Tundsid mu ära.
Ütlesid, et öökull tõeliselt tark teaks,
et kulliliste seltsiga pole meil mingit pistmist.
Meie oleme hoopis kakulised.
U. Aga sealsamas Vana-Kreekas tähistanud öökull,
kobiino jumalat, Dvonüümsust.
Nii et mine nüüd saan sellest asjast aru.
Või on lugu nii, et suuri tarkuse ja suuri lollusi vahel ei
olegi suurt vahet? Pikad päevad läbi me muudkui mõtleme.
Öösel tegutseme.
Sellepärast inimesed meid ei salligi.
Inimene on harjunud kõike halba pimeduse varjus toimetama
ja selle põhjust arvata, et kui meie pimeduses tegutseme,
siis teeme ka kindlasti pahandust.
Ega siis muidu meie kohta ütleks, et röövlinnud oga keedame,
röövime inimeselt ei, võtame midagi. Aga inimesed ei mõtle, nemad arvavad, arvamine on kiirem
ja mugavam mõtlemine nõuab pingutust.
Inimesed arvavad näiteks, et seltsis on segasem elada
ja ehitavad isegi maale ühepereelamud üksteisele lausa kukil.
Inimesed arvavad, et kui teha uus traktor kolm
või 10 korda võimsam ja kallim kui senine eksissiga,
künnab kolm või 10 korda rooki. No oli sealt naerma ajab, mina mõtlen, et aga Vishevi nõuete
mine aitad hullu mõtlemisest juba silmad peas punnis.
Aga ega inimeste asjad ikka enne paremaks muutu,
kui nad ise mõtlema hakkavad.
Selle asemel, et ainult arvata. Aga nüüd on pikad pimedad õhtud käes.
Mõelge siis ometi inimesed u.
