Siinsamas on siis endine Tallinna kohvik,  mis Eesti alal kandis nime Fasnerit. Kui te nüüd lugu tahate, siis ma võin teile rääkida,  et kui mina hakkasin sündima ja minu ema oli,  ma siis ei teadnud seda, aga minu ema siis oli,  otsustas kodus seda teha ja siis ma tean,  et kindlasti minu isa oli kohvik Fasneris,  sest härrasmehed käisidki kofikationerist läbi  ja vahetasid siis seal päevauudiseid ja siis ta sai kiirkõne  kuidagi see oli ikka juba võimalik, et tulgu ruttu koju,  naine hakkab sünnitama ja niimoodi siis mina sündisingi  kohviku taustal siis võiks öelda nii. Ja ma arvan, et minu põlvkonna jaoks siis kui meie olime  kohviku käimise jaa ja ülikool oli selja taga,  oli siis see kujunenud keskmeks, siis tekkis pegasus ja,  ja pegasus oli niisugune noorte kunstiinimeste poheemide,  noh, ma väga hästi mäletan, kuidas Jüri üdini ühest lauast  teise ja kus oli siis ka võimalik ja luuletusi lugeda  ja maailma parandada ja hukka mõista ja nõnda edasi. Ja nüüd on mul kole kahju, et ma ei tunne niisugust kohta,  kus võiksid inimesed niimoodi vabalt koos olla erinevas  vanuses orkester mängis nii, nagu ütleme,  see tänapäeva inimene on nii, et tal ei ole enam see identiteet,  selge siis ma nüüd küsin. Mis on siis nüüd praegu see Tallinna kese? Meil oli ikka kohtuma, kui me kohtusime,  siis oli ju teada, et me kohtusime kohvik Moskva kella all. Aga nüüd mul ei ole seda kohta, kus ma ütlen,  et te teaksite tulla, et vot seal me saame kokku. Tallinn hakkab siis nagu pudenema äärelinnadesse  ja tal enam keset nagu ei ole. Kus siis inimesed võiksid kokku saada avalikul pinnal?
