Tartu Kunstimaja suures saalis on avatud Jaan Luige
isikunäitus sirutavate figuuride aed ja teisi metamorfoosi vorme.
Näituse kuraatorid on Johannes Luik ja Laura tee jääger.
Stuudios on külas kunstnik Jaan Luik ja tema kuraatorist
poeg Johannes Luik.
Tervist. Jaan Luik, ma pöördun kõigepealt teie poole,
see on ülevaatenäitus ja tähistati sellega oma
seitsmekümnendat sünnipäeva.
Kuidas juhtus see, et te jõudsite üldse skulptor yks,
milline oli teie teekond, kuidas te avastasite selle teema
enda jaoks? No vot ma selle üle olen mõelnud nüüd ja siin on üks lihtne
põhjus selles kõiges on süüdi lepatriinu,
võib nii öelda, et ma olin vist, no ma ei tea,
kas seitsme aastane või niimoodi juhtusin tegema
plastiliinist lepatriinu ja ema nägi ja oligi kõik,
võttis kraes kinni ja viis pioneeride paleesse,
kalureid oli stuudiosse, poleks ma seda lepatriinud teinud,
siis oleks normaalne inimene saanud korraliku ameti valinud
ja aga nüüd kahjuks jah, läks niimoodi. Proovisin küll nüüd pojaga niimoodi, et ei mingeid lepatriinu,
Sid et ehk tema valib mingi parem ameti,
et ikka lootsin, et äkki hakkab arhitektiks
või midagi nii, aga aga läks niimoodi kuidagi,
et EKA skulptuuri osakond.
Nii et kahjuks läks samamoodi.
Kas noorem poeg on õige ameti valinud, aga meil ei ole enam
midagi teha, et ega ta kerge pole? Skulptori amet on raske, aga eks ma ikkagi alguses
proovisingi arhitekt proovis, jah, ta õppis arhitektuuri. Aga ei toonud välja ikkagi lõpuks kuidagi sujuvalt läksin
skulptuuri installatsiooni peale, skulptuuri peale
ja nii edasi. Aga tegelikult jah, tõesti, mõlemad ju tegelevad ruumi. Jaajaa, nii et arhitektuur on puhtalt ikkagi skulptuur,
kui nii võib mõelda, et ega seal vahet ei ole. Nojah, eks mingid asjad on, et võib-olla mingi
funktsionaalsus on see võib-olla kõige suurem erinevus,
et see oli ka võib-olla asi, mis mind hakkas mingi hetk seal
arhitektuuri juures häirima ajalised, kõikjal hästi funktsionaalne,
mitte nüüd küll alati muidugi on ka hästi palju hästi
ja nii edasi, aga jah, ruumid õnnest funktsionaalsed. Ja skulptor tegelikult vist saab ise rohkem selle
lõpptulemusega tegeleda, et ma saan aru,
et arhitekt peab andma asjad üle seal ehitajatele,
projektijuhtidele. Tõsi, jah, tellija on jumal ja, aga samas ega,
ega skulptuuris on ka tihti ka, et keegi tellib Sult,
et siis ja, või on väga raske ümber veenda,
et, et see on ikka nagu kitš või et see on jama,
et tihti on niimoodi, et pead nagu kuidagi aitama inimest
nagu aru saada, et võib-olla nii hea nagu õige.
Mina ei ole kunagi nii väga proovinud vahele segada,
aga ikkagi proovid nagu suunata või kuidagi nii. Ja tõesti, see jutt ise viis väga huvitavale teemale,
et kui palju on kunstnik oma loomingus vaba
ja kui palju see tellija on jumal, et milline teie niisugune
elukogemus sel teemal on. Õnneks mul pole palju tellitud, nii et ma olen kogu aeg vaba allun,
ainult et raha pole selle tõttu.
Et olen ikka teinud tavaliselt seda, mis ma olen tahtnud. Aga samas siis ikkagi elamiseks olete saanud õpetada,
mõjutada noori? Jah, vaat siin ongi nii, et õnneks minul läks nii,
et siis kui mina pesin, siis olid Erki, siis üks aasta oli
seal ka pedagoogikat juures, siis tuligi diplomi peale skulptor,
pedagoog ja siis ma olin nii nagu pettunud
või kuidagi nii, et mis skulptor pedagooge,
eks, aga see tulevikus väga palju aidanud.
Teised kunstnikud, kes näiteks magus Žiguli,
mõtlesin palju hiljem Soomes pikalt Soome kõrgemas kunstikoolis. Et minul oli sellest ühest aastast kasu,
seda ei olnud palju, seda pedagoogikat, aga teised pidid
käima selle tõttu jälle suurtel pikkadel kursustel.
Ülikoolis minul polnud vaja, mul oli paber olemas.
Nii et eks toitnud on tegelikult õpetamine.
Jah, kui nii võib öelda. Milline on teie kui kunstniku selline usutunnistus,
mis on kõige olulisem teie jaoks kunstnikuna,
mille poole püüelda? Oi, see on nii raske küsimus, mina olen niimoodi nagu
mõtisklenud ise, et, et võib-olla kunstnikud,
filosoofid on need, kes kuidas öelda, et need on nagu
inimkonna nahku või need, kes tunnetavad,
pavad ümbritsevat filosoofid võib-olla siis ühe
ajupoolkeraga ja kunstnikud siis teise ajupoolkeraga kumbagi
ei saa nagu ära jätta.
Et need peavad olema inimkonnal. Ajalugu on näidanud, et ei saa, ilma kunstita,
ei saa ilma filosoofid. Et justkui kunstnik on, keegi küsib küsimusi ilma küsimata
või küsib võib-olla küsimusi, mida veel ei osata küsida. No ja kunstnik nagu tunnetab ümbritsevat maailma
ja siis ju ta käib ka siis niimoodi ringi täna,
et, et see on naljakas, mõni kuidagi räägib sellest,
kuidas kunst areneb, et kunst ei saa ju areneda,
et kunst saab liikuda lihtsalt ringispiraali pidi
või kuidagi nii, aga areneda ta ei saa, mingi tehniline
vidin saab areneda ka kunst on ikkagi lihtsalt ümbritseva
tajumine tunnetamine ja ongi kõik. Kiviaja need Willendorfi veenus, et on sama väärtuslikud kui
ütleme siis Kreeka need marmorskulptuurid,
et ei ole ju vahet, et ei saa ju öelda, nüüd nüüd see
marmorskulptuur oleks arenenud, et on arenenum,
ei ole, lihtsalt sel ajal tunnetati seda Ilu sellisena
ja ja siis hiljem teistmoodi.
Nii et kunst ei saa areneda, et kunst lihtsalt liigub
spiraali pidi. Minu arvates. Mis teid on inspireerinud? Eks mind ma tea, olin vist 10 aastane, avastasin endale
jooga ja sealt läks edasi kogu aeg selline kiskus nagu ida
suunas ja ma ei saanud sinna midagi teha
ja sellega koos tulid ka erinevad märgid,
nii et ma olen palju ehk uurinud sellist märgindust
ja sümbolit, Märt et.
Ja tahes-tahtmata need on siis jõudnud ka minu töödesse võib
tinglikult nii-öelda alustasin figuraal skulptuuriga
ja seda jätkasin kogu aeg, ma olen nagu õpetanud ka terve
omaõpet aja olen aktifiguur õpetanud, see on mul nagu
põhiline olnud, aga olen ka joonistamist
ja muud kompad. Ja figuur ei ole kuskile läinud, aga aga ikkagi alati on
mind huvitanud märgid ja sümbolid, niiet olen näinud nagu uurinud.
Ja sellest ka abstraktsed asjad. Kui ma käisin seda näitust vaatamas, mis Tartu kunstimajas
on avatud, siis mina kogesin, et kuidagi neid töid kõiki
ühendas see, et nad olid ühtaegu dünaamilised
ja tasakaalus ja ma veel tükk aega mõtlesin,
et kuidas ma seda sõnastan, selle nagu need mõlemad
printsiibid olemas, niisugune voolamine.
Ja samas mingi selgus selles kompositsioonis. Natukene, ja ma pean ütlema, et ma olen tavaliselt ise
kujundanud kõiki näitusi ja eks mul on tekkinud teatud rutiin,
et jälle postamendid saali ja tööd parlamentide peale
ja nii edasi ja nüüd ma just teadlikult mõtlesin,
et oleks hea võtta kuraatorid ja nii siis tekkis,
et kuna noh, poeg väga palju tegeleb just selliste asjadega,
siis nagu poeg ja siis tema elukaaslane ja nii et see näitus
ka nüüd võib-olla kui ma niimoodi vaatasin,
ehk mina oleks pannud nendest töödest ühe kolmandiku ainult välja,
et see on nüüd nende valik. Et võib-olla sellest ka niisugune üldmulje. Kuigi vaatajana tundus, et neid oli just parasjagu hõredalt,
et nad oma nagu suhtlesid, aga need ei olnud küll üksteise otsa. Ja see on, see on eriti noore kunstniku probleem on see.
Ma mäletan ka kunagi Tallinnas Vabaduse platsil,
siis tal olid enne nimetustest oli üks näitus
ja siis külma tahtsin kõik ikka välja panna
ja siis olid ainult seal käigurajad ja siis mõni kolleeg ütles,
et kuule, et liiga tihedalt, aga mina mõtlesin,
ei ole. Aga nüüd aastate jooksul ikkagi sain aru,
et pigem vähem. Et siis iga töö hakkab nagu rohkem tööle,
pigem vähem kui rohkem. Pöördun nüüd Johannese poole.
Kuidas teie ise oma isa tegemisi olete kogenud ka lapsena
ja võib-olla ka siis hiljem. Ma olen selle peale eriti palju viimasel ajal mõelnud just
see näitust kokku pannes, et kuna ma mõnes mõttes ei saagi
eraldada kõiki neid asju ära, et isegi samal ajal,
kui me näitame üles panime, võtsime viieks päevaks korteri
Karlovas ja siis me kunagi väiksena elasin tal Karlovas,
siis kogu aeg need kõik asjad on kuidagi olid nii seatud,
et ei saagi vaadata.
Ta on hästi ja siis selle tõttu mul oli hea meel,
et meil oli ka Laura kaasatud, kes vaatas seda veel rohkem
värske pilguga nendest töödest, mis me need valisime,
et ma arvan väga suure valikutega tegelikult. Laura, mul oligi raske vaadata just neid vanemaid töid,
no et see, need kõik pronksskulptuuri, mis on neile küljesaalides.
Neid ma mäletan väga hästi, kui ma väiksena üles kasvõi see,
võib-olla ma räägin ühe loo ka kui võim,
et eks see on natuke selline naljakas, aga pronksivalu
toimub siis sellistes etappides.
Et ma mäletan lapsena nähes suvel seda, kuidas siis isa
modelleeris siis tegid kipsvormid siis emaga koos tegid
pronksivalu ära, aga et siis noh, ei ole skulptuur valmis,
siis peab selle skulptuuri pelgas lõikama tema mingisuguse noh,
isa puhul siis näiteks nende kivide peale. Aga siis see pronksivärvus, mis seal on,
et see paatina, see ju tekib tegelikult aja jooksul,
aga ei, see on erinevaid võtteid, kuidas seda saab
kiirendada ja siis lapsena väiksena oli,
siis jätkame suvilas olime ja isa oli pronksi veel ära teeninud,
Snet skulptuurid, esimese asjana ennem kui üldse need
lõikama hakata ja korrigeerima hakata, lendasid siis muru
sisse ja siis, kui mina tahtsin väiksena minna WC-sse,
siis isa ütles, et ära mine WC'sse, mine pissi nende
skulptuuride peale. Et siis sai seda paati, Nat, kiirendada sellel tekkimist
ja siis vihm muidugi puhus maha ja nii edasi
ja no muidugi, eks ta tegelikult ju ka lisasid muid asju,
et seal on erinevad need kemikaalid, mille peab lisama.
Aga et see on selline asi, mida võib-olla väiksena nagu vaatasid,
et ongi normaalne selline asi või et jah,
mingid teised lood, et kuidas väiksena seal Tartus siin
kivimajaks hüüti seda puitmaja vist jah,
et kui sellise kiviosakond, et siis seal noh,
kui isa tegi tööd, siis mina mängisin seal umbes nende
lõhutud suurte graniitplokkide peal ja nüüd jälle ei mõelnud
selle peale, kas hiljem olen mõelnud, et noh,
et huvitav, et noh, kuidagi kohe tean seda kivi,
et kui teda nagu lõhutud, ma näen neid nüüd puurimisauke
ja et mis see on ja just et see on nagu meeldiv Tegelikult mõnes mõttes ja kui mina alustasin seitsme aastaselt,
siis Juku alustas sündimisest peale, noh,
niimoodi oli kunsti sees selline väike veel märkused vahel,
kes sul sõpru külas ja siis no eks mul siis oli seal vahel
kuskil mõni aktifiguur või midagi, siis need hakkasid
niimoodi itsitama ja niimoodi näitasid sõrmega Jukule tundus
täiesti normaalne, mängi akti figuurid tekitanud medagedel. Aga see kivimaja kas oli praegusel Kuperjanovi tänavani? Seda maja enam ei ole, see on ajalooline majandust
tegelikult seal oli vist mingi linnamaise,
see oli nende tallitöötajate maja, see oli hästi ajalooline maja,
seal oli uhke kelder all ja ja seal on ju põlvkondade kaupa,
kui noh niimoodi kunstiajaloost vaadata,
siis väga paljud inimesed on seal ju, kui võtta juba
tähendab instituut, kui veel oli Tartus,
siis sellest ajast kõik need vanema põlve skulptorid on seal
töötanud Nendes ruumides, et lõpuks, kui oli see kogunemine,
siis tuli ka veel, näiteks Jaan Vares elas veel,
kes oli pikalt ERKI rektor ja teisi seal tulid
ja siis vaatasid need ruumi ja meenutasid,
mis nad on kõik teinud ja siis üleval korrusel olid ühiselamu,
oli nii, et minagi olen seal elanud mingi aeg
ja väga paljud. Nii et mõnes mõttes jube kahju, et see maja,
et tal selline saatus oli. Räägime veel natukene sellest väljapanekust
ja pealkiri kuidas see sündis, sirutavate figuuride aed
ja teisi metamorfoosi vorme. Eks see pealkirja panemine on alati raske
ja just sellist pealkirja leida, mis kuidagi võtaks kokku
kõik need valikud ja eriti kui need valikud oli väga raske teha,
ega nüüd, eriti kui need valikud peaksid kuidagi võtma kokku
inimese 50 aasta töö.
Et seda on üleüldiselt väga raske teha, et mis me siis tegime,
oli SK-s kuraatoriga ja ka teiste inimestega arutasime,
et me istusime maha, aga näiteks mu isad,
ennistuse tudengid ega kolleegidega mõne kaasaegse kunstnikuga,
kes lihtsalt andis nõu ja siis me avastasime,
et, et üks nagu selline võib-olla narrati
või üks mingi liin, mis mu isa loomingus on olnud,
nagu ta rääkis ühtse figuraal tuur. Et kuidas need figuurid võib-olla juba kaheksakümnendatel
hakkasid niimoodi välja venima juba natukene meenutama
mingisuguseid sümboleid või märke.
Kui me hakkasime vaatama teiselt poolt nagu tagasi nende
sümbolite poolt, siis avastasime need sümbolid ka justkui
nagu proovivad muunduda tagasi nendeks originaalpilt,
juhtideks või originaalvormideks, kust nendel sümbolit võib
veel tähendus on tulnud, kui saadab alati näitena seda tao
märki või sümbolit või seda kulgemist hieroglüüfi,
et see nagu meenutab natuke siukest laeva,
mis kulgeb kuskil mere peal, et siis me otsisimegi selliseid,
võib-olla sellist vaheala, et kus siis selline figuur on
siis sirutanud ennast välja proovides muutuda mingisuguseks
märgistajaks siis samamoodi, kuidas sümbol võib-olla siis
muundub tagasi millegiks, mis ta võiks kunagi olla. Ja siis sellest ka see metamorfoos, et me lihtsalt sõna
metamorfoos ja tahtnud panna, ma mõtlesin,
et äkki see on väga selline Kavkalik?
Jah, et see lihtsalt see pealkiri tundus rohkem sellisem,
poetilisem, palju ilusam. Ja sellega mul tuleb meelde, et seal oli üks vihje budismile
ühes pealkirjas. Ma arvan, et tegelikult sellele päris palju mingeid viiteid
budismile või siis finaatsembodismile või taoismile,
et me isegi natukene kartsime seda tegelikult kujunduse
mõttes ka kuna me kasutasime sellised looduslikke
naturaalseid materjale, mis ka toetaksid seda,
neid teoseid, liiv oli sinna pandud ja nii edasi,
et noh, see ka võib hakata minema natuke selliseks nagu
aianduse selline aed või midagi ja noh, et kuna raamat on
nüüd ka varsti välja tulemas ja siis seal isaga rääkides
intervjuud pidades teiste kirjutajate poolt tekstidest tuli
alati tagasi selline just Kressis Tauistliku mõtlemine,
aga ka just aiandus selle eest. Ja väga mitu korda ja siis seal ajaid kujunduses me ka,
et kuna tegelikult kui sinna ruumi minna sisse,
siis ta on suhteliselt sümmeetriline.
Aga me natuke lõhkusime teada, et see muutuks liiga selliseks.
Jah, esimene, võib-olla seal on hästi palju ringi liikumist. Eks mul on ka kristlikke märke, nii et mitte ainult,
aga nojah, kuidagi see ida on huvitav küll,
aga kristluses ka palju selliseid põnevaid märke,
mida saab vaadata, käsitleda.
Mõnes mõttes on nüüd nagu huvitav, et minu endised õpilased
on nüüd olnud poja õpetajad osa ja siis tulevad mingid jutud,
on Jukule ja räägib, mida mina nagu ei mäleta.
Nii tekivad mingid siuksed, natukene mingid muinasjutud. Tooge mõni näide mõnest muinasjutust, mis on ringiga jõudnud tagasi. Võib-olla kõige ilusam oleks, kuna me just rääkisime sellest
kivimajast siis skulptorikaaslane kunstnik Taavi Talve
rääkis sellest, kuidas mu isa oli neile andnud vist äkki
anatoomiat või oligi poolfiguuri või siis,
kui nad modelleerisid, siis vahepeal isa,
kes seal tagaruumis enda ruumis ja siis tal oli kivi
ja kui nad tulid sinna koolis, nad nägid seda kivi ära läksid,
kivid on täpselt samasugune, ehk siis selle kiviga töötamine
olid hästi aeglane ja siis need vahepeal kuulsid,
et isa oleks sinna kõrval ruumi siis kes on üks toks,
siis oli vaikus siis, kes järgmine taks,
et neile kuidagi noh, nagu noorte elu täis tudengitele
tundus imelik, et kuidas sa võtad nii kaua aega kivi raiumiseks,
et ruttu pidi ikkagi töö valmis tegema ja siis on kõik,
aga et võib-olla see on ka selline nagu jutustus,
aga mis võib-olla siis toob esile sellist Tauistliku viisi läheneda. Minul ei olnud tähtis, et ta kiiresti valmis saab.
Mul tuleb meelde, mis Art Allmägi rääkis,
et kui tema õppis, et ma olin öelnud, et alati õpetaja õpib
õpilastelt ja siis ta väitis, et noh, siis ei saa nagu aru
sellest ja siis nüüd tagantjärgi ütleb, et jah,
see on nii, et alati õpetaja õpib õpilastelt aiandusest veel
nii palju, et mul tuleb meelde, et panevate õpilastele rääkinud,
et ma ei tahtnud kunagi olla õpetaja, ma mäletan osa õpetajaid,
siis ütlesite, et tee nii nagu mina ja siis on hästi. Et mina pigem proovisin olla nagu aednikuna,
kes jalutab aias ja vaatab, kuidas taimed kasvavad.
Kirsipuult ei saa nõuda ju õuna või midagi,
et sa vaatad, kuidas nad kasvavad, siis lõikad ära need oksad,
mis nagu võib-olla ei sobi ja annad väetist ja,
ja siis niimoodi aitad neil ennast leida nagu areneda,
et ma arvan, et nii oleks õige pedagoogiliselt. See aeglus seal seal vist tuleb ka kasuks,
sest mina alguses sisse karates niimoodi pealiskaudsest elust,
siis ma alguses ei saanud üldse aru, et seal seina peal on
valge valgepealne tekstid, siis ma mõtlesin,
et kuidas näitus täitsa ilma tekstid, et
ja siis alles kuskil seal tagapool taipasin ära,
et ahaa ja siis hakkasin nagu lähemalt vaatama neid. See on Juku, sinu idee või seal on üks huvitav asi on see,
et see ruum on hästi pikalt olnud, tegelikult ele hall,
nii küljesaalid, külglasse keskmine saal,
aga nüüd viimane äkki aasta umbes on keskmine saal värvitud valgeks,
aga küljesaalid on ikkagi helehallid.
Aga seda ei taju, kuna see erinevus ja ta nagu seal täpselt
seina äärest lõikab ära.
Nii kui sa lähed sinna küljesaalis, tunduvad natukene tumedamad. Aga kui sa vaatad seda ülemist äärt seal,
siis sa näed, et tegelikult on seal selline valge parte
ja me tahtsime seda kuidagi nagu ära kasutada natukene.
Ehk siis Me panimegi küljesaalidesse selle valge teksti
hallile seinale, helehallile seinale.
Suures saalis oli siis plaan sedasama halli kasutada Nende
tekstide all sellise väikse nagu laiguna,
sellepärast et ka suures saalis need postamentide pealsed on
tegelikult värvitud helehalliga mis nagu toovad paremini
välja selle valge kipsi. Aga kui sa vaatad seda, need tunduvad ka valged,
aga kui me selle halli panime seina peale,
siis ta oli hästi-hästi tume, mis, mis tegime,
et me käisime, ostsime sedasama toonilised heledama,
heledama tooni, et seal on tegelikult isegi veel kolmas hall mängus.
Sinivalged tekstid seal peal. Ja siis üks asi, mida tasub tähele panna,
tõesti, et seal on see küljesaal ka minul jäi see nägemata,
taipasin seda alles siis, kui ma seda näituselt kaasa võetud
brošüüri natuke aega tagasi sirvisin, siis ma vaatasin,
et oi, et siin millegipärast mingid plaanid.
Mõtlesin, et oi, seal ma küll ei käinud,
et ma nägin küll silti ateljee, aga mulle tundus,
et oi, et ma julgesin ateljeesse ostetud. Kindlasti soovitan uuesti minna ja vaadata,
sest et see, ma arvan, et ateljee on hea näide jälle sellest,
kuidas inimene on seal töötanud seal vist umbes 40 aastat
meile palju seal päris kaua 80.-te sain ja et isa oli vist
kõige noorem noorem, kui ta selle sai.
Ja nüüd on kõige vanem. Aga see ongi siis päris õige ateljee Kunstnike Majas. Just aga siis me oleme teinud sellise väikse nagu rikki seal
või et sinna sisse siis pääseb ainult nagu ühe sinna aitäh
Me oleme teinud sellise noh, piirde ja siis oleme,
eks planeerinud siis isatöid Tartu kunstimuuseumist.
Ehk siis võtsime need tööd sealt muuseumist
ja proovisime tuua tagasi nende, võib-olla sellise originaal. Nagu koju lood koju just ja no taga on siis taustaks kogu
see minu ateljee, et kõik on alati imestanud,
et kuidas sul nii palju mahub, aga noh, kus sa neid ikka
paned ja nii nad siis kogunevad sinna väga enam ei mahu ka.
Ainult käigurajal.
Eks ta nii ole, jah. Aga kas seal on siis aeg-ajalt kuulda ka seda üksikut,
Doc? Ei, ma seal ei ole raiunud eriti.
Noh, kivi on ikka parem raiuda väljas, ega siis ka olin,
oli siis sealt hädaga, see kivi oli seal toas sellepärast et
ma seal kõrval siis õpetasin, et aega nagu ära kasutada,
et parem on kivi raiuda ikka nagu väljas.
Kuskil katusel. Jah, ja no ma arvan praegu siia aianduse juurde tagasi tulla,
siis mulle tundub, et kuna sa oled praegu nii palju
huvitatud just aiandusest ja võib-olla isegi ei ole
huvitatud aiandusest lihtsalt see on ka selline asi,
mis on su ümber pidevalt kodus aed ja praegu väga meeldib
pookida isale näiteks poegib kõike kõige kylge
ja vaatab, kas hakkab kasvama, ei hakka ja mina pean siis
sellest kuulma igapäevaselt, mis on ka huvitav,
et ma arvan, et ka seda, kui sa ise võib-olla seda ei arva,
siis minu arust see on ka väga selline skulptor lik võtta
ja ma arvan, et see on ka täiesti osa sinu praktikast. Se aiandus. Samas muidugi sealt tuleb edasi, siis ütleme bonsai,
et omal ajal noh, nagu meeldisid bonseid,
aga nüüd ma jälle vaatan, et palun, sai on ka mõnes mõttes
nagu vaadatakse, et ilus, aga samas ta on ju ka vägivald,
mis on mingil taime kallal kasutatud.
Tegelikult taim ei ole saanud siis loomulikult kasvada,
vaid teda siis väänatakse teatud ilu kaanenute järgi,
et ega see ei ole ka vist täitsa õige. Mina proovin pigem taimi kasvatada, nii nagu nad kasvavad
ja ka siis nojah, need pookeid jah, seda küll.
Et näiteks õunapuu peale pirni olen pookinud
või siis musta aroonia peal kasvab mul ka pirn,
näiteks. Jäi kasvama.
Ja viirpuu peal ka kasvab pirn. Milja ennast ei ole, veel ei hakka kaks.
Kui on võimalust, kõik, minge vaatama Tartu kunstimajas
näitus on avatud siis kaheksanda oktoobrini.
Ja nüüd 30. septembril, siis toimub seal raamatu esitlus,
ütlus, mille me oleme kokku pannud isa praktikast,
suuremas osas töid, mis on näitusel väljas,
on ka seal raamatus ja siis meil seal tekstid,
erinevad inimesed, ands kirjutanud tekste,
mis on siis vaadanud Jaani praktikat erinevate külgede alt. Toimub kunstnikuvestlusraamatu esitlusel ka ahsoo Aitäh stuudiosse tulemast, Jaan Luik ja Johannes Luik.
Meil oli teemaks Jaan Luige isikunäitus sirutavate figuuride
aed ja teisi metamorfoosi vorme, mis on praegu avatud Tartu
Kunstimaja suures saalis ja veel lisaks ateljees.
