Kohvik. Reporteritund külaelu. Tere täna saates punase turu, olukord on nii halb meie jaoks,
Jaanus Põldma jutust selgub, miks nii mõnigi eesti
talupidaja loobub praegu mahetootmisest.
Täna on küll otsus, et me läheme sellest mahetootmisest
välja ja toodame sele mahepinna peal edasi siis nii-öelda
keskkonda säästvalt.
Pärnumaal Põhara külas Põldma talus tegeletakse ühtaegu nii
munatootmise kui ka teraviljakasvatusega. Testitakse tehase tellimusel põllumajandustehnikat
ning ka müüakse tehnikat ja varuosi.
Meie kätte tuuakse tegelikult siin erinevaid aparaate,
lõhkuge ära ülesandega lõhkuge ära.
Et no seda muidugi suudame.
Reporter Jane Saluorg toob meile aga reportaaži Räpina kodukohvikutepäevalt. Praegu on ka tegelikult kasvuhoonest juba ikka esimesed
redised ja sibulad ja on ikka laual, meil juba. Mikrofoni ees räägivad mitme kodukohvikupidajad kohvikute
külastajad aga muidugi Räpina kodukohvikutepäeva eestvedajad
Sigrid Lillemäe ja Adeele Anett Orav.
Lastele väga meeldivad need lambad, kuuleme,
millised kevadised tööd on maarahval käsil
ja millised juba tehtud.
Kartulid on maas, kartul on väga vähesel määral enda tarbeks,
aga meil on selline keskmine vaarikaistandus
ja me tegeleme vaarikatega praegu ja sõidame ehtsa maamehe Moskvitšiga. Sellel autol konditsioneeri vist ei ole?
On aknad lahti. Mina olen saate toimetaja Arp Müller.
Hakkame pihta. Just nii käivitasin pühapäeva hommikul auto
ja võtsin suuna Põlvama poole.
Täpsemalt Räpina valda, kus kodukohvikutepäevi korraldab kogukond,
viiendad, et aastat järjest korraldajad kiidavad ürituse
organisaatoreid Sigrid Lillemäe ja tema miniat Adeele Anett oravat,
kellel endiselt jätkub indu eestvedajate rollis olla
ning osalejatele ikka õlale koputada, et teeme veel
ja ägedamalt kui eelmised korrad. Korraldamise kõrval veavad ka need naised koos oma
sugulastega seesugust kodukohvikuid nagu metsanuka kodukohvik,
mille asupaik leevakul on põlvest põlve edasi antud,
rääkis Sigrid Lillemäe. Minu isa tuli siia metsavahiks siin, kus me praegu oleme,
siin oli tegelikult sihuke soine pilliroog,
et see on kõik nüüd aastakümnetega korda tehtud.
Kui me Anetiga alustame üldse seda korraldamist,
siis tegelikult sai alguse juba jaanuaris,
et kui me juba kutsume kohvikuid üles osa võtma,
missugused on nagu tingimused.
Aprilli lõpus korraldame siukse kokkusaamise
ja jagame siis mõtteid, et kes mida teeb. Kui menüü ja laud on väga rikkalik, kust
ja kuidas need toorained üldse ühte väikesesse kohta jõuavad? Kuna on nii vara veel, siis on vähe toorainet veel aiast saada,
aga ikkagi, mis on keldris talletatud talveks,
et need on kasutuse läinud ja ikka püüame kõik mahlad
ja kõik on ikkagi enda hoidised.
Et mida pakume. Kaugel need aiatööd üldse sellel aastal on,
et kas on tõesti võimalik võttagi üks päev,
kui ei niida muru, ei külva midagi, ei lõika midagi. Tõesti, ma, see ala on meil väga suur, et siin läheb kõigi
abikäsi vaja.
Kasvamas on ka juba neljas põlvkond, et kõik me siin toimetame,
niidame, murusid, võtame kartulid teeme ja hoogtööpäevak,
kuid vahepeal ja mida te ise kasvatate?
No kartulit, porgandit, see on lihtsalt aias,
meil küüslauku, marjad on ikkagi olemas,
praegu on ka tegelikult kasvuhoonest juba ikka esimesed
redised ja sibulad ja on ikka laual, meil juba. Adeele Anett Orav ütles, et igal kodukohvikul on oma eripära.
Nii on metsanuka hitiks läbi aastate olnud lambad,
keda koogi ja kohvi kõrvale saia koorikutega toita
või kellele pai teha. Lastele väga meeldivad need lambad, eelmine aasta juhtus niimoodi,
et kuna need lambad seal elektriaias, et isegi maainimesed
ei ei tea, et seal saab voolu täiskasvanudki isegi läksid puutuma,
kuigi meil sildid ilusti olemas, aga need lambakesed tulevad
siia välja.
Nii et lastele on see meeletu elamus nende lammastega seal jalutada. Eelmine aasta ka õhtul, siis kui olid võib-olla mõned
üksikud külastajad ja meie olime veel jäänud,
et siis tulid need väiksed tallekesed välja,
et siis need kõndisid ka telgi all ja et lambad on ikkagi selline,
et kui nad on olnud siin, et siis see on ikkagi nael. Linnulaulu keskel ja Võhandu jõeäärsel muruplatsil oli
pühapäeva ennelõunal metsanuga kohvikus juba nii mõnigi
külastaja ja törts juttu ajasin ka nendega. Mina olen Jane rahvusringhäälingust, kuidas teie nimed on? Mina olen Erik Mooste vallast, endine Mooste valts,
küla. Karin säkna külasta. Väga tore, teie olete kadunud tänase metsanuka kodukohvikusse.
Kas aiatööd on siis kõik tehtud ja mõtlesite,
et lubate endale sellise toreda? Pühapäeva ja aiatööd käivad ööpäevaringselt
või päevade ringselt, aga täna arvasime küll,
et võtame vaba hetke ja tuleme tulema teiste tegemisi kavandama. Mis see kõige kibekiirem töö praegu on, millega kõige kiirem
on kartulid on maas. Kartul on väga vähesel määral enda tarbeks,
aga meil on selline keskmine vaarikaistandus
ja me tegeleme vaarikatega praegult, et tuleks hea saak. Mida tähendab keskmine vaarikaistandus? No võib-olla oli liialdatud aga selline,
et oma perega saab väga hästi hakkama. No see on väga põnev teema, mida vaarikate kasvatamine üldse nõuab,
et mis nendega praegu kevadel tehakse? Istutame uusi taimi, laiendamegi põldu. Seda kandvat vaarikapõldu, seda me ikkagi väetame,
kastame, lõikame kuivanud oksi ja et ikkagi selline hoolduskäibe. Vanaema teab mul siin rääkida, et kevad on sellel aastal
olnud väga külm, et kui külmatundlikud need vaarikad on. No nad on ikka väga külmatundlikud, aga,
aga praegu on ikkagi noh, tundub, et nad jäid ellu,
et ei, ei paista suuremaid kahjustusi ja aga no muidugi
vaarikal võib ka õitsemise ajal võib see külmakahjustus veel
välja tulla, et kui lihtsalt hakkab õitsema
ja siis on näha, et lihtsalt õied on ära ära hukkunud,
et praegu on natukene vara veel.
Me loodame, et on parem kui eelmine aastast,
eelmine aasta oli ikka väga-väga kehv ja väga palju
kahjustust oli jah, külmakahjustuste. Kuidas te üldse jõudsite sellise ideeni vaarikaid kasvada? Me saime selle vaarika põlu minu venna käest päranduseks,
et olime lihtsalt sunnitud selle üle võtma,
endise kolis Tartusse ära ja me jäime lihtsalt selle
vaarikapõlluga tõtt vaatama.
Ja noh, nüüd me oleme aastatega ikka ise lugenud
ja õppinud ja ma arvan, et me saame hakkama
ja aga sortideks on niimoodi, et sellest vana vene sordist.
Me oleme praeguseks loobunud varem kasvatasime Novokytaiska Toyota,
aga no kuna turg nõuab sellist säravat ja väga just sellist noh,
silmadega vaadates väga ilusat marja, et siis praegu oleme
läinud Glenn ampli peale oleme üle läinud,
et noh ja see küll Hollandi sorte ja sellest ka muidugi siis
need külmakahjustused, et see vana hea nõuagi Taiskaja Vena sort,
et see pidas väga hästi vastu. Aga maitse poolest Novokytaiska oli ikkagi parem,
aga noh, see sõltub ka jällegi aastast, kuidas on kastetud
ja kui on hea, astun ikkagi Kle näppele ka väga hea maitsega. Kodukohvikutepäeva juurde nüüd tulles, kuidas teil,
kas olete esimest korda või juba sellised vanad olijad? Ja me katsume ikka vana, tuli ta tol ajal iga aasta käia
ja ise pidada.
See on nii mõnus vaheldus, kui maal on kuhugi välja minna
ja istuda ja osta kohvi.
Sest noh, kohvikutepuudus on siin, neid ei olegi,
ütleks olnd suuremates keskustes. Kas need kohvikutepäevad on teie vaates ajas muutunud ka,
et kes need külalised on, et kas need on kogu aeg olnud oma
küla inimesed või järjest? Peame tuleb ka siukseid võõraid avastajaid,
kes lihtsalt tahavadki nädalavahetust kuskil linnast välja sisustada.
No mulle tundub, et nad ikkagi arenevad kogu aeg,
et noh, nad olid algselt ikkagi sellised noh,
nagu kohalikud üritused, aga nüüd on ikkagi rahvast,
on ikkagi kaugemalt ja, ja praegu ta on ikkagi väga,
väga selline kasvav trend, et no ma ütleks,
et inimesed ikka täitsa hullu kohe panevad nende
kohvikutepäeva peale. Mina olen Jane rahvusringhäälingust, kuidas teie nimi on Evelin,
olen ja miks te tulite pühapäevasel päeval kodukohvikutepäevale? Lapsed olid väga uudishimulikud selles konkreetses kohas,
siis oli väga tore selline kutsuv tutvustused.
Tulime lihtsalt lastega ringi vaatama.
Meil on endal ka muidugi loomad, et aga jah,
batuut. Tõmbenumber, mis loomad teil endal on, 40 kana,
hanekoerad, kassid, lehmad, nii et täitsa selline suur talupidamine,
kui nii võib, jah, ma vaatan, te olete päris noored,
mis ühte noort inimest tõmbab siiamaale ja tõmbab seda selle
talupidamisega tegelema.
No me ei ole tegelikult niimoodi. Pärismaalast meiega kogu perekonnaga, et veel vanemad peavad
seda ja siis meie abistame nii palju, kui saame,
et ikka peab tööl linnas käima. Ja mis need abistavad tegevused on, mida saate teha?
Kõik eino tulete ja muru tuleb niita, külvata tavalised maatööd.
Kuidas praeguseks nende maatöödega on, et kas kartul on juba
mulda pandud ja ütleme, põllud haritud või kartulid maas,
enam-vähem on juba vili, vili tõuseb ja kuidas te panete
seda kartulit käsitsi masinaga?
Masinad õnneks ja vanaisal on veel masinad.
Seda probleemi siin piirkonnas ei ole, traktoristi pole enam
kuskilt võtta, pead küla peal kauplemas käima,
et kas keegi saab appi tulla ja meil on päris hästi. Te mainisite, et peate heinaga tegema.
Kas see on nüüd selline vanamoodi heinategemine,
et käid Viglaga põllul ja keerad neid ümber
ja paned rukkudes?
Ei ole? Selline traktorid on ikka abis, aga see on see selline mure,
et see on kogu talve nagu söök loomale siis on,
vaata et saaks alati õigel ajal see maha niidetud
ja kuivatatud, et see on ikka selline, kui tehtud saab,
siis on kogu perel selline süda rahul.
Aga tavaliselt ütleme, jaanipäevaks on esimesed heinad maas
ja kui hästi on, siis son jaanipäevaks hein tehtud?
Jah, aga on ka ju igasuguseid aastaid. Leevakult edasi läks sõit Räpina poole, kus 1960.-te lõpus
tüüpprojekti järgi ehitatud teenindusmaja vanas katlamajas
asub pereettevõttena tegutsev Tootsigatsi veinikelder.
Oma kodukohviku oli veinikelder püsti pannud teist aastat järjest.
Nii kodukohvikud kui ka veinikeldrit veavad kohalikud Tarmo
ja Annelis rämson, kes muideks noores põlves olid
klassikaaslased ja nüüd abikaasad. Et siin oli tõepoolest katlamaja ja siis katlamajast ehitati
üheksakümnendatel ümber keldri paariks sellepärast igas
soliidses väikelinnas üheksakümnendatel pidi olema
keldrikaare ja mitte üks, vaid ikka rohkem.
Keldripaarina tegutses.
Pakun välja aastat kaheksa, ehk võib-olla 10,
meie olime siis gümnasistid.
Käisime siin kartulisalatit söömas, mis oli väga meeleolukas,
mis oli väga-väga hea hitt. Nimelt see oli selline kihiline kartulisalat,
see oli läbi segamata, nii et paljud paljud teavad siis seda
nagu kartulisalatipaarina ja siis oli ta tõepoolest linnavara.
Otsisime pinda, kus me saaksime oma tootmise lõpuks siis
kodust pütide otsast välja kolida ja õnnestus leida jah.
Ja nii me siis toimetame.
Meie tehnoloog Annelis. Tere, Annelis teile ka.
Kuidas üldse, see tuli pähe see mõte, et võiks hakata
pereettevõttena veini tootva siinsamas tegelikult. Meie selline marjapõld on tooste külas ja sellepärast
kasedoosi katsi on saanud oma nime tegelikult joosta küla
järgi see on, see on endiseaegne nimi taustakülal
ja siis me oleme seal juba ammu elanud ja mõtlesime,
et tahaks seda küla kuidagi esile tuua, et me meie seal just
tegutseme ja kuidas me veenini jõudsime.
Ilusatel suveõhtutel katsetades. Ja nii ta läks.
Mainisite marjapõllud, nii et te toodate siis ise kasvatatud marjadest.
Marjaveine. Ja enam enamjaolt küll jah, et meil on väike sõstraaed,
erinevat värvi, sõstrad, must, punane, valge
ja väikesed rohelised ka juba tulevad ja rabarbri kasvatama,
et meie nagu selline mõte ongi see, et võimalik palju nagu
seda kohalikku meie enda piirkonna toorainet veinide siis
marjaveinide sisse siis panna. Te mainisite, et teil on väikesest kasvatus,
ma siiski eeldakse, et see on suurem kui paar põõsast,
et kui suur see on? Ja tõepoolest, siin perenaine ütleb ikka,
et väike väike, aga marjapõõsaid on umbes 3000.
Ja kes neid lugenud on, et see on umbes ühel hektaril 200
meetri pikkused sõstraread.
Meie talul on mahetunnustus.
Kogu meie toodang on mahe. Kui suur töö on neid sõstrapõõsaid marjapõõsaid elus hoida,
nende eest hoolitseda ja nendest ka siis veinipudelisse
korralikult pruulida. Ja et kui võtta üks, üks põõsas ette ja sellest veini teha,
siis on lust ja lillepidu.
Aga kui neid on rohkem, siis on lihtsalt pidu.
Noh, palju on vaja õppida ja oma vigadest õppida
ja ikka ikka päris. Päris palju energiat kulub?
No praegu on kevad just selline õige põllu,
igasuguste aiatööde aeg, mis tööd praegu just nende
marjapõõsastega siis on, et nad tõepoolest siin paari kuu
pärast nädala pärast saaki annaksid. Me peaksime neid praegu õhutama, kobestama vahesid niitma,
et oleks kõik korras, ilus, et tegelikult suurem töö nagu kevadel,
kui tuleb seal hooldada ja lõigata ja sügisel ka,
et praegu võib-olla isegi juba rahulikum,
natuke aga peab käima ja valvama neid. Sel aastal on ära tehtud siis juba põõsaste hoolduslõikus,
siis on põõsaste alused freesitud, meil on spetsiaalne külg frees,
mis kobestab põõsaalused, sest me ei saa kasutada
herbitsiide pestitsiide ja siis on, meil on maheväetisega vahetatud,
mis noh, sisuliselt on kanasõnnik juba anga vahesid niidetud
ja ootab uus freesimisring, niiet. Sõstra istikud on ka kohalikud sordid on muidugi tulnud ka
mujalt poolt, aga sõstra istikud on hangitud meie kohalikust
Räpina aianduskooli taimeaiast ja rohelise sõstra istikud.
Saime Polli, et see on siis üks uus sort,
mis on seal aretatud alli on tema nimi ja,
ja meil on siis nüüd au Auneid põõsaid ka kasvatada.
Suureks probleemiks on, kui valel ajal kevadel on,
õitsemise ajal on öökülm ja sellel aastal olid tugevad öökülmad,
nii et noh, tegelikult nüüd ei teagi, mis,
mis lõpuks siis sealt välja tuleb, et see on nagu suurem asi,
talv pigem meid ei, ei, ei, väga ei sega.
