Kuula. Rändajat rändajad. Kuula rändajat. Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervist, tere. Jälle rändame sittujukate ilmadega Eestimaalt ära sinna, kus õhk on lämmatav ja niiske kus praegu on kevad, täpsemalt siis Amazonase radadele. Maailma veerohkeim jõgi ja tema ümbrus on täis imelisi taimi. Ja just neile ongi tänane saade pühendatud. Ja neid on seal tõesti uskumatul määral uskumatus külluses. Selliste helidega algab üks poroo indiaanlaste pikk rituaal. See rituaal kestab mitu päeva ja polorood on üks indiaani rahvas Amazonase süda. Kunagi oli seda rahvast kümneid tuhandeid, aga nüüd on järel vaid 8000, et rahva kohta on see tõesti pisikene killukene. Aga nende rikkalik pärimus on alles ja need helid, mis praegu kossid, oli siis selle pika pika rituaali esimene niisugune kutse. Osalema kõiki rituaalist ja samamoodi siis kutsume meie nüüd siis kuulajat osalema siis Amazonase taimeriigi avastamisest, sest nii nagu see muusika kõlab meie kõrvale üsna metsikult ja natukene isegi arusaamatult, aga, aga teisest küljest põnevalt siis täpselt samamoodi natukene metsikud, arusaamatud ja põnevad, on meie jaoks ka Amazonase taimed. Mille puhuks see eelmainitud rituaal oli sooritatud ja, ja mida nad selle rituaaliga Rituaal on konkreetselt esivanematele pühendatud rituaal, et nad siis kutsuvad osalema oma esivanemate hingi oma elus. Aga sellised päevade pikkusi rituaale on kogunenud aastaring tihedalt täis pikitud. Esivanemate hingede kaasamine toob nende ellu õnne ja jõudu. Kust ja annab neile jõudu elada, need aitavad elada nendel, kes on praegu parajasti elavad. Et see on niisugune veendumus. Ja nüüd siis inimeste maailmas taimede maailma. Jah, ja see, see taimemaailm on tõesti niisugune, et neid liike on nii pööraselt palju, et, et kui sa satud sinna keset seda metsa ja kõnnid seal rajal või liigud paadiga mööda kitsast jõge, siis liigiküllus lööb lihtsalt pahviks ja esimese okkana tekib pigem see elamus, et milline see mets üldiselt välja näeb. Väga teistsugune igatahes kui Eestis ja muidugi iga puu on eri liiki peaaegu, mis üksteise kõrval on, aga puudel on nagu metsal on nagu mitu korrust, mitu rinnet ja nüüd sellest kõige kõrgemast rindest veel üleval poole ulatuvad niisugused üksik küttepuumastid, son. Kummaline son just troopilistes metsades niimoodi, et niisugused üksikud noh, justkui mingisugused mobla mastidest või, või mingisugused tele mitu korda kõrgemad, kui see kõige kõrgem metsarinne ulatuvad nagu metsast, kõrgemale nende üksikute puude mõõtmed on ikka fantastilised, et ega neid igalt poolt ei leiagi, sest seal, kus inimasustus on tihedam, seal sellised puud raiutakse nagu üsna kiiresti maha. Aga just niisuguses puutumatus metsa osas. Me käisime ühel päeval oma etteretkel, et jõuda ühe niisuguse väga väärika puuhiiu juurde. Ja noh, need troopilised hiidpuud nad on nagu mujalgi tegelikult teistel kontinentidel. Et neil on tohutu suured juured, mis on nagu maa peal. Nii et näib, nagu need juured ei ole mitte maa sees, vaid nad oleksid nagu maa peal ja toestaksid seda tüve igast ilmakaarest. Kui kõrged nad siis on meetrites, no näiteks see puu, mille juurde me läksime, noh, ma niuke silma järgi umbes määrasin, ta oli kuskil üle 50 meetri kindlasti. Ehk siis ikka palju kõrgemad kui Eesti puurekordid. Ja tõesti niukse masti kõrgused ja need juured seal maapinna ligidal, nad on nagu niisugused, kuidas öelda nagu mingid seinad või mingid kilbid niimoodi nad on kitsad ja kõrged ja pikad, nii et nende plank juurte vahele. Kui sa niimoodi seisad, siis külje pealt vaadates inimene ei paista sealt välja, näeb tõesti nende seinte varjuna fantastiline nimetaks ka mõned hiidpuud siis see puu, mis nüüd sõltumatu üldiselt oli, see oli kapocki puu ja, ja ma mõõtsin ka siis noh enam-vähem ta ümbermõõdus oli kuskil 16 trit, see on jälle võrratult suurem kui Eesti kõige jämedamad puud. Hokipuu on muidugi tuntud kogu oma Soonasel kui selline eriline hiiglane ja ja seal, kus teda veel järel on seal ta kasvabki alati väga suureks. Aga teda on ka tuntud alati, kui niukse väärtuslikku materjalina ja teda on ikka hirmus palju ka raiutud sinna, kus inimene vähegi ligi pääseb. Et hinnaline puit ja sellel samal kapocki puul on ka huvitavad, viljanud on niisugused nagu pikad puust värtnad, niuksed, pruunid helepruunid, mõlemast otsast lähevad nagu peenemaks suured niuksed ja õieti nad on õieti puidust kesta sees. Kui sa selle avad selle vilja sisse on sees justnagu väga pehmed vatti täis söödavad ei ole söödavad aga seda vati, seda kasutataksegi, ütleme indiaanikultuurides nii nagu nagu siin meie olemegi harjunud näiteks kasutama kas või polstrina või või mingid debatid, teade või mattide täidis, Ena pehme küljealusena ehitusmaterjal ka vahel võib-olla milleks iganes, ühesõnaga, ta on pehme ja teda saab kasutada 1000-ks otstarbeks. Noh, ütleme peale nende puude, see, mida nüüd esimese pilguga sa muidugi märkad, et on väga teistmoodi, on see tohutu liaalide rägastik, mis ripuvad alla need köied sealt puude võradest ja vähenevad ümber puutüvede. Ja siis muidugi, puude otsas on epifüütseid, need on niisugused imelikud taimed nagu keegi oleks potilille pannud puu otsa kasvama. Ja tegelikult on nad just sellised taimed, aga nad ei vaja kasvamiseks mulda. Sest vihma tuleb nii palju, et nad saavad vihmaveega kõik vajalikud toiduained. Näiteks suur-suur, niisugune kasvuhoone. Nii et see on tegelikult müstiline, mida teeb selline lämmatav ja troopiline kliima. Niiske, lämmatav. Ta on ideaalne tuhandete kümnete tuhandete taimeliikide kasvamist. Aga nüüd need puud, mis kasvavad madalamal või tasa ja targu, päris madalal, mis võiks olla nende eelis võrreldes nendega? Hiiglastega igal puul on oma nii-öelda ellujäämise strateegia ja need tegelikult on niimoodi, et Need metsapuud jagavad omavahel eluruumi. Ja osa nendest eks üles pürgivad, need on hirmus valguse nõudlikud, aga need alumiste rinnete puud, nendel on jälle nii, et nemad lepivad väiksema valgusega ja nad saavad seal ilusti hakkama, aga nad leiavad selle nii-öelda teise või kolmanda korruse ülevalt allapoole, vaadates kus on ka võimalik oma võra sirutada ja sealse valgusega ilusti oma lehti, õisi ja, ja vilju kasvatada. Aga on nende elu nagu rahulikum, võrreldes puu hiiglastega või vastupidi, need on võib-olla rohkem kättesaadavad neile, kellele. Seal oli, see on nii ja teisiti, see on niisugune hirmus keeruline eluvõrgustik, mis seal puude erinevatel korrustel on, et need suured puud muidugi tormi suhtes kaitset omad. Aga samas on nende võimalused selles mõttes nagu suuremad, et nad saavad tõesti tohutult valgust ja päikest. Ja kõigil nendel korrustel elavad erinevad seeneliigid, erinevad, et loomaliigid ja iga puu on ise nagu pisikene maailm, mille peal ja ümber elab hulk olendeid, mõned aitavad sellel puul elada, mõned jal elavad nii-öelda selle puu turjal nagu parasiidid, eks ole, ja kasutavad seda enda jaoks ainult. See on igavene keeruline möll, mis seal käib ja elurütmid on hästi kiired ja kogu see ainevahetus on hästi palju kiirem kui Eestis, kõik kulgeb palju pöörasema kiirusega seal troopilise päikese all. Ja muidugi õisi on aasta ringi seal. Nii et meie olime seal siis kusagil nii-öelda Sealse kevade ajal ja siis oli seal ka neid õisi ja, ja need, mis silma hakkasid, on meie ütleme, lillekasvatajate jaoks kindlasti hästi tuntud, need olid helikooniad. Elikooniad on niisugused hästi suure uisikuga imeilusad lilled kui niimoodi püüda piltlikult kirjeldada, sest võisik näeb välja umbes niimoodi, nagu suurte lindude punased nokad oleksid sirutanud igasse ilmakaarde. See on midagi väga-väga eksootilist, ta õieti neid lilli saab Eestis nagu potitaimena kasvatada ja kasvuhoones, aga aga siin on nad lageda taeva all ja neid on palju, teinekord. Ühesõnaga, vihmametsapuud ei ela niimoodi kalendri järgi, nagu meil siin Eestimaal vaid õitsevad ja vahetavad lehti ja viljuvad pidevalt. Ja, ja samamoodi on ka nende lilledega, et alati keegi õitseb, keegi viljub, keegi alles tärkab ja näiteks orhideesid sadu sadu orhideeliik ja endale jäi lihtsalt meelde üks niisugune tohutult ilusad nihukeste Bioletsete suurte sihukeste eriti õrnade õitega orhidee. Ta kasvas just puuokste peal, seal kuskil kõrgel hakkas hästi silma ja tema nimi on näiteks lillakad. Leia, aga need orhideesid on seal tõesti rohkem kui mistahes lillepoes. Ja muidugi nendest taimedest, kellest me rääkima hakkame, et me pigem räägiksin nendest ainult kellega sai ikka ise nagu kokku puututud, kõigest lihtsalt ei jõua absoluutselt võimatu. Ja näiteks jõetaimedest ta on kindlasti see kõige fantastilisem, Victoria saan siis kõige suurema lehega vesirooside seltskonda kuuluv taim kuni kaks meetrit lehe läbimad, võib-olla isegi kaks ja võib-olla isegi kolm. Nii et kui sa teda vaatad seal vee peal, siis ta mõjub nagu niisugune pisikene ümmargune paat ja peaaegu et istuks peale ja sõidaks nagu muinasjutus inimeste ikkagi ei kanna, meil ei olnud väikest last kaasas, aga ma olen näinud kus siis väike laps küll istuks seal peal niimoodi nagu pöial liigub. Pidin ütlema ja ja ta ei ole nüüd päris vesirooside perekond, tan, kuulub vesi roosiliste sugukonda. Aga no igal juhul tema õis on palju suurem, meil Eestis on kaks vesiroosi liiki, aga see õiekuju on hästi sarnane meie vesiroosi omale. Aga, aga noh, sellele Victoria õis on lihtsalt hirmus palju suurem, hästi keeruline, tohutu niisugune keeruline ja põnev õis. Niisugune nagu mingi labürint, kui sa sinna sisse vaatad ja kummaline, et mõned õied on valged ja mõned on niisugused roosad ja see on loodusteadlaste poolt väga hoolikalt välja uuritud, miks see nii on. Ja see on väga huvitav, nimelt valge õis on see, mis puhkeb esimesel päeval valget värvi ja see meelitab ühte erilist Martik, et kes on siis selle Victoria jaoks väga elulise tähtsusega, see mardikas läheb sinna, ta näeb, valge õis meelitab teda, ta läheb sinna sisse, ringi, tuustima, nektarit otsima, aga ta tuli parajasti ühelt teiselt vesiroosi õielt ja nii ta toob selle teise vesiroositolmu nüüd selle õie sisse kannab seda edasi, aga ta eksleb ja keerleb selle Victoria tohutus õies ringi ja enne, kui ta sealt välja jõuab, tuleb õhtu ja Se Victoria sulgeb oma hiigelsuure õie ja see mardikas jääb sinna sisse vangimajale mujale vaielda. Võib-olla seal on täitsa hea olla mõnus nektari lõhn ja siia palju ja ja hommikul kui see õis jälle avaneb, siis on ta muutunud roosaks ja nüüd pääseb see mardikas sealt välja. Ta on nüüd endale keha peale korjanud selle õietolmu ja läheb nüüd tolmeldama järgmist õit otsima uut valget õit. Aga kui ta näeb kusagil, et niimoodi lennates seal jõe kohal, et seal on mingisugune niisugune roosa võis, siis selle peale ta ei lähe, see ei meelita teda. Et see on niisugune huvi ja, ja keeruline, on niisugune kahe olendi omavaheline välja kujunenud suhe nagu suur maalritöö troopilises looduses ja, ja mõlemale väga meeldiv. Ja huvitav on see, et sellesama Victoria nimega, et et kui inglise teooriat teda esimest korda põhjalikult kirjeldasid, siis nad panid talle loomulikult nimeks kuninganna Victoria järgi Queen Victoria ka kuninganna auks. Me oleme siis selle maa aastanud, anname kuninganna nime kõige uhkemale taimele, andsid teisigi nimesid seal taimedele ilmselt ja oma kuulsat ajalooliste tegelaste järgi, aga näiteks kohapeal tohutult palju vanem nimi on sellel samal taimel. Iru B ja see on sealse indiaani rahvakeeles, need on koera nii rahvas ja nendel liitub sellesama fantastilise Victoria kohta hoopis üks vana müüt. Ja noh, lühidalt on see umbes sedamoodi, et kunagi ammu olevat kuu taevas käinud aeg-ajalt külas kõige kaunimatel indiaanitüdruk Hotel. Ja üks indiaanitüdruk tahtis, et see kuudele tuleks külla, aga kuu ei tulnud ja ta nii hirmsasti igatses seda kuud ja temaga kohtumist. Ta kõndis mööda metsi ja jõeääri, ühel õhtul vaatas vette ja nägi seal kuud ja mõtlesin, et nüüdse kuu tuligi mind vaatama, hüppas vette ja Kuu nägi seda ja tal hakkas niivõrd tundis niivõrd kaasa sellele tüdrukule, kes olid nüüd teda niimoodi kohtama tulnud. Et ta muutis samal hetkel selle tüdruku selleks tohutu suureks ja ilusaks jõetaimeks. Imeilus legend ja, ja praegu on näiteks paljudes Lõuna-Ameerika maades pannakse tüdruku nimeks Iruppe, kõik teavad, et see on see noh, nii-öelda Amazonase vesiroosmaailma suurim ja uhkem vesiroos. Ja no muidugi selle mõttega emad panevad seda nimed minu tüdrukust, taks, sama ilus, kui on see vesiroos ja see on naljakas, et, et see on nüüd siis nii-öelda kohapealne Ta viis. Aga need inglise nimepanijad, nemad siis mingil ajal hiljem said nagu aru, et see on ikka natukene liiga räige nimi. Natukene isegi ütleme, kolonialistlik ja poliitiliselt ebakorrektne. Ta kuninganna Victoria on, on taimenime ja, ja siis nad muutsid. Ta on sihukeseks natukene viisakamaks. Praegu nimetavad seda Amazonase Viktoriaks või Amazonase hiidvesi roosiks ja ladina keeles kadanimi nüüd muudetud niimoodi, et Victoria oma soonika. Aga minu meelest see on huvitav, kuidas. Ühesõnaga, üks mõtteviis, see on see Euroopa kolonist ja oma, kes paneb siis taimede nimesid nagu inimeste nimede järgi. Aga seal see kohalik mõtteviis, traditsioon paneb inimestele nimesid nagu taimede nimede järgi, et see on päris huvitav mõelda, et selline erinev lähenemine taimedele. Aga kui mõelda nendele tohututele hulkadele, taimedele, kes seal metsades on, siis on ju alati tore kohata vanu tuttavaid ja nende hulgas igale eestlaselegi väga tuttav näiteks kakao, eks ole, me ju kakaod tarvitame ja tunneme, aga kakaopuud ma olin varem näinud küll istandustes näiteks kusagil seal Jaava kandis. Aga see Amazonase metsad, see on ju kakaopuu algne kodumaa. Kakaopuust on kunagi ennegi juttu olnud, tuletame meelde, kas kakao lõhn oli tunda. Ei ole, see on pikk ja keeruline protsess, kuidas kakao lõhn sinna tekib nagu kohviistanduses pole kohvilõhnad, ei ost ja kakaopuul on, kui sa näed teda looduses, on huvitav, tema viljad ei kaslamite okste peal vaid otse tüve peal. Nad näevad välja ka nagu mingid värtnad ja kus sa selle lahti teed, seal sees on ka mingi niukene vattias ollus ja seal on pisikesed seemned ja nende töötlemisel saadakse lõpuks kakao. Aga kakaopuu seal metsas oli sageli küll niisugune üsna igerik, ta ei olnudki nii uhke nagu mõnes istanduses, sest seal on tal valguse puudus. Aga igal juhul on see tema kodumaa, see Amazonase mets. Ja siis veel üks niisugune, noh, Eestis lillekasvatajad tunnevad kindlasti kannatuselille. Täidame neid kannatuslill ja Amazonase metsades on neid kannatuslilleliike palju ja ta kasvab vääntaimena. Tohutult kaunis keeruline õis, üks kõige kauneimaid üldse maailmalillede seas ja üks nendest kannatuslilleliikidest on veel väga eriline tema nime all PUR kannatuslill see nimi ei ütle võib-olla mitte asjatundjale palju, aga kui öeldakse, et vili nimega passioon või siis näiteks mahl, passiooni, mahl seal meile ju enam-vähem tuttav, seda saab poest. Ja vot see ongi selle PUR kannatuslille vili tegelikult. Nii et segi on pärit Amazonase metsadest algselt ja siis on veel üks niisugune huvitav tutvus, mis seal kohapeal sai tehtud, see oli Brasiilia parapähkel, mil mõnikord müüakse poes ka neid nimetatakse Brasiilia pähklitega või, või parapähklit, eks niisugused aunad on umbes nagu, nagu mandlid, aga palju suuremad, pruunid, väga erilised, haruldased ja küllalt kallilt pähkleid. On võimalik Eestis poest osta ja seda maitset suhu saada. Seda parapähklit ma küll teadsin, aga vähemalt seda puud kunagi metsas näinud ja siin ma nägin, see oli üllatav, et ta on väga võimas puu metsas kasvades hästi suur. Hästi jäme, hästi kõrge, sa vaatad sinna üles latva, sa ei näegi neid lehti ja neid vilju. Aga et sa saad kindlasti aru, Ta on see parapähkel, sellepärast et sa vaatad puu alla, siis seal maas on niisugused noh, kas hästi suure tennisepalli taolise niuksed ümarad kerad pruunid ja enamasti on nad juba lahti hammustatud ja nende sees siis mõnikord sa võid leida mõne üksiku pähkli. Aga need, kes neid lahti on hammustanud, sellel on noh, jälle umbes mingi niisugune suhe nagu ühe loomaga. Nii nagu me siin eespool rääkisime, selle Victoria teda tolmeldava mardika vahel, et seekord see, kes suudab seda parapähklikoort läbi närida selle loomakese nimi on parapähkli Se, vooruse Keston on tohutult kõva tohutu maks ja enamik loomi ei saa seda läbi näritud, aga kuuti saab. Ja tema muidugi maiustab nendega aga väga tihti ta korjab endale siis nii-öelda halvemateks päevadeks pähklivarusid igale poole metsa alla, kuskile sambla sisse ja rohu sisse ja mulla sisse. Ja väga tihti ta unustab ära, kuhu ta need varud täitis. See on inimlika üsna loomalik, arusaadav, nisugune hajameelsus ja need loomulikult saavad siis uute parapähklipuude alguseks need paigad. Nii et see on tore. Aga eks me muidugi loomadest Ime põhjalikumalt järgmises saates, mis küsimus mul siin tekkis, et me oleme nüüd taimede puhul kõvasti ülistanud nende ilu ja võimsust ja lopsakus, aga kindlasti on nende hulgas ka suurepärast raviomadustega taimi, ehk siis teisisõnu, et äkki mõne sõnaga lähemalt sealsetest ravimtaimedest džunglis. Lisaks nendele olemasolevatele nende raviomadusi Täna on, neid on ikka hirmus palju ja ja võib-olla ma räägiksin mõnest, kellega jälle sai põhjalikumalt tuttavaks ja need on pigem niisugused kuidas öelda, nad ei ole puhtalt nagu haiguste raviks, vaid nad on rohkem ütleme väga tervistavalt toimega tervele inimesele tarvitamiseks ja, ja teistpidi annad eestlasele praktiliselt tundmatud. Ja üks nendest oli niisugune, noh, meil oligi seal niimoodi, kui me seal liikusime nädalat seal mööda jõge, aeg-ajalt laeva meeskond läks lihtsalt kuskile džunglisse ja tõi väiksema paadiga meile mingisuguseid džunglivilju ja niimoodi me saime need maitsta. Ja üks nendest oli näiteks niisugune, mis nägi välja nagu pisikene kookospähkel. Ja nemad ütlesid, et selle nimi on kupos suu ja kui nad selle lahti tegid, siis seal sees oli niisugune kollakas viljaliha ja sellest sai ka mahla teha. Maitse oli küll täiesti teistsugune kui kookusel see viljaliha niukene mõrkjas, aga samal ajal ka magus ja põhiliselt oli ta ikkagi meeldiv, aga niisuguse omapärase kõrvalmaitsega ja mahl oli niukene hägune niuke valkjas. Ja minu meelest noh, natukene niisuguse arstirohu maitsega Oligi siis ravimtaim või osaliselt lähemalt. Jah, ta on just loetakse niisuguste tervistavate viljade hulka, et nad tasakaalustavad organismi ainevahetust ja ühesõnaga tugevdavad nagu immuunsüsteemi ja noh, niisugused, mida iga terve inimene võiks iga päev veidikene tarvitada. Aga Eestis ei ole võimalik seda maitsta ega, ega proovida, kas mis tahes kujul Meil ei olnud vist üldse enamik sealseid tervistavate omadustega taimi tundmatuks, samas kui eks ole põlisrahvas kasutab seda loodusliku apteeki, mis nende ümber kasvab. Sageli. Aga see põhjus, et, et neid vilju on nagu raske säilitada, tõsta ja transportida teisele Kont kliendile ja sealt metsast välja tuua ja, ja see, see on nii keeruline, et, et siis võetakse nagu neid, mida on kergem tarida sealt metsast. Ja see kupas suu konkreetselt on huvitaval kombel selle meile tuttava kakaopuu sugulane ta on. Ta kuulub samasse perekonda, aga tema ametlik nimi on suureõieline, kakaopuudel on sisest suured õied. Aga tõesti tema viljad on täiesti teistsugused kui sellel harilikul kakaopuul. Ja siis on üks huvitav niisugune vili, et vahel tulid jälle laeva meeskond tuli metsast välja, neil oli paati, täidis, niisugusi lõigatud palmioksi, mis oli tihedalt lausa mustasid niukestest tumedatest marjadest. Marjad olid umbes nagu meie arooniamarjad mustad ja nendest nad pigistasid kohe seal kohapeal mahla. Ja see oli niuke Bioletset värvi ja maitses niukene hästi tummine niisugune no peaaegu nagu jogurt. Ja, ja selle kohta ütlesid nemad, et kas tõesti seda ei tea, son joassay. Et ta sai, et brasiillased seda väga armastavad, kui sa lähed kuskile Brasiilia kolkakülasse ja seal on üksainus pood ja sa küsida, et palun mulle Assay veini, siis see ongi Sai mahl. Tähendab, see ei ole alkohoolne Nad nimetavad seda veiniks, sest nad väga armastavad selle maitset ja nad on veendunud, et see on väga tervistava toimega. Ja see kasvab tegelikult ühe palmi peal, mille, mille ametlik nimi on euter, palm. Ja huvitav on see, et eestlased ja ka Euroopa ei ole seda tervistavad mahla veel enda jaoks avastanud, aga Ameerika Ühendriikide kodanikud on avastanud selle. Ja seal on tohutu nõudmine selle järele, sest sellele öeldakse tõesti, et tal on hästi palju erinevaid tervistavaid omadusi ja peale selle ta sisaldab palju, teine, ehk siis kõik need, kes tahavad oma keha saledana hoida, kes tahavad rohkem taimetoidulised olla, siis see on väga kosutav, tav mahl mis annab noh, vajalikud valgud nagu kehaajaks. Ja nüüd kuna see nõudmine on nii pööraselt suur, siis seis Brasiilia seda väga palju, ka Ameerika ühendriikidesse saadav, aga ta ei jaksa nii palju seda saada, Ta kui, kui seal nõutakse. Et kui veel Euroopa selle avastab, siis läheb hoopis jamaks, võib-olla kätte, et kus nad siis need marjad kõik välja võtavad. Õnneks on küll niimoodi, et seda sai palmi ehk seda euterpe, palmi saab kasvatada ka Istandi. Kas need seda ongi nüüd, palju seal Brasiilias hakatud istandikes kasvatama tama troopilises kliimas on võimalik erinevalt? Muide, sellest parapähklist parapähklit ei ole võimalik kasvatada istandikes tänase päevani seda korjatakse metsast ja sellepärast parapähkli hind on ka meil väga kõrge ja siis eelistab metsikult kasvada, tal on üks trikk, mida teadlased on selgitanud, nimelt metsas on teatud erilised putukaliigid, mingid kimalased ja teised kes tolmeldavad neid õisi. Ja kui nüüd need puid hakatakse istutama, kasvavad ilusti seal istandikud kasvavad suureks, ilusaks puuks. Aga vilju pole, sest ei ole tolmeldajaid, õite tolmeldajaid, putukaid ei saa kaasa istutada mitte kuidagi. See on üks terviklik maailmse Amazonase mets. Ja võib-olla kõige põnevam. No minu jaoks avastus oli see, mis meil Eestis on praktiliselt tundmatu. Seda, brasiillased tunnevad nime all koerana. Ja kui ma nägin seda metsas esimest korda, siis nad pilke nagu lummatult peale. See on niisugune liaan ja tal on nisukesed viljad. No kuidas seda kirjeldada, noh, täiesti fantastilised siis nagu mingid kobarad ja siis nagu punase ümbrise seest, no ütleme, niuksed sõrmeotsa suurused, punased ümbrised ja selle ümbrise otsast on väljas nagu niisugune valge muna või umbes nagu silmamuna ja selle keskel ele tipus on siis veel niukene tume ots, nii et eemalt vaatad nagu mingi silmade kobar vaatab sulle vastu metsast päris õõvastav ja sellega vist sellesama esmamulje ka seoses on vist see müüt, et kuidas imelik taim üldse alguse sai, et umbes niisugune, et küla oli üks väikene laps, kes oli kõikide lemmik, aga siis eks kurimetsavaim haigestus ta ja laps suri. Ja siis jällegi üks hea metsavaim, kellel oli nii kahju kogu selle külarahva suurest leinast, et ta muutis selle lapse nagu taimeks ja need viljad nagu meenutavad selle lapse silmi. Niisugune seletus on meie jaoks natukene võõras Eesti pärimuses, nagu sedasorti lugusid võib-olla pole, aga indiaani pärimus ongi teistsugune kui, kui meie harjumuspärased. Aga igal juhul ja on ta väga meeldejääva välimusega, need viljad ja vot nende viljade sees on päris suured seemned ja kui need seemned jahvatatakse pulbriks, vot siis valmibki see jook korranaa näida Brasiilias tohutu tult hinnatakse ja ma sain ükskord seda maitsta ka see näeb välja nagu kakao, aga ta on palju paksem, palju tummisem ja sa tunned kohe, et, et noh, et siin vägi sees jõud ja hoopis teine maitsega kakaol. Aga oli siis maitsev, oli võõrasta ta oli, ta oli võõras, aga meeldiv, ütleme, niisugune seos ratas juua, kannatas juua ja, ja oli oli ikka tegelikult täitsa meeldiv. Ja teistpidi ma muidugi teadsin seda juba siis mulle seletati, et see, mis selle Koranaa joogiväärtuslikuks teeb, on see, et ta mõjub inimesele ergutavalt. Nii et Brasiilias on tohutu palju jooke, mis on selle kvaranaa baasil tehtud, need on igasuguseid karastusjoogid, isegi maiustused. Ja kui meil Eestis keegi vaatab hoolega neid energiajooke, siis mõni kordsel purgi nende peenikeses kirjas võib lugeda ka selle sõna väljaku Arana. See on siis pärit Amazonase troopilises metsast ja noh, teadlased on seda uurinud, et tema toimeaine on umbes nagu kofeiin. Aga ta ei ole sama tüüpi kofeiin nagu kohvis nagu teistmoodi ja mõjub nagu ergastavalt ja kindlasti on sellel koeronaal suur tulevik tulevikus. Ja kindlasti on seal metsades ka taimi, mille toimeaine on märksa kurjem. Need jäävad põlisrahvad ja teavad ka mismoodi ja millal neid kasutada. Kuraare on näiteks tüüpiline vähem taim, mis on tohutult mürgine ja indiaanlased jällegi teavad, et see on siis noole otste mürgitamiseks. Hästi hea, kui sa lähed jahile ja tahad halvata seda jahilooma, selle noolega. Et kindlasti on see taimeri inimese jaoks veel suurelt jaolt avastamata ja ta on mõnes mõttes sama. Salapärane praegugi nagu meie jaoks pororoo iidse rituaali muusika Rütt mis tundub meile harjumatu, aga teistpidi ameti põnev. Selline oli tänane saade Amazonase imelistest taimedest millest tuleb juttu järgmises saates. Räägime siis oma Soonase putukatest ja mutukatest ja konnadest ja rooma ajatest. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuulo.
