Taia tere, head kuulajad.
See on imeline tunne, kui sa saad aru ühel päeval,
et sul on sõber ja see sõber on selline,
kellega sa võid ette võtta.
Ta pikk jalutuskäike, võid temaga lihtsalt istuda.
Ja tema kogu aeg sind kuulab, ei vaidle kunagi vastu,
me räägime täna teraapia loomadest.
Võib-olla rohkem tuleb juttu teraapiakoertest,
sest koer on üks vanimaid koduloomi, kes on olnud inimese
seltsiline väga pikka aega ja teeninud teda siis nii
jahikoerana valvurina. Aga tänapäeval mul on tunnet üha enam ka terapeudina.
On koeri, kes pakuvad lohutust haige tele,
on neid, kes on tänulikud kuulajad, kui laps näiteks
raamatut loeb.
Ja teraapiakoeri on ka eri tõugu nagu ka teraapia loomi
tegelikult laiemalt kõigist nendest püüame täna õige pisut
aimu saada, sest sel aastal avab Tallinna ülikool ka
mikrokraadi programmi just neile, kes tahavad inimese
ja looma suhteid paremini mõista ning siis neid kuidagi
ateiste teenistusse rakendada. Saates on külas Maarja Tali Eesti abi- ja teraapiakoerteühingust.
Minu nimi on Krista taim ja helipuldis on ema tamm.
Head kuulamist. Oled sõdur, aina püssid, maa, pead palveene.
Tere, luuled.
Saale, raamat trükispordimeedoomikulil teevad 10 kööki.
Kuulajad rock n rolli.
Nüüd on õige aeg.
Tõsta üles käed ja kaelad triivi. Silma mõtleb ja. Mu elus ole mees. Seljal inglitiivad kõhuli, magan siis luure
ja niidi võib-olla saavad, aga vahel tunnen. Kõige jaoks ei jagu kõike tegema neile kuulajad rock n rolli.
Nüüd on õige aeg tõsta käed ja kaelas. Mõtleb. Mu elus oli see siis. Veel. Silma aga see on mu elus vees.
Siis. Silma. Ringi juba ta. Mul on hea meel tervitada täna saates külas Eesti abi-
ja teraapiakoerteühingust Maarja Tali, tere.
Tere aitäh kutsumast.
Ja põhjus, miks tahaks sinuga rääkida, on nii teraapiakoerad
kui ka teraapia loomad laiemalt ja ka üks kursus,
mis alustab Tallinna Ülikoolis ja on mõeldud just siis inimestele,
kes tahaksid loomade ja inimestevahelisi suhteid paremini
vist nagu aru saada sain ma õigesti sellest kursusest pihta
ja kui keeruline on inimesel mõista looma,
sest oleme me ju ise ka osa loomariigist
ja justkui peaks olema kõik selge, et nii nagu mina tunnen,
võiks ka kombe, minu koer, kass või hobune. Mhmh, see oleneb inimesest, oleneb selle inimese
väärtusmaailmast või tema teadlikkusest ehk et on inimesi,
kes mõistavad, et inimene on ka loom ja Need loomad,
kes temaga koos elavad, on mõnes mõttes väga-väga sarnased,
aga päris mitmes mõttes väga erinevad ja nad võtavad vaevaks
seda märgata ja sellega arvestada.
Ja siis on teised inimesed, kes vaatavad läbi
antropomorfismi prillide, mis tähendab seda,
et inimene nii-öelda projekteerib inimlikke omadusi. Teistele elusolenditele ei arvabki, et kui minule meeldib
või minule sobib, et siis automaatselt sobib ka loomale,
kes minuga koos elab, mis ei pruugi olla tõsi. Aha, aga, kus nüüd tulevad need teadmised,
mida te koos paljude koolitajatega kõik täiesti
tuntud-teatud nimed, kes on loomadega tegelenud,
hakkate Tallinna ülikoolis õpetama.
Et kui palju on seda üldse uuritud, mis loom on
ja inimeste, loomade vahelisi Moydia suhteid. Teaduses on loomade uurimises täna selline,
seda nimetatakse lausa renessansi, eks, et me viimased 20 25
aastat on hästi palju hakatud uurima loomi,
kui selliseid enne seda aega uuriti loomi,
et saada teada rohkem inimese kohta.
Ja, ja nüüd seoses sellega, et me tõesti uurime näiteks
koera tajusid tema ju tema käitumist, kui palju erinevad
tõud mõjutavad seda, kuidas ta käitub. Ja, ja kui nüüd võtta arvesse kõike seda uut informatsiooni,
mida me teame, siis tekibki see teaduspõhine,
teadmine ja hästi paljusid arusaamasid näiteks sellest,
kuidas peaks koera õpetama või millised on need mehhanismid
ja milline talle sobib, mis ei ole tema jaoks väärkohtlemine.
Neid aspekte ongi pidanud väga paljud inimesed ümber hindama
ja tegelikult Eestis on hästi suured käärid selles osas,
et on nii-öelda see vana koolkond, kes teeb asju sellepärast,
et ma olen 20 aastat nii teinud ja, või et mul on loomad olnud. Järelikult ma olen ekspert ja siis on teised inimesed,
kes on teadlikult nii-öelda otsinud seda uut informatsiooni
võtnud teadmiseks ja võib-olla mõnes kohas ka hinnanud ümber
oma oma. Siis arusaamasid.
Aga hästi, palju on tegelikult niipidi olnud,
et näiteks mis puudutab koerte ja kasside emotsioone
või kõiki teemiatajate emotsioone et pigem
koolitusringkondades ei ole väga palju räägitud sellest,
et koerad tunnevad täpselt sama sarnaseid emotsioone,
nagu tunnevad inimesed, et sellega tuleks arvestada. Aga nüüd vaikselt-vaikselt hakkab seda informatsiooni tänu
teadusuuringutele tulema, sellepärast et meil on tõendeid
nüüd selle kohta, et see on tõesti nii Kui palju need teadmised jõuavad tavaliste koerapidajate juurde,
ma ütleks nii, sest kui siin oli Covid ja ühiskond oli kinni,
siis inimesed leidsid, et nii nüüd on see aeg,
kus ma võtan endale sõbra ja just sedasi,
et võtangi endale sõbra, mitte et ma hakkan kellelgi ka
sõbraks või mis iganes, võeti palju loomi.
Ma ei tea, mis nendest on praegu saanud,
kuidas nad ennast tunnevad, aga just needsamad teadmised,
mis on, ütleme, sinul, Maarja kui ka teistel,
kes loomadega tegelevad treeneritel, looma,
psühholoogidel ja nii edasi. Kas need jõuavad teiste inimesteni või tavalise inimeseni. Väga hästi ei jõua, et tegelikult need teadmised ABC,
kuidas loomaga käituda, kuidas on turvaline suhtlus mõlema
poole jaoks, seda peaks võib-olla isegi õpetama neljandas,
viiendas klassis juba aga et kuna seda ei seda informatsioon
ei ole niivõrd kättesaadav ja tegelikult ka ajakirjandus,
pigem tuntakse huvi loomade suhtes siis,
kui on toimunud midagi sensatsioonilist,
kui ongi kedagi rünnatud või siis on midagi väga nunnut,
mida, mida saab ühe pildiga või videoklipiga edasi anda ka
sellist süvenemist, see nõuab pingutust ja see,
see väga, väga tihti ei huvita inimesi. On loomulikult erandeid ja see on hästi rõõmustav,
et, et kuna on, nagu ma juba ütlesin, teadusuuringuid
ja väga palju raamatuid kahjuks suurem enamus neist on
inglisekeelset täna.
Et Meie mõtleme selle peale ka väga palju,
et kuna teraapiakoerad on tihti nii-öelda pildis
ja just nimelt see tundub, et on tegemist seal nunnu just ja,
ja meil on väga raske selgitada, et milline töö
või milline väljaõpe selle taga peaks olema,
siis tegelikult see kursus ongi. Selle suunas, et inimesi, kes õpetavad teisi,
oleksid teadlikud Ma tean, et on inimesi, jällegi nüüd jälle on nimesid nimetamata,
kes ütlevad, et selline hea käitumine koera puhul
saavutatakse ainult julma peksuga. Mis sa selle kohta kostad, see on jällegi,
see on väärtuste ja eetika küsimus ja teiselt poolt siis
teadlikkus sellest, et kes see loom on.
Aga ja inimene, paljud inimesed vaatavad kogu maailma selliselt,
et mina olen selle maailma keskmes ja, ja mis puudutab loomi,
siis ma oman looma, kellest mul käib jõud üle
ja see on väga lihtne, sellepärast et ka inimlaps õpib väga
kiiresti kui talle teha haiget, iseasi on,
milline, mida ta õpib sellest, kas ta õpib aru saama mida ei
ole mõttekas teha või ta õpib kartma seda inimest,
kes võib suvalisel ajahetkel talle põhjustada valu
ja elab selles selles hirmus terve oma elu. Aga jah, kahjuks neid inimesi on, kes seda propageerivad
või nii-öelda seda sellist alistamist.
Aga teraapiakoeri õpetatakse teistmoodi ja see on,
ma alati tahaksin neid inimesi, kes ütlevad,
et, et looma tuleb paika panna ja koht kätte näidata,
et läbi selle õpetatakse.
Ma tahaksin, et, et need inimesed saaksid vaadata,
kuidas teraapiakoeratiimid töötavad, sest selle töö
ja õpetamise aluseks on sa nimetatakse sidemeks inglise keeles. Bond ehk et see vastastikune, väga sügav kiindumus
ja usaldustunne.
Et see loom teab, et see minu inimene, ükskõik mis olukorras
toetab mind ja aitab mind ja kui ma ei tea,
mida peaks tegema või, või siis, siis mulle antakse selgeid
juhiseid ja see on ääretult oluline peksuga.
See, see loom võib jahtu, täidab käsku, Ta istub
ja lamab ja kannatab. Aga seda imelist suhtlust kliendiga sealt ei saavutata. Aga ütle mulle sellist asja, et kas need teraapiakoerad,
kes on, kas sinna sobib iga tõug, et kui ma hakkan mõtlema
näiteks kaugkaaslaste või selliste suurte koerte peale
valvekoerte peale, kas nemad üldse sobivad selleks? Meie valime isendit ja tegelikult.
Ma tegin ka väikest statistikat, meil on kuue aasta jooksul
27 erineva tõukoerad läbinud eksami, nende seas on ka
erivajadustega koeri ja segaverelisi koeri.
Nii et meie vaatame seda konkreetset isendit
ja ühes pesakonnas, võib-olla sellest võib välja kasvada koer,
kes väga hästi sobib ja samas vend või õde ei pruugi sobida.
Aga nüüd, mis puudutab tõuge, siis sellele tuleb tähelepanu pöörata,
sest me oleme inimene on aretanud, tanud tänaseks üle 400
erineva tõu. Ja see aretus on toimunud selle järgi, et inimene teeb valikuid,
millised koerad saavad järglasi ja kui on aretatud koeri
kindlal eesmärgil, näiteks ka kaaslased ja tiibetlased on karjavalvekoerad,
kes on elanud väga suurte, väga suurtel aladel nii-öelda
lahti ja, ja nad kaitsevad seda karja.
Ja nemad langetavad otsuseid, et millal tuleb rünnata
ja millal tuleb siis siis nii-öelda seda territooriumi
ja oma hoolealuseid kaitsta, mis tähendab seda,
et, et tegelikult selle tõu esindajate geenides me võime
eeldada teatavat käitumist. Ja teine, mis on hästi oluline.
Et kui me selle seda tõugu koeraga tööd teeme,
siis teades, millisel eesmärgil seda koeratõug on arendatud,
siis me teame ka, mismoodi ta ennast väljendab,
näiteks miks väga paljud teraapiakoerad on just nimelt
kelgukoerad ja retriivivad koerad.
Need on need koerad, keda, keda on õpetatud inimesega tegema
koostööd nad väga tihti vaatavad näiteks silma,
mis ei pruugi kõikidele tõugudele üldse olla kaaslasele väga
ei meeldi, sest see võib-olla see võib tähendada rünnakut,
aga, aga näiteks karjakoerad ja, ja Re triivivad koerad on
just nimelt need, kes vaatavad sulle silma
ja küsivad, et mida me nüüd koos teeme. Ja, ja teine asi või kolmas asi on veel see,
et nende tõugudega käib kaasas ka eneseväljendus,
ehk et on koerad, kes väljendavad seda, et neil on ebamugav
või paha. Ja annavad neid märke nii-öelda nagu pikemat aega
ette ja on koeri, kelle jaoks sellest nii-öelda justkui
rahulikust olekust rünnakuni on kehakeele mõttes väga
väikene samm.
Ja kui sa seda ei tea, siis tegelikkuses sa võid tekitada
ohtlikke olukordi. Nii et selles mõttes tõug on oluline.
Kusjuures ka veel, selles osas on oluline,
et meil on Eestis kõige pisem teraapiakoer,
tänaseks kahe kahe ja poole kilone ja kõige suurem,
peaaegu 70 kilone, niiet tõug mängib rolli puhtka juba praktiliselt,
et kuidas selle inimesega siis siis suhelda saab? Millist teraapiat meil Eestis tehakse koertega
või millised koer, terapeudid, meil on need,
mille puhul nad appi tulevad või tuuakse tööle. Kui ma tohin sind parandada, meie ei räägi koertest kui terapeutide,
sest et see on üks hästi oluline aspekt,
et me kaasame koeri, nad on meie abilised,
aga terapeut on ikkagi see, kes on kutse omandanud eriala
spetsialist ja sellest tulenevalt need teraapiad ongi
täpselt ühesõnaga teraapia jääb samaks kui ilma koerata,
ehk et füsioterapeut töötab kliendiga ilma koerata
ja ta võib sinna protsessi kaasata looma,
kui ta teab, kuidas seda teha ja millise loomaga
ja teab, kuidas teda õpetada ja kuidas neid harjutusi teha,
aga selle teraapia sisu jääb samaks. Ja samamoodi on näiteks tegevusteraapia psühhoteraapia
ja logopeedi töös, kus koerad on siis abivahenditele
või nii-öelda jutumärkides terapeudid.
Ei need ongi me kaasame teraapiakoeri, aga see on siis tiim
nii-öelda terapeut juhib, planeerib, viib seda läbi
ja hindab, kas see on õnnestunud ja tema nii-öelda partner
või kolleeg võiks olla koer, aga ta on ja jääb alati loomaks
ja talle nii-öelda ametitiitlit ja kutsestandardit ei,
ei, ei anta, aga ta ei ole ikkagi tavaline koer,
sest ta on saanud mingisuguse koolituse. Teda viiakse ikkagi tööle või, või on seda lõbu
või kuidas koer seda näeb?
Ei, see on kindlasti koera jaoks stress ja see kindlasti
koera kulutab, nii et see on töö, aga tõenäolised koerad ei mõtle,
nii et nüüd ma lähen tööle.
Nii et see on inimese asi hinnata, et milline on jõukohane
aeg ja, ja olenevalt siis kas see on grupp inimesi,
kas need on väikesed lapsed või need on eakad,
nii et töö iseloom võib olla väga erinev. Aga see on absoluutselt koera jaoks keeruline,
sellepärast et see töö tähendab väga tihti pidevalt uues
keskkonnas uute lõhnadega kohaneda.
Et see on nagu kohanemise töö.
Nii et, et teraapiakoeraks sobivad Need koerad,
esiteks kellele meeldib võõraste inimestega kokku puutuda.
Ja see ei ole tegelikult tavaline, sellist statistikat ei
ole võimalik teha, aga nagu minu hinnangul see võiks olla
umbes 10-st üks või kaks koera, kellele särisevad mees ei
või koertest. Sest tavaline keskmine nii-öelda keskmine koer,
pere koer, eelistab kas ühte inimest või oma perekonda
ja ta ei soovi suhelda teiste koertega või teiste inimestega
või see on väga valikuline, täpselt nii,
nagu on inimestega ja ei ole eetiline looma,
kes kardab või ta lihtsalt ei soovi minuta sundida suhtlema.
Nii et on väga oluline valida need koerad,
kellele see meeldib, kese midagi pakub ja siis sinna juurde,
see ettevalmistus tähendab siis sellist kuulekust. Aga siis kõige olulisem on see koerajuhi
ja koerasuhe ja side.
Nii et koer üksinda ei lähe kuskile tööle,
vaid et see on alati tiim, koerajuht ja koer,
see võib-olla nüüd terapeut samas isikus,
aga ei pruugi, näiteks meil on nüüd eksami sooritanud 166
tiimi Eestis ja nad on väga erineva taustaga,
need inimesed erineva haridusega. Ja nüüd see baaskoolitus tähendab seda, et on tegelikult
selline kahepäevane teoreetiline koolitus ja,
ja on sobivuse hindamine ja siis toimub eksam.
Mis ei tähenda, et nendest saavad selle kahe päevaga
spetsialistid Vaidet Me veendume, et see koerajuht oskab
juhtida koera talle anda juhiseid sellisel viisil,
et ta ei tee koerale liiga ja nad suudavad
ja tahavad koos toimetada. Nii et peale seda eksamit siis suunatakse need koeratiimid
töötama just täpselt sellises keskkonnas
ja selliste klientidega, kes neile sobivad,
ehk et koer, kellele meeldivad lapsed, võiks sobida tegema
koolikülastusi või kui ta on rahulik, siis tõenäoliselt ta
läbib veel lugemiskoerte koolituse ja siis osaleb näiteks lugemiskoerteprogrammis. Teate selle kohta ma tahakski nüüd küsida,
et läksin teie peale.
Et kuidas on võimalik, Stased koer kuulab,
kui laps loeb.
No aga kuidas ei ole võimalik, kas ta saab aru ka?
Kindlasti mitte või mida ta kuulab seal või? Või, või kuidas see on?
On tehtud väga palju uuringuid sellest, kui paljud koerad
kõnest saavad aru, et minu arust see viimane rekord on,
et koer oli õppinud üle 1000 sõna selgeks.
Aga veel olulisem on see, et koerad tegelikult loevad meie
kehakeelt ja loevad või saavad aru sellest hääletoonist.
Nüüd selle töö iseloom tegelikkuses tähendab,
et koer ei õpeta vaid selle lugemiskoerte programmi. Eesmärk on toetada lugemisprotsessi ehk et inimesed,
kellel mingil põhjusel ei tule lugemine välja
või see on neile raske hästi paljude laste jaoks,
näiteks kui nad hakkavad minema kooli ja on eeldus,
et nad juba oskavad ja siis nad saavad võib-olla esimese kogemuse,
et nad ei loe nii hästi, kui pinginaaber
ja vanemad ja õpetaja võib-olla natukene survestab siis
selle programmi eesmärk on luua tingimused reeglina raamatukogus,
kus võetakse see surve maha ja sõbra juuresolekul
proovitakse seda teha selliselt, et see oleks tore
ja pakkuda selle juures eduelamusi. Ja nüüd need, need reeglina lapsed aga ei ole kuskil
nii-öelda dokumentides kirjas, et need peavad olema,
lapsed, jagunevad sisuliselt kaheks, ühed siis,
kes kohusetundlikult veerivad ja neid motiveerib see,
et koer teda kuuleb ja teised tegelikult tulevad sinna selle
kontakti pärast koeraga.
Ja, ja siis lugemine on seal selline lisategevus,
kus koerad aitavad ka lastel lastes kasvatada empaatiat. Koerad ise ei kasvata, aga kui selle koerajuht
või õpetaja oskab rakendada seda, seda emotsiooni,
seda seda noh, tavaliselt, kui, kui koer tuleb ruumi,
sest ma tahaks filmida sellepärast, et kõigil lähevad
suunurgad ülespoole, eeldades, et nad ei karda koeri ja,
ja vot sellest emotsioonist, kus juba on tore juba on
kuidagi selline helge ja turvaline õhkkond.
Sellest siis nüüd see spetsialist, õpetaja
või terapeut saab suunata ja juhtida seda protsessi selliselt,
et läbi selle mängu ja koostegutsemise ka õpetatakse midagi
või harjutatakse midagi terapeudi puhul. Et kui ma toon füsioterapeudi ei näita, siis ta tihti peab
tegema või inimene peab tegema mingeid harjutusi,
mis on võib-olla seotud valuga ja ta ei ole väga motiveeritud,
sest ta peab seda pidevalt kordama, see on tavaliselt pikk protsess.
Siis, kui me toome sinna koera siis sellest ühest
liigutusest käsi üles-alla või teha sellist viskamise liigutust,
kui me sinna kätte paneme palli ja ta reaalselt viskab seda
palli ja koer toob selle talle tagasi siis sellest nii-öelda
harjutusest saab suhtlusmäng. Ja see emotsioon, millega seda tehakse, on hoopis teine
ja see on üks põhjus, miks miks nii-öelda põhjendatakse või,
või miks teatud olukorras oleks vajalik või põhjendatud
loomapilti tuua.
Näiteks on erivajadusega inimesed, kes võib-olla on kõnetud,
kellel on teise inimesega väga raske üleüldse astuda kontakti.
Väga paljudel neist on loomadega palju lihtsam suhelda,
sest suheldakse ainult puudutuste ja kehakeeles. Ma praegu kuulan ja mõtlen, et loom olla inimese kõrval on
ikka päris raske inimlooma kõrval.
Kui palju sa pead taluma ja kõike üle elama,
mida inimesed sinuga võivad ette võtta ja just mida sulle omistada?
Baden-ettepaneku kuulame siin ühe loo, mis minu arvates
sobib kuidagi ka iseloomustama inimese ja koerasuhteid aga
ja seejärel head kuulajad, ma annaks ka teile võimaluse
rääkida oma loomast, koerast, kassist, kes on teid aidanud
või kas teie leiate, et temast on olnud? Jah teile abi, mis, milline on olnud see sõprus.
611 40 40 on telefon.
Ja pärast järgmist laulu siis võtame teie kõnesid. Kõnnime ka. Sõbrake, hea. Kõnnimäega.
Voode Vi. Kõnnime ka.
Ja. Nimega sirge, see kirgas. Kõnnime. Nii me ka andeks. Siis, kui. Nii nagu siin Sõna. Tuule Woods. Kõnnime k. O Vi leid.
Kõnnime. Kui käib Kõnnime ka.
Ja. Siis, kui sa Minu silmad. Püüda siis. Viinud silma? Kõnnime ka.
Sirge saell kirgas. Sammeis. Kõnnimäega andeks. Siis, kui. Sa tuleb otse sööda siis. Silmad. Sõna-. Elsa tule, Woods südame. Koos kõndida kellegiga on ilus, ainult et vahele jääb mõne
kaasteelised liiga lühikeseks ja tavaliselt meie lemmikud on need,
kes meist elavad vähem, 611 40 40 on telefoninumber,
millele helistades siis saate rääkida head,
kuuled oma lugusid.
Ma loomadest, kes on teid kas siis aidanud sõbrana
või ikkagi kuidagi ei oska muud öelda kui terapeudid.
Ja nii, et võtame esimese helistaja, saates on meil ka külas
Eesti abi- ja teraapiakoerteühingust Maarja Tali,
nii et kuulame teid koos Allo esimene helistaja liinil. Keerake natuke raadio vaiksemaks ja kuulame Teide. Hallo ja olete eetris?
Mul on vist raadio kõvasti?
Ei, praegu on kõik korras. Üheksa kaheksa aastat tagasi juhtus selline lugu.
Mul on väike kahekordne sõjajärgne majakene kitsas trepi küljes,
toimetasin üleval ja koerad olid õues.
Aga siis juhtus äkki niimoodi, et väiksem koer jooksis üles
ja hakkas ennast metsikult vastu ust peksma
ja kiunub jalutab.
Mõtlesin, et noh, mis, et ühtlasi on need tuli ja,
ja kui ma siis läksin, tegin ukse lahti,
vaatasin, et nii ähmi täis ja, ja pilved mu silmad väljake väriseb,
läksin alla ja teine koer on jooksnud ennast ilmselt kas
kuskile vaja seina vastu ja lamas pikali maas. Ja ühesõnaga, väiksem koer kutsus siis teisele kolli poisile kiirabi.
Hakkasin siis seda maas lamavat koera masseerima
ja palvetama, et, et noh, et tule tagasi
ja see väiksem koer aitas teda niimoodi ta lakkus ta nägu ja,
ja puhus talle saku kõrvadesse, nii et me olime kaks
parameedikut siis selle teise koera kõrval.
Et selline imeline lugu ja siis läks üks 20 minutit siis see
suurem kolli poissi tõusis ka, tõstis voorus. Oh. Aitäh teile seda lugu meiega jagamast ja väga armas kaunist
aastat teile ka, aitäh.
Ja võtame järgmise helistaja Alma, tere.
Kuuleme teid. Ja temale ma ei olnud niisugust pallidega mängida. Vaat siis aitäh.
Maarja, kui tavaline see on, et koerad teevad pahandust
ja siis tuleks see olukord kuidagi lahendada,
nii et mitte vägivallaga.
Kas see on võimalik? Ikka on, aga targem on õpetada koera selliselt luua tingimused,
et ta ei peaks üldse tegema pahandust, sest kõige olulisem
on mõista, et need asjad, mis meie jaoks tunduvad
pahandusena või midagi, mida meie ei soovi,
et koer teeks, see koera jaoks ei pruugi
ja tõenäoliselt ei olegi üleüldse probleem kuskil
mingisuguse haisva asja sees püherdamine
või tõesti millegi närimine. See on väga normaalne tegevussaade, head,
maitsvad väga absoluutselt, need lõhnavad ägedalt ja,
ja nüüd see on tegelikult tagajärg.
Kui see koer juba närib ja siis temaga pahandatakse,
siis on hästi oluline, et see koer saaks aru,
et tema peale lihtsalt ei kärgita vaided,
talle antakse mingisugune alternatiiv või võimalus midagi
muud närida. Aga veel parem oleks, kui juba kutsikast peast.
Kui koer tuleb majja, siis panna need saapad kõrgemale,
nii et koer ei saa üldse seda kogemust, et saapaid näritakse,
sest tal on eraldi närimiskont, sest koer peab saama närida.
Aga et tegelikult inimene tavaliselt laseb asjadel juhtuda
ja siis, kui tema jaoks muutub see käitumine
problemaatiliseks siis on justkui nagu koer süüdi
või siis temaga pahandatakse. Aga jah, tegelikult kõige lihtsam selles olukorras,
kui koer teeb midagi valesti, siis tuleks tema tähelepanu
juhtida mujale pakkuda talle võimalust olla tubli koer
ja siis sellest teda kiita, et koer saaks aru,
et ahah kui inimene tuleb uksest sisse ja ma ei hüppa talle peale,
vaid istun rahulikult, ootan siis ma olen väga hea koer
ja ma saan kiita siis täna võiks, sellist õpetust ei ole,
või kui inimene võtab koera, miks meil ei ole,
ta peab enne läbima kursused muidu kuu aega näiteks,
et siis saad õigus üldse mõtte endale loom. Sellepärast et ühing ühiskonnas muutuksid mingisugused reeglid,
kas need on siis seaduste tasandil või sellised nii-öelda
kogukondlikud kokkulepped, et kuidas peaksid asjad käima,
selleks peab olema kriitiline arv inimesi,
kes, kes seda nii-öelda lükkab või selle nimel tööd.
Nii et meie väikest viisi just nimelt selle teadmiste jagamisega.
Loodame, et mida suurem on teadlikkus, seda,
seda rohkem me jõuame selleni, et inimesed enne kui nad
võtavad koera, otsivad informatsiooni, loevad raamat,
suid, otsivad koolitajaid, kes neid aitab. Et aru saada, et me mitte ei õpeta koera vaid me õpime ise,
kuidas teha õigeid valikuid, kuidas võimaldada sellel koeral
kasvada turvaliselt ja selliselt, et ta saaks inimese
maailmas hakkama. Ainult mitte koerad ei ole võimelised lohutust pakkuma
ja inimesi siis aitama pingeid maandada,
on ka teisi loomi.
Kui palju ja milliseid on Eestis, keda kasutatakse siis
teraapiate juures ja, ja keda võib-olla ka kelle kohta on ka spetsialiste,
kes oskavad õpetada. Loomi, keda saaks kaasata, on väga palju erinevaid.
Aga mis on oluline, on esiteks mets ja eksootiliste
loomadega ei ole eetiline neid nii-öelda kaasata tegevusse,
miks erinevus metslooma ja kodulooma vahel on nii-öelda see
kodunemise või kodustamise protsess ehk et kodunenud loomad
on kohaldunud ja nad ei tunne hirmu, nad on harjunud elama
inimesega koos.
Metsloomadel on sisse kirjutatud hirm. Nad saavad hakkama, kui neil ei ole muud võimalust,
aga tegelikult nagu töötamisest ja koost tegutsemisest ei
saa väga juttu olla.
Nii et kui me räägime koduloomadest, siis ongi oluline aru saada,
et milline on see liik.
Et see, kuidas me kaasame koera, see, kuidas me kaasame
hobust või merisiga selle eesmärk võib olla sama,
aga kuna juba nende suurused ja liigist tulenevad erinevused
on nii suured, näiteks hobune on karjas elav saakloom,
hobune või koer, on noh, nii-öelda bioloogilised kiskja,
nii et nende reaktsioonid ja käitumine on juba väga erinev. Ja kui me teeme endale selle selgeks, milline on see liik,
millised käitumised, kuidas ta maailma tajub
ja siis õpime tundma seda konkreetset, selle liigi isendit.
Siis me saaksime öelda, et me oleme spetsialistid,
kui need teadmised on nii-öelda faktipõhised,
mitte et ma arvan, et see on nii.
Aga kas on teada maailmas juhtumeid, näiteks oleks teraapia
kana olemas? Ja kana on väga intelligentne sotsiaalne
ja teda on väga lihtne õpetada, nii et ma tean,
on olemas koeratreenerite koolitusi, kus harjutatakse kanade peal.
Nii et kanad, sead, väga paljud pisiimetajad.
Jah, need on tegelikult see aeg ja energia,
mis sa paned selle sisse, selle loomaga tegeleda.
Tegelikult või kas on võimalik õpetada, vot see oligi. Järgmine mulle, mida ma tahtsin teada, et kas,
kas on võimalik õpetada, ma olen küll näinud videosid,
kus nad teevad trikke aga siis ma jälle hakkan mõtlema,
et võib-olla tõesti on seal taga olnud julm peks
või midagi sellist. Ei kassid on kahtlemata väga erinevad koertest
ehk et koer on ainukene liik, kes on arenenud suurepäraseks inimesetundjaks,
ta loeb inimese kehakeelt, ta saab aru nii-öelda kõnest
või hääletoonist, hekid, koer tuleb poolele teele vastu
ja talle väga meeldib see, et temaga tegeletakse,
teda õpetatakse reeglina.
Aga ja, ja nad on väga sotsiaalsed loomad.
Kaslased elavad reeglina üksinda ja kasutatakse sellist väljendit,
nad on. Sotsiaalselt valivad. Nii et kui arvestada selle eripäraga, et kindlasti on,
kas ja kes kes ei, ei soovi suhelda ja neid on väga
keeruline motiveerida.
Aga kas peres üldse tahavad elada, võib-olla nad ongi
mõeldud mets kassideks?
Vot see on see koht, et kui, kui mina kuulen räägitavat,
et, et hea kassi pidamine tähendab seda,
et teda ei lasta mitte kunagi välja siis mina mõtlen selle peale,
et, et see on nüüd jälle inimese maailmas on see turvaline
taie auto alla. Ta ei lähe kaduma, aga seda liiki arvestades ma kahtlen selles,
ma arvan, et need nii-öelda vabapidamisel kassid,
kes saavad teha oma ringid ja kahjuks ka pidada jahti see on
täna hästi suur probleem, et kas on palju
ja nad murravad linde.
Aga aga nüüd, kui mõelda kassi kui liigi peale,
siis Tal ei ole, ta ei ole loodud korteris elama.
Me võtame ikkagi loomi silmas pidades omakasu. Pean tõdema jah.
Ja siis heal juhul me arvestame sellega,
mida loomal vaja on.
Aga kahtlemata ta elab meie tingimustel,
kui me mõtleme selle peale, et millised valikud on
koduloomal üldse.
Ta peab olema sõnakuulelik, siis saab süüa
ja ka tema valikut, kas ta saab valida, millal ta läheb õue,
mida ta sööb kuni selleni välja, et kui temaga minnakse jalutama,
kas ta saab valida seda trajektoori, kas ta saab nuusutada,
kui ta soovib, või ta peab kõndima kogu aeg kõrval
ja vaatama alt üles koera koerajuhile silma
ja ainult täitma käsku, et need on, need,
on need konkreetse koera elus olevad valikud
või vabadused. Ja kui me saame aru, et me nagunii hoiame teda
või ta kasvab meie meie maailmas, et, et me võimaldame
teadlikult koerale mängu suhtlemist teiste inimeste
ja koertega, kui ta seda soovib.
Vaba liikumist, looduses nuusutamist ja siis sellist
nii-öelda õpetamist, trikkide õppimist, mis on ka koerale
tore ja lõbus, et see siis oleneb sellest inimesest
ja tema teadlikkusest, aga kindlasti on paljud inimesed,
kes kes peavadki koeri sellistes tingimustes,
et nad terve elulised kannatavad. Ehk siis ma pole nüüd utreerin, aga kesklinna korteris
kitsas ei ole mõtet suurt koer pidada?
Ei mina olen täiesti teisel arvamusel, minu minuga elas
vanalinnas koos malamut ja see, et korteri ruutmeetrit
ehk kui koer on üksinda kodus, siis ta reeglina magab.
Koer magab päevas 16 kuni 20 tundi, täiskasvanut kutsikad
veel rohkem, aga Ma käisin selle koeraga kolm korda päevas,
tegin vanalinnale tiiru peale ehk et kuna ta elas korteris,
siis ma sättisin oma päeva selles mõttes tema järgi,
et ta saaks liikuda, saaks käia väljas. Väga paljud aias elavad koerad, inimesed mõtlevad umbes nii,
et aga tal on ruum on kogu aeg õues, tal on need oral,
mida sa, koer teeb, ta seal puu all ootab ikkagi seda oma inimest,
ta ei tee seal selliseid Baudriga naabrite peale.
Ja aga see võib olla ka närviline, see nii-öelda hoiatus,
et minu territoorium, see võib olla täiesti ohust ohust
teada andmine, pidev ja paljud koerad, need,
kes ajavad igat autot või jalgratast, aga see on kindlasti
koera jaoks väga suur stress. Agabja ja on koeri, kes üksinda, aga mängivad,
aga lihtsalt see territooriumi suurus noh,
tõenäoliselt tiibetlast ma ei peaks korteris,
aga nagu korteri suurus tegelikult ei tähenda,
me ei saa selle korteri suuruse järgi hinnata,
kas koeral on hea elu või ei ole hea elu.
Oluline on, et mida selle koeraga päeva jooksul tehakse
või mida tema saab teha, Arusaadav, ta vajab ka taju,
tegemist. Viimane asi veel, et kes nüüd on näiteks huvitatud
nendest kursustest, mis toimuma hakkab toimuma,
kuskil siis pidi juuli jaanuari lõpus Tallinna Ülikoolis
siis mida peaks need inimesed ennem teadma? Täpsem juhis on muidugi ülikoolilehekülje peal,
kus saab kõik järgi vaadata, aga siiski ette
ja üheksanda jaanuarini saab registreerida
ja võib-olla oluline on on see teadmine,
et see esimene poolaasta ehk mikrokraad inimese looma
interaktsioonid on mõeldud kõigile, kes kellele pakub huvi,
kes soovib rohkem teada koerte, kasside või hobuste
või siis selle inimese ja loomaaia keskkonna Suhete
ja dünaamika ja vastastikmõju koht. Ja sellele järgneb järgmisel aastal järgmine mikrokraad,
Loomi kaasavad sekkumised, kuhu on oodatud siis juba eriala omandanud,
kas õpetajad, psühholoogid, terapeudid, kes soovivad oma oma
töös loomi kaasata ja kes on siis selle esimese kursuse
nii-öelda läbinud?
Maarja viimane küsimus veel, kui ma võtan kaasa töö juurde
oma koera ja lasen kõigil teda patsutada,
nätsutada, kas seal teraapia töölistele veiderdamine minu
kolleegidele või mis see on ja see ei ole kindlasti teraapia
ja minu jaoks iga kord, kui ma kuulen, et koer käib kaasas,
tekitab mõnusasti suuri küsimusi, see on ju kõigil teistel
on tore vaadata inimese ja inimese jaoks hästi mugav,
aga küsimus on selles, et kas see keskkond sobib koerale. Kas ta saab seal puhata, kui ma ütlesin,
et koer magab 16 kuni 20 tundi päevas, kas te seal töökeskkonnas,
et kui mul on oma kabinet ja ta saab laual magada,
talle on seal oma puhkekoht?
Me käime vahepeal jalutamas, siis võib-olla on see okei.
Aga kui ma olen avatud kontoris või kui ma töötan lasteaias,
siis see on mõeldamatu, et ma teda võtaksin nii-öelda kaasa,
kus igaüks võib talle ligi astuda ja pai teha. Ma arvan, et mitte ühelegi koerale ei sobiks kui viis päeva
nädalas üheksast viieni, ta peab olema nagu keskkonnas,
kus valimatult inimesed teda nii-öelda ründavad. Vot siis vaatame ikkagi loomi läbi iseenda pilguga,
võiks ka vaadata natukene teiselt poolt päris põnev,
aitäh täna saatesse tulemast, Maarja Tali,
Eesti abi- ja teraapiakoerteühingust.
Ning ma loodan kohtuda veel, sest see on teema,
mis vajaks selgitamist, et mõista neid tegelasi,
kes meie kõrval elavad ja kuidas nemad maailma näevad,
et me siis ka ise pisut paremini asjadest aru saaksime. Aitäh, et on võimalus nendel teemadel rääkida.
Head uut aastat. Või siis ka käisid? Huvitaja saade hakkab läbi saama, aga see ei tähenda,
et saated vikerraadios otsa lõppevad.
Pärast kaheteistkümneseid uudiseid on uudis pluss
ja mul on hea meel öelda head uut aastat.
Lauri Varik. Aitäh Kristo sulle ja teistele kuulajatele ka. Kuidas sul aastavahetus möödus, sa oled kindlasti juba
jõudnud sellest inimestele rääkida, aga ma kuulen esimest
korda ja alati huviga. Ei ole jõudnud veel kuulajatele rääkida,
aastavahetus möödus meeleolukalt ja rõõmsalt pere seltsis,
aga tegelikult üllatas ikkagi, et ka Tartus väga palju pauku tehti,
ma tegelikult lootsin, et tehakse vähem. See oli hämmastav, räägiti ju igal pool,
et teeme väikse lõkke või siis laser show veic oli kellelgil
vaja püssi välja võtta või ma ei tea midagi. Mardi ja järelikult inimesi on erinevaid
ja osadele see ikkagi väga meeldib. Aga sina olid siis rahulikult, koduaias pauku ei teinud.
Mina vaatasin, selg mängu ja mis teemat sa välja oled mõelnud,
tänasest? Aga sellest me tänases saates ei tee, rei räägi,
saate ettevalmistus veel käib ühe teema jätan saladuseks,
loodan ikkagi rääkija nõusse saada.
Milles siis saate alguses räägime, aga tänases saates
ja tegelikult läbi selle nädala meie uudis plussides olnut
tun Nursipalu harjutusväljakust kaitseväele
ja tänavapõhjusel.
Et kaitseministeeriumi ja kaitseinvesteeringute keskuse
inimesed lähevad Võrumaale kohale inimestele,
siis veel kord selgitama, miks seda harjutusväljakut on seal
kolm korda vaja laiendada ja mis see kaasa toob siis
kohalikele inimestele. Ja meil annab intervjuu kaitseinvesteeringute keskuse just
harjutusväljade projektijuht Elari kalmaru,
kes sinna tänasele üritusele kohale sõidab.
Muide, järgmisel nädalal on need kohtumised Võru
ja Antsla vallas, täna siis Rõuge valla rahvaga.
Sellest siis saate teises pooles, aga esimeses saatepooles
tuleb meil juttu Hiinast.
Harri Tiido oma tausta jutus jätkab hiinast juttu,
seekord Hiina mõjutusvahenditest läbi investeeringute Euroopasse. Ja pärast seda võtan ühendust Pekingiga ja Eesti suursaadiku
Hannes Hansoga.
Hiinas on koroonasse nakatumine järsult kasvanud
ja mitte ainult nakatumine, vaid ka haigestumine
ja suremus.
Samas piirangud on kaotatud ja Hiinas uus aasta alles tuleb
ja uusaasta.
Aastavahetus tähendab Hiinas ka vabu päevi
ja väga palju reisimist, nii et mida see kõik võib selle
viiruse levikuga kaasa tuua. Ohohoo, seda ei taha veel mõeldagi, sest need nakatumise
arvud on siin võrreldes Euroopaga ikka kordades suuremad.
Ja veel üks teema, mille välja valisin, on,
puudutab inimeste kadumajäämist või eksimist.
Nimelt viimastel päevadel on politsei tihti andnud teada
kaduma jäänud inimestest ja viimase kuu jooksul ka siin vaat
et üle päeva tuleb teade, õnneks.
Väga suur osa ikkagi neist leitakse üle või nad annavad
iseendast teada, aga mis põhjustel siis inimesed niimoodi
eksivad või kaovad ära oma lähedastele ja kuidas politsei
neid otsib, sellest räägime politseimajor,
Ottomar, Virgiga ka tänases uudis plussis. Mul on tunne, et on inimesi, kes orienteeruvad hästi
ja teised, kes mitte, võib-olla nii hästi hindavad ennast üle. Ja seda ka ja politsei esindaja siiski muidugi ütles,
et siin, talvisel ajal õnneks neid eksimisi
või kadumisi on vähem, peamiselt juhtuvad need ikkagi suvekuudel. Ma pean ütlema, et mina eksin, tihtipeale Viru väljakul seal
jalakäijate tunnelisse tulen alati valelt poolt välja,
ma ei saa aru, kuidas see võimalik on.
Aga õnneks mitte kaugele ei eksi, on sul ka teada juba,
millist küsimust küsida inimeste käest? Ja seda ka veel ei tea, me siin kolleegidega veel mõtleme
ja arutame selle saatega teada saada. No nii nagu ka avateema, ma ootan põnevusega aitäh Lauri
ja kuulmiseni juba õige pea.
Head kuulajad.
Mis teile aga soovida?
Vaadake oma sõbrale näkku nelja jalgsele võib-olla ka kahe
algsele ja mõelge, mis võiks olla tema soovid
ja kuidas paremini hakkama saada.
Tänases saates rääkisime siis küll peas peamiselt koerast
kui vanimast koduloomast, kes on inimesele seltsiline
ja rääkisime ka sellest, et mismoodi siis teraapiakoertega toimetada. Külas oli Eesti abi- ja teraapiakoerteühingust,
Maarja Talisaade on öösel.
Veel kord kordus on eetris ja järelkuulatav internetis
kaunist päevadel.
