Ühel suvisel õhtupoolikul Ma läksin läbi metsa, vihma hakkas sadama. Ilm kiskus hämaraks. Ja äkki ma avastasin, et ma olen ühes õõvastavas kohas. Ühes nõos oli keset metsa. Ehitatud mingisugune lasketiir, seal oli üks stend,  mis oli. Haavleid täis võib-olla isegi mõni kuuliauk oli sees. Ja maas vedeles märklaud vaevalt märgatava mets  ja pildiga haavlitest läbi lastud paber. Kui ma seda lähemalt uurisin siis avastasin,  et see on trükitud nailon võrgu peale. Arvasin, et sellest on metsloomadele mingisugune oht. Käkerdasin selle kokku, et linnas see ära visata. Aga kui ma ateljees hakkasin, seda? Kotist välja kiskuma, siis see laotas ennast iseenesest laiali. Ja kui ma uurisin, siis mul tekkis vastupandamatu tung  maalida sinna peale oma pilt. See läks kogu aeg. Helgemaks ja helgemaks. Ja siis ma maalisin talle roosa kõrva, aga. Looma südant otsivat, märklauda ja haavliauku kubemes ma üle  ei maalinud.
