Teadust kõigile täna on saates kaks psühholoogi kahe
psühholoogia teemaga.
Esiteks räägib Kairi kreegipuu uurimusest,
milles ilmnes, et sõnalisel kujul esitatud emotsioonid on
inimese jaoks peaaegu sama selgesti tajutavad kui mõnevõrra
otsesemal kujul ehk näoilmete kaudu tud emotsioonid.
Ja see tähendab, et SÕNA töötab meie tänases maailmas
mõnikord ikkagi sama hästi kui pilt. Teiseks tutvustab Renee Mõttus uuringu tulemusi,
mille järgi on inimese rahulolu eluga tugevalt seotud tema isikuomadustega.
Kusjuures just emotsionaalne stabiilsus meile kindlus
ja ekstra virtsus on need rahulolutoojad.
Ja mõlemas uuringus on abiks olnud Eesti geenivaramu andmestik.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. No inimese igapäevaelus tuleb ikka ette mitmesuguseid emotsioone.
Me ilmselt ei saagi väga-väga kaua aega olla,
ilma et meil mingit emotsiooni oleks.
Ja teadlased ka uurivad psühholoogid seejuures eriti inimese
emotsioone kimist ja tuleb välja, et emotsioonid on
inimestel küllaltki kerged tekkima isegi natuke enne seda,
kui me ise aru saama, et meil see emotsioon parajasti
tulemas on. Juba sellised teaduslikud mõõtmised näitavad seda.
Ja nüüd ongi Tartu Ülikooli teadlased koos mõnede teiste
kolleegidega teinud just sel alal uurimistöö
ja tulemused avaldanud ajakirjas Kablission and Innovation
ja üks autoreid Kairi kreegipuu, Tartu Ülikooli
eksperimentaalpsühholoogia professor on mu vestluskaaslane.
Ja selgus ka sellest tööst, et emotsioonid kerged tekkima on,
aga mis seal täpsemalt siis toimus? Jah, aitäh kutsumast, et seletan natukene üle tõesti,
millega oleme viimasel ajal tegelenud ja
ja esimene rõõmu tekitav täpsustus on see,
et mitte ainult psühholoogid, vaid ka väga paljud teised
teadlased tegelikult emotsioonidega tegelevad mängivad rolli
ju mitte ainult inimese igapäevaelus annavad värvi meie
elule siis siis tegelikult teaduse mõttes tehisintellekti uurijad.
Talle pakub see väga suurt huvi. Samamoodi pakub keeleteadlastele suurt huvi meditsiiniteadlastele.
Et seetõttu meil on, meil on nagu tööpõld päris lai,
et aru saada, mida emotsioonid meiega teevad.
Ja meie sellesse oma konkreetses uurimuses vaatasime väga
esimest etappi sellest, kuidas inimesed emotsioonidest aru saavad.
Ja tegelikult me näitasime siis inimestele rahvusvaheliselt
valideeritud emotsioonide nägusid, ehk siis selliseid näopilte,
mille kohta paljud inimesed maailmas on ühtemoodi aru saanud,
milliste emotsiooni nad väljendavad näiteks rõõmu,
viha, vastikust, või me näitasime siis inimestele emotsioonisõnu. Rõõm vastikus, üllatus, kasutasime siis peamiselt
baasemotsioone ja, ja, ja see, kust me ütleme,
et tõepoolest, et meil aju registreerib väga kiiresti,
need erinevused ongi see, et me suutsime vaadata aju
bioelektrilist aktiivsust nende stiimulite esitamise peale.
Ja seal selgub tõepoolest, et üllatusena mitte ainult nägude tajumisel,
mis on kaasasündinud, mis on omased ka võib-olla teistele loomadele,
erinevatele rahvustele, vastsündinutele,
on ka sõnad, mille tähendus inimene peab õppima kirjutatud
sõna ei ole midagi sellist, millega vastsündinu hakkama
saaks või teiste kultuuride inimene hakkama saaks. Aga selgub, et tõepoolest aju registreerib paarisaja
millisekundi jooksul ära erinevuse neutraalsest sõnast
ja sellest sõnast, mis väljendab mingit emotsiooni.
Rõõm, kurbus, vastikus, hirm. No kui seda katset natukene veel kirjeldada,
siis inimesed pandi siis laboris istuma mugavalt
ja ilmselt oli siis arvutiekraan nende ees,
mille peal siis neid rahvusvaheliselt tunnustatud nägusid
ja eestikeelseid sõnu näidati, olid eestlased,
katsed isikut. Ja see on selles mõttes päris tore, et meil tegelikult oli
katsetes ka venekeelsed ja inglisekeelseid inimesi,
aga katseisikute hulk oli päris suur, et tänud kõigile,
kes osalesid, neid oli üle 100.
Ja ja me praegu küll ei ole tuvastanud, et keeled oleks
mänginud mingit rolli meie uurimuses, et seetõttu me oleme
julgenud nad kokku panna.
Aga tõepoolest, meie põhiline eesmärk selles suuremas
katseprojektis oli filmida üles hästi palju inimeste näoväljendusi,
mis väljendavad mingeid emotsioone katseisikud
ja me filmisime üles selle katseisiku näo,
kes, kes vaatas seda pilti või sõna ja see on nüüd
psühholoogidele päris oluline kommunikatiivne küsimus,
suhtlemisküsimus, et kui me suhtleme omavahel,
kas Me ütleme, et ühiskond muutub üha pildilisemaks,
väga palju kasutatakse tehnilisi vahendeid siin chattida
või piltide vahetada või, või siis selles mõttes on see
päris oluline, et kumb on efektiivsem, kumb annab seda signaali,
et mis emotsiooni väljendamine paremini,
kas pilt, emotsiooni, nägu või sõna. Ja, ja kuna me filmisime siis üles meil katses osalenud
inimeste näoväljendused, siis selle töö suurem eesmärk on
tegelikult ühel hetkel vaadata, kas tehisintellekt
või inimene loeb neid emotsioone tagasi paremini.
Aga see on pikk töö, ma loodan, et paljud kuulajad ka
satuvad meil neid neid hindama, sest selleks,
et tehisintellektiga võrrelda, peaks teadma,
kuidas inimene seda tööd teeb. Ja, ja samal ajal, kui me siis filmisime üles neid katses
osalejate emotsiooni nägusid.
Me salvestasime nende bioelektrilist aktiivsust
elektroodidega ja vot nende elektroodide poolt üles korjatud
ajuaktiivsuse põhjal, mis on hästi kiire meetodi pluss,
on see, et ta on hästi kiireid signaalide muutusi suudab tuvastada.
Me nägime, et võrreldes neutraalse sõnaga
või neutraalse näoga tegelikult on nii teise inimese näost
kui emotsiooni sõnadest peaaegu võrdse kiirusega emotsioon
välja loetav või tuvastatav või eristatav. Sellest elektrilisest signaalist siis kõigepealt,
aga näoilme tuleb alles pärast elektrisignaali viimisega. Jah, sinu lihased ja sinu sinu teadvuse jõua enne midagi teha,
et kõigepealt ikka registreeritakse stiimul
ja siis selle peale tuleb mingisugune vastus,
et esimesed lihas vastused on, on mitusada millisekundit hiljem. Kas selle peale tehakse ka selliseid järeldusi,
et inimesel see elektrisignaal näitab emotsiooni tulekut
juba enne, kui inimene seda tundma hakkabki?
Või see vist ei olnud selle katse nii-öelda katseküsimus? See ei olnud otseselt küsimus, aga ilmselt emotsioon,
niimoodi tekib küll palju teoreetilisi vaidlusi aastasadade
jooksul olnud, aga ilmselt ta niimoodi tekib,
et meil on sarnased neurosignatuuri sarnased füsioloogilised
muutused ja see tunne võib sõltuda siis erinevatest
interpretatsioon idest.
Et seal on vast üsna paljudel ette ette kujutletav,
et kui näiteks süda puperdab, siis ühel juhul sa võid mõelda,
et see on see kena neiu, kes mulle selle tunde tekitab. Teisel juhul on see, et ma tunnen, et hirmu,
et äkki ma olen haige, kolmandal juhul lihtsalt jooksin
liiga kiiresti.
Sellepärast see on, et see signaal kui selline võib saada
erineva tõlgenduse. Aga see asjaolu, et, et sõnade peale reageerivad inimesed
sama kiiresti kui näopiltide peale.
Kuigi keel on ju ei ole, ei ole nagunii nii varakult omandatud,
ilmselt kui näoilmete lugemine, mida see näitab? See on hästi suur üllatus ja hästi hästi hästi põnev aspekt
meie töö juures tõepoolest.
Et tegelikult meie töö tegelebki hästi palju teadvustamata
signaalidega nende signaalide, mille kohta inimene veel ei
oska öelda, mis minu sees toimub ja need hästi kiired.
Esimene paarsada millisekundit ongi sellised,
millest millest me tavaliselt ise väga teadlikud ei ole.
Ja mõnes mõttes terve meie töörühm tegeleb erinevate
küsimuste kallal just selle küsimusega, et,
et, et mis see siis tähendab, mida see siis kokkuvõttes
tähendab taju, midagi väga kiiresti eristab,
mina loen seda potentsiaaliga. Kui aju eristab, siis võib tekkida käitumiserinevus.
Kui aju ei erista, siis suurt väike tõenäosused,
käitumiserinevus ka tekib. Seda võib arvata, aga mina omalt poolt julgeksin arvata,
et see näitab, et emotsioonide tajumine ja kogemine on
inimesele väga tähtis.
Et ka see, et selline vahendaja nagu keel seal suurt ei sega. Ja aitäh, ma arvan, et see on väga-väga hea
ja selge, selge mõte selle juures, et et kui beebid
ja erinevad rahvad saavad nägudest näo emotsioonidest
suhteliselt sarnaselt aru, siis sõna kirjakujus ei ole mitte
midagi sellist, mis teisele rahvusele oleks arusaadav,
see õpitakse elu jooksul.
Veel viieaastane laps ei tea sõna pujust midagi,
aga tuleb välja, et täiskasvanud, kes meil katses olid nende aju,
on juba selle emotsiooni sinna nii kiiresti juurde suutnud
mõelda või suutnud külge haakida. See on tegelikult päris päris hea signaali annab võib-olla
meile ka märku sellest, et kuidas oma ma tea reklaamis
või mõnes muus valdkonnas, kuidas oma sõnumeid edasi anda,
tuleb välja, et sõna töötab väga hästi, et me ei pea ainult
pildi peale üle minema. Ahaa no see on umbes umbes sama teema kui see,
et, et kui inimene, kes mingit keelt oskab
ja näeb selles keeles kirjutatud sõna siis ta vältimatult
saab sellest sõnast aru või vähemalt loeb selle ära.
Ta ei saa nagunii-öelda naiivselt vaadata,
et nagu mingit tähendusetu passi samamoodi,
siis on ilmselt nende emotsioonidega ka. Ja siin saab kaks asja kokku panna kirjaoskaja inimene
tegelikult loeb selle sõna vältimatult niiehknaa ära
ja tuleb välja, et suure tõenäosusega see emotsioon käib
sinna plaksti kaasa.
Et nüüd on tegelikult järgmised väga oluliselt küsimus,
et kui kaua see reaktsioon püsib, sellepärast et emotsiooni
iseloomustab selle, et me tunneme, et on tal intensiivsus
ja tugevus ja mõnikord on ka silt küljes,
eks ole, et erinevad hirm ja vastikus ja rõõm
ja kurbus on erinevad asjad, siis tegelikult emotsioon
iseloomustab ka see, et ta kustub tõttu saab 10 korda
sedasama tunnet, tunnet, siis ta kipub ikkagi minema vaiksemaks,
et nüüd on võib-olla suhtlemise seisukohalt oluline teada saada,
et kui kaua püsivad need sõnade tekitatud emotsionaalsed
reas vastused ja nägude tekitatud emotsionaalsed vastused
siis me julgeme juba öelda, millist reklaami võiks kasutada. Noh, kas see ongi selline praktiline suunitlus sellel kogu
sellele uurimisele, et paremaid reklaame teha? Ei, kindlasti mitte, aga, aga kui küsida,
et milleks, miks mingit, kas üldse kaasneb ka sinu
uurimustööga mingisugune praktiline aspekt,
siis siis elavad noh, tasub nagu alati mõelda
ja ma pigem näeks reklaamist võib-olla olulisemana näiteks
teraapia konteksti.
Tänapäeval tuleb küllalt palju turule ja kasutusele tänu Covidile,
aga küllap need arengud oleksid ka muidu sellised olnud,
et küllalt palju tuleb selliste e-teel suhtlemist. Ja kui me saame näidata, et inimene saab oma emotsiooni
edasi anda ka sõnaga päris hästi kommunikeerida,
siis võib-olla see teraapiaprotsess sõnaga on isegi täpsem
kui mingeid pilte saates. Võib-olla tõesti, aga millised sõnad seal näiteks katses
kasutuses olid?
Me kasutasime ainult baasemotsioone.
Aga kas oli emotsioonisõna, mis märkis, et rõõm,
kurbus, Jahjust, rõõm, kurbus, vastikus,
üllatus, mitte mitte mingisugused muud sõnad,
mis oleksid võinud neid emotsioone esile kutsuda? Ei, siin hetkel meil kahjuks niimoodi ei olnud,
aga meie tööks tugevus on see, et me kasutasime samadel
inimestel nii nägude tajumist kui sõnade taimist,
et tegelikult selliseid töid me ei ole tuvastanud rohkem uuringutes,
et et kasutatakse kas ühte või teist.
Et, et me pigem arvame, et nüüd see inimese aspekt täpselt
samad inimesed tegid sama asja, et see, et kas mõned ongi
tundlikumad rõõmu sõnale ja mõned ärev viha sõnale,
et see peaks nüüd välja viha emotsioonile
ja rõõmu emotsioonil, et see peaks nüüd olema välja
taandatud sellest uurimusest. Võib-olla on mõõdet natukene kommenteerida ka erinevaid emotsioone,
kuigi me rääkisime paas emotsioonidest ainult,
mida siis noh, see, see on ka teadusmaailmas väga populaarne
on öelda, et on, on kuus baasemalt tsiooni viha,
kurbus, rõõm, vastikus, üllatus.
Ja kurbus. Kurbus võib-olla juba oli.
Aga noh, mitte kõik ei ütle, et emotsioonid on sellised,
mõned, eks ole, ütlevad, et ei olegi vaja siin nagu sildistada,
täiesti piisab, kui me ütleme, tugev ja nõrk ja,
ja siis positiivne ja negatiivne, et seal on,
seal on sellised nüansid ka, aga kuna kuna meie,
siis suutsime need kategoriaalsed emotsioone kasutada siis
ühtemoodi tuli välja see, et nii sõnade kiirel tajumisel kui
ka siis selle näotajumisel kurbus näiteks erineb
neutraalsest väga vähe. See on natuke selline naljakas asi ja ta eestlase jaoks
selline neutraalne ongi kurb.
Aga noh, nii nii ta kipub olema, et mõlemas,
et järelikult siis ega päris juhuslik olla,
eks ole, et kui nende sõnade taga emotsioone nägude taga on
emotsioon ja ajureaktsioonid on sarnased,
siis, siis siis seal ikkagi me reaalselt arvama,
et selle taga on olnud emotsioonitöötlus
ja noh, seda näitavad natukene piirkonnad ka,
mida me vaatasime. Et kustkohast aktiivsust üles korjame ja samamoodi olid,
olid kiirete tugevate vastustega viha, hirm
ja rõõm. Üllatuse puhul näiteks on natuke aeglasem,
mille kohta öeldakse ka, et üllatus kipub olema selline
ambivalentne Ta on kas positiivne või negatiivne,
sest üllatused võivad igasugused olla siin mõni viskab nalja,
et eestlase jaoks üllatus muidugi on alati negatiivne.
Ei viitsi sealt kõik veel tulla, võib, aga ühesõnaga,
ta ei ole nii üheselt arusaadav ja seda nagu peegeldas
natukese vastuste muster ka. Tegelikult ongi huvitav see, et need emotsioonid,
need neli nendest on minu arvates suhteliselt negatiivsed.
Üks rõõm on positiivne ja üllatus, siis nii
ja naa. See on natuke nukker ja, ja, ja seetõttu ei ole ka kõik
uurijad rahul päris sellise kategoriseering uga,
et mõned mõned leiavad neid neid ootusärevust
ja selliseid positiivseid emotsioone sinna juurde,
aga noh, jällegi näopiltides ei ole võrreldavalt häid häid pilte.
Valmis mõõdetud. Nii, ja nüüd on siis selgunud, et kuidas pildid
ja sõnad inimese emotsioone tekitavad juba päris kiiresti.
Mida siin veel siis järgmiseks edasi võiks olla,
uurida? Jah, eks me sellesama uurimuste tsükli sees vaatamegi
järgmiseks natuke aeglasemaid reaktsioone nagu naha
galvaaniline reaktsioon, mis näitab sellist erutusastet,
vaid emotsiooni tugevust, et kuidas see püsib ajas ja,
ja muidugi, selle taustal me kogu aeg korjamises inimeste
hinnanguid nende emotsioonide kohta, et arvutile ette sööta
see teadmine, mida inimene teeb ja, ja treenida arvuti paremaks,
kui, kui inimene on, see võiks avada täitsa uued uksed,
et kuidas, kuidas suhtlust saaks õpetada ka
tehisintellektile näiteks. Arvuti siis, kui emotsioonide äratundja mitte kui
emotsioonide kogeja.
Esialgu jah. Jah, seda vahet me küll näeme psühholoogidena,
et ega ta, ega ta ei, ei saa emotsioonidest samamoodi aru
meie hea, kui ära tunneb. Aga hea rääkisime täna siis emotsioonidest,
nende tekkest, sõnade ja piltide taimel ja vestluskaaslaseks
Kairi kreegipuu. Kui ilm on ilus ja inimene parajasti kellegagi väga tülis ei
ole ja kõik asjad kulgevad ladusalt, et,
et siis võib eluga rahul olla, küll tundub nii,
mõni, teinekord jälle, kui asjaolud on, on ebameeldivamad,
siis tekib tunne rahulolu, eluga puudub.
Eluga rahulolu on inimeste jaoks üks küllaltki selline
keskne tunne, mille ümber nagu kogu elu mõnes mõttes käib.
Ja sellepärast on hea, kui teadlased seda rahulolu eluga ka
just mõnikord uurivad ja seda võiks eelkõige oodata
psühholoogia teadlastelt. Ja üks Psühholoogiateadlane René Mõttus nii Edinburghi
ülikoolist kui ka osaliselt Tartu ülikoolist ongi täna
labori saates arvutiühenduse teises otsas.
Ja põhjuseks on just see, et olete uurinud koos kolleegidega
inimese isikuomaduste seoseid rahuloluga eluga.
Et see on see faktor, mis, nagu minu esialgsest loetelust
välja jäi. Kuidas üldse, kuidas üldse selle uurimiseni
kõigepealt jõudsite, et mis viis mõttele,
et just niisugune uuring, millest me praegu peatselt rääkima
hakkame teha vaja on. Et selle taust on muidugi see, et elusam vist kaks asja tõenäoliselt,
mis inimestele on kõige olulisemad, üks on see,
et kas nad on elus ja, ja teine asi on see,
et kuidas nad subjektiivsena oma elukvaliteeti hindavad,
ehk ehk siis eluga rahulolu ja ja mina olen isiksuse
psühholoog ja isiksuse psühholoogide jaoks on need mõlemad
seosed olnud huvitavad väga seetõttu, et on vaadata,
et kas, kas siis teatud isiksuseomadustega inimesed kipuvad
natuke kauem elama kui teistega mingid seosed seal on,
need ei ole väga tugevat, aga mingid seosed on aga eluga
rahuloluga võiks arvata. Leitu põhjal võiks arvata, et need seosed on nagu küllaltki tugevad.
Aga me päris täpselt ei tea selle hetkeni,
sellepärast et ehkki väga palju uuringuid on tehtud nende
uuringutega olnud nagu suuri probleeme metatoloogilisi probleeme,
ehk siis, kui me ühelt poolt palume inimestel hinnata oma
oma rahulolu eluga ja teiselt poolt palume neil anda hinnang
oma isiksuseomadustele ehk siis isiksuse küsimustikke kasutades,
siis mingid seosed nende vahel võivad osaliselt tekkida ka
meteoroloogiliste probleemide tõttu, ehk siis mõned inimesed
kasutavad küsimustikku ühtemoodi süstemaatiliselt mõned
inimesed teistmoodi, mõned tahavad endast parema pildi
maalida igas mõttes ja ei, mõned vähem. Ja seetõttu me, me neid tegelikult neid seoseid nagu ei ole
saanud üks-üheselt tõlgendada, et see on nagu minu jaoks
suur trauma olnud, sellepärast et et, et näiteks kui ma
õpetan tudengeid, siis annaks nagu, ja meie me räägime oma
isiksuse kursusest, sellest, et kuidas isiksuseomadused elus
rolli mängivad ja kuidas nad nagu ei kellu käiku,
siis mõjutada võivad siis see, ma olen seda teemat
tavaliselt vältinud ehk rääkida isiksuse omaduste
ja eluga rahulolu seostest just sel põhjusel,
et need seosed, mis siiani on leitud, neid on väga palju uuritud,
aga aga ma ei suuda neid nagu usaldusväärselt tõlgendada kuidagi. Et siis nüüd meil on olnud võimalus selle selle probleemile
nagu uuel moel läheneda?
Ei, ma arvan.
Ma arvan liialdamata, et me elame õnnestunud teha
tõenäoliselt kõige põhjalikum ja parem uuring üldse sellel
teemal siiani. Millest see uuendus siis praegusel juhul võis küll seisneda? See uuendus seisneb selles, et me ei kasuta ainult inimeste
enesehinnanguid oma isiksuseomadustele eluga rahulolu,
vaid me kasutame ka teiste inimeste hinnanguid.
Ja, ja siis see võimaldab meil metodoloogiliselt probleemid
matemaatiliselt eemaldada sellest mudelist
ja vaadata siis nii-öelda puhtaid ja me kutsume neid tõelisi
tõelisi seoseid eluga rahulolu ja isiksuseomaduste vahel.
Et see on see uuendus ja, ja meil on olnud võimalik teha
seda nagu väga põhjalikul moel tänu Eesti geenivaramu
isiksus uuringule mida me mõne mõned aastad tagasi läbi viisime,
milles ka väga palju eestlasi ja tõenäoliselt ka selle saate
kuulajaid väga lahkelt kaasa lõid. Et seal oli ligi 22000 eesti keelt eesti keeles testi
täitnud tädid tegid testi enda kohta ja keegi teine tegi
sellesama testi ka nende kohta vastates eluga rahulolu
puudutavatele küsimustele kui isiksuse omadusi puudutavatele küsimustele.
Ja lisaks oli meil ka vene vene keeles testi täitnud,
mis võimaldas meil valideerida neid tulemusi teises keeles
ja meil on üks teine uuring olnud, kus on inglise keeles
inimesed seda teinud ja me saime, saime mitmel moel seda teha,
inimesed hindasid ka mitte ainult nii-öelda subjektiivselt
üldiselt oma eluga rahulolu, vaid nad hindasid erinevate
spetsiifiliste eluvaldkondade kohta, et kui rahul nad on oma
töökohaga Raunud oma suhetega finantsolukorraga. Et siis meil oli võimalik nüüd põhjalikult neitsioosid,
vaadata. H ja see metoodika tõi siis sellise objektiivsema mõõtme sisse.
Et mitte ainult inimene ise, vaid ka teised vaatasid teda. Just ja need tulemused olid niux selles mõttes üllatavad,
et tegelikult me arvasime ja me rääkisime ka paljude ekspertidega,
teiste ekspertidega enne sellest, et mis nad oodatavad,
tulemused võiksid, kas need seosed võiksite nõrgemad olla?
Meie metoodikat kasutades, kui tavaliselt leitakse ainult
inimeste enesehinnanguid kasutades, siis enamik arvas,
et need seosed tulevad nagu nõrgemad, sellepärast et
metodoloogiliselt probleemid nagu moonutavad
ja teevad neid seoseid tugevamaks ja näitavad,
et eluga rahulolu justkui peegeldab rohkem isiksusomadusi,
kui kui ta tegelikult seda teeb, siis meie tulemused olid
tegelikult risti vastupidised. Selles mõttes, et see seostub tugevus oli,
oli tunduvalt, tunduvalt suurem.
Et, et see järeldus, mis me sellest uuringust tegime.
Et enamiku inimeste puhul enamiku ajast on,
on eluga rahulolu küllaltki küllaltki seesama,
mida me võiks inimese isiksuse omaduste põhjal oodata. Ahaa, nii et isiksuseomadused määravad eluga rahulolu veelgi
tugevamalt kui seni arvata oligi. Jah, just, et ma ei, ma olen väga selliseid tugevaid
põhjuslikke järeldusi nagu üks väheseid,
ma ei julgeks teha sellest, et need, et nüüd isiksusomadused
põhjustavad elukraavid, küllap need seosed võivad sellel
mitmes suunas liikuda, aga, aga needsamad tegurid,
ütleme nii, et mis inimese isiksust mõjutavad viletsamad protsessid,
et needsamad protsessid enamiku inimeste puhul lõpuks
mõjutavadki nende eluga rahul, et need sellised muud välised tegurid,
millel on nagu mitte mingit pistmist inimese isiksusega,
ehk siis inimeste psühholoogilise profiiliga laiemas mõttes
need välised omadused, et nendele nad mängivad rolli ka
kindlasti nende suhteliselt nende roll ikka ikka väiksem
enamiku inimeste puhul. Aga tegu oli siis geenidoonorite ka peamiselt kas kas geenid
ka kuidagi mängus olid? No sinna me veel jõuame varasematest uuringutest teame,
et nagu mistahes asi, mille osas inimesed erinevad
ja seal sealhulgas siis ka isiksuseomadused eluga rahul
geenid mängivad mingit rolli selle puhul.
Aga nüüd, kui tugev roll on täpselt ja kui,
kui ja millised geenid seal, need võiksid suhteliselt suuremat,
kui palju geen võiks rolli mängida, et see,
see vajab veel põhjalikku uurimust, et see on ka küllaltki
selline Eesti geenivaramu pakub sellist täiesti ainulaadse
võimalusega selle küsimuse uurimiseks, aga see on,
see on nüüd üks järgmisi asju, mida me plaanime teha. Räägiks siis natukene nendest tulemusteta,
millised, millised seosed välja paistsid isiksuse omaduste ja,
ja eluga rahulolu vahel. Meil üks üks uuendus oli veel see, et mees on meil
tegelikult need geenidoonorite, sest üks üks osa osales
umbes 10 aastat tagasi uuringus ja me saime ka vaadata,
kui stabiilsed nad seosed ajas on, et siin alustasite selle
sellise kirjeldusega, et elu eluga rahulolu võib nagu
sõltuda igasugustest teguritest ja siis nende üles-alla kõikuda,
et et me saime ka seda stabiilsust vaadates nende tõelist
stabiilsust jällegi, sest et meil oli nii enda kui teiste
inimeste hinnangut kasutada sest seos oli,
stabiilsus oli küllalt suur, üle 10 aastaga,
niiet keskeltläbi on see üsna stabiilne. Kui nüüd vaadata neid konkreetsemaid isiksuse omadusi,
mis eluga rahuloluga seotud on siis nii,
nii ajas püsivalt kõige siis ühel konkreetsel ajahetkel,
siis noh, kõige lihtsam on rääkida sellest nii-öelda suure
viisiku isiksuse mudelist, mida, mida psühholoogid palju
kasutavad ja, ja mis on mille, millega on surres uuringuid tehtud,
seal on siis need viis põhilist isiksuse omaduste grupi ja,
ja kolmandast olid siis need, mis nagu põhiliselt selle
eluga rahuloluga seotud valijad, sihukeseks neurootilisus juhid,
selle vastandamise emotsionaalne stabiilsus Sten ekstri
võrdsuse ja kolmas meelekindlus. Et need kolm asja valitses nende kandvad isiksuse omaduste grupid,
mis eluga rahuloluga seotud tuli nende kolme omaduse põhjal
nii-öelda siis saab juba enamiku inimeste puhul enamiku
ajast küllalt ennustusi teha, et kas neil on keskmine
või kõrge või madal eluga rahul. No mulle tundub, et võiks proovida arvata,
et kumba pidi ka need seosed on, et mulle tundub,
et kõrgeni neurootilustus ilmselt vist ei too suurt eluga
rahulolu kaasa.
Intuitiivselt tundub mulle samas ekstra virtsus
ja meelekindlus võib-olla pigem pigem toovad. Just täpselt see intuitsioon on väga õige,
et selles mõttes need tulemused nagu ei olnud niivõrd
üllatavad kase seosteni, seoste tugevus oli pigem see,
mis, mis meile huvi pakkusid, mis nagu üllata
või et me arvasime, et seos natuke nõrgemad.
Aga nad olid tugevamad, mis me veel saime teha,
et me vaatasime ka nagu nende mainisin, et need suur viisik
on nagu sellised isiksuse omaduste grupid,
et nad jagunevad spetsiifilist, tõmmatakse omadusteks või? Me võime nende lahti võtta natuke ja siis me vaatasime ka,
mis nende isiksuse omaduste sees nendega spetsiifilisemat
tegurid on, mis eluga rahuloluga kõige tugevamalt seotud on.
Ja üks asi, mis nagu kõige tugevamini seotud oli,
oli nii, kõikides nendes valimistes, mis me vaadata saime,
oli, oli see, et kas inimesed tunnevad, et teised mõistavad neid.
Et need inimesed, kes kalduvad nagu olema kibestunud
ja tundma, et teised inimesed ei mõista neid,
et need olid, olid siis eluga vähem rahul,
et see oli nagu kõige tugevam seos ja mõned teised sellised
seosed nagu kadedus näiteks tüli seal veel välja,
et inimesed, kes kadedad ja, ja ei taha,
teistel hästi läheb, et nendel oli oli siis elueluga
rahulolu madalama ja et inimesed, kes tundus,
et kui nad isegi kui nad pingutavad pingutusele ei,
ei järgne tasu. Aga teised inimesed tihti kasutavad neid ära.
Et nende puhul oli siis ka see samuti samuti otsustamatus
ja igavlemine igavlemisele kaldumine olid siis madalaeluga
rahuloluga seotud, et sellised mõned spetsiifilisemad asjad
nagu torkasid eraldi silm, aga aga mõned teised asjad,
mis me arvasime, et näiteks võiks olla, et inimesed,
kes on siit ärevamad ja ja kalduvad rohkem nutma,
näiteks sellised asjad olid isegi nagu nõrgad,
küllaltki nõrgalt seotud. Ja need ülejäänud kaks suure viisiku valdkonda,
mis need need olidki üks avatus. Ja just just avatus ja et varasemad uuringud on nagu
avatusele näidanud, et seos on nagu küllalt nõrk
ja me leidsime, et seos on tegelikult nagu null täiesti,
aga kui nüüd see neljas omadus, mida, mida sotsiaalseks
kutsutakse selle puhul oli nüüd selles mõttes varasematest
uuringutest erinev see meie tulemus, et me leidsime,
et sellel kaanega tegelikult mingisugust seost eluga
rahuloluga ei ole, et kui me nüüd metodoloogiliselt
probleemid ära lahendasime, et varem on nagu leitud,
et inimesed, kes on sotsiaalsemad ehk siis nad usaldavad
teesi ja, ja koostöövalmimad ja, ja siiramad
ja ausamad. Et need on ka nagu kõrgema eluga rahul ka meie,
meie leidsime, et need seosed on nullilähedased,
mis tegelikult oli üsna üllatav, sest intuitiivselt võiks arvata,
eks ole, et inimesed, kes teistega hästi läbi saavad,
nad on rohkem eluga rahuloluga.
Aga neid tuleb välja, et see nagu ei ole,
et inimesed, kes kes ütleme, teistest vähem hoolivad
ja väga viisakad, ei ole, usalda teisi, et nad võivad
keskeltläbi sama eluga rahul olla. Muidu need tulemused on kõik sellised väga sellised,
kuidas nüüd öelda, et, et pedagoogiliselt ka õiges suunas,
aga, aga need need viimased või Andragoogiliselt,
aga need viimased nüüd kipuvad võib-olla viima selliste nõuannete,
nii et ah, et see koostöö ja, ja usaldus,
et need ei olegi väga tähtsad.
Kui tahta eluga rahul olla. Jah seda küll jah, et miskipärast miskipärast inimesed
erinevad nendes omadustes, et kui ja teinekord on,
teinekord on kasulik olla, olla, olla isekas
ja mõnes on, on mõningaid elu, kuidas ma ütlen valdkondi
või elu käib väljundeid, et kus selline just selline madal,
sest seal on, on tegelikult nagu edu ennustavad näiteks mõne
karjääri karjääri puhul eksjuhi rolli tõusmise puhul
ja muud sellised asjad sissetuleku puhul teinekord. Et, et noh, eks teinekord tasub ära. Lisaks jajah, no aga teadus uurib need asjad kõik välja,
lõpuks. No me püüame jah, et ma arvan, et siin meil on kõvasti tööd
veel teha, muidugi, et see nüüd esimene esimene selline üks
esimesi suuri suuremaid uuringuid, mis me selle Eesti
geenivaramu väga rikkaliku andmestiku põhjal olema saavad,
teha palju teistsugune töös, aga aga et see,
et see on minu jaoks nagu isiklikult olnud väga,
väga oluline, et see on selline niivõrd oluline teema meie
valdkonna jaoks olnud, et sellest on nagu neid uuringuid on
meeletult tehtud ja, ja need metaanalüüse uuringutest. Need on siis sellised uuringute uuringud,
mis uuringuid kokku võtavad, neid on tuhandeid
ja tuhandeid kordi viidatud.
Mis on siis selline mõju näitaja teadusmaailmas.
Et aga siiani on see nagu kõik on nagu kõik saavad aru,
et me tegelikult ei tea, kui tugevad need seosed täpselt me näeme,
kui midagi on, aga meil ainult ainult ja enesehinnangut
kasutades me ei ole ära lahendada, aga ma arvan,
et me lahendasime selle ära. Aga siis ikkagi on hea, et teadlased väga suure tähelepanuga
uurivad just seda, mida, mida inimesed tegelikult vajavad,
et inimesed tahavad ju eluga rahul olla. Jah, et eluga rahulolu ei juhtu lihtsalt inimestele,
ma arvan, see on üks nagu järeldused, et see ei tähenda,
et ma kindlasti ei tähenda seda, et nagu isiksuseomadused on midagi,
mis nagu üldse ei muutu inimestel ja kuidagi kuidagi geenide
poolt täiesti määratud, et selles mõttes,
et keskkonnal elu sündmustel elaks nagu mingit rolli inimese
psühholoogilisel kujunemisele ja ka eluga rahulolu kujundamisel,
see tähendab, et seda aga lihtsalt, et need kõik need tegurid,
mis nagu eluga rahulolu mõjutavad, kalduvad enamasti oleme
needsamad tegurid, mis nagu inimest psühholoogiliselt,
mis laiemas mõttes mõjutavad siis vastupidi. Et selleks, et need eluga rahulolu mõjutada on vaja nagu
psühholoogilist poolt terviklikumalt mõjutada inimestele,
et ainult eluga rahulolu üles alla ei liigu sõltumata
sõltumata sellisest suuremast isiksuse omaduste kogumist,
mis, mis inimestel on. Aga kui paindlikud või, või muudetavad on inimese isikuomadused,
kui me tahaksime ikkagi rohkem eluga rahul olla.
Aga näe, omadused on, on niisugused, nagu nad on. See on huvitav küsimus, et neil on alati,
see on üks esimesi küsimusi alati, mis meilt
isiksusepsühholoogia küsitakse, et kas siis isiksus on nagu
kivisse raiutud ja üldse ei muutu või muutub ka
ja tavaliselt see vastus on selline ebamäärane,
et noh, et on nii üht kui teist, et nagu küllaltki stabiilne,
vajalike muutma ka.
Aga noh, nii ongi, et kui nüüd püüda-püüda seda nagu kuidagi
lihtsamas keeles kirjeldada, siis ma olen tavaliselt selline näide,
et kui me võtame, võtame, palume hulgal inimestel
või kellelgi teha isiksuse testi praegu ja siis ta saab
tagasisidet oma tulemuste põhjal, et kas ta on keskmine
või kõrg- või madal isiksuse omaduste osas. Viie aasta pärast kutsume inimesed tagasi ja,
ja palume, palume uuesti teha talve Ibeezis grupil inimestel
selle testi siis kui suurem tõenäosus, et inimesed saavad
kaks korda samasuguse samasuguse tulemuse,
see tõenäosus on, on seal kusagil kaks kolmandikku,
nimelt 70 60 70 protsendi vahel.
Samas on samasugune tulemus teisel, teisel korral ka tuleb,
et nii et selles mõttes muutused on, need juhtuvad
tavaliselt iga, iga kolmas inimene keskeltläbi võib,
võib, võib minna ülespoole või allapoole oma
isiksuseomadustega umbes viie aasta lõikes on selline
statistiline ootus. Nii et vähemalt on midagi peale hakata.
Kui teadlased on veel tagapõhju veel selgemaks saavad,
siis siis seda enam Ja, ja see on ka muidugi oluline see, et eks me uurime seda,
et kuidas tavaliselt asjad on, et kuidas inimesed tavaliselt
oma igapäevases keskkonnas kui stabiilsed,
kui muutlikud nad on ja kuivõrd nende eluga rahul nende
psühholoogiliste omadustega laiemalt seotud on,
et see, mis me nüüd nagu tavaliselt näeme inimeste puhul,
et see ei tähenda tingimata, et alati peab niimoodi olema
luua olukorrad, ma ei, ma ei taha öelda,
et me peame seda kuidagi loomevõime võime,
aga põhimõtteliselt on mõeldav, loksime mingid teised tingimused,
kus, kus need seosed kas muutuksid veel tugevamaks
või muutuksid hoopis nõrgemaks ja, ja, ja ka need
psühholoogilised omadused oleksid kas muutlikumad
või Veltgaa mõõdet, et see on natuke nagu sõltub teguritest ka,
et see, mida me lihtsalt oleme tavaliselt loonud endale
praegu siin ühiskonnas, ei ole nagu vältimatu,
et alati, nii et sellest on olgu oluline aru saada. Me kirjeldame praegust olukorda ka.
Me võiksime võib-olla luua veidi teistsuguse olukorra. Ja rääkisime siis inimeste isikuomaduste seostest eluga
rahuloluga ja tuleb välja, et need seosed on,
on päris tugevad.
Ja mu vestluskaaslaseks oli Renee. Tänases saates toimutsioonidest sõnas ja näoilmes
ning rahulolust eluga juttu ajasid Kairi kreegipuu René
Mõttus ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas mõne suvise nädala pärast,
veel uuem, peagi ka seni aga korduvad.
Pühapäeva õhtul võeti mõned pisut vähem uued saated,
möödunud hooajast kuulmiseni taas.
