Tere, head kuulajad, tänane saade pühendatud taimedele
ja aiale. Nimelt sel nädalavahetusel toimub suur tomatipidu
Tallinna botaanikaaias.
Kuhu siis tulevad?
Noh, ma ei tea, kas nüüd tuhanded tomatid,
aga aga midagi sinnakanti küll, sest kui nii võtta,
siis maailmas on erinevaid tomatisorte oioi kui palju,
aga vähemalt 300 erinevat sorti saavad küll botaanikaaiast. Täpsemalt räägib sellest näituse kuraator metoodik Tiia Jaanus,
aga seda siis saate teises pooles, esimene pool on
pühendatud lillemurule lilleaasale või heal lapsel palju nimesid,
ühesõnaga õitsvale aiale, mis ei ole peenardega vait,
on siis kas muruna või aasana kujundatud.
Vot kuidas sellist asja endale aeda saada,
milliseid töid on vaja teha, kas praegu on selleks õige aeg?
Vastust teab tänane saatekülaline Liivi Mäekallas,
Tallinna Botaanikaaia vanemaednik ja helipuldis on Villem Rootalu,
mina olen Krista taim, soovin teile head kuulamist. Elutoas ja ilmaolud segamini aetud südamed on murtud
valedega kogu väike maailm ka.
Kuid su kõrval tähtsusetu see kõik tundu.
Ma ei peatu.
Ma olen oodanud, kuid miski siin ei muutu jaamade
ja nüüd tean, et peagi sulle ära räägin kõik. Elutoas ja ilmaolud segamini aetud südamed on murtud
valedega kogu väike maailm ka.
Kuid su kõrval tähtsusetu see kõik tundu.
Ma ei peatu, olen oodanud, kuid miski siin ei muutu. Tean, et peagi sulle ära räägin. Elutoas ja ilmaolud segamini aetud südamed on murtud
valedega kogu väike maailm ka. Kuid su kõrval tähtsusetu see kõik. Selline laul, siis kõrsikutelt, elud, asjad,
aga nüüd ka elude asjade juurde, kuigi õigem oleks öelda
vist aianduse juurde, sest lilleaasad lillemurud,
need on tänaseks teemaks ja saates on külas Tallinna
Botaanikaaia vanemaednik, Liivi mäe Kallas,
tere. Tere.
Tere. Ma paluks alguses, et natukene viiksite meid terminite
maailmas kurssi, et kui me räägime lilleosast võilillemurust,
mida siis me selle all mõtleme, et kui palju siin on veel võimalik? Ma ei tea, sünonüümed mitte segadusse satuvad,
räägin ühest, aga lõpptulemus on hoopis midagi muud,
mida nähakse. Ja just et ka mind ennast väga, see huvitab seepärast,
et kasutatakse väga erinevaid termineid.
Näiteks kui reklaamitakse kõrge kasvuliste taimede seemneid,
siis öeldakse, et sellega sa saad omale kena lillemuru,
aga tegelikult mis muru on muru ja niit,
et need kaks ongi terminit, et mis võiks lahti seletada muru,
siis tähendab seda, et me niidame rohttaimestik kui üks kord
nädalas kuni tsirka, siis üks kord kuus näiteks,
et, et see on muru, mida me intensiivselt tihedasti hooldame. Niitmisega aga niit teda mäe niidame üks kuni kaks korda
aastas ja selles ongi vahe, et niidutaimed.
Me laseme kasvada kõrgeks.
Meil on võimalus õitseda ja viljuda, nad ei kannata tallamist,
et kui me läheme kuskile niidule heina sisse,
siis me lihtsalt anname selle maha ja see jääbki niimoodi pikali,
et et see on see vahe, aga murutaimed, nemad on Tiheda
niitmise tõttu madalad. Nad kannatavad tallamist, mängimist, pikniku pidamist. Kõike, aga siin on siis vahed, murutaimed on eraldi täiesti,
kes sobivadki murutaimedeks niidutaimedele eraldi,
millised on murutaimed on üks, on see, mis müüaksegi puhas
muru aga kas siia alla lähevad ka näiteks ristik?
Mai tea Margaritat. Ja, ja kindlasti siit arendame sedasama teemat edasi niimoodi,
et muru ja niit ja me arendame edasi lillemuru
ja lilleniit, ehk siis vahe on selles, et,
et nii murus kui niidus on rohke mõis taimi
ja sellepärast me saame nimetada seda lillemuru
ja lilleniit.
Siis kui muru son, tavaliselt liike seal ütleme neli viis
kõrreliste liiki siis lillemurus ongi just ülekaalus õistaimed,
eks me näeme seda õitsva, näiteks on seal palju käbiheina,
Margaret asi, kivikakraid, nõiahambaid isegi ütleme selline
kaks üle kahe nädala niitmisega võib-olla kassisaba
teelehtede tol teel ta on pigem nagu selline mitte nüüd nii
väga ka tolmeldajatele sobilik, et, et pigem sellised õistaimed,
mis tolmendajatele meeldivad ka. Aga kui me muruni jõudsime, siis Margaritat kirikakar
küsimus on huvitav selles mõttes, et on inimesi,
kes tahavad endale kirikakraid ja on teisi,
kes tahavad sellest Moruses lahti saada ja ei saa mitte kuidagi.
Mida see tähendab, kui ma külvan endale,
siis Margareta kirikakra. No selle üle peaks tõsiselt järgi mõtlema,
sellepärast et kui sa juba juba külvad omale,
kui sul ennem ei ole muru sees neid kirikakraid
ja sa sooviksid siis hiljem sellest lahti saada,
on nagu üsna võimatu.
Kui Ongi, nii et mõtled, et nüüd ma enam ei taha neid,
mulle ei meeldi neid, sest siis lahti saamine
ja selles mõttes tüütu, et nad levivad seemnetega. Need seemned on mullas väga kaua mitmeid-mitmeid,
aastaid räägitakse isegi seitsmest või üheksast aastast.
See tähendab, et me võime selle muru kõik ära koorida,
selle mullapinna kõik ära viia, ära vahetada,
aga me ei saa olla kindlad, et need seemned seal kuskil ikka
jäävad kuhugi mulla sisse või kuskile.
Et see ja see töö ei ole seda väärt. Aga millised on head murutaimed või muruseemned,
siis jah, murutaimed ikkagi, et. Sellised ongi need madalakasvulised, mis kannatavad niitmist
ja tallamist, jooksmist, mängimist, et madalakasvulised Mida ma siis nii ta nii ta on ja just, aga kui ma nüüd ei tahaks,
nyyd tahaks endale lilleaasa, siis eks siin on ju ka,
maitsemeeled on erinevad.
Kellele, milline aas meeldib, noh, mina kujutan ette,
et seal võiks olla moone, rukkililli karikakraid.
Võib-olla tõrvalil oleks niisugune ilus,
ilus, ilus.
Kuidas sellega lood? No sellega nüüd kohe pikk-pikk ja lai jutt,
tegelikult saab sellest rääkida.
Sest kui me räägime niidust või Liliani idast,
siis mõtleme looduslikult, on olemas näiteks luhaniidud,
rannaniidud, aruniidud, looniidud ja nendel on kõikidel
erinev taimestik, kese taimestik tuleneb sellest,
milline nende mulla ja niiskusrežiim ehk selle ala mulla niiskusrežiim.
Kui me nüüd mõtleme, niit on ka selline,
mis on nagu põllumajanduslikud loodud, ehk siis külvatud
just eesmärgiga saada siis loomadele toitu niita,
teha silo, ehk siis kerahein, timuti, lutserni turistikud,
kõik muud sellised, et me nagu selle peale ei mõtle,
et selline niit ka ilus on, vaid me tegelikult ikkagi
mõtleme sellele looduslikule niidule, kus on,
kus on nagu väga õierikas ja väga värviline,
kes kõveti, et me võtame sellele, aga samas võime ka selle
niidunud ise rajada, et siis, et me nagu jäljendame rood
loodust mingil väikesel alal omale näiteks kas
või koduaeda avalikule alale või parki või. Aga kuidas seda teha, võtan seemned, puistan maha
ja ootan, et mis sealt tuleb. Päris nii lihtne see ei olegi, sellepärast et et kõigepealt
tuleb nagu vaadata, et aga mis see ala endast kujutab,
kuhu me tahame seda külvata, kuhu me seda plaanime,
et kas seal on mingid niisked kohad, kas seal on palju puid,
kui palju seal on valgust milline see taimestik seal ennem on,
kas ta on selline lopsakas, mis näitabki,
et see toitainerikkasse ala seal või on ta siin lahjem,
mis siis näitab taimedes lihtsalt madalamad hõredamad ongi nii,
et mida madalam on selle mulla toitainesisaldus,
seda värvilisemad, seda värvilisemad viidud seal on,
näiteks kui me mõtleme luhaniidu peale, siis noh,
looduse, siis seal on ju ülekaalus kõrrelised. Kindlasti on seal angervaksa üht-teist-kolmandat veel
õistaimi aga enamasti selline roheline ja võimas,
et kui me mõtleme loo niidu peale, siis see on selline noh,
mitte nüüd nii toitainerikas toitained on seal piisavalt,
aga kuivemapoolne ja lahjem siiski ja, ja värviline,
seal on nagu.
Seega Aimi nii palju nii palju. Et kui tahaks rajada endale sellist värvilist aasa,
siis tuleks leida aias või kuskil kohta,
mis ei ole nii rammus. Ja mullaga ja just, et mis on, millel on looduslikult need eeldused,
et siis on nagu tööd vähem ja ega ei tasugi loodusele vastu töötada,
et milleks me teeme endale rohkem tööd, et et minu mõte ongi selles,
et me peaksime hoidma tasakaalu selles mõttes,
et kui me, kui me tahame omale inglise muru,
siis see võib ju seal aias või haljasalal või,
või kuskil olla, aga ta on kuskil maja ees kuskil nähtavas
kohas kuskil lillepeenarde ümber, et seal me saame teda
hoida just sellises mõõdus või skaalal, et me jõuame teda hooldada,
nii et see muru siis olekski täiesti selline nagu inglise muru. Aga, aga samas, et seda tasakaalu saavutada,
siis igal pool mujal ju ei, ei pea seda hullutööd tegema,
et ta võib täiesti olla looduslik või siis lihtsalt muru,
et neid variante on seal vahepeal veelgi. Aga lilleaasa puhul, kui palju see tööd nõuab
või millest alustada, kui ma olen nüüd leidnud selle koha,
et ma teeks sinna.
Ja kui suure heameelega teeks ikka hektari,
et oleks vaadata, aga kas see on neli?
No. Just et eks selleks ongi need erinevad meetodid,
et, et kuidas me saaksime seda lilleaasa endale siis rajada
või siis kui meil juba on, tavaliselt ongi meil muru olemas
kus koduaias või kuskil.
Et siis siis me mõtleme, kuidas me saaks seda rikastada õistaimedega,
et suvel oleks nagu veelgi värvilisem selleks on tegelikult
kolm võimalust, esimene võimalus on see,
et me intensiivse niitmise asemel selles piirkonnas siis
liidame harvem, et näiteks üks kuni kaks korda aastas
ja me lihtsalt vaatame, mis seal on ja me laseme tal
lihtsalt olla vaadata, mis tuleb, mis tuleb,
mis sest, kui seal pidevalt muru olnud, me ei teagi,
mis, mis liigid seal üldse võiksid kasvada. Sest noh, võib-olla nagu tänane tänane aastagi tänane suvigi,
et oli see põud siis katkestati niitmine linnades erinevates
ja nüüd me siis näeme, mis liigid igalt poolt kasvama on hakanud,
et neil on võimalus.
Poleks muidu võib-olla teadnudki, mis kuskil kasvama hakkab,
et täpselt samamoodi me saame ise igal pool endal koduaias ka. Aga kui ta on selline liigivaene, et ei ole seal mingeid
seemneid ja totmann ainult naat või orashein
või veel midagi sellist, noh, mitte nii atraktiivsed,
aga võtaks sinna just seda Dorajad kui seal on naad, siis see juba näitab,
et see muld on toitainerikas kasvaksid hästi,
no nad kasvavad hästi, aganad ka lamanduvad,
nad kasvavad liiga hästi, nii et see ei ole,
see ei ole ka nii hea, kui nad pikali kukuvad suure tuulega
või vihmaga, et siis jälle ei ole visuaalselt kena,
et kui seal juba naat kasvab siis mingil väikesel alal
muidugi võib ju proovida seda mulda lahjendada liivaga,
aga eelnevalt on kõige olulisem see pinnas tihedasti
ja korralikult läbi kaevata, et need juurumbrohud,
mida me siin nimetamegi naadiks, ora seinakse. Rakvere raibe, ohakas oblikad, kõik teised,
sellised tugevakasvulised tugevate juurtega,
et need tuleb kõik eemaldada, et see on see kõige olulisem
töö ja tegelikult see on ka kui aias teha lillepeenart kas
või tavalist peenart, et see esimene kõige olulisem töö,
et peale seda hooldusi palju lihtsam, kui me saame selle
mulla puhtaks. Ahah, aga siis noh, võtame lihtsama lihtsama variandi,
et tervet maad ei tahaks kaevata, aga hakkaks vaikselt rajama,
kas siis nagu jupikaupa Ja kuna ma mainisingi, et on kolm võimalust lilleniidu rajamiseks,
siis esimene oli see, et me niidame harvem,
ehk siis me lõpetame selle intensiivse niitmise
ja vaatame, mis sealt kasvama hakkab.
Teine variant on see, et me teeme oma oma sellele nii-öelda
alale siis mida me valime, kus me tahaks,
et see nyyd seal oleks.
Me valime mingid kohad, mingid sellised lapikesed
minimaalselt kolm korda kolm meetrit ja koorime need ära,
toome sinna lahjema mulla, segame olemasolevaga
ja külvame seemned sinna ja siis see on siis selleks hea,
et me ei pea nagunii palju tööd selleks tegema,
et me nagu terve ala, kolmas variant ongi see,
et me mingisuguse suurema ala koorime ära selle mullakamara
ja asendame selle siis lahjema liivaga segatud mullaga. Et, et seda väga ei soovita sellel suuremal alal,
noh see suurem ala võiks olla kuni võib-olla 400 ruutu,
aga mitte suurem, et noh, millest nagu jõud üle käib.
Et seda hooldada ka selles mõttes.
Et noh, hooldamine, selle teemani veel jõuame,
see on ka oluline.
Ja miks ta oluline on, aga teiselt poolt,
et suuremate aladega, et kas nagu peab loodusele vastu töötama,
muldasid hakkama vahetama, pigem lähtuda sellest,
milline see see mulla ja niiskusrežiim sellel asukohal on
ja lähtuda taimede valikul just sellest mullast niiskust. Aga see, nüüd tulebki see hoolduse küsimus,
aga siis, kui ma olen selle ära teinud, siis on kõik hakkab
kasvama ja toimetab ise ise seemned külvavad või?
Mida ma seal veel hooldan, sügisel niidan see. Ongi nüüd see teema, mis minule tagasisidena ma olen kuulnud
väga paljudest kohtadest, et aga rajame,
rajame, rajame, aga mis siis edasi saab,
et, et me tahaksime kõik ju ilusat lilleniitu näha.
Aga tegelikult, kuidas me seda saavutame?
Selle puhuks peab ikka natukene tööd tegema,
et tegelikult ta nagunii hooldusvaba ei ole,
lihtsalt niidame maha ja ongi kõik. Et siis mis need tööd on, ega ometi mitte rohimine,
kus ma nagu ma olen kogu aeg mõelnud, et,
et teed küll niiduga, siis vaatad, et seal kasvavad mingid
sellised taimed nagu tõesti malts tuleb,
siis tuleb kuskilt ilmub välja puju ja kõik nad on küllaltki noh,
ma ütleks seda ebameeldivat rikkuvad vaata pildil.
Jaa. Kuigi ilu on vaataja silmades, et miks mitte No just, aga siiski, ega see üldine, see ilu,
mida see ilumeel, mida inimene soovib näha,
on ikkagi värvilised õied.
Et siis esimesel aastal ütleme nii, et see on rajatud,
siis näiteks kujutame ette, et on sügisel sügisene rajamine
praegusel ajal ongi kõige parem, miks mingitele aladele,
sellepärast et sarnaselt loodusele seemned valmivad,
kukuvad maha ja hakkavad idanema need liigid,
mis vajavad siis sellist külmumisprotsessi,
nad talvel saavad selle ja siis idanevad kevadel,
järgmisel aasta kevadel, aga mõned liigid juba praegu
selliste niiskete ilmadega hakkavad juba idanema näiteks
härjasilm ja ussikeel, mul on endal üks kogemus,
kus kus juuli lõpus enne puhkusele minekut muidugi
mullapinna valmis, külvasin nad ära, need seemned,
seal oli teisi liike ka veel sees ja kaks nädalat hiljem
läksin vaatama ja siis ma olin nagu väga üllatunud,
kus need taimed olid juba osad taimed olid kuni viie
sentimeetrise läbimõõduga, et noh, oli vahepeal vihma tulnud,
oli selline soe ja nad juba lit ärganud ja nii suureks kasvanud,
et selline küllatas mulle. Mulle endalegi, et nagunii ruttu. Sügisel seda ohtu ei ole, et seemned lihtsalt mädanevad ära
või söövad hiired ära või linnud tulevad,
vaatavad, et saaks midagi. No eks ta ikka on, et see on seal looduslik valik aga kui me
seda niitu rajame mingis mingis mõõdus, siis me rajame seda
samamoodi nagu nagu murugi, et me valmistame mulla ette.
Me külvame seemned, mitte sügavamale kui üks sentimeeter,
rehitseme nad ära ja siis rullime kinni,
et see kinni rullimine on vajalik just selleks,
et seemned saaksid mullaga kontakti ja siis nad hakkavad
paremini idanevad, kui nad jäävad sinna mullapinnale,
noh kindlasti jääb neid sinna ka ju lehitsedes,
et siis noh, kindlasti on ka ka väikseid loomi
ja linnukesi, kellele nad meeldivad, need seemned Mis on järgmised tööd hoolduse juures või millele tähelepanu pöörata,
et miks, mida ma siis pean seal tegema? Ja just esimesel aastal, jah, kuna ma jäingi just sinna sinna,
et kujutame ette, et me sügisel rajasime siis nüüd kevadel esimesena,
mis ta ärkama hakkab, on siis malts harilikult siis valge
hanemalts on see enamlevinud. Nemad on väga kiirekasvulised ja nad tärkavad koos põld sinepiga,
siis esimestena mitmeaastased pärismaised
ehk siis eestimaised, taimed, nemad tärkavad aeglasemalt,
nende see areng on aeglasem, ehk siis nad võivad tärgata ka
suve teisel poolel alles.
Aga nüüd ongi vahe, et kui me oleme sinna seemnesegusse
külvanud mingeid üheaastaseid liike, näiteks rukkililli siis
me peame need maltsa välja rohima, selleks et me tahame seda
õieilu esimesel aastal näha. Et seetõttu peabki olema see ala, kuhu me rajame nii-öelda
siin nagu peenar nagu lilleniit, nagu peenar.
Piisavalt väike, et me jõuame seda ära rohida.
Aga kui meil ei ole neid üheaastaseid seal segus,
siis me võime maltsa lihtsalt ära niita.
Seega esimesel aastal ilma nende üheaastaste õistaimed,
et see ei näe eriti ilus välja, kui me lihtsalt liidame need
Maltsad ära ja siis on selline nagu varred seal püsti
ja siis muld paistab seal vahel ei näe üldse kena välja. Tegelikult, aga noh, see ongi see, selle ilu tuleb siis
alles teisele kolmandale taresse tuleb ja see võtab aega,
et see, see ei tule nii kohe teisel, kolmandal aastal,
ütleme siis teisel aastal siis on juba märgata,
et esimesed taimed on jõudnud nii suureks kasvada,
et juba esimesed õied hakkavad tulema.
Et see niit niiduala on küll üsna hõre.
Aga noh, Ta alles alles kogub hoogu, nii et kolmandal aastal
ta muudkui täieneb veelgi kasvab jõudsamalt nagu suuremaks
taime puhmikat kasvavad suuremaks. Tahaksin veel veel mainida siin seda, et et see rohimine,
see teema, mida sa ennem ennem puudutasid jah,
et on sellised asjad olemas nagu juurumbrohud need on siis
needsamad tugevakasvulised, millest me juba ennem korra mainisime,
on Rakvere raibe, puju, naat, laati ma isegi võib-olla ei
mainiksin seepärast, et ta võib tulla ja juuretükkidega
mulla seest võib tulla, kui me toome mingi mulla kuskilt eemalt,
me kunagi ei tea, mida see sisaldab, seal on,
seal võib nagu kõike tõesti olla, et sellepärast esimesel,
teisel aastal see rohimine on ka mitte ainult maltsa mõttes,
vaid ka just nende mitmeaastast ütleme siis prahipaikade
taimede ära rohimine just selleks, et me hiljem saaksime
nendest vabaneda. Noh, et meil ei oleks neid seal, sest kui me nagu kohe
esimesel-teisel aastal rohime, siis meil on pärast lihtsam,
neil lihtsalt ei ole, nad on alguses ju väikesed.
Nii et seetõttu see töö on vajalik.
Et kui me seda ei tee, siis need juurumbrohud nagu Rakvere
raibe ja mis masinad nimetasin oblikad kindlasti,
nad on lihtsalt nii tugevakasvulised, jõulised ja,
ja võimsat võimsalt suured, et kõik ülejäänutest
niidutaimedest suuremad, et nad lihtsalt tõmbavad tähelepanu
endale ja märg ka neid ilusaid, neid värvilisi õistaimi,
mis seal taustal tulema hakkavad. Ja Eesti kasvukohatüüpide klassifikatsiooni järgi on Rakvere
raibe ja siis oblikad ja nad on prahipaikade taimed,
et see nagu juba iseenesest nagu näitabki,
et nagu annab võib-olla neile selle mõju,
et, et need ei ole eriti soovitud taimed.
Aga ka selle päästet prahipaikades, kus mulda võib-olla
lükatakse hunnikutesse ja kuskil lihtsalt on,
kus keegi ei hoolda, siis seal nad hakkavadki väga kergesti kasvama,
et, et looduslikul niidul või looduslikul heinamaal. Me me ei näe selliseid taimi tavaliselt,
kui me lähme sellisesse kohta, kas looduslikud. Kui heinamaad saaks sellist niiduala, saaks ka nii,
et võta lambad või kitsed lasta neil seal kolm,
neli aastat tegutseda. No kui on piisavalt neil ruumi seal, et nad oma kõhu täis saavad,
siis muidugi loomulikult see on ju osa sellest hooldusest.
Sest kui me jõuame selle hoolduse poole edasi nüüd,
et sügisel, kui me oleme kõik ära rohinud ja,
ja need taimed, siis mida me seal tahame näha,
need looduslikud pärismaised, eestimaised,
taimed, need on vaja maha niita.
Et muidugi me võime, kui nad on juba teisel,
kolmandal ütleme kolmandal aastal, et siis juba loomad peale lasta,
siis muidugi nad võivad seal süüa ja oma töö teha,
sellepärast et see tuleb nagu looduslikud kasukad. Kas sa siis ajavad selle niiduga laiemaks,
et ma ei pea järgmine aasta või paari aasta pärast tegema
uusi selliseid kolm korda kolm like'd, kui ma tahaks seda kasvatada,
seda niidu olla? No ma arvan, et taimed ikkagi ise laienevad oma seemneid
nagu puistates võib-olla lindude abil, pigem loomade abil ka
selles mõttes, et kui seemned jäävad jala alla,
siis võib olla, samahästi võib see võib see meie jala alla jääda. Kõik öelge, kuidas te suhtute nendesse seemnesegudes,
mis poodides müüakse, need on väga erinevaid väga noh,
väga-väga erinevaid.
Kus on ka hakanud silma mõned, mis nagu ei sobi hästi meie
kliimasse või meie asukohale. Ja seal on neid tegelikult palju ja tegelikult enamus ongi sellised,
selles mõttes, et nad ei ole eestimaised,
taimeliigid, nad on, Nad ei ole Eestist pärit taimeliigid,
nad on küll samad, aga nad ei ole Eestist pärit nagu see tähendab,
et see geneetiline pool tuleb hoopis kuskilt mujalt.
Ja, ja seetõttu ikkagi soovitatakse, et,
et püüaksime nagu omi, eestimaiseid taimeliikide seemneid levitada,
mis siin on, et seega kogudes ise seemneid jälgides,
mis kuskil kasvab. Neid ise tundma õppida, vaata vaatata loodust lähemalt siis
minna ja leida need seemned uuesti ülesse.
Ja samas on ka mõne tootjad, on vähe, küll,
aga kes pakuvad neid seemneid? Aga kas nendel, mis ma ostan välismaised Ma olen pannud tähele,
seal sees on nii päevalille kui kõike kumada,
külvan, noh hea, kui praegu juba hakkab hoit näitama,
võib-olla ei hakka ka, et nendes segudes Kui nendest ei jää ju aasa, et korra aastas Nendes segudes saaks teha omale suvelillepeenart näiteks noh,
kuigi osades on ka sees, et mitmeaastased taimed,
aga näiteks nagu suvelillepeenart, et esimesel aastal sa
rohi kõik muud umbrohud välja ja sulle jääb see värviline
nagu nii-öelda peenar sisse.
Ta ei peagi, nad ongi väikepakendid, jõuad seda rohida,
sa jõuad seda lilleilu seal nautida siis ka hiljem. On teil olnud kogemus sellega, et inimesed tulevad ja,
ja tahavad nagu lille mitte lillemuru, vaid lilleaasta moes
praegu või, või ei ole. On ikka moes just seepärast, et mida rohkem me nendest räägime,
seda rohkem me tegelikult ju tahame neid ka proovida.
Ja sellel on ka oma positiivne külg selles,
et me ju aitame tolmeldajaid sellega, et ühelt poolt seal on
seda ilu ja värvilisust, mida, mis inimestele meeldib
ja teiselt poolt tolmeldajatele meeldivad õistaimed,
et neil on vaja toitu, varjekohti.
Et selleks. Praegu hakkasin just mõtlema nii noh, Tallinna linna peale,
kus on siin elurikkuse saarekese ja kõik,
et seal peaks ka vist ikkagi rohima, enne kui seda saart rajada.
Et anda võimalus siis teistele, mis seal peaks kasvama. No see nüüd oleneb, et kui me teeme seda niimoodi peenrana
näiteks istutusalana, et värvilised õistaimed üheaastased
siis ja muidugi siis On üheaastase ja kaheaastasi, et alguses ühed õitsevad,
pärast järgmine aasta on siis teised. No sell, no sellised nõuab palju ressurssi selles mõttes,
et seda hoolduse mõttes, et tööd ja seda nagunii laias laial
skaalal nagu ei ole, ei ole, aga haljasaladel lihtsalt nagu
lihtsalt tavalistel rohumaadel, ütleme haljasaladele ongi
nii rohumaad iseenesest need murud sama moodi,
et, et kui me niidame seal nüüd harvem ja me näeme seal,
et seal tekivad oblikad ja rakvere raiped,
siis nad tuleks välja niita, nad tuleks välja niita
õitsemise alguses või isegi enne õitsemist. Selleks, et seemned ei saaks levida, et siis neid ära tunda
ei ole keeruline, sest neid ei, neid liike ei ole palju,
ütleme mingisugune kolm või neli, mis siis välja niita
ja neid tuleks välja niita rohulõikuriga,
ehk siis see on selline trimmeri moodi, aga tal ei ole seal
pea otsas jõhv, vaid tal on labadega lõiketera.
Et iseenesest imiteerib ju vikatit, et lihtsalt mootoriga
mootoriga töötab ja saad kiiremini ja efektiivsemalt,
aga lõikad lihtsalt jah välja need juurumbrohud,
tugevakasvulised nad ei saaks siis levida
ja seega siis kõik muud õied saavad esineda,
eksponeerida haljasaladel. Viimane küsimus veel, kas nüüd sügisel, kui niidetakse,
tuleb see kokku korjata? Ajust sellega ma tahtsingi jõuda ja see on tegelikult neljas meetod,
kuidas rikastada oma niitu mitte mitteomavaid üldse haljasalasid,
kuidas neid rikastada õistaimedega veelgi rohkem selles mõttes,
et kui me ei kogu kokku seda niidust, mida me oleme maha
niitnud siis ta jääb sinna nagu mädanema ja. Nagu ei ole nüüd hea kasutada, aga ta lama jääb sinna maha,
muutub mustaks ta visuaalselt ei ole kena vaadata,
eriti kui ta kuskil haljasaladel on Ta ja ta takistab
valgust ja, ja samas kui ta jah, muutub ju mullaks,
tähendab toitaineid juurde, see niimoodi aja pikkuse.
See muld muutub veelgi toitainerikkamaks
ja seetõttu see kooslus sellel alal hakkab muutuma,
sest kui me pidevalt võtame selle Niiluse kogume kokku,
viime ära näiteks kompostime või jäätmejaama siis ka
väikestel taimeliikidel, neil on võimalus,
nad näevad valgust, nad saavad jälle kasvada,
aga kui see niidus sinna maha jääb, siis me lihtsalt
lämmatama need väiksed taimeliigid ära jäävad järgi ainult
suuremad tugevakasvulised, mis jõuavad sellest kulust läbi kasvada. Ja niimoodi me muudame seda liigilist koosseisu
ja paremuse poole, vaid just just nagu selles mõttes sinnapoole,
et mis need tugevakasvulised taimeliigid on jälle rakvere raibe,
kerahein võilill.
Et nemad saavad võimaluse, kes meile ju tavaliselt me jälle vaatama,
et aa jälle need seal kasvavad. Nonii, nii et küll, aga tööd on küll, aga mina mõtlesin just,
et väga hea, lihtne teed endale lilleaasa,
muudkui puistad seemneid iga aasta juurde
ja küll ta ise läheb, aga nii see ikkagi ei ole.
Hea on ka teada, et kõik, mis nüüd niidata korjake kokku Ja see see töö tegelikult läheb lihtsamaks,
see on algusaastatel on vaja rohkem tööd teha,
selleks et hiljem oleks lihtsam.
Hiljem ongi vaja ainult niita. Muud midagi, aitäh tulemast ja selgitamast Liivi mäekallas,
Tallinna Botaanikaaia vanemaednik kuulamist kutsumast
ja kuulame siia veel loo muusikat ja siis juba vahetame teemat,
sest botaanikaaias on tulemas suur tomatipidu.
Kas tahtsin küsida, kas tomateid võiks nagu muruna kasvatada,
aga see ei ole üldse hea võtta ega, ega kohane küsimus
räägib pigem tomatisortidest.
Mida siis saab näha nädalavahetusel, aga pärast järgmist laulu. Niimoodi nagu sai enne öeldud, siis Tallinna botaanikaaias
palmimajas on reedest kuni pühapäevani suur tomatipidu,
mis on juba viiendat aastat ja saates on nüüd külas selle
tomatipeo kuraator, Tallinna botaanikaaia metoodik.
Tiia Jaanus, tere.
Tere. Alustaks sellest, et öelge, kui palju nüüd ma ütleksin
tomateid kokku tuleb botaanikaaeda, kui palju neid näha saab? Me loodame, et meil tuleb botaanikaaeda isegi 300 erinevat tomatiliiki,
mida siis on võimalik enamasti viljadena meie laudad
näituselaudadel näha. The Tottenad viljedena välja, mõned ka piltidena või,
või kuidas see on? Ja ja meil on viljad ja ja võib-olla ka mõnda taime saame
siis nagu terviktaimena potis näidata, aga aga valdavalt on
ja meie eksponaatideks seekord vilja. Kuskohast need tulevad, kas Tallinna botaanika kasvatati ise
ka tomateid? Meie botaanikaaias tomateid ei kasvata, et meil on natukene
teistsugused kollektsioonid, aga valdav osa meie tomatitest
tuleb siis Lätist.
Tohoh, et Lätis on tomat. Teekasvatus tundub, et veel paremal järjel kui Eestis,
kuigi ka Eestis on, ma arvan, päris palju tublisid tomatikasvatajaid,
aga seal on selliseid hästi entusiastlikke,
kellel on väga suured kollektsioonid ja me oleme juba mitu
aastat teinud koostööd, siis lätist valdis puulinšiga kes
juba tänavu viiendat aastat toob siis meile oma suurest
kollektsioonist tomat tõid ta tegelikult on kasvatanud siis
tomateid väga suurel pinnal juba 12 aastat
ja on siis tema sellises koondkollektsioonis olnud üle 800
erineva tomat, eriti sordi. Nii, ja, ja kindlasti siis ka tänavu paarsada tema tomatit,
meie laudadel on võimalik näha. No see on uskumatu, ma hakkasin praegu mõtlema,
et kui palju ma tean tomateid, punased, kollased,
punased, kollased, võiks nii öelda, et tavaliselt niini teatatakse,
et kui kirjuse, tomatite maailm on, ma mõtlen ka kasvõi
eelmiste aastate põhjal, et mis on nagu välja toodud
tõenäoliselt veel kõiki neid tomateid, mis tulevad,
ei ole näinud.
Aga millised on, kuhu üldse tomatimaailmas võib minna? See tomatimaailm on tõesti väga, väga mitmekesine,
et noh, kui me alustame seal juba rääkimist kas
või tomatite suurusest, siis kõige väiksemad tomatid,
et võivad kaaluda ainult ühe grammi.
Ja Me oleme siin paar aastat tagasi näitusel niimoodi pannud
kõrvuti näitamiseks päris hilise tomati,
mis kaaluski ühe grammi ja kõrvale tomati,
mis kaalust verre kilogrammi, see oli siis ka Lätist tulnud tomatisort,
mis oli nii suure kaaluga, aga tegelikult on siis aasta
tagasi Ameerikamaal küll kasvatatud tomat,
mis kaalus viis kilo. See tundub nagu uskumatu, aga, aga lugesin sellist fakti. No te võtsite täna kaasa kolm tomatit, me kahjuks pilti ei
saa näidata, seepärast ma nüüd katsun kirjeldada.
Üks neist näeb välja roheline triip, niuke triibuline,
kollase oranži triibuline, natukene on veel ka ülemises osas
sellist tumedat pruuli.
Mis sort see on ja ta on kasvult noh, ma ütleks selline nagu
kumato mõõtumis, poeski müüakse Motan poe kõige lihtsamaks,
näiteks. Ja ta on selline korraliku ploomisuurune tomat
ja tema nimi on aatomit, fusioon ja iseloomulik on tal
tõesti siis selline triibumuster ja tomatikinnituskoha
läheduses on siis väga sageli tomativiljadel selline teist
värvi nii-öelda krae.
Ja, ja sellel sordil päris küpsel viljal on ta selline tumelilla,
et ta praegu selle ometi ei ole isegi veel sellist päris
päris küpset küpsust saavutanud, et ta võib veel tumedamaks minna,
see sõltub ka päikeseoludest, et mida päikeselisem on siis
selle tomati kasvukoht, seda paremini need tumedad värvid
ennast ka välja annavad. Et erinevatel aastatel võib sama tomatisort isegi nagu
natukene erinev välja näha.
Julgen omast kogemusest öelda, aga see sort on hästi magusa
ja meeldiva sellise puuvilja Se maitsega. Kuidas aru saada, et ta valmis on, ma vaatan,
et roheline sedasi ta võib mul seal juba alla kukkuda,
ma ikkagi ei oska nagu arvata, et nüüd on küps.
No kui te juba seda tomatisorti kasvatate,
küllap te siis aru saate, et tavaliselt kergelt pehme
ja et ta muudab ikkagi värvi, et see värv läheb küllus. Külluslikumaks ja sellised on ka tomatisorte,
mis jäävadki päris roheliseks, et see on ikkagi siin,
ütleme suhteliselt värviline Tomasi, aga on ka päris
rohelisi tomatisorte, mille juures ka sageli küsitakse,
et millal ma aru saan, et ta küpson, aga nad lähevad ikkagi pehmemaks,
võib olla ka see väike värvitoon, muutub,
et noh, tegelikult on võimalik sellest aru saada küll. Mul on üks kogemus ühe huvitava sordiga,
mille nimi mul nüüd meelde ei tule, sest kaotasin sildi ära,
ütleme niimoodi.
See oli suur viga, ta oli alguses ühte värvi,
ma vaatasin nii, Olülitame rohelise ja lillaga
ja siis ta hakkas värvi vahetama ja vahetama
ja vahetama, kuni tal tuli rohelise asemel punane
ja see lilla muutus ka veel omakorda teistsuguseks
ja siis ma sain aru, et ta on valmis, et sellised
värvimuutused nendel uutel sortidel on täiesti siis nagu
tavaliselt või et nad kogu aeg vahetavadki värv,
et ei ole nii, et lähen punaseks, olengi punane,
vaid siis ma võin muutuda veel teist värvi. Ja no täpselt nii nagu te kirjeldasite, võivadki mõnedel
tomatisortidel värvimuutused toimuda, et et võib-olla,
et kui sellisele arenevale tomatil ilmub see esimene senine
Porpurne toon sellised sordid, siis sageli nimetatakse ka,
kas indigu on siis seal sordi nimetuses sees või,
või mõni selline puruks purse värvi, noh,
kas must või, või sinine on sellistel sortidel sageli sordi
nimetuses siis sees, et siis võib hakata tunduma,
nüüd ta saabki küpseks, aga kui eriti kui piiluda,
siis seda tomatit, no nii-öelda altpoolt seal taime küljes,
et siis ta on roheline ja see viitabki sellele,
et ta tegelikult siis ei ole veel ikkagi küps. Kui tema sordi omadus on, et ta läheb punaseks
või mõned sordid võivad olla ka sama kombinatsiooniga
kollase värvusega, et näiteks siis selliste pisikeste
viinamarjatomatid hulgas on selliseid sorte,
mis oma põhivärvult on kollased, aga just see tume toon,
siis tuleb sinna kinnituskoha lähedusse sinna nii-öelda
kraekese peale. Aga öelge, miks sellised erilised tomatid,
no ütle nüüd laua peal on veel meil üks samamoodi
kirjuvärviline tomat alt punane, siis läheb oranžikaskollane,
mida ülespoole lõpuks ülevalt poolt on niuke lilla tume kaunis,
et miks selliseid ei jõua kunagi poodi, kas neid on
keerulisem kasvatada kui tavalisi lihatomateid
või nagu kus meil igalt poolt maailmast tulevad tavalised
punased tomatid? Ega neid ei olegi võib-olla väga palju keerulisem nüüd
taimena sugugi kasvatada, aga need on sellised natuke
teistmoodi sordid, et kõik nendest ei ole väga saagikad.
Need viljad on mõnikord kiiresti pehmenevad
ja võivad lõheneda sellise pehme väliskestaga
ja sellise hõrgu pehmema viljalihaga.
Et neid siis kaubanduses turustada lihtsalt on palju keerulisem.
Ja noh, selline selline kommertssaagi aretuseks kasvatavad
sordid ongi sellised, et nad oleks suhteliselt tugeva kestaga,
et nad oleks transportida hästi-hästi, transporditavad väga saagikad. Ja ei oleks siis ka lõhenemis tundlikud.
Et need sellised maitsvad, et ja, ja mõnusad tomatid sageli
siis võivad seda olla, see sõltub muidugi ka ilmastikust,
et mõnel aastal ka need väga head ja maitsvad tomatid sugugi
ei lõhen, aga teisel aastal eriti kui ilmastik vaheldub
või on siis meie hoolduses kuidagi mingit vimkat sees olnud,
et siis nad, ta on ikkagi nagu lõhenemis altimad. Aga öelge, te olete maitsnud kindlasti erinevaid sorte mis,
milliste maitsetega tomateid, võib-olla on ta ikkagi tomati
maitsega või kui lähevad, need tulevad sellised erilisemad tomatid,
et siis seal tulevad ka mingid nüansid mängu,
et ei oskakski arvata, tomata. No mõned tomatid on tõesti nii magusad ja sellise puuvilja
see maitsega, et võibki jääda nagu arusaamatuks,
kui selline pimesilmi vili suhu panna, et mis nüüd on,
aga noh, valdavalt on võib-olla ikkagi see tomati maitse
tuntav kuigi hästi palju on ju selliste puuviljanimetustega
erinevates keeltes on seal kõik puuviljanimetused mängu
võetud alates.
Noh, ananass on selline sort, millest on aretatud selliseid
veel erinevaid variante noh, apelsini sidrunimelon,
hour maa ja noh, kasvõi meie maasikas vaarikas,
et, et kõik on siis nendesse sordinimedes jõudnud,
et nad siis kas oma mingi maitsenüanssi või,
või värvuse või kuju poolest siis natukene neid vilju meenutavad. Aga öelge, kui nüüd tulla reede laupäev,
pühapäev palmimajas botaanikaaias, siis saab näha,
nagu me kuulsime, 300 erinevat sorti saab kindlasti ka seemneid. Ise on võimalik osta seemneid ja ma siin alguses tegime
juttu nüüd sellest, et väga-väga suure kollektsiooniga läti kollektsioonist,
aga sel aastal on meil ka Eestist tulemas tomateid Ingmar pappelilt.
Ja tema siis näitab ka mõne mõningaid tomatisorte,
kuidas nad potis kasvavad ja on ka lootust,
et siis väikest valikut neid tomateid, et võib-olla on
võimalik osta, ja laupäeval, kui Ingmar Pappel on meil ka
näitusel kohal, siis on meil võib-olla lõuna paiku ka
võimalus siis degusteerida tema eriti maitsvaid tomateid,
siis tema on ka tegelikult noh, lühema aja jooksul jõudnud
väga suure kollektsiooni, nii et on ka kasvatanud oma
seitset seda tomatisorti ja, ja tema selline eriline huvi on
just leida neid väga maitsvaid ja, ja väga vürtsikaid tomatisort,
et mis ei ole võib-olla isegi väga kõrgekasvulised
ja sobivad paremini siis noh, selliseks potis või,
või ka avamaal kasvatamiseks. Aga just selline maitsete nautis leia veel korraks Lätti
valdis Pulintsi juurde tagasi pöördunud siis tema erihuvi on
olnud väga suured tomatid, et ka eelmistel aastatel on olnud
väga palju sorte, mis ongi seal laua peal on reas sellised
no vähemalt poolekilosed tomateid ja neid sort,
selliseid on siis tema kollektsioonis hästi palju uskuma. Kuulge, milline on teie lemmiktomatisort? No mina ei ole kaugeltki nii palju tomatisorte kasvatanud
ega maitsnud, aga, aga mulle enesekasvatatud tomatitest
meeldib hästi tomatisort, orints, troberi,
mis on selline hästi hea lihatomat, sellise tiheda
viljalihaga ja ja mõnusalt magusa maitsega
ja hästi magusa maitsega on ka sellise juba magusa nimega
sort jupatšups.
Ja imeilus näeb ka välja see vili, et. Mulle praegu võib-olla sellised lemmikud nendest sortidest,
millega ma siis olen ise saanud. Suurepärane, ma väga tänan teid saatesse tulemast.
Tiia, Jaanus ja ärge siis unustage reedest pühapäevani
Tallinna botaanikaaias suur tomatipidu saate oma silmaga näha,
vaadata, kur veab saatega maitsta.
Tomatimaailm, see on uskumatu, et seal nii palju erinevaid
sorte on, aga noh, tõenäoliselt kogu aeg areneb,
asi mõeldakse juurde, aitäh veelkord.
Aitäh kutsumast. Kui sõbralikult aias peenart jada Pöördeks semudega.
Kas asi? Kokku panna maitsva sauruti. Pitsat. Oma levis laiali. Keda? Sellega tabas Paprika ja. Keegi. Piip ja Tuut laulsid kuulsast kurgist tundmatust tomatist.
Tänases huvitajas olid teiega Villem Rootalu
ja mina olen Krista taim, soovin teile ilusat päeva
ja kuulmiseni järgmisel nädalal ja tõesti,
kui tahate maailmapilti avardav, minge vaadake,
milliseid tomatit kasvatatakse.
Päris pane kõikjatel.
