Elulaad. Huvitaja tere, head kuulajad.
Tänan suvine pööripäev ja Tartus, uskuge
või mitte, õitsevad juba pärnad ning tänavatel on noored
ja ilusad inimesed lausa kadedaks teeb.
Nii kena. Aga mitte sellest, ei hakka me tänases saates rääkima,
vaid hoopiski jaanipäevast, jaanilaupäevast
ning kommetest, traditsioonidest, mida hoitakse ausõnu
näiteks Eesti vabaõhumuuseumis. Ja keskendume peamiselt sauna traditsioonidele.
Räägime sellest, mida saunas teha, tee, kuidas tehti,
millal vihtasid tehti ja seda just jaanipäeva
ja pööripäevavalguses saates tulevad ja räägivad
vabaõhumuuseumi teadur-kuraatorid Elvi Nassar
ja Merike Puura.
Aga teine teema on ka nimelt rahvakunsti
ja käsitöö liit tegid üleskutse kuulutada jaanilaupäev
kirivöö kandmise päevaks. Kõneleme lähemalt nii ideest kui ka kirivööst
ning külla tuleb Kristel vihma ja üks küsimus on kindlasti see,
mida tahaks teada, et kuidas seda kanda,
kas jõuaks ka kähku nüüd ühe vöö valmis punuda,
mis kirisel pea Peal võiks olla ja kõik see,
mis sinna juurde kuulub, nii et niisugused on teemad täna
aga kuna on juba pööripäev, selline salapärane,
tore, põnev, ilus aeg, siis lina lakke. Bonzo on valmis saanud uue plaadi ja selle peal on laul
nimega pööriöö, mida kohe-kohe kuuleme.
Ütlen teile veel nii palju ära, et tänane saatejuht nagu
ikka kolmapäeviti on Krista taim, nüüd rääkisin endast
teises isikus, aga see ma olen.
Ja helipuldis Tallinnas on Johannes EKG.
Nii et head kuulamist. Täna pööripäeval on hea rääkida ja mõelda neil teemadel,
mis võiks meid ees oodata nädalavahetuse paiku.
No näiteks 23. kui on jaanilaupäev vabaõhumuuseumis Eestis,
Tallinnas, täpsemalt, siis Rocca al Mares toimuvad igal
aastal selliste suurte rahvalike pühade ajal.
Kogunemised, sündmused erinevad ning palukski Merike Puura
Eesti vabaõhumuuseumist ürituste korraldaja mõne sõnaga rääkida,
et mis siis sel korral on ja millele tähelepanujuhita vabaõhumuuseumis. Selle aasta jaanipäev on meil alateemaga siis inspireeritud
sauna aastast, et alati on meil need vanaaja ära jaanikombed,
aga sellel korral me siis tõstame esile ka saunakombed,
et alus, alustades sellest, et kuidas siis saunas
sünnitamine käis kuni kõik sinna eluringi lõpuni välja,
et kuidas siis mis siis juhtus ja mida siis tehti,
kui jõudis surm perre ja kuhu see siis kadunuke viidi ikka sauna,
et ja kõik see, mis sinna vahele peale jääb,
et kombestiku, taime nõidused jaani ajal,
kui Vihtede tegemine kõike põnevat erinevatest punktidest,
vaatepunktidest, et mis siis saunaga seotud on? Aga kas inimesed üldse või kaasaegne inimene huvitub üldse sellest,
mis kunagi oli, mismoodi mõeldi, mida tehti,
see tundub kuidagi nagu noh, ma ei tea, kas muinasjutt
või siis vastupidi osadele võimalus hakata sellega ikke äri tegema,
et vot sain teada, et niimoodi on, loodi
ja nüüd olen suur kuru ja tendid terveks. Tänapäeva inimesed, kes võib-olla iga päev ei tegele ajaloo
uurimise või lugemisega, et nende jaoks on selline elav pilt
ja elustatud taluelu midagi väga ägedat,
et see on elamus omaette, seda Me muuseumis teemegi oma üritustel. Ühesõnaga, lõkkega, kuidas lood on, praegu on ju väga kuiv. Ja see on küll keeruline koht, me väga hoiame pöidlaid,
et ikkagi ühe lüke.
Me saaksime süüdata vähemalt, et vaatame,
kuidas kuidas ilm jätkab ja kui ohtlikuks olukord muutub,
et jah, ma arvan, et ikka midagi ikka tuleb. Kui sa vaatad seda, see eesti rahvakalendrit,
siis millisel kohal on see jaanipäev, mis iseenesest on ju
ka ristija Johannese päev?
Mujal maailmas on meil muidugi on asjad kõik natukene teistmoodi,
aga, aga siiski. Jaanipäev on ikkagi kõige suurem püha rahvakalendris siis
teisel pool on ju jõulud, et seda ikka tähistati ja,
ja sellega käis kaasas kõik ettevalmistused
ja enne jaanituli igasuguseid tööd ära teha,
mis tööd, mis ma võiks jõuaks veel ära teha,
no kindlasti jaanipäeval pidi tegema ära vihad,
et jaanipäeval või enne jaanipäeva kogutud siis materjalist
oli kõige võimsamad vihad, et kõik see maagia,
mis sinna juurde käib, et. Aga võib-olla lähekski siis sügavuti, võtame ainult need saunakombed,
sest Elvi Nassar, teie olete uurinud saunakultuuri,
nii võiks öelda põhjuslikkuse sauna kombestiku julgen,
millal on õige aeg teha?
Vihtasid? Tõepoolest, et et seal peab siis nüüd arvestama,
et kas me teeme saunavihtasid ja ühtlasi siis ka,
et oleks need ravivihad, siis kindlasti tuleb,
on soovitatud näiteks teha enne jaanipäeva,
neljapäeval aga võib teha. Ehk siis juba homme võiks nagu mingi ravi viha endale valmis keerutada. Aga muidugi, saunavihtasid, saab teha ka juulikuus ja,
ja näiteks setomaal öeldi, et et sai siis sellest
jaanipäevast kuni jaga päevani, ehk siis vana jaanipäev on
seitsmendal juulil, vot sulle, Gregoriuse kalendritulekuga
ju tuli kõik see ajaarvamine 13 päeva ettepoole,
aga loodus käis ikkagi nagu selles rütmis
ja ka need ütlemised, mida me kusagilt leiame,
on ikkagi selle aja järgi. Mis on siis nagu vanas kalendris ja Jakob päev,
see on siis teine august ja, ja sageli oligi niimoodi,
et mindi metsa ja, ja terve päev otsa valmistati,
siis vihtasid, mis toodi siis koju ja kindlasti vaadati kaadet,
milliselt kaselt seda võtad, et, et see hea oli siis,
kui ta oli arukask millele olid sellised painduvad oksad,
sookask? Ei sobinud, loomulikult ei korjatud ka neid oksi,
millel oli turvad küljes või käbid, sellepärast et,
et need oleks ajanud keha sügelema, arvati niimoodi ja,
ja vihtasid pidi tegema vanal kuul, sest vanakuu on sihuke
pehme aeg ja siis arvati, et piht ise tuleb pehme
ja säilib paremini ja usuti kaad, kes noorel kuul teeb see
noorel kuul teed tehtud viht täitsa ajab keha kihelema,
aga tehti muidugi kasest vihtasid jaanipäeval soovitati ka
tamme vihta teha. Et see siis pandigi kohe tallelejaid ja ei ravi vihaks ja,
ja tihti ka nõgesevihtasid ja jaanipäeval on soovitav siis
ka vihtadele sisse panna mingisuguseid taimi,
õisi. Sellepärast, et arvati, et, et see on siis ka raviva toimega,
sest et praegu, kui on pööripäev ja aeg,
kus kõik õitseb ja loodus õilmitseb, on täis väge,
siis arvati, et ka nendesse vihtadesse tuleb see tervendav
vägi sisse. Aga see, et ma olen kuulnud, et üheksa või seitse erineva
puu oksakest kokku korjata, vihaks niisugused maagilised
arvud seitse, üheksa. Ja millegipärast on nemad vanarahval olnud need maagilised
arvud ja ja teada on siis kaad, soovitati pärg punud,
panna sinna sisse üheksa õit, et neiut siis tegid selle
pärja ja, ja panid öösel endale padja alla,
et, et siis näha, kes kallim on, veel oli soovitatud midagi
soolast süüa, siis tuleb janu ja sa näed unes,
kes siis on, kes sulle tuleb seda klaasi ulatama.
Ja seitse seitse õit on ka soovitatud panna
või seitse taime. Aga miks just kask on saanud selliseks vihapuuks,
et, et võiks ju noh, ma ütleks, et Pärnu on ka päris toreda lehega. Ja millegipärast on just soovitatud, et,
et Pärnast ja pihlakas ka mitte teha, et pigem on nagu
soovitatud teha kadakas nagu kadakas kadakaviht hästi läbi aurutada,
siis ta muutub tegelikult pehmeks ja sellega sai vanasti
ravida Reomad liigeseid isegi on tehtud nõgese vihtad,
et vanasti siis memmed tegid selle nõgeseviha
ja siis vihtlesid sellega ja siis pärast läksid
saunavihtasid siis päris vihaga, et see võttis
ja tõesti SAISis kergem. Ja haavapuust ei ole näiteks sellepärast tehtud,
et arvatakse, et haavapuu ajab keha kihelema.
Mõnes paigas on öeldud, et et juudas poos ennast selle puu
külge ja, ja sellepärast ei ole soovitav haapa millegipärast
nagu kardeti, nii et ta lehe tuule käes nagu värisesid
ja kogu aeg kardab. Just või hoiatab, et kogu aeg on ärevus sees. Kasest vihta võib olla ka seepärast, et ta on ju kõige
käepärasem ja, ja metsas oli, oli seda head kätte saada
vihta tegemise, vihtade tegemise kohta, öeldigi,
et mindi lehes, siis noh, Lõuna-Eestis on lehes,
et siis need kaseoksad ja, ja kui need vihad koju toodi,
vahel juba sõlmiti ikkagi seal metsas ära
ja siis, kui jäi üle mingisugune kogum neid lehes,
Sid millest ei saanud korralikku vihtus,
siis arvati, et noh, sellest tuleb surnuviht. Tähendab täpsemalt siis vihad, kui nad köideti seoti
paaridesse ja kui kuidagi üle niimoodi, et see ei sattunud paari,
siis võis arvata, et sellel aastal tuleb panna surnuvihaks
ja surnuviht oli muide ka see, mida, mida vahel kasutati
tõrjemaagia ravitsemiseks, nagu ka surnupesemise seep
ja õled, et neid hoiti alale ja, ja kindlasti kui pruut
viidi saunad enne pulmi ta siis saaks puhtaks pestud vihaga,
siis pruudi viht oli eriti hinnatud, et kui keegi noortest
neidudest sai ennast sellega vihelda, siis oli loota,
et sellel aastal mehele saada. Kuulge, aga, mis lootused on seotud jaanilaupäeva saunaskäiguga,
et mida sealt loodeti lisaks sellele, et saad puhtaks. Jaanilaupäeval ikkagi loodeti saada seda väge
ja ma olen aru saanud, et ega väga ei käidudki õhtul,
vaid ikka katsuti päevasel ajal ära käia,
sellepärast et mindi ju jaanitulele, selleks oli vaiaded,
ihu sai puhtaks, sa said puhtad riided endale selga panna ja,
ja, ja tegelikult oligi niimoodi, et kui laupäevane saunu
need õhtul minna või ütleme, kindlasti ei tohtinud minna
peale päevaloojangut, et siis arvati, et,
et siis on mingisugused pahad vaimud seal saunas,
kes vihtlevad, et siis muutuvad see saunavesi vereks ja,
ja viht samamoodi veriseks. Noh, võib-olla võis ka olla niimoodi, et Päikeseloojang
paistis parasjagu sinna veenõusse, aga. Sest ega ju jaanilaupäeval peaaegu et ei lähegi looja päike ju.
Korra niimoodi käib ja kohe tagasi. Ja arvatigi, et tegelikult pühade-eelsel laupäevadel,
et siis käisid ka head vaimud seal vihtlemas ja,
ja setomaal ja Lõuna-Eestis on näiteks kombeks olnud,
et jääte ikkagi viht ja pesemisvesi saunad,
siis tuleb Neitsi Maarja sinna vihtleb oma lapsi.
Et, et selline uskumus oli kaaded, arvati,
et, et selles jaaniöös on palju väge, samamoodi siis
jaanivihtades ja siis ka jaanipäeval või noh,
jaaniõhtupoole siis saunas käimisel ja üldiselt vanasti oli
ikkagi mingi pühal ei tulemas, siis ikkagi mindi pesti
ennast puhtaks, sest saun oli see, mis puhastas ihu
ja hilisemal ajal siis see kirik, mis puhastas hinge,
nii et laupäeval siis saadi keha keha poolest puhtaks ja,
ja pühapäeval siis mindi kirikusse ja, ja saadi hingele kergendust,
et see nädalalõpp oli siis vanasti ikkagi talu inimestele
oluline on ka muidugi ka reedel mindud sauna viheldud,
mõnes paigas on isegi öeldud riidel vihjeldakse ristiviga
või rõõsa piimaga, aga, aga puul pühal ehk siis laupäeval
puhta verega. Kuulge, aga, mis asjad on seotud nelja päevaga,
mis olla eestlastel olnud ka selline pühapäev. No eks neljapäev ja eriti veel kaduneljapäev on seotud ka sellega,
et siis sai ravitseda, sai vabaneda haigustest,
igasugustes söödikutest võis lahti saada,
pesti siis pesu.
Ja, ja neljapäev oli jah, selline omamoodi pühapäev,
et millal siis tehti ravi sauna, tõsi muidugi sauna tehti,
kas siis kui olid suuremat tööd, noh nagu heinaniitmise järel.
Kui oli viljakoristus ehk põimimine kartulivõtu järel ikka
tehti ju sauna ja sageli oli ju, kus saunasaunad ei olnud ju
ka Eestis igal pool ja seal, kus oli see sauna tõtt alaja
ja viheldi siis partel ja, ja Keil leili visati rehetoas kerisele,
et, et siis on ju, tegelikult kasutati ära ka see hetk,
kui oli sügisel näiteks reheluba köeti ja vili oli pandud partele,
aga siis viheldi all, aga ei pestud sellepärast et ette ei
tohtinud ikkagi põrandale valada või püüttinud kuidagi niimoodi,
ega siis pesemine ei olnud ka nüüd noh, nii põhjalik sõjal vaid,
vaid siis rohkem nagu kastet ennast veega üle,
sest et õige õige suitsusaun, et see võtab ikkagi su
kehapuurid niivõrd korralikult lahti, et kõik see mustus
tuleb sealt välja, ainevahetus paraneb ja siis ei olegi
rohkem vaja, kui sa pesed ennast veega üle. Noh, loomulikult on ikkagi see oluline, et sa lähed sauna,
sa viskad seal leili, sa vihtled, lapsigi viidio vihtleb
saunas viheldi läbi ja, ja siis pärast on see,
et sa pesed ennast ära ja lähed.
Et siis enam ei tohtinud ka mingisugust tööd teha.
Et, et sageli siis oli keedetud sooja putru ja,
ja Eesti talumees siis ütleski, et küll see laupäev on üks
tore päev, et siis on sul soe saun ja soe puder,
on sul laual ja, ja, ja suhe naine ka voodis. Sihukesed laused. Siis kuule ja imesta, kui palju on muidu saunakombed ajaga muutunud,
et kui ma mõtlen praegu kaasaja saunade peale,
siis väga vähe on juba ainuüksi meil suitsusaunasid
ja ega kõik ei oskagi seal käia toetud korra vastu seina
ja on nädal aega nühkimist.
Et kõik sellised asjad, see on nagu noh,
kaduma minevat teadmised või oskused või traditsioonid
ja ma ei tea, kuidas seda nimetada. Mõnes mõttes võib öelda küll, et tänapäeva elustiil on juba teisenenud,
aga aga ütleme, et suitsusaunasid siiski veel ehitati
Lõuna-Eestis ka peale sõda.
Noh, tänapäeval ka kes on teadlikud? Aga need on juba Kurmeed, et mind ei ole ehitatud nagu selliseks,
see on juba puhas kurvee, sest muidu noh,
elektrikeris ja korras, saun, ma arvan, et kes siiski teavad Et mis on selle suitsusauna võlu ehk siis ehitavad ikkagi
suitsusauna ka, aga noh, kahtlemata on soome saunu mugavam
ja ta läheb kiiresti kuumaks ja ja seal saab kiiremini ära käia,
ei saa, ei saa Nõgiseks nagu on öeldud ja,
ja on mugavam ja, ja võib-olla, kas kombestik ei ole noh,
nii väga oluline, sest ega vanasti oli ju ikkagi,
et see saun oli tohterdaja.
Ja, ja see tähendas siis seda, et tänapäeval on kõiksuguseid
alternatiivravi on sul võimalik sale päris arsti juurde sa
teed lahti veebilehekülje, hakkad sealt juba uurima mismoodi siis,
aga, aga kunagi ma olen lugenud, et kui Aleksander esimene
käis Soomes seal ka ainupiirkonnas ja küsitis siis meeste käest,
et arstidel siin ei ole, aga kuidas te siis ennast terveks ravitud? Oh noh, mis seal siis on, et, et on ju Piip ja,
ja viin ja sauna, et see hoiab meid tervena. Teatega Merike Puura mind huvitaks selline asi,
et te olete noor naine.
Kuidas teie suhtute või ütleme, kuulata neid niisuguseid
vanemaid asju liigute muuseumis ringi, et kas tuleb endalgi
tahtmine proovida mõelda ennast ajas tagasi
ja ja jälgida neid, järgida neid kombeid?
Eks ikka on jah. Kui minna sinna juba kõndida, muuseumis ringi ja,
ja noh, teinekord olen isegi saanud proovida meie
suitsusaunasid seal, et käia, et ikka hakkab mõte sinnapoole veerema,
et kuidas siis elasid, et inimesed vanasti
ja noh, päris seda tunnet ei ole olnud, et tahaks nüüd kaks
ööd rehetares vööta ja elada nii vanal kombel küll aga ma tean,
et üks kolleeg mulle täitsa mitu aastat elabki siis kevadel
selle paastuaja läbi niimoodi nagu paastutigi,
et täitsa hakkab mõjutama, et mida kauem muuseumis töötada,
seda, seda rohkem hakkad ise ka muutuma selle vanainimese
vanainimese moodi. Kui palju teil on seal saunasid ja kas tehakse ka ütleme,
päris sedasi, noh, ma ei saa nüüd öelda,
et kõik külastajad sauna saaks, see oleks võimatu,
aga aga midagi taolist. Meil siin Elvi näitab, et 10 saun on jaaniõhtul,
kütame Nylia kaks neist on suitsusaunad,
saab seda suitsulage näha ja, ja noh, päris seda tõesti,
ma ei saa lubada, et me inimesed leili võtma kutsume.
Aga kindlasti tihti saab kuulda ja vaadata,
et kuidas siis kütmise protsess käib ja ja nuusutada siis
seda suitsusaunalõhnaga kindlasti. Ma tahaks lõpetuseks teada sellistes, et. Noh, vaata palju räägitakse ju kalliskivid,
igasugused erinevad on erinevate omadustega kõigega.
Aga tegelikult on sama omadusega ka lihtne paekivitükk,
kui keegi on sulle selle andnud ja sa usud,
et see on niimoodi eelmine aasta, mis võiks olla need asjad,
mida me võiks jaanipäevas uskuda.
Et meil terve aasta oleks jõud ja vägi sees,
et me ei laseks ennast igast asjast rivist välja lüüa. Saun kui ravikoht, kuidas ma tea sinna siseneda,
mis rituaali, mis kellelegi ei käiks üle jõu
ja ka ei tunduks ka väga Wooduna vait oleks selline lihtne,
tugev, toetav asi, mida näiteks kas või võib-olla teie teete. Usk on see, mis, mis paneb inimese tegutsema.
Tõepoolest, kui inimene millessegi ikkagi väga usub ja,
ja on ka kinnitust saanud, et tal on läinud paremaks,
siis, siis kindlasti tasub kogeda erinevaid saunasid,
selleks ei pea ju olema suitsusaun.
Et on ju ka muid võimalusi, ega siis vanasti ju ei olnud ka
igalühel saunade vahele ehitati ju ka saun peale.
Aga mina arvan, et ikkagi, kui tulla, siis tervendavat väge
annab ikkagi tuli. Sest noh, ütleme, et tuli on ju ka see, mis,
mis sümboliseerib päikest, et, et see on ju see,
kus päike päikesevägi on eriti kõrge ja,
ja tasub siis hüpata ka üle jaanilõkke.
Sellepärast et sellel on tervendav mõju.
Noh, muidugi mitte mitte nüüd niimoodi, et päris. On jalaluu murtud, hüppan üle ja jalg paraneb üle lõkke. Aga aga seda siiski usuti, et üle lõkke hüppamine annab
tervist ja ja vahel oli ju ka niimoodi, et jaanilõkkes toodi
isegi mingi tungal koju näiteks on teada,
et noh, see on aeg, kus kapsad, joon enne jaanipäeva võiks
juba olla maha istutatud, et siis tungal viidi näiteks
kapsamaale jaanipäeva ju väga pikalt tähistada ei saanud,
sellepärast et vanasti oli see ikkagi Aecus,
aiatööd olid lõppenud, hakkad juba valmistuma heinatööks,
aga, aga see oli siis aeg kus siis võeti tõesti aeg maha ja,
ja pidutsed tuldi kokku, nauditi süüdi, head
ja paremad oldi seltskonnas ja, ja isegi vanades lauludes
läidetakse neid, kes jaanitulele ei tule. Jaanituli oli ka selline paik, kuhu siis ohverdati,
noh, olid kivid, kuhu ohverdati, aga vanasti visati näiteks
jaanitulle lina linakasvu edendada villu,
et eelmise küsimuse täpsustuseks, et, et need 10 sauna,
mis meil on, ei ole kõike eksponaat, olud,
saunad, et meil on, on seal mõni soome saun ka
ja aga suitsusaun on õige mitmeid ja pulga talus olev saun on,
on see, kus siis aeg-ajalt, mida siis neljapäeval köetakse,
tasub siis jälgida meie kodule. Kuidas saunaahju köetakse kuidas koldes siis soojendatakse
vett ja, ja kuidas tõepoolest see suits siis sinna sisse tuleb,
kuidas ta välja laseb?
Kõik selline oluline? Kellel ei ole kodus Soonov, linnainimesed,
siis imeline võimalus veeta jaaniaeg vabaõhumuuseumis.
Aitäh, neli Nassar.
Aitäh, Merike Puura ja kõik ilusat aitäh. 100 100 100 100, saad, saad vihmaküünal.
Ma käsin illuma suus, tuuletuuletuul tuul,
tuul, tuul, tuuleke, sukk rinda pista ja suvel purjeta. Tuuletuulele ei väelaiva hind, lehm. Selirand targendas koonid kerges Silvesellides hinda elada abiluge. Saab ta seal. Näe, one joone Joney one jo suures suures targem paslugejast sai. Võrratu laul mari kalkunilt ja küll oleks vihma vaja,
kasvõi natukene ta kastaks ma ära ja saaks jaanilõkkeid teha,
muidu tõesti pane lihtsalt elektriküünlad ümber lõkkeplatsi
ja ja toimeta selle ümber, aga on ka teisi võimalusi,
kuidas jaanipäeva pidada ja näiteks Eesti rahvakunsti
ja käsitöö liit tegi üleskutse kuulutada jaanilaupäev
kirivöö kandmise päevaks kohe hakkamegi sellest lähemalt rääkima,
sest meil siin laua peal on juba kuus imekaunist. Noh, mina ütleks rahvariidevööd mis on siis kootud erinevate
mustritega ja väga ilusad ja minu kõrval on siin Kristel Vihmann,
keda ma hea meelega nimetataks pärimusdisaineriks.
Tere, Kristel.
Tere. Ole hea, ütle mulle nüüd, mis on selle idee
või selle mõtte taga, et kirivööd Kanda jaanilaupäeval,
mis see kirivöö on?
Rahvariide juurde käib ju? Ja ja kirivöö on tõesti, on siis meie selline
rahvarõivakomplekti juurde kuuluv kuuluv öö vöötüüp,
mida me oleme harjunud nägema tavaliselt siis see oli seal
18. 19. sajandi nagu rahvarõivaste juures. Aga ütle mulle, Christian, miks sa oled just rahvariiete
poole läinud või nagu hakanud neid disainima,
aga nagu nendega tegelema? No mõnes mõttes, see on lihtsalt olnud mul väga tugev
sisemine kutsega ausalt öeldes juba üsna üsna noorusest
peale gümnaasiumist, et see on nagu kuidagi kuidagi ikkagi
olnud kogu see pärimusteema on olnud lihtsalt paralleelselt,
minul oleks nagu kogu aeg aga nüüd see vöö mõte
ja kõik see.
Ja hetkel siis ma soovin nagu tuua siis inimeste nagu
kuidagi mõtlemise teadvusse seda, et meie rahvarõivaste
juures on väga palju nagu selliseid imelisi detaile,
aksessuaare ma ütleks, mida. Me võime kasutada kaasaegse riietuse juures,
et me ei pea tingimata alati olema nagu täisrahvarõivastes mis,
mis on ka ühe perioodi, eks ju, selline ajalooline kostüüm
vaid me võiks võtta esivanematelt siis neid kauneid
ja parimaid detaile ka riietuse juurest ja neid siis
tänapäeval nagu väärindades.
Jaa, jaa, jaa, Enda juuri väärtustades kanda. Aga kas see vahel ei tekita ka vastuseis nende poolt,
kes on väga traditsioonides kinni ja ütlevad,
et ei tohi ikka, et kui on rahvariie, siis peab olema ta
stiilipuhas ja ja täpselt kantud, mitte nii,
et ma panen.
Ma ütleks nüüd teksa Jackile, aga kuhugile panen nüüd prussi
hõbedase ette. Et mina arvan, et ei tekita, sest et üks asi on,
see siin tulebki nagu teha nagu vahet, kas meil on siis
ajalooline rõivakomplekt, kus me jälgime konkreetselt seda
ajaloolist ja ajastutruud vormi, kõik need esemed,
detailid ja see on kõik see ajalooline komplekt,
seda me nagu tõesti ei tohi muuta, aga, aga loomulikult me
võime kanda näiteks neid detaile.
Kui ei kanna seda ajaloolist kostüümi, siis minu arust nagu
ongi ka oluline just kanda neid detaile kas
või kirivööd teksapükste pealkirivööd ju linase kleidi peal
kantakse nagu väga vabalt, ta ei ole ka,
eks ju. Aga aga natukene võib-olla ka, et selle kiri
või päeva eesmärk on natuke laiendada seda piiri,
et mina ei, mina ei näe isiklikult küll probleem
ja ma arvan, et väga paljud, kes tegelevad pärimusskulptuuriga,
ka ei näe probleemi kui kanda kirivööd tavariietega
või uhkeid kirikindaid. Eks ju, mantliga või, või tavariietusega. Kas siin ei teki üks selline asi, et ma tean,
et kiri ö. Teda tehakse kaua, ta on vastupidav
ja ta on ka kallis, tegelikult, aga me ei tea tema hinda
selles mõttes, et ta tundub, vaatad, no mis see siis nüüd on,
et aga ta on, ma ütleks kuldketiga ühes hinnas. Ta hetkel ei ole veel kuldketiga ühes hinnas,
nii et et ta on niimoodi, et ja kui te edaspidi vaatate
kirivöö hinda, siis arvestage, et kirivöö than umbes kolm
meetrit pikk ja noh, siia-sinna ütleme, et selle laias
laastus selle tegemiseks on ainult 30 töötundi.
Ja kui siis igaüks nagu seda hinda vaadates nagu korrutab
selle enda tunnihinnaga, siis, siis las ta mõtleb,
et kas see vöö on nagu kalli hinnaga või mitte,
mis hind on praegu, ütleme ühel sellisel kolme meetrisel
vööl kas saab 100 euroga kätte, tihtipeale saab praegu 100
euroga kätte ja, aga kirivööpäeva eesmärk on ka see,
et varsti enam ei saa 100 euroga kätte, et kõik ikkagi
hakkavad rohkem väärtustama seda jaga tegijad julgevad,
julgevad oma tööd väärtustada, hinda panna. Kas see on selline käsitööoskus, millega saab igaüks hakkama,
et noh, mis see siis on, nüüd panen teljed üles,
ei hakanudki tegema.
Ma arvan, et paela punumine on küll selline ettevõtmine,
millega saab igaüks hakkama ja mida näiteks praegu nüüd
saabuval tantsu-laulupeol saab ka teha.
Kirivöö on ikkagi selline teema, mis tahab natukene
süvenemist ja ta tahab nagu sellist jah,
keskendumist ja aega. Kui ma kursustel olen öelnud, et tihti kursuslastele,
et laske nagu aju lõdvaks, see on täitsa midagi uut,
mingi u ajukäär tekib täiesti tee teie mõtlemisse,
kui te hakkate kirivööd tegema, et lihtsalt ei ole harjunud
veel harjunud nagu käsitööd niimoodi tegema.
Ena. Ja aga ta ei ole keeruline.
Temas on see tegemine on väga loogiline ja väga tegelikult paeluv. Aga siin on juba kavistised eri kihelkondades erivööd,
erimustrid kuidas see jaotus on, et ma ei tee endale
või telli endale valed vöödelt, ütleme, et olen kesk eestist,
aga konna Muhu seelikud ei lähe kuidagi,
aga ilusam. Ilusaks ja järgi ei ja et ma arvan, et kui juba tellida vööd,
siis kindlasti see, kes teeb ööd, et tema oskab ka nõu anda,
et siin, nagu ma arvan, sellepärast ei olegi vaja väga muretseda.
Aga samas nagu ongi ka see, et kui kannad nagu tavariietuse peal,
siis ma ja sul ei ole üldse rahvarõivaid.
Siis üks variant on, et sa ühendud nagu oma siis nagu
kihelkonnaga esivanemate kaudu.
Aga, aga kui sul ei ole sellist nagu kutset
ja tõmmet otseselt rahvariiet kanda või teha,
siis lihtsalt lähtu Eestist. Eesti on ka piisavalt pisikene selline maailma mastaabis
niuke hea kihelkond, et kui sa kannad Eesti kirivööd,
siis juba. Ja, ja see on nagu oluline osa identiteedist
tänapäeval võib-olla on nagu väga oluline ka.
Et sa saad suhestuda millegiga, et kui on sellist,
täidab nagu sellist turvatunde, võib-olla vajadust,
et sul on mingi ühendus millegiga. Aga kui palju on neid inimesi, no näiteks kus käivad ka kursustel,
kes otsivadki seda identiteeti ja seda jõudu
ja elu mõtestamist just vanadest asjadest
ja meie omadest mitte kui mis tuleb kuskilt mujalt väljast.
Ta on hästi müüdud hästi pakendatud ja ma võtan selle omaks.
On moodne olla. Ateist, või, või mis iganes taguma moodne,
mitte uskuda, mitte millessegi, et kuidas selle suhtega. Minu meelest praegu ongi just see, kuidas öelda,
siis kas võib öelda trend on nagu tõusnud,
et inimesed just otsivad hästi palju tuge juurtest nagu
otsivad suhet esivanematega ja kuidagi nagu saavad,
saavad nagu sealt seda jõudu, et leida oma identiteet.
Ja sellises sellises hästi muutuvas maailmas,
et otsitakse midagi, mis on ikkagi püsiv.
Ja, ja läbi selle tulevad päris paljud just kiri
peokursusele ja suhestuvad selle teemaga väga hästi. Ja te ütlete, et 30 tundi kulub, et saada kolm meetrit vööd,
mis ei pruugi esialgu olla väga ilus, võib olla algaja teha.
No algul võib-olla läheb natuke rohkem isegi.
Aga millest räägib üks öö, üks öö, kui ma vaatan,
siin on erinevad, ma tunnen siit ära, on kaheksakand kuuskond.
Et mis siin veel on, et millest võib üks vöö rääkida,
et ma oskaks ka lugeda ja saaks aru, et ahah,
kes nüüd mida kannab ja mis lugu sellega on seotud? No see kindlasti süveneda nagu sellesse,
mida see kirivöö nii-öelda räägib ta võib-olla natuke
igaühega räägib mingisugust oma lugu et vastavalt siis tema
nagu enda sellisele-sellisele huvile on nagu keeruline
võib-olla nagu öelda ja päris täpselt paika panna,
mis nende kirjade loomisel on olnud täpselt selle tegija mõttes.
Aga, aga tihtipeale ongi küll nii, et küll siin on,
siis on taevakaar, külon, kaev küll on siin nagu sellist
redeli tiivi ja on nagu täiesti täiesti niukseid erinevaid motiiv,
et see kaheksakand on niisugune üle maailma levinud
tegelikult kujunda mida, mida päris palju nagu teatakse
ja alati ära ära tuntakse. Et ja noh, võime öelda mingile mingile kujundile,
see tähendab seda.
Aga tegelikult me ikkagi täpselt ju ka ei tea,
eks, et, et see nagu ongi minu meelest ka üks väga põnev osa
selle kirivöö juures.
Ja see on ka põhiküsimus alati, mida need,
mida need kirjad tähendavad mida need märgid tähendab,
mida need märgid on õnnetust ja õnnetoovad nad nagu igal
igal juhul, sest kui kui sa tunned nagu,
et see kuidagi nagu meeldib sulle ja kõnetab sind siis siis
siis siis järelikult järelikult see on midagi,
mida sa nii-öelda võid enda juures hoida
või kanda. Kas sellega ei või tekkida ka kaasaegsel inimesel ütleme
selline ebausupaine kergelt, et ma kannan igal pool seda
vööd kaasas justkui talismani, mis mind kaitseks.
Ma ei tea. Aga ma ei tea, aga miks mitte, miks mitte,
sest et miks mitte, võiks kiri vöös olla,
mida niimoodi kaasas kanda või siis sest teinekord
mõneljoniga kivikene taskus mis, mis talle nagu õnne toob,
et ma arvan, et see, millesse keegi usub
või mida ta, millega ta soovib nagu ennast väestada
või nagu kuidagi jõustada või millest nagu seda energiat
või kuidas me iganes nimetame seda ammutada,
et see, see võib jääda ikkagi täitsa et igaüks valib
ja see võib vabalt. Võib-olla kas on ka värvidel oma roll, et kas ta on punane,
on ta siis natukene pruunika sinine, valged,
kuidas nende tasakaaluga? No värvid on siin ikkagi, kui me räägime praegu kiri
vööstuda niisugune ajaloolise kostüümi osa,
eksju olnud, et et värvid kindlasti omal ajal,
need olid mõjutatud ka sellest, et kas siis värviti
taimedega või siis juba siis, kui tulid tööstuslikud värvid
selline punane ja see madarapunane on olnud siis ikkagi traditsiooniline,
et seda oli omal ajal kõige nagu kuidagi olla keerulisem
saada ja see on ka kõige selline päästavam
ja siis öeldakse kõige kaitsvam selline siis siis toon
ja sinist. Toon anda, ma mõtlen, kuidas kirjeldada seda madarapunast,
et kui ma teda näeks, ma paigutaks ta pigem pruunide hulka. Kui ta jääb nagu sinna nagu vahele jah, et selle seal
öeldakse madarapunane, aga ta on nagu selline,
et on selline tugevam punane toon nagu et on nagu jah,
et taimest saadud, et me oleme tänapäeval harjunud just
kirkamate punastega, mis on siis mis on siis nagu sellised
tööstusliku punasega saadud? Kas siin jookseb ka siis piiret, et tõesti,
et punast peab olema rohkem valget pisut või,
või mingid reeglid, mida tuleb järgida? Otseselt nagu selles mõttes, kuna me tänapäeval ju neid vöökirjasid,
ajaloolisi kirjasid, me nagu ei loo, eks ju,
et siis siis me ikkagi ajaloolist vööd nagu
või seda koopiat tehes täpselt lähtuma sellest,
mis, mis ta on siin tehtud 18 või 19 sajand.
Küll aga on nii, et tegelikult me ei pea tänapäeval keskel,
tuleb kursusele või kes ise oskab vööd teha.
Kui me idee ikkagi ajaloolise kostüümivööd,
siis ei pea olema kinni ka nendes värvides ei pea olema
täpselt selles kirjas või või et me võime nagu luua selle
vöö ka hoopis täiesti nagu oma oma kirjadega. Et ja öelda, et see on meie oma kirivöö hätta ei pea olema
nagu ta ei ole see ajalooline vöö, me kasutame seda
ajaloolist tehnikat, aga me võime teha täiesti enda oma
ja näiteks niimoodi, et siin on ka plaanis üks öö,
mis on, mis on, need on, tellijal on siis soovib,
et pool vööd on isa suguvõsakirjaga ja pool vööd on näiteks
ema suguvõsakirjaga ja võib-olla sinna vahele veel paneme
tema enda sünnikoha, nii et ma arvan, et me just see ongi ka
oluline tänapäeva. Siis inimesed võtaksid kuidagi seda, seda pärandit
ja muudaksid ta enda omaks.
Aga et ikkagi rõhutan veel, et me ei muuda seda nagu
ajaloolise kostüümi osa, et sellel puhul tervikkomplekti
juures me kanname seda koopiat.
Aga kui me tahame teda kanda nagu iseenda omana
ja luua teda iseenda omaks, siis see vabadus on meil olemas.
Kursusel saad õppida nagu kirivöö tehnika selgeks
ja siis täitsa tee, mis tahad, kirjuta või enda nimi sisse Kiryweusse. Aga ajaloolised mustrite saate siis Eesti Rahva Muuseumis,
kus kohas need on ja kui palju neid on?
Oh ei, see on nagu hea küsimus ja oleks võinud vaatama,
aga kirivöösid on minu meelest juba ka, meil on tore keskkond,
muis, muuseumide infosüsteem ja kui sealt vaadata kirivööd,
siis ma arvan, et sealt tuleb sadu sadu,
kui mitte tuhandeid, et sealt väga lihtne on vaadata
tänapäeval lihtsalt veebist neid kirju, kas on ka lihtne
kodus veebist õppida kiri tööd tegema. Et natukene ikkagi on nõu ja abi vaja, et ma arvan,
et võib-olla ise võib jääda hätta, aga muidugi tänapäeval on,
tänapäeval on kõik oskavad väga palju videode järgi midagi teha,
nii et nii et võib-olla see vaja kirivöö tegemiseks
tegelikult on vaja, nagu ma ütlen, on vaja käsi
ja pead, see on põhiline ja saab hakkama
ja siis on vaja vöömõõka.
Ja, ja tegelikult et ka natuke materjali,
see on kõige nagu lihtsam, lihtsam viis ühte puupulka ka. See on kõige lihtsam ja arhailise viis, et materjal,
pulk, mõõk ja noh, pealehakkamist. Juba on midagi keerulist, et suurte peaks olema hakkas,
ta peaks olema terav või võiks. Puust olla, ta ongi puust tegelikult ja ja siis kuidagi
hakatakse põinima just ja, ja siis tuleb öö üles luua.
See vajab natuke juhendamist, muidugi öö,
siis peab ka välja arvutama, et kui pikka sa tahad
ja siis tuleb see lõngade järjekord kõik paika panna.
Et võib-olla see vajab natuke juhendamist ja,
ja siis juba näidata ära, kuidas siis vööl ta siis need niidid,
mis veetakse, need on nagu lõimed. Et kuidas need siis liikuma hakkavad?
Väga. Aitäh väga huvitav, igal juhul, kurb on see,
et kui ma nüüd täna hakkan seda punuma algajana,
siis ma valmis ei saa.
Mul on kodus, on üks selline vöö, mis omal ajal,
kui sai ta ostetud laps käis laulupidudel tantsimas,
alati oli rahvariiete juurde rajatud, oleks olemas.
Ja ta on mul nüüd aastaid sedasi seisnud,
sest ma ise laulmas ja rahvariided ei kanna,
ei käi. Ja ma olen mõelnud, et noh, ilus vaadata,
kust ma ta võiks panna, millega ma teda siis nüüd kannan. Teksadega see mõte nagu?
No mul on tunne nagu teksad tõmbaks alla selle vöö. Väga põnev ja see väga-väga huvitav märkamine
ja aga aga tegelenud söödab väärikamalt riietust,
mille peale siduda.
Siidikleit libiseb ära.
Linane nohjah oleneb nüüd tegumoest. No ma arvan, et siin ongi ikkagi tuleb lähtudes enda nagu
sisetundest aga tegelikult meie see kirivöö päeva üleskutse
lähtubki just sellest, et paljudel on kodus kirivöösid,
kellel just täpselt otsid seda põhjust nagu miks,
miks seda kanda või kuidas seda siis kuidas kanda.
Ja nüüd ongi nii, et sellepärast ongi kiri ööpäeva siis
traditsiooni loome, nüüd me ütleme, kanna nüüd kanna
jaanilaupäeval ja, ja mõtle kui mõtle, kui põnev,
et hea küll, sa kannad oma jaanilaupäeval. Ja sa tead tegelikult, et üle eesti k kantakse
jaanilaupäeval ja millise ilusa, sellise ma ütleks isegi
mustri või kirja me tegelikult kui linnulennult nagu vaataks
seda jaanilaupäeva, kui kõigil on nagu kirivööd.
Sest et see, kui kõik jaanilaupäeval kirivööd kannavad,
see on tulnud nagu inimese enda nagu sellisest sisemisest kutsest,
et ma soovin seda kirivööd kanda.
Ja siis juba nädala pärast, siis me võime nende kiri vöödega
ka tantsu-laulupeol kokku saada, aga siis on see nagu jälle
natuke teistmoodi, siis tekib kontsentratsioon vöödest ühte kohta. Aga jaanilaupäeval meile, kui justkui kataks terve Eesti ära
nende nende kiri vöödega erinevatel jaanituledel. Olete te mõelnud ka, et mis kell võiks toimuda,
et nüüd lähen peeglitesse, on selle vöö ümber
ja siis lähen. No tegelikult see võib olla ka kogu päeva jooksul,
eks, aga nii kuidas keegi tunneb ja selle jaanilaupäeval
meil oligi tegelikult üleskutse, et postita ka endast siis
kirivööga pilt, meil on selline Facebook'is on selline siis
Venton üleval või selline sündmus on loodud,
et kuhu siis saab panna panna foto endast
ja siis panna moodsas keeles siis hashtag kirivöö pähe
või märkida ära, et ja, ja eriti tore muidugi,
kui saate sinna juurde veel panna ka selle asukoha,
näiteks kus te olete siis see annab meile hiljem sellist
toredat vaadet, et kus kõik on oldud. Et kirivööga. Kuulge, aga kui hetkeks kiri või kõrvale,
et mida veel võiks võtta ja panna selga jaanilaupäeval
näiteks mehed Mina arvan näiteks, et mehed võivad kirivöö panna,
sest ma olen näinud täiesti kaasaegsed ikkagi teksade peal,
mehed kannavad täitsa vabatahtlikult kirivööd,
ütles, et see on nagu parim üldse.
Muudkui kulub ära ja ostab jälle uue, aga,
ja Setumaal kandsidki ka mehed traditsiooniliselt mida võiks,
mida võiks mehed kanda?
Ma ei soovi teel viltkaabut musta ja, ja,
ja noh, selles mõttes see kirivöö nagu kõige sellisem nagu universaalsem. Eks ju, sest et muidu nagu sellistest Ägedate asjadest ka
tahaks öelda, eks ole, kindad sõlg, aga see on ka võib-olla
natukene liiga selline, et ja meie mehed kandku naist kätel. Seal ja soovitas, tead, aga ma tänan ja üleskutse on siis tehtud,
et kellel on kapis kirivööd seismas. Ja võtke välja just ja tõesti, ja meil on siis on selline
sündmus on Facebooki keskkonnas on loodud,
et kust saab siis vaadata, seal on erinevaid nõuandeid.
Meil on seal isegi kirivöö bingo, et mis tegevusi veel võiks
teha seoses kirivööga.
Nii et tõesti toogem oma, ärge mõni tegevus,
sest no ma ütlen, lõkked on praegu sedasi väga habras,
teeb väga habras teema ja, ja no kas või näiteks see,
et seal on nagu Cyrive Bingos on siis erinevad ülesanded,
üks näiteks ülesanne see tuuri välja, kumba poolt kirivööl
peal kantakse otototoot. Aga tõesti, kumba, kust ma teada saan seda novot?
Et ma arvan, et see on ka siin natukene täpselt identselt ühesugused,
ühelt poolt nad Nad tegelikult.
Ja, ja see tundub, eks ja tegelikult nad ei ole heledam teenenduvad.
Tähendab noh, nii ongi, et ühelt poolt on muster ühte värvi,
teiselt poolt teist ja kuid vaatadki, kui ennem ei olegi vaadanud,
siis tegelikult öö on nagu hea, et on positiivis negatiivis
tegelikult vöö puhul siis selle ajaloolise kostüümi-na
kantakse alati seda poolt peal, kus on villast rohkem villa
ahaa siis näiteks ja näiteks mida pool just mina tuvastasin
ära ja siis mida veel võib Cyrive puhul vaadata tõesti,
et näiteks kas või vaadata neid ääri mõnel ööl,
eks ju on selline äär või serv, öeldakse äärekiri selle
kohta ja mõnel ei ole näiteks, võib vaadata
või võrrelda koos sõbraga, et kas siis kellel on seda äärekirja,
kellel ei ole siis midagi bingo, seal võiks teha lihtsalt see,
et isegi kui sul on tunne, et sul ei ole vööd,
sa küsid omale peres, kas meie peres on kirivöö olnud. Ja ma arvan, et läbi selle küsimuse võib väga huvitavaid
lugusid oma pere kohta ka teada saada.
Või oma sõpruskonnas võib küsida või lihtsalt tekitada
kasvõi jaanilaupäeva õhtul küsida, et kellel on kirivööd
või kes teab, mis on kirivöö.
Ja ma arvan, et juba see avab ka väga huvitavaid
vestlusringe ja mis ongi oluline, et lihtsalt tuua seda seda
nakku infot tänapäeva ja, ja anda uusi võimalusi,
millest vestelda kasvõi. Tõsi, ta on, aga peab olema ka vestluspartneril siis väikegi
huvi selle asja vastu.
Et ei tekiks nagu noh, selline ette, millest sa räägid,
et see on teine maailm. Ja, ja aga, aga noh, ongi siis, kui ei huvita,
siis ei huvita, aga sellest ei olegi midagi sammhaaval,
sammhaaval ja ma arvan, et põhiline on praegu see,
et kõik, kellel on huvi kõik kõikidele öelda,
et jah, nüüd on see hetk, võtke kapist välja
ja pange jaanilaupäeval endale ümber.
Teie teete seda ja ikka kus te olete jaanipäeval,
ma olen Lõuna-Eestis siin sõprade juures laseni. Fantastiline siin jaanipäeva pidada, ma vaatasin,
et Tartus juba pärnad õitsevad, Kesk-Eestis veel mitte,
no vot Lõuna-Eestis tõenäoliselt veel lõuna poole,
seal on juba äkki ära õitsenud. Ja ja eks meil siin Eesti on väike, selline justkui kihelkond,
aga tegelikult on klimaatiline vahe on suur. Suurepärane aitäh saatesse tulemast, Kristel Vihman
ja siis jätke meelde, et ei reedel ja et otsige ööd välja,
pange endale ümber ja mõelge natukene, kes te olete,
kus te olete ja miks te olete, võib-olla annab see
mingisuguse jõu või tasakaalu, et edasi minna selles kiires,
kiires maailmas.
Tänaseks on jah, aga aitäh jah, aitäh tulemast veel kord.
Tänaseks on meil saade läbi ning. Ma arvan, et seda võiks jääda lõpetama üks selline kooslus
nagu Kauksi Ülle ja Evar Riitsaar ning selle nimi on juba
ja ka ja millest nad laulavad pojengidest.
Ma nägin tartu aedades veel pojengid õitsevad,
vähemalt need roosad ja valged, nende aeg ei ole veel läbi saanud.
Nii et nautigem seda imelist, ilusat aega
ja ja kõike kaunist, kohtume jälle helipuldis.
Tallinnas oli Johannes EK, mina olen Krista taim
ja kena pööripäev. Kõik ära.
