Tundidega. Vikerhommik läheb edasi, aga meie mõtleme tagasi kahe nädala
tagusele tormile.
See räsis peaaegu tervet Eestit, see puudutas väga paljusid perekondi,
nende igapäevaelu, murdunud puid, me näeme veel praegu
linnas ja maantee ääres ja katused, mis lendama kippusid,
ootavad parandamist ja kõik kahjud korvamist.
Miks me aga palusime täna stuudiosse Eesti kõige
tunnustatuma mereteadlase, Tarmo Soomere on põhjus,
et see torm oli mitmes mõttes eriline. Öeldakse, et tuul keerutas kuidagi rohkem,
kui me tavapäraselt oleme harjunud.
See põhjustas Soome lahel rekordkõrgeid laineid
ja seal oli veel mitu eripära.
Tere hommikust, Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.
Tere hommikust.
Mis oli selle tormi sõnum meile? Võib-olla kõige selgem sõnum oli, et me ei tohiks jääda
lootma selle peale, et ilm läheb järjest ilusamaks.
Ega ilm ei lähe ka järjest halvemaks.
Et kolleegide väga põhjalikud analüüsid Läänemere tornisuse
kohta ütlevad, et viimase 100 150 aasta jooksul ei ole torme
kuigivõrd rohkem saanud.
Tõsi küll, seal on teatavaid agasid, et mõnes kohas on
toorme rohkem saanud ja mõnes kohas on vähemaks jäänud. Mis praegu silma paistab, on see, et päris tugevate tormide,
noh me nimetame neid sügavateks tsükle, näiteks kui me
tahame nagu eriti tarkadena näida.
Nende arv on küll Läänemere regioonis viimase 60 aasta
jooksul veidi kasvanud.
Aga mis on toimunud, on nähtav hoopis laiemalt.
Et kui aastat 30 40 tagasi tormid tulid meile enamjagu lääne
poolt mõni üksikringiga mõnest teiselt poolt
ja siis olid kõige tugevamad tuuled meil ikka lääne
ja edelatuuled siis enam-vähem samal ajal,
kui Nõukogude liit kokku kukkus, hakkasid tormid liikuma
märksa kaugemale Barentsi merele. Märksa kaugemale põhja poole.
Tormide arv kogu regioonis ja enam-vähem samaks.
Anad hakkasid paiknema teistes kohtades.
Ja kui üks torm liigub meist üle uut trajektoori mööda,
siis meie tunneme seda tuule suunamuutusena. Ega see polegi niisama pisiasi.
Keskaegsed linnad on ehitatud nii, et nende tänavatele
tekiks valitsevate tuulte jaoks tuulekoridori.
Linnas pidi õdus olema, aga tuulisel ajal kui tuul puhub
teisest suunast, siis peab linnaehituse ümber vaatama,
sellest uuest suunast tuleva tule jaoks moodustuks koridori,
kus ta saab vilistada, julguda.
See torm tuli meile põhja poolt. Põhja poolt tulevaid torme ei ole palju.
Aga täpsem analüüs näitab, et kui nad tulevad põhja poolt,
kui mõni tõsisem torm tuleb põhja poolt siis on tuule kiirus
selles tormis tõenäoliselt suurem kui lääne poolt tulevas tornis.
Miks see nõnda on, on suhteliselt raske öelda.
Ega me ei ole ju tormide anatoomiat lõplikult lahti lõiganud
ja ega siis skalpelliga tormi puhul midagi midagi teha,
et me paneme üles mõõteseadmed, püüame aru saada,
kuidas ta liigub, kuidas tuul puhub. See on Eesti Eestit ümbritseva piirkonna kliima väga huvitav eripära.
Et enamik tugevaid tuuli puhub meil erialast v
või läänest.
Aga väike osa hästi tugevat tuul puhub põhjaloodest
ja põhjast.
Ja kui need puhuvad, siis need võivad olla märksa kangemad
kui edelatuuled ana.
Nii harvad Nad ei paista klassikalises analüüsis klassis
statistikas kuigivõrd välja. Nii et meie kandi kõige tugevam torm mis sündis juba kolme
poolest tagasi uus aasta, kingitusena Soomes aastal 2019 oli
põhja poolt tulev torm, kus tuule kiirus 10 minuti
keskmisena 32 ja pool meetrit sekundis kuulus 2005 aasta
jaanuaritormis ulatust, tuule kiirust napilt 29-ni,
et see oli nagu pisipojake alles.
Ja see torm puhus välja siis Botnia merel Läänemerekõrguselt
teise lainekõrguse 8,1 meetrit. Nii et selles mõttes on tulevik juba käes.
Tuleviku tugevaimad tuuled tulevad põhja poolt
ja me ei ole sellega harjunud. Jäin mõtlema selle üle, et keskkonnaagentuur hoiatas,
et merevee tõus kriitilise piirini võib tulla Haapsalus
ja siis Tallinnas Pirital.
Haapsalu pääses ju peaaegu et täiesti ilma igasuguse merevee
olulise tõusud. Või prognoosi täpsus sõltub väga oluliselt sellest,
kui hästi on tabatud tuule suund.
Tuule suunast sõltub see, kui kõrgele vesi tõuseb veel palju
rohkem tuule kiirusest.
Seal on eriti hästi näha Pärnu puhul kus tuulesuuna muutus
vaid paarkümmend kraadi vasakule või paremale sellest kõige
hullemast suunast.
Tekitab situatsiooni, kus üldse merevee tõusu. Ei saa öelda, et üldse ei pea kartma ka peaaegu ei pea kartma.
See, milline on tuule suund konkreetselt Haapsalus
või Pärnus või Tallinnas.
Sõltub ju sellest, mis teed pidi täpselt tsüklon tuleb,
mis kohaga see Haapsalu ümbrus tsüklast pihta saab,
tsükloni suur pöörlev ketas väga jämedalt öeldes ta muidugi
palju keerulisem siukese spiraalikujulise struktuuriga suur
pöörlev ketas ja etas Kristin Tatari golfiketas,
tabab natuke teise kohaga põrkab korvis teisele poole. Et merevesi järgib rohkem tuule suunda kui tuule kiirust
ja ju siis prognoos ei olnud selles mõttes päris täpne.
Tsüklon liikus lihtsalt mõnikümmend kilomeetrit vasakule
või paremale esialgselt planeeritud teest.
Muidugi. Ka see on üks suur raskus, et ega me ikka väga
täpselt atmosfääriprotsessi veel prognoosida ei suuda
ja selle kinni mitte meie teadmistes või arvutivõimsuses
vaid uskumatu küll, aga see on universumi struktuuri osa,
et mõnda asja me ei saagi teada. Kas siis, kui mul oleks perfektsed mudelid,
siis ikka torm läheb natuke sinnapoole, kuhu tema tahab,
et siin ei saa süüdistada prognoosi. Ei, ma ei süüdista prognoosijaid, ma lihtsalt mõtlen,
et seekord võib-olla pisut rohkem sai pihta see Narva-Jõesuu kant,
kas see muidu on niisuguste põhjatormidega kaitsetum,
kui ta oli tänavu? Narva-Jõesuu just avatud põhja ja põhja-loode poole kõige rohkem.
Muidugi ta on avatud ka läänest tulevatele tormidele,
aga lausa läänest ei puhu meil tormituul.
Kuigi sageli kipuvad rohkem edela poolt tulema,
siis on Narva-Jõesuu ja automaatselt kaitstud.
Narva jões on Randoni avad, et põhimõtteliselt põhja suunas.
Kui vaatame hästi pikalt tagasi minevikku näiteks Tallinna
Sadama ajalugu siis joonistub välja üks huvitav muster,
et keskeltläbi kord 150 aasta kohta on põhjatorm peksnud
Tallinna sadamat täiesti põhjalikult segamini. See mure lõppes siis, kui ehitati kivist
ja betoonist sadam.
Nüüd ei suuda ükski torm selle enam arvestatavat kahju teha
kauges minevikus, kord nii-öelda 150 aasta kohta,
väga jämedalt olid Tallinna sadamas väga suured kahjustused.
Narva-Jõesuurand on avatud umbes samas suunas kui Tallinna sadam.
Mis Tonyuvas toimus seal kauges minevikus,
ma ei tea küll, aga me teame, et aastat 50 tagasi täpsed
aastaarvud on muidugi meelest ära läinud. Kadus Narva-Jõesuust ühe tormiga tohutu hulk liiva.
Ja see oli jälle üks seda tüüpi torm, mis tuleb meile
suhteliselt harva.
Aga mis on siis väga tugev?
Ja kui me mõtleme randade peale, meie rannad on harjunud
sellise tavalise igapäevase lainetusega,
mis kannab liiva edasi-tagasi.
Ja meie rannad on selles mõttes hellad ja haprad. Et kui tuleb torm, mis puhub valelt poolt,
siis see torm võib kahjustada randa loetud tundidega.
See on asi, mille me õppisime kiirlaeva lainete analüüsist
Aegna saarel.
Et kümmekonna laeva lained suudavad ära viia poole meetri
paksuse settekihi sees ette all ma ei mõtle mitte peet
liivane Narva-Jõesuus, vaid rusikasuuruste kamakateni.
Kui tuleb torm ebatavalisest suunast siis kujuneb rand ümber,
mitte nädalate või kuudega. Räägime ka nendest mõõtmise ajaloo kõige kõrgematest
lainetest Soome lahel.
Mida siis tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi laine
poiss on oktoobris meil nüüd mõõtnud.
Kas see tähendab ka seda, et kui üldiselt sisemereks
peetavad Läänemerd niisugune torm tohutute kõrgete lainetega tabab,
et siis ta annab ka rohkem hapnikku merre,
et, et ta nagu õhustab, õhutab Läänemerele? Jah, see on hea mõte, ainult tormi mõju puudutab ülemist,
kümmekond meetrit veesambast ja sügavamale.
Lainete mõju vee segunemise mõttes arvestataval määral ei jõua.
Küll aga ajab torm käima väga tugevad hoovused
ja need teevad omaette töö.
Tuule kiirus selles tormis ei olnud erakordselt suur,
see ulatus Soome lahel jämedalt 20 meetrini sekundis.
Kui me mõtleme, et aastal 2001 oli ta 23 meetrit sekundis
ja aastal 2005 puhus tuul sellisest suunast,
mis Soome lahel väga kõrged lained ei tekitanud siis julgeme arvata,
et seekordne tuul pidi olema teistsugune. Et laineid ei tekita või mitte ainult tuule kiirus.
Tegelikult tekkivat tuul, nagu patsutab veepinda alguse nagu
kassi käpad käivad, veepinna peal hakkavad väiksed ainult liikuma.
Mida rohkem laine tekib, see tugevam tuul,
patsutab need tuule, lükka laenatud tulp patsutab veepinda.
Ja sealt tuleb välja üks huvitav detail,
et kui tuul on hästi ühtlane, nii et kohe puhanguid üldse ei ole.
Siis jäävad lained päris madalaks isegi väga suure tuule
kiiruse korral. Ja kui tuul juhtub kõvasti keerutama, oleme puhanguline
ja niimoodi peksma vastu nägu, siis kasvavad lained palju kiiremini.
Et selle kohta on hästi hea näide Aadria meri kus on kaks
valitsevat tugevat tuulte suunda.
Üks tuul on ääretult ühtlane, tuul on 25 30 meetrit sekundis,
merel on lained.
Maitseme olematud, aga, aga ei ole midagi ohtlikku.
Teine tuul on väga puhanguline, tuult pole,
Olladega meri mässab. Sama efekti on täheldatud ka Botnia lahel.
Head kolleegid Soomest külma kahma kolleegidega vaatasid just,
et sõltuvalt sellest, kust poolt tuleb tuul merele võib olla
kas hästi ühtlane, hästi puhanguline.
Nii et laine kasvamise kiirus sõltus väga sellest üle,
milliste kohtade tuul tuli merele, kas ta tuli merele üle,
seljad ranniku, Turydavile Arhipelaagi.
Et selle tuulekiiruse juures nii kõrgetele aineteni jõuda,
kui mälu ei peta, viis meetrit ja 68 sentimeetrit? See on erakordne, kuni aastani 2001 olid mereteadlased,
eriti laine Diaalset Soome lahe ümbrust kindlalt veendunud.
Laine kõrgus nimetatud olulise lainekõrguse mõttes,
see on kahe kolmandiku kõrgeimatele, ainete keskmine kõrgus
on see, mida inimene näeb, kui ta vaatab merele.
Ja see ta võiks kunagi ületada nelja meetrit.
Noh, vanajumal ei teadnud seda teadlaste arvamuste puhus
välja aastal 2001 5,2 meetrit.
