Ma olen Eesti kõige suuremas pealmaa kaevanduses Narva karjääris,  millest osa läheb peagi sulgemisele ja siia tekib terve hulk  uusi veekogusid. Tänases saates vaatame, kas ja kuidas on võimalik inimese  poolt korralikult segi pööratud tehismaastikke taas  looduslikumaks muuta, mis juhtub kaevandamisel  ja pärast kaevandamist siinse veega ja milline on nende  alade tulevik. Satelliidipildilt hästi nähtav Eesti põlevkivitööstuse  pärand laiub kokku 16330 hektaril mis on pindalalt suurem  kui terve Tallinna linn. Karjääriala koosneb aegade jooksul liidetud Viivikonna,  Sirgala ja Narva karjääridest. Nüüd lõpetatakse kaevandamistegevus läänepoolsest Viivikonna osas. Kalmer, mis töö meie taustal praegu käib? Siin töötab suur paljandusekskavaator kopamaht 15  kuupmeetrit ja tõstab ära põlevkivi pealt  selle paksu katendi. Siin kohapeal on põlevkivi üle 20 meetri sügavuses. See tootsa põlevkivikihindi enda paksus on kuskil kolm  meetrit ja sellest kolmest meetriist on veel 40 protsenti lubjakivi. Nii et nii palju me siis saame siit seda põlevkivi kätte. Kas see süsteem on siin kuidagi kindel, kuhu ta  selle katendi tõstab, mis siin nagu tulevikus olema hakkab? Jah, see on niimoodi läbimõeldud, et need kopad,  traglainid, nagu siin karjääris seda öeldakse,  tõstavad selle väljatöötatud alasse endale selja taha. See tähendab seda, et kaevandamine ja korrastamine käivad  siin käsikäes. Ja hiljem sellele alale, kus ta on need materjali ära tõstnud. Tulevalised, kas väiksemad ekskavaatorid? Buldooserid siluvad selle maa parajasti e kallakusega,  nii nagu meil korrastamise projektis on ette nähtud. Ja sõltuvalt siis korrastamise suunast istutatakse peale,  kas siis mets antakse talle mõni teine ilme. Enamus Narva karjääri korrastatavat ala läheb täna kaitseväe kasutusse. Kehtiv seadus ja mäetööstuse hea tava näevad ette,  et kaevandajal tuleb tööd lõpetada maa korrastamisega. See tähendab, et kaevandatud alale tuleb kas istutada mets,  kujundada see veekoguks või muuks väärtuslikuks. Maastikuks ja ala ei tohi olla ohtlik seal liikuvatele  inimestele või loomadele. Meie all tuksub vana pumbajaam ja vee pumpamine on ju  töötavas karjääris väga oluline asi? Jah, et põlevkivi kaevandada, tuleb tööala kuiv hoida. Ja seda vett tuleb küllaltki palju välja pumbata. Narva karjäär pumpab aastas välja keskmiselt 65 miljonit kuupmeetrit. See, kus me praegu oleme siin Viivikonna ala,  siin on ligi 20 miljonit kuupmeetrit. Ja nüüd, kus see ala läheb sulgemisele, korrastamistööd on tehtud,  tuleb see vana siit demonteerida ja selle asemele ehitada. Uus pumpla pumpla ehitus on juba töös. Ja seda selleks, et hoida siin veetaset umbes 30 meetrit. Lapskõrgus. Sellepärast et lõuna pool jääb see Sirgala karjäär veel tööle. Kui pumpamine ära lõpetab. Tatakse siis põhjavesi sademevesi täidab kõik need tranžeed  ehk väljaveoteed. Ja siia kujunebki päris suur selline kanalitega vee,  järvi tu või nii kui ta, kui tohib nii öelda. Ja. Indrek me seisame tõelisel kuumaastikul,  kaevandajad on siit üle käinud ja see antakse tagasi  loodusele tulevikus, et milline see võiks unistustes välja näha. See koht. No unistustes on see tulevikus niimoodi,  et seal on näha laugendatud nõlm liivast,  eks ole, et tekib nagu lausa rannaosa ja tegelikult me  seisame umbes sellises kohas, kus meie kohale tekib mingi  kahemeetrine veekiht, eks ole, et me oleme sellises madala Veekogu servas, mis läheb siis järsku sügavaks,  eks ole, ja no see madal osa on tegelikult  siis kõigile taimestikule ja elusloodusele väga hea. Nendes veekogudes on iseloomulik see, et neil on alguses  väga vähe biogeene, eks ole, sellepärast on ju hästi ilus  sinine on ja läbi paistab. Aga noh, aja jooksul seal on ka näha, mingisugused väiksed  taimekesed juba on tekkinud, et aga see võib võtta ikka minu  arvates mingi 20 aastat aega, enne kui see veekogu teke on  nagu stabiliseerunud, üleval me nägime, seal on,  jääb pumbajaam, eks ole, et muidu nendele veekogudele on  alati soodne see, kui nad on ühendatud mingi loodusliku veekoguga,  eks ole, aga no see tekib veel mingi 10 või 15 aasta pärast,  kui Narva karjäär noh, üldse töö lõpetab,  eks ole, siis tekib selliseid veekogusid ridamisi kaskaadina rohkem. Ja, ja siis nad on omavahel ühendatud, nii et need kalad  pääsevad üles, sest praegu mingi 10 aastat vähemalt nad üles  ei pääse või on ainult need, kes linnud toovad,  siis need kalad tekivad siia. Ja. Kõige suurem siia Viivikonnasse tekkiv veekogu on tulevikus  ligi 110-l hektaril laiu kuni 30 meetri sügavune järv. Sarnaseid kaevandustransees kujunenud noori veekogusid on  juba Narva karjääri idapoolses otsas ja Aidu karjääris. Valdav osa Narva karjäärist, kus praegu kaevandustegevus lõpetatakse,  läheb kaitseväelaste käsutusse. Siinne segi pööratud maastik on juba niigi inimtühi  ja annab neile võimaluse harjutada oluliselt suuremal alal. Kui seni oli kaitseväe kasutuses 2830 hektari suurune  Sirgala harjutusväli siis lähiajal lisandub enam kui 5000  hektariline maalahmakas läbi songitud karjääri ala. Praegune sirgal harjutusväli sisuliselt tähendab meile ühte  laskepaika niisugune rühm pluss üksusele maksimaalselt. Harjutusvälja laiendus suurendab neid võimalusi kas  siis mitmele rühmade või kuni komp. Pani tasemeni ja jällegi, et. Ennekõike me räägime ohutsoonidest, et kohe,  kui me paneme mitu üksust samaaegselt ja ilmselgelt me tihti  peame mitu üksust samaaegselt laskma panema  ning panema suurema üksuse nii-öelda teise võimalusena  maastikule see ohutsoonide maailm ja see,  kui palju ruutkilomeetreid nii-öelda seal taustal muutub ohutsooniks,  on hoopis teises maailmas. Ja see harjutusvälja suurenemine ennekõike aitab seda ära katta. Siin on näha nendel transeede vahel uut metsa. Kuidas teie vaatate seda, kas teil on vaja kõrget metsa  või pigem sellist? Metsata maastikku? Riigimetsa majanduse keskus või RMK on meil väga hea koostööpartneri. Ja võib-olla ongi nagu niisugune eksiarvamus,  et, et noh, et sõduritele nagu väga sobibki  ja väga ongi hea täiesti sellisel padu kinnisel maastikul  nagu väljaõpet teha. Et see tegelikult päris nii ei ole. Et kui RMK tahab metsa majandada, seda igale poole istutada,  siis teatud kohtades kaitseväelased just vastupidi tahavad  avatud maastiku mitmel põhjusel, esiteks on ülesande  täitmispiirkonnas selline. Teiseks avatud maastik tagab ohutust. Mis mehed siin taustal praegu teevad, et juba aktiivselt  mehed ju harjutavad? Praegu see meeskond seal siis ühest küljest õpib  kuulipilduja laskepesa rajamist aga tulevikus nii-öelda  sellisel harjutusrajal, see saab olema üks meie objektidest,  mida siis sealt põhjast lõunasse siiapoole  siis rühma või kompanii suurused üksused vallutama hakkavad. Mis see tulevik siis on, et kui siin tõesti tegelikult  võib-olla vabaneb veel tulevikus seda põlevkivikaevandusala,  siis, siis see ongi ideaalne koht, kus kus kaitseväele harjutada. Nii ja naa need kaevandus, transeed ja nende vahelised  sellised nimetame siis platoodeks, mis tekivad. Neil on teatud määral mõõtmed ja nii-öelda tekitada neid  platoosid nii-öelda laiemaks, et mahuksid ära veel suuremad  üksused on päris märkimisväärne, nagu investeering. Ehk siis teatud määral selle kaevandusmaastikuga tulevad  kaasa piirangud. Aga jah, kui juba täna teha ette kaevanduse RMKga head  koostööd siis teoreetiliselt on võimalik kujundada teatud  määral seda tulevast kaevandusest järelejäänud maastiku  kindlasti selliselt, et ta aitab meie väljaõppe tulevastele  tingimustele kaasa. Töö lõpetanud põlevkivikarjääride korrastamine on toimunud  juba ligi 60 aastat kuid seni ei ole väga palju tähelepanu  pööratud maastikule kui tervikule ja sealsele bioloogilisele mitmekesisusele. Olulisemaks on peetud kaevandatud maa edasist majanduslikku väärtust. Seega on aladel varasemalt kasvanud niisked,  sega ja palumetsad ning rabakooslused kaevandamise järgselt  asendatud eelkõige männi ja kuuseistandustega. Jaanus, see koht on olnud ka kunagi kaevandatud ala. No jah, ja, ja nagu siin näha võib. On see nüüd väga hästi, kuidas öelda, rehabiliteerunud tähendab,  et siia niisutatud kuusik see on oma 60 aastat vana. Ja näete, see on isegi juba harvendusraiet tehtud vahepeal,  et ta on ja kama läinud. No see siin on, eks ju, majandusmets, selle otstarve on majanduslik,  siit tahetakse puitu saada, et kas see kasvab hästi. Kui see on ikkagi selline värskelt silutud planeeritud  puistanguala siis metsa algne kasv ikka mitu,  mitu aastat, noh, viis, kuus, 10 aastat on küllaltki vaevaline,  aga sõltub jälle kohast, eks ole, kui see põlevkivi on hästi  porsunud peeneline, et ta hoiab ka niiskust kinni,  siis mets läheb hästi ja, ja, ja, ja läheb  selle toiterikkuse karbonaatide rikkusega veel veel paremini  kasvab kui, kui mõnel tavalisel mineraalsel pinnasel. Kas see, et siin endisel karjäärialal kaunist kuldkinga näeb,  on tavapärane? Ei, no ega ta väga tavapärane ei ole noh,  siin on teda küll mitte nutu, niisugust ilusat kogumit,  aga muidu karjäärialadel mõnel pool on teisi käpalisi ja,  ja mõnikord noh, üllatavalt seal sadakond  ja rohkem rohkem eksemplari, et, et kui mujal on probleeme,  et, et pea väga hooleaja kaitsma, siis siin nad on mõnes  poes ja väga nii rohked tunnevad ennast hästi. Miks see nii on, siis seal on palju lubjakivi väljas. Ja kahtlemata, et see on noh, karbonaadirikas on see muld  siin ja kui on piisavalt niiskust, ka, siis on sobiv  kasvupaik Kas mõned kohad nendel vanadel karjäärialadel on  ka väärt ka nagu looduskaitse alla võtta? Võib-olla on mõtet selliseid noh, piiratud väikesi  kaitselappe kujundada, aga see ei tähenda,  et me nüüd peaksime mingi taastavat karjääri  ja võtma nüüd suures ulatuses kaitse all oleks üsna groteskne. Ma olen nüüd Lääne-Virumaal Kunda lähistel,  Eesti suurimas lubjakivikarjääris, kus aktiivse  kaevandustegevuse kõrval tegeletakse ka elurikkuse märk  hatkamise ja selle soodustamisega. Peaks olema kümmekond sarvikpüti pesa ühel veekogul,  et, et see on üks suuremaid asustustihedusi. Eestis need elupaigad, kuhu nad tulnud on,  on neile nii-öelda analoogelupaigad midagi sarnast nendes tingimustes,  mis nagu sobib, et kus nad saavad sinna sisse seada. Päris palju on selliseid nii-öelda tavalisi liike,  aga aga need kaitsealused liigid ja teine kaitsekategooria  on siis sarvikpütt, keda on Eestis vist kuskil 150 kuni 250 paari. Et siin on kuskil kümmekond paari Kunda karjääri alal on eksperdid põhjalikult uurinud  nii taimi, imetajaid, kahepaikseid, tolmeldajaid kui  ka linde. Uuringute põhjal on koostatud elurikkuse kava,  mis on suunis dokumendiks kaevandajale et aidata säilitada  piirkonnas leiduvat elurikkust ja loodusväärtusi. Teadlased on koostanud juhiseid nii tööde toimumise kui  korrastamise ajaks. Kuus. Liis, kes siin hunnikus elavad Siin elavad kaldapääsukesed, et looduses nad elavad  tavaliselt kas jõgede liivastes, kalda järsakutes  või ka liivakivi paljandites, näiteks kallastel Peipsi ääres. On neid pesitsemas. Et aga siin nad on leidnud endale graniidi sõelmed,  kaldapääsuke on selles mõttes selline karjääride lipuliik,  et ta tõesti võib ka liivakarjääridesse ja  kruusakarjääridesse tulla ja Eestis kusagil sellest Populatsioonist 75 protsenti on karjäärides  ja 25 on siis looduslike elupaikades, sest et see tasakaal  on nagunii palju muutunud. Aga tegelikult on kaitsealune liik. Kolmas kaitsekategooria Allar, mida see teie jaoks tähendab, et nad teie  graniitsõelmetesse Pesa teevad ja et see nüüd graniidi sõelmõttes nad on,  et see nüüd päris taotluslik ei ole, et see on nagu meil  juhtunud niimoodi, et on jäänud see nõlva sellise 90  kraadise nurga all, et tavaliselt nagu selle nurga teeme  selliseks laugeks. Et kuna see on niisugune kõige kallim materjal  ja kui nad siia selle pesa teevad, siis,  siis see on suht kulukas, kui me seda müüja ei saa,  seda materjali. Siin on ka kaldapääsukeste pesa koht, aga selles hunnikus on  juba nii-öelda see eesmärgipärane. Ja täpselt, et seda materjali ei kasuta nii aktiivselt. Ja siis me tegimegi nende jaoks sellised spetsiaalsed kohad,  kuhu nad saaksid tulla, et me oleme siia mitmesse serva  teinud ja teisel pool on ka. Aga sellise päikselise serva on nad väga hästi omaks võtnud,  et jah, see eesmärk oli see, et nad, et nad siia meelitada,  et sellise kallima materjali juurest ära Uskumatu, et selle lõhatud kalju sees ka keegi elab,  aga elab. Siin elavad õõnetuvid, et see on liik, kes Eestis pesitseb  üldiselt vanas metsas ja puuõõnsustes aga siin on ta  siis leidnud endale kaljuorvades elupaiga  ja Lugesin siis kokku kusagil kaheksa õõnetuvi paari,  et nad on, kui on võimalik, et siis nad pesitsevad nagu  seltsinguliselt üksteise lähedal. Et selles mõttes see on nagu Eesti kontekstis üsna erakordne. Kas nad ei sega teie kaevandustegevust? Noh, eks nad ikka kuigi palju segavad ja  ega iga lisaliigutus on ju ka lisakulu, aga meie huvi on  ikkagi nad siin on sellepärast et Me mitte ainult ei  kaevanda siin materjali, vaid me ka kujundame oma elukeskkonda,  me oleme siin kohalikud inimesed ja meie huvi on ka,  et see mõju keskkonnale oleks pigem väiksem  ja ühel hetkel, kui karjäär on oma tegevuse lõpetanud,  et see taastumine oleks võimalikult kiire,  nüüd ei lõika ära seda piirkonda täiesti siit ütleme,  rohekoridorist vaid jätame mingil määral alles mingigi  liikumise mingisugused ühendusteed ja juba hakkab toimuma,  kas siis loodus hakkab ise tagasi võtma mingeid alasid juba  kuskil puud kasvavad, juba kuskil on taimed,  tekivad, et siis lõpuks see korrastamine käib  ka kiiremini ja silmale on ilusam vaadata. Me ei saa ka tulevikus kaevandamisest üle  ega ümber. Kuidas sina soovitad kaevandajatel elurikkusesse suhtuda? Kõige olulisem on ilmselt see otsus, et kas üldse kaevandada,  kas meil näiteks mingit maavara on võimalik saada juba  kuskilt kätte avatud karjääridest või me peame tegema  tingimata nii-öelda igaüks oma karjääri. Et see on see nii-öelda esmane otsustuskoht. Aga kui karjäär on juba rajatud, et siis võiks olla ikkagi  see selline võibolla uudishimu ja teadlikkus,  et millised liigid sinna võivad tulla, et  mida kaevandaja ise saab nagu nende heaks ära teha,  et kui nad seal juba kohal on? Jah. Otse Narva karjääri külje all paikneb Eesti kõige suurem  Kurtna järvestik, kus 30-l ruutkilomeetril asub peaaegu 40 järve. Kurtna maastikukaitseala moodustati juba 1987. aastal. Alates 2018.-st aastast kuulub ala Alutaguse rahvuspargi koosseisu. Kõigi erilis on see, et nad on nii eritüübilised,  et siin me oleme ka praegu valgeärve ääres. Mis on siis üks Eesti väheseid säilinud järvi,  kus kasvavad näiteks vesilobelaja järvelahnarohi,  mis on siis teise kaitsekategooria looduskaitsealused liigid. Ja varem siin järvestiku keskosas on olnud veel selliseid  hästi selge veega vähetoitelisi järvi siis on siin teada  Eesti üks väheseid rauatoitelisi järvi, mis tähendab seda,  et seal on hästi palju raud on vee sees. Siis on siin järve, mis on läbivoolulised,  mis on umbjärved. Seetõttu nad on ka nagu teaduslikud, huvipakkuvad,  kuna nad on hästi eritüüpilised. Nii oma selle. Elustiku poolest kui ka hüdroloogilise režiimi poolest Kurtna järvestik on harukordne ka selle poolest,  kui palju erinevaid inimesest tingitud faktorid neid  veekogusid üheaegselt mõjutavad. Põhjavee taset on alandanud nii ida pool paiknev Sirgala  karjäär Läänes Estonia kaevandus kui ka järvistu keskosas  toimub joogivee pumpamine ja seal paiknev pannjärve liivakarjäär. Idasse jääb ka oru turbaväli, kus kaevandati juba enne  põlevkivi kallale asumist. Lõunapoolsetest järvedest suunatakse läbi  ka Estonia kaevanduse vett, mis on mõjutanud veekeemiat. Haavatavad järved on olnud korduvalt teadlaste  ja looduskaitseate tähelepanu all. Hästi põhjalik uuring oli 80.-te lõpus ja meie Tallinna  Ülioloogia keskuses, nüüd viimati hakkasime põhjalikult  uurima seda aastast 2012 ja kõigepealt alustasimegi sellest,  et teatud järvedesse panime sisse need veetaseme mõõdulatid,  nagu see siin. Et 2012 mais sai see lats siia Valgjärve pandud sellisesse tasemele,  et järve veetase ulatus siia. Ta oli nagu järve veetasemega tasa. Ja nüüd viimastel aastatel on ta kõikunud kuskil niimoodi 30  kuni 60 sentimeetrit sellest lati tasemest allpool,  mis on ka näha, et on praegu ka. Teoreetiliselt kusagil niimoodi. Vaatame, palju ta täpselt on. Noh, 50 sentimeetrit Marko me oleme praegu ka järve peal, et see siin vähemalt  oli järv, suur järv nimelt. Et me oleme praegu Kihl järve sees et see on  siis nüüd sellele karjäärile kõige lähemal olev järv,  siit on karjääri piirini ainult umbes 500 meetrit. Ja seda selle järve kohta pole küll palju sellist  linoloogilist andmestiku varasemast ajast,  aga 80.-te lõpus mõõdeti siin näiteks vee läbipaistust kaks  meetrit ja kuni 2013, maa-ameti ortofotol on see järvel  ilusti peal. Aga 2014, Kaldaare fotodel on juba näha,  kuidas on ainult jäänud muda ja paar lompi. Põhimõtteliselt jah, see järv on siis sinna karjääri ära voolanud. Et siin praegu, kui me niimoodi hüppame,  siin, Siis on täiesti vetruv veel see järvemuda,  et see on siin ju aastakümnetega sadadega kihistunud,  ilmselt. Ja kui veel tähelepanu vaadata, siis need kuusekeste moodi taimed,  mis siin kasvavad see on kuuskhein, mis tegelikult ongi veetaim. Kas kaevandajad on aastate jooksul kuidagi proovinud  ka leevendada oma tegevuse mõju? Jah, et siin 80 lõpul, kui siin suurem selline poleemika  selle ala üle oli, et hoiatada, et üldse kõik järved  kuivavad siin ära siis sellest ajast alates on  siis siin selliseid tehnoloogilisi võtteid,  et põhimõtteliselt hoida seda veetaset siin ikkagi kõrgemal. Et seda karjääri serva sinna on siis ladustatud sellist  savikat materjali, et hoida seda põhjendaet siin karjääri  pool üleval siis siit karjääri servast siia järvestiku poole  on ka selline filtratsioonibassein, kuhu pumbatakse  siis ka jäärist vett kogu aeg juurde, et hoida seda veest üleval. Ja noh, selgelt on see abinõudest olnud nagu kasu,  sest 80.-te lõpus ka ennustati, et isegi kui see karjäär oli  seal mingi kaks kilomeetrit kaugemal kui praegu et kas  näiteks Valgejärv oleks juba tühjaks vajunud. Aga noh, nagu siin Kihtlajärve puhul näha,  see need meetmed ei ole olnud ikkagi sellised absoluutsed. Nüüd, kui see kaevandustegevus siin alal on lõppemas  lõppenud ja see pumbad lülitatakse välja see vesi täitub  seal mis nende järvedega võiks juhtuda. Kas vesi tuleb tagasi siia? On tehtud paar põhjavee mudelit, sest et selles karjääris ei  tõuse see vesi nii kõrgele, nagu ta kunagi oli,  seepärast kuna lõuna pool läheb kaevandamine edasi,  siis muidu see hakkaks uputama seal kaevurit  ja seetõttu tõuseb ta kõrgusele 30 meetrit üle merepinna. Me oleme praegu kõrgusel 40 meetrit üle merepinna,  ehk siis see veetase seal karjääris jääb ikkagi 10 meetrit  madalamaks kui siin järves. Aga noh, selge on see, et isegi kui siin mingi pool meetrit  või meeter vett oleks, siis see ei ole enam see järv,  sellepärast et see pigem on siis, ütleme üle õhutatud soov  või selline Imelik kooslus, mis siia asemele tekib? Mida me sellest kõigest võime inimestena üldse õppida,  et kui me teeme oma kaevandustegevust kõrval,  on ilus, väärtuslik loodusala. See Kurtna järvestik on üldse selline nagu konfliktne koht. Et nagu üldiselt on Pidevalt nagu aru saada, et see on looduslikult väärtuslik,  aga kõik need inimtegevuse mõjud on sellised,  mida justkui nagu ka ei saa nagu vältida. Et kusagil tuleb seda põlevkivi või kaevandada. Sellepärast et seda on meil ühiskonnas justkui,  nagu vaja. Need muud mõjurid ka, kus siin seda põhjavet  välja pumba akse, et joogivett on jõhvi ja Kohtla-Järvele vaja. Võib-olla selle kihlajärve puhul võibki öelda,  et see oli noh. Selline paratamatu kaotus või ütleme, ohverdus. Selle nimel, et meil oleks elekter, aga et noh,  teised järved siis nagu püsivad, et see on jah,  selline keeruline probleem, et siin ei saa öelda lihtsalt,  et kõik on nagu halb, et lõpetada kaevandamine ära,  on ju, siis jäävad järved alla. Aga me peaksime seda paika siin ikkagi säilitama seda ilu,  mis siin piirkonnas on. Loomulikult sellepärast, et Eesti kontekstis nagu  ka juttu oli, et nii suurt järvestikku kuskil mujal ei ole  ja nii eriilmelisi järvi A. See mahajäetud maja asub Sirgala külas, kus kunagi elas  tuhandeid kaevandustöötajaid. Praegu on see sisuliselt kummitusküla ja loodus võtab  selle paiga ja ka ümberkaudsed kaevandusalad varem  või hiljem enda rüppe tagasi. Kuid see on veidi teistsugune inimese poolt ümber kujundatud loodus. Margus, kuidas sina bioloogina vaatad, et need kohad,  kus siin piirkonnas on kaevandustegevus üle käinud loodus ju  taastub nagu siin Sirgala külaski tuleb tagasi,  aga missugune loodus see on? No. Kindlasti see on teistsugune loodus võrreldes nüüd  kaevandamise eelse ajaga eriti siin Sirgala Viivikonna piirkonnas,  kus tegelikult olid meil ju valdavalt soomaastikud,  no mis küll vaheldusid kõrgemate mineraalsemate metsamaadega. Aga põhimõtteliselt oli meil tegemist ikkagi Väga hõreda inimasustus ega alaga mida tänapäeva mõistes  peetakse kindlasti suure looduskaitse väärtusega maastikuks. Ta on igatahes ära muudetud, see on inimkujundatud maastik,  milline see looduse mõttes tulevik seal on,  et jah, seal kaitsevägi teeb oma tegevusi,  RMK, teeb metsa kõrval on seal ikkagi ka ilusat loodust. Looduskaitseliselt kõige perspektiivikam variant oleks olnud  muidugi see, et noh, kaevandati tasandati puistangud ära  ja siis jätta nii, no võib-olla ka sinna täna istutada metsa,  aga lasta enamusel loodusest ise taastuda. Aga kuna valdavalt ju me suhtume sellesse kui rikutud maastikusse,  see on meie selline inimeste suhtumine, noh  mis võib-olla tuleneb ka sellisest väga merkantiilsest  suhtumisest loodusesse, et me peame kõike saama nagu kasutada. Et sinna püütakse siis hakata tegema arenduse,  mis mujal nagu inimesele tunduvad liiga tülikad  ja kuna siin on ka inimtühi see piirkond suuresti  siis siin väga ei teki ka seda mitte minu tagaaeda efekti. Ja nagu me tõesti ka siin näeme. Ja mida tegelikult näitab meile ka Ukrainas Tšernobõli kogemus,  loodus lihtsalt tuleb tagasi, et looduses sellist tühja  kohta ei ole, et see võiks olla ka üks selline piirkond,  kus siis saabki toimuda see metsik areng? Ja.
