Raadio kahepood käest piltlikult öeldes Tere tulemast kuulama saadet piltlikult öeldes tänases
saates tuleb juttu toidujulgeolekust.
See on miski, millest me sageli ei mõtle,
aga kui häda käes, siis mõistame, kui oluline see teema on.
Piltlikult öeldes jääme me nälga, kui teemaga ei tegeleta.
Mina olen Sandra Saar, saate helindas madam.
Head kuulamist. Küll on mõnus, et saame kas enda või näiteks vanaema aiast
võtta puu otsast maha kukkunud õunu ja need nahka pista.
Eestis tundub see nii tavaline ja ma ei pea ainult õunu silmas.
Suvel saab ju nii paljud kas oma aiast või siis hoopis mõne
sugulase käest maasikaid, vaarikaid, sõstraid,
suvikõrvitsat, tomatit, kurki, kartulit,
porgandit. Pigem on küsimus selles, kas kõik saadused jaksab
ikka ära tarbida. Samamoodi tundub poodi minnes, et kaupa on rohkem kui tarbida.
Jaksame ükskõik mille isu meil parasjagu on,
seda üldjuhul poest leiab. Pigem võtab valikute rohkus silme eest kirjuks.
Niimoodi elades ei tule pähe mõtetki.
Aga mis siis saab, kui ühel hetkel jäävad toidupoodides
riiulid tühjaks?
See tundub täiesti mõeldamatu.
Aastal 2022 novembrikuus ületas maailma farm kaheksa
miljardi piiri.
Sellega seoses tekkis küsimus, kui palju inimesi suudab
planeedil elada jätkusuutlikult nii et kõigile ka toitu jaguks. Vastust ei tea ilmselt päris täpselt keegi.
Viimastel aastatel on maailma räsinud erinevad kriisid.
See on väga tugevalt tõstatanud küsimuse,
kui hästi oleme Eestis varustatud nii toidu kui ka esmatarbekaupadega.
Päästeamet on viimastel aastatel aktiivselt teinud
teavitustööd selles suunas, et inimestel oleksid kodus
olemas vähemalt ühe nädala varud.
Ehk et kui midagi peakski juhtuma, siis nädal aega saab
igaüks ise hakkama. Hiljutise uuringu järgi ei ole sellest aga kuigi palju kasu olnud,
sest kuigi inimesed teavad, et mõnda aega tuleks ise hakkama saada,
on Eesti elanikkonna valmisolek kriisideks samagi nagu neli
aastat tagasi.
Sõda Ukrainas.
On tõstatanud üha enam küsimuse, kui hästi on tagatud Eestis toidujulgeolek.
Sama küsimuse ees seisame ka 2020. aastal,
kui koroonakriis pani seisma erinevad tarneahelad
ja tekkinud ostupaanika jättis poeletid toiduainetest tühjaks. Seega on teema igati aktuaalne.
Meeli Lindsaar Eesti põllumajandus- ja kaubanduskojast ütles,
et kuus aastat tagasi ei olnud toidujulgeolek isegi mitte
riiklikult tähtis küsimus. Päris paljudest seadustest, mis puudutavad riigi kriisiolukordasid,
hädaolukordades, kordasid, siis sealt on toit kui julgeoleku
üks väga oluline teenus välja jäänud.
Nüüd oleme me olukorras, kus kus mõni aasta tagasi covidi
algusega hakati mõtlema, et mis siis juhtub,
kui tõesti piirid sulguvad ja toit ei pääse üle piiride liikuma.
Kui meil ei ole piisavalt Sisendeid selleks,
et toitu toota. Et mis siis saab, kuigi me oleme teinud juba päris suure
sammu edasi, näiteks meil on riiklikult ära määratletud toiduvaru,
mis mõni aeg tagasi tähendas seda, et riik tagas
kriisiolukorras toidu kolmeks päevaks igale inimesele,
see on paberil kirjas, tänaseks on seal paberil kirjas
õnneks juba seitse päeva.
Mis, mis tähendab muidugi seda, et riiklikult sellist
toiduvaru kuskil riigilaos olemas ei ole. Ta on olemas ladudes, mis on ettevõtete juures,
ehk et riik on sõlminud teatud lepingud näiteks kaubanduses,
tidega, et kaubandusketid hoiavad oma ladudes sellises nime
nimistus siis toiduaineid, et tagada siis see kolm
või seitse päeva inimeste toiduks.
Aga siin selles varus täpsustangu ära on siis sellised toiduained,
mida ei pea spetsiaalselt töötlema kodus.
Teine varu, millest me samuti räägime, on siis riiklik teraviljavaru,
mida sammun füüsiliselt riigil kuskil laos ei ole,
vaid see asub samamoodi ettevõtja laos ja on siis lepinguga tagatud,
et see teatud varu on olemas ja riigil on siis esimene võimalus. Esimene siis, et nad on esimesed, kes saavad selle välja osta. Kuna kriisid on ootamatud ja nende eest ei saa iial olla
päris kaitstud, on vaja ka sellest teemast rohkem rääkida.
Sellist olukorda ei taha ilmselt keegi kogeda,
et laual ei ole midagi panna, sest poed tühjad.
Eesti maaülikooli maamajanduse ökonoomika professor Rando
Värnik ütles aga, et kui toidujulgeolekust rääkida,
tuleb kõigepealt puudutada sedagi, millest toidujulgeolek
sõltub ja milline on toidutootmise tarneahel. Ehk siis toidutootmise tarneahel algab peale sellest,
et meil on põllumajandustootja, kes toodab põllumajandussaadusi,
kes omakorda sõltub väga paljudest sisenditest,
mida ta kasutab selleks, et saadust toota.
Kui nüüd põllumajandustootja on tootnud ärasel saaduse,
siis saadus väärindaks on töötlemine, seal on omakorda
erinevad sisendid, mida kasutatakse.
Kui see toode, toit on valmistatud kuskil tööstuses,
siis järgnevalt on teda vaja viia kaubandusse,
ehk siis logistika pool. Järgnevalt, et tuleb siis see, et kuidas ta siis jõuab sinna
jaekaubandusse lettidele ja kuidas ta jõuab siis tarbijani.
Tegelikult see ongi see toidutootmise tarneahel hästi
lühidalt kokku võetud kokkuvõetuna mis omakorda koosneb väga väikestest,
aga olulistest osadest mõjutavadki seda,
et kuidas me tarnekindlus, toiduga varustatus ikkagi lõpuks kujuneb.
Ja, ja tegelikult, et ma võib-olla alustaksin hoopis nagu
teisest poolest, et kui rääkida toiduga varustuskindlusest ja,
ja ka võib-olla sellest, et kuidas meie ettevõtjad saavad
toime siis hästi oluline roll on seal Eesti tarbijal
ja Eesti tarbijat valikutel. Et kas neil on olemas selline moraalne kompass,
et nad tahaksid osta Eestis kasvatatud, et toidu toiduaineid
ja tegelikult, et kas nad siis tunnetavad,
et see Eestis kasvatatud toidutoore ja väärindatud toit on
siis ka piisavalt neile sellist kvaliteeti
ja ja ka head tervist pakkuv.
Ja tegelikult, et jõuame sinna omakorda siis selle toidu
kvaliteedi kavadeni ja selleni, et kui tarbija peaks ostma
Eesti toitu, siis tal võiks olla mingisugune kindlustus läbi
selle toidukvaliteedikava näiteks, et miks ta peaks
tegelikult seda siis lõpuks ostma. Ehk siis alustasin tegelikult sellest toidutootmise tarneahelast,
jõudsin välja tegelikult lõpp tarbijani,
aga just lõpptarbija on hästi oluline partner meil ka
sellest varustuskindluse osas.
Sest et jah, me võime mõelda niimoodi, et kui meil kõik on
hästi siis me saame üle piiri tuua import tooteid,
erinevaid tooteid, kas siis sealiha või köögiviljasaadusi aiandussaadusi.
Aga kui tekivad kriisid ja kui need ka omavahel rulluvad,
siis tegelikult me peame mõtlema, kuidas me suudame Eesti
sees Eestimaalt selle toidutoorme kätte saada,
mida me vajame selleks, et meil varustuskindlus toiduga
oleks olemas. Kui tarbija läheb poodi ja seal on kõrvuti eesti kurk
ja hispaania kurk siis isenesest jah, võiks ju eesti kurgi valida. Ma arvan, et see ongi see moraalse kompassi küsimus,
et kui nii võib nimetada, et just, et ma väärtustan Eesti
tootjat ma tean, kus, kui on toodetud, mida see kurk sisaldab,
millised on selle kurgi näiteks ka keskkonna jalajälje
näitajad kui palju sinna on erinevate ressurssi pandud,
kui lähedalt või kaugelt see ikkagi lõpuks on jõudnud
kaubandusse ja, ja ei saa ka nagu märkimata jätta seda,
et kui me ikkagi eesti toitu mitu eelistame siis tarbijatena
me peame teadma, et lõpuks Eesti toidutootja saab läbi selle
ja ka Eesti riik saab sealt tulu läbi maksude. Et kui me toome lihtsalt importkaupa sisse,
siis sealt tekib meil ainult käibemaksu,
selline tekkimine rahalises mõttes aga, aga füüsiliselt,
kui me eelistame siis tarbijate on Eesti toitu,
siis sealt tekib ikkagi märkimisväärne maksubaas läbi nende maksumaksjate,
kes tegelikult saavad tööd nendes sektorites.
Et seal on väga palju erinevaid asju ja otse loomulikult
tarbija tegelikult ju ostab ühelt poolt rahakotiga teiselt
poolt silmadega, et kui ta näeb, et kuskil on siis toidukaup
kollase sildiga ja ja mõnevõrra odavam, siis kindlasti alati
kõik need argumendid ei, ei jõua võib-olla tarbija teadvusse
ja ta jääb ikkagi sellise momentaalse otsuse lähtuvalt selles,
et mis see hind on. Sõltumata sellest, et kus see siis toodetud on. Kui me räägime sellest, kui hästi või halvasti on Eestis
tagatud toiduga varustatus üleüldiselt, siis mis seisus me
praegu oleme? Me võime öelda niimoodi, et kui me vaatame puhtalt sellise
teooria järgi, et, et palju me toodame ja kui palju me tarbime,
siis selle järgi on mingites kaubagruppides kindlasti
varustatus väga erinev, ehk siis näiteks,
kui võtame hästi olulise toorainena nagu piim
ja piimasaadused lõpuks siis seal kindlasti me oleme väga
hästi ise varustatud ja me tegelikult toodame piima rohkem
ja väärindame seda rohkem, kui me ise siin Eestis ära tarbime. Samamoodi on ka tegelikult teraviljaga, et me tegelikult
toodame seda oluliselt rohkem, kui me ise ära tarbime.
Suurem probleem on tegelikult munadega, mida me praktiliselt
50 protsenti sellest kogusime, tarbime, toome sisse
köögiviljadega samamoodi 60 70 protsenti ikkagi toome sisse
puuviljadega ja nii edasi, et kartul, et neid asju me
tegelikult ikkagi väga palju toome importkaupa kaubana sisse.
Ja küsimus mitte selles, et, et me oskaks seda toota,
võit, tehnoloogide vastaks vaid, just küsimus ongi hinnas
ja ja, ja seal tulevad kindlasti mänguga needsamad testija,
riikide dotatsioonide ja siis tervikuna selline
põllumajanduspoliitika toetuste temaatika. Aga, aga jah, et, et me ei, see isevarustatus on väga erinev
nende toiduainetega.
Teine pool, mida võib-olla tuleb ka vaadelda,
on see, et kui palju me siis nagu füüsiliselt tegelikult
koguseid tarbime ja vajame ja teisel pool,
et kui palju me siis peaksime võib-olla ka kilokaloreid tarbima,
sest on toodudki toodud välja uurimustes,
et, et me tegelikult ei vajagi paljudes valdkondades nii
palju seda teatud tooret, kuivõrd ehk kilokalorid me
tegelikult saame kätte, mida me vajame. Ehk siis küsimus ongi, et, et oleneb, millisest vaatenurgast
vaadata igal juhul mingit toiduainete osas,
piim, teravili on meil siseurus on väga hea
ja tegelikult me viimased ikkagi välja teistesse riikidesse
puuviljade köögiviljamunadega, mida ma siin ütlesin ka lihaga.
Tegelikult on isevarustatus halb ja tegelikult me toome sisse.
Küsimus ongi just et, et kas see on piisav
ja kas see on piisav siis, kui meil tekivad erinevad
katkestused kriisidest tulenevalt, kui rulluvadki erinevad sündmused,
et elekter läheb ära või siis see, et, et võib tekkida mingi
muu katastroofi, et, et nii nagu meil oli siin Covidi kriis
või kui meil on ka siin kõrval olem kõrval Vene agressioon Ukrainasse,
mis mingil määral on ju neid toidutarneahelaid
ja toidusüsteemi põhjalikult muutnud ja,
ja võib öelda, et see mitte kunagi ei taastu sellisel määral,
mida ma mõtlen, on see, et et kui me senini oleme toonud
siis väga palju, kuni selle Ukraina siis sissetungi
Ukrainasse sisse tungimiseni oleme toonud sisendeid näiteks
mineraalväetisi Venemaalt ja Valgevenest,
siis täna need ahelad on muutunud ja sinna leitu tegelikult
asendused Euroopast, Ameerikast, nii et et sellised
katkestused tegelikult panevad mõtlema, et me peame olema
ise ka valmis endapoolselt lahendusi leidma siin Eesti riigi tasandil. Ja lõpuks ka iga tarbija peab läbi mõtlema selle,
et kui valmist on selliste lühiajaliste katkestuste jaoks
ja ka pikaajaliste katkestuste jaoks Kuigi tühja kõhtu ei taha ilmselt keegi kannatada,
siis laiemalt on toiduga varustatus Rando Värniku sõnul
riikliku julgeoleku küsimus ja selle üks alustala. Kui me ei suuda Sis oma sõdureid või kaitsevägi ei suuda
varustada näiteks toiduga ka näiteks ise siis eestimaise toiduga,
et siis tegelikult on see probleem ja, ja noh,
me võib-olla oleme nagu liiga palju läinud sinna,
et me tegeleme hangetega püüame saada seda toitu tegelikult
võimalikult odavalt kätte, et aga, aga võib-olla tuleks
mõelda just nimelt sellele, et kuidas ka nendes hangetes
siiski rohkem eelistada seda eestimaisusest
ja ja et me anname perspektiiviga Eesti toidutootjatele,
hoiame neid sektoreid, sest need on maapiirkonna
ja toidutootmise juures äärmiselt olulised. Julgeoleku garantiid. Viimased aastad on tõesti meid kriisidega räsinud
ja ilmselt pannuka selle teema peale rohkem mõtlema
ja tegutsema ka.
Kui nüüd saabub mõni järjekordne kriis, kas me oleme siis
kuidagi paremini valmis kui näiteks enne koroonakriisi? Ma tahaks loota, et me oleme kõigest sellest õppinud midagi.
Et seesama koroonakriis näitas hästi, et kui nüüd rääkida,
me tegime uuringu ritta uuringu, mis oli Eesti Teadusfondi
poolt rahastatud ja vaatasime seal toiduga varustatust,
joogiveega, varustatust ja ka esmatarbekaupade
ja ka isikukaitsevahenditega siis seal me tegelikult nägime seda.
Et, et selleks koroonaks nii-öelda ei olnud ju keegi valmis ja,
ja meil ei olnud ei siis kaitsemaske ja kaitsekindaid
ja kõike seda aga õnneks ikkagi tegelikult turg,
kohandus ja lõpuks need lahendused leitud
ja tulika vaktsiinid. Ehk siis me peame paremini teadvustama neid võimalikke riske
kriisiolukordi läbi mõtestama enda jaoks
ja neid tegevusplaani ehk siis kuidas me tagame
toimepidevuse nendes olukordades, kui need asjad rulluvad,
noh, näiteks seesama, et elektrikatkestus,
mille tulemusena ei ole andmesidet enam,
ei ole võimalik saada pankades ligi, ei ole võimalik saada kütust,
süsteemidest, et ei ole võimalik tellimusi esitada,
ei ole võimalik logistikat juhtida ja nii edasi
ja nii edasi, ehk siis terve suur ahel, asju,
mis kõik võivad juhtuda ja mis lõpuks tähendab seda,
et kas meie siis poodidesse jõuab see toidukaup
või mitte, mis omakorda võib selleni, et me peame vaatama logistikaahelaid. Et kuidas ka meie kaubanduses on, et täna,
meil on ju Eestis jaekaubanduses mitmeid välisselliseid
ettevõtteid kelle vahelaod asuvad teistes riikides Euroopas
ja kui juhuslikult peaks juhtuma see, et pannakse mingid
piirid kinni me ei saa, Euroopa liidu sees testib piiride
üle piiri sõita siis, et kuidas me siis saame valmis
ja ja kas siis kaupluste lettidele ikka jõuab see toit kohale,
mis peaks jõudma läbi selle, kui meil on olemas kuskil kas
kesklaos näiteks Eestis või kesklaod näiteks Leedus
või ka Poolas. Kuidas me oleme siis valmis, kui piirid lähevadki ühel
hetkel kinni? Jällegi ma ütlen, et ma loodan, et ma olen paremini valmistunud,
me oleme sellest õppinud ja, ja, ja, ja nii erinevad
osapooled nii logistika korraldavad ette,
tead, jaekaubandust korraldavad ettevõtjad,
tööstused on enda jaoks nagu läbi mõelnud selle ahela
ja ka riskide juhtimise sellise süsteemi,
et et kus need riskid võiksid asetseda, mida siis tuleks teha,
kuidas informeeritakse osapooli ja ka meie selle projekti
juures töötasime välja teatud töövahendid,
selleks et ettevõtjad saaks enda juures neid riske hinnata ja,
ja ei oleks neile selline nagu töövahend,
mis hõlbustab vaadet, et kuidas sellega hakkama saada,
kui kõik need asjad juhtuvad, ehk siis kindlasti me oleme
paremini valmis. Me paremini teame ka seda, et, et kus on need vastutajad,
kus on need otsustuskeskused.
Sest et kui see võrgustik, kui ei toimi,
siis tegelikult ikkagi on probleeme ka nende tarnekindlusega
ja ma arvan, et lõpuks on ka valmis paremini
ehk ka poliitikakujundajaid, sest et lõpuks selline
nii-öelda toiduga varustuskindlus ei ole ainult ettevõtjate teema,
vaid see on ikkagi ka poliitikat ja poliitikute kokkuleppe küsimus,
et kuidas meil siis toidud, toit võiks liikuda tarneahelas
ja teiselt poolt ka see, et et, et, et kuidas me oleme ka
võib-olla kokku leppinud nende strateegiliste partneritega,
kui kriis peaks ilmnema, et, et kes siis võtab enda peale
selle toiduga varustatuse kassis konservide kassist
teraviljatoodete piimatoodete osas, mis peaks säilima
ja peaks võimaldama meil siis Eestis tervikuna sellise
kriisi üleelamise. Ja, ja ma võin täna öelda, et selleks on tehtud päris palju
jõupingutusi selleks on leitud ka teatud lahendused ja,
ja tervikuna on seal kindlasti veel selliseid kohti,
mis vajavad veel ülevaatamist ja kokkuleppeid.
Aga, aga me vähemalt liigume õiges suunas. Kui tulebki mõni selline kriis, kus piirid lähevadki kinni,
siis millise toidu kättesaamisega meil Eestis siin kõige
keerulisemaks läheb? Selles mõttes, et kõige kriitilisemaks võib-olla on ikkagi
küsimus selles, et meie lihatööstused ikkagi väga palju
sõltuvaid importlihast kindlasti et me ju ise seakasvatuse
mõttes oleme suhteliselt, et väike, ise varustaja,
et me peaksime selle nii-öelda seakasvatuse sektoriga väga
palju tegelema selleks, et me suudaksime seal
ja ise toota oma oma tööstustele sest ikkagi vaadata kaubandusbilanssi,
siis väga paljud tänased Eesti tööstused,
lihatööstused toovad siis siis importliha,
et ma arvan, et see on see koht, mis omakorda viibki selleni,
et, et kuidas me siis tegelikult, et suudame ka seda
seakasvatussektorit tugevdada. Me teame, et seal on olnud ka ju väga palju katkestusi,
seakatk on ka täna meil teinud väga palju ikkagi sellel
turul korrastamist ühelt poolt, aga teiselt poolt hästi
palju tekitanud probleeme, et kus ettevõtjad on tootmise lõpetanud,
on seda ka ümber kohandanud, aga, aga lõpuks küsimus ongi see,
et kuidas seda seakasvatuse konkurentsivõimet,
et siis tugevdada.
Et näiteks, et liha on kindlasti üks pool,
mida ma veel ütlesin, et ka näiteks muna,
et kuivõrd muna on ju siiski selline kaup,
mida kasutavad väga palju pagaritooted, väga paljud kond,
kondiitritööstused ühe toorainena siis kindlasti me
ja ka paljude teiste Me toidu toormete osana siis kindlasti
kui meil 50 protsenti sellest, mida me vajame,
on, on ainult nii-öelda see sisetootmine
ja ülejäänud 50 protsenti tuleb sisse ja need kogused on
ikkagi päris suured siis ma arvan, et kas see on see,
mis, mis võib olla probleemiks. Aga nüüd, kui selle katkestuse juurde tagasi tulla,
siis peab ka seda mõtlema, et kui kriis on
või on, kui on selline erakordne situatsioon,
siis tõenäoliselt tuleb ka meie tarbimist ümber vaadata,
et me ei saa loota, et meil on sellel hetkel erinevad tooted
kõik kättesaadavad, et me peaksime mõtlema enda jaoks ka läbi,
et meil on need kõige hädavajalikumad asjad,
et kindlasti konservid siis sellised kaua säilivad muud
sellised seilavad tooted, teraviljatooted,
suhkur kindlasti, ja, ja, ja, ja sellised asjad,
mis meil on võib-olla eluks vajalikud, oleksid olemas
toiduainete mõttes. Ja mõningaid asju, kel lihtsalt ei ole võimalik tarbida ja,
ja siis tulebki mõelda, et kuidas siis kaloraaž endale kokku saada,
selleks et see kriis üle elada, et kindlasti neid nende
stsenaariumitega me peame nagu läbi mängima enda jaoks neid
individuaalselt neid olukordi, samamoodi ka ettevõtjate
jaoks neid olukordi ja ka riigi tasandil.
Et kus ikkagi teatud toorme osas on väga selge sõltuvus. Toidutööstus vajab ju toimimiseks ka energiat.
Kui meid ootabki ees mõni suurem energiakriis,
siis kas me selles valguses saame hakkama? Jällegi, mida ütleb see meie uurimus, on see,
et, et kui me vaatasime näiteks põllumajandustootjaid toidu,
siis saaduste tootjad, et neil väga paljudel juhtudel on
juba generaatorid olemas, neil on ka loodud sellised
varusüsteemid ja ka päiksepargid. Seda siis öelda niimoodi, et kõigil on olemas,
et kindlasti on ka suur investeering, aga,
aga kes on enda jaoks need riskid nagu läbi mõtestanud,
teavad, et kui ikkagi päevas võib minna väga suur hulk
piimast lihtsalt et nii-öelda kanalisatsiooni või,
või läheb putiliseerimisele, siis tegelikult on see väga
suur kaotus.
Ja selleks on ka need riskid, stsenaariumid,
nagu läbimõeldud on ostetud generaatoreid. Suurem probleem on, tegelikult võib, pole nende just toidutööstustega,
kus ka seal on see küsimused, et need mahud võivad olla seal
ikkagi väga suured võimsused väga suured ja,
ja, ja võib-olla seal ei ole kõik veel nii hästi.
Ja kindlasti vajab ka sealt riigipoolset tuge,
et need investeeringud teha noh, seal, kus vaja 600
kilovatist sellist generaatorit, mis, mis on selliselt
valmis tegutsema, et kui vool ära läheb,
siis ta automaatselt käivitub ja hakkab siis siis annab seda toidet. Et me kindlasti on selliseid kohti nagu avastasime oma
selles uuringus aga aga, aga tervikuna ette
ja mõtlevad neid asju juba ja nad saavad ka väga selgelt aru,
et et kui nad nende asjade peale mõtle, siis need kaotused
võivad olla veelgi suuremad iga üksiku ettevõtja tasandilt
tööstuste mõttes ja lõpuks siis see tähendab ka seda,
et ei jõua ka ju kaubad sihtkohtadesse, nii et,
et generaatorite mõttes ma ütleksin, et on osasid ettevõtteid,
kes võiksid suuremat tähelepanu pöörata. Väga paljudel juba on olemas, aga siiski ka need
investeeringud tähendavad täiendavat raha ja,
ja, ja võib-olla suuremate ettevõtete puhul ongi see,
et, et meil on aega selliseid meetmeid ja tõsi,
need meetmed on ka tänaseks juba tulnud. Kui aga puhta veega midagi juhtub, mis siis saab? Ma arvan, et see on tervikuna üks hästi suur teema,
et, et kuidas me oma sellist ikkagi looduslikku ressurssi
nagu magevett väärtustame ja ja, ja vesi on tooraine väga
paljudeks asjadeks ja, ja tihtipeale me nagu,
kui me maksame seal nii-öelda veekulu eest teatud kuid ära,
siis me võib-olla mõtle, et kui oluline ressurss on nii
toidutootmise juures, toiduväärindamise juures
või tervikuna inimese eksistentsi jaoks ja,
ja, ja selleks peab olema nagu valmis ja,
ja kindlasti seal on olemas ka sellised konkreetsed
toimepidevuse üksused mis on endale vastavat sellised
puhastusjaamad ka dubleeritud süsteemid siiski loonud. Selleks et suured siis v tarnijad, keskused,
käitlejad oleksid paremini selliseid kriisideks valmis.
Me leidsime ka neid kohti oma uuringus, kus ikkagi on
mõningaid vajakajäämisi, aga, aga pigem ongi seal küsimus selles,
et tuleb rohkem võib-olla ka kohaliku omavalitsuse tasandil
rääkida asju läbi.
Ja et see toimepidevus siis noh, oleks tagatud,
et et ühelt poolelt on puhas vesi, mis on hästi oluline,
teiselt poolelt on, kui tekivad ka katkestused,
siis Mei paraku. Me peame rääkima ka sellest reovee poolest,
et kuidas sellega on.
Et neid asju vaatame nagu paralleelselt koos.
Et jah, toidutootmise kontekstis on puhas vesi oluline,
aga samamoodi ka, et seda toidutootmise juures kasutatakse
ka tegelikult ju selliste teise ringi wet teatud,
et kas siis soojendusse või muude süsteemide juures.
Nii et, et, et tervikuna iga ettevõtte tasandil peaks selle
veekasutuse ja veevarustuskindluse ja see,
kuidas siis lõpuks ei julgeolek, tagatakse et sinna vett ei
satuks midagi keelatut või mingisugune peolaine ei läheks sinna,
mis võib meie tervisele väga suurt ohtu tekitada,
nii et kindlasti ettevõtjad, ma arvan, ka see. Nii et alles olnud Saaremaa näide, et on pannud ka
vee-ettevõtjad paremini mõtestama enda jaoks läbi neid asju,
et kus need riskikohad on ja kuidas selleks valmis olla. Selleaastane kevad-suvi on olnud ka toidukasvatatud teatele
üpris raske, kevadel oli ju pikalt suur põud
ja nüüd on olnud selliseid erakordseid, suuri vihmasid ka
ja palju räägitakse ju ka kliimamuutustest,
kuidas üldse kliimamuutused võivad toidutootmist
ja kasvatamist mõjutada? Kindlasti see toidukliimamuutused mõjutavad nii ühelt
poolelt võib-olla positiivse suunasega kindlasti negatiivses
suunas ja ja esimene teema ongi sellega seonduvalt ikkagi
seesama magevesi.
Ühelt poolelt, et kui palju me seda vett tervikuna ikkagi
tuleb selleks, et, et taimed saaksid piisavalt siis vett ja,
ja saaksid toota meile toidusaadusi.
Ja, ja kui palju seda tuleb perioodis ja kas see on piisav või,
või ta tuleb ka tegelikult mingitel kedel liiga suures mahus,
ehk siis tekitab pigem probleeme, et saaki koristada
või tekitab üleujutusi. Ehk siis kindlasti need kliimamuutused avaldavad meil mõju
ja me näeme neid ka täna Eestis.
Ja me kindlasti tajume neid tulevikus võibki võib-olla isegi
veel rohkem.
Et, et see veeküsimus ja niiskuse küsimus on ühel pool,
et teine pool on temperatuur, et kindlasti me näeme seda,
kuidas temperatuur on ju ka sellel aastal olnud.
Varakevadel oli suhteliselt jahe, tegelikult väga paljud
viljapuud marjapõõsad, õied külmusid ära,
tegelikult jääb saak oluliselt väiksemaks,
siis mingil hetkel ikkagi suve puhul hakkas tulema juba
temperatuuride tõus ja tegelikult hakkasid tekkima ka põuad,
eksis see, kuidas need, kas see nüüd on kliimamuutustest
tulenev või tegelikult. On see mingi nii-öelda sinna ajutine muutus,
et see on kindlasti ka nüüd omaette küsimus,
aga aga me näeme teadlastena, et ikkagi selliseid
kliimamuutused leiavad aset ja need mõjutavad tegelikult
tootmispiirkondi mõjutavad seda, et, et kus me saame midagi
üldse toota.
Ta näeme ka seda, et teatud toidukaupade osas näiteks siin
kohviga ka osas ka suhkrutootmise osas tegelikult
tootmispiirkonnad on probleemide ees, et jätku niiskust
ja vett. Ja tegelikult jällegi need toidutarneahelad
mõnevõrra muutuvad ja ka hinnad lähevad kallimaks. Ehk siis kindlasti need kliimamuutused mingil määral
mõjutavad tervikuna toidusüsteemi ja Eestis ka,
et siiski. Kõige sellega kaasneb ka see,
et meil tuleb järjest rohkem erinevaid kahjureid haigusi,
mis tähendab, et me peame rohkem võib-olla kasutama ka
selliseid tõrjevahendeid ja, ja küsimus on,
et kuidas me siis selle rohepöörde kontekstis
või rohepoliitika suundumuste najal suudame selle kõigega
hakkama saada ja kui palju see maksma läheb. Ja kas tarbija lõpuks on nõus seda kõike kinni maksma.
See on jälle seesama küsimus, et, et kas tarbijal on see
moraalne kom, paistab, et on nõus nii-öelda sellise väiksema
jala süsiniku jalajäljega toodet Eestist ostma,
kuid eelistab siis hoopis seda, mis ta importkaubana sisse Kui me teame, et kliimamuutused on kohal,
siis kas toidutootja ise saab ka midagi kuidagi teha,
et neid mõjusid leevendada? Mingil määral kindlasti annab teha agrotehnoloogia on see,
mida kasutada, milliseid sorte kasutada milliseid looma tõug
kasutada siis kindlasti, milliseid väetisi,
kas sa saad kas näiteks ka liigvett ära juhtida,
maakuivendus teha, kus seda maa Kuljendust on mõistlik
ja milliseid kultuure, millistes piirkondades
või põllulappidel kasvatada?
Kui palju sul on selliseid ka vahekultuure kasutusel,
et tegelikult seal kindlasti on neid võimalusi,
mida annab ka ise ära teha? Küsimus ongi selles, selles teadmises, selles oskuses ja,
ja lõpuks selles maksumuses, et kas kõiki neid asju on
mõistlik teha, sellepärast et see kõik võib minna ka lõpuks
kanduda üle ka toidu hinda ja tarbija ei pruugi seda toitu
enam osta. Niiet et, et on väga palju võimalusi,
on võimalusi ka näiteks mineraalväetisi mingil määral ju
tegelikult orgaaniliste väetistega asendada.
Ja noh, näiteks ka ütleme siin toidutootmise juures kui
loomasõnnikut väärindada koos teiste erinevate sidenditega
näiteks biometaaniks ja seal tekib kääritusjääk
ja kääritusjääk viia siis põldudele, siis tegelikult see on
ka mingil määral ikkagi väga selge mineraalväetise asendaja. Ja tegelikult annab mulla struktuurile ikkagi sellist kasulikkust,
nii et et, et kompleks erinevaid asju, et kui küsida,
et mis on see õige asi või et kas on üksainuke õige asi,
siis tegelikult igasse põllupidaja tegeleb enda jaoks
lähtuvalt oma tingimustest leidma selle õige tee
ja õige tehnoloogia ja ka läbi arvutama,
et mis see lõpuks maksma läheb ja kui palju see lõpuks siis
seda lõpptoote hinda kujundab. Aeg-ajalt räägitakse laboris kasvatatud toidust,
kas see võiks olla üks tulevikustsenaarium? Olles ise maaülikoolis ringbiomajanduse väärtusahelat
õppejõud ja magistrantidel räägin kogu aeg seda võimalust,
et me peaksime mõtlema ka neid alternatiivseid toidutootmise
võimalusi laboritingimustes, siis jah, lühike vastus on,
et, et see kindlasti mingil määral annab meile teatud võimalusi.
Kindlasti ta esmalt ei, ei, ei ohusta seda,
et need meil maapõhine, toidu tootmine kaob ära.
Sellepärast et laboris tootmine siiski on veel oluliselt kallim. Samal ajal me näeme seda, et kuidas siis nende lihatoodete
asemel tulnud taimsed lihaasendajad lähtuvalt ühelt poolt
tarbija ootustest teiselt poolt lihtsalt teadus-arendus on
nii palju ase arenenud, et kindlasti neid asju tuleb.
Ja see biotehnoloogia bioinnovatsioon kindlasti võimaldab
nii vetikate kasutamise kaudu kui ka näiteks jäätmete
bioloogiliste jäätmete väärindamise kaudu saada selliseid
uusi asendusi. Ja neid ka täna Eestis ju reaalselt ettevõtted olemas,
kes sellega tegelevad ja ka edukalt, et,
et neid neid asendusi tuleb, aga, aga ma siiski arvan,
et, et see veel ei asenda sellist tõesti selliste põhiliste
toidutootmist traditsioonilisel viisil ja
ja ei ole seda karta, et nüüd, et maa kasutusse tekiksid
kohe probleemid, et keegi seda maad ei kasuta. Kuivõrd üldse üksikisik ehk mina saan näiteks kaasa aidata sellele,
et meil Eestis oleks hea toiduga varustatus? No nii nagu alguses jutus rääkisin, et seesama moraalne kompass,
et kui ma näen tarbijana poodi, et siis ma ei vaata alati
ainult seda hinda, vaid vaatan ka seda, et kus see toit on toodetud,
kas ikka on eestimaine, kas ta on äkki ka lühikese
tarneahelaga või siis nii-öelda väikse keskkonna jalajäljega toodetud?
Ma tean seda tootjat, ma tean, tema võib-olla lugu
ja ma just nimelt ostan seda toodet sellepärast et ma tean seda,
mida see toit sisaldab. Ehkki ta võib-olla mõnevõrra kallim just tänu sellele,
et, et väiketootmine võib-olla lihtsalt ei ole see
mastaabiefekti majanduslikus mõttes ja, ja selle tõttu on kallim.
Aga, aga tarbijana just nimelt ma saan teha ostuotsuse
lähtuvalt sellest, et et ma, ma eelistan seda eesti tootjat.
Sellega ma tegelikult püüan hoida ju sektorit
ja neid ettevõtjaid, kes seda tänuväärset tööd toidu
tootjatena teevad hoia on mitte ainult nii-öelda
põllumajandustootjaid ja saaduste tootjaid,
vaid ka laiemalt neid toidutööstusi, kes seda sisendit kasutavad. Ja, ja tegelikult seal on hulk erinevaid tarneahel osapooli,
kes kõik lõpuks sellega seotud on.
Jah, võib öelda niimoodi, et me võime kõik need selle
sisendi tuua sisse ju importkaubana aga,
aga just, et, et kui me tahame ikkagi ka lõpptarbijana saada
lõpptootes sellist Eesti Eesti maisust, siis tegelikult me
peaksime seda tarbijana eelistama.
Et sealt algab peale suhtumise väärtustamise küsimus on üks,
mida annab teha tarbijana ja ma arvan, et,
et, et see on üks tee. Et eelistame Eesti tootjaid ja, ja mõtleme,
et, et me tahame seda sektorit siiski hoida,
siis me vajame laiemalt maaelu kontekstis ka neid inimesi,
kes selle põllupidamisega tegelevad ja ja neid maid
hooldavad ja, ja teiselt poolt on see ka nii-öelda riikliku
toidujulgeoleku küsimust noh, võingi öelda,
et õnneks on jõutud ka riigi tasandil ikkagi sinna,
et räägitakse järjest rohkem, et et, et ka toit,
et on, ja toidu tootmine on riikliku julgeoleku kontekstis
hästi oluline ja seda võetakse ka natuke tõsisemalt,
et et, et just nimelt see on elutähtsa teenuse pakkumine. Nii nagu võib, pole kiirabi, nii nagu ka näiteks muud
selliseid teenuseid. Kui koroonakriis algas, siis tuli üsna hästi esile see,
et meil tegelikult Eestis ei olnud väga head ülevaadet sellest,
kui palju meil midagi on, peamiselt siis meditsiinivaldkonda
puudutavate näiteks maske ja kõik sellega seonduv kummikindad.
Aga kuivõrd nüüdse ülevaade on olemas, kas on midagi muutunud? Jah, nii nagu ma ka ütlesin, et, et täna siis regionaal
ja põllumajandusministeerium kindlasti on seal teinud
märkimisväärseid samm edasi selleks et on olemas teatud
ettevõtjatega sellised läbirääkimised ja kaardistamised,
et kui palju, kus kohas meil siis need elutähtsa toidu
nii-öelda tarnijad võiksid asuda, kas nad suudavad tarnida
seal omakorda kindlad kokule ja, ja, ja mis on positiivne see,
et me oleme seda võtnud hästi tõsiselt ja
ja meil nendest teemadest räägime, püüame nagu ettevõtjatega
leida ka lahendusi. Et mis puudutab isikukaitsevahendite pood,
siis seal väga selgelt tegelikult urg lahendas ise nagu
onupoja ära tulid ju turule uued tegijad
ja hakati tootma ka Eestis ju teatud konkreetseid
kaitsevahendeid ja seda isegi edukalt ikkagi.
Ja ega, ja oli võimalik, et nad noh, muutuda
konkurentsivõimeliseks ja siiamaani toimetavad.
Ehk siis selline kohanemiskiirus ja reageerimiskiirus Eesti
ettevõtjate puhul oli, oli tegelikult ju märkimisväärne
ja ja, ja tegelikult, et ma arvan ka selle võrra,
siis ka nende isikukaitsevahendite ka varustatus on
paranenud sellest ülevaade kindlasti on paranenud,
et me teame paremini, kui palju meil midagi on
ja ka meie uuringus on seal mitmeid aspekte välja toodud,
et kindlasti uuringus oleme toonud välja ainult selle osa,
mida me võiksime tuua, sest et paljud need teemad on ka
seotud siiski teatud selliste kokkulepetega,
et mida ei või avaldada teema kindlasti on,
on laiemalt siis ka näiteks noh, seesama veega varustatus,
eks ju, ka seal on meil ära nii-öelda kaardistatud,
et kuidas me pudelivett näiteks saame kui juhuslikult peaks
juhtuma üks või teine asi. Nii etet, selline teadlikkus läbi selle meie uuringu.
Ma arvan, et on kasvanud, sest me kaasame sinna ka väga
palju ikkagi partnereid, ettevõtjaid.
Ja, ja selle kaudu võib-olla ka siis ettevõtjad rohkem
pöörasid tähelepanu enda ettevõtte sees.
Et millele veel kord rohkem siis tähelepanu omistada selleks,
et see varustuskindlus ja toimepidevus oleks tagatud. Nii et lootust on, et kui meid mõni järjekordne kriis rabab,
et siis me oleme rohkem teadlikud ja rohkem valmis. Ma tahaks loota, aga selle juures on meil hästi oluline asi
on kommunikatsioon ja selline nii-öelda võrgustatus
ja info levik ja täpsed vastutused ja, ja see,
et mismoodi hierarhiat siis töötavad.
Nii nagu ikka sellistes kriisiolukordades need asjad peavad
olema kokku lepitud, need asjad peavad toimima,
et seal ei ole võimalus, et kui midagi juhtub,
et siis me hakkame alles süsteemi looma. Raadio kahepood käest piltlikult öeldes
