Kui me näeme seal liikumist metsa vahel me saame kohe siia varjuda. Õpime pildistama võimsat ja visa metssiga tulevad. Siin on kuulda, et üks selline Madalama häälega. Kirtsude ja ritsikate helimaailm võlub erinevate stiilidega. Europop või tegno või? Või siis ongi mingi salsa? Hoolimata erksast värvusest oskab punarind märkamatuks jääda. Ma olen naissaarel koos loodusfotograaf Erik Mandrega  ja ma palusin endale näidata, kuidas pildistada  nii uhket ja aukartust äratavat looma nagu metssiga. Erik, ma küsin kõigepealt sinult seda, et  kes siis Eesti loomadest on olnud sinu jaoks võib-olla  selline kõige-kõige suurem väljakutse ja miks? Kusjuures tegelikult kui rääkida nüüd metsseast,  siis metssiga kindlasti ongi üks neist, sest et tema selline  terane kuulmine ja meeletult hea haistmine on igale nagu  loodusfotograafile kindlasti komistuskiviks,  et talle nagu pääseda, lähedale teda hästi pildistada. Et see on selline suht keeruline, raske mul on olnud päris  mitmeid momente, kus ma olen käega löönud aga  siis jälle võtnud ennast kokku ja jätkanud,  et saada seda mingit konkreetset kaardid,  mida ma olen ammu nagu tahtnud saada. Et ma arvan, et kindlasti on see nagu nii mõneski mõttes  võib-olla üks minu keerukamaid objekte nii-öelda. Seega tuleks õppida tundma nende naissaare,  metssigade sellist tausta ja hingeelu. Ja kindlasti see on vajalik ja selleks on meil siin mul hea  sõber Michell, kes nagu tunneb nende hingeelu,  on neid aastaid siin pildistanud ja üheskoos oleme  nii mõndagi siin korda saatnud, et, et usun,  et meil on head võimalused. No Michell, kui siin vaadata metsa all natukene ringi,  silmad harjuvad ära, siis ikka väga hästi märkad seda,  kuidas sead teevad oma tööd kärsaga. No täpselt nii jah, et oleme praegu Saare läänekaldas,  kus ikkagi sead enamjaolt talvel ja kevadel elavad,  praeguseks hetkeks on nad enamjaolt saare sigade  populatsioon kolinud lõuna kaldasse ida poole,  sest seal on rohkem nii-öelda elanikke suvel ja,  ja kus on inimesi, sealt on ka võimalik ka toitu saada. Sigade jaoks on raske olukord siin saarel,  et kui tavaliselt metssead teatavasti suvel rüüstavad  viljapõlde sügisel kartulit võtavad, siis siin saarel seda  mitte ei ole ja tuleb sügis suvel võtta,  kust võtta annab ja, ja tegelikult neid jälgi leiab kogu saarelt,  et ükskõik kuhu vaadata, et umbes kolm-nelikümmend metssiga  siin saarel rõõmsalt elavad koos inimestega koos  ja ja siin nad toimetavad. Mets ja kärss on võimas abivahend mitte ainult selleks,  et teha tööd ja siit endale kõik meelepärane üles tuhnida  vaid loomulikult seal on ka väga palju lõhna,  äratundmise retseptoreid, nii et me võime aimata,  et meie siin võib-olla ei tunne midagi, kes siin mulla sees  või pinna sees toimetab. Metssead saavad sellest hästi aru ja näiteks  siis putukate vastseid õnnestub neil siit välja tuhnida  ja ära süüa. Kas naissaare metssead kuidagi eristuvad  ka mandrimetssigadest? No kindlasti mingil määral, sest nad on siin suve lõpus  eriti tunduvalt julgemad, kui ütleme, tavalised mandrimetssead,  kindlasti need naissaare metssead on siin nii-öelda natuke kahvlis,  et nad peavad nende inimestega ikkagi siin harjuma,  inimesi on palju, aga seda ei saa jälle kõikide kohta öelda,  et on siin suured isendid. Ka eelmine aasta ise pildistasin, pakun välja 200 plusskilo  kes on ikkagi ülimalt ettevaatlik ja kes siin on väga suured olnud. Aegade jooksul on siin räägitud 300 350 kilostest  metssigadest Eesti aja alguses, et nemad olid,  tema oli siis selline, et tema üldse toitu peal nii-öelda  inimese toidu peale ei käinud, et oli, oli niivõrd  ettevaatlik ja omaette toimetas. Aga kuna saar on nii väike, siis varem või hiljem,  eks teda ikka nähti ja, ja neid legende on palju selles seast. Ja aga praegusel hetkel üks 200 pluss kult meil siin ringi  jookseb ja 100 150 kilo vahel. Mõni kult on veel siin saarel ja ülejäänud on ikka  nii nagu metssead on, et tavaliselt nad sellised seitsme 80  kilosed nasklid on. Ongi jõudnud kätte õhtupoolik ja Me hakkame valmistuma selleks,  et õige varsti võivad siin olla metssiga  või metssead lausa. Me väga loodame, et see nii juhtub. Aga Eerik, võib-olla sa räägid alustuseks mulle seda,  et mis teeb meie tänase selle ettevõtmise keerukaks. Eesti metssiga oma nägemise poolest võib-olla kõige terasem loom,  aga, aga ta on kindlasti väga-väga-väga terav. Just haistmise poole pealt et haistmine ja kuulmine siin  meil ongi selline, mis meid nagu varjus hoiab selline sein,  kui me näeme sea liikumist metsa vahel, me saame kohe siia  varjuda ja kui algselt nagu anda neile usaldus,  lasta neil tulla siia väljale välja ja siis vaikselt hakata pildistama,  siis on nagu okei. Aga kui me teeme kohe mingi nagu järsu liigutuse  või tekitab mingi kolina, siis võime tekitada nendes umbusaldusest,  mis võib nagu kesta kuni täna. Terve õhtu on ju, et me võime nagu enda jaoks  selle õhtu nii-öelda ära rikkuda. Sa peaksid seeni üle vaatama ja mõtlema,  kus sa ise tahaksid seda looma näha, et kui ta tuleb sinna hetked,  siis sa oled selleks valmis, et mina nagu automaatselt alati,  nagu enda jaoks teen, teen nagu niisugused lemmikpunktid paika,  et et kui ta sinna tuleb, siis ma pean olema selleks valmis. Mis loom see metssiga õigupoolest on, kuidas sa neid iseloomustaksid? Kui ma ütleks Kui inimest, siis väga tugeva isiksusega,  et hästi ellujääja. Tuleb toime igas tingimustes, kuigi jah,  ega seal tegelikult ei meeldi see külm ja kalm tingimus,  aga ta tuleb sellega toime. Et, et hästi visa ikkagi teatav niisugune ettevaatlikkus on,  on vajalik, eriti kui tal on väiksed põrsad,  nagu keda ta peab turvama siis ega metsiga ennast tagasi  selles pooles ei hoia, et see on vast üks niisugune moment  ja ma olen kuulnud muidugi jutt igasuguseid,  et nad on üsna visad, et siin on nii mõnigi jahimees vist  puu otsas tükk aega olnud, enne kui, kui keegi teda päästma tuleb,  et ega see siga kuhugi alt ära ei kao, et ootab,  kuni alla tuled. Niisiis tuleb olla esiteks loomade tulekuks  ja nende pildistamiseks valmis. Teiseks ei tohi neid mitte mingil juhul häirida. Kolmandaks, metssead on ohtlikud loomad,  tuleb olla ettevaatlik. Ja lõpuks, nagu ikka kõigi teiste inimeste  ja loomade vastu tuleb olla aupaklik. No täitsa eeskujulikus eas kult nagu nägid,  tal oli juba kiht ka kohaliku kasvanud, mis kasvab meil kogu eluaeg,  aga, aga juba oli ilusti ulatus välja. Oli selgelt näha. Kolme-nelja-aastane kult ja oli ikkagi näha,  et ta tegelikult aimas meie siin ja see,  see, seda Eesti ta ikkagi kergelt närvilises olekus,  et selles mõttes ta sai meie aisu kätte,  meil on siin päris palju, on ju? Väga põnev oli, nüüd tuleb ainult edasi oodata,  kas metssead näitavad ennast täna meile veel? Tundub, et sead jälle tulevad. Kes nemad olid ilmselt? Siis üks emadest oma kolme pojaga emis kolme kesikuga  ja kes on eelmise aasta siis põrsad. Et, et. Tegid väikse visiidi siira läbi. Aga eks nad kõik nagu tunnetasid meie kohalolu mingil moel  nad ei näinud neid, aga nad tunnetasid seda,  et mõttes. Käitumine oli suhteliselt sarnane,  et võite mitte väga kaua siin viibida. Just. Michel läks ära kitsi pildistama, aga siin ilmus kohe pärast  seda üks üksik vist isane. Jah, noorem kult oli see jah? Et, et see tegi oma väikse tiiru siin näha  ja nüüd Jääme jääme ootele, et tuleb äkki ka natukene mõni suurem  isend järgi est, et tavaliselt, kui üks käib ära  ka lõhna on juba nagu ka platsil, et, et. Suuremad ja tulla. Nüüd pärast selle üksiku noorema väiksema kuldi lahkumist  ilmusid välja niisugused nooremad ehk siis ilmselt kesikud  möödunud aastased põrsad ja nüüd toimetavad siin kaks  suuremat looma ka, aga üks tundub nagu nii suur,  et täna polegi nii suurt metssiga näinud. See tundub küll jah, et on, on veidi veidi veel vanem kult,  keda, kui see, keda me nägime. No näed, selline uhke kaader veel siit. No väga ka lõpetuseks kohalik kuldijugakas ei ole midagi öelnud,  et sellel on juba sellist iga ja ja prestiiži võimsust,  võimsust, mina olen igatahes tänase õhtuga väga väga rahul  ja just see, et õnnestus näha nii erinevaid metssigu  ja seda, kuidas ka iga isiksus erinevalt käitub. Seda küll jah, et väga korda ainult õhtu täitsa uhke pilt  ja niisugune suurus ja võimsus on siin näha,  et mis mul see pildi juures meeldib või on see,  et kesiku on ka kõrval, siis tekib kohe see dimensiooni,  et on näha kuidas on suur isa on ikkagi suur  ja kesik on veel ikka kasvamisruumi väga palju. Igatahes, ma tänan väga sind ja Michelit,  et mulle sellise võimaluse andsite naissaarel metssigu  pildistada ja ma loomulikult soovin teile  ka ilusaid momente. Ja häid kaadreid ja aitäh väga, väga tore. See aga Vaadake, kui kartmatud on need sead. Me oleme siin praegu samal ajal samas kohas  ja mets seal. On päris julgeks läinud siin õhtu saabudes päike loojub ja. Siis veel lahkuda, et natuke ikkagi. Meid liiga palju. Siin. Siin on kuulda, et üks selline Madalama häälega. See peaks olema nüüd harilik rohutirts. Et tal on tavaliselt mingid kolmesed tsüklid,  et selline lühikene sirin ja kolm korda enam-vähem ühes ühes  jutis ja siis on paus. Et nende selliste rütmide ja kestuste ja sageduse järgi  saabki neid enamasti erista Seda. Me oleme täna koos Bioloog Veljo Runneliga siin aasa peal Eesti sihktiivalisi  kuulamas ritsikad ja tirtsud. Ega me neid siin ju ei näe, nad on tohutult hea varje värvusega. Jah, ja eriti drastiliselt tuleb see mulle välja siis,  kui ma nahkhiire detektoriga otsin, et ma saan,  noh, ütleme saan selle. Signaali kätte ma vaatan, kas ma. Noh, kui ma seda liigutan, siis on kuulda,  et on mingil hetkel on see heli tugevam,  et selle järgi ma justkui saaksin leida üles,  et kus see heli kõige tugevam on. Seal peaks see ritsika olema. Jah, aga see pole see, kelle hääl siia tuleb. Nii et, et ma saan An sageli sellega eriti need kõrge häälega lauljad,  saan kätte, olen juba nina all ja ma ei näe teda. Ma saan aru, et ta peaks siin olema mingi meetri  või 50 meetri 50 sentimeetri läheduses. Aga ei näe. Vaid üldiselt ju inimesed üldse ei kuule  või nad ei ei tee. Enamus putukaliike, no ma julgen küll öelda jah,  enamus Eesti putukaliike ei tee häält ja no ta käibki  niimoodi putukaseltside kaupa, et mingites seltsides on  häälitsejaid ja mingites ei ole. Ja, ja sihktiivalised ongi üle üle maailma. Üks selline tuntud hääletegija rühm aga on  ka näiteks liblikate hulgas on tontsuroon,  kes kes teeb oma kõhuga häält ja selliseid üksikuid erandeid leiab. Kuidas need ritsikad seda häält teevad? Ei laula ju suuga, ritsikatel ja tirtsudel on erinev  põhimõtteliselt erinev hääletegemise mehhanism. No see on ka jälle nagu looduses on, et alati on erandeid. Aga, aga laias laastus on siis, et ritsikad teevad häält tiibadega,  et nad siis oma kahte esimest tiiba niimoodi üksteise vastu  hõõruvad ja tekib selline terav sirin või. Mu muid hääli ka muidugi, aga siis tirtsudel on see,  et nad hõõruvad jalgu vastu tiiba või siis vahest  ka jalgu üksteise vastu, nii et et jalad versus tiivad,  et on siis ritsikad ja tirtsud, see süsteem on niimoodi erinev. Ja nii kõva heli tuleb ikkagi välja, et kostab üle heinama. Kõik kuulevad. Ja miks see nii on, miks nad seda teevad  nii kõvasti? See on, eks ikka soo jätkamise eesmärgi,  nii nagu need helid ja laulud on, et üritatakse üks üks asi  on jah, et partneri või kaaslase leidmine,  aga teine asi on ka enda territooriumi tähistas,  et osadel liikidel on nad mingil määral on,  on kõik sihttiivalised territoriaalsed, kuna nad lihtsalt ei  jaksa kaugemale minna, kui see võib-olla viis ruutmeetrit,  kus nad igapäevaselt on. Et siis nad hoiavad seda endale ja, ja üritavad teisi  isaseid sealt eemal hoida ka. Miks me nii vähe teame nendest liikidest,  et me tõesti ütleme, rohutirts ja ritsikas  ja rohkem eriti ei oskagi nagu nimetada? No eks ta lähebki, selle, selles asi ongi,  et neid on raske eristada. Noh, kui sa neid kätte võtad ja vaatad lähedalt tirtsud on  enam-vähem kõik ühesugused, neid on sageli lihtsam määrata  laulu järgi kui välimuse järgi. Aga kuidas sa siis laulu järgi seda teed? Laulu järgi on lihtsam, kui on mingi muusikaline taust  inimesel või et näiteks taktimõõtu teab,  et mis, mida tähendab neli neljale või et,  et siis kas on ühtlane rütm või on teatud sellised noodid,  on. Kui kuskil gruppides, et üks sirts, siis on neli sekundit  pausi järgmine sirts või on selline ühtlane sirin? Sirina kiirus. Et noh Me võime siin korraks kuulata. Sealtpoolt tuli siis. Mingi kaks, kolm sekundit ja siis lõppes ära. Paisub ja siis lõpeb ära. Nüüd on siin ka aga siis selle kõrval oli Kuulda. Titt. Et see rütm on tal aeglasem, teine on ühtlane sirin,  sa ei taju neid üksikuid noote, see on mõnes mõttes selline  hea kuulamistrenn üle. Väga hea kuulamistrenn, sest tõesti nii palju erinevaid  helisid on ja et veel eristada erinevaid siristamisi  ja rütme. Väga keeruline. Nii vot seal kusagil on nüüd pikk tiibsooritsikas üks põnev liik,  kes on ütleme, mingi viimase viie-kuue aastaga Eestis  tohutult levinud tulnud lõuna poolt ja, ja mitte mitte miski  ei näita, et ta levikul tahaks piiri panna  ja tuleb sealt lõuna poolt üldse. Klimaatiliselt tingimused on soodsamaks muutunud,  et see ongi üks selline hea omadus sihttiivalistele,  et nende abil on üsna lihtne tuvastada, et  kus poole see kliima muutub. Pikk tipp, soorisikad tavaliselt armastavad kõrgemate  taimevarte peal olla ja mõnikord on nad ka päris päris tipus. Nii et esimene asi, mis ma vaataks, oleks nende ohakate varsi. Et mulle tundub, et seesama punt siin Ahah, ma leidsin ülesse Ja ma näen, see nüüd ongi pikk tiib, sooritsikas on pikad  tiivad ja teine see tavaline sooritsikas  või õigemini, ta ongi lihtsalt sooritsikas,  temal on alaarenenud tiivad, lühikesed tiivad,  nii et tema ei suuda lennata. See näitab ka kohe, et kui on liigil pikad tiivad,  siis ta suudab hästi kiiresti levida. Ja see on, see on tema, nende pikatiivaliste liikide,  ütleme eelis siis kliimamuutuste juures,  et nad suudavad selle nende tingimustega kaasas käia. Tal on tohutult pikad tundlad ja see on nüüd Tunnus, mis aitab meid ritsikaid tirtsudest eristada,  et ritsikatel on tundlad, kas kehapikkused  või veel pikemad ja, ja tirtsudel siis kehast lühemad. Mitut liiki sa oled üldse Eesti peal kohanud neid  sihktiivalisi ja kas on ka mõni, kes on ainult sinu kohata? Ma niimoodi isegi ei ole arvet pidanud, noh kui on circa 40 liiki,  ma arvan, et ma olen sealt 30 vast olen ära ära kohanud,  mõned on tõesti, et ühe korra kohanud ainult,  aga jah, et ma siin mõni aasta tagasi leidsin,  mitte kaugel siit, ma arvan, et linnulennult võib-olla  neli-viis kilomeetrit ühe ühe paiga tõõraste. Seal on üks karjäär, on, on raudteejaam kus on tõesti Eesti  ainukene leiukoht praegu sellisel ritsikal nagu kahes niiduritsikas,  et ma pidin talle ise nime panema, kuna eestikeelset nime  veel ei olnud. Ja ise panid nime. Sina nimetasid väga äge. Minu arust meie kõige veidram sihktiivaline on see kaerasori,  keda nagu ei ei saa üldse aru, kes see selline on. Jah, et ta on ka tegelikult sihttiivaline,  aga, aga meenutab justkui veidrat putukast mutti tegelikult  tal ongi päris mitmes keeles on nimi ka. Muti mutt kilk, et tema võib ka aiapidajale nuhtluseks olla,  et hakkab aias peenra peenramaal. Taimede juuri sööma ja suretab nad välja. Aga, aga mina olen kuulnud Peipsi ääres,  et oli seal kaldavalli ees ja laulis, ma otsin otsisingi  laulu järgi ta üles. See laul on, on tal ka väga eriline, tegelikult on üsna  sarnane rohe kärnkonna lauluga ja. Ja ma olen mingit lugu kuulnud, ma ei tea,  kas see tõele vastas, et mingid välismaa konnauurijad käisid  Eestis ja noh, sel hetkel oli, meil rohekärg on juba vist  oligi praktiliselt välja surnud ja siis keegi kuskilt  Lõuna-Eestist nendest konnauurijatest siis teatas,  et ma leidsin, ma leidsin ja siis pärast tuli välja,  et see oli seesama kaerasori, kes, kes eksitas. Et kui ei ole Ei ole putukatunde, nüüd siis võib, võib ära ära eksitada,  aga kui tunned mõlemaid, siis, siis tegelikult suudab  eristada küll. No miks sina nende sihktiivalistega oled nagu tegelenud,  et miks sa oled neid uurinud, miks nad sulle pinget pakuvad? Noh, ma arvan, see helimaailm on just see,  et kuna ma olen helisalvestuse kaudu enda jaoks niivõrd  mitmekesisemaks kogu looduse teinud või looduse tajumise,  siis noh, ma alustasingi tegelikult Tirtsude ja ritsikate salvestamisest ja siis jõudsin alles  lindude juurde. Et noh, see on võib-olla ka üldine muusikahuvi  ja ma olen ka tegelikult nende salvestustega katsetanud,  eksperimenteerinud neid ise oma oma rütmidesse pannud  ja ja ongi ilmselt see see rütmilisus, see heliline mitmekesisus,  lihtsalt see on, see on niivõrd kütkestav,  see, see helimaailm, mis mis avaneb, kui sa hakkad neid  helisid püüdma ja tajud, et oh, see selle liigi rütm  meenutab mingit Ladina-Ameerika muusikat. Ongi, ongi üks liik, keda ma arvan, me võime kuulata  ja isegi ma olen üks klipp Videoklipp on niidu rohutirts, kellel on selline  kaherütmiline mõnus, ma ei tea, kas salsa  või mis rütm see on. Põnev, nii, et kõik inimesed võiksid tulla niimoodi Soojal suvepäeval siia niidule aasale. Ja kuulata neid sihktiivaliste sirtsud ja tirtsud ritsikate  erinevaid hääli. Jah, ja võib-olla väikeseks nipiks, et kuidas endale  huvitavamaks teha, et mõelda mingi muusikastiil näiteks,  et no ma ei tea, euro europop või tegno või  või siis ongi mingi salsa või ja siis, et kas ma leian nüüd  mõne tirtsu või ritsika, kes seda muusikastiili mulle meenutab? See on tegelikult hea nipp, kuidas meelde jätta neid neid  hääli Olen õppinud punarindede najal, et pole olemas kahte  ühesugust sulelist. Kõik seni mulle ette juhtunud punarinnad on olnud eriiseloomuga. Nende seas on leidunud nii julgemaid kui väga arvuiseneid. Neid, kes lasevad melanhoolset lauluesitus kuulata esireast  ja neid, kes juba inimkogu märgates kuuskedesse sukelduvad Ka on igal punarinnal ainulaadne rinnamuster,  mille järgi on neid lausa ainuisikuliselt võimalik ära tunda. Selleks peab muidugi väga terane silm olema,  eriti kui nad tihedate puude ja põõsaste keskel askeldavad. Enamasti ei õnnestu punarindu välimuse järgi eristada  ja sestap tuleb kasuks teadmine, et punarinnad on väga  territoriaalsed ja kipuvad püsima kevadel kätte võidetud metsanurgas. Punarindu võib suuremates asulates märgata talvelgi,  kuid valdav Neist värvulistest seab sügisel nokad lõunasse  ning veedab talvekuud siiski mahedama kliimaga aladel  ja saabub meile tagasi märtsi lõpus ja aprilli alguses. Esimene laine punarindasid kipub end sisse seadma rannikule,  seejärel hajuvad need üle kogu maa. Ühel kevadel tervitas aprilli algus naasnud lumevaibaga  ja kuna lumevabana püsisid vaid mõned soised põõsastikud,  koondus suur hulk saabunud linde just nendesse paikadesse. Põõsaaluseid jälgides märkasin, et kui häda on ikkagi suur,  siis pigistavad punarinnad ühe silma kinni  ja lasevad ka mõne liigikaaslase lähedusse toimetama. Selliste ootamatuste korral ei tasu energiat kemplemise  peale raisata. Suuremalt jaolt on punarind metsalind, kellel istuvad  nii noorendikud kui suisa põlised laaned. Ta pesitseb väga erinevat tüüpi tihedama alusmetsaga metsades. Punarinna Meelis elupaigaks on villakamad,  kuusikud ja kuusesegametsad, samuti lehtpuu metsad. Välimusele vaatamata jääb see lind igasugustest metsades  sageli märkamatuks, kuna elutseb ja tegutseb hea meelega  pigem läbipääsmatutes tihedas jättes oksarägastikes. Isegi kui õnnestub punarindu toomingavõsa  ja kuuskede keskel silmata, on enamik isendid küllap igati teadlikud,  et tehnika on inimese jaoks piisav takistus. Niipea, kui kahe kahejalgne laulvale punarinnal liigselt  silma jääb, suleb ta noka ja jälgib inimest väga teraselt. Kuigi mõned punarinnad võivad inimestega pisut harjuda,  on nad alati äärmiselt valvsad pesitsemise ajal. Pesa meisterdab punarind enamasti maapinna lähedale. See kuid pisikese linnu kohta massiivne häll,  mille autoriks on emaslind On väga hästi varjatud. Nii nagu rasvatihased ja musträstad, saadavad punarinnadki  soodsal aastal laia maailma mitu pesakonda  millest igas võib olla kuni kaheksa tibu. Hästi saladuses hoitud pesas kasvavad punarinna pojad peale  koorumist pea kaks nädalat ja pesast lahkumise järel on nad  vanemate hooleall veel kuni paar nädalat. Punarinna laul on just aprillikuistes metsades rästaste  kõrval üks domineerivamaid palasid. Laulmise ajal unustavad rooste punase kurgualuse  ja rinna esisega vanalinnud hetkeks varjatud eluviisi. Olen märganud, et kui saabumise nädalal võib punarindu  tihtipeale kohata laulmas madalates oksarägastikes,  siis mida aeg edasi, seda kõrgemale nad territooriumi  kuulutamiseks tõusevad. Hiliskevadel võivad nad kogu esitusettekande kõrgustest. Ma võin oletada, et kuna selleks ajaks on madalal asuvaid  põõsaid ja puid katmas tihe lehekardin, siis ei paista  territooriumi valdaja piisavalt sealt välja  ning sestap tulebki piire kõrgemalt kuulutada.
