Huvitaja tere, head kuulajad, kas teate,
kui palju on Eestis muinaslinnuseid ja kus need asuvad?
Täiesti mõtlema, siis mõni ikka tuleb, eks ole meelde.
Aga kui tahaks saada suuremat pilti, siis nüüd on see
võimalus olemas, sest Google Mapsi kaudu on võimalik vaadata noh,
peaaegu kõik eesti muinaslinnuseid ja ka ütleme selliseid
natukene vanemaid ordulinnuseid, need on kaardile kantud
ja hästi lihtne on sinna minna lähetegi muinaslinnused
Google Maps ja peaks leidma, aga noh, sellest jõuame veel rääkida. Miks selline asi tehti ja kas nüüd on tõesti kõik meie
linnused kaardile pandud ja miks mõned ei ole,
sellest räägib täna lähemalt ajaloomuuseumi teadur-kuraator,
olla kadastik.
Ja siis kaasaegsete linnade juurde nimelt Tartus algab täna linnafestival,
mille keskmes on linnapausid ehk siis tühermaad,
krundid, poolikud hooned ja kõik selline,
kuhu tavaliselt me nagu ei läheks. Kui mõelda linna peale, tahaks ikka valmishooneid kaunist haljastust,
roosiaeda ja muud sellist, aga linnafestival uit toimub juba
kaheksandat korda.
Räägime, mis on selle festivali mõte ja milline võiks olla
üks hea ja inspireeriv linn?
Räägime kuraatori Kadri lindiga ja helipuldis on täna. Ma Marika Leetme ja nüüd mina olen Krista taim,
soovin teile head kuulamist ja head kuulamist. Kübresside alleele astun järjest kindlamini,
lavendliväljad sõrmetes tantsib, värske tumm saab korraga tarkuseks.
Miks viivitama pidi, ei varja paksu koore all õrn habras
pelglik tuum jääb tulemisest, selja taha sõna merepiisku,
sest päikesest veel enam usaldanud varjus rind.
Kõik jagatakse õigel ajal viskamata Tiisku.
Nii lahkusin kui kõigega ma juba harjunud. Kui kerged võiva ootamatult tunduda need samm Pilku vanuna kulmude puudes õhtuvärvide. Ei lähe keegi ees ja mitte keegi ei käinud kannul. Ehk natukene igatsust vaid luikab. Oota nüüd, seejärel vaatan uue koidukuma,
on ülim teadmine, et kõigis oleks rohkem head,
peab nendel teedel käima pisut uhkelt üksikuna,
kuid õige varsti istuta mul jälle õla peal. Kui kerged võiva ootamatult tunduda need? Pilku vanuna kulgeb puudes õhtuber. Ei lähe keegi ees ja mitte keegi ei käi kannu. Ehk natukene igatsust paiku ikka kui kerged võiva ootamatult
tunduda need sammu. Pilk puhanuna kuude puudes õhtuber. Ei lähe keegi ees ja mitte keegi ei käi kannu. Ehk natukene igatsus Vaituika Ja nüüd täna saavad ema juurde, milleks on siis
muinaslinnused ja meil kõigil on võimalus minna
ja vaadata kaardi pealt, kus nad asuvad ja siis kohapeal ära käia,
et oma silmaga näha, kas ikonni, aga kuidas see kaart sündis
ja mis lood on meil muinaslinnustega, olen palunud saates
ajaloomuuseumi teaduri, kuraatori Ulla Kadaka,
tere. Tervist.
Öelge palun just see alguse lugu, et muinaslinnused ajaloo
tundides on meile ka õpetatud, suuremaid on nendest räägitud,
mõned on ka. Ma ei saa öelda, et taastatud, aga on üht-teist üles ehitatud,
et nad on näha, aga paljud on sellised, et mille puhul ei tea,
ainult nimi on säilinud, et kuidas meil on lood nendega. Siis on tõepoolest nüüd kaardile saime, kandsime 118 muinasinnust,
kuhu siis Google'i Google'i rakenduse kaudu on hea hea
lihtne juurde sõita, et tegelikult need muinaslinnused kõik,
mis kaadiliseid kantud on, on ka kultuurimälestised
ja nad on leitavad ka loomulikult maaameti kaardil,
kultuurimälestiste kihil.
Aga maaameti kaardi abil on praegu veel keeruline kohale sõita,
et peavad oskama seda kaarti kasutada, aga et siis selline
selline kõigil telefonis olev rakendus et sinna see
informatsioon kanda, et, et see, see oli selline mõte jah,
et inimesed jõuaksid nende muinasmaastikeni muinaslinnuseid
on siis kohalikud inimesed läbi sajandite tegelikult ju kas
nad neid siis nagu muinaslinnadeks või mingisugusteks
suhteks sellisteks tähtsateks kohtadeks pidasid. Aganad pidasid neid, sest rahvapärimuses on meilt kohanimed
väga palju säilinud.
Nii nende kohta siiski öeldi, eks ole, linn
või linnus Kalevipoja säng, mis iganes, et selliseid. Et nad on rahva mälus olnud alles aga arheoloogide
või noh, Eesti arheoloogia, siis saab alguse kuskil 19.
sajandi keskpaigas ja esimene siis selline asjaarmastaja
muinasmuinasuurija Jaan Jung, et tema siis pani neid
muinaslinnuseid rohkem kirja ja, ja ka interpreteerib neid
juba siis väga paljusid, siis ta on pidanud muinasaja lõpus
siis meie muistse vabadusvõitluse või ristisõja toimumispaikadeks.
Ja siis läbi 20. sajandi on muinaslinnasid ikkagi päris
palju uuritud. Nad on sellised arheoloogid, kes vähegi siis,
kui me räägime sellisest pronksirauaaja uurimisest Sis
muinaslinnadest üle ega ümber ei saa, et see on alati
selline esimene punkt, kus kohas arheoloogid on asunud uurima,
et meil on mitmeid linnuste uurijaid olnud,
kellest võib-olla esimesena tasub siis nimetada Eerik Laidi
ühte esimestest arheoloogidest, siis, kes kahekümnendatel
aastatel Tartu Ülikoolis arheoloogiahariduse sai. Ja siis nõukogude perioodil uuris linnuseid arheoloogi Evald
Tõnisson ja see meie muinaslinnuste kaart ongi tegelikult
nii-öelda põhiallikaks on siis Evald Tõnissoni uuring mis
avaldati 2008, Evald Tõnisson oli selleks ajaks kahjuks juba
meie seast lahkunud, aga siis tema nooremad kolleegid võtsid
tema siis monograafia ja käsikirja ja avaldasid selle 2008 ja,
ja sinna siis lisaks sellele uurimisosale oli siis ka
kataloogi osa ja see kataloogi osa on nüüd siis siis siia
Google'i kaardile laiali pihustatult iga linnuse juures saab lugeda. Aga miks me just sellel aastal tegime muinaslinnuste kaardi,
oli see, et eelmisel aastal me lõime eesti arheoloogide
liidu ja Eesti arheoloogide liit siis arutas,
kuidas me saaksime arheoloogiapärandit inimestele rohkem
teadusesse tuua.
Ja seetõttu me otsustasime, et me alustame sellist asja nagu
aasta muistise valimine ja ei olnud eriti üllatuslik,
et valik langes siis esimeseks aasta kunstiliseks muinaslinnustele. Et siis see oli nagu algtõuge. Külge sellist asja, arheoloogidega käib kaasas niisugune kuvand,
nagu nad oleksid kõik Indiana Johnsid ja miks arheoloog
kaevama hakkab, ikka selleks, et leida aare,
parandus. Vähemalt selline on, ütleme selliseid hästi
lihtsustatud ettekujutus.
Kui palju selles on need noh, tõde, ma arvan,
te ütlete kohe, et ei, see kõik on vale,
aga siiski, et seesama, see seiklusotsimine,
sa leiad midagi, mis on olnud maapõues 1000 aastat kauem veel. Ja kui palju on meie nendes linnustes varandusi peidus,
mis on välja kaevatud, aga rahvale pole räägitud. Kõik on rahvale räägitud.
Ehk siis, et, et tõepoolest selles kataloogis on
informatsioon kõikide leidude kohta, aga jah,
muidugi arheoloogid ei, ei ole siis need uurijad,
kes, kelle nagu põhieesmärk oleks kuidagipidi otsida varandusi,
kui me selle varanduse sõna väga laiaks tõmba,
et kui võtta vabanduseks kõikide eelnevalt elanud inimeste
elud et siis siis jah, me uurime, siis arheoloogid uurivad
eelnevalt elanud inimeste elu ja tegemisi,
arheoloogiat tegelikult võimaldab uurida pikki protsesse,
kuidas inimesed on hakkama saanud elamisega selles keskkonnas,
kus nad parajasti siis elavad, et on sul siin mets,
maa ja meri kuidas sa oma toidu saad ja,
ja mis sa selle jaoks tegema pead ja mis on sinu siis mõtted
sellest maailmast, mis sind ümbritseb, et teatud piirini,
eks ole, me saame ka inimeste mõtteid siiski uurida
ja see väljendub, mis vähegi nendest mõtetest väljendub siis
ainelises pärandis, et et kuidas on tehtud tööriistu,
millest on tehtud tööriistu, seal see näitab meie Naugusest oskusi,
aga, aga kuidas me ilustame neid asju, miks me neid ilustama,
et see kõik annab sellise inimese et arengust
või areng ei pea ju areng, on lihtsalt pikk kulgemine
ja muutumine. Et, et see on see, mis arheolooge tegelikult huvitab,
et kõik, kui selle käigus nende sele tööde käigus tuleb
välja ka siis väärismetallidest esemeid,
siis noh, see ongi elu osa. Kas muinasaeg oli nende poolest Ricos või noh,
kui palju me sellest üldse teame, sest ega kõik need
linnused ma arvan, et ei ole kõikekaardile pannud,
eks ole. Jah, sellel kaardil on kõik linnused, mis on riiklikud mälestised,
et need on läbi uuritud.
Noh, ei ühtegi ühtegi arheoloogia objekti ei ole tegelikult
ju lõpuni läbi uuritud, sest see ei ole ta arheoloogide eesmärk,
sest kui sa asja läbi uurida, arheoloogia on destruktiivne,
see tähendab seda, et sa oled selle asja ära hävitanud,
aga meie need asjad kõnelevad meile maastikud siis kui nad
on alles, nii et arheoloogid tavaliselt uurivad väikest osa
ja sellest väikesest veetilgast, sa saad siis peegeldada
kogu selle maailma, eks ole, et kui sa neid veetilkasid oli
juba päris palju uurinud, siis siis see maailm hakkabki
sulle vastu peegelduma, et jah, et selline. Aga kas need linnused, mis siin nüüd on kaartide peale pandud? Ma ikka tahaks teada, et kas need on nagu selles suhtes kindlad,
et kaitstud, et sinna ei lähe noh, need nii-öelda
teistsugused aareteotsijad, kes käivad igal pool oma nende
detonaatoritega Jah, et see see detektoriga uurimised on,
on problemaatilised muidugi, aga, aga kuna eks ole,
need, mis siis kaardil on, on kultuurimälestised seaduse kaitsja,
neil on, kui palju inimesed on, seadusekuulekad,
on nende südametunnistuse teema.
Aga jah, loodetavasti siis siis nad on puutumatult saavad
säilida esiteks meie kõigi rõõmuks, et me saame neid siis
vaatama minna ja teiseks siis kunagi arheoloogid saavad uurida,
aga kahjuks on meil muidugi ka näiteid, kus kohas rüüstatud
on paar aastat tagasi või noh, tegelikult juba
viis-kuus-seitse aastat tagasi rüüstati lihu linna Saaremaal. Et selle linnuse kõnekus on kahtlemata tulevikus uuringute
mõttes palju väiksem kui siis, kui ta enne rüüstamist oleks olnud,
aga muinaslinnused, et, et kui me nagu peaks selgitama,
mis asi muinasaeg muinasaeg algab ja ja lõpuga
ja siis lõpeb kuskil siin 13. sajandiga.
Et kogu see periood ehk siis meie jääb sinna kiviaeg pronksirauaaeg,
eks ole, et, et kogu selle perioodi vältel muidugi ei ole
püstitatud kindlustatud paikesed, et esimesed,
sellised kindlustatud kohad on pronksiaegsed. Meil on teada viis pronksiaegsed kindlustatud paike,
üks on siinsamas, Irus.
Teine on siis Narvas ja kolm tükki Saaremaal,
millest kõige tuntuma Nasva.
See tähendab seda, et nad olid pronksivalukeskused,
pronksi, toormaterjali Eestis ei ole ja meil oli siis vaja
siis nendel, kes siis seda pronksi valasid,
neil on siis oli tunne, et nad peavad oma asukohta natuke kaitsma,
nii et nendel asustatud punkt oli ka ikkagi talle
ja muidugi avaasulaid oli, aga me teame lihtsalt nagu viite
kindlustatud asula taga, küllap neid oli ka tegelikult rohkem. Ja siis on üks osa nendest muinaslinnustes,
mis siin ka kaardil on, on siis juba siis asutatud kuskil
seal esimese aastatuhande esimesel poolel.
Üsna paljud linnused on siis viikingiaegset,
siis see tähendab seda kuskil seitse, kaheksa,
üheksa sajand pärast kestust, eks ole, aga mingisugune
suurem muudatus toimub kuskil 10. 11. sajand,
osa neid viikingiaegseid linnuseid jäetakse maha,
aga hakatakse rajama selliseid suuri võimsaid linnuseid,
millest noh, kõik need Varbolad ja, ja pada linnus
ja nõnda edasi, et need on sellised uued siis teise
aastatuhande alguses rajatud linnused, mis siis ka olid
selle muistse vabadusvõitluse või ristisõjakäigu sündmuskohad. Et selliseid muudatusi siin on, et neid kõigaadil nüüd
hakata jälitama, et me me kahjuks nii detailset kaarti ei teinud,
et oleks neid kõiki markeerinud erinevalt,
sest et osad linnused on nagu olnud nagu mitmel perioodil
kasutatud aga sellist, kus oleks pronksiaegsest kuni
muinasaja lõpuni sellist linnust Eestis ei ole jah. Aga kui nüüd seda kaarti vaadata, eks ole,
minna kohale, kas ma siis leiangi seal teest mingid varemed
või võin ka leida lihtsaltmäega? Enamasti leiabki, muinaslinnuste puhul leiabki üldiselt
mäekünka välja arvata, et ma tean, et see on linnuseküngas
looduslik mäeküngas, just et siin kaardi peal meil on ka
link siis koldemudelile, mida on teinud üks Läti entusiast,
on kõik Eesti, Läti ja Leedu linnused kolmdee mudeldanud.
Eesti avaandmete põhjal ehk siis meie maa-amet,
eks ole, mõõdistab eestimaad Lida, Lida vahenditega ja,
ja siis need andmed on avalikud ja üks Läti entusiast,
siis on kõik need kolm te mudelit teinud,
et kui 103 t mudeleid vaadata, siis On aru saada,
kuskohas on vallid kuhjatud, kus kohas mäe servad tehtud
järsemaks meie muinaslinnustel jah, et loomulikult meil ei
ole rajatisi säilinud, sellepärast et kuni siis 13.
sajandini Eestis mürty kasutatud, meil on kass kuivlaos
müüritised olnud või siis puidust ja pinnasest ehitatud Ühte
kuivlaos müüritist, praegu uuritakse Valjalas nii,
et kes vähegi on Saaremaal, siis sõitke Vallialalt läbi,
praegu just uuringud toimuvad. Arheoloog Marika Mägi viib neid uuringuid läbi,
et see on midagi sellist erakordset, kui sa saad vaadata
muinaslinnuse valliuuringut, nii et seda tasub kindlasti
vaatama minna. Millega on see seletatav, et Saaremaal on nii palju linnuseid,
kas nad olid sihuksed, sõjakas rahvas seal või,
või milles asi on ja samas ma vaatan Hiiumaakoha peal nagu
pole nagu midagi. Hiiumaal, meil ei ole muinaslinnust teada,
jah? Ei noh, Saaremaal enamasti siis neid tõlgendusi,
eks ole, miks, miks meil linnused asuvad seal,
kus nad asuvad kihelkondliku printsiipi arvad ahvatud,
et nad on sihukesed kogukonnakeskused siis on teooriad,
eks ole, et meil on pealiku linnused, aga kuna nad on ka eriaegsed,
siis ühe ajahetkel, et siin praegu kaardi peale nad neid
tundub nagu palju sellisel kujul nagu, mis on meieni jõudnud,
on, aga et kui me võtame mingi erinevaid sajandeid,
siis, siis neid nagunii palju korraga ei olnud. Et on kihelkonna noh, laias laastus igas Eesti kihelkonnas
enam-vähem on linnus.
Aga, aga mis nad siis kõik võisid olla?
Täiesti ajaloomuuseumis on näitus, miks Eesti ei ole kuningriik,
et seda võib sinna uurima minna, et väga põnevaid materjale
saab lisaks linnuste uurimisele ka siis ümbritsevate teiste
muististe uurimisel, et et hetkel tooks välja Marge Konsa
uuringu siis madigalmest, mis on siis Viljandimaal
ja kus siis tema teooria on see, et, et madi kalmesson
maetud Lõhavere pealiku kaaskonna sellised eliitväelased Kuulge, aga kuninga lugu on huvitav, sest Paide kandis seal arvatakse,
et kolm kuninga või neli oli neid, kes, kes on see lugu
või on ka sellele leitud mingi? See, või on see ikkagi Jüriöö ülestõusuga seotud sündmuste käigus,
see on lugu ja sellest saab ka seal näitusest natukene lisa
teavist ja teavet, et suurgildi hoones saab siit järgmise
aasta septembri alguseni sellist näitust vaatama minna,
nii et et see on jah, kes nad olid, kuidas nad valiti,
miks nad miks nendega juhtus see, mis nendega juhtus,
et see on selline üks ajaloo selline? Kus meil ikkagi ei ole kuningat olnud?
Ma ei tea, ma peaks ka uuesti sinna näitusele minema
ja mõtlema natukene.
Võib-olla elu lihtsalt ei talu, et keegi on nagu ülem
teisest ja üks, kes on või. No ikkagi, Eesti puhul on oletatud seda,
et me liikusime siin kolmel siin muinasaja lõpujoonel ka
selliste pealiku keskelt tühi nagu sellise ühiskonna poole
loomulikult või, või ka olime seda.
Aga Mikslust läks nii nagu läks, et hea küsimus ajalugu. Ja olla kadakas, aga ei olnudki, kui palju võiks olla Eestis
veel kaevamist avastamist ja kas võib siin olla peidus veel
mõni vastus mõnele küsimusele, mida on esitatud
ja lihtsalt öelda, et ei tea, ei tea.
Või vastupidi, tekibki mõni vastus ja siis tulevad,
peab hakkama küsima.
Ja. Et tegelikult ka muinaslinnuseid on võimalik kindlasti
juurde leida, et osade linnuste puhul on ka oletatud seda,
et nad on pooleli jäänud, et nende ehitust on alustatud
millegipärast pooleli jäetud.
Et kui need needsamad maamõõdistus viisid,
eks ole, paranevad, et siis siis neid kõrguse andmeid
uurides on võimalik aru saada, kus on loodus
ja kust tuleb otsida inimkätt, et mida inimesed tegid,
inimesed kaevasid järsemaks ja kuhjasid,
et ja see erineb, eks ole, kustes looduslikest moodustitest. Et kindlasti leiab ka neid juude, neid on leitud lisaks nendele,
mis on mälestiseks tunnistatud, on meil kuskil
kümme-viisteist linnust tegelikult rohkem teada aga need
tulevad kaardile sellel hetkel, kui nad mälestiseks saavad.
Et aga et kuidas siis nende küsimuste ja vastustega on,
et jah, et välja lähevad arheoloogid uurima siis,
kui neil on tekkinud teaduslik probleem,
mida tuleb lahendada, et ja vägavat tore trend on praegu see,
et et enne, kui minna uusi auke kaevama tuleb vaadata läbi fondid,
mis on juba kaevatud ja ka nendest siis avastatakse palju asju,
sedasama mage uuring seal madi Kalve puhul,
eks ole, et vaadatakse, vaadati uuesti siis heade moodsate
aparaatidega üle, ehk need relvastused ja avastate sealt
siis hõbe ja kuld nagu kaunistusi pealt,
mida varem ei olnud näinud nähtud, et, et see Et materjali saab ka kaevata, siis juba arheoloogiafondidest,
nii et põhiline on see, et sul tekib see teaduslik küsimus,
millele see siis vastust hakkad otsima.
Vahel tõepoolest võib-olla vaatab sulle vastus kõigepealt
otsa ja siis hakkad mõtlema, et, et kuidas see nii saab olla. Aga mis on praegu, näiteks teel uurimuses
või peas küsimused, millele tahaks vastust leida. Noh, mina ise praegu olen nii-öelda minu fookus ei ole
niivõrd muististel maastikul eriperioodist,
sest ma olen oma öelda arheoloogi, hariduselt olen ma
kiviaja uurija aga praegu siis see, see minu fookus on,
siis minu doktoritööl on tegelikult Eesti arheoloogiapärandi
kaitse ajalugu.
Nii et tegelen nii-öelda 20. sajandi arheoloogiaga hetkel,
nii et uurin siis, kuidas arheoloogiapärandit on tutvustatud,
kuidas teda on käsitletud ja, ja kuidas siis nii-öelda üks
on nagu erialane vaade ja kuidas siis ka kohalikud inimesed
on seda vaadanud. Et see on see, mida mina hetkel teen, aga,
aga kiviaeg on alati minu südames olnud,
nii et. Juulikuus käisin Aivar Kiiska juures Hiiumaal just
ühte kiviaja objekti.
Natuke kaasuurimas juba hiidlased olid, kiviajal olid
hiidlased väga olemas.
Erinevalt erinevalt Sid muinasaja lõpust,
kus kohas me siin ei ole neid veel üles leidnud,
aga ma arvan, et see on otsimise küsimus. Aga kuidas seletada või, kas siin üldse ongi mingit seletust,
et vahel esineb ju ka katkestusi, suured sõjad,
inimeste rändamised ja unustatakse et kas on ka selliseid
asju ette tulnud või need kõik, mis on nüüd kaardil,
need on ikkagi rahvasuus kuidagi püsinud.
Mingi ime läbi. Ei, kõik nad ei ole, et osa ikka neist on
või väga paljud neist on siiski, eks ole,
nii-öelda siis selle 20. sajandi arheoloogide töö tulemusena leitud,
aga, aga noh, neile kui Eesti kaarti, kohanimede registrit
vaadata Eesti kaarti, siis on näha, kuidas inimesed on
andnud igale künkale igale, igale laukale on oma nime andnud.
Nii et kui neid toponeeme uurida, siis siis väikseid vihjeid
võib saada, aga see üldiselt maa mäletab inimest kauem kui
inimene maad, nii et, et see on üks väga tore. Vello Lõugas tehtud saade 1009 82.-st aastast,
et kus ta siis Rebala muinsuskaitseala uuris.
Et Ta siis küsitles kohalikke inimesi ja inimesed mäletavad
sellist 100 150 aastat tagasi sündinud asja,
aga, aga maa siin võiks, võib meile mäletada tõesti seda
ja järgset inimest ka.
Ja meie asi on seda osata lugeda, et välja välja kaevata,
lugeda. Aga kui kaua ma peaksin mäletama, mõtlen ma just seda,
et võib-olla just seesama see muinsuskaitsepool
ja kõik see, et võib-olla tuleb kuskilt ka mingi selline piir,
et me enam seda ei peagi mäletama, et laseme sellel nüüd
minna või midagi ehitada või. Istub ega seda iga põlvkond vajab enda ümber oma keskkonda,
et loomulikult me ehitame ja, ja, ja muudame maastiku
ja muudame ka tagasi.
Aga kui meil on antud juba teadmine, et me saame ka uurida,
miks varasemad inimesed siin tegid midagi
või nad siin ei teinud midagi, et meil on ju väga palju,
on ju arutatud selle üle, eks ole, et, et kui varasemad
inimesed väga mereranda ehitanud, siis oli äkki põhjus oli. Põhjus oli see, et nad olid lihtsalt targad,
nad olid tühjalt, kuhu ehitada, eks ole.
Et, et, et selles mõttes, et loomulikult me ju maastiku muudame,
aga, aga niiviisi nagu Eerik Laid ja tegelikult ka siis
kunstiajaloolane Villem raam on öelnud, et mida mida
paremini me tunneme oma möödunud siis inimkonna elu,
seda väärtuslikumat, kultuuri me oskame ise luua,
nii et, et ma arvan, et selles varasemat elanud inimeste
töödest ja tegemistest teadmine on asi, mis,
mis aitab meil endil siis nii-öelda sammu seada
ja võib-olla mitte korrata teatud vigasid. Või mitte siis või siis tõesti vanarahva tarkusest midagi
õppida ja mitte teha vigasid.
Et ega see varasema ajalooteadmine on igal juhul pigem
mõistlik mõte, kui, kui kui mitte seda teada. See on hästi huvitav, sest õige varsti.
Me jätkame hoopis teisel teemal ja see on tühermaad,
krundid, poolikud hooned.
Ja seda siis Tartus, kus algab täna linnafestival uit.
Öelge, kas muinasaeg võiks ka endas peita mingeid selliseid?
Ma ei tea tühermaid krunte või olid inimesed ikkagi
praktilise meelega, et ei hakanud kunstlikult neid looma
ja mis ehitada, see juba valmis. Siis on väga hea küsimus, et ma olen ise ise mõelnud just
selle peale, et kui näiteks rauaaja asula kohtasite uuritakse,
et kui me mõtleme praegu, et või kasvõi kasvõi mõelda,
eks ole, Vargamäe Andrese ja Pearu peale,
et üks talu oli korras, teine oli pilla-palla natukene,
et kas siis kaua aja majapidamistes võiks ka näha seda,
et üks peremees on hoolas ja teine vähem,
et aga noh, arheolooge häda on see, et kõik on,
eks ole, nagunii juba katkima sees, et siis sa pead sellest
selle korra elemendi selliselt üles leidma,
et et ma arvan, muidugi on, et et meil on,
eks ole, külad, kus elati ja siis need kaugemad servad,
eks nad siis. Ja noh, sõjaaegsetel aegadel kindlasti oli tühermaad päris palju,
kuskohas olid.
Aga see oli ka põhjendatud ja siis Kuulge, tore aitäh saatesse tulemast, ajaloomuuseumi teadur-kuraator,
olla kadakas ja näitus.
Miks Eestis pole kuningat, no ma arvan, et see tasuks küll vaadata,
sest nii mõnigi on ju mõelnud, et miks siis nii,
miks siis isegi mõtlesin, kui näiteks Leedus sõitsin ringi.
Et huvitav, kuidas see neile oli, aga meil aitäh. Aitäh kutsumast just ja maastikule tuleb minna. Suppoi PUR õnney. Sulga. See ju lõhnab värskelt koigastene Heile sugupuuna. Need ambulade morandumetel ja sooloy tuusada lõbul. Seljas. Päästan sinuga, elad ja võta siili. Eks ilupeo solvuigi ja surin kumerus kuigi riita
ja kaal sulaviims Udvagal tuule, Imana, Kööndrinud sess
laukassega kuni ja, ja Olve. Niimoodi, ja nüüd väike teemavahetus või kas ta ongi nii väga,
et tuleme vanemast muinasajast kaasaega?
Tartus algab täna kaheksandat korda juba linna
ja kunstifestival uit ja näituse kuraator Kadri lind on meil stuudios.
Tere Kadri.
Tere. Krista.
Paluks, et sa nüüd õige põgusalt räägiks,
et mis linnakunsti ja kultuuri festival uit endast kujutab,
sest ma tutvustuses juba ütlesin, et käite tühermaadel
tühjad krundid, poolikud hooned, kõik sellised niuksed,
Scottimise paigad, ma ütleksin on fookuses. Üldiselt on meil alati, eksju linn fookuses lihtsalt aastate
lõikes me siis oleme seda fookust selles mõttes nagu valinud,
et sel aastal tõesti tühermaad, tühjad krundid,
mõned tühjad hooned, et me uurimegi, et kui maa on tühi,
kui seal parasjagu ehitust ei toimu, et siis et siis kas see
tegelikult on nii tühi, et me olemegi uurinud ju,
et tühermaadel ikkagi inimesed kasutavad seda,
et seal on rajakesed, seal on näha, kus on inimesed istunud,
et meie küsimus ongi see, et et kui sellised ilma ehituseta
alad linnas on, et kas neil on nagu väärtus omaette,
mida võiks hoida. Ja teisalt, siis me oleme ka mõelnud selle peale,
et kui sinna tekitada mingeid funktsioone,
siis mis nad võiksid olla, et meie oleme kunstifestival meie
tegelema kunstiprojektidega, et meie vaatame selle mätta otsast,
seda muidugi.
Aga erinevate arhitektide ja disaineritega me siis oleme
välja pakkunud mõningaid ideid, et muidugi see on samas
kõigil ongi suur kutse, tulge meiega neid alasid avastama,
et paljud kindlasti sinna pole jõudnud, et see on selline
hea ettekääne, et Tartu jälle uue pilguga üle vaadata. Aga kui palju on Tartus selliseid tühje krunte
või poolikuid hooneid, niisuguseid noh, üleminekualasid,
et kui tavaliselt sa ei lähe sellepärast et ta tundub natuke
ohtlik paik. Need on tegelikult päris palju, et kui me hakkasime neid otsima,
siis alguses tundus, et oi-oi-oi, et kas ikka Tartus üldse on,
vist ikka ei ole, ja siis siis kui kevadtulija tegelikult
rohelus hakkas ärkama ja siis me nägime,
need alasid on tegelikult päris palju mitte ainult linna äärtes,
vaid ka täitsa linna sees on sellised tühjasid krunte.
Mina ise ei taju neid ohtlikuna.
Aga kunagi ei tea, kuidas inimesed erinevalt tajuvad neid ruume. Et neid me siis niimoodi kokku kogusime ja kunstnike vahel
ära jagasime, siis saabki festivali ajal näha,
et kes, mis koha valise, mida sinna välja pakub. Kus maa on ju kellelegi oma, kas omanike
või hakata kisa tõstma, et appi, appi lasin tal ilusasti
laguneda ja nüüd tulete, teete ilusa installatsiooni? Me oleme suhtluses olnud kõigi omanikega
ja linnavalitsusega ka, et selles mõttes kedagi pahaseks
kindlasti ei soovi teha ja teine asi on see,
et meil need asjad on.
Need kunstiteosed on kõik ajutised, et kui me ikkagi
lõpetame seal festivali, et siis me taastame selle esialgse
olukorra ja meeste, jää tegelikult sinna midagi,
olles, Aga mis on see põhjus, et sellised alad on jäänud,
et kas siis ei leita ostjat või ei ole ideed,
mida seal teha? Kindlasti võib olla üks põhjus see, et ei leita ostjat
või omanik võib ka elada näiteks väljaspool Eestit
ja tal ei ole huvi seda arendada või?
Need ei, põhjused on jah, mustmiljon, aga üldiselt üldiselt jah,
et keegi keegi ei mõtle selle ala peale,
tundub üldine see põhjus olevat.
Ja tegelikult see on väga tore, sellepärast et seal saab
tõesti vaadelda, kuidas loodus vohab ja et kuidas siis
inimesed näiteks võib-olla kes linnaruumis ei tunne. Et neil on seal mõnus koht, kus istuda, et siis on näha,
et nad on seal tühermaadel endale teinud sellised istumiskohad,
et võib-olla see nagu nende alade uurimine näitab ka,
et mida linnaruumis puudu, et mida inimesed nagu,
mis sisu nagu ise loovad või ootavad, mida nad sinna
tühermaadele siis. Teinud on kurbanistina, kas teile ei tundu,
et see on raiskamine, et Linda peaks olema ju kompaktne
ja kui inimene tahab loodusesse minna, siis sõitku linnast
välja ja vaadaku, et linnas oleks nagu hoolitsetud.
Kindlasti see on üks võimalik vaade linnale. Olen nõus, et linn peab olema kompaktne,
aga samal ajal tõesti, et me oleme siis lähtunud sellest Eve
kompi ideest linnapausidest, et see on selline pausi aeg,
kus enam või veel midagi ei toimu, et siin ei ole üldse
välistatud see, et seal näiteks viie aasta pärast midagi toimub,
aga meie festivalil olema ka nagu huvitatud sellest vahe
kasvanud näituse ideest, et millega ka tegelikult Eve kompia
ruumi ringlus on palju tegelenud ja levitanud seda mõtet Eestis. Et kui on mingi ala, kus parasjagu midagi ei toimu,
siis tegelikult see on väga hea selline lava,
et mingeid ideid läbi mängida, et see ongi ajutine,
see võib kesta meie festivali puhul neli päeva,
aga miks mitte ka kuu või aasta, aga aga ta ei pea olema
jääb ja siis, kui sinnas arendus tuleb, siis tuleb,
aga vähemalt on vahepeal nagu mingi uus võimalus
või kuidagi selline nagu mitmekesisem keskkond sinna loodud. Et aitab ka inimestel võib-olla rohkem kaasa mõelda,
et milline linn üldse võiks olla. Aga milline võiks linn olla?
Teil tuleb kunstnike üle?
Üle maailma võib olla palju öeldud, aga ikkagi ka mujalt riikidest,
et mida nemad siin näevad või hakkavad looma,
toovad nad oma kodumaalt mingeid mõtteid,
kaased, mida seal on tühermaadega tehtud
või või mis siis ikkagi juhtub? Tegelikult see on väga huvitav küsimus, sellepärast et meie
ju tegeleme teadlikult koha tundliku kunstiga,
mis tähendab seda teos ja see asukoht on omavahel täiesti
kokku põimitud ja seda on palju, palju lihtsam teha Eestis
asuvate kunstnikega, sest et nad saavad Tartusse tulla,
nad saavad need asukohad üle vaadata, ise seal ringi sõita
ja välja pakkuda, kus nad sooviksid töötada.
Aga välismaa kunstnike puhul see on palju keerulisem,
sellepärast et neil on ainult mingi kujutlus sellest,
milline on Tartu ja milline on üldse eesti väliskunstnike
puhul me siis saadamegi neile palju taustamaterjali,
pakume neile ise neid asukohti rohkem välja,
aga tihti tegelikult annabki tunda see. Ent võib-olla neil ongi peas nagu mingid,
et probleemid, mis on nagu nende enda kodulinnadesse,
mis võib-olla Tartus Tartus ei olegi näiteks nii suured probleemid,
et meil on väga palju vestlusi videos, kunstnikega,
siis mitmed kuud enne festivali, kus me siis arutamegi,
et mis on need kohalikud kohaliku probleem,
punktid, sest näiteks Tartu on teinud väga-väga suure edasi,
mis puudutab elurikkust, et et neid alasid rohealasid ka parke,
niidetakse palju harvem. Ja see, see on väga eeskujulik, et paljud kunstnikud ongi öelnud,
et nende linnades välismaal on nagu palju rohkem seda
niitmist ja nad tunnevad ise, nad peavad sellel teemal nagu
rohkem sõna võtma, aga samal ajal Tartusse tulles neil ongi
hea meel näha, et siin Siinse kultuur on vaikselt muutumas.
Et selles mõttes jah, on dialoogi kohta,
et kõigil on natuke erinevad kogemused ja siia Tartusse me
siis niimoodi kokku tulemegi ja siis seda kohalikku
konteksti neile tutvustama. Kuuled sa, Kadri ka, saanud teistesse riikidesse edasi käia
ja vaadata, kas seal on palju selliseid. Kunstnikule sobivaid objekte ma ütleks siis niimoodi
mahajäetud maju, pool lagunevaid hooneid
või mitte, nii eriti oleneb nüüd riigist muidugi. Oleneb väga riigist jah, et kui välismaa ägedad näidete
peale mõelda, siis muidugi tuleb kohe meelde Berliin,
et et Berliinis näiteks tempel Hoffi feld,
mis siis oli, vanasti oli lennujaam ja praeguse on siis
peaaegu kolm ja pool ruutkilomeetrit on ta pargiala,
et on linnavalitsuse linnavalitsuse all,
nii et seal on tegelikult ööseks pannakse väravad,
kui aga ta on siis päikesetõusust, päikeseloojanguni on
rahvale avatud meeletult populaarne ja seal on tõesti seda elurikkust,
seal on väga palju lind, seal vohab loodus
ja see meeldib inimestele nii väga, et seda on väga äge vaadata. Ma tõesti soovitan sinna minna, et lihtsalt näha,
kuidas inimesed nagu ise tekitavad selle ruumi sinna,
et seal on see loodus ja seal on need inimesed
ja tõesti rohkem juurde ei olegi vaja. Selge, aga kes nüüd tahab näha, mida Tartus tegema hakatakse
siis millele ta tähelepanu peaks pöörama
ja kus on need paigad, kus saab siis näha onu näiteks
kunstnike Itaaliast või siis? Saksamaalt. Meil on jah, kunstnikud Itaaliast, Saksamaalt,
Poolast Slovakkiast, et see seltskond on päris kive,
kirev, samamoodi ka valdkondade kaupa, et kes on rohkem
arhitekti poole kaldu, kes kunstniku disaineri poole,
et sellepärast ongi huvitav vaadata, kuidas linna teema
tegelikult on nii noh, et ta nii interdistsiplinaarne,
et hästi paljud erinevad kunstnikud tahavad linnaga töötada,
mis on minu meelest nii nagu vahva areng hästi nagu lai
ampluaa kunstnikke, kellega nagu ka festivali kaudu,
kelle poole pöörduda, keda kutsuda, on ju,
et see on seeneäge eripära praegu ja siin Tartus nad tegutsevad,
et kes on ehitanud silla alla midagi, kes kasutab mõnda vana garaaži,
kes on leidnud suure roheala ja räägib seal muru muruajaloolugu,
et see on ka hästi huvitav teema, et kuidas niitmine ikkagi
see muru kultuuriliselt on olnud hästi oluline mingil ajal
linnades ja siis on, meil ongi Slovakkia kunstnik,
kes kutsub endaga tuurile, et Eesti inimesed saaksid siis
olla loodusele lähedal, langeda sinna rohu sisse puuki pähe
ei pea muretsema, selge, ja meil on ka spetsiaalset
ekspeditsiooni uurimisekspeditsiooni riided
ja me oleme kõige peale mõelnud, aga see on tõesti selline,
et, et ta siis teeb seal maarjavälja tühermaal,
teeb ekskursiooni nii, et inimesed saavad siis neljakäpukil
seal rohu sisse vaadata ja lugeda siis üle,
et kui palju neid liike seal on ja mõelda selle peale,
et, et kui meie tõesti mõtleme, too, et selline räämas roheala,
et mis siin ikka on, sest tegelikult seal võib olla 100
erinevat taimeliiki, et me lihtsalt ei oska,
neid, võib olla niimoodi märgata ja üle lugeda. Aga see on täitsa üllatav jah, et kui kui kirev see pilt Seal on öine ühissõit ratastega läbi linna Toomemäel heliinstallatsioon. Ja ütlete, Tour d öö ratta sõita, me nüüd oleme terve oma
festivali ajaloo vältel teinud alati väga meeldiv
koostööpartner ja väga jõustav kogemus, kes pole veel tõesti
tulnud sellisele suurele rattasõidule, siis kindlasti soovitan,
et niimoodi suure suure massiga läbi linna sõita.
Ta on õudselt selline võimas tunne.
Ja siis, kui on tõesti ei soovi nii palju inimesi näha
ja tahaks rahulikult enda sisse vaadata,
siis soovitame tulla reede õhtul tul Aivar Tõnso
helinstallatsioonile tõesti lahti ainult üheöö. Et reedel kell kaheksa hakkab tööle ja seal laupäeval kella
seitsmeni hommikul, et tema kontseptsioon oligi see,
et et oodata, kuidas siis öö langeb pargi kohale
ja siis see heliinstallatsioon siis.
On ehast koiduni. Aga Kadri, milline koht on Tartus linnasüda?
Kas see oleneb ikkagi raekojast või sellest märgist,
mis on kuhugile maha pantud?
Ma tean Tallinnaski, et umbes keskpunkt ja kõik või,
või mis on linnasüda. Aga äkki on hoopis kodu?
Tekkis selline mõte, et tegelikult seal,
kus on sinu kodu ja kus oma naabruskonnas liigud,
isiklikust perspektiivist tundub see tegelikult linnasüda,
et et muidugi on raekoja platsi lähedal kõik kohvikud
ja inimesed, seal on vahva, eriti Tartus,
mis on kaunis väikelinn.
On vahva, väga paljude tuttavatega kogemata kokku põrkuda,
aga tegelikult mul on tunne, et ikkagist kodukant
ja see kogukond, kes elab sinu naabruskonnas,
et see ikkagi on linna süda, isegi. Kus perspektiivist, aga milline on sinu lemmik siis
või ütleme sulle kõige südamelähedasem paik Tartus
või piirkond või linnaosa või ma ei teagi,
kuidas seda küsida? Kõigi inspireeriva on see Karlova on see on linn,
on see supilinn?
Tamme olin, ma ei tea, teil on siin palju linnasid. Nii-nii palju linnasid ja ma tahtsin just öelda,
et huvitaval kombel meil ongi üks Slovakkia kunstnikke,
siis teeb seda nälja nelja käpakil tuuri maarjaväljale.
Tema täiesti vaimustus Karlovas.
Ta ise on aastaid elanud Prantsusmaal ja Prahas
ja ta käis Karlovas ja tuli sellise õhinaga tagasi appikene
kui äge, kui äge.
Et mul on tunne Tartus, praegu mulle kõige rohkem meeldib
hoopis jõe ääres ei olegi võib-olla linnaosa,
et ma hästi naudin mööda jõe äärt jalgratast,
aga sõitmist ja ujumist, need on kõik sellised suvised
tegevused ja sõpradega kokkusaamist jõe ääres,
et mulle tundub, et Tartusse jõgi on väga,
väga oluline selline eluliin. Tore aitäh saatesse tulemast, Kadri linde,
urbanist ja festivaliuid korraldaja siis tänasest kuni neli
päeva edasi toimub Tartu eri paigus kunstnik siis näitused,
installatsioonid ja saab linna hoopis teise külje pealt
natuke vaadata, sedasi, et kogu aeg midagi kuskil toimub.
Just aitäh kutsumast, jätkame lauluga meri. Kavustu. Andestama. Ma jooksen, Žuk, las teeb. Niimoodi ongi tänaseks huvitav saade läbi saanud ja. Täna Uudisplussi teeb Margitta otsmaa, nii et kes raadiote
juures kummud just parasjagu teha ei ole.
Järgmine huvitajanomme tänalyt teiega, Marika Leetme,
mina olen Krista taim ja kena päeva. Mina olen seegi plii värb. Ei kallata kümned meresõitu selja taga on. Jutus. Ainult viitsiks kuulata.
Ja ei räägi ka ju?
Ei joo ja ei.
Ja kui ka valet mina küll ei too pääseda.
Räägi, räägi. Kuulame jutusta aga julgesti.
Soome. Kord sõitsime back to. Puudu. Oli ainult taime tur jätta.
Ja ei räägi ta ei loovusiili ja kui ka no siin küll ei idu
ei räägi-räägi. Korda 10 meid.
Eriti ei oleks läinud, kole, kehvasti.
Ei. Ja lingudega püütar, Need on, need?
Ei räägi ju?
Ei loodud ja ei. Oh, sind küll ei pääse.
Räägi, räägi küll. Küll uu. Kord peale ees oli allveepaat.
Nii ei arva, see on wifi, vaat.
Ei. Ta jooksis ruttu. Kapteni toothaaki küüsi.
No nii ja ei räägi. Ja kui siin küll ei Räägi. Jutusta aga julgesti.
Uus ruume. Nüüd pere tantsida, tolmiine täis ei vaeva teenida,
vänta muudkui käis.
Tulime jälle terveks ka.
Seda ma teile ei ütlema?
Eks räägi ka ju, kui, kui ei lähe.
Nagu olen mina pannud, siin küll ei räägi-räägi.
Kuna me. Külmäe usume, jutusta aga julgesti.
