Teadust kõigile septembrikuu on tulnud sajuste ilmadega,
aga õnneks on Eestis vähemalt oma sajuradareid,
millega sadusid seilata.
Sest hea ju ikkagi täpselt teada, mis toimub,
ehkki märjaks teeb vihmika kaksikpolarimeetriliste
ilmaradarite kasutamisest, eriti just suurematel kõrgustel.
Sadamate sademete vaatlemisel ajan juttu radar.
Meteoroloog Tanel Moormansikuga algas uus õppeaasta kuid
leidub noori, kes ei käigi ei koolis ega tööl. Muidu on nagu öeldakse, sotsiaalselt tõrjutud noorte
sotsiaalset tõrjutust uurinud sotsioloog Raili nugin,
kes samuti on täna saates.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Eesti suveilm on muutlik, kord paistab mõnus päike,
siis aga tuleb vihma, välku ja rahet.
Ja sellepärast on hea teada, mida täpsemini,
seda paremini, kuidas eesti ilm käitub.
Ja üks võimalus seda teada saada on uurida atmosfääri
nähtusi radari abiga.
Ja ongi hea meel rääkida sellest keskkonnaagentuuri
radarmeteoroloogia peaspetsialisti Tanel voormansikuga,
kes just möödunud nädalal kaitses sel teemal ka Tartu
Ülikoolis doktoritöö. No ilmavaatluse on tehtud ajast aega.
Radarid on olemas olnud juba aastakümneid meil,
kuidas radarid ilma vaatlusel abiks on? Et ilmaradarid on siis sellised kaugseireinstrumendid,
mis mõõdavad, saadavad välja elektromagnetlaineid
ja siis mõõdavad osakestel tagasi peegeldunud signaali
ja nendeks osakesteks, siis mis meid huvitavad,
on sademed, et nad näitavad siis seda, et kus sajab,
kui tugevalt sajab ja kuhu poole need sajualad liiguvad. Et radarid näitavad peamiselt sademeid, tuult,
temperatuuri ja seda, seda nad ei näita. Tuula infot kaudselt saab ka teada, aga selleks peab ikkagi
olema mingisugune peegeldav asi seal taevas,
et mingisugused sademed peavad langema.
Selge, ilma korral me tuuleinfot tõesti päris ei saa. Ja tegelikult ju need internetis on ka olemas sellised saidid,
kust saab vaadata, mida radar sademete kohta näitab reaalajas.
Aga professionaalidel on muidugi andmed täiuslikumad käes.
Kui hästi radareid sademeid näitab? Jah, et ainult instrumendist kui sellisest ei piisa,
et meil võib olla tipptasemel tehnika, nagu meil Eestis
tegelikult on olnud.
Aga selleks, et sealt väga täpseid andmeid kätte saada,
on vaja ikkagi kõigepealt, et seadmed oleks hästi
kalibreeritud ja siis teiseks väga oluliseks sammuks on
Nende andmete töötlus, et seal taga peab olema siis hästi
välja töötatud algoritm ja, ja siis lõpuks visualisatsioon,
et sellest täpsus kõik sõltub. Et radar, instrumendina ei saa välja, et on täpsem kui
näiteks maapealne sademejaam.
Aga nad pigem täiustavad 11, et radariga mõõdame seda,
mis on kõrgel õhus, aga sademejaamaga mõõdame seda,
mis on all maa peal ja, ja inimestena meid huvitab eelkõige see,
mis on all maa peal, et et selleks, et neid täpsemaks saada,
siis kasutataksegi sageli sellist lahendust,
et täpsustatakse neid sademeandmeid maapealsete jaama andmetega. Nii et radar näeb ära Neid sademeid, mis sajavad nii-öelda
kõrgel atmosfääri kõrgemates kihtides. Just ja, ja alati ei pruugigi need sademed tegelikult alla sadada,
et ka sünoptik vahel sattunud segadusse,
et radar näitab, et sajab, aga tegelikult maa peale ei 100.
Ja loomulikult oleme inimestelt saanud siukseid päringuid,
et miks radar näitab, et sajab, aga ei, 100.
Et aeg-ajalt tõesti näiteks sademed aurustuvad enne kui
maapinnale jõuavad, et radar küll näitab täiesti jah,
et sajab, aga ei pruugi, saadad alati. Ja selleks ongi need head algoritmid ja mudelid,
mis võimaldavad siis aru saada seda, et kanda need kõrgemad
tingimused ja nende tagajärjed nii-öelda maa peale. Jah, nii hästi, kui me neid eeldusi teame. Kuidas Eestis radarid ilma ennustusel ja ilma vaatlusel
kasutusel on andmeid, neid mitu, on meil neid mitmesuguseid? Jah, kui alustada nüüd ajaloost, siis Eesti
radarmeteoroloogia läheb tagasi aastasse 1975,
kui meil esimene radar Harkus seda ei paigaldatud.
Ja selle osa seadmeid on siiamaani veel Harku jaamas näha,
et kes soovivad neid näha, siis kindlasti võtke
Keskkonnaagentuuriga ühendust ja saate neid seal uurida,
et need on siuksed, mis võtavad terve ruumi enda alla
peaaegu ja siis seal on väljund, on ainult selline väikene ekraanikene,
kus siis vanasti joonistati läbipaistva kile peale siis need
sajualasid ja selle põhjal siis seda infot vaadati. Ja enam ei tööta enam enam need ei tööta,
et see järgmine samm oli siis aastal 2010 saime siis uuema
radari Arkusse, mis juba aitas ka tuule kiirust määrata
ja kuhu ja kui kiiresti sa kaalud liiguvad.
Ja siis kõige moodsamad radareid, kaksikPolari meetrised
radarid on meil aastast 2008 ja 2009 ja neid on meil kaks tükki,
üks on Arcus ja teine on keset Eestit Sürgaveres. Siin tuli nüüd üks võõrsõna juurde, mida paljud vist väga
palju kuulnud ei ole, kaksikpolarimeetrilised mida see
tähendab ja mida see nii-öelda paremaks teeb? Just et nägu see nimigi ütleb, et siis me saame selle abil
infot peegeldavatelt objektidelt, siis kahes dimensioonis,
et kui nende vanade radaritega Me saime ühest dimensioonist,
siis nüüd me saame nii-öelda peaaegu kolmdee infot sademete
kohta ja saame näiteks eristada vihma ja vihma
ja lund näiteks ja ka teisi asju, mis taevas meil klaveri
kiire Läti jäävad ja peegeldavad, et aeg-ajalt ka putukad
ja linnud, linnud näiteks Aderi suuremates kogustes,
siis jah, kui need on suurtes parvedes näiteks kevadel
ja sügisel, kui on lindude ränne, siis on,
on linnul info seal täiesti nähtav. Ahaa, kas linnuteadlased ja linnuhuvilised ka huvi tunnevad
ja neid andmeid kätte saavad endale? Ja et selle vastu Eestiski on mõningane huvi olnud
ja natukene neid andmeid uuritud.
Ja, ja tegelikult nagu teadusharuna on see täiesti nagu
omaette suund, mida maailmas uuritakse.
Et sellist laialdast infot nagu parvede liikumise kohta saab,
et konkreetselt ühte lindu saad välja võtta,
et mis liikide on, aga, aga selliste rändeteede
ja rändetiheduse infot saab. Aga kuidas see kaksikPolari dimeetriline radar siis ikkagi
ühte asja mitmest küljest korraga näeb, kui ta ise paikneb
ühes kohas? See tehnoloogia põhineb siis sellel, et signaali saadetakse
välja tõesti ühe antenni kaudu, aga see signaal saadetakse
välja kahes tasapinnas, et üks on siis polariseeritud
elektromagnetlaine polariseeritud horisontaalselt tasapinnas
ja teine vertikaalsest tasapinnas, et me saamegi siis nii
horisontaal kui vertikaal siis infot peegeldavate osakeste kohta. Ahaa, ja see annab siis ruumilise pildi.
Parimate küll ja siin me peame, peak, peaksime vist väga
sügavale füüsikasse minema, et seda nüüd päriselt aru saada,
et kuidas see nii saab olla, sest et populariseerimine
tähendab ju seda, et mis pidi see elektromagnetlaine siis
võngub üles-alla või vasakult paremale.
Kas siit tuleneb nüüd kuidagi hästi lihtsalt see,
see ruumilisuse moment või jätame selle kõrvale,
ütleme, et see lihtsalt on nii. Ruumilisuse momendi võime hetkel võib-olla kõrvale jätta,
aga lihtsustatult jah, nii see on, et meil on nad 90 kraadi
erinevalt suunatud, siis lihtsalt ütleme. Ja võime siis öelda, et Eestis neid kaks niisugust
kaksikpolarimeetrilist radareid on võrreldes vanematega,
jälle on see siis sama suur samm edasi, kui sa eelmine
põlvkond oli Harku radariga võrreldes. Vähemalt sama suur samm edasi jah, tegelikult isegi
võib-olla rohkem ja osa sellest kaksikPolari meetriliste
radarite potentsiaalist on tegelikult veel siiamaani rakendamata.
Et osa selle potentsiaali rakendamist siis proovis edasi
arendada minu doktoritöö mille abil siis püüdsime täpsustada
siis nende sademete hinnanguid kasutades radarit. Ja kuidas õnnestus? Doktoritöö tulemused näitasid, et sademete hinnangud läksid täpsemaks,
eriti pikema perioodi sademekoguste hinnangud. Ja põhines täpsustamine, siis arvatavasti nendel
algoritmidega rohkem mudelitel. Jah, kaksikPolari meetriliste radarite sajukoguste
hindamiseks on veelgi keerulisemad algoritmid,
kui on siis nende vanad tüüpi radaritele ja,
ja neid on vaja siis iga radaritüübiga iga kliimatingimustes
valideerida ja üle kontrollida.
Ja Eesti puhul siis selgus, et doktoritöö käigus leitud
algoritmid teevad siis sademehinnanguid täpsemaks
ja kusjuures just selline kombineeritud algoritm,
mis kasutab ka seda vana tüüpi saju hinnanguid,
sest et uus kaksikPolari meetriline meetod ei ole väga hea
kergetes sademetest kus on just parem seal vanad liiki ja,
ja parima tulemuse me saime komme, kombineerisime neid kahte,
et vana, mis oli hea kerges sademed intensiivsuse korral
ja siis uus, mis oli väga tugevate sademete korral. Kas need kombineeritud meetodid on juba kasutusele võetud ka
praktikas või peagi jõuavad? See töö on veel ees, et jah, teoorias sa töötab,
aga need ongi järgmised sammud, see neid reaaloludes testida
operatiivselt siis kasutusele võtta. No üks teine tähtis termin, mis doktoritööd sirvides kohe
välja paistab, on konvektiivne torm.
Seal siis ilmastikunähtus mida on vist hea siis just
kaksikpolarimeetrilise radariga uurida, mis torm on
konvektiivne tor. Konvektiivne torme, selle nimi tuleneb siis konvektsioonist
ehk õhutõusmisest siis soojuse näol ja kollektiivne torman
siis kõrgel arenenud torm.
Lihtsustatult võib öelda selle kohta tegelikult ka äikesetorm.
Sageli kaasneb sellega äike.
Etnam suure vertikaalse ulatusega kuni 10 kilomeetri kõrgune sajuala. Ja no äike on juba rahvatarkusest teada,
et tuleb kuuma ilma peale.
Nii et see siis ongi seesama torm, kuuma õhumassikerkimine kõrgele. Ja et sellest on tekkinud radar, sobib selleks eriti hästi,
sellepärast et kuna tormid ulatuvad kõrgele,
saame mäega kaugelt selle info kätte, et radarikiirkaugusega
radarist läheb maapinnast kõrgemale ja talvel näiteks meil
lumepilved jääda, märkamata, aga kaugelt olevat äikesepilved
on ka radariekraanil küllaltki hästi näha.
Ja, ja radar on siis nende konvektiivsete tormide jaoks
eriti hea, kuna need tormid on sageli väga väikesed väikeste mõõtmetega,
et nagu me isegi teame, et vahel kuskilt naaberkülast läheb
suur äikesetorm üle, aga võib-olla meie maja jääd kuivale
või kuivaks, siis radariga saab need ka siukseid,
paari ruutkilomeetrised sajualad sealt hästi-hästi eristada. Aga kui hästi saab ette ennustada, et millisest külast see
äikesetormist üle käima juhtub? Jah, ka selle äikese siis esinemise ja ka võib-olla
ennustamise kohta selle ka tegeles ka doktorida natukene.
Et uurisime, kuidas on seotud siis äikesetormikõrguse pilve
kõrgus seotud selle äikeseesinemisega leitsimised et
radaripeegeldus 20 detsibelli, selle kõrgus üle kuue
kilomeetri näitab siis äikese esinemist selles pilves
ja kombineerides seda siis selle sajuala liikumisega on
võimalik siis mõningal määral ette ennustada,
et kuhu võib äikesetorm järgmise poole tunni
või tunni jooksul liikuda. Aga kui ühes külas on naaberkülas ei ole siis ma tahaks just teada,
et kas, kas peaksin varjuma või mida tehakse äikese puhul. Jamse ennustatavus on küllaltki madal, tegelikult ka isegi
radari puhul, kuna need tormid tekivad ja,
ja siis kaovad väga kiiresti, et kuskil 10 15 minutiga võib
see sajuala tekkida täiesti tühjast kohast kuue kilomeetri kõrguseks,
väikest põhjustavaks pilveks. Nii et jah, praktiliselt ei saa väga palju täpsemaks,
vähemalt praegu minna, kus külas, mis kell sisse lööb. Sademete ennustamine on kõige keerulisem asi ka
tänapäevastele ilma mudelitele, et nad suudavad ennustada laiaulatuslikke,
sajualasid neli-viis tundi ette, aga lähedased tundi aega ei
suuda need mudelid näidata, et selle jaoks on radar parim vahend.
Aga ka seal tulevad omad piirid ette. Nii et sellised on siis lood äikeseilma ja sadude
ennustamisega radarite abil ja ajasin seda juttu Tanel
Vormansikuga keskkonnaagentuurist, kes on sel teemal nüüd
hiljuti ka doktoritöö kaitsnud. Sel nädalal algas Eesti koolides õppetöö,
algas küllap ka ülikoolides või algab peagi.
Koolid ja ülikoolid on asutused, mis peaksid inimesi aitama
eluks ette valmistada ja küllap nad seda aitavad.
Ometi on noorte seas täheldatud ka omajagu just noorte seas,
eks ole, keda need koolide ülikoolid esmaselt puudutavad ka
muuhulgas sotsiaalse tõrjutuse probleemi,
millest täna tahakski rääkida. Sest labori saatekülaline Raili nugin, Tallinna Ülikooli
humanitaarteaduste instituudi vanemteadur on seda teemat
muuseas ka just koos oma kolleegidega põhjalikult uurinud.
Jõurib edasigi.
Mõiste iseenesest on on küllaltki nimetuse järgi juba
enam-vähem arusaadav.
Aga mida ühiskonnateadlased täpsemalt mõtlevad?
Sotsiaalse tõrjutuse terminiga? See on nüüd selline lai küsimus, et millest ilmselt on
kirjutatud nagu palju raamatuid kirjutatakse edaspidi veelgi.
Et sotsiaalne tõrjutus on tõepoolest hästi lai termin mitte
ainult sellepärast, et see on subjektiivne,
sest et kes meist tunneb, et Me oleme tõrjutud
ja kes meist ei tunne, et mis iganes situatsioonis inimesed
ju subjektiivselt tunnetavad seda erinevalt noh,
võtame kas või koolikatsed, eks ole. Ta on kindlasti väga palju noori, kes rõõmuga sukelduvad
nendesse ja hüplevad ühelt koolikatselt teisele edukalt,
rõõmustavad oma heade tulemuste üle ja siis on teised,
kellele need mõjuvad ängistavalt ahistavalt,
viivad nad stressi ja nõnda edasi, eks ole,
ja, ja nad võivadki sealt haridusteelt selle tõttu välja kukkuda,
eks ole, ehk et et see, see termin on kindlasti hästi lai,
aga ütleme, et kõige sellisem levinum siis definitsioon
või ütleme, mille abil seda mõõdetakse, et sotsiaalteadlased
ju hirmsasti armastavad igasuguseid asju numbritesse panna. Et siis on selline nagu mõiste, nagu need
ehk see tuleneb, see on eelmise sajandi lõpus Inglismaal
välja töötatud termin, mis tähendab Nathan Playmend
Education and Training ehk et need noored,
kes on siis langenud väljakoolist, kes b kuskil,
kes ei ole kuskil kursustel ja kes ka ei tööta No see tundub tõepoolest olevat selline sotsiaalselt kõrvale
jäetud inimese tunnus. Kuigi jällegi noh, nii nagu paljud jälle sotsiaalteadlased
on nüüd siin ka vastu vaielnud väga õigustatult,
et esiteks on ka koolis tõrjutust, on ka tööturul
palgavaesust ja paljud noored, kes näiteks võtavad selle
vaheaasta ja lähevad maailma reisima, ei ole hoopiski mitte tõrjutud.
Et nende numbritega kindlasti ei saa kõiki neid sotsiaalseid,
tõrjutud käte.
Teisalt, et näed, mingi indikaator on, et kui see ühiskonnas
suureneb või väheneb, et siis ta mingil määral annab,
annab nagu mõista ja Eestis on nagu ka mitmeid erinevaid
programme noortegarantii tugisüsteem ja hoog sisse,
mis lähenevadki noortele noorte sotsiaalse tõrjutuse
probleemile selle abil, et nad võtavad registrist välja need noorteandmed,
kes siis nii-öelda on need noored ja üritavad läheneda individuaalselt,
aidata neid tegeleda nende probleemidega on päris suur hulk noori,
tuleb niimoodi ka välja, aga päris suur hulk noori ka ütleb,
et ma kindlasti ei vaja teie abi. Ja tuleb välja, et sotsiaalne tõrjutus on vägagi
subjektiivne probleem siis ja alati numbritega ei saagi seda
seda kätte kuigi sotsiaalteadlased seda kangesti soovivad.
Nii et võib-olla teinekord tasub siis ka nii-öelda asja
uurides lähenedagi individuaalselt küsitleda,
inimesi läheneda nii-öelda kvalitatiivselt,
mitte kvantitatiivselt. Just ja noh, ütleme, et meie uuring hõlmas see,
millega mina olin seotud, mis tegelikult,
mille juhid ei olnud nüüd humanitaarteaduste instituut,
kus mina töötan vaid ühiskonnateaduste instituudis Tallinna Ülikoolis.
Et, et meie projekt hõlmas siis.
Me tegime intervjuusid noortega, kes justkui ühe
või teise nurga alt võiks siis olla sotsiaalselt tõrjutud
ja me tegime ka intervjuusid neljas omavalitsuses,
22 omavalitsustöötaja, noorsootöötaja, töötukassa töötaja ja,
ja muude selliste ametnikega. Meil olid sotsiaalpedagoogid ja erinevad sellised
spetsialistid ka mittetulundusühingutest,
kes siis kuidagi olid puutunud noortega kokku
ja ka nende ühine selline arusaam oli, et et ühelt poolt,
et väga tihti on, on ongi nii, et see, see,
see heitunud noor või noor, kes on tegelikult mitmel moel
erinevate probleemidega pun, tavaliselt me saame,
ta võib olla küll tööle või kooli või kuhugi,
nii-öelda selle lükkame ta sinna ääre peale,
aga kohe kui, kui me sellel selle liigutuse oleme teinud
ja lahti lasknud, siis kuu aja pärast kukub ta sealt ühel
või teisel moel välja ja on on uuesti siis nii-öelda sellel põllul,
et jah, et, et see, see, et ta nüüd on seal koolis
või ei ole koolis, seda, seda ei saa võib-olla panna jah,
no ühesõnaga selliseks kindlaks määratluseks,
et ta nüüd ei ole sotsiaalselt tõrjutud ja vastupidi. Ja teine teema võib-olla oli ka see, mis sealt väga selgelt
välja tuli, et mõnikord me ei saagi seda noort võib-olla
tööle või kooli, aga me saame ta ikkagi mingil määral sealt
august välja, et ta usaldab ennast, et tal on mingisugused
elu eesmärgid.
Et ta juba tahab midagi, sest et noh, meil on ka selliseid noori,
kes on nii heitunud, et nad ei oskagi midagi nii-öelda oma
eesmärgiks seada. Mis uuring see siis täpsemalt oli? See oli haridusministeeriumi harno poolt rahastatud uuring
noorte sotsiaalse tõrjutuse osas mille juht oli Marge Unt
ühiskonnateaduste instituudist Tallinna ülikoolist. Ja selle tulemustest oli siis ka natukene juba juttu,
aga, aga mis seal siis, kui nüüd hästi konkreetselt kokku võtta,
mis selgus? Ja nüüd läheb keeruliseks, väga lühidalt seda kokku võtta,
aga võib-olla ma natuke proovin siiski, sealt võib-olla tuli
väga selgelt välja see, et meie noored, kellel on probleeme
või kes on sotsiaalselt tõrjutud, on väga harva ühe probleemiga.
Et üsna sageli on tegemist kompleksprobleemidega,
kas on seal kodus olud keerulised juba kodus võib-olla
mingisugused koduvägivallad või alkoholismiga tegu?
Koolis, käitumisprobleemid, hiljem võib-olla vaimse tervise probleemid,
võib-olla seal tekkinud võlad võib-olla seal on,
on mingisuguseid kriminaalkaristusi juba
ja nii edasi. Ehk et et väga keeruline on see, et üks institutsioon saab
seda noort aidata ja mis nüüd kohe teine probleem tekib sealt,
et need noored, kes on saanud päris mitu lööki nii-öelda
saatuselt ja oma elus on mitmel korral pidanud pettuma
täiskasvanutest keda nad on usaldanud, siis on nende
usaldustase või usaldusnivoo igasuguse abi suhtes väga,
väga madal.
Mis tähendab seda, et, et nad ei avane psühholoogide juures,
nad ei avane siin-seal kolmandas kohas, kus,
kus nad võiksid oma probleemidest rääkida,
nad sulguvad endasse väga sageli ei, ei avane Avagi
probleeme ja mis siis selgus, võib-olla sealt meie uuringust
oli see, see poisike, intiimne stsenaarium oli siis,
kui see noor leidis ühe inimese, keda ta usaldab ühest institutsioonist,
et see võis olla noorsootöötaja, see võis olla treener. See võis olla sotsiaalpedagoog koolis, kes iganes,
kes siis tegelikult aitas ja toetas teda nende teiste
institutsioonidega suhtlemisel, sest et,
et noh, et nii, kui meil noor saab 18, siis vastutus,
tegelikult lasub temal endal abi otsida,
et keegi otseselt ei saa teda näpus, tirida kuskile
mingisuguse laua taha, kus siis kõik erinevad ametkonnad
hakkavad teda aitama, et ta peab. Institutsionaalne süsteem on üles ehitatud eelkõige sellele,
eks ju, et ta peab siit institutsioonist saama selle abisiit,
institutsioonist, selle abi ja kõik need erinevad
institutsioonid põrgatavad teda siis erinevate uste taha,
mida ta loomulikult, et väga ei taha teha,
sest ta ei usalda ja ta ei taha ja ta ei julge.
Nii et see, võib-olla see selline kõige universaalsem
lahendus ongi see, et, et see üks usaldusisik,
kes ei pea ilmtingimata tulema ühest samast kohast aitab
teda nendel sellel teekonnal. Et see võib-olla oli, oli selline kõige suurem selline
tulemus või mida, mida võib-olla tahaks rõhutada,
sest et siin paratamatult pean tegema mingisuguseid
üldistusi ja ma kipun need üldistusi siis võib-olla tegema
seal selle, selle sotsiaalse tõrjutuse äärealadel,
et kindlasti ma teen nagu oma üldistustega võib-olla liiga
päris paljudele noortele, kes on lihtsalt kuidagi bussi ühe,
ainult ühe probleemiga, et ütleme, et, et mis,
mis kõige nagu südamelähedasem, oli ka meile,
et, et just et mida siis teha nendega, kellel on nii palju,
et siis siis üks selline asi ka, mis võib-olla läbivalt
tuleb välja. Meie sellisest institutsionaalsest süsteemist on see,
et meil nagu ma enne ütlesin ka, et meile armastame panna
vastutust indiviidile, et ta ise otsustab ühtlasi,
ta on ka enamasti ise süüdi kõiges selles,
millesse ta on sattunud.
Ehke, et kui me ütleme sotsioloogide terminitega räägime
siis siis nii-öelda strukturaalselt põhjused sotsiaalseks
tõrjutuseks jäävad sageli märkamatuks. Ehk et tegelikult Inimesed ei, ei ei ela ega sünni võrdsetel tingimustel,
on olemas väga palju strukturaalseid põhjuseid,
miks nad sinna on sattunud.
Majanduslikud põhjused, geograafilised põhjused,
rahvuslikud kuuluvuse põhjused ja nii edasi,
et need kõik tegelikult mõjutavad inimese elukäiku.
Aga kuidagi on meie see diskursus selline,
et kui see inimene siis tänu nendele strukturaalsetele
põhjustele satub üsna nigelas olukorda siis süü pannakse
kuidagi temale ja see süü enesele võtmine,
individuaalse vastutuse, omaksvõtmine on ka noortel endil
väga omane. Et nad ei kipu süüdistama süsteemi väga sageli,
vaid vaid nad arvavadki, et see viga on neis.
Aga kuna neil ka puudub usaldus süsteemi vastu täiskasvanute
vastu ja täiskasvanutel pahatihti puudub usaldus nende vastu,
sest nad on juba mingite käitumisprobleemidega sattunud,
siis nii-öelda sellesse nimekirja, et ega on Eesti suurt asja,
ei ole, neid ei usaldata.
Ja usaldus on üks selliseid võtmesõnu, mis
või võlusõnu, mis tegelikult ütleme, selle kadumine tõukab
inimesi üle ääre ja selle taastamine aitab neid tagasi. Et, et kui me nüüd mõtleme ka Eesti igasugustele
karistussüsteemidele institutsionaalsetele meetmetele,
siis individuaalne vastutus ja karistus on üsna karm
ja see võtab inimeselt siis sellise.
Ta paneb selle inimese justkui sinna kasti,
et sa ei oska, sa ei tea, mis siis selle inimese poolt enda
poolt väga rõõmsalt internetiintern realiseeritakse sageli,
et ma ei oska, ma ei tea, aga, aga inimloomuses on hästi
oluline see, et ma pean olema tunnustatud,
ma pean tegema autonoomseid, otsuseid, mul peab olema
agentsus või et ma pean korda saatma ise mingeid tegusid
ja kui selles nii-öelda normide maailmas mul seda ei õnnestu,
et mul ei õnnestu koolis hästi käiku, seda ma saan seal pahandada. Mul ei õnnestu sõprade seas seda tunnustust,
et võita, sest ma ei oska nendega käituda,
võib-olla nii, nagu nemad tahavad.
Siis ma otsin seda tunnustust teistsuguses maailmas,
et ma lükkan prügikasti ümber ja vaatan,
kuidas, kas keegi, keegi tunnustab mind selle eest
ja kui siis ma leian need inimesed, kes mind tunnustavad
selle prügikasti ümberlükkamise eest siis juba sealt läheb edasi,
eks ole, et sinna, et, et see, see, see tunnustusvajadus on
hästi suur ja see sageli lükkab Need inimesed sellest
normist kõrvale nende sekka, kes samamoodi arvavad,
et kriminaalne tegevus on nagu äge. Ja et, et võib-olla jah, et see üks selline võti võiks olla
ka see, et meie noh, kuhu poole me tegelikult natuke ka liigume,
et meie karistus ja, ja sellised meetmed
või ka koolis või, või kus iganes, et annaksid rohkem
inimesele sellist agentsust, et ka vangla noortega on meil intervjuud.
Üks väga tore magistrant Kerttu Külaots tegi
ja sealt tuli ka väga selgelt välja.
Et ka vanglas noh, mida inimesed igatsevad,
on see, et ma tahan mingeid otsuseid ise vastu võtta,
et ma tahan olla iseenda peremees, et ma tahan kasvõi ise
süüa teha, et juba sellised pisikesed asjad No koolisüsteemist me alustasime, oma jutt,
tuleme nüüd sealt vangla juurest jälle siis kooli juurde tagasi,
et kooliaasta algusest alustasime oma oma oma jutt,
mitte koolist, isegi kas eesti koolisüsteem tuleb praegu
enam-vähem piisavalt hästi toime sotsiaalse tõrjutuse
ennetusega või kuidas tundub? Ja väga keeruline on sellele vastata, et ma kindlasti ei ole
ka haridusteadlane ja mul ei ole andmeid kogu Eesti
koolisüsteemi toimimise kohta, et meie uuring hõlmas nelja omavalitsust,
kus me ka kõigis mõne kooli esindajaga rääkisime
ja ma ütleks, et, et sellist ühest vastust on jälle hästi
keeruline anda.
Et see väga paljuski sõltub noh, koolist,
aga et ma arvan, et meil on nii palju, kui meie kõnelesime ikkagi,
meil on koolides väga palju südamega inimesi,
kes märkavad ja aitavad ja kes oskavad aidata,
nii et et nad ei tee seda karistamise ja piitsaga,
vaid just sellega, et nad annavad selle usalduse noore enda kätte. Aga see noh jällegi, et mida suurem kool mida rangemad nõuded,
seda, seda keerulisem on neid noori märgata
ja võib-olla noh, eriti suuremates koolides on lihtsam
elimineerida noh, need inimesed, kes ei oska käituda
või ei õpi ja need on nagu tegelikult asjad,
mis on ka paljude teiste uuringute põhjal üle maailma tulnud välja,
et need on omavahel seotud.
Et pahatihti eriti need lapsed, kes kuidagi jällegi hälbivad
sellest norm käitumisest, mis on nagu justkui eksju ette nähtud,
et koolilaps nii ja nii ja naa, et tegema siis see kandub
üle ka tegelikult õpitulemustesse, sest et nendesse suhtutakse,
eks ole, halvasti. D kuna nad ei oska, ei oska käituda nii-öelda jutumärkides.
Ja nad noh, pahatihti võib-olla see ühest küljest mõjutab
nagu sellist subjektiivset hindamist või hinneteandmist
ühelt poolt aga, aga võib-olla veel rohkem sellist lapse
enda tunnet just et ma tegelikult ei sobi siia
ja see mõjutab selle lapse enda soovi õppida
ja olla hea õpilane selle pärast, et ta saab oma käitumise
eest tegelikult kogu aeg vastu päid ja jalgu
ja see tekitab juba sellise tunde, et ah,
ma niikuinii ei saa ja ma niikuinii oska. Et võib-olla sellist subjektiivsest õpetajate poolt ma arvan,
on vähem, aga, aga jah, et, et see selline,
et kuidas mõista, toetada ja integreerida neid nii-öelda
natuke normist kõrvale kalduv vaid lapsi,
et suurtes koolides on see kindlasti väga suur väljakutse ja,
ja kõik ei noh, ei olegi võimalik kõike märgata. No rääkisime siis täna noorte sotsiaalsest tõrjutusest
ja saime teada ka mõned märksõnad ja võlusõnad,
mis võiks siis selle vastu aidata nagu näiteks usaldus
ja püüdsime seda siduda siis ka kooliaasta alguse puhul meie
kooli süsteemiga ja vestluskaaslaseks.
Raili. Tänases saates kaksikpolarimeetrilistest ilma radaritest
ja noorte sotsiaalsest tõrjutusest.
Juttu ajasid Tanel Vurmansik, Raili nugin
ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem,
kahe nädala pärast.
Kuulmiseni taas.
