Tere, head kuulajad.
Kodu ratastel, see on väärt ja huvitav mõte,
kui on soov maailma näha ja olla vaba liigsetest
kohustustest minna sinna, kuhu rattad viivad
ja peatuda just seal, kus parasjagu soovid
või tundub, et on see õige koht.
Ja just niimoodi on oma elu sättinud kaks noort,
kes ehitasid endale bussist kodu ning sõidavad mööda Euroopat. Räägime Kelly painloya, Christopher Kallasega nende elust
kuueruutmeetrises kodus ning kuuleme, millised on ohud,
millised on rõõmud.
Sellise ränduri elu juures.
Eripuldis on täna Villem Rootalu, mina olen Krista taim
ja soovin teile head kuulamist. Välja ja kui ilm on Kiirem saam maati suhtsai tuules laper, ta pääs vihmavarituba,
auto kingapaarist, jälg porist jäi. Mustal ka syllüülede, kes läinud silmade,
son metsi, kraave veel selles pale, mis keegi läinud Jaaliga
silma abil silmapilk. Mustvalgele ei too mõne saal valge valgem,
kui ta kõrval muust nii maali kooni, Käära kämbalges,
ehkki on ka valges pori.
Porimoos. Kui ilm on kiirem, son vinna, keeldub sall tuules Pärdavas
vihmavarituba autogin.
Paarist jälg porist. Head kuulajad ja täna on mul saatesse palutud kaks noort seiklejad,
maailmarändurid ja ma ütleks ka, et paljudele võib-olla
võiks nad olla inspiratsiooniallikaks.
Tere tulemast saatesse, Kelly Vain looja,
tere, Christopher Kallas.
Tere. Tere.
No teie lugu hakata otsast arutama, siis ma ütlen
kuulajatale veel kord nii palju, et te olete peaaegu aasta
olnud ratastel, te olete need noored, kes ei ole seadnud
sihiks pangalaenu vaid te olete valinud sellise vaba hingeelu,
olete teinud korda ühe bussi? Lähete sellega, ma ei tea, Ataseerin kuskil suunas hakkate minema,
kus meeldib peatute siis liigute edasi.
Teenite vahepeal raha ei liiguta, edasi oli see nüüd õige pilt,
mis ma oma peas maalisin, teist. Täpselt nii, ma arvan, paremini ei olekski saanud öelda. Aga hakkame otsast arutama, et sina kelli oled õppinud matka juhtimist,
rega regatsiooni, mingeid selliseid moodsaid asju tead,
kuidas looduses näiteks sedasi hakkama saada.
Et kust tuli see mõte, et me ei jää vaikseks,
vaid läheme, hakkame reisima. Ma arvan, see otseselt ülikooliõpingutega isegi ei olnud
niivõrd seotud, et pigem sealt tuli tegelikult selline üritusturundustaust,
kuivõrd matka juhtimist.
Jah, aga võib-olla see andiski sellise nagu sellise
vabakutselise ja sellise vaba hinge nagu olemuse,
et regratsiooni lähevad tihtipeale õppima selliseid,
kes ongi kas tahavadki vabakutselised olla
või natukene võib-olla alternatiive, aktiivset elustiili viljeleda. Et võib-olla siis natukene sai sealt alguse.
Aga ma ei ütleks kuidagi need õpingud kuidagi nüüd. Seda soosisid otseselt Kristofer.
Kumb teist tuli selle mõttega, et lähme võtame bussi tema
korda hakkame sõitma. No see tegelikult suht ühiselt kuskil taga kuklas kogu aeg
oli see mõte võib olla olemas, et me tegelikult otsisime üldse,
et võib-olla jäätegi paikseks otsi, mis imeväike maja
ja kuna nii palju finants ei olnud, võib-olla ei tahtnudki
pangalaenu võtta ja siis kuidagi saimegi tuttavatelt
inspiratsiooni ja käisime isegi vaatamas,
mitut valmis bussi juba ja see mõte tundus nii äge,
et saad kodu endale igale poole kaasa võtta. Ja ma ei tea siin nii palju inspireeris meedia otsustasimegi
lõpuks ise kätte võtta ja teha. Mis Busson, mis mark, mis tüüpi mis busse? See on täitsa tavaline Citroëni kaubik, on sihuke keskmise
kõrguse ja keskmise pikkusega.
Et valisime just sellise sellepärast et me mahume,
kuna me oleme suht lühikesed inimesed, no nii lühikesed
ega ei ole, me mahume nagu ristibussis magama siis voodi
võta nii palju ruumi, et sellepärast tuli selline valik pigem.
Ja see on reaalselt täiesti tavalise kaubiku Nossi ostsime
ja ehitasime ise nii palju ümber, kui saime
ja et muuta enda jaoks koduks. Kuidas muuta ühte kaubikut, koduks?
Ma ikka peatuks selle peale, et mul on kohe silme ees on kaubik.
Ma mõtlen, et ta peab olema siis ka piisavalt uus
või et üks teist peab oskama remontida, et kui midagi juhtub,
ei jäätee peale koduga. Nüüd on meil tegelikult üsna eakas juba 15 aastat,
16 aastat vana, minul otseselt ei olnud mitte ühtegi
remontimist kogemus.
Noh, tegelikult me mõlemad läksime suhteliselt null
teadmisega peale, et kuidas me üldse alustame,
et siinkohal sponsoreerib Youtube'i ja Google'it,
et seal me saime kõik enda teadmised ehk et sa ei vaja
mingisugust õpet enne või mingisuguseid teadmisi otseselt,
vaid lihtsalt entusiasmi põhimõtteliselt. Ja määrisimegi ennast võib-olla siis Youtube'i kanalite abil
ja Google'i abil.
Õnneks meil on nii-öelda tuttavad mehaanikud,
kes aitasid enne seda reisi meil siis bussikorda teha.
Saime vajalikud asjad tehtud ja siis hakkasime õppima,
kuidas seda vussi siis ehitama peaks? Aga teil bussijuhi load, nii-öelda bussijuhiload? Saba B-kategooria load. See on nii-öelda väikebuss, et sellega saab B kategooriaga sõita. Nii võtsite sealt siis seest istmed ära või kuidas see töö
välja nägi? See oli nii-öelda selline töö kaubik, et taga oli täiesti tühi,
sihuke suur kong ja olid alguses vineer,
seinad vist, et need kloppisid maha.
Tegime puhtaks kõik, tegime kerge roostetõrje
ja siis hakkasime vaikselt tegema.
Alustasime vist soojustusega, et tahtsime neli hooaega sees elada.
Et esimene mõte oli selline, et saaks külmas hakkama soojas hakkama. Aga te mõtlesite siis sellega, et võiks ka Eestis elada
selles bussis? Ja just et me panustasime tegelikult hästi kvaliteetsetest materjalidesse,
et noh, ma tean, paljud on ehitanud lihtsalt nii,
et me oleme suvel seal sees, et paneme nagu seina umbes
ja lae ja noh, minna.
Aga siis me pigem panustasime sellesse soojustusse väga palju,
et mingi kolme kahe-kolmekihiline soojustus,
et ikkagi kannataks nagu kuumas olla, et ta ei lase siis
kuuma läbi aga külmas olla, et elase külma läbi kööginurga
ehitasite muidugi. Meil on täielik koduse, et seal seal seal on väga mugav elada,
kõik vajalik on olemas peale dushi otseselt
ja sooja vee.
Aga nende mugavused seal on, meil on puhas vesi
ehk siis meil on 30 liitrised kanistrid,
kus tuleb puhas vesi ja kolmekümneliitrine,
siis musta veekanister, kuulemustasi ja jooksev vesi on
ja väikene köögitasapind ja siis tegelikult pliit on meile matkapliit,
siis kus me vahetame neid gaasiballoone ja priimus kus me
siis saame keeta Vetta. Kui te olete nüüd see noh, kaheksa kuud või sedasi olnud ratastel,
et kas ei ole nagu tahtmist mugavuste järgi
või kuidagi tundub, et noh, ei, tead. Pigem mina ütleksin, et see on natukene selline väljakutse
nagu pakkuv, et natukene võib-olla hea vahel panna ennast
natukene ebamugavasse olukorda, et ei pea kogu aeg olema
kõiki neid mugavusi, et seda rohkem sa hakkad väärtustama mugavusi,
kui sa lähedki kuskile duši alla nagu Vào otseselt ei igatse,
meil ei olnud nagu kordagi sellist, et oi,
tahaks nüüd minna kuskile koju või kuskile majja.
Aga mis teil vanemad kodus ütlesid? Kellelgi olnud selle vastu midagi, võib-olla algul oldi skeptilised,
kaua tika seal umbes vastu peate, aga nad olid väga toetavad
pigem ja kõik olid nagu rõõmustasid ja olid jah,
pigem üllatunud, et me saime hakkama selliste asjadega,
et seal noh, osad mingeid ehitusprotsessid,
võtsin nii kaua aega ja olid nii sellist,
et me ise olime ka vahepeal juba loobumas natukene,
et päris raske oli see ehitusolek. Ja te tegite seda oma kätega, siis on natukene sõprade abi.
Aga ei olnud sellist asja, et vanemad vaatasid,
ei tea, küll lastele on need noortel on tegevus,
las nad need teevad, et ega nad ju ometi sellega sõitma ikka
ei lähe, et, et on siin kodu juures või kuidas sellega oli. Ei no me ikka alguses proovisime vist ära põhjendada ikka,
et kui me alguses tegema hakkasime, tahame ikka sellega
minna reisima ja, ja päriselt sees elada.
Et panime siukse mõtte ikka kõigile päevist. Nii, nüüd me jõuamegi selle juurde, et buss on valmis
ja kuhu siis läks, esimene reis, kuhu te suuna võtsite? Tegelikult ma võib-olla alustaks siis sealt,
et me pidime olema 15 november Šveitsis pidi hakkama seal
töömäesuusakeskuses ja me tegelikult planeerisime juba ära
sõita augusti lõpus, et me olime nii entusiastlikud
ja küll me ehitame kolme kuuga valmis selle bussi,
aga reaalsuses läks siis kui vist seitse kuud.
Et ja siis me tegelikult saimegi novembri alguses alles
minema ja me mõtlesimegi, et hästi, meil on kaks nädalat aega,
et tahaks enne minna kuskile sooja ja siis me läksime soojem
natukenegi soojemasse või Eesti siis novembris
ja me läksimegi Slovakkiasse, Horvaatiasse,
Itaaliasse, et me lihtsalt kuna me oleme meile meeldib
matkata ja looduses olla, siis me pigem otsisimegi,
selliseid mägisid kohti, kus me saame siis mingi päevaseid
matku teha ja ja saime ikkagi merre ka enda varbad,
pistaja ujuda korraks siis Horvaatias, et need olid seal jah,
kahenädalane selline lühikene, selline väike reis. Enne kui te siis jõudsite Šveitsi ja nii,
aga te jõudsite Šveitsi, mis siis seal? Et siis tegelikult seal me võtsime korteri,
seal istus neli kuud, kui me elasime korteris,
kuna lihtsalt me teadsime eelnevatest aastatest,
et seal võib tulla viis-kuus meetrit lund maha,
see oleks päris keeruline seal nagu elada,
siis me saime seal korteri ja olime seal siis neli kuud teel
buss oli pargitud ja ta oligi pargitud kodu lähedale.
Aga irooniline on see, et tegelikult viite kuute meetrit
lund ei tulnud, see aasta tuli sihuke meetrika. Mis tööd te tegite Šveitsis?
Me olime mäesuusakeskuses, rentisime suusk lumelaud välja,
kuna meie mõlema kiirekond, suusatamine,
lume, Lawton ja siis kuidagi sobis hästi selle elustiiliga kokku. Ja seal te teenisite siis raha et mida teha? Just et kuna ehitusse peale meil enam-vähem kulus kogu finantsära,
siis oligi see mõte, et kaheksa nädalat nüüd puhkame
või kaks nädalat ja siis lähme Šveitsi tööle.
Et siis nelja kuuga jälle teenisime oma raha kätte
ja siis läksime, reisime edasi.
Põhimõtteliselt. Kuhu TT-viis, kuidas see välja nägi? Sihtisin valati hispaaniat, sest Kelly on seal Rasmusega
koolis käinud aasta aega.
Granada täpsemalt ja esimene siht oligi põhimõtteliselt seal
sõitsime suht otsejoones mingi kolme kolme nelja päevaga
vist sinna ja veetsime oma esimest nädalat seal avastasime
kraanat ja eluolu ja mägesid, käisime palju matkamas seal. Sierra Nevada mäed jäävad sinna lähedal. Ta läheb, see on ikka tohutult ilus koht
ja väga kõrged mäed, isegi et natuke olid isegi veel lumised,
aga see aasta õnneks nii palju lund ei olnud,
et sai isegi juba.
Käisime aprillis seal matkamiseks.
Et oli päris äge. Aga kuidas see sõites Šveitsist Hispaaniasse välja nägi,
et kui kaua te roolis olite, kuidas tegite peatusi
ja milliseid teid valisite, et sõita mööda Euroopat? Tegelikult alguses oli plaan, et oi, läheme väikesi teid
pidi nii tore ja ei pea maksma teemaksu siis Prantsusmaal on
väga kallid need teemaksud, et see võibki kujuneda seal
kuskil 60 euri või et lihtsalt sõita tegelikult noh,
päris väike osa sealt läbi ja siis me läksime alguses sinna
väikeste teede peale aga siis lihtsalt mina olin roolis
ja seal oli niivõrd kitsas ja kui sa oled niigi juba suurema
autoga kui tavaliselt, siis minule kogu aeg käed higised
ja siis ma ütlesin ka Kristile, et kuule,
et nii jube on, nii vastik on, et ma ei taha. Ja siis me tegelikult läksime sealt siis suurte teede peale tagasi,
maksime siis enda need teemaksud ära.
Tegelikult see on kõik tehtav seal väikeste teede peal sõitmine,
kui sa tahadki, tegelikult need külad ja kohad on palju,
armsamad, palju toredamad, et sa avastad ju ka täiesti nagu
mingeid kohti, kuhu muidu ei satuks ka, aga seekord siseks
sinna peale, kuna me nii tohutult tahtsime jõuda juba Hispaaniasse.
Lähme kiiresti mittu päevade sõitsite, kuskil kolm,
neli oligi, aga siis te vahetasite roolis 11. Vahetasime suht tihedalt, kui ma arvan, kahe-kolme tunni
tagant kindlasti tegime pause ja vahetasime,
et muidu selle ühe esimese päevaga tegelikult juba väsib
päris ära, kui sihuke terve päev sõidab,
ma arvan, esimene päev sõitsimegi võib-olla 10 tundi.
Et alustasime suht hommikul ja lõpetasime õhtul,
siis peabki hästi palju pause tegema, mingeid ägedaid
poodcaste kuulama ja. Kindlasti venitama, venitama, mis see tähendab?
Oma lihaseid ja kange rooli taga väikesed sellised pausid
teha tegelikult on 10 tundi, tundub nagu päris ekstreemi ekstreemne,
aga päris pikk aeg.
Et siis tegelikult, mis me saame teha, kuna meil on kodukogu
kodu kaasas, siis me teemegi pausi, me teeme lõunasööki,
saame sooja sööki süüa, eks ole.
Venitame islami edasi, et see on selline nagu tegelikult kas
just nauditav, aga väga okei. Aga kus te ööbisite selles mõttes, et sa igale poole ei
või ju ennast parkida ja sinna ööbima jääda,
vähemalt Euroopas? Selleks on üks äpp, nagu meil kõige jaoks on täna äpid
olemas poeg, fon, ait ja läbi selle sa said tegelikult vaadata,
kus teised samasugused rändurid on olnud enda fännidega
või tavaautodega ja sinnasamma minna parkima,
et alati on seal alahinne, mis siin sellele on pandud
ja kommentaar ja siis selle järgi tegelikult käisimegi nagu
nendes parkimiskohtades, mitte parkimiskohtades.
Aga noh, see võib olla ükskõik kus, peaasi,
et see on lubatud. Et kas on kuskil tee ääres, kas on kuskil parklas maksab. Ei see on tasuta, et seal on ka tasulisi kohti,
aga me valisime ikkagi tasuta kohad seal tasulistes,
tihtipeale on need head mugavused muidugi,
kus saab võib-olla pesemas käia, saad vett täita
või midagi sellist.
Kuna me saime nendega hakkama niisama, siis valisime,
tasutavad ikka. Kooli seal veel peale teie niisuguseid rändureid,
keda te kohtasite ja võib-olla saite juttugi ajada. Ja tegelikult Prantsusmaal oli väga palju,
ütleks, seal on üpriski selline vänlaifi meka,
et seal nende parkimiste ööbimistega ei ole väga probleeme.
Kuivõrd mõnes teises riigis on hästi palju,
kui sa lähed kuskile parklasse, on kohe silt kämperveniga ei
tohi siin ööbida või, või, või ei lasta üldse sisse
ja nii edasi.
Et siis Prantsusmaal oli, noh, me käisime tegelikult. Ja tegelikult, kui me tulime Šveitsist Hispaaniasse,
Me käisime sama niis läbi.
Me läksime sinna suusatama veel.
Ja siis me lihtsalt olemegi mõtteliselt kondlite all,
ööbime. Võtame hommikul suusad ja läheme gondli peale
ja sõidame ülesse.
Lihtsalt parkla kõikujad seal ööbida, kõik võivad olla sa
näedki nagu neid samu entusiastlikke inimesi,
kes täpselt viljelevad sama elustiili, see olek tähendab
sellist nagu kindlustunnet, et ma ei ole üksi. Noh, me teadsime enne ka, et me ei ole üksinda,
et et, aga väga äge on selliseid inimesi näha,
et neil on kohe teine.
Ma ütleksin mõtteviis, et noh, igaüks päris ju ei läheks
niimoodi bussi, elame iga igalühel, lihtsalt ei sobikski see,
et seda oli väga äge näha ja teisi selliseid on veel.
Mis te rääkisite nendega, kohtusite?
Otseselt mingisugust sellist. Ei tea, kas me üldse kohtusime, hullud, niimoodi inimesi
peamiselt oli nagu sama nagu küsimus a, kus te täna umbes
pargid kus te ööbite või, ja siis, kui nagu tavainimesed
vaatavad bussi siis niiviisi, et aa jah,
päris huvitav siis teised nagu vänwaypheriline,
kes elab bussis.
Sa hakkad küsima väga spetsiifilisi küsimusi,
et ma ei tea, kui palju neid ampreid sul aku peal on
ja mis mitu vatti päikese see päikesepaneel on
ja et need vestlused on tihtipeale natuke teistsugused. Nägite ka teistel selliseid busse, mis olid väga ära
tuunitud või teistelt päikesepatareid ja ma ei kujuta ette
satelliiditaldrikut katusel. Ma ütleks, et väga palju on isegi neid, et et kas on,
ongi enamus olidki, ma ütleks isetehtud,
et enamuselt tehaksegi niimoodi, et nad ei taha silmapaistev,
aga tead ka samamoodi tavalistes kaubikutest
ja siis teevadki endale siukse asja asja peale,
et nad saavad ilma elektrita ja asjadeta hakkama,
ongi siis kas päiksepaneeli abil või või siis sõites koguvad energiat. Aga teil on päikesepaneel?
Selgena lõunaosariikides on tõenäoliselt lihtsam sellega,
et siin võib hätta jääda. Ja seal saame jälle oma aku paari-kolme tunniga täis
ja pole üldse probleeme.
See aku peab meil vastu enam-vähem kolm-neli päeva,
kui ei ole päikest, näiteks. Aga külge, kuidas on turvalisusega, et kui sa jääd kuhugile
park ööbima ja ütleme, et võib-olla ei ole seal teisi,
et ongi üksikparklat, et kas selline turvaline Me tegime mingisugust eeltööd, et me teadsime,
et on ka selliseid võimalusi, näiteks Prantsusmaal,
et keegi tulebki ala gaasiga, on selle õige nimi,
ongi vist kaasa lööb akna sisse, viskab gaasi sisse,
meie umbes meid mürgitatakse ära ja tullakse,
tehakse buss tühjaks, et on ka selliseid päris lõbusaid lugusid.
Aga me tegelikult alati valisimegi ööbimiskohad sellised,
et see ei oleks suurlinna sur linna lähedal hästi väikesed kohad,
pigem vangina linnadesse üldse nagu eemal. Ja me tegelikult Meil oli ainult ühe korra,
kui me tundsime sellist ohtlikku olukorda,
muidu me tundsime igal pool väga-väga turvaliselt ennast.
Et see ükskord oligi niiviisi, et kui me olime,
siis suurlinna lähedal paratamatult pidime olema ka,
aga seal oli ka nii, et me läksime kuskile,
metsatukad tundus väga mõnus, tore ja sel hetkel meil höövel
surfilauad katusel, mis ilmselt tõmbasid natukene rohkem tähelepanu,
kui oleks võinud. Ja, ja siis me kuulsime üks hetk siis seda,
et üks auto jäi seisma Meie taga kuigi seal noh,
seal ei olnud mitte mingit liiklust muidu
ja oli juba öö, me olime just magama jäänud
ja siis me piilusime enda, võtsime aknakatted korraks ära
ja piilusime sealt ja nägime, et keegi tuli välja
ja hakkas kõndiumi ümber meie bussi.
Ilmselgelt kahtlane ja me tegime siis elu,
kiiremad liigutused ja panime bussile tuled sisse
ja siis ta läks kohe autosse, sõitis ära
ja siis me sõitsime kohe sealt parklast ära
ja otsisime uue nagu ööbimiskoha. See oli ainuke selline kord, aga siis peale seda jällegi noh,
elu õpetab, et olime targemad ja tõstsime surfilauad siis
sisse et tõmmata nagu veel vähem tähelepanu. Aga ka see, et kui ta kuhugile pargiti lähete vahepeal
matkama jalutama, siis bussist panete kõik aknad kardinad kinni,
et keegi ei näeks, mis sees on. Just vahepeal oli selliseid olukordi, et me tulime tagasi
mingi jess, buss on alles ja aknad sisse löödud.
Et enam-vähem palvetad, et kõik jääks nagu noh,
kunagi ei tea ju, autosid on samamoodi võõras,
numbrimärke on ju, vaatavad turistid väga hea kerge saak.
Aga, ja mitte midagi ei juhtunud, tüütud või. Aga kui te teistega rääkisite või noh, mul on ikka see
esimene lugu, mis sa rääkisid meeles, et see on nagu päris hirmutavad. Ühe ja see oli, see oli väga vastik tunne,
selline tunne, et keegi oleks päriselt seal midagi nagu ära
võtnud või selline väga, väga vastik tunne.
Aga me Itaalias kohtasime ühte meest, kes oli meist umbes
viie minuti kaugusel tuli kuulge, kas te olete mu sinist
seljakotti näinud, et mul just löödi kämperi aken sisse
ja siis me olime ossaraks juhtuke nagu väga lähedal
tegelikult selliseid asju ja noh, ma arvan,
see on paratamatult, sa pead nagu arvestama,
kohati sellega ka, aga noh, ei ole ka mõtet nagu lolliks
ennast mõelda ja minna ma tea, autot remontima,
kui sa isegi katki ei ole, on ju, et see on pigem
paratamatus ja me anname endast kõik, et lihtsalt hoida
sellist suhteliselt nähtamatult nagu fooniate madalat profiili,
täpselt täpselt panemegi kardinad ette ja meie buss läheb ka
välja täpselt selline, et noh, see ei ole ilus. Aga teeme siin pausi, kuulame muusikat.
Ma pakun välja, et hispaaniakeelset, sest pärast seda lugu
jõuame me Hispaaniasse. Ja läheme juttudega edasi.
Meil on täna saates külas kaks rändurit noort,
kes on veetnud ja jupp aega ikka oma kodus,
mis on ratastel ja sõitnud sellega mööda Euroopat.
Saates on külas Kelly, Vaindloo ja Christopher Kallas.
Me jõudsime oma jutuga sinnamaale, et te sõitsite siis
lõpuks Granada oli nagu see üks sihtpunkt,
et kuhu minna. Mis asjadega peab teel veel arvestama, et kas sinna jääb
toidu kohta söögikoht ja mõtlen siis kauplused,
kust te nagu ostsite oma varustuse, kui te mööda kiirteid
lõpuks sõitma hakkasite? Enne justkui kiirteele minna, siis ongi mõistlik tegelikult
teha suur shopping ära, kuna meil on külmkapp
ja suured kapid olemas, kus me tavaliselt toitu varuma,
siis käime kuskil suures supermarketis, kus tavaliselt on odavam,
varume endale kuivained kõik sellised ära,
et saame vähemalt Ma ei tea nädal aega tavaliselt ostab
nädala toidu valmis ja siis saame niimoodi haka,
et sest kiirtee ääres need tanklad ja toidukohad on ikka
väga-väga kallid nagu ikka viis korda kallimad kui tavalised kohad. Just ja siis tegimegi peatusi, tegime oma toidu enda bussis
oma kodus ja saame ikka väga palju odavam niimoodi hakkama. Mis see tähendab, mis see üks ütleme, päev ratastel võiks maksta,
sest bensiini eest tuleb juga tasuda? See olenebki, kui sa sõidad, siis ma ütleks,
et võib-olla 50 euri midagi sellist, kui sa sõidad. Bensiin toit, vesi. Ja midagi taolist. Kahe peale. Aga no tegelikult kui sa eladki sellist elustiil,
siis ongi see võib-olla alguses sõidad selle pikema maa maha
ja siis sa oled ühe koha peal pikemalt siis nagu see
tasakaalustab ära natuke selle päevatasuga,
et siis nagu peaks alla minema see. Aga öelge mulle sellist asja, vaata, kaasaegses maailmas
kiputakse suhetele hästi palju tähelepanu pöörama
ja just see individualism ja mina, mina,
mina, kuidas on kahekesi sõita nii, et mitte tülli minna,
mis ainult sõita, vaid ka elada koos kitsastes tingimustes,
kus sul ei ole võimalik, et vihastad kellelegi peale kõnnid
minema ja ei räägi temaga kolm päeva.
Et mismoodi suhted toimivad sellises päikeses ratastel kodus. No mina ütleksin, et me mõlemad oleme oma natuurilt pigem
rahulikud ja oskame ennast analüüsida väga hästi
ja ka oleme enda suhet analüüsinud väga palju.
Et ma arvan, see on väga hea eeldus, et üldse minna
sellisele tripile koos ja kui sa seda varem ei ole teinud,
siis ilmselt hakkabki tulema neid luukeresid vaikselt
ükshaaval kapist välja.
Et ilmselgelt oli vahepeal keerulisem, sest et noh,
kui sa oled kogu aeg 24, seitse koos kuueruutmeetri peal,
siis paratamatult tuleb mingi nähvamised kergemini. Aga ma ütleks ühtegi sellist suurt tüli tegelikult.
Et ma arvan, et see väga palju oleneb inimestest. Ja et kommunikatsioon on hästi tähtis, et kohe,
et kui mingi sihuke sõnelemine tuleb, siis kohe nagu proovid
sellest nagu aru saada, ära rääkida kohe.
Ja siis siis on palju kergem elada niimoodi. Noh, see kõlab kergelt lihtsalt, aga kui vaadata,
mis ümberringi toimub, siis mul on tunne,
et see on nagu miljoni dollari küsimus, et kuidas elada nii,
et sa ei tee teisele haiget iseendale. Ja ma arvan, võib-olla ka, mis tegelikult igapäevaselt ka
inimesi ajab, võib-olla tülli on stressiallikas,
kuna meil ei olnud raha probleemi, meil oli nagu piisav
tagalas Šveitsist saadud meil ei olnud nagu seda mingit probleemi.
Meil oli stressivaba elu ja see tekitas nagu väga ilusa pinna,
kus siis nagu nautinud elu ja mitte tülli minna. Suurim suurim stressiallikas võib-olla oli see,
et oh, kus me nüüd järgmine ööbima just millise mereääre
või seekord valime või mäe otsa või midagi taolist. Ja see on päris huvitav, aga mis võivad olla need noh,
lisaks ütleme, et raha probleemile kõigele veel stressiallikad,
et keegi ei tee nii nagu mina tahan. See tundub nii nagu selline pseudoprobleem,
aga noh, meie maailmas need olid siis probleemid,
et ala, et aga mina tahaksin minna matkama
ja siis teine mina tahan minna surfama ja siis jällegi nagu
suhted on, on ju leidma kompromissi.
Et eksis, teeme ükspäev ühte ja teine päev teist,
aga eks vahepeal ikka tuleb see jonn, et nagu ma tahan just
nagu just sinna kohta minna. Reaalselt see ei ole ju mingi probleem, et,
et need on nagu väikesed asjad, millega saab hakkama. On kerge tulla teisele vastu, selles mõttes,
et ei ole ahhaa.
Aga mida selleks peab nagu enda sees mõtlema,
et sest tegelikult ju, kui sa oled vastu tulnud hiljem,
on ju päris hea, sellepärast et tüli ei ole ka midagi ei ole olnud,
aga just see esimene Sammed.
No hea küll, teeme siis nii, nagu sina tahad,
aga sa ei ütle seda välja, vaid sa teed nii,
et. Ma arvan, ülioluline on tegelikult siinkohal mõista seda,
et te ei pea kõiki asju koos tegema.
Me võimega vabalt minna nagu päevaks kasvõi kaheks,
mis iganes lahku.
Et kuule, mina lähengi, käin enda mäe otsas ära sina enda
tegemisi siin on ju, see on jumalast okei,
et seda ei peaks üldse kartma või kasvõi see,
et ah, ma lähen võtan mingisuguse Airbnb'd paariks päevaks
olengi üksinda näiteks kogunenda mõtteid,
olen iseendaga. Aga te tegite nii, ei me suutsime ikka taluda,
selles mõttes hea meel ei olnud jah mingeid väga mingi lahkhelisid,
et nüüd üldse ei saa nüüd hakkama, et kui kaua te tuttavad olete. Natuke üle kahe aasta ongi kaks pool, tegelikult. Päris huvitav, et peaks andma suhtlemiskoolitusi,
kuigi ma tean, et inimesed, kes lähevad matkadele isegi
reisid kõige lihtsamad on tavaliselt tüliallikad,
kus minnakse juba seitsme päeva pärast tülli hiljemalt
või noh, midagi juhtub. Tegelikult, ja me ise natuke võib-olla alguses kartsime ka seda,
et me enne seda seda minekut ei elanud isegi koos,
et me elasime eraldi kohtades, et see oli sihuke hea kogemus,
ma arvan, me saime väga lähedaseks selle tripi jooksul.
Õppisime veel rohkem 11 tundma ja saime aru,
et meeldime ikka üksteisele väga palju. See on ilus.
Ja kui te olite seal, nüüd lähme reisiga edasi,
eks ole, et kui te olite Grannatas ära käinud,
kuhu te siis läksite ja millal te koju tagasi tulite? Käisime mööda Hispaania rannikut edasi, sealt alt käisime mu
õe juures, kuna mu õde oli ka too aeg Hispaanias,
olime nendega seal paar nädalat ja siis liikusime vaikselt
edasi tariife poole, siis jälle mööda rannikut ülesse.
Siis leidsime sihukese huvitava koha nagu sahara,
et tegime seal oma esimesed surfid nii-öelda,
kus me korralikult võtsimegi kolmakolmeks päevaks
surfivarustuse ja surfasime kahekesi. Ja siis eesmärk oli ikka portugali jõuda
ja Portugalis edasi surfata ja ägedaid kohti avastada.
Ja siis niimoodi vaikselt läksimegi, olime mõned päevad koha peal,
siis liikusime jälle edasi. Te pidite Šveitsis hästi teenima, et suuta elada pärast pool
aastat Hispaanias Portugalis, kuigi seal on odavam kui
Eestis tunduvalt. Seal on ikka kõvasti oda, tegelikult me ju me kogu aeg,
mina pidasin kogu aeg nagu Excelit.
Et kui palju me kulutame, et me oleks enam-vähem nagu,
et noh, ei läheks nagu päris hulluks ja siis me arutasimegi,
et meil oleks kuskil 1000 200300 euri kahepeale ühes kuus,
noh, mis on nagu 600 max 700 euri nägu, et tegelikult,
kui paljud inimesed kulutavad, saaksid sellise summaga hakkama,
Eestis? Ma arvan, päris vähesed kuld ja,
ja need olid nagu need hetked, kui me, me ei hoidnud selles
suhtes tagasi ennast. Me käisime söömas väljas väga palju noh,
suur või Me rentisime neid surfilaudu.
See ei olnud nagu selline ülilõu patschet reis,
kus me mitte midagi ei teinud ja ainult sõime ala nuudleid,
et ei olnud üldse seda ja tegelikult mega odavalt saab hakkama. Aga kui te nüüd edasi selle mõtlete, et kas lähete
põhikohaga kaheksast viieni siin Eestis nüüd tööle müüte
bussi maha, eakate lööte juured maasse või mis plaan on edasi? No tegelikult me teeme nii, et kuni me oleme vabakutselised
praegu otsimegi tööotsi, teeme tegelikult augustikuus on
meil väga palju tööd, et igast huvitavate projektidega
ja ja Umblaanika sügisel uuesti rändama minna bussikaga. Mis tööd te teete kompli? Oleme mõlemad seiklesimas 360 kraadi.
Kuna see on täpselt selline, et suvehooajal on kõige
kiiremad ajad, siis meile nagu sobib väga hästi.
Tegelikult korraks läksin tagasi selle juurde ka,
et kui me jõudsime tagasi Altreisilt, siis esiteks oli nagu
hullult üleküllastumust tekkinud, noh, kui me nüüd tagasi vaatame,
ilmselt liikusime natuke liiga kiirelt, et ma oleks võinud
olla ühe koha peal, natukene kauem. Tekkiski see tunne, et noh, jumal, elus koht
ja paberi peal ongi kõik ongi hästi.
Aga see ei jõua enam näha neid uusi kohti.
Sa tahad lihtsalt olla kodus.
Et siis oli Eesti tulek nagunii tore.
Ma ei ole väga ammu oodanud nagunii väga kojutulekut
ja eesti tulekut jused.
Sa tead kus, mis asub, kõik on kindel, sa ei pea mõtlema
mingite ööbimiste peale blabla bla et lõpuks see noh,
kuidagi nagu jõudis sinna haripunkti, et oli päris väsitav. Et jah, siis oli küll selline tunne, et ma tahan juured maha
panna ja. Jah aga ometi on mõtet peaks ikkagi edasi minema. Noh, need on ju puhatud juba kuu aega puhatud reisimisest
puhatud kuu aega.
Et, et jah, nüüd maleva kuu üle kuu aega olnud Eestis
ja nüüd hakkab vaikselt see seiklushimu jah,
tagasi tulema.
Et kuna ma ütlesin ka, et me mõlemad oleme mäe inimesed,
et meile meeldib suusatada ja loovutada,
et siis me noh, ma arvan, raske on nagu Eesti jääda. Kuna Eestis ei ole mägesid, et siis me ikkagi nagu otsime
neid mägesid, tahame sinna nagu talveks minna. Aga kui on ka selline pikem plaan, kuigi pole mõtet plaane teha,
sest nagu öeldakse jumal naerab sel ajal,
kui inimene plaane teeb.
Aga et millal see elu võiks lõppeda?
Selle mõttega, et ma jäängi paikseks, et ma enam ei reisi. Eks meil ikka taga kuklas, need mõtted on tegelikult isegi
oleme vaikselt otsinud mingit krunti või siukest pigem maa
kohta Eestis ka.
Aga hetkel lihtsalt ei ole midagi nii silma jäänud,
et nagu nüüd läheks ja võtaks ära ka suur plaan,
selles mõttes on ikkagi Eesti elama jääda.
Ja. Ja ma arvan täpselt siis, kui tunne tuleb,
et nüüd on mõneks ajaks reisimisega kõik.
Aga seda ei pruugi tulla ja see võib tulla ka järgmine aasta
ja samas meil on ju alati noh, me nimetame seda enda koduks,
sest see ongi reaalselt meie kodu siis buss,
meil on see kogu aeg olemas, me meil plaani vähemalt seda
maha müüa, et kui me võib-olla aasta aega olemegi Eestis,
siis me võime ju millal iganes uuesti minna. Lõpetuseks veel Kelly, Christopher.
Kui nüüd mõni noor mõtleb, et tahaks ka minna,
aga ei julge või ei tea, võib-olla vanemad ütlevad ei,
kus sa lähed, maailm on ohtlik paik, et mis on need asjad
mida võiks enne mõelda, ja teine asi, mida annab see,
kui sa lähed ja kui sa usaldad, oled muidugi eelnevalt,
et kõik kodutöö ära teinud.
Et mida see annab, et kes kellele sobib. Selline rändamine. No ma arvan, et see annabki täpselt seda,
nagu ma eelnevalt ka ütlesin, et et natukene võib-olla
ollagi selles ebamugavust tundes.
Aga tegelikult, ega ma ei tea, me veel ei ole ebamugav,
osadele inimestele on.
Aga ma arvan, et, et see hetk, kui sa oledki mai tea vaatega mägedele,
sul on, sul on tohutu vabadus, kus, kus sa täna näiteks
ööbid kasvõi ja särkedki ülesse teed ukse lahti. Noh, ma ei tea, vaade ookeanile, mägedele see on nagu,
see on lihtsalt nii kaifi tunda ja see on,
seal on ülipalju, selliseid väikeseid ass asju,
kus sa tunnetki, et ah niivõrd mõnus.
Et ilmselgelt on ju tegelikult ka neid, kes töötavad siis
kaugtööna ongi arvutitega männis samamoodi elavad,
et sa saad ise planeerida, enda aega, ise planeerida,
kuhu sa lähed. Et see lihtsalt annabki tohutu vabadus, mis on vabadust,
mis on meie üks nagu suurimaid väärtuseid.
Et ma lihtsalt, me oleme ise nii suur, et see
elustiilifännid nagu kahe käega soovitame kõikidele seda,
see on tõsiselt väga, väga, Aitäh saatesse tulemast, Kellywainloya Christopher Kallas.
Soovin teile kõike head reisidel ja põnevaid paiku,
mida veel külastada.
Aita. See ei käinud.
Ja see. Sest. Et kuulajad ja selline saigi tänane saade helipuldis Villem Rootalu,
mina olen Krista taim ja soovin teile kena päeva
ning kuulmiseni jälle.
