Teadust kõigile Euroopa teadlaste uurimisretk piki Euroopa
rannikut jõuab suvel Eestisse.
Teadlased mõõdavad mereäärseid keskkonnaolusid maal,
vees ja õhus nii Tallinnas Matsalus kui ka Käsmus.
Kavas on saada põhjalik üleeuroopaline ülevaade,
aga seejuures on nõuks võetud oma teaduse tegemist ka
laiemale üldsusele tutvustada.
Kõik soovijad saavad osaleda töötubades,
mängida mänge ja uudistada teaduspurjekat Taara. Tänases saates tutvustab ettevõtmise teaduspoolt Leho Tedersoo,
kõigile huvilistele mõeldud tegevusi aga Sirje Sildever.
Saate teises pooles tuleb aga juttu varestest,
ronkadest ja Harakatest Euroopa linnades
sest nende lindude linnaelu on uurinud Marko Mägi.
Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teada. Eeloleval suvel on Eestisse tulemas huvitav seltskond,
rahvusvaheline seltskond teadlasi, kes hakkavad siin
korraldama mitmesuguseid mõõtmisi ja huvitav on see,
et ühed mõõtmised tulevad ka Eesti rahvusringhäälingu
raadiomaja katusel tegemisele kus mõõdetakse siis,
mis meie õhus ka leidub.
Tegemist on siis üleeuroopalise projektiga,
mis kannab nimetust T R E C ja millega siis õigupoolest tegu on,
läbitakse paljusid Euroopa riike, just nimelt mere äärsemaid maid. Leho Tedersoo on asjaga seotud Eesti poolelt ka
ja tema on siis Tartu Ülikooli mükoriisa professor,
mükoriisa uuringute professor, ilmselt siis ka mükoriisa on
asjasse segatud.
Mis seltskond ja mis mõõtmised need meil siis suvel tulevad? Eestis on jõudnud üle-Euroopaline Trek-nimeline projekt,
mis siis käsitleb rannikualade uurimist.
Seda koordineerib Saksamaal asuv Teaduskeskus EML
ja nemad on siis organiseerinud ka üleeuroopalise projekti,
kus siis osalevad ka Eestist Talteckja ja Tartu ülikool. Ja emblist oli meil eelmises saates juttu seoses sellega,
et Eesti nüüd selle aasta algusest alates on,
on selle organisatsiooni liige.
Kes soovib, kuulab sealt lähemalt järele.
Jaak Vilo rääkis sellest, kas see eelolev suur mõõtmistöö on
ka kuidagi sellega seotud, et Eesti on nüüd EML-i liige. See ei ole kindlasti otseselt seotud, sest selle projekti
ettevalmistused algasid juba kaks aastat tagasi.
Muidugi sellest ajast isegi varasemast pärinevad ka
ettevalmistused liituda embliga. Ja mis siis õigupoolest nüüd nende suurte mõõtmiste mõte on,
kas, kas lihtsalt nii-öelda demonstreerida oma võimekust
olest suudame, suudame üleeuroopalise uuringu teha või,
või millised sellised teaduslikud taga põhjad siin on? Sellel suurel projektil on tegelikult väga palju aspekte.
Peamine on kindlasti teadust, sest EML ja sellega seotud
ülikoolid on eelkõige teadusasutused.
Aga nüüd paljudest teistest projektidest erinevalt on siin
väga suur osakaal ka nii-öelda väljapoole suhtlusele,
et ka ütleme, tavainimesed saaksid teada,
mis toimub ja millised on murekohad seoses vee-
ja ranniku ökosüsteemidega. Nüüd peamised teaduslikud eesmärgid Trekil on siis
kaardistada elurikkust ühest küljest ja teisalt siduda seda
ka keskkonnaparameetritega sealhulgas ka siis reostuse
ja plastjäätmetega, mis on viimasel ajal järjest suurenev probleem,
eriti rannikumeres. Ja mispärast on see korraldatud niimoodi sellise rändüritusena,
et kas ei võiks siis igal maal koha peal teadlased
mõõtmistega ise hakkama saada? No peamine eesmärk on, sellel rändtsirkus oli ikkagi see,
et igal pool toimuksid kõik mõõtmised täpselt ühtemoodi
sest ainult sellisel juhul on nad ka väga konkreetselt
omavahel võrreldavad.
Kui me kujutame ette, et igal pool teadlased hakkavad oma
parima äranägemise järgi seda projekti täitma,
siis tegelikult see nii-öelda teadlase enda
või tema tarkuse mõju seal võib olla päris suur. Aga selles projektis me viime selle miinimumini. No kui suur seltskond siis ringi liigub mööda Euroopa
rannikupiirkondi ja kas mõni eesti teadlane teeb ka kogu
selle tuuri kaasa? Üldiselt see seltskond, kes ringi sõidab,
see roteerub, ehk siis ollakse kas kahe nädala,
kolme nädala või kuu aja kaupa.
Paralleelselt sõidab ringi mitu seltskonda.
Üks rühma mõõdab mulla parameetreid ja kogub mulda.
Teine rühm korjab setteproove.
Ja kolmas rühm liigub ringi hoopis taara Auschens purjekaga,
mis kogub avamereproove. Ja õhuproove tehakse ka nii nagu ma siin alguses juba mainisin,
et raadiomaja katusele pannakse kogumis seada üles
ja kui kõik need andmed on kokku kogutud mida nende põhjal
siis järeldada soovitakse? No põhimõtteliselt tehaksegi järeldusi selle kohta,
kuidas Euroopa skaalas on levinud elurikkus,
kuidas potentsiaalselt vähemalt reostus ja erinevad
klimaatilised tingimused, ka võõrliigid võiksid neid
kooslusi mõjutada teatud piirkondades, mida kutsutakse
nii-öelda supersaiti teeks, sealt võetakse proove ka korduvalt.
Eestis on üks siis selline superala, kus toimub suurem
demonstratsioon erinevatele erinevale aparatuurile
ja kus teostatakse mitme aasta jooksul veel mõõtmisi. Ja see ala on siis Tallinnas Stroomi rannas. Stroomi rand on viimasel ajal tähelepanu pälvinud oma
suhteliselt veevaesusega.
Kas see olukord võib ka kuidagi tähendusrikkaks osutuda? Ta võib kindlasti natukene Neid andmeid nii-öelda segada,
sest pigem on see ikkagi ebatavaline olukord.
Ja kuna me teeme mõõtmisi täpselt veepiirilt
ja kuskil 40 50 sentimeetri sügavusest, kus me korjame
sellise ranniku setteid, siis kindlasti selline paljandumine
võib mõjutada seda olukorda, mis me sellel suvel näeme. Ja millistes Eesti kohtades on veel kavas mõõtmisi teha? Et 12 kohta on siis Matsalu looduskaitsealal
ja Lahemaal Käsmu piirkonnas Ja mispärast on nüüd just see trekiprojekt suunatud
rannikupiirkondadele vee ja maapiirile? Kindlasti üks põhjus on see, et seda on üsna puudulikud.
Siiani uuritud rannikumerd ja avamerd ise on,
on väga ohtralt uuritud ja ka muld ja muud maismaa kooslused
on väga põhjalikult läbi uuritud, aga just see ütleme
maismaa mõju merele ja siis ütleme mere sealhulgas siis
sademed ajutiste tuulega tehtud üleujutuste mõju rannikule
ja mikroobi kooslustele.
See on sisuliselt uurimata, et see on selline nišš. No ja arvata võib, et seal, kus kaks sellist suurt piirkonda
nagu suur meri ja suur maismaa kokku puutuvad oma erinevate elustikega,
et, et seal ka midagi põnevat alati toimub
ja mida on kasulik teada. Kindlasti ja, ja üks aspekt ongi teada saada seda,
et näiteks kuidas põllumajanduses tulevad väetiste rikkad
heitveed mõjutavad siis rannikumerekooslusi
ja teisalt ka, et kuidas näiteks merelt tulevad soolased
pritsmed mõjutavad ranniku maismaa kooslusi. Milliste erialade teadlasi võib, võivad need mõõtmised
ja need uuringud kõige rohkem huvitada? See teadlaste ja teadusalade ampluaa on äärmiselt lai,
et eelkõige me räägime bioloogidest ja, ja teatud määral
bioloogiaga haakuvatest aladest.
Aga meil on ka konkreetne seltskond, keemikuid,
füüsikuid, arvutiteadlasi, matemaatikuid,
kes, kes modelleerivad.
Nii et see on selline väga tugevalt interdistsiplinaarne projekt. Ja kogu see mõõtetöö Euroopas võtab siis aega,
kui kaua. See on tegelikult kaheaastane projekt.
Et esimesel aastal nüüd starditi Prantsusmaa põhjarannikult
liigutakse siia Läänemere poole järgmisel aastal,
siis võetakse, et Vahemere piirkond Ja nagu juba räägitud, siis seekord pööratakse ka palju
tähelepanu nii-öelda suhtlemisele avalikkust kusega
ja korraldatakse mitmesuguseid kokku saame siis nii-öelda
tavaliste inimeste ja uuringus osalejate teadlaste vahel et
inimestele siis ka selgitada lähemalt, millega teadlased
tegelevad ja mispärast niisuguseid uuringuid teha vaja on
sellest räägimegi peagi lähemalt Sirje Sildeweriga aga Leho Tedersoo,
aitäh selle teaduspoole tutvustamise eest,
aitäh kutsumast. Ja nüüd aiandi jutu Sirje silda veriga, kes on Tallinna
tehnikaülikooli mikrovetikate noorem professor
ja kes on trekiprojekti avalikkusele suunatud ürituste
eestipoolne korraldaja ja täiendaksime nüüd Leho Tedersoo
teaduspoole tutvustust just nimelt kirjeldusega sellest,
mis hakkab toimuma sellist, millel saavad osaleda ka kõik inimesed,
kes vähemalt Euroopa teadlastega ja nende tegemistega
tutvuda soovivad. No mis siis praegu mai lõpus teada on? Praegune seis on selline, et alates 29.-st juunist kuni
seitsmenda juulini siis on erinevaid tegevusi,
kus kõik saavad osaleda alates sellest, et saab siis nende
teadlastega otse suhelda, meil tuleb selline vestlusõhtu pubis,
siis saab osaleda erinevates töötubades,
külastada teaduspurjekat, saab meeskonnaga täpsemalt rääkida,
et mis nad siiamaani teinud on, millised on need eelnevad
ekspeditsioonid olnud, kuidas üldse sellisel teaduspurjekal
elada on igapäevaselt, sest tegelikult see purjekas on hästi askeetlik,
et kui inimesed mõtlevad purjeka peale, et siis see võib
tunduda midagi luksuslik, kui aga teaduspurjekas on hoopis
midagi teistsugust, et seal ei ole siukseid väga mugavaid elutingimusi,
pigem on tegemist nagu sellise spordi või matkapurjekaga,
kus kõik ruum on vägagi arvel. Asjad peavad olema kerged ja kompaktsed ja mugavusi väga ei ole. Kui ma õigesti mäletan ja selle purjeka nimi on taara,
eks ole, kunagi mitu aastat tagasi mul õnnestus selle
purjeka pardal käia, kui see purjekas oli Barcelona sadamas,
nii et see on üks selline väga asjalik teaduslaevuke.
Ma mäletan, et ma tegin vist ka mõne intervjuu sealt.
Aga kes enam mäletab, mis saates ja, ja mis kuupäeval,
kes üles leiab, sellele ütlen suur-suur,
aitäh. Aga nüüd on kõigil võimalik, jälle sinna siis
lennusadamas on see purjekas. Ja et see purjekas tegelikult tuleb Eestisse juba natukene varem,
ta tuleb arvatavasti 25. juunil, jõuab lennusadamasse,
aga siis ta on nii-öelda tööl, et inimest veeretada,
küll kai äärest vaadata, aga sinna peale veel ei saa.
Purjeka peale siis sinna tutvuma saab alates teisest juulist
kuni seitsmenda juulini ja põhimõttelisest sinna võib
lihtsalt kohale minna ja siis seal on nii meeskonna liikmed
kui ka siis Eesti vabatahtlikud, kes saavad aidata,
et kui on küsimusi näiteks, mis seades on
ja meeskond on prantsuse keelne, et siis ongi hea,
kui võib-olla keegi tõlgib natukene seal. Ja kõige esimene üritus, mis tuleb, on 29. juunil,
mis on siis seal Põhjala pruulikojas ja selle fuajees
ja see on selline huvitav vestlusõhtuses,
kus saab otse teadlastega suhelda, küsida igasuguseid küsimusi,
mis võivad tekkida nii mere kui ka siis konkreetselt selle
projekti teemade kohta aga ka miks mitte muid teemasid seal
käsitleda ja mis teeb selle hästi põnevaks,
on see, et nendel on nagu selline laste noolemäng,
põhimõtteliselt sa oled siis selliste pehmete nooltega iga inimene,
siis saab proovida endale meelepärase teema sealt siis kätte saada. Ja siis lisaks sellele saab valida, et kes nendest
teadlastest ka vastab, et lisaks Eesti teadlastele on seal
rääkimas ka vähemalt kaks selle projektiga seotud välismaalt
pärit teadlast ja kuigi see üritus toimub inglise keeles,
siis vajadusel saame nagu tõlkida ka seda,
et kõik huvilised on väga oodatud ja nende varasemates
peatustes tundub vähemalt piltide järgi,
et seal on pakkunud suurt rõõmu inimestele eriti just
sihtmärgi tabamine, et kas nad saavad siis sobiva teema
valida sobiva siis siukse vestluspartneri endale. Räägi korraks veel üle, kuidas see noolemäng käib. Põhimõtteliselt on hästi suur selline sihtmärk,
et see on nagu põhimõttelisest sellise krõpsusüsteemiga,
et see nool ei ole otsast terav, on siis noolepüstol
ja inimene saab siis üritada seal sihtmärgi peal,
mis on jagatud neljaks siis endale ühe neljast teemast valida,
jaga ühe neljast vestluspartnerist.
Et sihuke väga suurt rõõmu tekitav mängijat üldse,
kas saad õige teema kõigepealt, et siis kes vastavad. Vale teema, siis tuleb leppida sellega. Just ja teine asi on veel see ka, et kui on palju inimesi,
et siis kuidas nad sealt vahelt üldse sihtmärgini nagu ulatuvad,
et näiteks nende esimeses peatuses roskoffisse vestlusõhtu
toimus ühes kinosaalis.
Inimesed süsistusid kinotoolidel ja üritasid sealt siis seda
saali ees olevat sihtmärki tabada, et see võib ka olla
sihuke osavusülesanne. Ma siin enne juba ütlesin, et üks mõõtmine tuleb ka
raadiomaja katuselt ja nii nagu nüüd praegu kuulda on,
siis ka sellele mõõtmisele huvilised saavad tulla vaatama
seda aparaati. Ja tegemist on siis sellise väikse lisaprojektiga kogu selle
suure projekti juures, mida veavad šüürichi tehnik ka
ülikooli teadlased ja siis nad otsist hästi kõrget maja
Tallinnas alguses tahtsin minna Swiss hotelli katusele,
aga see tundub natuke liiga kõrge ja võib-olla natuke ebaturvaline,
kuna tahad seal ka öösiti käia, et siis raadiomaja katus
tundub selleks turvaline koht olevat ja õnneks on siinsed
inimesed nõus ka sellega ja nad siis tahavad mõõta õhust
aerosoole ja erinevaid baktereid, mis võivad seal õhus olla
ja vaadata, et kuidas need baktereid sarnanevad sellega,
et mida nad sealsele taara purje ka mastis olevast
samasugusest mõõteseadmest siis saavad ja võrdlevad neid
pärast ja kuna nad peatuvad nii paljudes kohtades kogu
Euroopa rannikul, siis lõpuks saab sellise väga hea ülevaate,
et kas on mingeid ühesuguseid baktereid,
kemikaale, mis on nagu sarnased kõikides piirkondades. Millised on siis need võrreldes sellega,
et kui sa purjekas on nagu kuskil merel,
kus ei ole eeldatavasti nii palju inimmõju
või mingisuguste rohelisemata alade lähedal et sa kindlasti
tuleb väga huvitav uuring ja siis kõikidel on võimalik näha,
et kuidas siis reaalsuses välja näeb, et nad peavad siis
käima iga nelja tunni tagant seal oma mõõteseadmes siis
filtrit vahetamas, kuhu kõik need osakesed kinni jäävad? Ja kõikidest töötubadest, kus on kõigil võimalik osaleda nendest,
me ei jõua siin pikemalt juttu tehagi aga kui inimesi huvitab,
siis mis on see lehekülg, kust info üles leiab? Selle leiab Taltecki kodulehelt sündmuste alt
ja kindlasti tuleb ka sotsiaalmeedias erinevaid kampaaniaid
ja asju ja, ja see ei pea olema ainult siis igaüks,
kes tänavalt ligi astub, aga oodatud on ka kõik erinevad
linnalaagrid ja selliste huvikoolide rühmad.
Et meil on niukseid mänge ka, kus on tervele rühmale
tegevust ja need mängud toimuvad siis eesti keeles,
et kõik saavad teada, millega see projekt tegeleb. Nii et trekiprojekt, mis mõõdab keskkonnatingimusi muuhulgas
ka Tallinnas, aga ka mujal Euroopas ja kus siis peale
teadlaste saavad osaleda ka kõik soovijad.
Aitäh, Sirje sildaver seda tutvustamast. Räägime nüüd varastest ja mitte ainult neist,
vaid ka teistest vareslastest.
Stuudios on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste
instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi kes on koos
muudegi maade kolleegidega uurinud just linnades
ja Euroopa linnades elavate vareslaste elu
ja elupaiku.
Tulemused on kirjas ajakirjas Animal ls. Aga räägime nüüd suuliselt ja populaarteaduslikult ka,
kuidas nende vareslastega lood on?
Kõigepealt, kes on üleüldse vares, lased
ja mitut liiki uuringus käsitleti. Vares lased on üks seltskond värvulisi, kui öelda inimesele värvulised,
siis tuleb reeglina silm, et väikesed armsad linnud,
aga varesed on ühed suurimad värvulised ja inimesed ilmselt
teavad kõige paremini hallvarest sest tema nimes on vares sees.
Mõni teab ka võib-olla künnivarest, sest tal on ka nimis
nimes vares sees, aga lisaks on meil teisi vareslasi
ja meie oma uuringus vaatasime veel pasknääriHarakat
ja haki. Nii et viite, ehkki uurisime ja,
ja miks üldse spetsiaalselt peaks pöörama tähelepanu vareslastele? Jah, seen väga õigustatud küsimus, aga meie eesmärk oli ühe
väikse liigirühma puhul saada parem ülevaade,
kuidas kiired keskkonna muutused mõjutavad ühe liigirühma
arengut ja veel sellise liigirühma arengut,
kes tegelikult jagab sama elupaika vajaduste kohta.
Me võime laias laastus öelda, et nad on elupaiga suhtes generalistid.
See tähendab, et neil ei ole väga konkreetseid eelistusi,
nad suudavad igal pool enam-vähem hakkama saada. Ja linn on selline koht, mis toob erinevad varaslased kokku.
Ja kui neil peaks olema mingisuguseid erinevusi,
siis äkki nad paistavad just linnas välja,
sest et maapiirkondades nad kipuvad olema natukene
erinevates kohtades.
Nad võivad olla samas elupaigas, aga siiski erinevates
kohtades ja me ei saa päris täpselt teada,
ka linn on selline suur katel, mis sulatab liigid kokku
ja kui me sellises keskkonnas neid vaatame,
siis me võime seal saada häid signaale selle kohta,
mis juhtub kiiresti muutuvas keskkonnas. Ja vähe sellest.
On teada, et vardadased on Superjad, kohanejad,
Nad on väga intelligentsed lisaks sellele,
mis teeb ühest küljest nende uurimise keeruliseks.
Teisest küljest ka on see teadlasele paras paras peamurdmine
ja meeldiv ajuragistamine, et kuidas sellist liiki üldse uurida,
kui on teada, et minu kolleegidest, kes uurivad vareseid
linnades nad võivad rääkida sellest, kuidas tegelikult
võib-olla varesed uurivad neid teadlasi,
kes neid uurivad, nii et nad hoiavad kogu aeg silma peal. Ja selleks, et adekvaatselt pilti saada,
peab väga teadma, et millal ja kuhu minna ja,
ja kuidas nende vareslastega tegeleda.
Aga õnneks meie lugesime need varesed linnas kokku
suhteliselt kiiresti.
Lisaks hindasime siis erinevaid keskkonna tunnuseid,
kus ta parasjagu oli ja selle põhjal saime teha järeldusi,
millised keskkonna tunnused, millistele vareslaste liikidele
siis olulised on. Aga kui üldisemalt rääkida vareslaste headest
ja siis halbadest külgedest linnades neist ei saa mööda minna,
selle peale ikkagi vaadatakse, et väga paljudel kipub olema
arusaam vareslastest kui negatiivsetest tegelastest. Ja aga Tartu hakid on ju nii-öelda kurikuulsad. Just nimelt see, mida Tartu hakkide on korraldanud,
see on kindlasti üks näide sellest, miks varblasi ei peeta
headeks lindudeks, sest et nad teevad palju lärmi,
eriti kui nad sügisel suure karjana ringi lendavad
ja täpselt samasugused probleemid jäävad künnivaresed
pesitsusajal suured kolooniad, reostavad pargipinke autosid,
kes nende all pargivad siis ja paraku ka suurest kolooniast
kippuvad pesad pesadest pojad välja kukkuma,
kui on suur tuul ja see paratamatult ei tekita positiivseid emotsioone,
kui kodanik jalutab mööda pargiteed ja seal on mõni surnud
linnupoeg maas, siis paratamatult negatiivne. Aga samas peab meeles pidama, et varblased teevad ka palju
head meil linnas, sest et nad on üks väheseid linnurühmi,
kes suudab näiteks tõrusid või käbisid linnas levitada.
Pasknäärid on teada, kes peidavad konkreetselt tammetõrusid
erinevatesse kohtadesse ja levitavad tammesid.
Aga noh, nad suudavad ka käbisid ühest kohast teise kanda.
Aga lisaks nendele on ka võimalik biomonitooringut teha kas
linnuhaiguste levikut või saasteainete levikut uurida,
sest neid on, linnas on varblasi palju. Neid on suhteliselt lihtne jälgida ja nende põhjal
mingisuguseid järeldusi teha.
Aga noh, see, et nad prügikastides käivad
ja seal tuunivad ja tassivad prügi laiali ja,
ja võivad ka lindude haigusid levitada, siis noh,
see on selge, et nad on negatiivses kirjas
ja räägitakse ka, et nad on armutult pesarüüstajad seal,
kus varesed on, või vares lased seal teiste lindude käsi
hästi ei käi ja selles on ka oma tõde olemas,
aga aga see nüüd ei olnud konkreetselt meie uuringu eesmärk
seda tõestada või, või sellele kinnitust leida. Jah, täpsemalt, mis oli uuringu eesmärk? Ja eesmärk oligi teada saada, et kuivõrd nende erinevate
vareslaste elupaiga eelistused kattuvad,
on seal erinevusi.
Ja kui need erinevused on, siis millised need on? Ja mis selgus vaatluste põhjal linnades,
mis hõlmasid Tartu, aga ka Euroopas veel veel 15 linn. Ja linnade valik oli Lõuna-Hispaaniast kuni Rovaniemi välja,
nii et väga suures ulatuses sai linnades vareslasi loendatud ja,
ja see, et vareslased on elupoega, eelistuselt generalistid,
see tuli üldises plaanis ka meie andmetest välja,
et nad suudavad tõesti igal pool hakkama saada.
Ei ole kohta, kus neid praktiliselt ei ole linnad linnade ka
võrreldes siis kui linn omavahel võrreldes siis seal muidugi
erinevused on, et kõiki vajadusi ei ole igal pool,
näiteks künnivareseid. Me täheldasime ainult viies linnas, üks neist oli Tartu
teistes paljudes linnades, järelikult ei olnud seda,
et kas siis ei loendatud nendes piirkondades,
kus neid on, või siis ei olegi nendes linnades neid künnivareseid.
Aga tulid välja ka Väiga sellised spetsiifilised erinevused,
mida esmapilgul võib-olla tavainimene ei oska tähele panna.
Näiteks kui me võtame ja mõtleme, et kes võiks nendest
viiest liigist kõige laiema elupaiga ampluaaga olla,
siis mina isiklikult oleks esimese hooga on mõelnud,
et see on hallvares, aga tuleb välja, et see on hoopis harakas,
kes tegelikult on meil linnades alles levima hakanud
suhteliselt hiljuti Euroopast. Me teame, harakas hakkas linnadesse tulema alles 20. sajandi keskpaigas,
ehk siis me räägime siin vähem kui 100-st aastast,
aga, aga meie andmete põhjal tuleb välja,
et on siin väga hästi kohanenud kama.
Nii sellistes piirkondades, kus on linnastumine suhteliselt
intensiivne kui ka sellistes kohtades, kus seda,
loodust on hästi palju, linnas aga, aga ta on suhteliselt
laia ampluaaga. Aga, aga näiteks hakk, keda kui isendit kokku lugeda oli
meie linnades kõige rohkem arvuliselt siis tema näiteks
väldib avatud maastikke.
Just selliseid avatud maastikke, mille kohtume piltlikult
võime öelda, et seal on muld paljandub.
Noh, kas siis on tegu mingisugune haljastustöödega või,
või on kuskil, ma ei tea mingitel põhjustel maapind paljandunud,
siis selliseid piirkondi ta väldib. Miks see täpselt nii on, ega ei tea, aga suure tõenäosusega
tuleneb see sellest, et haku, nendest ainuke,
kes pesitseb õõnsustes tahab kas suuri puid
või väga paljudes linnades.
Üle 80 protsendi hakkidest pesitseb majade katuste all õõnsustes.
Järelikult tal ei olegi sellist lagedat platsi vaja ta
vajabki selliseid kohti, kus on kas haljastus talle sobiv
või siis hoonestus sobiv. Ja kui rääkida metsaeelistustest, siis näiteks pasknäär on
selline liike selgelt paistis, et ta saab kavad igal pool hakkama,
oled, talle meeldib rohkem puistus ega mina ka ei ole näinud
pasknäärinäiteks Tartus mitte kuskil mujal kui kalmistutel,
mis on ka selgelt võime öelda, et need on väikesed metsad linnas,
nii et et seal teda on ja pasknäärime, kohtasime ka ainult
kaheksas linnas, tegelikult, et noh, nii-öelda pooltes
linnades Ja no tegelikult üldpilt ongi siis ilmselt see,
et, et vareslased laias laastus elavad kõikides kohtades
ja järelikult siis ei tohiks väga suuri erinevusi nende viie
liigi elupaiga valikute vahel olla, kuigi siit jutust tuli
juba välja, et selliseid päris märkimisväärseid erinevusi on. Jah, on ja noh, näiteks kui ma tulen nüüd korraks
künnivarese juurde, siis tema puhul paistis silma veel see,
et tema on nendest viiest liigist ka kindlasti kõige kitsama
elupaiga valikuga, et talle on.
Kui me üldises plaanis ütleme, et see on tõesti väga suur ampluaa,
kus nad suudavad elada, siis künnivarese puhul on see
natukene kitsamal, see võib tuleneda sellest,
võib-olla ta vajab tõesti kõrgeid puid endale,
et nende latvades pesitseda, kuigi ma olen ka näinud tartus
suhteliselt madalal asuvaid pesi. Aga ta eelistab selgelt kõrghaljastust ja seda võib-olla
igas linnas ei ole piisavalt palju.
Aga mis veel vareslaste puhul silma paistis,
kui me vaatame näiteks müra ja valgusreostust,
siis tuleb välja, et valgusreostus vareslasi ei mõjuta.
Nad ei lase ennast häirida sellest, kui öösel on valge.
Küll aga Müra kipub neile mõju avaldama ja sugugi mitte negatiivselt,
vaid positiivselt, pigem et nad teevad ise ka müra,
tihtipeale. Võib-olla sellepärast, aga, aga seal võib olla ka just see,
et et see maskeerib paljude teiste Teie jaoks nende tegevust,
see müra ja laseb neil vabalt tegutseda nii,
et kas siis saavad pesi rüüstada või, või midagi muud teha,
nii et see see neile sobib ja, ja kui mõelda selle peale,
et väga paljudele varreslastele meeldib suhteliselt avatud maastik,
miks siis see võib tuleneda näiteks sellest,
et nad on suhteliselt aeglased startijad,
kui nad näevad ohtu ja neile pigem meeldib natukene avatud ümbrus,
et nad saavad pidevalt silma peal hoida ja kui kuskilt
kiskja ründab, et siis on neil suurem tõenäosus teda juba
eemalt näha ja, ja varem pageda sealt kohast. No üldiselt tundub, et vareslased saavad linnades seal,
kus nad on päris hästi hakkama ka väljaspool linnu,
arvatavasti ei ole neil väga suuri muresid,
et vareslaste sellisest suuremast kaitsmisest ei pea
või selle üle ei pea praegu. Sama väga ja vähemasti nende liikide puhul,
keda meie siin uurisime, tõesti nende puhul ei ole väga
suurt põhjust kaitsmise pärast muretseda,
küll aga vabas looduses võib-olla nii mõndagi liiki väga
palju ei kohta, näiteks hakk ja künnivares on selgelt ikkagi
inimkaaslejad ja neid vabas looduses kuskil kaugetes
metsades ikka naljalt ei kohta, nad ongi spetsiaalselt
kohastunud inimese kõrvale elama. Ja miks me näeme tegelikult sellist suurt arvukust linnades
vareslaste puhul, et nad on üks liigirühm
ja kohe kindlasti silma jääb siis no see nüüd spekulatsioon,
aga, aga võib arvata, et tegelikult meie linnad ei ole veel
vareslastest küllastunud, siin on nende jaoks veel ruumi
ja kui arvestades seda, et linnad pidevalt kasvavad,
meil see on nagu lõputu protsess.
Me toodame neile ise seda elupaika pidevalt juurde. Noh, siin räägitakse ennustuste kohaselt,
et Euroopas siin sajandi keskel juba 84 protsenti
inimkonnast elab linnades ja ja siis, kui me vaatame,
kui palju need linnad praegu maad hõivavad,
ma panin kolm protsenti, aga nende mõju on keskkonnale nii suur,
kordades suurem, kui see kolm protsenti,
siis tõenäoliselt need vareslased, kes siia tulevad,
tulevad sellest linna tekitatud hüvedest pidevalt osa saama
ja võib arvata, et Ühel hetkel, kui linnad peaks
teoreetiliselt vareseid täis saama, nii et siia rohkem enam
neid liike juurde ei mahu, siis me võime näha ka
tõenäoliselt erinevaid konkurentsi tingimustes tekkivaid
negatiivseid omavahelisi mõjusid, aga praegu tundub,
et need veel ei avaldanud. Küll aga võib varastest ja vareslastest kahju olla teistele
värvulistele ja lindudele. Ja nagu ma mainisin, siis nad on tuntud pesarüüstajad
ja kui neil võimalus avaneb, siis nad kindlasti seda
võimalust kasutavad ja siin muidugi tuleb mainida,
et seda nad teha ei saaks.
Tuleb keskkond teha võimalikult mitmekesiseks,
et linna kujundades ma ütleksin, et ei pea lähtuma kindlasti
vareslaste elupaiga eelistustest, et generalistid,
nad saavad niikuinii hakkama. Pigem on mõttekas rõhku pöörata teistele elustikurühmadele
ja kuidas nad hakkama saavad. Kas aga selles uuringus välja tulnud väikesed erinevused
vareslase liikide vahel elupaiga eelistustes annavad ikkagi
põhjust linnaplaneerimises neid tulemusi arvesse võtta? Mingil määral kindlasti kas või selles mõttes,
et kui sa tead neid tingimusi, mida see konkreetne vareslase
liik vajab ja kui paljud varased on probleemsed linnas,
siis saab kasvõi selle teise külje pealt vaadata,
et kuidas mitte kujundada seda linnakeskkonda selliseks,
et need vareslased tuleksid sinna.
Aga, aga suures pildis ma ei ole ise väga optimistlik,
et seda õnnestub teha, sest et kui linnuriigis on üldse
mingi rühm linde, kes on väga nutikad ja suured,
võimelised kohanema, siis on need kindlasti vareslased
ja nendega võitlus, kohati tundub, et see on nagu võitlus
tuuleveskitega leiavad ikka oma võimaluse kuskil olla
ja nende vastu võidelda võimalik ainult siis,
kui inimesed neile võib-olla pidevalt pilgu peale panevad
ja neid vaenavad. Mis tuletab mulle meelde, et see harakas,
kes on kõige laiema elupaiga valiku ampluaaga,
ta oli ka ainuke liik, kellele ilmnes väike inimmõju.
Kui piirkonnas oli jalakäijaid rohkem, siis oli seal ka
vähem Harakaid ja põhjendus.
No ilmselt nad on siis piisavalt inimpelglikud,
et et lasevad ennast natukene siiski häirida. Niisugune on siis vareslaste olukord Euroopa linnades
ja seda on lähemalt uurinud hulk teadlasi,
nende seas minu tänane vestluskaaslane Marko Mägi. Tänases saates oli juttu eelolevatest, suvistest,
rahvusvahelistest teadustöödest ja teadlaste kavandatavatest,
kohtumistest rahvaga, aga ka vareslaste elust Euroopa linnades.
Juttu ajasid Leho Tedersoo, Sirje Sildever,
Marko Mägi ja saatejuht Priit Ennet.
Uus saade on kavas nädala pärast.
Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
