisugune koht,
kus kus siis on selle piirkonna kiriku pühakuid koon ja,
ja selline uhke kapp ja veel uhkem, eks ju ka ikooniline ase
all peal ja et see on niisugune üks väga oluline osa siis setotarest. Kas need teisedki on siin ei koonilinud ja kas nendega on ka
mingisugune spetsiifika, et milline see peab olema?
Värvimismuster, sest ma näen, et need on ikkagi väga erineva
kõik või see on ainult perenaise või kuduja enda.
Ja nüüd tal on muidugi teatud kindel pikkus,
kui pikk ta peab olema.
Aga muidu nagu on kuninga nagu kellelegi võimalus on millist,
millisest värvist lõngast teha või, või,
või millist mustririda sinna kududa, et see on nagu küll
vaba valik ja värvida nagu sellest osast,
et see, mis meil siin kohe katab seda ikooni kappijat,
see on siis nagu algselt olnud see õige seto tekstiilipunase
värvitoon madarapunane ja siis nad väidavad,
vanemad inimesed, seda on saadud siis värvmadara taime juurest,
et siis sellega värvimisel tuleb siis selline õige
või mis õige kõige vanem selline toon, mis on olnud nagu
ja see on väga ilus toon ja seda on nagu peetudki,
siis üks nägu punaseks, kas õigeks seto punaseks hiljem on
ka sai ja ja noh, hiljem on tulnud siis selline tumedam punane,
kuna siis hakkasid juba poevärvid tulema
ja siis ikka inimesed teevad lihtsamalt töid
ja siis muutusse siukseks kirsipunaseks. Mingil ajal on siis lausa niimoodi maalitud,
aga see nagu on ka ei ole väga. Need on nüüd need ei ole vähe ka, aga see ei ole nagu sihuke
traditsiooniline äädikas kootud on olnud.
Et see on niisugune natuke nagu mingi moemoega kaasa tulnud
mingise pühase rättide teema ja siis pärast on ikka seto
naised hakanud jälle kuduma neid, kes tahab,
sest väidetavalt neid maalisid vene kunstnik.
Nii, aga nüüd jäi mul silma seal mingi lapselaps lõiksin
seina ja kõik lapsed, kes sünnivad, tuleb ju siin meie
kultuuris kohe ära ristida. Ja sellised uskumused just nende laste puhul me oleme siia
välja poonud.
Setud on väga sellised igasuguste märkide
ja selliste tähelepanekute osas väga sellised.
Püüdsid seletusi leida igasugustele nähtustele,
et noh, siin on ka nagu näiteks, et see lapseke,
kes siis väiksena on hästi tatine ja et see sellest saab
siis tark laps, tark inimene, tark mees kunagi,
kellel silmad haiged, nägi siis peeglit liiga vara
või kuidas? Nojah, selline arvamus on, et ei ole vaja näidata kõiki asju.
Sea põhk aseme all tagab lapse hea une, ikka seesama
puhkmida pannakse seale alla, pannakse siis voodisse ka?
Oi ja käsitöönurgakene ka ja ano seto käsitöö ongi ka
väga-väga uhke, väga peen.
Oskad tõtt-öelda on siin lähikonnas selliseid inimesi,
kes mõistavad üldse nii peent käsitööd enam teha.
On ikka, on ikka siin, setomaal on ikka väga palju neid käsitöömeistreid,
kes oskavad ikka väga hästi nei vanu asju teha,
kududa, heegeldada, kangastelgedel kududa,
niiet seto värviline pits on seal hästi,
uhk, pitsiliik ja, ja need on kõik ja väga sellised väga
peene näputööasjad, peened, et sellega on vaja palju vaeva
näha ja. Aga nad on väga-väga-väga käsitöölembelised küll,
jah, kust hangitakse need vägevad sõled,
mis on naistel kaelas, on ju ka tohutu meistriteos,
oh ja ah ikka on ja onu eks ikka on, on läbi aegade olnud
neid hõbeseppasid, kes neid siis valmistajad. Kuidas sellega oligi, et kas mingisugune staatus järjest
andis sulle neid kulinaid nii-öelda juurde,
jah, nii et abielunaisel on see suur sõlg
ja aga kas, mida rohkem kette, mida see tähendab?
See tähendab seda, et tütarlaps kasvab rohkem kogu aeg
järjest suuremaks ja, ja siis ta tahab panna endale
ja jälle ilusamaid asju kaela ja siis need kogunevad sinna,
need keti read. Alguses on vähe ehteid, järjest tuleb juurde.
Ja siis tuleb ükskord sõlg, jah.
Ja siis ehteid on nii palju, kui sa ise ise suudad need
endale muretseda või kaelas kanda Vigalas,
sest ega see vist väga kerge ka ei oleks. Nii, aga te toetatasin ühele toredale ahjule
ja seen on terve hulk igasuguseid sõnu, kas siit saab
mingisugused read kokku lugeda või need on üksikud sõnad,
siin ikka saab lugeda, siin on küll niisugune laulusalm,
mida on natuke raske lugeda, aga siit siit saab küll täitsa
korralikult lugeda.
No miks meil üldse ahi on täis kirjutatud,
ega see päris õige vist ei ole, et tegelikult see ahi on
ikka sihuke püha ese tegelikult seto tares,
aga no kuna meil ei ole päris õige seto tare
ja meil ei ole ka seda öelda seda seto ahju vene ahju. No siis me lihtsalt ka julgesime kirjutada,
aga miks me üldse kirjutasime siia midagi,
et selgitada inimestele või rõhutada seda,
et tegelikult on väga oluline suhtlemine noorte
ja vanade vahel, et kui vanasti sai siis sinna ahju otsa
ronida külma põranda pealt?
Vanemad inimesed ja noored lapsed said siis omavahel seal suhelda,
räägiti muidugi igasuguseid jutte ja, ja meie oleme just
tarkuseterad sellised kirjutanud, et noh et siis vanemad
kindlasti õpetasid noori, tänasel päeval võiks nad ka rohkem suhelda,
et tänasel päeval oleks isegi tore, kui me seal ahju peal
niimoodi koos oleks ja siis need noored juba õpetaksid meid
ja me kirjutasime sellepärast et seda nagu teemat natukene rõhutada,
et, et see vanavanematega suhtlemine on väga oluline. Nii, aga äkki loeta meile vis tarkus, kirjal saime selle
külje peal.
Näiteks lats ikk väist ime Iklast laps nutab siis,
kui ta näiteks noaga näppu lõikab.
See väist ongi siis nagu nuga, ta nutab sellepärast,
et ta noaga näiteks endale sõrme lõikab,
siis on tal suur valu ja suur mure.
Aga emad nutavad lapsi, see tähendab seda,
et emad siis muretsevad lastepäraste, kui lastel on midagi halvasti,
siis siis ema ema muretseb ju kogu aeg nende pärast. Isegi siis, kui nad suured on.
Ja, ja see on ka väga oluline, et kuule mõtsa siis nurme pääl.
Et see on ka niisugune nagu vanasõna või tarkusetera,
et kus siis saadi inimese toidulauale siis asju,
eks ju, aiast, nurmelt ja metsast ja no need aastad ei ole
ju kõik vennad.
Mõnel aastal on nii, et metsas on hästi palju marju
ja sealt saab hästi palju Salble midagi korjata,
et siis sealt aiasaadused on jäänud viletsamaks
või siis vastupidi. Et metsas pole ühtegi marja, aga siis seal aias kasvavad
kõik hästi, just sellel aastal. Nii, kes meil siin köögis räägib? Üks klaasil käib sõirategu ja üks lauluema khati looma,
kes meil siin setomaal on elanud. Ja nagu väga autentne tunnesin köögi osas,
kas see on ikkagi nagu päris köök siin ja see ongi olnud
sihuke köögiruum, see on ka kooliajal olnud koht,
kus siis lapsed on söönud oma võileivakest
ja teed tehtud.
Et see on jah, kogu aeg selle sihuke pliidiga koht on.
Kas need on mingid või masinad, vändad, need on Raimasinud,
just nii erinevad kõik. No ja need on hästi vanad, see punakas on juba kuskilgi
seitsmekümnendatel olnud kasutuses, veel on see kõige vanem,
huvitav, mis ajast pärit võib olla, täpset aastaarvu ei tea,
kaks esimest on, on hästi vanad, see kapp on muidugi hästi vana,
nii et 100 piires nad juba võivad olla küll kindlasti.
Ja muuseumi asutaja on selle toidukappi siis omal ajal väidetavalt,
nii ta ise rääkis, ära, päästnud kuskiltki maanteekraavist
või ehk siis kellegi talust juba välja visatuna vana mööblieseme,
no et selliseid väga ei ole alleski. Mis see veel on huvitavat sellest, mida võib-olla tänapäeval
ei tunne isegi jääki ära adis selle asjaga teha,
ta võiks sellist riistapuud mõnda?
Sõin Kulpide kõrval üks hea varaline oks,
see on ikka väga tuntud asi.
Kas see on ka sõiraga seotud, kuidagi juhazede saab sõira
tegemisel kasutada see on siis see nii ta vahustaja,
millega siis saab vahustada tehakse siis kuusepuust
või männipuust või kuidas keegi teeb, et siis kui see
kuuseke viiakse välja, siis seda lõigatakse latva ära
ja tehakse siis selline putru Männas või hüppaja? Näed ja, ja ka üpris vanad näevad välja.
Ja need on ka vanad ja oh, sest siin jahvatab tiga muidugi siguri.
Sigurikohvi oli siin ju alguses ikkagi. Ahah, nüüd käib seal ekraanil keraamikat
ja siin piirkonnas on hästi palju neid savinõudemeistreid elanud,
et Bert aku külas on siin kohe seitse-kaheksa meest omal
ajal tegelenud sellise käsitööga. Aga kus te olete üldsegi saanud oma kollektsiooni siia muuseumisse,
need esemed, no need on kõik selle piirkonna inimeste
kodudest pärit, et muuseumi asutaja oli ikka selline väga
karismaatiline tegelane, kes kes sulandus
ja kogukonda väga hästi ja, ja, ja tegeles sellega ka väga
korralikult ajaloo õpetaja, nagu ta oli.
Ta võttis selle südameasjaks, et seda setu kultuuriainest,
eks ju esemete näol siis kuidagi koguma hakata. Ja sellest sai ikkagi väga suur selline ja esemekogu lõpuks. Nüüd mulle jäi silmuse seened seto kultuuris köögi seina peal,
head raha teenivad setod suvel puravikukorjamisega.
Nonii, mina just sõin puravikusuppi.
Väga maitsev oli, et seened, ma tean, kui mujalt Eestist
kukeseeni ei saa, siis setudel on ämbrit korvid kuhjadega täis,
et kuidas, kuidas siis selle seenemajandusega siinkandis on ka?
Seen on olnud jälle oluline selline toit,
eksju, kus talveks ju hapendati ju männiriisikaid ärikaid,
riisikaid, ühesõnaga. Need olid ju ka väga oluline sellise paastuaja toitu,
eks ju, ka seinad on olnud väga oluline osa sellest
toidumenüüst mis veel on väga omapärane seto köögis palju
hästi olulisel kohal on olnud need ahjutoidud.
Et see on nagu iseloomustab, et. Et ahi, siis oli ikkagi mitmest küljest ja oluline.
Ja noh, ja siis Sueerse, seega on nüüd selline sõira ei ole
muidugi ainult nüüd üksinda setomaal, aga ka siin ikkagi
väga oluline pühadetoit, mida siis vanasti tehti.
Et tänasel päeval ka kõige kõige muu kõrval,
mis meil, mida me nüüd, eksju, kasutame pühadetoiduks,
aga aga sõir on siis sealt niisugune ka oluline.
Ja see vist ei ole päris niisama suur kunst sõira teha,
et ei ole nii, et igal ühel on täpselt sama asi
ja noh, sama asi on, aga eks ta ikka natuke erineb ju,
sest iga perenaine perenaise käsi teeb ju seda asja ikka erinevalt,
aga üldjoontes on ikka jah see sõir ikka üks
ja sama asi. Aga eks ikka maitsed ja need tulevad natuke erinevad. Nonii aga vaatame siin, läksime nüüd mööda siin
rahvarõivastest või rahvarõivaste kapist.
Rahvarõivaid on veel tegelikult meie muuseumis väga vähe,
kuna meie muuseumi asutas meesterahvas, eks ju,
siis ta ja pööras tähelepanu rohkem sellistele tööriistadele
ja sellisele muule valdkonnale, aga noh,
ikka midagi on.
Kas need on nüüd ka sellised ajaloolised rõivad,
päris kauge aja tagant või kust need kõik on pärit? Neid on ka ikka jälle kohalike inimeste käes siis annetatud
siia toodud siia, et ja andmed on 30.-te vahel vast tehtud
ja ja mingil ajal siis siia jõudnud.
Huvitavad see kangas, nii mustriline, meievanused on ka,
peab oskama kududa, ise telgedel jälle ikka väga peen,
peen töö on.
Aga kas vaatama ka seda uuemat heakorra,
see tundus väga müstiline. Siit jälle läbi.
Ahah, siin ka teisel ahjul ka tarkuseteri. Siin on nagu sellised puud Kudan ja keelepuud,
lagunenud juust täitsa Sitsiilia, Napoli,
Portugali ja siis, et mitu miljonit neid siin
ja seda räägivad.
Et okei, et siis nagu ka peetakse üheks selliseks oluliseks teguriks,
mis, mis võib tekitada piire, eks ju, et kui sa keelt ei oska,
et siis tekib ju mingi piir ette.
Ja keel on siis ka üks noh, oluline osa ju selle kultuuri säilimisele,
eks ju, või setude säilimisel, kui seda keelt enam ei oska,
siis see ei ole ju enam seto, eks ju. Kas need läbipaistvad osakesed siin puudel need ongi siis
juba kaduma läinud, keeled?
Ida-Balti puu küljes on väga palju läbipaistvaid osakesi kahjuks.
Ja idagermaani.
Aga vest, seto keelel ikkagi elujõud on,
et no see on, see on meie eesmärk, et ta ei muutuks siis jah,
läbipaistvaks, et eks me selle nimel siis kõik siin töötame
muuseumis ja koolides ja lasteaedades. Aga kuidas näiteks muuseumist tegeleta selle keele alal
hoidma misega?
Tegelikult selles, mis väga ei ole, aga näiteks Värska
muuseumi siis ju tegelikult Muuseumi giid räägibki ainult
seto keeles ükskõik siis, kas tulevad lapsed või,
või tulevad täiskasvanud, et tegelikult nagu on õige,
peakski rääkima seto keeles.
Nonii, aga siit puude juurest meil on veel ühte ruumi minna,
kas siis ongi veel viimane koht, kuhu me võib-olla siin jõudnud? No muidugi, ma ei käinud ka teisel korrusel,
aga ahaa no vot, siin on nüüd selline seppade sihuke sisekaemus,
et kui see oli selline laiemalt käsitletud teema,
siis siia oleme konstrueerinud, sellise seto naise elukaare
siinses ongi toodud välja need kõige olulisemad etapid,
eksju, inimese elus, et sündimine, ristimine,
laulatus on siis seto kultuuris ka natuke erinev,
eks ju. Õigeusu kirik, kus laulatustseremoonia on niisugune
väga uhke asi. Siis tuleb see abielunaise periood naise elus,
lapsed, võib juhtuda ka, et naine jääb leseks,
et siis tuleb ka mõelda, mis edasi saab kas minna uuesti
mehele või kuidas siis mehe roll seal talus saab täidetud nii-öelda.
Et siin kultuuris on ju olnud niimoodi, et naistel
ja meestel on tööd, mida siis naised ei tohi teha
ja mida siis mehed ei tee, loomulikult talus oli vaja mõelda
siis nende meestetööde tegemise peale tol ajal juhul kui,
kui keegi jäi leseks ja seal lõpus on siis selline punase
niidiga tekitatud selline ristimärgikene
ja seal on üks puunõel veel ja ja küünlad
ja see siis tähistab seda surma lõppu. Ja ka, et siis sellised vanad matusekombed on ikkagi alles,
et me ikka, mida me teame, siis me püüame ikka neid kombeid
siis lahkunule kaasa kaasa anda, mis, mis on ette nähtud
kaasa anda ja ja viia siis nii-öelda see matus läbi siis nii,
et nii nagu kombeks on olnud.
Ja siit siis jah, saab vaadata Ühte joonisfilm,
mis on nagu võtnud väga põhjalikult kokku tegelikult sellise
setomaa ajaloo. Et aastast 1902 kuni siis 90.-teni välja on siis näidatud
kõik ära sellised olulised ajaloo sündmused
ja selle ühe seto inimese elu lugugi ja et mis siis,
mis siis need ajaloo sündmused, mis on olnud
ja kuidas need on mõjutanud siis seda setode elu siin setomaal,
et see on tegelikult selline päris huvitav,
päris mõtlemapanev film, mitte ainult setudele tegelikult
siin inimestega suheldes ütlevad nad, et,
et, et see annab väga palju mõtteainet ka mitte setule. Üleüldse siis nagu sellisest inimese elust võlli üle summaga olla. On maakonna. Maana. No aga Näima vaadid vaasi. Hääd paake. Do perre Joosi. Toolema elule. Hull määraja looja loodud. Buss ET kaasu. Kaugel külas teeb ülevaate Saatse muuseumist,
mille nii-öelda peahoone esimese korruse tubadele tegime
muuseumi perenaise Dia Korela ka tiiru peale.
Seadsime seejärel sammud ka teise korruse ruumidesse. Ossa siin on mingit huvitavat Recovad. No vot, kuna see muuseumi asutaja seal ajaloo õpetaja,
eks ju 92. aastal suri siis võttis selle tema isa töö üle
kunstnik Renaldo Veeber.
Et siis siis tekkis siin muuseumis kui selline kunstitegevus
selles mõttes, et ta ise siis tegelasnagu kunstiga
ja ootas ka külastajaid, muidugi siis ta tapozneid Pekosid
siin kenasti puidust ja maalis siin küll hetkel ei olegi
tema töid väga palju väljas, kui ainult see nurk on temale pühendatud. Et tegelikult maalis ka väga toredasti setu maastikke ja,
ja teatud teemasid on tal ikka setomaast ka,
see ka muidugi on setomaast, et et hästi,
palju neid külasid on meil jäänud nagu tühjaks siis neid
polegi nagu varsti enam kaardi peale, et kes siis selle
külaelu üle võtavad, eks ju, et hundid.
Et tegelikult tähendab maalist teisi ka,
et noh, need on tal erakogus oma abikaasa käes praegu. Aga et seda kunsti teevad siis nagu veel siin majas nagu
pikemalt hoida, siis me olemegi nüüd selle toa,
sest nagu selliseks kunstigaleriiks teinud,
et igal suvel tuleb siia siis mingi näitus kas siis
setomaaga seotud inimeselt või siis mingi setoteemaline näitus,
et siin on olnud juba täitsa paljude inimeste selliseid
harrastuskunstnike töid väljas ja ja siin on siis hetkel ühe
asja elav näitus, kelle isa näiteks siin majas õpetajana
töötanud ja ta tundis, et tore läks siin selles majas nagu
tema näitust üles sättida ja siis sai selline valik tehtud. Aga, aga siin on ja päris huvitav keraamika.
Selline see maa siin, et see ei ole nüüd setopärane näitus,
aga noh, et inimesed on seotud selle paigaga,
et ohoh ja siukesed viilutasime selle selle pika pliiatsiga,
aga ta on maalinud ühe seinamaalingu ka seda ei ole hetkel
seal kõrval poolasem näha.
Aga mis siin oli, huvitav siis selle kooli ajal,
kas siin olime mingisugused magamist rahvalt kambas,
siis kooliteenijad või see ülemine korrus ei ole olnud vist
kooli käsutuses, siin olid ilmselt siis kas siis elu eluruum
või said nad siis siin niimoodi ööbida? Ma ei teagi täpselt, tegelikult. Aga kuna siis selles maas on kool olnud ja saatses enam
üldse tollel ajal, kui me seda näituse alustasime teha,
et siis ei olnud üldse saatses kodust pool ära,
siis me otsustasime, et see koolinurk või siuke koolituba
võiksin muuseumis ju olla, aga see on küll niisugune
nõukogude perioodist, aga aga siis me tõime ära need,
jah, need ainekabinettide kapid ja ja hästi palju õppematerjali.
Ja siis me siin nüüd näitame. Ja see on see pikk pioneerikoondustel out,
kui kellelgi tuleb meelde, kui ta on seal neid
malevapäevikuid joonistanud.
Väga hubane on siin, aga see on vist selline madalam nüüd
madalam jah, hästi madal on jah, see teine korrus
millegipärast siin on siis.
Ja seal töö rosina Narvas olid ja sina arhiivikapid.
Siin sellel majal on olnud. On olnud suur raamatute ja selle tõttu on ka kenasti neetud aastatud,
siia võib kaasa minna, siis tuleb, tuleb jah,
nüüd soe. Kes siis vaadata, seda ahmist saatsime ussimi.
Ma vastan siia õue korraks ka. Kuumast logiseb, põratsin.
Aga missugune vaade?
Täiesti uskumatu, eriti praeguse ilmaga tuult ei olegi,
kõik on vaikne ja seisab. Et selle õueala me tegime ka siis 2010 niimoodi korda,
sest see oli nagu kasvanud ära võsaja ja kulu alla,
et, et noh, see on selle, selle maja krunt kuni selle kuuseheki,
nii et siis tegime, kordad kooliajal muidugi oli siin hästi
ka hästi korras.
Siis oli siin pool territooriumi, oli kooliaed
ja poolelistaadion, tegelikult oli see tollel ajal ka väga
korras ja väga-väga uhkes kasutuses tegelikult just
sportimiseks ja selleks aiand. No nii-öelda jah, lapsed käisid seal aias tööl.
Ja muidugi meil on metsarada ja matkarada
ja jah, see kogu see kinnistu, mis siis aastal 1910 umbes
siis härra selle krundi ostis või selle kinnistu,
et see on peaaegu kõik muuseumi käes ka.
Noh, osa on seal küll mingit veekogu kinni kasvanud juba.
Kui siia tulla, siis siin on ikkagi täiesti terve päev sisustatud,
ilmselt selle päeva asjab ära, annavad selle saab ära
sisustada küll jah, et sealt toitlustus tuleb ka siia
kohapeale kokku tuua ja siis saab olla küll hästi pikalt
ja väga tore on siin. Väiksed majakesed nööridega seal paistabki puude taga. Võib tulla ja jääb ööpäevaks jää. Selline see maa Aga kui rääkida nüüd muuseumi külastajatest,
kes siin käivad ja kas siia tullakse midagi konkreetset
otsima või uurima või mis läbilõige on sellest
külastajaskonnast siin siia tulevad tegelikult inimesed,
kes, kes on nagu ikkagi huvitatud nagu sellest Patkonnas,
tähendab, et kui nad teavad, et siin on muuseum
ja nad ei ole käinud, sest nad tahavad siin käia niimoodi
juhuslikke möödaminejaid ju meil siin ei saa olla,
sest siit edasi enam ei saa. Et siia peab ikka päris teadlikud tulema
ja eks nad tulevadki, et kui nad on siinkandis
ja tahavad käia selle kandi kohti läbi, siis nad tulevad
siia ja kui teil on ka huvi, loomulikult ikkagi muuseumi,
kui sellise sellise asutuse näituste vastu,
siis ikka neid ikka, neid on päris palju.
Kes ikka tahavad neid muuseumi vaadata, et
ja ega siin selles nurgas ikka ei ole, võin julgelt öelda
väga palju meie enda Eesti inimesi ei ole veel käinudki. Just seda näitust näiteks seda vana näitustki vaatamas,
et. Meie aga ootame siin, loodame, et nad ikka jõuavad
ja tulge Saatse muuseumisse, siin on väga,
väga tore. Mis muuseumid, kuidas teile endale meeldib käia,
olete selline muuseumi tihe külastaja või on siin saate oma
limiidi täis?
Suvi läheb kahjuks niimoodi, et, et ma ei jõua mitte kuhugi mujale,
loomulikult.
Ma pean kogu aeg siin olema, pean kogu aeg valmis olema ühe
ootama inimesi. Ise ma väga ei jõua, mulle meeldib küll käia muuseumites
muidugi ja väga-väga käiks, aga ei ole sellist sellist aega ausalt,
et öeldes. Aga kui ma ikka kuhugi ei lähe,
et siis seal läheduses mõni muuseum on, siis muidugi ma lähen.
Et ikka väga põnev on, on vaadata, kuidas,
kuidas ka mujal nii-öelda esitletakse seda kultuuri ja,
ja mis põnevat on, on jälle uusi asju tekkinud.
Et muuseumi näitused vahetuvad ja, ja et see on ikkagi põnev. Ja ega siin väga ajaga laiata ei olegi inimestel,
kes mõtlevad, et oh, võiks tulla saatsesse muuseumisse,
sest oktoobrini olete lahti või novembrini.
Vaatame, see sõltub, et päris ju aastaringselt ei ole uksed valla.
Ja eks me võib-olla vähendame natuke seda sihukest
lahtioleku aega, aga üldiselt me ikkagi oleme olnud
ja siin paar aastat ei ole olnud, aga ikka tahaksime väga tegelikult,
et ka talvel jõuaks siia keegi, sest sest ma ju tööl pean olema,
sest talveperioodil ma tegelen siis varahoidja tööga,
nii et muidugi talvel on neid inimesi vähem,
aga on võimalik tulla alati ettetellimistega on ju alati
võimalik tulla. Ka talvel, kui me peaksimegi kinni minema,
et siis oodatud on ikka kõik siia lihtsalt peab varem
ühendust võtma. Googel külas Saatse muuseumis käis muuseumi perenaise
varahoidja pea Corelaga kohtumas Kaisa jõhvik.
Saates kõlanud muusika esitasid ansamblid viis Hellero
ja tseta. Kaugel külas?
