Teadust kõigile taimede maailm me ümber on põnev
ja rikkalik.
Alustame kaugest minevikust Ordoviitsiumi-ist,
mille Eesti ala kattis madal soe merevesi,
milles kasvanud imelistest vetikataimedest on mõned
teadvusele suurt huvipakkuvad eksemplarid kivististe näol
säilinud tänase päevani, osutudes pale Untoloogidele
väärtuslikuks leiuks. Nii Kalana karjäärist Jõgevamaal kui nüüd ka Vasalemma
kihistust Harjumaal on päevavalgele tulnud Tassük laade.
Kunagi tundub, et laialt levinud ühe Rokulisi keerukaid torujaid,
kehandeid moodustanud ürg-seid vetikaid paleontoloog oive.
Tinn kirjeldab neid leida konteksti paigutada.
Etnobotaanikud, Renata sõukand ja Raivo Kalle on käinud
välitöödel Kihnu saarel ja uurinud, kuidas kihnlased
tänapäeval nii argielus kui ka pühade puhul taimi kasutavad. Ning kuidas on taimekasutus muutunud võrreldes möödunud
sajandi 30.-te aastatega, mil Kihnus viimati sellealaseid
põhjalikumaid ülestähendusi tehti.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teada. Kunagi ammusel ajal mitusada miljonit aastat tagasi Laius
Eesti aladel meri ja kui siin oli meri ja kuna vetikad olid
selleks ajaks juba tekkinud, siis siin kasvas ka vetikaid.
Ja nüüd on geoloogid ja paleontoloogid leidnud need mõned
neist vetikatest üles ja tänu sellele on meil väga põnev
neist täna siin rääkida.
Stuudios on hõive Tinn, Tartu Ülikooli paleontoloog
ja tõuke saime jutuajamine vahetumalt just sellest,
et rahvusvahelises teaduskirjanduses on nüüd ilmunud teated sellest,
et Vasalemma kandis on päevavalgele tulnud ordoviitsiumi
ajastu vetikaid. No kui tähelepanu väärne see sündmus üleüldse on,
sest vetikat kui sellised õrnad, väikesed,
kergesti purunevad, lagunevad olendid.
Kui palju neid üldse säilib?
Läbi aastamiljonite? Ja kui me, kui me räägime kivististest, siis kui,
kui kuulata seas on, on hobi, balantolooge või,
või selliseid inimesi, kes aeg-ajalt korjavad kivistisi
ülesse siis kui nad hästi järele mõtlevad,
siis enamasti korjavad nad ju üles loomade kivistisi,
eks ole. Aga meil ei ole mingit põhjust arvata,
et et need merede joonud asustatud vetikatega nad kindlasti
olid asustatud vetikatega ja end vetikad oli palju rohkem kui,
kui loomi. Aga vetikad on sellised õrnad organismid,
kes lagunevad väga kiiresti ja varsti peale surma
jäävetikatest tegelikult mitte midagi järele välja arvatud
kui punkt üks, kas neil on mingid väga erilised tingimused selleks,
et nad võiksid säilida või punkaks? Osad vetikad kasvatavad enda ümber sellise tugeva lubikesta
ja vot see võib ka säilida läbi geoloogilise aja,
aga kõigil muudel juhtudel juhtub nendega umbes nii,
nagu nagu meil sügisel, kus, kus lihtsalt taimed kodunevad
ja kevadeks ei pruugi neist enam mingit märki olla. Aga ma saan aru, et Eestis on olnud siis sellised väga head
tingimused vetikate säilimiseks vähemalt kohati ajuti. Ja no see on nüüd selles mõttes meil nagu,
nagu siin. Teine suurem leid, et esimene suurem leid oli,
oli siluri ladestu.
Kivimitest on selline koht nagu, nagu kalana Lagerstate,
kus on säilinud väga imepäraselt väga ilusad vetikad.
No tõepoolest, nagu oleks keegi herbaariumeid ladunud
kivimikihtide vahele.
Aga need, mis meil, millest me nüüd praegu rääkima hakkame,
on natukene vanemad on ordoviitsiumi ajastust. Kuigi nüüd tundub, et kaks helist leid on,
on jube palju juba Eesti kohta.
Aga, aga kui ma ütlen, et tegelikult seda tüüpi leide on
maailmast teada kokku umbes 70 siis see tundub tegelikult
jälle jube suur number.
Aga kui nüüd mõtleme selle aja aja mastaabi peale,
et need 70 sellist seda tüüpi leidu on, on pärit kolmest ajastust,
kambri ordoviitsiumi ja siluri, mis kokku on kestnud siis
umbes 130 miljonit aastat. Nüüd jagame see 130 miljonit 70-ga ja saame teada,
et umbes üks leid kahe miljoni aasta kohta.
Nii et võiks võrrelda seda sellega, et, et meil on üks
tükikene taimest praegu järgmise tükike sellest taimest
võime leida kahe miljoni aasta pärast. Aga kaks tükikest on juhtunud siis täpselt Eesti territooriumile.
Nendest 70-st tuleb nii välja, jah, nii et ikkagi ikkagi
oleme tublid.
Ja, aga nüüd Need vetikad, ma saan aru, et seal kalanas on
leitud väga mitmesuguseid ja väga ilusti
ja hästi säilinud vetikaid.
Nüüd need, mis Vasalemmas päevavalgele tulid,
need olid siis mitukümmend miljonit aastat veel vanemast
ajast pärit kas neil oli siis ka oli siis Lubi kest olemas
või pigem ei olnud. Pigem ei olnud kuuluvat ühte sellisesse rühma,
keda nimetatakse keerulise nimega Basüklaadid millel
eestikeelset nimetust tegelikult ei ole.
No lihtsalt ei ole jõudnud kõikidele organismidele panna
eestikeelseid nimetusi.
Ja see on üks väga imepärane vetikarühma.
Et kui, kui võib, siis ma võin kirjeldada ikka.
Nad need vetikad kuuluvad rohevetikate hulka vetikate
maailma pööraselt suur ja pööraselt kirju
ja mitmekesine tegelikult ja rohevetikad on üks osa ainult neist. Nii et need tasud, plaadid kuuluvad rohevetikate hulka.
Aga mille poolest nad erinevad suuremast osast kõigist teistest,
on see, et, et neil on väga huvitav ehitus.
Et kui seda üritada lihtsalt kirjeldada,
siis alustame sellest, et nad on, on selles mõttes nagu radiaalsümmeetrilised,
et et kui me vaatame mõnda organismi, kellel on kaks poolt ühesugused,
siis öeldakse tema kohta kahepoolselt sümmeetri. Noh, nii nagu meie inimesed, oleme vasak pool
ja parempoolne Just aga, aga need vetikad on, on radiaalsümmeetrilised.
No võrdleme siis. Meritähega. Jah, loomariigis okasnahksed tega nagu meritähed,
kes, kellel nagu läheb siis terve hulk erinevaid kiire,
mis on kõik ühesugused.
Et jah, see on nüüd üks kõige iseloomulikum omadus neile vetikatele.
Aga kui me hakkame neid veel lähemalt uurima,
siis siis selgub, et terve selle vetika keha tallus
keerulisema nimega koosneb torukeste süsteemist,
et temal on, on üks enne keskne Torokem ja me võiks ju
võrrelda siis nagu varrega ja sellelt siis teatud kõrgustel
harunevad sellised kõrvalharud, no natukene nagu Männaste moodi. Et neid harusid võib olla palju erineval arvul.
Nii et, et on on siis üks kõrgus, kust harunevad Männaset
sellised väiksemad torukese, mis omakorda võivad haruneda
mitu korda siis järgmisel tasemel on, on järgmine selline Männas,
kust harunevad torukesed.
Ja mõnikord võivad need torukesed ka näiteks servas siis
omavahel laieneda ja kokku puutuda omavahel,
nii et siis tekib neile nagu, nagu selline kest veel ümber. Aga natuke nagu puu moodi, siis. Ühtepidi natuke nagu. Mitte mitte selline lapik meritäht radikaga keskel on varr,
sa siis aeg-ajalt need Männased tulevad? Ka puust või võtta, jah, ta võib natukene olla puu,
aga mu, need, mis nagu nagu servas üksteisega kokku puutuvad,
need torukesed laienevad ja siis kasvavad kokku.
Siis on ta mõnikord nonsense nuiakujuline hoopiski.
Ja nad võivad olla veel veel hästi keerukate kujude ka,
et see on täitsa imelik mõelda, et ühtepidi hästi lihtsa
ehitusega torude süsteemid.
Aga, aga nad võivad võtta väga-väga imelik
ja huvitavaid kujusid, näiteks see, mis on kalast leitud üks
meenutab mulle endale kõige rohkem hoopiski jõulukaktust. Et sellisel kujul, nagu ta meil säilinud on,
niimoodi kivide vahel kokku pressitud, siis tundub,
nagu oleksid sellised jõulukaktuse lülide moodi lülid kasvavad.
Vot nende tasud.
Klaadidega on nüüd selline lugu veel, et lisaks sellele,
et nad on sellised turukeste süsteemist koosnevad
ja näiliselt kohutavalt keerulised kui nad tegelikult üherakulised.
Et see on üks ainukene rokk tegelikult, mis selle kogu
imepärase keerukuse moodustab. Nii et, et see on juba teine asi, mida, kui kui mõelda nüüd
nende vetikafossiilide peale, et meil on rohkem kui 400
miljoni aasta vanused üherakulised organismid säilinud.
Ja need üherakulised organismid mõnikord oli jube suured.
Me muidu mõtleme ühe Rokulistest organismidest nagu,
nagu mikroskoopilistest organismidest aga suurimad neist
võivad olla paarikümne sentimeetrise läbimõõduga.
Meil Eestiski on, on ühed fossiilid, mida me võime siin just
ordoviitsiumi ladestus leida, mida nimetatakse Elle hästi
keeruka nimega retseptokuliidideks, mis muidu näevad välja
nagu nagu lapikud, pannkoogid või nagu kokku surutud
sellised kerad väga kummalise sellise rombilise mustriga. Aga, ja, ja on ka umbes paarikümne sentimeetrise läbimõõduga ja,
ja ka neid peetakse näiteks sellisteks väga omapärasteks
tasuklaadideks või vähemalt üks nende interpretatsiooni test
on see. Nii et jah, need, see kummaline ja väga eripärane
vetikas on, on kunagi.
Neid meresid siin siin asustanud, nad on tänapäeval ka olemas.
Aga tänapäeval on neid teada paarkümmend liiki ainult.
Ja me teame, et tänapäeval nad elavad troopilistes madalmeredes,
noh, mis mõni mõni meeter sügav, öeldakse,
et maksimum kuskil kuni viis meetrit, et kuhu,
mis on ilusti päikese poolt valgustatud kus on tüüpiliselt
siin lubis ette või lubiliiv on põhjas ja,
ja seal elavad siis need väga imepärased vetikad tänapäeval. Ja omal ajal olid siis Eestis ka ilmselt täpselt samasugused tingimused. Just nii me seda praegu olemasolevate andmete põhjal interpreteerima. Nii et üherakulised taimed, vetikad, mis kasvasid kuni
paarikümne sentimeetri suuruseks, selliseks keerukaks tarude süsteemiks.
Samas olles, olles õrnade ilma Lubi kestata ja,
ja nüüd on nad säilinud, see on ikka imede ime. Eks ta natukene jah, no ime, võib-olla nii väga mitme
tähendusega sõna, aga aga eks me umbes aimame,
miks nad võisid, võisid seal säilida, et et noh,
kui me isegi mõtleme, et terve see merepõhi võis olla kaetud nendega,
siis, siis mõned tillukesed oksakesed on säilinud.
No ma ei tea, murdosa protsent, eks ju, kes on säilinud
või jah, uskumatult väike murdosa protsendist.
Et tõenäoliselt säilinud tänu sellele, et,
et neid on kiiresti kattunud mingisuguse settekihiga
võib-olla tormiga peale kantud settekiht mis siis takistas
nende lagunemist, et sinna ei pääsenud bakterid ligi ja,
ja suuremad organismid, kes oleks neid võinud süüa. Ja, ja siis nad sellisena ongi säilinud. Ja, ja tore, et nad on ka üles leida. Ja vot see on meil, so noh, see ongi see balantoloogi töö ka
ehk su üks osa, et nad üles leida, tõenäoliselt on maailmas
säilinud väga palju toredaid asju, aga me ei pruugi mitte
kunagi üles leida. No kui me vaatame siit, mida kirjutatakse,
siis neil on eristatud mitu liiki, ka neid,
neid tsüklaade, mis Eestist on leitud ja
ja nende ladinakeelsetes nimedes sisaldub ka viide Eestile
ja isegi vasalemmale.
Siit tekib küsimus, et, et need liigid on vist siin Eestile
ainuomased või kui palju üldse neid tsüklade on ka mujalt
leitud ja kas Samulik või teisi liike. No need konkreetsed liigid praegu on interpreteerimisel
Vasalemmas tuli välja kaks liiki, on küll jah,
kaks uut liiki kirjeldasime, me ei tea, et neid oleks mujalt leida.
Aga sarnaseid liike on, on leitud ka mujalt maailmast.
Ja, aga, aga ega neid kohti jälle väga palju ei ole.
Et meil on nii praegu võrdluseks olemas informatsioon
näiteks ka Põhja-Ameerikast, samuti Di-Ordoviitsiumi lõpust,
kust on leitud sarnaseid vetikafossiile. Ja teine koht, kust suhteliselt hiljuti kirjeldasime
vetikafossiile on, on Himaalaja põhja Põhja-Indiast kust
tulid ka üsna sarnased fossiilid välja. Kas olite Himaalajas kohe lausa mägedes ekspeditsioonil? Ei ei mina ei olnud, minuga võttis ühendust seal üks,
üks noor balantolooge kes siis oli, oli need leidnud
ja siis saatis mulle neid pilte siis minu juhendamisel tegi
ta veel siin neid erinevaid uuringuid ja,
ja siis koos india parantoloogidega, siis siis nad härra kirjeldasimegi. Ja kas nad olid siis enam-vähem siis nende eesti omade moodi või,
või valitseja ordoviitsiumi ajastul tsüklaadide seas ikkagi
väga arvestatav mitmekesisus? Või kindlasti mitmekesisust oli palju rohkem kui me,
kui me teame.
Aga, aga mis on nende juures, on, on põnev,
on see, et, et nagu ma ütlesin, et Põhja-Ameerikast,
eks teada, Põhja-Ameerika oli, oli sel ajal omaette kontinent,
mida siis geoloogid nimetavad oma keeles loorintiaks ja,
ja meie ala oli siis kontinendil, mida me siis nimetame
poltikaks ja meie vahel oli, oli uhke. Mida siis nimetatakse Yapetuse ookeaniks.
Et sellised põnevad nimed Aga Himaalaja oli siis? Himaalaja mäestiku sel ajal olemas ei olnud.
Aga India oli, oli selle ala üks osakene hiigelsuurest
Kondvana kontingendist, see second vana hiidmanner ümbritses
põhimõtteliselt siis lõunapoolust ja endi ala oli,
oli siis praegu lindiala oli, oli üks selle äärealasid,
nii et põhimõtteliselt hilisema geoloogilise aja jooksul on,
on india, siis sa sealt ennast lahti rebinud sealt
Kondvanast ja liikunud kui ka põhja poole,
kuni ta siis põrkus Aasiaga ja, ja, ja siis kerkisid
Himaalaja mäed. Tindi asus meist ikka hästi kaugel sel ajal,
aga, aga just hästi põnev ongi see, et et neis erinevates
kohtades ma panen, püüame seda puslet niimoodi kokku panna
ajas ja ruumis.
Siis tundub, et just tasuta laade, neid,
neid väga imepäraseid vetikaid on väga erinevates kohtades
maakerale elanud. Tundub, et nemad siis nii-öelda valitsesid vetealust vetikamaailma,
nii nagu saurused hiljem ja imetajad praegu loomariigis.
Kas nii võib ehk arvata?
Väga täpselt ju ei tea. Väga täpselt ei tea, aga, aga jah, hästi palju fossiilid,
nagu, nagu selle poolt räägivad, sest neid nagu ma ütlesin,
et vetikafossiilid iseenesest on, on tegelikult juba ju
hästi-hästi haruldased.
Aga, aga need, mis, mis meieni säilinud on,
on säilinud teistest rühmadest ka.
Ja, ja mõnikord on juba päris keeruline ära arvata,
millisesse rühma üks või teine fossiil kuulub,
seepärast, et me saame ju vaadata põhimõtteliselt ainult
tema tema välimust, tema morfoloogiat. Et mingid DNA analüüsi tüüpi analüüsi ei ole nendega
võimalik teha, mis oleks veel kohe vastuse.
Aga jah, tundub jah, et kui me sellist hakkame neid lugema
rühmade või liikide kaupa üles, siis, siis jah,
selliseid imepäraseid, radiaalsed sümmeetriaga,
ühe rakulisi, näiliselt väga-väga keerulise ehitusega
vetikaid on, on jah, elanud üle terve maakera sel ajal
ja teisi on märksa vähem. Oleme leidnud. Noh, ja jääb üle siis loota, et maapõuest tuleb päevavalgele
veelgi rohkem neid samasuguseid ja ka teistsuguseid iidseid
vetikaid ja me saame selle pildi üha selgemaks
ja selgemaks, kas nüüd kunagi DNA järjestuse jõuame,
see vist on kahtlane. Ei, DNA järjestuse nii tõenäoliselt ei jõua,
mitte kunagi.
Aga, aga jah, on, on teisi selliseid keemilisi võitio
keemilisi meetodeid, millega võib-olla ehk kunagi tulevikus
võib tegeleda nendega. Aga täna rääkisime siis Tasüklaadidest, sellise nime saime
ka selgeks, need on siis vetikat, mida vanasti oli väga
mitmekesiselt üle üle maailma mere ja tänapäeval ka,
aga natukene või isegi palju vähem.
Ja neid on leitud siis ka Eestist ja vestluskaaslaseks täna
oi vettinud. Kihnu saarest on laborisaates jutt suhteliselt harva olnud
ja nüüd tuleb välja, et kui tahta Kihnu saarest rääkida,
siis tuleb võtta kõne Itaaliasse.
Sest Itaalias on Renato sõukanud ja Raivo Kalle Renata sõukand,
Veneetsias asuva ka Foscari Ülikooli teadlane
ja Raivo Kalle, kes on Itaalias juba nii-öelda kohvreid
pakkimas ja, ja tulnud tegelikult juba ametlikult tagasi
Eestisse Eesti Kirjandusmuuseumi. Aga räägime siis kihnlaste suhetest taimedega,
sellepärast et nii Renata sõukand kui ka Raivo Kalle on
eriala poolest etnobotaanikud ja uurinud just seda,
kuidas inimesed taimi on läbi aegade ja mitmesugustel maadel
ja saartel kasutanud.
Ja, ja seekordne uuring siis keskendus sellel käisite Kihnu
saarel ka kohapeal elanikke küsitlemas ja vaatamas.
Ja nüüd on siis ajakirjas plaans Pihl Planet ilmunud ka
asjakohane artikkel mis vaatab seda, kuidas just aegade
jooksul Kihnu saarel rahvas taimi kasutanud on. See käsitleb siis ajavahemikku 30.-test aastatest möödunud
sajandil kuni tänapäevani välja. Selles artiklis võrdleme omavahel neid teadmisi,
mis pani kirja Kihnu õpetaja Theodor Saar aastatel 1937 kuni
39 ja siis seda, mis siis kihnlased meile praegu rääkisid.
Aastal 2021. No võib arvata, et olud on päris palju muutunud selle ajaga,
et riigikord on vahepeal mitu korda muutunud ja,
ja aega on ka päris mitu aastakümmet mööda läinud. Jah, et tegelikult oligi väga suur vaheajaloolise allika
ja tänapäeva vahel. Et kui ajalooliselt kasutati 131 liiki, siis tänapäeval
endast tuli ainult 43 riiki ja no mõned riigid peale,
mis, mis tulid nagu uuest uued liigid, mida varem Kihnus ei kasuta. Millised oleks mõned sellised iseloomulikud taimed Kihnule
nii-öelda sellest 30.-te aastate lõpust võrreldes
tänapäevaga ja, ja mis on need valdkonnad,
mille jaoks kihtlased taimi on kasutanud? Ma alustaks valdkondadest sellepärast et muutus on just
eriti tuntav valdkondade tasemel.
Kui me võtame näideteks ravimtaimed, mis on klassikaline
teema etnombotaanikas, siis seal ongi just toimunud kõige
drastilisemalt muutused, sellepärast et kõik,
mis on alles vanast kasutusest, on no mitte päris 100 protsenti,
aga suurem osa on kajastatud ravimtaime raamatutest,
mis olid siis Nõukogude Caventeerime raamatutest,
mis oli nõukogude ajal osa süsteemist ehk kõik arstid
ja velskri ja apteegid promasid, sammusid taimekasutusi. Et see on esimene kord, kus etnobotaanik Kassai mustvalgel tõestada,
et kirjandusel on konkreetne mõju või süsteemil on
konkreetne mõju taimepärimuse.
Ja noh, arvestades muidugi, et eestlased on raamaturahvas
kirja osas siis seda pärimust või seda reaalset kohalikku
sidet loodusega ravimtaimede valdkonnas ei ole.
Teadmine tuleb raamatutest.
Me räägime teistest valdkondades, seal on hoovused väheke teistsugused,
aga ravimtaimed on institutsionaliseerinud valdkond
sest ravimine on siiski ametlikult riigi poolt suunatud. Siis just selles valdkonnas me näeme kõige rohkem kirjanduse mõju. No inimesed usaldavad selles valdkonnas ka rohkem nii-öelda
eksperte ja kui võib-olla mõnes teises Ja ja noh, me muidugi näeme ka ka tänapäeva interneti mõju,
aga see, see on nagu pigem väiksem võrreldes nüüd selle
süsteemse Nõukogude Liidu hävitustööga Ja teine grupp, looduslikud toidutaimed,
nemad olid siis vähem tegelikult muutunud ajas kõige rohkem
või kadunud olid siis näiteks Ma toon näiteks kui vanasti
pargiti kodus nahka või värviti lõnga.
Ja siis, mis ära oli kadunud täielikult oli etno
veterinaaria ja kõige vastupidavam grupp oli siis
religioosses kasutamiseks. Ahah, see etno veterinaar- ja see tähendab siis seda,
et loomi ei ravita enam taimedega. Jah, et loomi pole ja pole siis ka keda lavide. Mis seal Kihnus siis juhtus, et loomapidamine katkes,
eks? See põhjus on nagu üleüldine Eesti põhjus,
et see väikeloomapidamine lihtsalt majanduslikult ei tasu ära.
Et asemele on tulnud suurmajandid, aga Kihnus ei ole
selliseid suuri alasid põlluna kunagi kasutatud tanke alati
väikesed olnud ja ja kui see üleminek selle kolhoosiajast testiajale,
kui need tekkisid väikesed talud, siis, siis need lihtsalt
ei olnud jätkusuutlik.
Et näete, kui ka näiteks see naha parkimine tänava nagu
hakata uuesti teda õpetama, siis see on kõik katse-eksituse meetodit,
sest need, see põlvkond, kellega meie rääkisime,
nemad enam polnud reaalselt enam seda nahaparkimist ise läbi kogenudki. Ja see 80 aastane, kes oli ise parkinud,
temal polnud enam konkreetset meeles et selline ühel pole
meeles enam ja teine pole selle läbi kogenud.
Et sellist katse-eksituse meetodil nüüd hakata nagu pärimuse
põhjal seda taastama on praktiliselt nagu võimatu
või siis tuleb täitsa uus tehnoloogia. Aga huvitav küll, et mis on need religioossed taimekasutusviisid? Võib öelda, et Kihnu eripära on näiteks see,
et jõulupuuks on mänd läbi aegade nii kolmekümnendatel kui
ka tänapäeval nad on uhked selle üle, tood männituppa,
aga kolmekümnendatel näiteks toodiga veel kadakas tuppa
ja mis on nagu juurde tulnud on, et matustel on kasutama
hakatud kuuseoksi, mida vanasti kasutatud,
sest kuuske kasvanudki üldse Kihnust ja mis on nagu eripära
veel on halapaju kasutamine. Et kui kirik läks üle õigeusku, siis kirikuõpetaja tõid
arvatavalt siis Venemaalt halapaju istikuid,
istutati sinna Kihnu saarele ja isegi täna on need puud
säilinud siin-seal ja nendelt võetakse siis nendeks rituaalideks,
oksi palmipuudepühadeks, et see on tegelikult oli nii
kolmekümnendatel ka praegu, et selline side Ma võib-olla veel kommenteeriks seda, et toidutaimedega me
näeme stabiilsust, aga samas me näeme ka uuenduslikust väga palju,
et toiduvaldkond oli see, mis tegelikult kasvas sellepärast
et tuli juurde nii taimi kui kasutusi, aga enamus nendest
olid tegelikult nagu sellised katsetused.
Ja no muidugi see, et Kihnu taimestik vahepeal ka natukene
muutus ja no näiteks seenekasutus, et saarel ei ole varem
varem ei olnud müüdud trikid tähendab selles mõttes Teodor
Saare andmestikus seeni olnud ja inimesed ütlesid nad parem
seeni korjanud. Nüüd selline, mille üle nad nüüd, kui rääkida,
siis see kurv, lauk, selline rohulauk, murulaugu,
selline üldine nimetus.
Et see on selline nagu Kihnu eripära, mis nad sealt
loodusest väga korjavad.
See nimi, mida ma hakkasin pärast nagu analüüsima,
tuleb siis sellest, et sellel laugulise on selline pikk nokk
mis meenutab nagu kurenoka. Ja ta on ikka natuke sellise küüslaugumaitsega,
et, et see on selline kevadine salatitaim,
rohkem inimesed ikka mainis kõik praktiliselt,
kellega me rääkisime, ikka tuli sära. Nii et selline väike etniline omapära tuli ka siis ilmsiks Eks neid etnilisi omapärasid tuli seal.
Selliseid näiteid on seal rohkemgi, et et kui kuna me olime
jaanipäeval seal, siis me dokumenteerisime ka seda,
kuidas kasvatatakse kaskesid jaanipäeval kaunistusteks
ja ka suure küla jaanipäeval kaunistuseks.
Et tegelikult, kas see näitab, kuidas ajalooliselt oli kaski
kasutatud jaanipäevaks ja nüüd kasutatud,
et kuidas, kuidas öelda, see hoitakse elus nagu seda,
et sellist eripärasid selliseid suuri suurtes,
võib-olla anonüümsetes linnades selliseid asju võib-olla ei tehta. Nii et kui tahame traditsioon hoida, siis tuleb säilitada järjepidevust.
Jah, see on selline järeldus või siis vähemalt panna
raamatusse kirja. Et tegelikult on neid elemente kolm, mis toetavad
taimekasutuse jätkumist, ehk üks on siis praktika,
teine on rituaal ja kolmas nagu tuli välja just eriti
rahvameditsiinist on väliste, autoriteetide toetab sõna.
Ehk siis, kui taim on tunnustatud kasutuskõlblikuks
nii-öelda ametliku meditsiinipool siis inimesed seda
jätkavad seda kasutamist, kui seal on hoiatused,
võib olla mürgine, siis inimesed hoiavad eemale tegelikult
sellest taimest. Et väga kuulekad on eesti kodanikud.
Tegelikult Eesti on ju väike, eks ole, maailma mastaabis.
Aga kui me ajaloo allikaid vaatame, siis igal Kihelkonnal
oli oma spetsiifiline taimekasutus omadel põhjustel.
Aga see tähendab seda, et nendel inimestel oli tekkinud side
selle kohaliku loodusega kohaniku, taimestikku asest,
taimegeograafiliselt on Eesti väga mitmekesine
ja just seda mitmekesisust tegelikult tuleb toonitada kasvõi ajaloolist,
et ehk siis midagi sellest ka alles jääb. Ja noh, üks järeldustest sellel sellel tööl tegelikult on ka see,
et et just see praktiline pool tuleks, inimesed,
tuleks lapsed tegelikult tuleks tagasi viia nende teadmiste
ja oskuste juurde, ehk siis et kooliprogrammis sees võiks
olla mingisugune oma praktiline tegevus.
Taimedega või loodusega oleks rohkem kohal
või rohkem kohalik, et lapsed teaksid, kardaks metsa. Ja no eks ka etnobotaanilistel uurimistöödel on,
on oma roll selles, et, et see pärimus säiliks.
Aga ajasin kihlaste ja taimede vahelistest suhetest täna
juttu Renata sõukandi ja Raivo Kalle Tänases saates oli juttu Vasalemma ja kalana vetikatest
ning kihklaste taimetarkusest.
Juttu ajasid hõive Tinn, Renata sõu, kand Raivo Kalle
ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
