Ning nüüd kihnukeelse uudise Õhtaks kihnlased siin-sealpool merd,
minale, Kasemarkmaniast kui mina kuuskümmen aastat taha kohe
esimest oma jala kihnusse mäele assi Sa ei pea Soaru sadamas
otse tuttavas kahe poisiga mäe Pauli ning ravimikiga.
Poisid ussitasid õngi, kutsuvad mind goa omaga juure. Alati kui kogu saama jant jutus kihnu keel
ning kultuur ning kimbu stardi loodus oleme sed aasta kümmen
elanud rahu aegas.
See on meite põlvkonna õnn ning sõjamälestusi põlegit,
aga. Siiski, kui hommiku Siimanjas vaatad, kuidas tuhanded
ning tuhanded musta lennud lõhkuvad meede puude latvas
ning ning lenduvad Sorga kohe, siis tulevad ikka üsa teised
mõtted pähe. Ravimi äkki me oleme Pjota ühevanused, inimesed,
kui pea pisike oli vesimest suid, kui Pärnumaale kolisime
Audru samas magada Vene sõjalennukid ühese,
kui päeva muudkui lendasid näitest kaudu,
kuidas Kihnus oli, Kihnus oli rahulik siis veel
või kui sea pisike, olid. Suhteliselt rahulik ja seal oli ju küll vaid üks pisike vedelaid,
nendele võid ju seal märklauad ja käisid neid märke pommitamas. Küll laidu ning humalaid hunt ju kiviviske kaugusel,
et kuidas siis sai rahu olla. Tegelikult jah, ega suurt rahu muidugi mitte,
aga harjumuse asi, mis talle ka juba pooleks saad,
ikka. Kas asja tegid siis seal laides? Nendel olid üles pandud märklauad, katkesid need märklaudu
pommitamas Tartust või need pommita või pärnus,
käepärane ka sõjaväe lennuväli.
Kihnus oli ju siis merelennuvägi kaks sõjaväeosasugust väikest,
siis valvasin ning mere ääres Oreisaku vaatlustorn nelja
posti peal tüdruku putka seal käisid siis ker pikk-pikksilmas.
Sellepärast et meil oli üks sõjaväeohvitser,
oli ühes, oi, oli meil korteris. Aasta oli 1953 54. Meite pere tuli Audru elama 52. aasta ning Audru poldril
peal muudkui pikeerisid hävitajad ning kuulipildujatest
tulistasid muidu lennu pealt ei saa ju kuulipildujaga lastaga,
kui sa täpselt sihtmärgi koosi peal oled,
siis kuulid lendavad otse ning pihta ning käisid mede kaevu
peal joomas ning pisikesele õele kahe aastasele tegid nalja,
nemad muud kujutasid, need panime, panime aju,
aga õde hakkas kutsuma neid maju-maju selle peale,
et näe, Ena, kus maetud jälle tolad peale juba suurem ei ole nalja,
ideesmite kardased kestvus, sõnasõda lahti läheb,
vanemad küll ootasid, et kest ameeriklased tulevad
ning vabastavad meiti, aga mina tahtsin,
et lennukid oleks taevast kadunud. Niisugune võte oli küll, käis peast läbi niuksed mõtted,
seal olid siis. Pea ei mäletagi enam, mis mõtteri seal ikka Nabal tuli.
Meiega hakkasime siis alles õngeskem usi ussihangetega
esialgu Mäboliga koos laiutas käsi kulli mune korjamas.
Sedasama vaata, mis küll ei julgeks minna sinna keelatud
Minnaga humalaid immutada seal eetika nendes slaidides käärima,
siis feimi sõuga. Siis ei ole siukest looduskaitset, et kevadest kuni suve
lõpuni tohib ta kindla naba jalga lao peale tõsta. Ei oleks mingit keeldu kusagil.
Me käisime pärastpoole ju õngemäe Pauliga Velzangetada,
Kralbi ainult meil avada.
Meie tihtipeale ongi loidus meedunudki kihvt. Kas mõni pomm täita libisema? Jah, see oli üks õngepüük, siis laupäev,
pühapäev tavaliselt ei pommitatasi.
Siis vanad mehed teadsid juba meie Pauliga usitasime õnge.
Siis Lassime humala pealt läbi ning ümber külla
ning ümber rumala ning sisaldas sügavast läbi ummikuga.
Läksime. Samas me teadsime pommitama, tulete ühe korraga
ület pommi pommitu lööma yhtegi erahirmu nahka.
Me võitsime mäe tänuga. Pauli isa oli pisikesi, so adekvaatseid madalast humala
pealt õnge tootvale angerjal.
Ühe korra ajal tulid paadi külje peale nii teispoole külje
tohutu veel angerja siis mäetallu tõmme sammaste vahel. Öeldaksegi saime minema aga siis juba seal üksikul suuri
kive vaespani kolksti suure kivi otsa. Mõni pomm võis lõhkemata ka jääda. Ja neid poemmane kindla peale, mis lõhkamattali Meie valgerannas ka vanematel lubas meid
ega suguse ümmargusi lekist asju puutuma
ega katsuma minna, olid miini taas veel välja. Ja siis oli üks tund aega, läksin natuke kaugemale humalast,
Timutaja uuendasin, Missuab, et õnge täitsa sisse,
nii. Üks tund aega oli umbes menetasid, läksime taha,
kus pommitamist nad vaatasid, et milleks.
Õnged saime.
Seda poleks kedagi.
Aga need lõhkemata, need õppepommid, ega nad lahinguvõimalus mitte.
Ame heitan, tulid Paduri päris ligidal ikka seal võiks. Kaks, 30 meetrit olid kõige rohkem, kolm,
neli tükk. Kui õppepomm pähe saab, ega siis elus ikka ei jää ka meelest. Jah, ta tegigi prae paguneks paraja veesamba Jäpuadi juures
kindlasti puruks.
Seal oleks Urmas, on, tehakse paati, trehvanud tulemusi,
seal päevasel sa oled õnnesärgis sündinud,
siis selle võrra läks õnneks ja siis saime minema.
Angerjad oli tohutu selle kordajast õhutav värkel.
Tegelikult seal pao veidi Peetri, kust mina tean,
käisid ju küll Aidus, nüüd lõhkemata põmmelgi esinemist
kapslis Shiptikusi välja, ma ei julge küll
Peetrigusteiraskisuval Boer näpuotsa puruks kapsliga,
mis kurat see oli pärast juba koli juures,
kui koolis käisin? Millal sa nüüd viimest laides käisid immot,
laidus ning sangetel ning. Mina pole peale selle rohkem käin, kui sinuga käisime kunagi,
mis aasta see olime peale selle?
Üldsegi, kuna käin. 2014 Physay meite filmist asja koos tegime 50 aastat alles
koolipoiss ning mina just oli keskkooli lõpetanud. Ja see aeg võiks küll jah, juba 10. Räägi kuulajatele kohe, kuidas siis laod praegalt välja Mägad. Noh, kõige rohkem muidugi sanges käidud juba 20 aastat taha
10-sse varblane või rohkem, meil siis juba sangelaid oli
nagu tuumarünnakud olid, kõik oli kõrbenud,
mõni üksik rõve lible oli aga puud, mis seal
tagateistkümnele otsesele.
Nagu öeldakse, Juku, Juku, põllud, need tibid kui nende
Corvelanide väljaheidetega või palava ilmaga kõik asjad,
silmad kipitavad värk, melu kliendi, seal siis oli alles ju 45,
kuus pesa, mis seal oli või siis need pesad kõiki läksime,
sellega pole neliviisist. Päeva läks mööda, olid kõik võist taha küll lähe kusagil kaugemal. Ja siis paarkümmend aastat tagasi olid mõned kümned paarid,
nüüd on tuhanded-tuhanded paarid ööd tuhanded
ja asja tegema peab anna nõu ametnikele ning teistele
kindlasti kõva, kas ikka peab salaja käima seal formonauta
peletamas või või on mõni muu mõte? Ega muud tihe, keda need aastaringi hävitamine
või laskasi pesitseda.
Selge, ammu selge, et no3 linnuliiki, vares sugusama
varjusniks hõbekajakas me oleme näinud mere pääl hõbe,
väekas sööbib kõik pisikesed pardipojad,
Nikosla pojad ju kõik.
Vareson Muha peal, Shakett ju Kozalüsaagongistena oma
poegadega mereerinud. Tapad ning söövad. Ei, me oleme paelu palju kordi Kihnu uudistes rääknetont taris,
saarevahid leida.
Mäletad ju küll, kuidas sange kolla seal korda pidasid,
kõik Eesti veelinnud pesitsesid ümber tema koju.
Kui teha sangevana koht taha, kohe kas võtaks vastu ka
või sul aastujuna, palju võiks seda aukaalu? Muidugi võib minna pelistasimis, haigus peaks kindlasti üks
eluruum võiks üldsegi ühtegi korv plaanis nende laide peal
tul kus pritsimis aegunud maikuu, siukene ju vajutanud
pärastril tuledega kindla peale võiks minna.
Laiutaks peaks uueks roheliseks saama taha,
kui nagu ennevanasti oli ennevanasti ju kihnlased käisid
kolhoosnik seal ju heina tegemas, heidet teine loomale nik talv,
do diregedega jäädud. Mina mäletan küll kuisel Neina niitmistalgud
ja mis nad olid? Ega linnud, Tomid põlemete, nemad tunduvad ju vaja,
et see inimene, kes seal nende hulkas elab netiga kaitseb. Muidugi lennust saavad aru, kes muidu kui palju rollinit.
Tegelikult võiks lubada seal mõne mõne võttagi küll see,
see kulub ju Kihnu kultuuri hulka, noh elupäevade juhatusse. Hoiame siis pöialt, et selles või mõned ametnikud ka kihnu
sulad ning inimeste jutu koha kuuluvad saigi meie tänaõhtune saade.
Uiad, kihnukeelsed uudised juba tuleva reede orgendika,
mõnusad ning lõbusad, lõbusad ka muidugi kõik siinik
sealpool merd.
