Tere. Tere.
Räägi Luisa kõigepealt, et kuidas see näitus sündis,
kes pöördus sinu poole, kuidas tundus selline mõte üldse
fotografeerida tsirkuseartiste Eesti looduses? Kuuendal ja seitsmendal oktoobril toimub Tallinnas taas kord
Balti nüüdistsirkuseesitlusfestival epi Tsirk
ja seda oodates toimub juba peagi-peagi 23. septembril ühe
väga ilusa näit näituse avamine.
Nimelt jõuab Tallinnasse Tammsaare pargi uue turuplatsile.
Luisa Greta Vilo fotonäitus kehatus või kehastus seal on
nime sees on selline üks sulg, nii et justkui mõlemad on
õiged ja selleks, et kuulda veidikene rohkem sellest
näitusest ja ka epidzirgist olen kutsunud täna stuudiosse
tsirkuseartisti Lisett Wolki tervist, tervist
ja fotokunstnik Luisa Gretabilo. Ja see on väga-väga tore üldse koostöö vorm,
ma olen õnnelik, et me saime seda teha.
Tegelikult 2021 seen, mine eebeetseerik festival,
ma olin seal fotograaf, jäädvustas siin üritust
ja siis tekkis selline side, minul tekkis väga suur
vaimustus kõikide nende artistide vastu.
Ja siis Grethe Cross võttiski minuga ühendust talvel,
et võiks teha sellist projekti ja ma olin kohe kahe käega nõus. Kuidas sa mõtlesid selle kontseptsiooni välja,
mida sa otsisid nendest kehadest ja kohe räägime nendest
kehadest ka vähe rohkem, aga mida sa otsisid põhimõtteliselt? No minu jaoks kogu see kontseptsioon on väga võluv,
sellepärast et mu enda keha ei suuda võtta selliseid vorme,
nii et fotokunstnikuna, see on kõik väga inspireeriv
ja ja ma tahtsingi kuidagi tuua välja seda läbi sellise
inimese Pirgussides, kes ei ole nii kursis,
võib-olla tsirkusega ka.
Ja noh, minu enda loomingus on alati olulisel kohalolnu keha
ja loodus, nii et siis see tundus nagu ainuõige valik panna
need sinna looduslikku keskkonda ja põimuda looduslike vormidega,
sest et minu meelest keha ja loodus on nii sarnane nähtus. Ja sellest tekkiski selline sümbioos, et väga selline
tundlik ja sisetunde pealt tehtud protsess tegelikult. Ja oled paigutanud artistid Peipsi-äärsetes maastikesse,
miks nii? No tegelikult sellepärast, et ühe korraldajamaakodu seal,
nii et see oli lihtsalt hea kättesaadav koht,
kus veeta need kolm päeva, sest et väga intensiivne
pildistamine oli ja kui ei oleks olnud sellist head kohta,
kus ööbida ja noh, keskkonda, mis oleks nii-öelda see meie baas,
see hetk siis oleks keerulisem. Aga mida te leidsite siis sellest Peipsi-äärsest maastikust?
Kuidas, kuidas, mis selgus selle pildistamise käigus? Ja minu jaoks oli väga põnev üldse avastada Peipsi kanti,
sest et ma arvan, et see on Eestis üks kohti,
kus ma kõige vähem ise käinud ja avastasin,
et seal on väga palju erinevaid maastikke.
Saime väga paljud, pildistasime vees, kasutasime Peipsi
järve ära, siis jõgi, siis oli niit, mets,
mingisugune tiiva paljandi moodi asi väga palju erinevaid maastikke,
mis oli väga huvitav. Lisett, kuidas teile tundus selline maastik,
kas see on võrreldav mulle tundub, et see kehatuse kehastus
üritabki kõrvutada, võrrelda keha- ja maastikku,
et kuidas teie kehad tundsid ennast siis selles
Peipsi-äärses maastikus. Väga hästi tundsid, et meid oli viis tükki nagu Luisa enne mainis,
et me pildistasime kolm päeva järjest.
Et oli suhteliselt selline intensiivne Zayni puuladvad,
kui, kui veed ja kõik asjad nagu ära käidud,
et väga selline teistmoodi.
Teistpidi pidi kuidagi lähenema asjale, et hästi huvitav oli,
oli koos töötada. Ja seega, et vabandust, et tal ei olnud oma need vahend
rõngad ja et see oli Selline väike nagu.
Me võtsime selle otsuse suht koos vastu,
et kui midagi kasutada, siis midagi sellist,
mis hästi nagu loodusesse kokku nagu läheks,
et paistaks, et et teda justkui ei oleks seal.
Aga mida edasi see pildistamise päev läks siis seda rohkem
me saime aru, et tegelikult võib-olla nagu üldse mitte
midagi kasutada, et see oli omaette selline nagu. Kuidas ma ütlen selline eksperimenteerimise just
ja väljakutse, et võtta neid siis positsioone
või asju, et ilma enda vahendita, mis on alati nagu,
et oma vahendis tunned ennast mugavalt, aga siis me nagu
likvideerisime selle võimaluse, et selline päris huvitav oli,
et leidis uusi. Asju kindlasti.
Kuidas Luisa Greta jõudsid selle pealkirjani? See oli ka koostöös, tegelikult põrgatasime mõtteid
ja erinevaid sõnu Mess näituse kontseptsiooniga siis pähe
tulid ja siis lõpuks kehatus või kehastus,
nagu jäi hästi kõlama, sest et ta ongi selline
piiridevaheline mäng, et sa ei saa aru, kus keha nagu
loodusega siis hakkab, kus ta lõpeb, et pead kaovad ära seal
kuidagi piltidel ja ta on selline sürrealistlik natuke et et
sealses kehatuse pool, aga samas ka kehastus sellest,
et et modellid ju tegelikult nagu see, mis ma neile ette ütlesin,
ongi see, et nad tunnetaksid seda maastikku,
et kuidas nad seda oma kehaga siis väljendavad oma meeltega
ja mida nad seal tunnevad. Et siis tuleb see kehastus aspekt sinna. Näitus jääb avatuks üks terve festivali aja
ja kuni kuni 22 oktoober, nii et kuu aega on võimalus näha
neid kehatusi ja kehastusi pida.
Balti tsirkuseartistid on koostöös fotograafi Luisa Greta
Viloga loonud siin meie Eesti maastikes,
aga lähemegi veidi sügavamalt nüüd selle tsirkuse juurde,
sest me räägime täna tsirkusest minust ja tsirkus on kunstivormina.
Ma arvan midagi sellist, mis kõikidele inimestele toob
mingid meenutused, mingid nostalgilised mõtted,
võib-olla lapse põlvestki, aga see, millest meie siin räägime,
see on, see on väga huvitav tav vaade sirkusele,
mis on pärast nõukogude aegseid tsirkuse nii-öelda
traditsioone arenenud pidevalt edasijõudnud sellesse
2023.-sse aastasse, see midagi täitsa uut,
täitsa ootamatut. Luisa Greta, mida sina tundsid siis 21. aastal,
kui sa sattusid epidzirgile, kas üllatas sind,
mis olid sinu esimesed emotsioonid? Ja need emotsioonid ja palju ma ei osanud mitte midagi
oodata sellest minul mul ei olnud mitte mingisugust
varasemat kokkupuudet tsirkusega.
Ja ma kuidagi arvasingi, et ongi rohkem,
sest need kostüümid ja palju värvides.
Aga see, mis ma avastasin, oli puhas kunst nagu see oli
tõesti väga imetlusväärne.
Esiteks, kuidas artistid oma keha käsitlevad,
siis kuidas nad suudavad nagu seda ühe materjali
ega nii palju edasi anda, et ta oli ka väga emotsionaalne,
mõne etenduse onu tuli pisar ka silma. Jäädvustasin samal ajal kaamera taga.
Et jah, tõesti väga äge. Nii et tõesti, lihtsalt, ma arvan, et me peaksime veidikene
lähemalt rääkima sellest mis on nüüdistsirkus üldse.
Kuidas teie seda mõistate? Ja see on ka meie jaoks vahepeal küsimus,
et mis see siis täpselt on?
See on kõik, aga see on tsirkus ja mis on tsirkus,
mis piirist läheb tsirkus, et kõik need küsimused on nagu
sellised küsimused, mis me enda käest ka nagu küsime,
aga võib-olla nagu kuidagi raamistada seda tsirkust siis
nüüdistsirkust just et ta on kunstivorm,
mis on etenduskunst, tegeleb siis tehniliselt raskete elementidega,
aga on võtnud omaks igasugused teatri aspektid,
tantsuga seotud asjad, et me justkui nagu varastame
erinevatest kohtadest materjali ja kasutame selle tsirkuses ära,
kuid esitades siis sellist terviklikku lavastust,
et, et on läinud nagu sinna suunas. Mida võib näha praegu nüüdistsirkuse laval,
mainime mõnesid asju, mis üldse võivad sattuda sinna. Näiteks distsipliini tõstdistsipliini, sest meil on Kus need õhuakrobaatilised alad, kõik rõngad,
kangad, tra pätsid, on korjan greidalmisem korea hall siis
eesti keelde tõlgitult vene kiik, rakens võng pole õrna aimu.
Kätelseisud tiiter, bord, mis on selline nagu kiige moodi
kiige moodi asi.
Et neid vahendeid on kohutavalt palju.
Žongleerimise san ainuüksi kõik need Diablo,
kurikad, pallid, rattad, rattad, kõigega saab teha. Ja ma arvan, et kui me jääme siia alasid nimetama,
et siis me kasutame selle aja täis, et vahendeid on hästi
palju ja need tulevad niisiis sellest traditsioonilisest tsirkusest,
kus juba neid vahendeid nagu loodi hästi palju,
võib-olla kõige uuem, mis on võib-olla huvitav teada on
näiteks Russiir söögu ja selline suur metallist rõngas,
mille sees siis inimene keerleb, et see on üsna uus ala,
et seda ei ole nagu väga kaua nii-öelda pildis olnud,
aga tekib praegu on näha, et sellised väga klassikalised tsirkuseelemendid,
mis vahepeal jäeti kuidagi eemale, sest traditsiooni tsirkus
oli näiteks juustes rippumine. Bambuk, et sellised asjad on nagu vaikselt tagasi tulnud,
et kasutatakse selliseid saitšov, mingisuguseid vanu elemente. Me ei olnud näha, tundub, et nii-öelda see traditsiooniline
tsirkus või vana tsirkus, millele ma veidikene viit,
mõtlesin ka, et selle vastu, kas ma olen eksinud,
oli teatav vastumeelsus või, või artistid,
kes praegu tegelevad nüüdistsirkuses, mingi hetk tahtsid
sellest eemalduda, kaugele eemale mitte siduda ennast Vene
koolkondade prantsuse koolkondade. Aga jah, ta muutus mingi hetk selliseks nagu eliidi
meelelahutuseks tegelikult, et need piletid muutus täiesti kalliks.
Mingi hetk, palju artiste kogunesid siis nagu väljapoole
neid asutusi, et inimesed tahtsid ikkagi nagu enda kunsti näidata,
võib-olla ei nagu nõustunud enam nende vaadetega,
et sa oledki selles sädelevas kostüümis.
Värvi on palju, sulgi on palju ja siis sa teed oma selle ühe
numbri ära ja näitajad kõige kõvemad saltod,
mis sul on, et nagu artistid ootasid ise ka,
et saaks midagi nagu rohkemat öelda, kui lihtsalt oma keha
sadeluses näidata, et on nagu sinnapoole liikunud.
