Raadio kahepood käest piltlikult öeldes Tere tulemast kuulama saadet piltlikult öeldes.
Tänases saates võtame luubi alla laste liikumise.
Kas meie lapsed liiguvad piisavalt, mida teha selleks,
et neid rohkem liikuma meelitada?
Sellest kõigest tuleb juttu juba õige pea.
Mina olen Sandra Saar, saate helindas madam mõnusat kuulamist. Millal teie käisite viimati mõnusal metsajooksul
või hoopis jalgrattaga sõitmas, ujumas, suusatamas,
ühesõnaga liikumas.
Ilmselt teab igaüks, et liikumine on kasulik.
See on võtmesõna paljude haiguste ennetamisel
ja ravis. Tänapäeval peetakse vähest liikumist neljandaks riskifaktoriks.
Suremuse põhjuste seas liigutakse järjest vähem
ning see mõjutab oluliselt südame-veresoonkonna haiguste rasvumise,
teise tüübi diabeedi ning luu- ja liigesehaiguste levikut. See kõik omakorda suurendab riigi kulutusi.
Tervishoiule aga lüheneb kani elanike keskmine eluiga,
kui ka väheneb tervena elatud aastate arv.
Eesti inimesed liiguvad selgelt liiga vähe,
ütleb Eesti sõudja ja sporditeadlane Jarek Mäestu. Umbes pooled täiskasvanud elanikkonnast ei täida neid
liikumise norme, mida WHO on on ette kirjutanud,
ehk et siis umbes 150 minutit nädalas.
Sellist mõõdukat tugevat liikumist, mis paneks mind natukene hingeldama.
Et selles valguses jah, liigutakse vähe,
tõsi, nende hulgas on üsna selline 15 protsenti inimesi,
kes tõesti liiguvad võib-olla üle viie korra nädalas
ehk et, et siis pool tundi vähemasti päevas,
ehk et see, see võiks ju olla selline nagu,
nagu positiivsem pool seal, et on ka meil neid inimesi,
kes, kes liiguvad päris palju. On see siis lähiaastatel nüüd juhtunud, et inimeste
liikumine on väiksemaks jäänud või on see ikkagi miski,
mis meil on siin kogu aeg olnud, et inimesed väga ei liigu? Eks ta natuke ole sellise heaoluühiskonna trend,
et elud muutuvad mugavamaks.
Me oleme harjunud või inimese organism on väga kohanduv heas
kui halvas mõttes ja halvas mõttes on, ta kohandab just see
selles valguses, et et kui vähegi on võimalik energiat
säästvalt läbi saada, siis, siis me kipume seda väga väga
hästi endale lubama.
Ja kõik, kõik sellised uuendused ja, ja innovatsioonid nii-öelda,
mis meie elu mugavamaks teevad, me võtame neid kenasti
kenasti omaks. Ja seetõttu võib-olla selline trend, et kui ma vaatasin siin
natukene enne, kui ma, kui ma siia tulin,
siis nii-öelda Eesti tervisekäitumise uuringu andmetele otsa,
siis, siis jällegi kui keskmisi vaadata,
siis nagu võib-olla väga suurt muutust vist ei olegi olnud.
Küll, aga mis on muutunud, rohkemaks on,
on sellised natukene aktiivsed inimesed on muutunud
aktiivsemaks ehk et selliseid, võib-olla kolm,
neli korda nädalas liikuvaid inimesi on tekkinud juurde. Ja eks seda võib ka iseloomustada või selgitada väga
paljuski sellest, et sellest teemast on hakatud rääkima.
Ja meil on erinevaid sportimisüritusi, mis katavad väga
erinevad vajadustega inimeste, selliseid liikumisharjumusi,
et, et kas või needsamad, et iga jooksuüritusel on ka
kepikõnniüritus või kõnniüritus või või sellised nii-öelda
mitte võistluslikud formaadid.
Aga teistpidi on suurenenud just nende inimeste hulk,
kes liikusid varem vähe ja nüüd ei liigu üldse. Ehk et sealt nii-öelda see kerge liikumise osakaal võiks öelda,
on see, kus on toimunud need suuremad nihked
ehk et need, kes on olnud väheaktiivsed,
need on siis kipuvad veel rohkem istuma või need,
kes natukene liikusid, ka neil on seda kerget liikumist
jäänud vähemaks, aga nemad kompenseerivad seda teistpidi
siis selle natukese võib-olla aktiivsema,
eesmärgistatud liikumises juhtimise või,
või, või tervisespordi või ehk siis Plaanis tublid on muutunud natuke tublimaks
ja need, kes ei ole liikumisega nii sina peal,
nemad on sellest teemast veelgi eemaldunud,
natuke. Jah, me võime võime üldjoontes niimoodi öelda. Miks üldse on oluline, et inimene liiguks,
et näiteks kui ma kõnnin jalgsi tööle, ütleme 15 minutit
ja koju tagasi, siis see tegelikult ju ei ole piisav
liikumine ja kui muud sporti ei teegi, et miks ma tegelikult
peaks tegema? Liikumine on meil geenidega sisse kodeeritud
sest inimene vajas liikumist, et leida kunagi iidsetel
aegadel toitu ja kui eluks vajalik selle nii-öelda eluks
vajalik tarbeliikumine.
Ja väga suures ulatuses see tegelikult oli ka hästi
nii-öelda seesama kõndimine madala tempoga liikumine,
aga hästi palju asjade kandmine, mis on võib-olla selline
intensiivse no loomulikult loomade järel nii-öelda toidul
poest hoolitsemine, samuti ja liikumine. Tegelikult on tal väga palju selliseid häid mõjusid,
pigem aga see võiks isegi öelda niimoodi,
et palju negatiivsema mõjuga on just istumine.
Et et, et kui me suudaksime ennast istumast tõusta,
tõsta püsti ja natukenegi liikuda, siis selle kasu on juba
oluliselt suurem, kui nüüd seda nii-öelda minna siis
järjest-järjest enam aktiivsemaks, ehk et see esimene kasu
olla natukenegi liikuv on, on juba väga-väga-väga suur
ehk et mingil viisil tõsta ennast püsti. Ja mitmed uuringud on ka seda näidanud, et kui tõesti,
et kui me päevas kas või 30 minutit jookseme
ja ülejäänud osa päevast istume, siis tegelikult ei ole
võib-olla kõige parem ehk et seda istumisaega tuleks
väga-väga tugevalt tugevalt vähendada ja mis iganes me võime
ju hakatagi rääkima.
Et kui me liigume, siis meie lihased töötavad.
Meie jõuvõimed on paremad, Meie luud saavad koormust,
luud muutuvad tugevamaks. Organism õpib ennast nii-öelda paremini taastama,
üles ehitama, mida istudes väga sageli ei juhtu,
siis on meie vaimsele võimekusele palju parem.
Paraneb aju verevarustus.
On näidatud, et hüpotaallamuses sünteesitakse uusi
või tekivad uued nii-öelda ajurakud, ehk et meie kognitiivne
võimekus paraneb, alaneb depressioon, ehk et väga-väga
paljud funktsioonid. Seisundid saavad liikumisest väga-väga palju kasu,
südame-veresoonkond paraneb, meil on vähem selliseid
mittenakkushaigusi nagu metaboolse sündroom,
diabeet erinevad südame-veresoonkonna haigused. Meie seda intervjuud salvestame seistes,
mitte istudes, nii et me juba oleme väikse sammu teinud,
et olla nii-öelda tublim. Ja see on täiesti täiesti õige seistes ka,
et kuigi see nagu võib tunduda, et see ju nii-öelda
liikumist ei toimu, siis lihas aktivatsioon on päris
olulisel määral jällegi kõrgem kui kui istudes,
et see vähim, mida saab ka teha, et kui tõesti tööpäev ei võimalda,
siis leida need võimalused, et äkki on võimalik teha tööd ka püsti.
Et ka need lauad, mis on üles langetatavadi alla sõidetavad,
et need on kindlasti kindlasti hästi kasulikud
ja ka väikesed, selliseid liikumispausid töö juures,
et 20 30 minutit teha tööd kasvõi liikuda korra trepist üles,
trepist alla või koridori teise otsa annavad väga-väga palju
tegelikult ka töö produktiivsuse juurde. Kui me räägime nüüd lasteliikumisest, siis kuidas meil eesti
lapsed liiguvad? Laste liikumine on sarnane kui täiskasvanutel.
Et ka lapsed liiguvad meil selgelt liiga vähe.
Need, kes jällegi nii-öelda me räägime hästi paljudest
niukestest normidest ja ka lastel on erinevate uuringute
põhjal selline soovituslik välja öeldud,
milleks on siis 60 minutit päevas vähemasti ka sellist
mõõdukat tugevat liikumist ja neid Eestis neid lapsi,
kes selle normi täidab, on täna umbes 20 25 protsenti
ehk et sihuke neljandik, mis on ju selgelt vähe. Ja kuna liikumine on hästi olulisel määral seotud
või lasteaias liikumine on olulisel määral seotud ülekaalulisusega.
Lapse ja liikumine lapse ja kehakoostis või ülekaalulisus on
hästi olulisel määral seotud täiskasvanu ülekaalulisusega
liikumisega ehk et see, milline on.
Et kui laps liigub vähe, siis väga suure tõenäosusega ka
täiskasvanuna liigub ta vähe ehk et me me saaksime ette ennustada,
milline on Eesti rahva tulevik, võib-olla 10,
viie, mitte tulevik, vaid Eesti rahva tervis kümne-viieteist
aasta pärast, et kuhu poole ta suunduda võiks. Ja selge on see, et et 25 protsenti normitäitjaid on selleks
liiga vähe.
Tõsi, väiksed märgid näitavad, et see asi on pigem praegu
protsent protsendi aval liikunud paremuse kui halvemuse poole,
aga, aga Eestis on päris palju tehtud ka viimasel viimastel
aegadel seljast vähemasti teadvustatud tugevasti. Mida on tehtud selleks, et lapsed hakkaksid rohkem liikuma? No kõige rohkem, kõige võib-olla kõlavam on kindlasti ka kui
ma kutsuv kool, ehk et kus on siis koolipäeva püütud leida
erinevaid võimalusi, mismoodi tagada lapsele võimalikult
palju just seda tervislikku liikumist alates pikematest,
vahetundidest, õuevahetundidest tunni sees,
nagu ka meie, et me ei istu siin, kui me räägime vaided,
ka tunnis on võimalik lastel teatud ülesanneteks tõusta
püsti miks mitte osad tunnid veeta vabas õhus ka bioloogia tunnid,
geograafiatunnid, kus siis on liikumine juba sisse kirjutatud. Aga kooli kooliminek ehk et miks, miks sõita autoga kooli ette?
Kui on võimalik tulla rattaga või kui ei ole võimalik tulla rattaga,
siis äkki on võimalik laps panna pool kilomeetrit enne kooli
maha ja lasta teeb viimased sammud siis nii-öelda jala.
Et kõik, kõik sellised teadvustamised on,
on minu arust hästi-hästi palju mõjutanud ka see,
et mismoodi kujundatakse kooli ruum väljaspoolt ümber,
et ma tean päris paljusid koole, kes autoparkla on teinud
laste mänguväljakuks, et autod lähevad kaugemale,
lapsed saavad kooli juures nii-öelda liikuda,
olla väljas. Ja jällegi natukene. Jutumärkides. Haridusuuendusprogramm liikuma kutsuv kool on võtnud oma
südameasjaks kujundada kos koolidega Eestis
liikumissõbralikke tuur.
See tähendab seda, et lastel oleks võimalust ka koolipäeva
ajal liikuda, seda mängides kui läbides aktiivseid ainetunde.
Liikumislabori juhataja Merike Kull rääkis,
et laste liikumine on oluline teema ja paraku on jätkuvalt
liiga palju lapsi, kes ei liigu piisavalt. Tartu Ülikooli liikumislabori poolt me oleme läbi viinud
erinevaid uuringuid uuringute läbiviimisel,
me kasutame siis liikumisandureid, seega me saame päris
täpselt nii-öelda sekundi täpsusega öelda,
kui palju ja mis intensiivsusega lapsed liiguvad
ja sellele põhinedes.
Me võime siis öelda, et meie lastest ja noortest liigub piisavalt,
et 43 protsenti see tähendab vähem kui pooled. Ja vist on oluline kohe ära täpsustada, mida see piisavalt
tähendab see tähendab siis maailma terviseorganisatsiooni
soovitust vähemalt 60 minutit iga päev ja vähemalt siis ka
mõõduka tempoga, see tähendab, et tekib ikkagi kerge soojatunne,
nii et neid lapsi, kes iga päev vähemalt 60 minutit liiguvad,
neid on meil allapoole. Kuidas see number ajas muutunud on? Ajas on see number pigem loomulikult on liikumisaktiivsus
vähenenud ja, ja selle puhul on nagu huvitav välja tuua see,
et treeningutel osalemine iseenesest lastel
ja noortel ei ole vähenenud, aga vähenenud on eelkõige tavaliikumine,
see tähendab kas kooli või treeningutele
või sõprade juurde.
Et kasutatakse üha rohkem siis selliseid neljarattalisi võimalusi,
et varasemalt on kindlasti palju palju suurem osakaal olnud
aktiivsel näiteks kooliteel või trenni teel,
ehk siis mingis mõttes see heaoluühiskond on muutnud seda
liikumisharjumuste tekkimist ka ja kindlasti
ja ma arvan, et ka meie hoolivate lapsevanematena pigem vaatame,
et laps jõuaks kooli ilusasti õigeks ajaks
ja oleme valmis pakkuma ikkagi seda autosõiduteenust,
kui noh, vastupidi ümber mõelda, et me saaksime pakkuda
sellist aktiivsemat liikumist läbi mõelda siis,
et kuidas kasvõi osa kooliteest võiks olla lapsel aktiivsem. Kas kuidagi on see ka välja tulnud, et mis vanuses laste
puhul liikumine on kõige problemaatilisem? Me oleme kõik loodud liikumiseks ja kui me vaatame väikesi lapsi,
siis liikumine on nende jaoks kõige-kõige loomulikum
ja see kestab siis kuni kuskil viienda klassini 11 12 aastani,
et kuni selle vanuseni ikkagi kui lastele luua liikumisvõimalusi,
näiteks koolides on õuevahetunnid, siis piisab täiesti sellest,
et nad saavad õuealale, mängud tekivad, jooksevad ringi,
aga oluline sinna langus hakkab toimuma ja 11 12 aastaselt.
No mis siis juhtuda võib? Siis tekivad Ta hoopis sellised loomuliku arenguga seotud huvid,
et sõpradega koosolemise aeg muutub hästi oluliseks
ja hästi loomulik on see, et üha enam tahetakse ise teha,
otsustada, otsustada oma päevakava üle ja,
ja kui, kui selliseid võimalusi on vähe,
sõpradega koosveetmise aega, siis hakkab juhtuma,
on aga see, et loobutakse treeningutest ja teine põhjus on
kindlasti see, et on suur hulk lapsi, kes ei taha
treeningutel käia, seetõttu seal ikka võistluslik. Ja kui sa ei ole oma treeninggrupis just võib-olla kõige
parem siis olla selle protokolli tagaosas ei ole võib-olla
kõige motiveerima, mis ei tähenda seda, et need liikuda ei taha.
Aga nad pigem eelistaksid siis sellist suhtlemisega seotud liikumist,
uute oskuste õppimist ja mida kinnitavad ka tegelikult uuringud,
et liikuda lapsed tahavad, aga mitte alati võistluslikult. No siin mõni kriitilisem kuulaja kindlasti ohkaks,
et lumehelbekesed varem ju alati on olnud ikkagi ka
võistluslik liikumine, kuidas siis nüüd järsku ei taheta? Meil on osakaal üks osakaal lapsi, kes alati tahavad võistelda,
nad on juba väikesest peale väga võistluslikustavad,
väga naudivad.
Ja samas selle lumehelbekeste teema osas tahaks välja tuua,
et see, mis tegelikult lastele meeldib, on uute oskuste
õppimine ja uute oskuste õppimine nõuab täpselt samamoodi
pingutamist nagu ükskõik mingi muu kehaline tegevus,
et seepeale järjestikku sinna kestev jooks võib-olla,
aga ükskõik kas ka rulaga näiteks või trikirattaga sõitma
õppimine on tegelik pingutus, mida sa pead uuesti uuesti tegema. Nii et see pingutus võib olla väga erineval viisil
ja see on ka loomulik, et osad lapsed peavad
ja peavadki saama võistelda, sellepärast et nendel on see
eneseteostus nädal, võib-olla kehaliselt ka väga andekad
ja võistlemine peab alati jääma ja see on meile inimloomuse osa,
aga nendele lastele, kellele meeldib ka liikuda,
ka nendel peavad olema siis need võimalused loodud. Kas tuleb kuidagi vahe sisse ka poiste ja tüdrukute
liikumisharjumuste osas?
Jah, et me näeme. Uuringu erinevate uuringute põhjal nii Eestis kui ka välismaal,
et poisid liiguvad üldjuhul rohkem ja nende tegevused on
nagu intensiivsemad.
Kui me vaatame selliste koolipäeva liikumisi,
siis tüdrukud pigem eelistavad riba jalutada.
Poisid eelistavad selliseid mängulisi tegevusi
sportmängudega seotud tegevusi, pallidega seotud tegevusi.
Et me näeme jah, seda, et tüdrukute liikumisaktiivsus on
madalam mis tähendab seda, et me peame sellele pöörama
rohkem tähele. Et kindlasti need võimalused ja asjad on olemas,
kui tüdrukute käest küsida, mida nad eelistaksid teha. Aga kuivõrd tuleb vahes selles osas sisse,
kus inimesed või lapsed elavad kas linnas
või maal, kas see mängib ka mingisugust rolli? Jah, et siin on mõnevõrra isegi on üllatav,
on see tulemus, kui vaadata uuringuid, et meile võib-olla
tundub endale, et maalapsed liiguvad rohkem
ja kui vaadata tulemusi, siis me näeme, et tegelikult
liiguvad linna lapsed rohkem.
Ja põhjuseks on see, et linnalastele on erinevad,
sest treeningutes ja sellistes huviringides käimine,
kättesaadavam ja maa lapsega juhtuda on see,
et hommikul koolibuss toob. Kui koolis juures ei ole ühtegi kastreeningut
või sellist huviringi aktiivset, siis viib koolibuss ta koju
ja seal võib juhtuda juba selliseid istuvaid tegevusi palju rohkem.
Ja linnalastel on siis tõesti see valikuvõimalus
ja sa saad valida ka endale sobiva tegevuse
või endale sobiva ala oluliselt lihtsamini.
Et ega siis iga ala ei pruugi ka igale lapsele sobida,
eks. Kes tahab, võib-olla võistkond sellist võistkonna alajat,
kes tahab pigem individuaalset harjutamist,
nii et hoopis vastupidi on, et linnalapsed
ja liiguvad rohkem. Statistikaamet teeb sellist ajakasutuse uuringut teatud
aastate tagant ja nüüd viimased andmed siin sel kevadel
tulid välja ka ja nende ajakasutuse uuring ütles seda,
et tegelikult lapsed liiguvad päevas umbes tund aega.
See on täpselt siis niipalju, kui WHO soovitab ka
ja selle uuringu või ajakasutusuuringu puhul tegelikult jääb mulje,
justkui laste liikumisega oleks kõik korras.
Aga tegelikult ei ole ju. Ja et see on selline huvitav moment, et mina siin alustasin sellest,
et vähem kui pooled liiguvad ja see ajakasutuse uuring
näitab et peaaegu enamik lapsi liigub, et siin on nüüd
küsimus uuringu metoodika, see asi on tegelikult mõlemal
uuringul on nagu õigusajakasutuse uuring küsib laste käest
nende tegevusi, mida nad teevad ja näiteks kui üks laps
või noor inimene märgib, et ta neljast viieni treeningul
siis läheb 60 minutit treeninguna kirja,
meie oleme vaatanud siis ka väga nagu detailselt,
et missis treeningutel toimub ja kui liikumisandurid on
treeningul peal, siis me näeme, et ühe sellise tunniajase
treeningu jooksul tegelikult seda soovituslikku
liikumisaktiivsust on seal ligi 30 protsenti,
see tähendab kuskil 23 minutit tegelikult koguneb siis seda
soovituslikku intensiivsusega liikumisele aktiivsust. Nii et ühest küljest jah, kui nad vastavad lapsed küsimusele,
et mis sa tegid kella neljast viieni, Nad on tund aega treeningul,
aga see tund aega treeningut ei koosne ju ainult kehalistes tegevustest.
Treener õpetab, selgitab parandada, tehnikat,
arutleb, miks me neid harjutusi teeme, mida saaks teha
paremini ja nii edasi.
Nii et see teadmine on võib-olla oluline ka,
et ainult treeningutel käimine ei taga piisavat liikumisaktiivsust. Noh, eriti kui siis käiakse kaks või kolm korda nädalas tund-poolteist,
siis see on ainult üks osa sellisest liikumisaktiivsusest,
nii et mõlematel uuringutele on õigusmetoodika on erinev,
aga see on ka lastevanematele noortele endale hea teada. No see, et lapsed koolipäeva jooksul liiguvad,
pigem vähe, on noh, aastaid ilmselt üsna hästi teada olnud
ja teie olete seotud sellise asutusega nagu liikuma kutsuv kool,
mis siis on proovinud väga aktiivselt seda muuta,
et koolipäeva saaks ka rohkem liikumist,
mis moodide proovite tuua koolipäeva rohkem liikumist. Liikuma kutsuv kool vaatab siis koolipäeva tervikuna süsteemselt,
et kuidas on võimalik tuua liikumist koolipäeva loomuliku
osana juurde laste päevadesse ja me alustame loomulikult sellest,
kuidas lapsed kooli tulevad.
Hästi julgustatakse lapsi tul tulema siis kas jalgsi
või rattaga ja me ju näeme, et üha enam koolide juures on
vaja luua juurde uusi rattaparkimise kohti
või kuhu siis tõuksega paigaldada, et see on siis üks osa,
kui nad kooli jõuavad, siis on meil ainetunnid,
mis no on selline, traditsiooniliselt on 45 minutit,
praegu on juba koolides osades 60 75 minutit
ja siis on kindlasti liikuma kutsuva koolil võimalus pakkuda
õpetajatele erineva erinevaid meetodeid. Kuidas siis katkestada ka järjestikust istumisaega
ja seda sellisel viisil, et see pigem toetaks õppimist,
olgu need siis liikumispausid või õuesõppemeetodid
või siis ka õppimise selline seostamine erinevate liikumistegevustega.
Kui kätte jõuab vahetund, siis on see loomulikult üks kõige
enam võimalusi liikumisvõimalusi pakkuv.
Ja meie üks selline suur teema, mida liikuma kutsuvate
koolidega me siis oleme tõesti laua peale pannud,
on õuevahetunnid. Kui me teame, et Põhjamaades on keegi ei aruta selle üle,
kas lapsed võiksid iga päev ka koolipäeva jooksul õues käia,
siis meil on veel siin seda arenguruumi,
aga üha enam me näeme liikuma kutsuvate koolide pealt,
et et, et õuevahetund tekib koolipäevakavasse õuevahetundidesse,
tekivad erinevad vahvad vahendid, olgu need pallid
või reketid või hüppenöörid või või toimuvad ka õuealade arendused,
nii et see on nagu üks selline väga, väga oluline teema
ja Meie enda uuringud näitavad, et liigutakse
õuevahetundides oluliselt rohkem. Lisaks aitab see kindlasti kaasa ka näiteks sellise
lühinägemise ennetamisele, kus lapsed peavad päevavalguse
käes liikuma ja ja sotsiaalsete suhete kujunemisele,
nii et see on üks osa ja liikumisõpetus kindlasti,
kus siis õpetatakse selliseid oskusi, mida kasutada
väljaspool kooli, aga ka vahetundides no näiteks
tänavareketi mängimine, mida saab praktilises igas kooli
hoovis mängida või erinevad liikumismängud,
mida siis on hea meelde tuletada või uuesti uuesti õpetada. Ja seda kõike seob siis nagu tervikuks koolipäeva ülesehitus,
et kas meil on koolipäevas aktiivsed vahetunnid,
kas näiteks ka sisevahetundides võimla uksed on lahti,
aula, uksed on lahti ja lubatud seal palle mängida
või palli mängida ka vanematele õpilastele,
mis noh, nagu sobib, kas seal on õuevahetund päevakavas
olemas ja, ja, ja siis ühe olulise osana on,
kuivõrd liikuma kutsuva kooli ruum tervikuna,
nii siseruumid, aga eriti õuealad ja meil on ikka hea meel näha,
kuidas koolihoovides üha rohkem tuleb. Slak laine madalseiklusradasid maabatuutamist nagu magnetiga
tõmbavad lapsi kohe õue liikuma, nii et need on selline tervik,
süsteemne lähenemine, mis annavad siis kogu koolipäeva
jooksul erinevaid liikumisvõimalusi või siis vähendavad istumisaeg.
Kui kaua õue vahet? Tunnid kestavad selles mõttes, et mina mäletan oma kooliajast,
et vahetund oli üldiselt 15 minutit ja pikk vahetund oli 20 minutit,
et kui meil ongi selline talvine aeg, siis lastel riidesse
panek võtab ka omajagu aega. Ja väga õige küsimus, et alates 20-st minutist on ikkagi
õuevahetunni aeg, aga me näeme koolides,
kus ta on 30 minutit see või siis on 45 minutit siin kuulsime,
et üks kool tahab teha tunniajalist vahetundi,
väga õige. Et mängu alustamiseks on ka aega vaja,
et tegevus üldse käima läheks, rääkimata riietest.
Aga samas mõeldes selle peale jah, see talve peale,
et tegelikult on kohe eraldi oskus, on see,
et sa igav ilmaga oskad õues käia ja panna õigeid riideid. Ma arvan, et meil siin põhjamaal on see ka lastele oluline
oskus ja teadmine, et iga ilmaga saab õues käia.
Kuidas vanemad sellesse suhtuvad, et lapsed saadetakse iga ilmaga? Ka õue, sest olen ise kuulnud ka selliseid jutte,
kus vanem ütleb lapsele, et täna vihma sajab,
et täna küll ei hakka õue minema. Minu meelest meie uuring, mis meil nüüd lastevanemate hulgas
läbi sai, viidud liikuvama kutsuvates koolides,
kas see oli kuskil tugevasti üle 90 protsendi,
kes ütlesid, et see on ääretult vajalik,
et minu lapsed saaksid iga päev õues viibida,
sellepärast et lapsevanem, kui ta õhtul koju tuleb,
on laps juba toas, eriti talveperioodil,
kus on pime. Nii et ikka valdav enamus on ikka väga hea,
hea meel selle üle ja eriti kui need on nooremate klasside õpilased.
Et alati ei pruugi olla näiteks ka koduümbruses kedagi,
kellega mängima minna.
Õuevahetund on just see, kus on võimalik siis teistega
mängida ja õues õua aeg ära ära kasutada.
Aga kindlasti on mõned lapsevanemad, kes natukene muretsevad,
aga õpetajad ütlevad ka seda, et tõesti on näha,
kuidas lastele on hakanud kummikut tekkima erinevateks
silmadeks ja ja nii edasi, et see on selline,
mida koostöös kooliga saab väga ilusti paika panna. Ja võib-olla on ka huvitav näide see, et et üha enamates
koolides hakkavad riiete kuivatuskapid tekkima,
need lapsed õues käivad ja mõnel ikkagi asjad väga märjaks saavad,
siis saab ka need kuivaks. Mis vanuses lastele need õuevahetunnid kehtivad
või ongi see kuni gümnaasiumi lõpuni? Siin on nüüd jah, natukene keerulisem moment,
et kui õpilased on esimene kuni viies klass lähevad suurema
hea meelega, mida nooremad on, kui sinna õue ainult saab,
siis saaks mängida.
Kui nad jõuavad siis sellisesse 12 kolmeteistaastased
või seal ütleme kuues kuni üheksas klass siis nemad tahavad
juba ise rohkem otsustada, nad teinekord eelistavad
võib-olla võimla vahetunde. Aga need võimalused kindlasti peaks olema loodud
ja see, mis gümnaasiumisse puutub, seda me saame ikkagi
nende endiga koos otsustada ja mõelda, et siin kindlasti
mingit kohustuslikku momenti gümnasistide hulgas ei ole
ja pigem on nende enda teadlikkus ja sellise vaimse töövõime taastamine,
kui sa õue lähed ja natukene jalutad, et ikkagi tunnid
ja ained on ju ikkagi intensiivsed ja me ju väga hästi teame,
kuidas õues viibimise aeg aitab tegelikult taastada sellist
aju võimekust keskenduda ja kaasa mõelda
ja teadmisi omandada, nii et selles vanuses on see pigem
juba õpilastega endiga koostöös sündinud lahendused. Mina mäletan oma kooliajast väga hästi sellist suhtumist,
et tubli laps on see laps, kes istub 45 minutit järjest paigal,
ei nihele liiga palju.
See arusaam vist tänaseks päevaks on küll iganenud. Ja et meil on ikka väga palju erinevaid teadusuuringuid,
mis kinnitavad seda, et ikkagi sinna järjestikune
keskendumine 45 minutit järjest on ikkagi suhteliselt keeruline,
see kindlasti on vaja keskendumisaega keskendumise õppimist,
aga aga me näeme seda, et liikumistegevused aitavad
tegelikult kaasa õppimisvõimele.
Noh, et ma võin välja tuua näiteks sellise pidurduskontrolli,
mis aitab siis eelkõige meil keskenduda olulisemale jätta kõrvale,
siis mitte mitte tähtsad asjad sellel hetkel sinna
keskendumisvõimele kaasa aitamine tuleb välja ka meie uuringutest,
mida aretajad ise kinnitavad. Lisaks sellele vist on mingi 90 protsenti õpetajatest ütleb,
et see aitab muuta õppimist huvitavamaks,
mis tähendab, et õpimotivatsioon on kõrgem,
kui sa korragi saad katkestada vahepeal sellisel hetkel
muidugi kui see aja sügavat süvenemist, aga sa näed,
et õpilased hakkavad ära väsima, pilgud liikuvad ära,
juba nihelemine tuleb, sa teed selle pausi
ja sa saad minna edasi täie koormusega, jällegi nii,
et seal väga toetav õppimist ja väga palju teadusuuringuid
siis näitavad, seda toetab keskendumisvõimet,
toetab mälu infotöötlemisvõimet, nii et selles mõttes on nad liikumine. Õppimine käsikäes on suured sõbrad. Üks levinud arusaam jällegi on see, et kui lapsed siis keset
tundi nii-öelda püsti tulevad, liiguvad,
et siis õpetajal on väga raske neid tagasi saada,
istuma ja et jätkuks töö selle koha pealt,
kust pooleli jäi. See täitsa võib nii juhtuda, kui õpetaja ei ole kunagi
liikumispause teinud või mingeid meetodid,
siis alguses on elevust rohkem, aga aga,
aga kindlasti on võimalik kokku leppida märguanded õpetaja
sellise klassi juhtimisoskuse puhul ja ma usun,
et enamik õpetajaid, eriti nooremate õpilastega,
ei kujutagi ette, et nad ei tee liikumispause,
seepärast õpilased väsivad ära, siis sa pead tegelema distsipliiniprobleemidega,
korralekutsumisega ja nii edasi, et selle asemel,
et ise lõimida selliseid liikumistegevuse tundi,
nii et, et me oleme väga paljusid õpetajat näinud,
kes väga ilusasti sujuvalt suudavad need asjad teha. Ja võib-olla täienduseks ka see, et sellise Kaasava hariduse
kontekstiks näiteks õpilastel, kellel on aktiivsus-
või tähelepanu häire siis nende jaoks on see suurepärane
võimalus hoida ka nende õpimotivatsiooni
ja võimaldada neil tunnis kaasa töötamist. Liikuma kutsuv kool loodi 2016. aastal.
Kui te nüüd tagasi meenutate seda loomise aega,
siis kas oli raske ka koole nii-öelda kampa meelitama? Siinkohal ma saan ainult koole kiita ja öelda,
et see oli üllatuslikult kõrge, huvi oli meie nagu teadus
sellise institutsioonina planeerisime alguses kolm aastat
Pilateerida alustada 10 kooliga, vaadata üldse,
et kuidas koolipäeva liikumine sobib.
Aga koolide poolt oli huvi nii suur, et me pidime ikkagi
järjest ja järjest juurde võtma.
Nii et praegu on küll olnud ikkagi koolide valmidus
ja koolid on olnud ise väga tublid sellised partnerid meile
nende lahenduste otsimisel ja oma kogemuste jagamisele. Me julgelt võime öelda, et meil on sinna kooslume.
Projekt Me kindlasti Tartu Ülikoolis ei saa ette öelda,
mida koolid saaksid teha, me saame pakkuda neile erinevaid meetodeid,
erinevaid ideid ja lahendused sünnivad ikka nendes koolides
ja igal koolil on oma teekond.
Mis viisil tema neid asju ellu viib, et koolide poolt võib
küll öelda, et praeguseks on meil 203 liikuma kutsuvat kooli
igaüks oma teekonnaga oma tempoga, aga see huvi on olnud kõrge. Eks eestlastele meeldib end ikka kõrvutada ülejäänud Euroopaga.
Jarek Mäestu on uurinud lähemalt kui kehaliselt.
Võimekad on meie lapsed võrreldes teiste Euroopa riikidega.
Kehaline võimekus. Kus on seotud küll liikumisega, aga siin mängib rolli ka vastupidavusjõud. Uuringu eesmärk oligi jällegi uuring, mitte ainult nii-öelda uuring,
ta oli tegelikult selline projekt, mille eesmärgiks on
parandada Euroopa laste siis nii-öelda kehalist võimekust
kaude siis ka liikuvust ja kasutades selleks siis nii-öelda
teaduspõhist lähenemist, ehk et, et teha seda mõõtmist
süsteemselt ja üsna sarnastel tingimustel läbi siis
erinevate Euroopa riikide, et tekiks võimalus tulemusi ka
siis võrrelda mõõdamegi näiteks jalalihaste plahvatusjõudu,
paigalt kaugushüppe testiga, mitte näiteks üleshüppe testiga või,
või mingi muu testiga. Ja selleks me siis kogusimegi kõigepealt oli eesmärgiks siis
nii-öelda hinnata erinevate riikide taset üldse,
ehk et kujundada sellised referentsväärtused erinevates
vanustes lastele, milleks me siis kogusime kokku nii palju,
kui võimalik oli Euroopast erinevaid kehalise võimekuse andmeid.
Ja võtsime aluseks siis ühe varasema Euroopa projekti
uuringu mis siis otsis välja erinevaid selliseid
funktsionaalseid teste, mis oleksid väga otseses seoses ka tervisega,
ehk et kui me mõõdame ära näiteks laste vastupidavustaseme
siis me saame selle põhjal öelda, et millist potentsiaalset
terviseriski see võib lapsele omada. Ja peale selliste siis nii-öelda referentskõverate
väljatöötamist siis loodi ka selline platvorm,
kus siis teatavaid testi sooritades saab sinna kohe kas siis
laps ise, kooliõpetaja, lapsevanem, kes iganes need
tulemused sisestada ja siis selle tulemuse põhjal
genereeritakse siis talle siis ka nii-öelda tagasisidet,
milline on terviserisk, kuidas ta positsioneerib siis
erinevate kui on huvi vaadata, kuidas ta on erinevates
riikides see võimekuse tase siis sel konkreetsel lapsel
ja ühtlasi siis ka anda sellist esmast tagasisidet,
et näiteks, et kui see võimekus on hea, siis mis võiks edasi teha,
kui see võimekus vajaks järeleaitamist, mis siis oleksid
järgmised sammud? Ehk et tegelikult oleks selliseks abivahendiks ka just
võib-olla lapsevanemale miks mitte ka koolis kehalise
kasvatuse õpetajale kuidas siis õpetada last
ja noort? Suhestuma siis oma kehalisse võimekusse,
mida ta saaks selle heaks teha, kuidas see on seotud tema tervisega,
kuidas üles ehitada näiteks tulevikus ka kehalise kasvatuse
tunde selleks, et ta oleks nii-öelda rohkem eesmärgistatud,
et see ei ole lihtsalt üks mõõtmine, et kui kiiresti sa
jooksed pannakse siis ka lapse ja jaoks mingisugusesse konteksti. Millised need ülesanded olid, mida lapsed tegema pidid? Siin tegelikult ei pidanudki lapsed midagi tegema,
sest need uuringud, mida me nii-öelda koondasime,
olid kunagi kõik tehtud.
Ja, ja selle uuringuga loodi lihtsalt selline platvormi keskkond,
kuidas siis nii-öelda abi vahet ehk et kuidas laps kehalise
kasvatuse õpetaja või, või ka miks mitte ka perearst? Saaks hinnata siis näiteks vajadusel või ütleme,
et laps oletame, teeb selle testi erakoolis.
Näiteks on see siis paigalt kaugushüpetest,
ta saab selle testi tulemuse, kui perearst teab,
et jah, selliseid teste koolis viiakse läbi.
Et aga ole hea, too mulle see testi tulemus.
Ja siis saab ka perearst näiteks Vastava teisti hinnangu.
Ehk et kas test võiks olla tulevikus temale,
kas see, kas jalalihaste jõudu oleks mõistlik nii-öelda
edasi arendada või see on lapse jaoks piisav? Et selline kehaline võimekus, seos tervisega,
et see on ka hästi oluline, et see info võiks ju jõuda ka
esmatasandi arstiabile? Ehk siis idee poolest see annaks sellise personaalse lähenemisega. Jah, seda on võimalik ja selle projekti veel järgmine
eesmärk oleks siis see, et erinevate erinevad riigid lisaks
täna siis kes on Sloveenia, Portugal, Ungari-Serbia,
Soome, kes on alustanud siis sellise kehalise võimekuse
mõõtmisega riiklikul tasandil, ehk et see on elementaarne,
kuna see on hästi seotud laste tervisega,
siis seda tehakse regulaarselt ja me näeme nii-öelda siis jooksvalt,
milline võiks olla tulevikus laste tervis,
milline võiks olla ja milline on see hetkel siis võib-olla
selline terviseprognoos. Sellest tööst selgus, et Põhja-Euroopa ja Kesk-Euroopa
lapsed on siis kehaliselt võimekamad kui näiteks
Lõuna-Euroopa või UK lapsed.
Kas siin on ka mingisuguseid põhjuseid, miks,
kuidas see Bregiooniti välja tuleb, et miks on
Lõuna-Euroopas ja UK-s vähem seda kehalist võimekust? See on hea küsimus.
Seda me selles projektis konkreetselt ei anal ei analüüsinud,
aga eks ta lõpuks ole selline kombineeritud erinevate
põhjuste võib-olla selline kogum.
Ja ma tõesti ei oska siin selles valguses head vastust anda,
et mis ma, see tundub nagu võib-olla natuke lihtne,
aga, aga miks mitte ka see, et kui et lõunaosariikides on
siis jesta hästi populaarne, kui me mõtlemegi nüüd ka
võib-olla selle peale. Et kui ka lastel ja täiskasvanutel on seda sellist kerget
liikumist jäänud vähemaks ehk et laps viiakse kooli
või ta sõidab bussiga kooli ja, ja siis,
kui ta teebki selle trenni sisse, nii intensiivne,
või te siis on kodus vaatab televiisorit või,
või, või on ekraani ees sellist hoovisporti on jäänud vähemaks.
Ja. Kui siis nüüd nii-öelda siis jestan endiselt
ehk et päeva jooksul midagi ei toimu, on soe
ja kuum ka.
Kui siis seda muud liikumist jääb ka vähemaks,
siis on jällegi lihtsalt üks osa päevast,
mis on nagu sisse kodeeritud, et seal nagu väga midagi ei
toimu ja kuumaga on ka väljas raske liikuda,
et võib-olla see on mingi mingisugune tegur,
mis võib-olla nendes riikides seda natukene rohkem võimendab. Aga jällegi see uuring, nagu see see tulemus,
kui selline tuli nii-öelda keskmise põhjal otseselt. Tõsiselt artiklis saaks nagu detailsemalt vaadata,
et kui palju siis näiteks ütleme, Hispaanias
või Portugalis on neid aktiivseid lapsi kui palju
mitteaktiivseid lapsi, ehk et see, see järeldus tehti
sellise keskmise põhjal.
Et et seal võib olla samamoodi hästi polariseerunud,
et on hästi suur, et pigem on see istuvate laste hulk
lihtsalt on nagu on, nagu suurem. 2024.-st aastast on haridusministeerium plaaninud muuta
kehalise kasvatuse tunnid liikumisõpetuseks.
Nii Merike Kull kui ka Jarek Mäestu näevad seda positiivse muutusena,
mis võiks suunata lapsi rohkem liikuma. Ma suhtun väga positiivselt ja mulle väga meeldib
ja mulle meeldib eriti veel see osa, et ta on hästi palju
üles ehitatud oskustele ja sealhulgas selliste elustiilialadele.
Et see eesmärgiks on see, et seal tunnis omandatud oskused
võid võtta kaasa oma vaba aja tegevustesse
või siis ka vahetunni tegevustesse.
Et näiteks rulluiskudega sõitma õppimine
või siis olgu see discgolfi algõpetus või mõnes koolis on
lausa see sup-laua esmane õpetus. No see on ju väga-väga äge ja sõltuvalt siis nüüd koolist
uus ainekava pakub võimaluse kasutada ka rohkem selliseid
kohalikke võimalusi, noh, et kui seal Saaremaal nooruse
koolis näiteks on purjetamisõpetus, see on ju väga hea,
see on väga hea, nii et selline avatus uutele aladele
ja just noori kõnetavatele aladele mis ongi ju meil eesmärgiks,
et liikumisõpetus hariduslik õppeaine, kus me saame
põhiliikumisoskused õpilastele õpetada. Et enam ei ole niiviisi, et tuleb osata kindlasti korvpalli
võrkpalli jalgpalli mängida, vaid see on palju laiemaks läinud. See on seotud nagu palli käsitsemise oskusega
ja samamoodi, noh ma tooks võib-olla näiteks juurde,
et varasemalt meil ei olnud reketi alasid sees,
aga reket jalad on ju need, mida inimene võib harrastada
vabal ajal, olgu see sulgpall või tennis
või siis oma koduhoovis, kui seal asfalti näiteks on olemas,
et see on seotud jah, seisneb põhiliikumisoskust,
erinevate aladega, et kas nüüd valitakse võrkpall
või korvpall, samamoodi võivad seal kooli õppekavas olla,
aga lisaks siis on ka näiteks eksju reketi kasutamisoskus
või siis vahendil liikumise oskus suvel,
talvel erinevatel erinevatel aastaaegadel,
et see on rajalg, rattasse võib-olla rula,
see võib olla mingi muu vahend, eks ju, millel liikuda,
saab. Ja hästi oluline on see, et selleks, et liikuda,
sportida nagu lugemisegagi, et, et kui meil tähed selged ei ole,
siis ega me lugeda ei saa nendest tekstidest aru ei saa siis
me isaga rasketest tekstidest aru, kui me visata ei oska,
siis heited tõuked kergejõustikus on meie jaoks tegelikult noh,
nii-öelda välistatud hilisemas elus on neid oluliselt
keerulisem õppida.
Kui hoovisporti on jällegi nagu vähem, siis mis siis saab? Et kas nad siis peavad trennis hakkama lihtsamaid asju õppima,
et selles valguses tuua võib-olla natukene aste lähemale,
et kõik lapsed meil ju käivad koolis, et pakkuda siis koolis
lastele sellist. Hästi laiapõhjalist võimalust erinevateks liikumisviisideks,
erinevateks oskusteks, nende omandamist ja ka hilisemates
klassides ka just siis selle nii-öelda eesmärgistamist
teatud ja, ja võib-olla selline kõige suurem erinevus,
mis selle klassikalise siiani kehalise kasvatuse võib-olla
kontekstis on see, et et kehalise kasvatuse ainekavas olid
üsna selgelt reglementeeritud need elemendid,
mille eest siis mida nagu õpetati või mille eest siis mingil
kujul last hinnati näiteks kauguselt. Ehk et noh, kui see kaugushüppes lainekavas on,
siis seda paratamatult tuleb sellega tegeleda.
Aga näiteks ei ole seal jalgrattasõitu või reketi sporti.
Ehk et kui neid seal otseselt ei ole, siis noh,
mis seal salata, võib-olla nendega tegeletakse ikkagi vähem
siis uus ainekava tegelikult annab siin õpetajale väga vabad käed.
Et kas ta õpetab, nüüd lasen lapsel hüppamise selgeks läbi
kaugushüppe mingi muu hüppe kasutab parkuurimist
või palli põrgatamine õpetab läbi käsipalli mingi muu palli,
et see ei pea ilmtingimata olema korvpall,
mis on täna ainekavas. Et õpetajal on võimalus luua lastele need mis ka lapsi kaasa,
need spordialad, et ma olen, meenub üks kehalise kasvatuse tund,
mida ma nägin, kus kaasati jalgrattaklubi
ja oli tehtud siis jalgratastega selline takistussõidurada,
kus siis klubil olid mõned rattad kaasas
ja lastel balletikooma tõuksid, kellel olid siis kaasa võtta,
noh, kõigil rattaid jagus terve 45 minutit,
case tegevus, noh, kõik eranditult terve klass oli kaasatud
ja tasakaal arenes, emotsioon oli hea, vastupidavus arenes,
mingid muudkui nad hüppasid, siis paratamatult arenevad
natuke natukene ka, võib-olla jõuvõimed ja miks mitte
sellist tundi nagu rakendada. Et see peaks olema selline lihtne elemendi õppimine,
ütleme niimoodi. Aga siin on ilmselt siis õpetajal ka päris suur vastutus
ja siin võib-olla tuleb õpetajate vahe ka välja,
et kes viitsib rohkem vaeva näha ja kes natuke lihtsamalt
läbi saada. Eks, eks seal igal pool niimoodi, et loomulikult sõltub nagu
lapsevanemast sõltub kodus väga palju, siis koolis sõltub
loomulikult õpetajast, aga aga ma olen näinud noori õpetajaid,
kellel vägagi silmad põlevad ja kes on väga-väga
entusiastlikud kaasas, näevad neid võimalusi. Lisaks sellele, et liikumine mõjutab meie füüsilist tervist,
on sellel ka oluline roll vaimsele tervisele,
ütleb Merike Kull. Me siin teame, et põhikooli lõpetades on juba seal ligi
pooltel tüdrukutel on selliseid depressiooni riski poistel
seal ligi kolmandik, et liikumine, vaimne tervis on omavahel
väga tihedalt seotud.
Ja, ja see on kindlasti teema, mida me peaks mõtlema
ja eriti pärast siis seda covidi perioodi,
kus liikumisjäi oluliselt vähemaks ja me nägime ka vaimse
tervise häirete tõus, oli nii, et liikumisel on kohene mõju
ja pikaajaline mõju meie vaimsele tervisele,
seda nii meeleolu regulatsioonile, meeleolu parandamisele,
ärevuse vähendamisele ja ka sellisele ütleme,
vaimsele energiatasemele motivatsioonile,
nii et see on nagu üks väga-väga oluline teema. Ja see on ilmselt mitte ainult ju laste puhul,
vaid täiskasvanute puhul samamoodi sealt
ja vaimne töövõime samamoodi ja kohene, kas selline
ühekordne liikumine on juba positiivse mõjuga,
et meie aju on niimoodi ehitatud, kui me liigume,
siis vabanevad juba sellist meie positiivset meeleolu
toetavad virgatsained, nii et me saame koheselt positiivse mõju. Nii et mis muud, kui tuleb liikuma asuda,
saate parema füüsilise vormi, aga parema vaimse tervise. Just et investeerime kõik oma tervisesse läbi meie isikliku
liikumiskonto on ju liikumisaastaga praegu käimas. Raadio kahepood käest piltlikult öeldes
