Reisisaade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Venezuela noh, selles mõttes, et suurtes linnades on ikkagi noh,
natuke keeruline. Ja. Nad ise pakkusid ka välja, et kui tahad mingit karakas tuuri
näiteks päevast, noh, nad teevad, noh ühesõnaga,
kui sa oled vist nagu mingi kohalikuga, siis noh,
kes oskab sind kantseldada, siis ma arvan,
onu Kein, okei, aga ja noh, seal lõunas,
seal pole ju seal pole ju midagi väga džungel läinud.
Ja mõned väiksed külad. Mul Peruus on rääkinud inimesed, kus on seal mingi,
ütles, et jaa, et meridast tulime ja et kurat,
et umbes nikerdis šokolaadipärast on ka mingeid sõpru ära tapetud,
umbes lähed täna veel välja, et siis võtan midagi kaasa,
katkine mobiil on ju, muidu lüüakse maha sellepärast,
et seal midagi ei ole. Et ei või olla ja kusjuures oli küll 2012,
kui me käisime, siis seal. Linnade linna vahel ja siis tulid inimesed ise meie juurde,
keset päeva, kes kesklinnas normaalne, nagu need on need plazad,
seal on ju.
Et poisid, et ärge käige siin mingi ära,
mingid naisterahvad poekotid käest tulevad,
ütlevad, kuule, poisid, mingi ära.
No vaatad nagu ringi mõtted, mis nagu juhtuda saab,
aga see oli nagu veits nagu paar korda oli niimoodi,
seal. See oli. No liimas on see, et kui sa oled viimase entras
ja see, kes presidendilossi taga on maki jõgi on ju sild,
läheb üle seal samamoodi vanad koloniaalmajad,
rõdud kõik ilgelt äge, lähed niikuinii selle üle,
selle silla jalutad samamoodi, mingid nätsumüüjad ütlevad,
et joo, et umbes siin on siin läheb juba pahaks.
Mine ruttu tagasi, sa oled ikka seal, sa oled ikka,
saaks seal jajajah ei no ükskord oli, mis teises kohas
liimas seal. Jaos Nozasamala Punta, kus ma sinuga käisin,
vaat ütlesid, et oo, et hoopis teistsugune kliima
ja aga see, kus läbi lähed, on ka siuke koloniaalosa,
mõtlesin, võiks pildistada, siin on ju, mis siin ikka on,
öeldi küll, et ära seal autot seisma jätta,
ajani emme seisma läksime seal mingi paar sammu tegime,
inimesi ei olnud, kuid asfaldi seest kasvas välja mingeid
neli krati, nagu tulid järsku bussi ümber mingi protection,
protection me, sul, ma tahtsid katuurida miljonäride uurinud nii-öelda,
saad igast automaadist raha välja võtta. Aga ei, no ühesõnaga, et lihtsalt see autojuht ise viskas
neile oma raha mingi aknast, nii polisustavai kõik peale
ruttu minema, nagu, et noh, jube kiirelt nagu eskaleerus.
Midagi hullu ei olnud.
Päeva lõpuks kuule, aga lähme Aafrikasse.
Panen tere ja ilusat pühapäeva ja raadio kahe kuulaja.
Alustame rännusaajalt reispass milles täna rändame kahel
jalal mööda Aafrika savanni. Tallel, noogutab ja, ja võtame vaatluse alla
või kõndimise alla või jutustamise alla ühe pika matkaraja
mis asub Lõuna-Aafrika Vabariigis, kannab see nime kruu Kärt
Trail ja pikkust on tal umbes 650 kilomeetrit.
Minuga stuudios on varasemalt, mõtlesin tema kohta mägimatkaja.
Tanel Tuuleveski.
Tere. Tere, Ivo, kellega oleme siin saadet teinud,
matkanud on ta Everesti tippu, aga siis viimane kord,
kui siin saadet tegime, rääkisime sellest,
kuidas ta matkas suuskadel ihuüksi lõunapoolusele. Ja siis nüüdse Kruger treil.
See on ka selline suhteliselt lauskmaa, et mis siis on Tanel,
et nüüd, kus sul väiksed lapsed kodus on,
kas sa ei taha seal mäe peal otsa lõppeda
või mis, mille pärast seal mägedes ei käi? Nonii, selg, allakäik ikka jah, midagi ei ole öelda.
Et ei olegi rohkem. Sest ta ei, tegelikult lihtsalt ilusaid kohti,
on, maailmas on nii palju ja mida näha tahaks,
et et ei pea mägedesse kinni jäämata.
Kuigi Aafrika on ka Lõuna-Aafrika on väga mägine jagase
Krügeri park, millest meil juttu tuleb, seal on,
on täitsa mäed olemas, mitte väga kõrged,
aga piisavalt oli ilusaid vaateid, nii et et ei ole ta nii
lauskmaa midagi. Võtamegi siis tutvustada seda rada nii-öelda suures pildis,
et mis radase on pikkuse ma juba mainisin
ja miks Sa mõtlesid, et just see võiks olla sinu
matkasaabastele järgmine punkt, kus nad ära kulutada? Jah, kust alustada.
Ma käisin Lõuna-Aafrikas vist seitse aastat tagasi
või kaheksa aastat tagasi esimest korda.
Küll oli selline väike tööreis, aga mulle väga hakkas meeldima.
Ma käisin tookord turbanis, mis on seal lõunarannikul
ja siis me sõitsime autoga sealt Kaplinna,
käisime natuke seal ühes väikses loomapargis
ja väga meeldis väga muljetavaldav. Ja jäi nii-öelda sügavalt pähe ja kindlasti otsustasin
tagasi minna.
Et siis ma kuidagi.
Ma ei mäleta, mis asjaoludel ma jälle otsisin midagi netist
ja nõnda oma selle Krügeri matka leidsin,
et nii need asjad minuni jõuavad kuidagi,
et ja siis kui ma seda kodulehte lugesin,
et mis seal teha, on võimalik matkata läbi selle kuulsa
Krugeri pargi, nii et tõlkidega koos ööbimisega kuus päeva
järjest koos loodusega koos loomadega. Noh siis oli selge, et ma teadsin, et ma tahan seda teha.
Mul mul oli, ma arvan, esimese mingisuguse kolme,
nelja lausega nagu teada, et seda värki ma tahan teha.
Et see võib-olla siis soojenduseks See on selline, ma nüüd tutvusin seda rajarada tutvustava
veebilehega ja ma saan aru, et see on selline matket.
Et sa ei lähe päris nii, et pargid oma rendiauto ära,
pakid asjad kokku ja hakkad minema ja vaatad,
kus sa välja jõuad seal nädal hiljem või niimoodi,
et ta on ikkagi üksjagu, sul keegi seal korraldab ka midagi,
hoolimata sellest, et see on täitsa metsikusse loodusesse.
Ma saan aru, et igast loomad ja värgid on ka teema reaalselt. Et sul nagu on seal mingit kohalikku abi või,
või keegi natuke aitab. No just et võib-olla taustaks, et üldiselt neid safarid nii
Krugeri pargis kui ka enamikes nendes aafrika parkides
tehakse ikkagi autoga et vaadatakse loomi autost,
et mis on selline suhteliselt kindel ja turvaline.
Ja loomad on harjunud sellega, auto on nende jaoks võib-olla
selline nagu mingi imelik objekt, aga nad ei karda seda,
nad ei põgene autode eest üldiselt ja saad neid vaadata lähedalt,
nagu televiisorist võib öelda. Võib-olla hea võrdlus.
Aga see matk on selles mõttes teistmoodi,
et jah, et sa oled omal jalal ja kannad oma varustust
ööbimised ja see kontakt loodusega on otsene,
et et nii-öelda sa oled selle selle looduse osa.
Ja noh, loomulikult see eeldab ikkagi mingisuguseid teadmisi
sellest kohalikust Florast defaunast ennekõike loomulikult
sellest loomade käitumisest, et et seal on kõik need suured elevandid,
ninasarvikud, pühvli, lõvid, kõik on, kõik on olemas
ja kõik need seal ringi sebivad, nii et noh,
sa pead teadma, kuidas liikuda, kuhu liikuda,
millal mitte liikuda, mis suunas liikuda
ja nii edasi ja selleks on siis kaasa antud
või noh, ongi seda matka nii-öelda juhivad meil kaks
kohalikku Reindscherit. Ehk siis matkajuht eesti keeles või kuidas sobivusel oleks,
et nemad on, nendel on püssid kaasas?
Noh, see on nagu selline viimane nagu kaitsevahend.
Nad on neid ka kasutanud, paraku mitte minu matkadel,
küll aga, aga ma olen näinud videosid, kus nad,
kus nad pidid neid kasutama.
Ja, aga kõige olulisem on ikkagi see, et sa nii-öelda nad,
nad nii-öelda teavad, kuidas liikuda, mida loom parasjagu,
kuhu suunas nad liiguvad ja kuhu nii-öelda peitu minna või,
või anda teed elevandikarjale või pühvlitele,
et, et see pigem on selline nagu tarkused mida teha,
mida mitte teha, kuhu võiks jääda ööbima,
mis on, mis on nagu mõistlik, mis mitte,
et et seda tarkust noh, endale ju ei ole. Kas sul oli mõni olukord, kus sa ütlesid,
et okei, et nüüd ma tõesti mu elu on nende tüüpide kätes,
et ta nüüd ütleb mulle, mida teha ja on veidikene ärev? Noh, tegelikult ega kogu matk ma olen ikkagi nende kätes,
et, et mõtlen, ma arvan, et ise, kui ma seal jalutaks,
siis noh, ma, ma lihtsalt ei oskaks neid märke lugeda.
Et noh, toon väikse näite pühvlite seljas,
ela, elutsevad ühed väiksed linnud, mulle see nimi meelde
praegu ja need linnud nii-öelda siis ratsutavad nende seljas
nokivad sealt siis mingisuguseid putukaid
või kes iganes sinna neile lendavad. Ja annavad siis näiteks pühvlitele märku,
kui keegi läheneb, nakad kohe vidistama,
mõnikord tõusevad õhku ja samamoodi need Reinserid oskavad neid,
neid nagu neid märke lugeda, et ahaa, et seal võsa vahel on midagi.
Et kuigi sa ei näe, ei kuule, see pühvel on võib-olla juba
ka valvel. Aga need linnud juba nii-öelda annavad märku
ja siis nad teavad, et okei, nüüd nüüd tuleb natukene olla
ettevaatlik või muuta kurssi või midagi,
tead et, et selles mõttes see on nagu nende igapäevane töö
ja seda nad nad oskavad ja need olukorrad ei ole ohtlikud. Aga ma arvan, et kui ma ise läheksin, siis need olukorrad
muutuksid väga kiiresti ohtliku, kus minu jaoks ennekõike,
et, et selles mõttes olen ma nagunii-öelda nende kätes,
aga ma ei ole tundnud.
Ma arvan, mida sa mõtlesid küsida, et ma olen nüüd tundunud
tundnud sellist olukorda, et, et nüüd minu elu kuidagi
juuksekarva otsas või midagi sellist, et et võib-olla neid
olukordi on olnud, aga sa ise nagu ei saa nendest aru,
et noh, seal on igasuguseid mürgiseid roomajaid tegelasi,
me kindlasti oleme nendest mööda jalutanud,
aga nad ei ole nii-öelda endast märku andnud,
et et et kuigi ükskord küll ühe põõsa ümber me jalutasime
ja siis hakkasimegi susin, hakkas peale seal põõsa all
ja ja selline madu nagu Paföder teeb sellist korraliku
korraliku pahinat susinat ja ja siis oli vaja kiiresti sealt
nagu eemalduda, et, et see oli küll märguannet,
andis lihtsalt nagu hoiatas, et ta on ka seal. Aga see on üks selline vastik mürgi. Keelega ei tahaks kokku puutuda.
Okei. Kirjelda mulle kas ühte hetke või ühte päeva.
Ma ei tea, kumb sul nagu esimesena nagu pähe pähe lööb,
et mis võiks nagu viia mind kohale sinna,
et kuidas ma muidugi reaalselt seda matka võiksid nüüd omale
ette kujutada. No ma proovin siis seda päeva kirjeldada,
et see võib-olla on lihtsam Hommik algab vara, et tõuseme natuke, võib-olla isegi on päikesetõusu.
Sest noh, siis on kõige parem loomi näha loomadel liiguvad
hommikul ja ei ole ka veel väga palavaks läinud,
hea jalutada, hommikused päikesetõusud valgus,
et see kõik on, on väga kihvt, näiteks liigud mööda jõe jõe
kallast mööda jõe äärt, jõgi veel natukene aurab,
hommikul linnud veel süüdistavad või hakkavad just higistama
ja seal näed, et et need mingid loomakesed veel toimetavad. Sest kui nii-öelda palav päev, siis keskpäeval nii kuum,
et siis enamik loomi ikkagi eelistab olla kuskil pikali varjus,
et nad väga siis ei, ei toimeta.
Aga jah, ühesõnaga see hommikune varajane ärkamine natukene
seal pakime seda laagrit kokku ja siis on sellised jalutame
sidet ja jaa, nauditki lihtsalt seda loodust.
Et need kohtumised loomadega ju, ega sa neid ette ei oska ennustada?
Mitte aint muidugi loomadega lindudega, huvitavate taimedega näiteks,
seal on väga kihvtid, puud, erinevad lihtsalt ilusad vaated,
see maastik ise, kogu see kogu see nii-öelda kombo,
et mitte ainult loomad. Ja nii see tasapisi siis liigutki, et see päevane distantsi
ei ole nüüd väga pikk, üks selline 15 kuni 20 kilomeetrit
selles vahemikus ja, ja nii-öelda rahulikult jalutame,
kui me näeme looma, mõnikord peatume, kui me näeme midagi huvitavat,
värsket jälge või, või mingi väljaheide või mingid loomaluud või,
või, või lihtsalt mingi midagi, mis on toimunud
ja pidaja Reinsalu oskavad seletada, siis see on väga põnev,
et sa oledki nagu selles sees ja tuleb mõnikord mingeid lõhnu. Ahah, keegi on siit nüüd läinud või või mõnikord tuleb
taganeda togeeneteks.
Raider ütleb, et kuule nüüd nüüd ruttu-ruttu,
lähme siit minema, siit on parasjagu mingisugune jõehobu
tulemas tagasi jõe äärde.
Et need olukorrad võivad nagu vaheldada sa pead,
noh, see ongi põnev, et, et sa ei tea, mis järgmise põõsa
taga järgmise kaljunuki taga sind ootab,
et kas seal on mingi pühvlikene ees ootamas
või et, et see on selline nagu nagu väike,
nagu jõuluõhtul üllatusi nagu praegu kogu aeg. Et, et nii see päev nagu kulgeb vahepeal peatume,
sööme. Ja siis õhtul samamoodi enne päikeseloojangut,
kella nelja paiku jääme laagrisse, paneme oma telgikesed
püsti ja nii-öelda, kui pimedaks läheb, siis peame olema
nii-öelda valmis juba juba telki minema.
Aga õhtul on veel selline tore tore aeg,
kus me nii-öelda siis oleme söönud või seal rahulikult toimetame.
Mõnikord teen isegi lõket, kui, kui olud lubavad
ja seal lõkke ääres juhtunud Reinseritega noh,
siis on aega nagu rahulikult juttu ajada
ja nendel on palju rääkida, noh, nad on väga palju käinud
seal üldiselt nad on väga kogenud ja nende lugusid siis,
mis on juhtunud ja sellised naljakad ja,
ja ohtlikud ja, ja lihtsalt nagu elust-olust kosmosest,
mis iganes pähe tuleb, et seal on ju seal on suurepärane taevas,
mida vaadata, sest ümberringi, kuna kuna park on nii suur,
siis seal ei ole seda valgusreostust ja neid lõunama tähti
vaadata ja lihtsalt lõkke põksudes seal vedeleda
ja nautida seda sooja aafrika ööd, et, et noh et ma ei tea. Kas tuli tunne peale?
Tuli tuli, selle tunde võikski nüüd korra transformeerida,
ühte muusikapalas oled sa kaasa võtnud, Lõuna-Aafrikas
tehakse väga mõnusat mussi just just et paneme ühe sellise
mõnusa kulgemise siia peale.
See on nüüd Mumford, andsans the very best Piiten
peiternberg ja et mis selle looga? See peaks olema, mitte Mamfordens millegipärast see tuleb
alati ette, kui see Lõuna-Aafrika punt Piettenberg nii-öelda
guugeldada või, või teda otsida, siis neil oli vist
mingisugune koos kontsert Lõuna-Aafrikas selle pärast tõsiselt,
aga lugu on ikkagi selle ansambel Wittenbergi oma.
Ja see ansambel jõudis minu ellu läbi ühe mu sõbra,
kes, kes seal omakorda avastas ka mingisugune viis
või kuus või seitse aastat tagasi. Nii et kõik nagu need suunad ja viidad näitasid sinna
Lõuna-Aafrika poole, et noh, midagi ei ole teha. Kallis raadio kahe kuulaja Reispass on koos Tanel
Tuuleveskiga Krugeri rahvuspargis sellisel savanni matkal
või ütlesid, et ei ole ainult savanni lihtsalt peas on
miskipärast vann. Kusjuures huvitav on see, et mina pidasin seal vanniks
näiteks sellist maastikku nagu Serengeti son,
mis on tegelikult rohuma, selgus jossa vann ongi õige,
see vann ongi see, mis on Krügeris.
Aga ta on rohkem ikkagi, kus on rohkem puid
ja põõsaid, et on selline siis nagu tihedam.
Kui seda klassikalist Serengeti pilti võib-olla ette kujutada,
kus on ainult rohumaad, üksikud puud siis see ei ole savann. Nüüd võib-olla mõni bioloog võib minuga vaielda,
aga, aga jah, see Krüger on siis nii-öelda õigesse vann,
mis on sihuke pool pool metsa metsaline koosseis. Jälle targem.
Sa mainisid neid kohalikke Reinghereid.
Jah, ma tegelikult ma ei tea, kus see õige sõna oleks,
pargivaht on ka vist ei ole päris õige.
Seal on päris hea.
Et et neil on nagu seal mingit põnevaid lugusid rääkida,
tuleb sul mõni konkreetne ka meelde, mis on siis ma ei tea,
kas siis muidu tore või teistpidi ohtlik
või misiganes. No tõestisündinud lugu, mis. See oli kevadel, selle, selle aasta kevadel juhtus ühe
Reinseriga kogenud Reinseriga, noh seal loomulikult,
et üldse saada nii-öelda selleks sinna tasemele,
et sa võid nii-öelda mingeid gruppe viia sinna matkale,
selleks pead ka teatud nagu tasemed läbima,
et see päris ei ole nii, et saad pagunid peale
ja siis sa oled valmis.
Et seal on vaja pikaajalist kogemust just aru saada,
kuidas see park töötab, kuidas loomad käituvad. Nii et see on pikk protsess, aga tagasi selle,
see selle kevadise juhtumi juurde, see, seda ma kõigepealt nägin.
Kuna ma seal Facebookis ka kuskil olen liige sellel pargi
ja nendel Reinserite mingisugustel lehtedel,
siis siis järsku oli mingisugune video üles laaditud,
kus? Ühel Reinzeri oli käsi lõhki ja vedelas oli pikali maas
ja ühesõnaga selline paha lugu.
Ja mis oli juhtunud, et ta oli seal kuskil jõe ääres
nii-öelda vett võtnud ja siis krokodilli ta vee alla
tõmmanud et nii-öelda käest kinni haaranud
ja ta vette tõmmanud, aga kuna ta teadis natukene,
kuidas käituda ja, ja oli suur mees, siis ta suutis suutis
nii-öelda sellest olukorrast välja tulla,
et ta suutis nii-öelda hoida jalad põhjas,
kuigi kõik toimus vee all, ma saan aru. Natuke segane jutt, aga, aga, aga ta suutis nii-öelda seda
krokodilli nii palju takistada, et, et krokodilli lõbuks
lasi ta käe lahti ja ta suutis nii-öelda veest ise välja tulla.
Aga käsi oli tal, ehkki kaks sõrm oli täiesti muljutud.
Ja, ja selline õnnetu lugu, et lõppes küll ta läheb hästi,
et mitte midagi, keegi nagu hukka ei saanud,
aga aga mis näitab, et, et see elu seal on ikkagi noh,
teine kui meie metsades seal seal neid kes sinust kinni
haaravad või, või on palju, et et see oli nüüd jah,
selline lugu, kus tõesti keegi kannatada said,
aga pigem neid lugusid, kus nagu on selline nagu noh,
et on olnud lähedane moment või et keegi on täiesti nagu
ootamatult sattunud mingisuguse mingisuguse olukorda
ja sellest puhtalt välja tulnud noh, neid,
neid on palju, et kogemata jalutad kuskile emalõvi juurde
ja ja, ja noh, ja siis õnnestub kuidagi välja tagurdada
sealt noh, neid, neid lugusid, et et jah,
neid on huvitav kuulata ja neid neil jagub. Ja, ja, ja muidugi on ka õnnetumaid lugusid,
seal pargis on ikkagi probleemiks ka salaküttimine ja,
ja noh, need salakütid on ka siis sa saanud saagiks nendele
saakloomadel aeg-ajalt, et et kuna neid noh,
ehk siis on erinevaid neid salakütt, et kellel on parem varustus,
kelle kehvem varustused nüüd võib-olla kehvemate varustusega mehed,
kes peavad sellega öösel ööbima lageda taeva all,
et siis nendel mõnikord nii hästi lähed. Et ma mäletan kuskil esimesel lõigul vist,
kui me jalutasime leidsimegi, mingisuguseid inimjäänuseid
ja sellest siis Reinserga raporteeris pargi nii-öelda
juhtkonnale või et et noh, võib-olla see oli mingi vana leida,
aga igatahes ta, ta raporteeris mingit inimjäänustest. Vaesekesed. Jutt läks natuke morbiidselt.
Vaheliselt, salafistid leiavad, leiavad oma otsa teinekord. Cruzuvime korra siis jälle välja, et sellest rajast endast
nüüd rääkisime.
Ma ütlesin alguses selle pikkus, aga ma saan aru,
et sa matkad seda üldse lõiguti, et kui natuke praktiliselt
poolelt rääkida, et sa ei pea minema kohe sinna mingi kuuks
ajaks järjest rändama Survaivalit tegema,
et sa saad seda nagu noh, ma ei pea üldse tervet rada matka omaga,
et võid naguniimoodi upitada ja puhkuse nagu päriselt,
nagu tundub, et on nagu jõukohane. Ja see park ise on ju suur ja lai, et ta on vist peaaegu 300
või 400 kilomeetrit pikk ja vist kuskil keskeltläbi 60
kilomeetrit lai, et ja ta siis jooksebki see rada nii-öelda
põhjast lõunasse.
Jah, see pikkus on 600, vist oli jah, 650 kilomeetrit,
et kuna ta nii-öelda ei lähe nii-öelda otse alla,
vaid ikkagi siksakkide läbime, selliseid huvitavamaid kohti,
siis siis kokkusid, distants tuleb üle 600 kilomeetri
ja jah, seal see on jagatud kuueks lõiguks,
et iga lõik on siis natukene üle 100 kilomeetri
ja seda tehakse siis nii-öelda ühe nädala jooksul,
et viis, viis ööbimist ja kuus päeva siis jalutamist,
et et need lõigud ei ole ka nagu üksteise järgi,
vaid et noh, nii-öelda igal aastal kaks korda saad seda teha
ja neid siis ajaliselt tehaksegi. Talvel noh, meie mõttes küll siis kuna me oleme põhjapoolusel,
siis meie jaoks on ta nagu rohkem suvel,
et et ma olen praegu teinud neid maikuus
ja septembrikuus, et ja põhjus on selles,
et, et jah, et seal on talv ja siis on, on ilmaolud,
on sobilikumad, ei ole nii palav ja on vähem vett,
mis omakorda tähendab seda, et see põõsastik
ja kogu see taimestik on seal. Ei ole nii lopsakas, et et kui minna nende suvel,
siis lihtsalt, et sa kõnnid nagu saunas,
seal on väljas on 35 40 kraadi sooja ja hästi niiski,
et noh, siis siis ei ole see kõik nii lõbus
ja teine asi on see, et on palju ohtlikum,
et kui seal on kõik põõsad ja kõik taimed on väga lopsakad
ja rohi on rinnuni või ülepea, siis noh,
neid, neid loomi on raskem märgata ja neid ohtlikke
kohtumisi ja kindlasti oleks See on üldse üks.
Kas ta on kõige kuulsam park. Üldse seal Lõuna-Aafrika vabariigis ei ole kindlasti see on
ikka selline number üks võib-olla atraktsioon jah,
et ta kõige vanem parknil muuseas, et et Aioloodi algus vist
on mingi 1898, kui ma ei eksi peast, et alustati esimeste
nagu piirangutega seal selle põhjuseks oli muuseas see,
et see küttimine noh, tollel ajal on salaküttimine lihtsalt
valged mehed käisid ja lihtsalt kas oma lõbuks
või liha pärast seal. Siis noh, lihtsalt kütiti kõike ja kõiki,
et seal läks nagu väga-väga suureks ja osad loomaliigid olid väljasuremisohus,
et siis siis saadi aru, et sellele tuleb hakata piiri pidama,
sealt nii-öelda see esimene esimesed piirangud
ja esimesed need kaitsealad ka tekkisid ja see tolleaegne
ja siis selle tänasel Lõuna-Aafrika vaid see oli veel
Lõuna-Aafrika vabariik, sellise Aafrika,
Aafrika finantside riiki ja selle president vist eesnime ei mäleta,
aga tema nimi oligi Krüger Paul Krüger, vabandust,
jah, Paul Krüger, tema nime järgi siis see park on saanud ka
siis nime ja teda siis laiendatud kogu aeg,
et, et nüüd on ta jah, siis selline kokku vist 22 miljonit
hektarit on seda, seda kaitseala ja noh,
võrdluseks Eestis on sama palju metsa, et,
et meil on ka umbes kaks miljonit hektarit metsa,
et seal on võib-olla selline hea võrdlus. Et ja seal on kujundit jah, sellest veel rääkida siis et see
Krügeri park ise on nii-öelda, mis on siis nagu riiklik park.
Lisaks temale on seal kõrval veel erapargid,
erasellised?
Jah, kaitsealad nii-öelda, kus siis ka kus siis ka saab jalutada,
safari teha ja neid neid on omakorda veel mingi 400000
hektarit kokku, nii et seda nimetatakse siis natuke Reiter,
Krüger ja tänaseks päevaks, kui vanasti olid seal ka
omavahel olid nii-öelda tarad vahel, et loomad ei saanud liikuda,
siis tänaseks on neid nii-öelda kõik maha võetud,
nii et see kõik ongi üks suur suur ühine piirkond. Lisaks veel kui mõelda sellele, et teisel pool piiri
Mosambiigis on limpompo, rahvuspark ja ka päris suur,
et et seal küll asjad nüüd nii kaitstud ei ole,
kui on selles Krügeri pargis, seal on erinevad põhjused,
ajaloolised.
Et, et see moodustab hästi suure terviku ja,
ja kui mõelda ka sellele, et tegelikult ka põhja pool
Zimbabwes on üks rahvuspark väga lähedal,
nii et seal selline suur suur territoorium peaaegu sama suur
kui Eesti vabariik, et noh, see võib olla võrdluseks,
et et seal ei toimu siis nii-öelda mingit majandustegevust,
inimesed seal ei ela, seal ei ole põllumajandust,
seal on ainult siis mingisugused nii-öelda need kämbid
või siis kuidas eesti keeles öelda need laagrid,
et kus siis nii-öelda saad ööd veeta nii et noh,
inimesed, kes autodega sinna parki nii-öelda siis lähevad
safarid tegema, et siis, kui nad soovivad seal ööbida,
siis on sellised kindlad laagripaigad, et kus,
kus siis seda teha saab? Et see, see on selle pargi taust, et jah
ja võimas ja ma arvan, et et kindlasti sarnast,
ma arvan, ma arvan, et terves maailmas ikkagi leidub
Serengeti ja need Tansaania Keenia kuulsad pargid,
et need on Need on hoopis teistsugused, et mitte nagu
halvemad või paremad oleksid, aga nad on kindlasti teistsugused.
Ja ja loomi on seal, Krüger ikka kõvasti,
et noh, kui meie metsadesse looma kohtamine on ikkagi
suhteliselt nagu harv kogemus, siis seal on neid ikka kogu
aeg ja eriti kui sa autoga sõidad, siis garanteeritud üks
hea näide, et kui me viimase lõigu lõpetasime
ja siis nii-öelda magasime öö ära ja järgmine hommik
hakkasime pargist välja sõitma, siis noh,
sealt sellest laagripaigast välja sõites mingi kahe
kilomeetri pärast gepard lihtsalt oli keset teed istus
ja siis me saime seda rahulikult vaadata,
toimetas. Et. Aga ma pean lisaks veel seda, et, et see jalutamine nii-öelda,
see tundub lahe, aga loomavaatluse mõttes see ei ole,
ei ole kõige parem variant, et nagu ma enne rääkisin,
see autodelt safari tegemine, see on kindlasti parem looma
vaatluse mõttes, sest loomad ei karda.
Aga kui sa oled kahel jalal, siis see on hoopis teine.
Nii kui loomad ikkagi aru saavad, et tegemist on inimesega,
siis nad pigem põgenevad, et et nad ei soovi kontakti. Et loomulikult neid kontakte võib tekkida selle tõttu,
et nad ei märka või, või, või see on selline kuidagi
ootamatu mõlemale poole.
Et aga need, need on pigem sellised, noh,
kui sa seal mingit pühvliga liiga lähedale satud,
siis noh, need pigem nagu ohtlikud kohtumised.
Et, et jah, see jala käimine, see nii-öelda peavad olema
õiges kohas, tuul peab olema õige suunalt,
et siis siis võid sa loomi väga lähedalt näha. Meil meil on olnud mitmeid kordi küll, et,
et kui on elevandi karjumist päris lähedalt mööda läinud
või või noh, jõehobud jões muidugi need oled,
nemad on nagu väga lähedal ja, ja, ja krokodillid,
aga, aga noh, ütleme et seda näeksid ilusasti lõvisid
või leopardi siis seda nagu võimalust ei ole leopardi ma
olen koera näinud, kaks sekundit, kui ta lihtsalt tegi kaks
hüpet ja kadus metsavaheline, see oli kõik,
et et kui sa jalgsi oled, siis, siis jah,
see see vaatamise nagu võimalused on väiksemad,
aga seda ägedam on see kogemus ikkagi, et need lõhnad Need hääled,
kogu see erutus, see su enda nii-öelda kõrgendatud pulss,
sealjuures, et see on hoopis teine asi, et. Ega muud, kui paneme aga jälle bussi peale
ja siis ma võib-olla küsin veel mingeid praktilisi küsimusi,
sellepärast et järjest rohkem hakkab mulle tunduma,
et see ei ole liiga kõige karmim lugu, mida nagu võib siin
ka võib-olla mõni kuulajagi Järgi tahta proovida hetke pärast,
siis uuesti tagasi sinuga, kallis kuulaja. Aga räägime siis Tanel. Sa ütlesid, et no ma saan aru, et sa võid nagu nädal aega
matkates nädal aega, ma ei tea, kuskil turbadis
või mujal rannas olla, lihtsalt tulid niimoodi ka seda reisi
reisi ette võtta. Ja see on selle Lõuna-Aafrika võlu, et, et seal on nii palju
teha lisaks sellele Krügeri pargile.
Et mulle endale on see kombo meeldinud, et teed sellise
matka sellise füüsilise harjutuse nädal aega
ja siis noh siis on erinevad võimalused tõesti Kaplinn
ja veinipiirkonnad kõigile teada, aga aga seal on lisaks
välju trackensbergi mäed, seal on ka üks kümnepäevane matk,
mis mul on nii-öelda soola. Et ja siis on Kalahari Kalahari kõrb, kus ma veel käinud ei ole,
aga kogu see lõunarannik, seal on väga Väga kihvtid väiksed linnukesed kes kellele meeldivad mereannid,
siis siis palun väga noh, seal on võimalusi maa
ja ilm ja ja mida rohkem sinna osan piigi poole
või ütleme, kui sa jõuad juba sinna India ookeani rannikule,
siis noh, seal on vesi järjest soojem ja liivarannad kõik,
kõik võimalused neid veelõbustusi teha, nii et noh,
nagu see pakett on lai, et, et see on nagu hea alustus,
väike loodus ja siis siis midagi muud. Ja muuseas, ega Lõuna-Aafrikas on ka väga kihvt ajalugu
või ütleme, kihvt mitte kihvt.
See huvitav, huvitav jah, oleks õigem sõna,
et ka ajaloo ajaloo huvilistel on seal vaadata küll
ja veel, et.
Nii et jah.
Mulle on see see kombo väga meeldinud ja ma ootan juba neid
järgmise lõike, et et alati olen nii-öelda sinna ise midagi
juurde pookinuda. Puhub minna, vaadata, et et, et aga noh,
maa on suur ja, ja seal kindlasti kindlasti on teha veel
ja seal on väiksed, sellised huvitavad riigikesed nagu
Svaasimaa või siis Espatiini tänase nimega,
siis on seal Lesotto mägismaa kuhu ma tahaks ka kindlasti minna.
Kõrval on selline huvitav riik nagu Mosambiiki kus minu
arust just selline hästi areneb, praegu tundub huvitav minna vaatama.
Ja noh, vanad või noh, tuntud kuulsad kohad nagu Botswana
ja Namiibia, noh et seal, ma arvan, et ole mees
ja võta auto ja sõida ringi ja naudi seda,
seda piirkonda. Kõlab julgustavalt, ütle, ma tean, et see Lõuna-Aafrika
võib-olla triviaalne küsimus, aga siiski Lõuna-Aafrika puhul
see viisa ma tean, et seal mingeid 40 lehekülge mingeid Ja ämma käest mingi tervisetõendeid töökohast,
et sa ei taha sinna Aafrikasse jääda panga väljavõtted,
mis iganes. Nojah, natuke on seda paberimajandust küll,
jah, see see on, see on selline väike peavalu enne minekut,
et aga, aga ei midagi kohutavat, ei ole nii hull ei olegi
nagu sa ütlesid, et et tegelikult, kui sa paberid korda
ja saadad Tallinnast ära Stockholm Stockholmist
ja seal on see Lõuna-Aafrika saatkond, et siis suhteliselt
kiiresti sealt tagasi, nii et ei ole olnud probleemi.
Et jah, sellised väiksed väiksed asjad seal on,
aga nagu ma ütlesin, et see tasu selle eest on,
on seda väärt, nii et. Ja Lõuna-Aafrikas on väga mugav lennata ka,
et enamikest Euroopa suurlinnadest otselennud Johannesburgi
Keybdownid selles mõttes ja mis on veel ju hea,
et on praktiliselt samas ajavööndis nagu meie,
et, et ei ole sellist ida ajavööndi janti sulle,
et et ja noh, kui meil on talv, siis neil on suvi,
see on ka ju hea, et kui tahad öelda konte soojendada,
siis on hea sinna minna. Klassikaline küsimus.
Lõuna-Aafrika puhul on turvalisus, et mis on sinu
subjektiivne nägemus. Noh, kui ma ükskord ühelt treinserilt küsisin,
et, et mis on, milline tõenäosus, kumb tõenäosus on suurem
mul ellu jääda, et kui ma siin üksinda olen ühe öö Krügeri
pargis või üksinda olen ühe öö kuskil Johannesburgi äärelinnas,
siis noh, siis ta vastaselt ikka Krüger is on kindlasti nagu turvalisem.
Et et eks, eks see ole nagu probleem seal jah,
et aga ma ei ole otsinud neid, neid äärelinnasid seal,
et aga, aga noh, kindlasti töötus on kõrge
ja inimestel pole sissetulekut, siis noh arusaadavalt sa
muutud ju nende jaoks ikkagi nagu nii-öelda kergeks saagiks,
et et minuga ei ole midagi juhtunud ja, ja tuleb,
ma arvan, nagu seda ikka öeldakse, et tervet mõistust nagu omada,
et mida sa teed ja kus sa liigud. Et väiksemates kohtades ei ole üldse olnud probleemid?
Igal pool oleme saanud.
Pole nagu tundnud sellist olukorda, et keegi oleks tahtnud
nagu midagi nagu teha, et aga kindlasti need suured linnad,
Johannes Burkperetoorias, Oviedo Kaplindi noh,
et seal peab nii-öelda nagu silmad-kõrvad lahti hoidma,
ma arvan Kas see on nagu päris nii et sa pead nagu ainult siis
mingeid turvataksodega, hotellist, lennujaama,
midagi sellist või lihtsalt tavaline talupojamõistus
ja saab hakkama. Pigem ikka see teine jah, et et eks see aeg,
kui sa nii-öelda lähed, käed, jalad täis igasuguseid
tehnikat ja kaameraid ja, ja näitad iga nagu hetkega välja,
et sa oled võõralt maalt ja ja sul on mingeid väärtuslikke
asju kaasas, noh siis ilmselgelt sa tõenäosus nendest ilma
jääda tõuseb.
Mida kaugemale. Lähed Geographicu logoga 35 taskuga vest kindlasti. Just, aga kui sa proovid sinna nagu sulanduda
ja mitte käia seal näiteks suguse lounge'i planeeti,
raamat näpus ringi kogu aeg nagu otsida mingeid tänavasilte,
siis, siis noh, ma arvan, et ma arvan, et saab hakkama,
et et, et tegelikult inimesed on ju igal pool sõbralikud,
et ega kui sa nii-öelda oskad nagu olukordasid hinnata,
siis ma arvan, et ei ole probleemi. Jah, see võib olla. Sa ütlesid enne eetriväliselt, et sulle tundub,
et mingis ma mingil määral ma ei tahaks seda ohtu üldse üle
fetišeerida ega midagi sellist, aga no lihtsalt kui juba läks,
et, et sa ütlesid natuke nagu läinud natuke karmimaks
või hullemaks.
Olukord seal mõne aastaga. Mitte selles mõttes hullemaks, aga riik natuke nagu käib alla.
Ma paraku pean ütlema seda jah, et ei kõla,
see ei kõlanud hästi, et aga kuna ma olen seal nüüd käinud,
et juba vist seitse või kaheksa aastat, siis noh,
nagu sa näed, et see infra just nagu käib alla,
et noh, mida kõige rohkem on märgata, on elektrikatkestused,
et seal on linnades näiteks on ära jagatud kellaajal,
mis, mis kellade ja peale nii-öelda või kellaaja peale see
nii-öelda elektrit siis saab mingisugune piirkond,
et või õigemini see elektrikatkestus on ära jagatud,
mis piirkonnas, mis kellaaeg on, et, et noh
ja kui kuulata neid kohalikke, siis noh,
ega nad nagu ei midagi head ei ütle, et see korruptsioon on
ikka suur probleem, et seda, seda riigi raha nii-öelda kaob
kuskile ära ja ja noh, see paraku jah igatpidi need teed ja,
ja ka need linnakeskused, et sa näed, et tegelikult peaks
panustama ja riik on ju tegelikult rikas maavarade poolest,
aga, aga kuidagi ei kajastu nii-öelda selles eluolus täna,
et, et ja see jah, peab see pilt nagu pigem läheb nagu
kehvemaks ma, ma pean ütlema, et eks see on omaette teema
ja need põhjused on ju ka natuke teada, või noh,
arusaadav, aga, aga jah, seal on loomulikult nende enda asi
seda korda teha ja parandada, et aga, aga nii ta on jah. Aga kui nüüd lõpetuseks ikkagi ise energia jälle sinna
positiivse poole peale üles kerida, et lähme sinna rajale tagasi?
Sa küll rääkisid mind alguses läbi seal enam-vähem ühest
päevast olmest ärkamisest, söömisest, loomadega,
kohtumistest Reyncherite lõkkelugudest, aga võtame veel
mingi konkreetse lõigu, mõne päeva, mõne hetke kusagil ma ei
tea jõe ääres samblatutti taga heinapallide vahel,
et sul meenub. Tead neid momente on olnud nii palju ja just
ja ongi, need momendid tuleb nagu ära tabada,
et on see äge laagriplats, et näiteks esimesel lõigul meil
oli üks laager oli selliste kaljude peal me tõesti olime,
panime telgid kaljude peale ja natuke kõrgemal ümbritsevast
siis savannist ja et õhtupäikese või õhtupäikesel loojumised
need vaated olid superilusad ja sealsamas kõrval mitte kõrval,
võib-olla mõni kilomeeter eemal siis möirgas isalõvi,
kutsus oma karja kokku ja sellised momendid mõne jõe ääres
või mõnes joogikoha lähedal. Me oleme paaris sellises ägedas, kus loomad käivad joomas,
siis seal lähedal olnud, et et ongi selliseid sellised momendid,
mis, mis teevad sellest matkast, minu jaoks on nagu selle
selle selle lahedused.
Et kui näiteks istusime lõkke ääres ühes laagriplatsis
järsku seal mingisugune hülani, poiss jooksis meist mööda
või noh, peatus korraks, vaatas meid, vaatasime tõtt
natukene aega, ta oli meist võib-olla mingi 20 30 meetri
kaugusel sellised mingid mingid ootamatused ja,
ja noh kogu see nii-öelda kombo, et siin viimase viimase
matka üks laagriplats oli ka hästi ilusa jõekääru koha peal,
et, et selja taga oli suur pao baby puu päike,
loojus, tähed juba sirasid. Mingisugune Kädistamine veel käis õhtuõhtune,
mingisugused paavianid tegid mingit tantsu kuskil.
Lihtsalt sa oledki selle sees ja sa pead nagu noh,
kui sihukesele loodus meeldib, siis, siis see on täpselt see,
mida, nagu ma arvan, igaüks naudiks, et lihtsalt nautida seda,
et sa oled mõnusalt väsinud päeva matkast,
kõht on täistunnet, silm hakkab juba kinni minema võib-olla
veel mingeid laagrijutud, aga siis siis poet varsti põhku
ja ootad järgmist järgmist päeva järgmise üllatusi,
nii et et see võib-olla võtaks selle matka kõige paremini. Väga lahe. No võtame meiega siis otsad vaikselt kokku.
Lõpetuseks veel viimane olmeküsimus sai,
ei olnud seal päris üksi, et selles mõttes see ei ole,
nii et see ei ole selline soolamat, sul on need kohalikud Reyncherida,
ma saan aru, et seal nagu pundiga ikkagi minnakse. Ja kokku kuni kaheksa inimest korraga, siis nii-öelda
turisti saab tulla, pluss kaks Reinserit.
Ja mul ei ole alati nüüd need kaheksa inimest täis olnud,
aga ei peagi olema, et mida vähem seda võib-olla ongi parem,
et et ja sõpradega koos on väga kihvt ja mõned,
kes on korra juba käinud, tahavad tagasi tulla,
nii et, et see on ka hea märk. Et mitte ainult mulle ei meeldi No aga aitäh sulle, Tanel et oma matkamuljeid olid nõus
ja mulle tulema jagama.
Aga palun suur tänu sulle ka kallis kuulaja.
Et olid selle rännaku meiega.
Tuletan meelde, et kõik reispassisaated on igal ajal
kuulatavad kõikidel podcasti platvormidel
ning raadio kahe kodulehel ERR-i äppis ja kuskil kuskilt
leiab ka raadio kahe häppi, isegi selline asi veel toimib. Lõpulooks Taneli kaasa toodud, selline veidi pikem
kuueminutine astumine võiks isegi öelda jah.
Millega siis?
Purjetame vaikselt päikeseloojangusse.
Suur tänu veelkord stuudios Tanel Tuuleveski,
mina, Ivatused, Berkin saade, reispass, värske
ja vaba on raadio kaks.
Ja nagu ikka. Kauni kohtumiseni.
Järgmisel pühapäeval.
Pakulomad tato. Olen ma tõmban selle loo korra vaiksemaks,
milleks jutt huvitavaks?
Mikrofoni tagasi, sellest? Mul tuli meelde või see selle seoses selle pargiga
salaküttimisega siis kui saab nii-öelda nende kohalike
inimestega räägid sellest loomade küttimisest just siis nende,
nende vaade on hoopis teistsugune kui meie siin Euroopas
või noh, ütleme me siin meie meedium Ruumis, et meil ikkagi see nagu see Aafrikas küttimine,
see on ikka nagu pigem selline nagu miinusmärgiga tegevused. Ville sarvede võisin silmade vahel koju seina peale. Aga aga noh, kohalike jaoks on ikkagi noh,
ennekõike on paljudele Nii-öelda kas sissetulek, aga teine on ka see,
et et paljud ohustatud liigid näiteks täna,
täna on ninasarvikut kõige ohustatumad nii Krügeri pargis
kui ka üle Aafrika, siis näiteks on mõned erapargid,
kes tegelevadki nende ninasarvikute nii-öelda kasvatamisega siis?
Jaa, jaa jaa.
Ja nad teevad seda noh küll nagu rohkem entusiasmist,
aga nii-öelda et kui neil parkidel lubatakse nii-öelda
aastased mõned ninasarvikud küttida, sest see on nendele
nagu selline majanduslik nagu siis noh, oluline sissetulek
ja see hoiaks nagu nendel parkidel elu sees
ja initsiatiiviga neid nii-öelda ninasarvikud hoida heas toonuses. Ehk et ehk et mõnikord see, nagu see jahiturism aitab Neid
ohustatud liike ka elus hoida.
Et, et noh, mõtlesin, et pilt on nagu kirju,
kuid nagu neid asju vaadata ja näiteks mida ka need
Reinserid palju kordi on öelnud, et miks,
miks ei lubata näiteks kogu seda elevandi,
võhkade ja ninasarvikud ninade nii-öelda kaubandust vabaks
lasta neil ainuüksi Lõuna-Aafrikas riigil on ladudes
meeletus koguses neid konfiskeeritud. Et kui nad nii-öelda selle saaksid kõik vabalt turgu panna,
siis need hinnad kukuksid ja salaküttimisel kaoks mõtte ära,
et et millegipärast seda ei tehta ja see salaküttimine on,
on suur probleem ja loomad nii-öelda hukkuvad sellepärast asjatult,
et et see pilt on kirju ja, ja kui sa seal kohapeal oled,
sa näed seda poolt, siis, siis see on ka huvitav,
et ei saa alati nagu ei ole mustvalge käike.
Tei täpselt. Jah, see oli sihuke lühike kokkuvõte küll,
et neid nüansse on seal veel ja veel ja aga noh,
nemad, kes on kohapeal ja kes näevad igapäevaselt,
kuidas see park on arenenud ja mis on seal toimunud
ja mis, mis on nagu hästi, mis on halvasti,
siis seal on põnev põnev, kuulates see tarkust tegelikult
neil seda loodust hoida, neid loomi hoides on olemas,
et, et et just nendel, kes seal nii-öelda igapäevaselt
kohapeal on, et et see on nagu tore, seda nagu hea kuulda,
et inimesed hoolivad väga sellest Parin oma riigist,
oma loodust. See oli, see oli hästi sümpaatne. Kuule, aitäh sulle.
Nende mõttetaja perspektiividest.
