Kohalik lõmakas ka proovi järgi. See on rabarberi jah. Jah. Vaindloo saare karm kliima sobib põhjamaistele lindudele  ja karastunud saarevahile. Kui keegi sooviks talveks kaheks nädalaks tulla,  siis ta saab väga ehmatava kogemuse. Võitlus võõrliigist vähkidega appi tulevad  ka angerjad. Ja nad on siin selleks, et aidata Rokla järvest kinni püüda  ja tegelikult päris ära süüa väikseid signaalvähke. Vaindloo saar on Eesti kõige põhjapoolsem punkt  ja kuuldavasti ka tõeline lindude kuningriik. Inimesi siia väga tihti ei satu, sest saar asub kaugel  avamerel ja siin tegutsevadki peamiselt piirivalvurid. Mina tulin täna saare elurikkust vaatama koos ornitoloog  Peep Peediaga ja meid võtab vastu saare suurim spetsialist,  kes on siin aastakümneid töötanud. Tere, Nimrat. Lõpuks jõudsin. Siin su kuningriik ongi. Lindude ka. Sa andsid mulle selle kohe siia saare servas peale,  et linnud ei tuleks kallale, jah. Tiirud kaitsevad oma pesasid ja pesasid on siin iga sammu  peal põhimõtteliselt. Et kunagi meil kujunes välja, et nende territoorium,  meie territoorium aga vaata, rahvast on nii vähe praegu peale,  ainult siis nad kipuvad siia nii-öelda meie territooriumile ka. Ja siis sa neid väga häirib, kui et ega see võib lõppeda pea  haavaga ka. Mis saar, see Vaindlo tegelikult on, et ta on ju  kaitseotstarbeline riigikaitseline maa, eks ju? Ta on riigikaitseline maa ja siin on läbi aegade,  ega siin elatud ei ole. Et siin ongi olnud teenistustsaariaast saadik see kompleks,  see on 1870 ehitatud. Kui hästi pingutatult vaadata, siis Eesti põhjarannikut on näha,  aga mis asjad need seal on? Väga sellised kõrged saared. See on Soome lahe kõige kõrgem saar suursaar  ehk Gogland ehk Hagland, kuidas keegi kutsub isosaari  ja selle kõige kõrgem tipp Popovi mägi on 176 meetrit. See kuulub Venemaale. Kuulub Venemaale, see endine Soome saar. Me oleme väga-väga Venemaale juba lähedal. Ei, Venemaani on siit ikka 48 kilomeetri,  ütleme saareni. Seal on tankerid, mitmed-mitmed, laevad,  et me oleme rahvusvahelise laevatee servas. Jah, see, et te praegu neid laevu nii palju näete,  siis see on omaaegne Venemaa otsus, et nad sadamasse minekut  ootavaid laevu enda vetes ei lase ankrusse. Ja siis nad on rahvusvahelistes vetes ankrus  ja ootavad milla saavad sadamatesse lossima. Kui suur see saar on, et igalt poolt ju näeb merd,  et väga siin ruumi polegi? Ta on ametlikel andmetel kuskil noh, need andmed on erinevad,  aga circa seitse hektarit Ja ega ta ongi põhimõtteliselt moreeni kuhil,  et et jääaeg on vedanud. Kivid kokku, et igalt poolt randa ei saa,  et väga hästi kaitstud koht. Igal pool saad kivi, kust tuled. Mata. Aga lindudele tundub, et meeldib siin väga olla. Ma ütleks, et tänu sellele nendel lindudele meeldib. Siin olla, et inimesed on peal et vastasel korral oleks  selle saare vallutanud kormoranid. Nad käivad siin piilumas, aga kormorani,  inimpalglik ja siia ta pesa ei tee. Peep, sina oled siin saarel linnumehena mõned korrad käinud,  et kui eriline see vand on. Linnusaarena. No Eesti mõistes on väga eriline, et ma olen päris suur  selline saarte fänn, Põhjala saarte fänn  ja siin on Mitmed sellised linnud, kes elavad muidu meist põhja pool  nagu halgid, krüüslid, tõmmukajakad on need põhilised liigid,  keda, keda meil Eestis väga ju ei ole, igal pool. No krüüsid näiteks, et ametlikult pesitsuspaik on neid  ainult pakrineemel, eks ju. Aga siin on neid rohkesti, me nägime siin  nii palju, nagu me pole Pakri kunagi näinud. Nad on ala. No praegult on, isegi oli vähe näha, siis ma korraga suutsin  kokku lugeda 12 tükki. Aga kui võtta, et on pesitsusaeg ja nad kordamööda hauduvad,  et kui nad peaksid siin pesitsema, mida ei ole ju tõestatud. Muidu nad on ju kuskil kalju sees. Ja ja Kalju Kalju seinal kuskil kalju lõhedes,  aga teoorias nad pesitsevad ka kivide alustes urgudes  ja siin Vainlo saarel on kive väga palju. Ega siin ei ole keegi kivialuste urgude inventuuri teinud,  nii et tõenäoline on siiski, et nad ei ole mingid vallalised  krüüsid nüüd ei kogune iga aasta siia Vainloole,  vaid küllap nad siin ikka pesitsevad ka. No algid on sellised papagoi moodi nokaga väga huvitavad,  eksootilised Eesti mõistes ju? Ja ega alkide pesitsemine Eestis on tõestatud on ainult  Uhtju saartel mis on siit kiviga visata enam-vähem  ja alke ma täna korraga suutsin kokku lugeda 18,  aga, aga saarevahi sõnul neid hommikul oli siin palju rohkem,  nii et ei tea, kas või kui palju neid siin  siis nüüd pesitseb, aga aga jällegi, et miks nad peaksid  siin nüüd niisama passima? Kes need tõmmukajakad on, need siinsamas on nad meil siin  pildil ilusti peesitavad, et miks nemad on erilised. Et sellist pilti Eestis kindlasti mitte kuskil mujal ei  näegi nagu siin, et Eestis hinnatakse üldse tõmmukaekaid  pesitsema 50 kuni 100 paari. Siinse populatsiooni suuruseks ma olen hinnanud  nii varem kui ka tänavu täna nüüd umbes 60 paari vähemalt 60 paari,  et seda ma julgen garanteerida. Ja, ja seda tõesti Eestis ei saagi kuskil rohkem olla,  nii et see on vägagi eriline paik. Selle linnuliigi suhtes, et ega muidu ei ole tõmmukaekas ju  mingi haruldus ega lihtsalt, Eestis on teda vähe. Miks ikkagi siin vain on, need linnud on,  et kas see on sellepärast, et ta on nii kaugel avamerel ta,  nii segamatu paik. Kui võtta, et need on sellised põhjamaised liigid  ja Vaindlo, on Eesti põhjapoolseim saar,  põhjapoolseim punkt, et eks siin see seos olegi,  et, et siin neile juba sobib. Siinne kliima ja ja rahulik on siin ka, et ega,  ega siia ei käi inimesi kuigivõrd, on saarevaht ja,  ja, ja natukene meiesuguseid siin käib vahest,  aga, aga üldiselt on neil rahulik. Jaa. Mida sa tõid üks kohalik lõmakas ka proovi järgi,  mis see on? See on rabarberi, jah? Jah. Rabarberi, kes sell siis jah. Ja kohalikest loomulikult ise kasvatada,  siis siin vaatasin põõsat, siin. Aa aiamaad. See siin lausa. Kuidas see kliima siin on, et kas saab üldse midagi kasvatada? Kliima koha pealt on niimoodi, et ega kõik on hiljem siin. Et. Kui sirelid maal on õitsenud, siis siin hakkavad õitsema  alles sellega tuleb ka kõige muuga arvestada. Et ja kuna see on paras kivihunnik siis juunikuus,  kui kaevad, siis võid leida veel, et on kivid härmas all. Ja ometi peale kivide on mingisugust pinnast ka,  et päris suuri kõrgeid puid ei kasva, aga põõsad ikka. Ütleme niimoodi, et kui keskkonnaametnikud  ja hinna kaitsjad praegu räägivad meil võõrliikidest,  siis palun öelge mulle üks taim, mis siin ei ole võõrliik. Ma vaatan, kibuvitsa on siin hästi palju. Kibuvitsa pihlakad siis on noh, ainuke puukask  siis on sirelid sirel on kindlasti üle 100 aasta vana,  sellepärast et ajaloolistel fotodel, kus, Tuletornivaht oli pidas väikest pikniku salapiirituse vedajatega,  siis olid need sirelid juba väga suured,  seal. Aga üldiselt ongi siin hästi ikkagi kidur loodus,  et ta on nii avamerel, et ta on kõigele ilmastikule  nii avatud. Ta on hästi tundlik selles mõttes, et, et, Meil on vaja olnud siin traktoritega tööd teha  siis need jäljed on. Ütleme nii, et, et kui see neid likvideeri  siis on, need püsivad ja taimestik seal nii kiiresti ei tule. Ja üldiselt siin me oleme ise pannud selle korra paika,  et siin ei telgita hooneid, on piisavalt. Et siin on see ökosüsteem on hästi õrn. Noh. Siin kõrval on lehvimas Eesti lipp. See on ikkagi Eesti kõige põhjapoolsem punkt,  eks ju. Et mida siin inimesed üldse teevad,  mida sina siin teed? Mina tulin siia tööle, tulin 1994. aasta maist. Et. Ja põhimõtteliselt paarimees on samast ajast. Ja piirivalvesse tulime algselt. Mina leian, et see saar on omapärane juba oma looduse poolest,  sellepärast et küllaltki karmides tingimustes sellist väga  ilusat loodust siin. Tekkida. Ma kujutan ette, et see on päris raske asi. Milline see saare elu siis ikkagi on, et praegu hetkel  tundub kõik ilus, päiksepaisteline, mõnus,  rahulik. Tegelikult on. Kuidas meil on ta kujunenud rutiiniks juba et aga ma arvan,  et kui keegi sooviks siia talveks kaheks nädalaks tulla,  siis ta saab väga ehmatava kogemuse. Ja. See saar on tuultele avatud, ma olen kuulnud,  et siin on ka tuulerekordeid täiesti. Püstitatud see on tõsi, et 2008. aastal oli 48 püsivat  ja 50 56 puhanguti niimoodi, et põhimõtteliselt sa seisid  nii tuule vastu ja maha ei kukkunud. Aga need lained on ka siis väga suured. Jah, et noh, ma hinnanguliselt nii ei oska öelda,  aga Ma pakun, et mingisugune nelja-viie meetri sellist  lainet oi kaldal. Et aga ma, ma eeldan, et siin on olnud suuremaid torme,  sellepärast et. Põhimõtteliselt aida taga ja aida vundament,  mõtlesime tükk aega, miks ta lagunenud on. See on lihtsalt alt tühjaks uhutud. Nii oodi. Kui sa kujutad ette, kui väike see saar võis olla mingil  ajal Aga kas hirmus ei ole, kui siuke torm peale tuleb? Vaata ei oska öelda. Hirm on, hirm on see, kui inimene teeb lollusi. Teisi tuleb karta, iseendaga, saab hakkama. Sina oled ligemale 30 aastat siin peal käinud,  selle saarega seotud olnud ja miks sa siin ikkagi jätkuvalt käid? See on nagu kujunenud elu osaks. Et, et noh Vaata kogemus maksab ka midagi. Et sa oled läbi aja näinud, mismoodi see,  mismoodi siin ökosüsteemid toimuvad, mis,  mis, mida siin võib teha, mida siin ei tohiks teha. Ja ega siis on nõu ka küsitud. Ega siin on aegade jooksul neid muutusi päris palju olnud. Et sul on tahe ja soov seda saart kaitsta,  et sa ju tegelikult armastad seda saart,  jah? Ka nii võib öelda jah. Et teinekord on küll niisugune tunne, et ei tuleks,  siis mõtled jälle? Ai, see on vaja teha, see on vaja teha, seda on vaja  natukene ringi teha ja nii edasi. Ikka tuleb. Et, et noh, töö on kujunenud elustiiliks On. Osoonis oleme läbi aastate jälginud, kuidas teadlased  ja keskkonnaameti eksperdid püüavad päästa Eesti jõevähki  ohtlike võõrvähkide eest, kes tõrjuvad kohaliku vähi  loodusest välja. Kui alles 2008. aastal avastati Ameerika päritolu  signaalvähk Harjumaal Mustjões siis tänaseks on temaga  võideldud nii Mandri-Eestis kui Saaremaal. Mis veelgi halvem? Aastatega on inimeste teadmatuse tõttu meie veekogudesse  jõudnud veel kaks võõrvähki. Ogapõskne vähk ja marmorvähk. Tartu külje all Ropka järvel käib juba aastaid kevadest  sügiseni aktiivne signaalvähipüük, et pidurdada võõrliigi vallutused. Siin käib põhimõtteliselt samamoodi nagu  ka tavalise jõevähipüük. Vähk siis läheb sööda peale mõrda sisse,  läbi pujust, sellel on siis kaks pujust mõlemas otsas  ja välja ta sealt tulla ei oska. Ja see vähki võrda meelitav sööt on siin luku lukuga  suletavas kotikeses. Et siis kasutame söödaks siis kala ja vähid,  siis tunnevad selle kala lõhna ja, ja otsivad,  kus see kala on ja ronivad siit pujusest  siis sisse, kui ammu nad siin Ropka järves on? Esimene signaal vähk siis sattus tavalisse jõevähi  katsepüüki siin 2018. aastal. Et enne seda ei olnud ühtegi võõrvähi, leidusin teada  ja siis alates sellest ajast siis. On seda signaalvähki siin igal aastal siis püükidesse tulnud. Vähkide seirepüükide ja Eesti inimestelt saadud info abil on  praeguseks ülevaade, kus ja mis aastal võõrliigist vähke on märgatud. Andmetest on näha, et võõrvähid kinnitavad meie veekogudes  üha rohkem kanda. Ja. Et nende vähkidega tuttavaks saada, kes siit on need  võõrvähid ja võib-olla siis ka, kuidas neid ära tunda. Mis on need tunnused? Jaa, meil on siin tegemist nelja erineva vähiliigiga. Kolm nendest on võõrliigid, aga üks on kohalik jõevähk,  kes on meil Eestis elanud, siis aastasadu. Ja tema põhiline tunnus on siis niisugune ühtlane pruun värv. Sõrad on ta sellised krobelisemad ja tal on siin Karabaki  ja pealiitumise kohal niisugune terav naast,  et võõrliikidel neid ei ole. Kui nüüd vaadata seda signaalvähki, siis vist kutsutaksegi,  nii et signaal on siin tema selle sõrgade juures valge osa. Jah, selle signaalvähk ongi oma nimetuse saanud  selle heleda laigu ärgi sõral. Ta võib olla niisugune hele, valge, aga ka sinine,  selline signaal siin sõra hargnemise kohal just  ja signaalvähi koorik on hästi sile, et jõevähil on see  niisugune krobelisem, aga signaalvähi on selline sile,  sile, koorik. Mis on muidugi huvitav, et siitsamast kõrvalt sa võtsid  praegu kausist ühe signaalvähi, kellel üldsegi pole  nii lihtne öelda, et siin sõra peal oleks mingisugune signaal,  hele osa. Väiksematel vähkidel ei ole see signaal nii hästi märgatav  siin kahe sõra hargnemise kohal, et kui sõrg kokku panna,  siis ja alt on nad sellised punased, et kui te keerate  jõevähi tagurpidi, siis jõeväisõrad alt nii punased ei ole. Järgmine võõrliik, kes avastas Eestist 2000  seitsmeteistkümnendal aastal Pärnu jõest on ogapõskne vähk. Tema on ka Ameerikast pärit invasiivne vähi võõrliik. Ja tema näeb tegelikult väga sarnane jõevähi  ka välja. Aga nagu nimigi ütleb, on ogapõskse vähi põhiline  tunnus need ogad siin põskede peal. Et täiesti kui näpuga katsuda, siis need ogad on väga hästi tunda,  on. Selle liigi isendit, see on alt siis kõik valged,  et kui te jõevähi keerate tagurpidi, siis ta on ikkagi oma  koorikuga sama värvi, aga ogapõsksetel on  siis alt värvus valge ja samuti sõraotsad on ogapõskse vähi,  oranžid. Aa tõesti sellised väiksed oranžide tipukesed,  nagu oleks kuskile sisse kastnud. Ja siis on siin veel üks pisikene vähikene,  hästi aktiivne. Jah, ja see on meil ka võõrliik. Kes on Eestis loodusesse levinud, et 2000.-te aastate  alguses oli ta populaarne akvaariumiloom  nii välismaal kui ka Eestis et teda peeti ohtratal väga  ilusa marmor ja mustriga, et selle järgi on ta nime saanud,  et tal see koorik võib olla ka niisugune tume isegi tume pruun,  aga niisugune marmor ja muster on ikkagi läbi nähtav siit  altpoolt ja siin on mul näidata kohe üks marjaga isend,  et see on selline huvitav liik, et kui teistel vähiliikidel  on olemas emased ja isased ja paljunemiseks ongi vaja  siis kahte sugu poolt siis marmor vähil piisab ühest isendist,  et tekiks terve uus järglaskond. Nii et selles mõttes tõesti väga ohtlik üks vähk kuskile  valesse kohta sattudes. Ohustab tervet seda ökosüsteemi siin just see  nii kahjuks. Mismoodi nad on siis meie looduses ohtlikud? No põhiline võõrliikide leviku oht on nende vähikatku levitamisel. Et vähikatk on ringelnud Euroopas juba aastasadu,  aga võõrliikide levikuga on kaasa tulnud uued tüved,  mille suhtes Euroopa vähiliigid ei ole immuunsed. Ja kui võõrliigid siis asustatakse veekogudesse,  kus on kohalik Euroopa päritolu vähiliigid,  nagu ka jõevähk siis nad surevad peaaegu et sajaprotsendiliselt,  et võõrliigid ise on selle katku suhtes immuunsed,  aga levitavad seda haigust edasi. Võõrliigid on ka viljakamad, palju vitaalsed elujõulisemad  erinevate keskkonnatingimuste suhtes, nad on  toidukonkurendid ja kuna nad on agressiivsema  käitumisviisiga ka, siis nad lihtsalt sellise elutegevusega  juba tõrjuvad kohalikud liigid veekogust välja. Kas Eesti inimesed saavad kuidagi ka aidata ise kaasa sellele,  et võõrliikide levikut piirata? Ja Me oleksime väga tänulikud, kui inimesed looduses  liikudes märkaksid. Vähke, ja kui nad seda näevad, siis püüaksid pildistada  ja määrata ja meil on olemas ka loodusvaatluste äpp,  kus saab neid leida siis üles anda. Kuidas peaks nüüd inimesed käituma, kes juhuslikult kuskil  märkasid vähki aga nad ei tea, kas tegemist on võõrliigiga  või meie oma jõevähiga. No, ega me inimestel ei saagi alati eeldada seda,  et nad selle konkreetse liigi ära tunneksid,  et nii nagu me laseme veekogusse tagasi kõik alamõõdulised vähid,  saame me sinna tagasi lasta ka kõik need vähid,  keda me tegelikult ei tunne Aga kui ma olen nüüd saanud kätte ja ise arvan,  et tegemist on selle võõrvähiga, miks ma  siis teda kaasa ei või võtta, miks ma ta sinnasamasse tagasi lasen? Kui me ta veekogusse tagasi laseme, siis sellega me väga  mingisugust kahju veekul ei tee, sest see võõrliik on seal  niikuinii juba olemas. Kui me selle võõrvähi nüüd kaasa võtame,  siis on alati tõenäosus, et see võõrliik leiab endale uue  elupaiga mõnes teises veekogus. Võib-olla me ei viida koju, võib-olla me ei raatsi teda ära keeta. Et, et kõik Eestis teadaolevad sellised vähivõõrliigid,  kes meil on tuvastatud, need levivad ainult inimese kaasabil,  iseseisvalt nad Eestis looduslikult levida ei suuda,  nii et kõige tähtsam ongi see, et, et kui te olete  selle vähi tagasi lasknud, siis te ei jäta seda teadmist  enda teada, vaid annate sellest teada ka keskkonnaameti le. Meie saame juba seejärel teha kontrollpüügid  ja veenduda, et, et kas tõepoolest on selles veekogus olemas  võõrliik ja, ja vastavalt sellele, et kui see võõrliik asjad leitakse,  et siis võtta kasutusele ka vajalikud meetmed. Võõrliigi tuvastamiseks kasutavad teadlased nüüd uut  ja ka mujal maailmas populaarsust kogunud uurimisviisi. Mis proovide võtmiseks nüüd sina valmistud siin? Mina proovin siit Ropka järvest siis vähkide DNA-d kätte saada. Vähkide DNA just sellisel kujul, et kõigepealt tuleb mingi  veeproov sul siit kätte, jah, et kõik organismid eritavad  oma elutegevuse käigus DNA-d oma keskkonda,  koe tükid ja siis näiteks kaladel on lima,  et see kogu aeg eri. Ja põhimõtteliselt on siis niimoodi selle keskkonna DNA  määramisega võimalik selgeks teha nii liike,  kes siin veekogus elavad kui ka miks mitte  siis ka mingid haigustekitajad või, või viirused  või bakterid või. Ja väga täpselt seda saab teha, et, et ühe veeprooviga on võimalik. Igasuguseid organisme siit kätte saada, aga meid hetkel  selle projekti raames huvitab siis vähid  ja eriti just invasiivset võõrvähid. Ja samuti saab siit määrata ka seda, et et kas on vähikatku  tekitaja siin veekogus. Siin ongi keskkonna DNA proov ja tõde selgub laboris. Kui edukas see on olnud, et kas siis nende mõrrapüükidega  saab siin neid signaalvähke hästi kätte? Mõrvapüükidega saab kätte just eriti suuremaid isendeid,  et selle mõrapüügi puuduseks on see, et väiksemad vähid,  sed esimese kasvuaasta vähid, teise suve vähid,  et need on liiga väikesed. Need siis mõrda ei satu. Ühest tingib see selle, et nad lähevad siit võrgusilmast läbi,  aga lihtsalt nii pisikesed, aga, aga, aga teine tegelikult  väiksemad vähid ei ole nii aplad mõrda minema kui suured  vähid mõrdadega. Kõiki neid vähke kätte ei saa. Mida veel annab teha üks moodus lisaks mõrvapüügile on  võimalik veel kasutada teisi. Püügimeetodeid, et kui on selline madala veega oja vooluveekogu,  siis on võimalik käsitsi püüda madala vee seisu ajal siit  käsitsi püüda on väga raske sellest veekuust mõnes kohas  siis on võimalik ka elektriga püüda, aga need kõik veekuud  ei pruugi hästi ka selleks sobida. Mujal maailmas on kasutatud ka sellest väga ekstreemset  võõrliikide tõrjemeetodid, et on kasutatud kemikaale. No see on ikkagi keskkonnaoht juba, mitte keskkonnaoht,  vaid sellega siis. Hävitatakse kogu veekogu elustik ja siis kaasa arvatud need  signaalvähid siis veel biomanipulatsioon,  et kui viia veekogusse selliseid loomi, kes vähke söövad  ja kaladest on selliseks siis angerjas, kes kõige rohkem,  siis on võimeline vähist toituma ja ja seda eeldatavalt  selle tõttu, et angerjas siis suudab siis vähkega varjepaikades. Selles mahutis on praegu 1000 pisikest angerjat  ja nad on siin selleks, et aidata Ropka järvest ütleme  siis nii kinni püüda ja tegelikult päris ära süüa väikseid signaalvähke. Sellist biomanipulatsiooni meetodit me katsetame Eestis  esmakordselt küll, aga kirjanduse näiteid on Šveitsis ühte  järve asustati angerjaid ja seal oli kolme aasta möödudes. Võõrliigi populatsioon vähenenud 90 protsenti et eks me siin  järgnevatel aastatel vaatame ja jälgime ja monitoorime seda mõrrapüüki,  me teeme siin paralleelselt kogu aeg edasi,  et kui see vähkide arvukus langeb ja on pidevalt madal,  siis see juba iseenesest ongi hästi. Kui kauaks need angerjad siis siia Ropka järve jäävad oma  vähisöömist tööd? Tegema ma loodaks, et nii kauaks kui vähegi võimalik nende  elupäevade lõpuni sest et. Mida kauem nad siin on, seda rohkem nad vähkidest toituvad  ja paremini seda populatsiooni siin kontrolli all hoiavad. Loodame, et siis nende uus kodu hakkab neile meeldima  ja signaalvähid väga maitsema.
