Sügise talve kevade järele suvel on koolidest puhata,  mahti soe, suvetaevas nad siniselt värve. Veidi veel pidu, siis lähebki lahti. Koos käime koolis ja koos peame pühima tantsulust rühikaks,  muudame ridu. Kodumaa sünnipäev, see on ju ühine suurte  ja väikeste sõbralike pidu. Sigis on hästi värviline ja ilus aastaaeg. Kui puudele tulevad juba kirjud lehed ja linnud lendavad ära,  see on natuke nukram tunne. Ja sügis on ka väga saagirikas aastaaeg,  siis hakatakse põldudelt vilja koristama. Siis on kohe tore vaadata, kuidas kollast viljapõldudel  punased kombainid lõikavad vilja. Sügis on rõõmus ka sellepärast, et siis saab jälle  koolikaaslastega kokku ja näeb õpetajat jälle. Mulle meeldib talv, talv on muidu mu lemmikaastaaeg  siis kui päike loojub, siis heidab lumele sellist punakat  varju ja kogu loodus on väga ilus. Talvgi võib värviline olla siis, kui sulalumi on päike  paistab õues ja siis lähevad kõik lapsed õue  ja hakkavad lumememmesid tegema ja lumesõda pidama. Kevadel on põllud rohelised ja siis hakkavad lilled õitsema  ja linnud tulevad lõunamaalt tagasi. Kõik inimesed on rõõmsamad ja esimese klassi õpilasele on  kevad küll väga rõõmus aastaaeg, sest ta muutub juba  rahutuks ja ei, ei viitsi enam nagu istuda. Koolipingis tahaks joosta õues. Meie klassis on ka üks poiss hästi rahutu. Kevadel hakkab eriti vallatusi tegema ja tüdrukuid  seelikusabast ja on väga vallatu. Minu meelest on suvi sinist värvi, sellepärast et suvel on  hästi sinine taevas ja sinine meri. Suvi on siis üldse nagu taeva ja mere värvi  ja palju siniseid lilli. Õitseb ja meelespea ja rukkilill. Suveööd on tumesinist värvi vahel ma olen olnud suvel öösel üleval. Ja õues vaadanud kuud. Ja siis läheb mõte niimoodi, et. Nagu tahaks kuskile hästi kaugele tahaks nagu lennata seal  kõrgel taevas ise. Sügis kõnnib kullakarva sukis üle viljapõllu üle laantee. Salvedes on leivavili rukis. Koolibussidest saab kirjuks maantee. Kooli keel. Põle. Tuli. Hele tuli Saatjaks meile ole. Tuli. Ole mälestuste looja. Anna valgust. Ana sooja. Lipukarva leegis põle. Elu tuleks meile, ole. No vaatame Toodud vaeste. Helistame teatri tehaseid. Ja. Oot, sa. 65 aastat saatnud on teele rühmad ja malevad noori pioneere. Nüüd aga peo puhuks malemeil joondus algab suur ühine  pidulik koondus. Räägib tõest, mida ta Muredest on selgete. Kella hääl nagu söör ja satusi ootusi muutusi. Torni kellas maailma nukrus ja aegade hääl. Olgu armastus meie ka. Kõrged valged lumelained. Sinkjas kuusepari. See on meie põhjamaine karge talvehari. Olgu külmad lumelemmed jäälas pillub helke,  valmivad meil lumememmed, liuglep, suuski,  käike. Meid saatnud vaikust, helin ja täh, et säravad. Kuu kumased kutsuvad metsad ja vaiksed kaugele teed. Me oleme põhjamaa lapsed. Kaks. Et lumi sulab, siiski hoiad tuliseda. Laula ka väike piiski. Kevad tuli kevad, põllud kõnelevad külvist tärgata,  mil laske. Kevadel on kõigil külvis tuppa jääda raske. Õpetaja laul astus. Oma laua juurde ja võttis sealt ühe paberisse mähitud asja  ning tuli sellega Arno juurde. Ma kingin sulle viiuli. Õpi mängima, küll sa siis näed, kuidas kurvad mõtted peast  välja lähevad, niipea kui sa viiuli kätte võtad. Koosolijad oma imestuseks, kuidas Toots salaliku muigamisega  tüdrukute poole sammus Teele ees kentsaka kummarduse tegi  ja teda tantsima parus. Siis vaatas ta poiste poole tagasi ja hõikas valju häälega. Laske nüüd üks vägev polka, ma lähen talmurdiga tantsima. Kas. Siis kui sõpru koolimaja 100 ära 100. Oh seda sooja sinist valgust. Oh seda suure suve algust. Nüüd on rõõmupäevi 100 puhata ja päevitada,  hullata ja lugeda ning õhtul telki pugeda. Külma ta meil pisi näidis. Ahju ke pandi kinni ja olime, kui koolitunnid ära jäid. Mõni meist teripi ei aidanud, siin? Ist? Vaala. Et talle rõõmu, nagu ma oleks olnud tuliidulik,  kevad. Öö ja jalg. Aga rõõmud, need ei väsi. Päikesest ei tüdi palg. Ükskord lõpevad ju ära pikimaki tantsupeod aga nendest  saavad sära, kõik me homsed tööd ja teod. Miski ühte meid ei seo, nii kui päev tuli tegemist Kõikidele uue peoni soovime head neist.
