Tere hommikust, nii nagu ikka, jätkame pärast kellakümneseid
uudiseid huvitaja saatega.
Tänase saate esimeses pooles räägime õietolmuallergiast
ning igasugustest muudest allergiatest.
Nimelt on kevade saabumisega puudia taimede õide puhkenud
ning paljud inimesed tunnevad, kuidas neil nina
või silmad ebameeldivalt sügelevad.
Teised võivad olla allergilised, aga hoopis kasside suhtes. Allergoloogi Kaja Julge selgitab lähemalt,
miks sellised allergiad ikkagi inimesi vaevavad,
milliseid allergiaid üldse maailmas olemas on
ning kas nendest allergiatest on kuidagimoodi võimalik vabaneda.
Saate teises pooles räägime täna aga elektroonikajäätmete käitlemisest.
Nimelt satub iga aasta prügimäele või põletusahju ligi 10
rekka täit kasutatud patareisid, sest inimesed on need
visanud olmeprügi sekka tavalisse prügikasti. Koorin, mida siis kasutatud elektroonikajäätmetega peaks
ikkagi edasi tegema ning mis saab üleliigsest
või kasutuskõlbmatu, st mikrolaineahjust
või külmikust edasi, kui seda on käideldud korrektselt
ehk siis viidud näiteks kas kogumispunkti
või jäätmejaama ning nendel teemadel vestlen
kroonikaseadmete kogumisvõrgu elektroonikaromu juhatuse
liikme Kaur koormega. Mina olen Johannes Voltri helipuldis täna Marika Leetme
ning nüüd Trad Attack ja püksata magama head kuulata. Esmaspäev endast. Ei ole nii ja naa, et kes ikkagi ilves käijad? Päris paljud meist teavad seda ebamugavat tunnet,
kui silmad punetavad keha või nina sügeleb,
nina nohune, hingamine muutub kahisevaks vilisevaks
ning aevastus järgneb vaevastusele.
Mina isiklikult tunnen seda kõike, näiteks natukene
kokkupuutel kassidega.
Mõne teise inimese jaoks seostuvad need haigusnähud aga
hoopis kevadega, mil õhus on rohkesti õietolmu. Miks meie keha siis aga ikkagi niiviisi käitub
ning kuidas allergiatest vabaneda, sellest kutsusin täna
kõnelema allergoloogi Kaja Julge, tere hommikust. Tere hommikust, tervitusi Tartust, päike paistab,
oleme vihma ootel. Singa päike paistab vihma vihma ei tea, kas tuleb,
aga doktor julgema ise sissejuhatuses mainisin,
õietolmu allergiat ja kassiallergiat.
Teie allergoloogina olete kindlasti kokku puutunud ka
kõikvõimalike teiste allergiat, ega et mis need niisugused
huvitavamad juhud võib-olla on, mille vastu eestlased üldse
võivad allergilised olla? Tõepoolest, kokku ikkagi kassi, koera, tolmulesta allergiaga
ja siis väga paljud inimesed on ülitundlikud õietolmude suhtes.
Aga seoses õietolmuallergiaga võib tekkida ülitundlik,
kus ka erinevate puuviljade aedviljade pähklite seemnete suhtes.
Ja kui tahaks rääkida praegu mõnest arvemast allergiast,
siis ma mäletan seda momenti, kui ma esimest korda kohtasin patsienti,
kes reageeris päevalilleseemned teleseda,
et Sarapu pähklitele reageeritakse mandlitele Arahhisile. See oli nii levinud, aga see, et reageeritakse ka päevalilleseemnetes,
oli külmule esimene ja tegimegi üllatuse.
Testid. Nii nagu me teeme muidu allergiatestitorked eestina
valmis allergeenid enam, mis on pudelis või siis olime
teinud ka õuna ja porgandiga teste.
Seekord tegime siis päevalille seemnega,
torkasin, elasin naasisse, test reageeris,
nüüd on meil peredest ka selles suhtes olemas,
see oli üks selline üllatustest mulle, kui ma esimest korda
seda kohtasin, aga nüüd on mõni teine patsient ka mul veel,
kes reageerib päevalile seemnetele. Ma jõudsin siin enne saadet natukene internetis ka surfata,
no maailm on ikka huvitav internet vähemalt väidab,
et on olemas inimesi, kes on allergilised v higi kala lõhnas
perma päike, kes külma ja kõikvõimalike muude ma tea asjade vastu,
et no kuidas üldse saab vee suhtes allergiline olla. Absoluutselt saab olla nii päikese, veerõhu,
vibratsiooni suhtes, oma higi suhtes, kui on olnud
kokkupuude väga intensiivse päikesega.
On käidud talvel lõunamaal, kus on intensiivne päevitus
olnud ja sealt võib all Ta ka see, et hakatakse igal aastal
reageerima päikesele.
Seal on võimalused, kevadel sa räägid reageerid sellele
intensiivsele päikesele, siis tekib harjumus
või läheb see mööda. Ja siis, aga mitte ainult päike ja vesi,
aga ka külmale võib reageerida, on need,
kes tuule käes kohe muutuvad kublaliseks krooniline kaar
ja ongi väga sageli seotud füüsikaliste teguritega.
Külm õhk ja nägu on kuklas, käed külmas vees,
lähevad cupla ja veega, võib-olla mõned reageerivad soojale veele,
ei saa duši all käia, aga võib-olla reaktsioon ka külma
vette minnes. Ja siis ma tahan siin ka meelde tuletada seda,
et nad ka isegi see suur tempera tuuride erinevus,
kui sa oled olnud rannas ja sa lähed külma vett,
et mis ei ole meie mõistes suvel külm, 20,
aga kehatemperatuur on niivõrd erinev sellest.
Ja kui sa sinna vette lähed ja võib tekkida lausa
anapolaktiline šokk.
Ja samad reaktsioonid võivad tekkida ka siis,
kui sa lähed saunast jääauku. No mis asi see allergia siis sisusilt sisuliselt üldse
tegelikult on, miks meie keha niiviisi neid riukaid viskab
tihtipeale siis kasside või õietolmu või kõigi nende asjade suhtes,
millest te just äsja rääkisite? Allergiaprobleemid on olnud kaua, kaua aega,
isegi allergia immuunravi ajalugu on üle 100 aasta juba.
Aga seda probleemi oli tunduvalt vähematel inimestel,
sellepärast et organismi immuunsüsteem pidi võitlema meie
ümber olevate nakkushaigustega.
Aga kui me hakkasime elama teistsugustes tingimustes
nakkushaigustega eriti back haigustega, enam nii palju kokku
ei puutunud. Ja siis see immuunsüsteem oli kuidagi viidud segadusse,
ta hakkas reageerima nüüd sellele, millel ei peaks
reageerima tema kaitse nüüd haiguste vastast vastane kaitse
nagu minetus ja hakkas nagu tegema seda,
mida ta ei peaks tegema.
Ja praegused uuringud need on viimase 20 aastaga on uurinud
või selgitanud seda, kuidas meie kehas elavad mikroobid meie
keha mikrobioomi mõjutab immuunsüsteemi. Ta koolitab seda, et mida rohkem on seal baktereid,
mida mitmekesisem, arvuliselt rohkem on siis seda suurem on koolitus.
Et ta reageeriks õigesti, peaks reageerima ei piimavalgule
ega kassi allergeenile hoopiski ka mitte õie tolmudele,
mis meie ümber on.
Nad ei ole ju meie jaoks ohtlikud, organismi jaoks ka mitte.
Aga meie immuunsüsteem on segadusse viidud,
ta on just nagu koolitamata ja reageerib nii,
nagu me ei tahaks ja selle reaktsiooni käigus ta võib
tekitada siis palju kahju. Kas tekitada siis astmahoogusid, kõri, turseid,
lööbeid, seedetrakti probleeme, nii on. Nii et allergiad on välja arenenud rohkem keskkonna mõjul
kui geneetilistest teguritest tulenevalt. Geenid on väga olulised, meile on andnud antud kaasa
geenidega kalduvus allergia kujunemiseks,
aga see ei põhjenda ära praegu allergiahaiguste sagenemist.
See on ikkagi geenide ja keskkonna vastastikune toime mõjutamine.
Et me oleme ikka rohkem ja rohkem allergiliseks muutunud,
keekeskkond on mõjutanud, geenid ei ole meil muutunud,
kaasa antakse küll.
Kui peres kellelgi ei ole allergiat, siis on risk 10 protsenti. Kui peres näiteks on kahel inimesel juba kas emal-isal
või siis peres juba üks laps, kellel on allergia,
siis sellel uuel sündiva lapsel on risk kuni juba 80 protsenti.
Nii et geenid on oluline, aga küllalt palju.
Praegu on neid, kellel ei tea, et oleks suguvõsas olnud
allergiaprobleeme ja nüüd lapsel on allergia,
sageneb ja nooreneb. Aga kas kuidagimoodi annab neid allergiaid ennetada,
et kui meid kuulavad näiteks mõned lapsevanemad praegu,
kas nad peaksid siis tutvustama oma last näiteks erinevatele
bakteritele looduslikule mitmekesisusele,
et immuunsüsteem kuidagi õpiks tundma seda neid baktereid
ja mitmekesisust või kuidas nagu ennetada võib-olla seda,
et sul ühel hetkel suur allergia välja lööb? Jah, tegelikult on vaja kokkupuudete erinevate bakteritega
on tehtud uuringud loomkatseid, kuste reaalsetes tingimustes
kasvatati siis laboriloomi ja nendele ei tekkinud taluvus,
reaktsioone võtan alati, et kas sa reageerid sellele üle
või sul tekib talusele suhtes ja siis noh,
liiga stabiilses keskkonnas elamine on, mõjutab tänud praegu seda,
et meie soolefloora on vaesemaks muutunud,
tean vähearvuliselt vähem ja ka see kooslus on muutunud nii
et ei pea elama stabiilsetes tingimustes on üks asi
ja teine asi on see, et ei, on tehtud uuringuid,
et kas mingi toiduaine andmine lapsele nüüd lükkab edasi
allergia kujunemist. Need tööd ei ole olnud väga viljakad, jäeti piimaandmine hiljemaks,
jäeti muna andmine hiljemaks.
See ei olnud lahendus ja praegu kui lapseootel emade
või siis rinnaga toitvad emad, et no et ma olen last kogu
aeg rinnaga toitnud, kuidas temal sai tekkida allergia,
see on ju võimatu, rinnapiim ei tekita allergiat.
Aga siis rinnapiimaga võib sensibiliseerida.
Võib tekkida ülitundlikkus ja öeldakse, et allergia
seisukohalt allergia välk juhtimise seisukohalt neli kuni
kuus kuud rinnaga toitmine on kaitsva teguriga,
edasi on ta väga kasulik, tõesti, rinnapiim on ju parim toit imikule. Aga allergia seisukohalt ei saa ütelda.
Ta hoiaks nüüd allergia kujunemist ära, aga kui allergia on
juba kujunenud, siis noh, muidugi on vaja rinnaga toita
ja siis teatud toiduaineid vältida. Tartu Ülikooli botaanikaprofessor Meelis Pärtel rääkis kuu
aega tagasi raadio kahes, et allergia vastu võitlemiseks on
kõige parem võtta lemmikloom ja ta viitas sellele,
et lemmikloom justkui tooks neid erinevaid baktereid
võib-olla koju, kellega muidu inimene kokku ei puutuks.
Kas te nõustute? Ja see on nii ja naa.
See oli 90.-te alguses, kui Hesermar püüdis Rootsis avaldada
oma artiklit, et see kas on koju võetud ja nüüd selles peres
ei olnud väikesel lapsel allergiat kassi suhtes.
Ja tõepoolest, see võib niiviisi olla ja palju on ka
publikatsioone selle kohta, et kui koer on kodus,
et siis on allergiat vähem ja väga populaarsed,
need pildid, mis on Saksamaalt tehtud, et farmis kasvanud
inimestel tähendab ma lapsepõlve veetnud farmis,
lastel ei ole nii palju allergiat, aga see on nii
ja naa. Me praegu ei oska ikkagi veel öelda,
kellele on sellest abi ja kellel ei ole suured lootused,
on ikkagi geeniuuringutel. Et ilmselt tulevikus me võime öelda, et sinul oleks kodus
kasulik nii kass kui koer, allergia vältimise seisukohalt,
aga sina püüa kontakti juhtida, nii et see on ikkagi veel
selline uuringute staadiumisse, et kuidas me neid nõuandeid anname,
see on nii ja naa. Kusjuures praegu rääkisime kassidest-koertest,
kas nii nagu inimesed võivad olla allergilised kassi suhtes,
kas samamoodi võib mõni kass olla allergiline ka inimeste suhtes? Ja võib küll olla ja loomadel on ka allergiat
ja tegelikult lemmikloomadel on allergiaprobleemid.
Hobustel on allergiaprobleemid näiteks hallid,
see suhtes küllalt palju hobuseid ei saa süüa heina,
mis on hallitanud.
Nad on selle suhtes tõesti ka allergiliseks ülitundlikuks muutunud.
Ja kui me avasime Mallergoloogia labori 94. aastal,
siis me ka panime sinna jooksma, kassid,
koerad, aga me tõesti ütlesime ka seda, et needsamad loomad
võivad olla ka inimese suhtes ülitundlikud. Nii otseses kui kaudses mõttes. Nagu ma saate sissejuhatuses mainis, siin käes on kevad
ning paljud tunnevad väljas jalutades, kuidas nendel tuleb
allergiahoog peale, sest nad on võib-olla allergilised
õietolmu suhtes.
Millal on see hetk, millal peaks pöörduma Teie,
kui ütleme üldiselt arsti poole, perearsti poole? Nii nagu igal sügisel, ütleme talvel lumi tuleb väga ootamatult,
samamoodi on igal kevadel ka jälle, jälle on õietolmuaeg
ja on ära unustatud see eelmisel kevadel ma ju sellele reageerisin.
Ja õietolmuaeg sellel aastal jäi natukene hiljemaks,
võib-olla veebruari lõpus märtsi, siis juba kui hakkab lepp tolmlema,
sellel aastal ta näitas vähem, ilmad olid külmad
ja ei, Sarapu tuleb aprillis, aprillis-mais on siis juba kask.
Ja kui sul on eelnevatel aastatel need probleemid olnud,
siis varu endale koju allergiatabletid või mine apteeki,
esimene käik on apteeki, need retsepti ta saadavad
allergiatabletid kindlasti lähevad, on ka nõrgema toimega
silmatilkasid ja ninasprei, et saaks kasutada. No veel mõistlikum on need varem varuda,
aga siis, kui need on esimest korda tekkinud,
siis ega allergoloogi juurde ju kõik saa tormata,
see aasta oligi natuke eriline, hästi palju on väikesed
lapsed hakanud reageerima õie tolmudele ja see on nagu
üllatus üllatusena, et ei ole varem olnud see aasta esimest
korda ja mul oli ka patsient.
Tal on kolm aastat tagasi tehtud nahatorke,
testid on näidanud ülitundlikkust kassikase suhtes
ja sellel aastal reageeris alles esimest korda
ja on ka küllalt neid patsiente, kes on juba reageerinud. Jutu järgi sobiks see asi kõik õietolmuallergia-le,
aga test veel eineid.
Nii et minu esimene soovitus on ikkagi minna apteeki,
perearsti saatekirjaga, allergoloogi juurde kõik lihtsalt ei pääse,
see on nii. Kas allergia, olgu see õietolmuallergia või tolmulesta
või päevalilleseemnete või kassiallergia,
kas on midagi, mida annaks pikas plaanis välja ravida,
no kui tõesti ei viitsi kaasta sinna apteeki minna,
selle õietolmuga tegeleda? Nagu me ikka ütleme, allergiapari ravi on allergeenikontakti
vältimine sümptomite seisukohalt siis ravimitega saab
haigusnähud kontrolli alla, aga ainus, mis haiguse kulgu muudab,
on allergia immuunravi.
Seda tehakse kas suukaudselt või süsteravina.
Ravikuurid on pikad kolm kuni viis aastat.
See peab olema väga motiveeritud lapsevanem,
et lapsega hakata seda tegema noh, kuue-seitsme aasta
vanusest või siis noor täiskasvanu. Vanadel inimestel see enam efektiivne ei ole
ja selle käigus kõlastatakse immuunsüsteem ümber.
Ta tekivad sellised taluvusmehhanismid, regulatoor
immuunsüsteemi regulatoorsete mehhanismide kaudu
ja siis enam sellele allergeeni le reageeri.
Samamoodi nagu õie tolmudega teeme puude õietolmu tega,
kõrreliste õietolmuga nende seguga.
Teeme tolmulestade, ka need on sellised levinud efektiivsed ravimeetodid. Aga kui süste ravile minna, siis sa pead haigla juures käima,
seda kodus teha ei saa, kas iga kuu või siis talvisel
perioodil kuus korda siis mõne kuu jooksul sel nädalase
kahese vahega ja süsti ja ei pea kartma.
Nahaalused süstid, aga süsti hirmuga seda testi teha ei saa
ja suukaudset ravi ei saa jälle nendele teha.
Kellel on kujunenud see ristallergia õietolmu allergikutel,
võib päris paljudel olla see, et Ta ei saa süüa toorest porgandit,
õunapähklit suusahakkab sügelema, kurgus,
kipitama, mida ma ka seedetrakti probleemid tekivad,
mõnel nemad ei saa neid allergiavastaseid
või tähendab immuunravitilkasid kasutada. Nii et see ristallergia, mida kauem on allergia kestnud
õietolmu suhtes, seda suurem on tõenäosus,
et tekib karist allergia seoses aed puuviljadega pähklitega
ja siis täiskasvanutel, võib-olla 75-l protsendil on seda
ristallergiat seoses õietolmuga. Ja lõpetuseks, et lihtsalt üle korrata, et kuidas siis
ikkagi elada elu või ütleme, kasvatada last niimoodi,
et allergiat välja ei kujuneks, et ma saan aru,
et üks teooria on see, et tutvustada teda võimalikult
paljudele bakteritele, käia looduses jalutamas,
aga nagu te intervjuu keskel välja tõite,
siis ega ega need katsed, et kas nüüd farmis üles kasvanud
lastel on vähem allergiaid, ega need ka võib-olla päris
selget vastust veel ei anna. Lahendust need ei ole, meil on veel pikk tee käia,
lahendusi praegu teada ei ole, ei oska keegi seda täpselt öelda,
kuidas need hoida, ära hoida, neid allergiaid ei oska mina
ka seda täpselt teada.
Ja siis see hirm.
Allergia tähendab nõrk ka immuunsust ja nüüd oleks
immuunsüsteemi vaja nagu pushida või turgutada
ja igasuguseid taimseid, asju või preparaate
või vitamiine anda. Ei. Allergia ei tähenda üldse mitte nõrka immuunsust,
vaid tasakaalust väljas immuunsust.
Nii et nii nagu elusani ka ole mõistlik.
Ja siis küll need asjad ka lähevad.
Mingit ühte nõuannet konkreetset ei ole,
sest ühele sobib üks teisele sobib, teine. Aitäh teile selle keskustelu ja allergiamaailma tutvustamise
eest allergoloogi.
Kaja Julge. Aitäh teilegi ja head kuulamist jätkamist kena päeva jätku. Sületäis roose ja suudlus, sisu.
Annaksin ma.
Kuid sa ei luba.
Juba meeldin sulle liigagi.
Kuidas sul sillas ennast Silva meile ja mida ootan
ja mina? Ja ma võin siin räägime, on uus,
mis suunas tuul toob, et purjesid pöörata?
Üksikul saarel leiame aarde päästmist ei ootagi. Ta. Ei. Pärituul Kristjan Kasearu huvita, jätkab,
mina olen Johannes Voltri ning Marika Leetme teeb koos
minuga saadetena.
Jätkame aga jäätmeteemadel või ütleme elektroonikateemadel
nimelt suur hulk elektroonikakaupu, näiteks patareisid,
akusid, telefone või kõrvaklappe leiab pärast kasutamist tee
veel sinna, kuhu nad ei tohiks ehk siis tavalisse prügikasti
olmeprügi sekka. Eelmise aasta keskkonnateadlikkuse uuringu andmetel viskab
näiteks patareisid või akusid olmeprügisse tervenisti
veerand Eesti elanikest.
Nii ei jõua umbes 10 veoautotäit kasutatud patareisid uuesti ringlusesse,
vaid patareid lõpetavad hoopis prügimäel
või põletusahjus.
Miks peaks üldse aga elektroonikaseadmeid õigesti käitlema
ning kuidas seda olukorda paremaks muuta,
sellest kutsusin täna kõnelema elektroonikaseadmeid koguva
mittetulundusühingu Eesti elektroonikaromu juhatuse liikme
Kaur Kuurme. Tervist. Tere päevast.
No räägime alustuseks võib olla probleemi lahti,
miks see on üldse halb, kui ma viskan kasutatud patareid,
akud või miks mitte nutitelefoni pärast kasutamist tavalisse prügikasti? Eks sellepärast, et palju väärtuslikku väärtuslikku
ressurssi jääb taaskasutamata.
Ja patareide puhul ka siis see keskkonnaohtlikkuse aspekt
kindlasti sellepärast, et patareid kipuvad lekkima
ja neid selliseid ohtlikke aineid loodusse lekitades ju
saastame keskkonda ja selleks ongi siis loodud üleriigiline
kogumisvõrkpatareide kogumiseks ja see on tegelikult väga
nähtav igas poes, kaubanduskeskuses on see nagu selgelt
esile toodud ja sinna saab, saavad kõik tasuta ära anda
erinevat liiki patareisid, mis on siis nagu kantavad akud,
patareid, sülearvuti, akud ja kõik sellised. Et nüüd jäätmejaamades kogutakse eraldi siis suuremaid
akusid nagu sõiduautoakud ja siuksed, tööstuslikud akud,
et noh, neitseps eraldi käitus, kohtu viia,
aga eelkõige kuna me täna räägime lõpptarbijast
ja just seesama sissejuhatuses välja toodud 10 rekordit patareisid,
mis kuskile ära kaob.
Et siis selles kontekstis pigem siis rõhuda just siis
tarbija vastutustundlikkusele, et patareisid bitte
olmeprügisse visata, vaid just selleks ette nähtud kogumiskasti. Olmeprügist suur osa patareid jõuab arvatavasti Iru soojuselektrijaama,
kust nad põletatakse. Jah, või siis prügimäele, et sõltuvalt sellest,
et kust seda prügi suunatakse tol hetkel aga jah,
kindlasti läheb ta ka põletamise käigus sinna ilusse. Et kõik nutitelefon lihtsalt põlebki ära
ja patareid põlevadki ära, plahvatavad ka vist seal. Liitiumakul on selline, et me eelsoodumus ka plahvatada
aeg-ajalt ja päris tihedalt, mõnikord.
Nii et selles suhtes oleks mõistlik kõik elektroonika söövad akud,
patareid kindlasti eraldi koguda ja neid eraldi ka siis me
käitume neidki eraldi. Kas me teame praegu üldse, kui suur see probleem on,
et kui inimene ostab poest paki patareisid,
kui suur on see tõenäosus, et et ta, et lõpuks jõuavad need
kuhugi prügimäele või põletusahju? No tegelikult võib-olla ma räägin natuke taustast üldse,
et see tegelikult nii-öelda Euroopa liidus kehtestatud Vii direktiiv,
mis siis räägib elektroonikaseadmete taas kasutuselevõtuks
nende nende seadmete edasisest väärindamisest.
See kohustus pandi siis nii-öelda tootjatele maaletoojatele
ehk siis noh, Eesti mõistes samuti, et ettevõte,
kes siis toob maale elektri, elektroonikaseadmed,
patareisid, akusid on kohustatud siis loomaga üleriigilise
kogumisvõrgustiku nii elektroonikaseadmetele kui akudele
patareidele täpselt nii nagu on pakendil ma täpselt nii nagu
on pakendil ja omakorda kõiki ettevõtjaid,
kes Eestis elektroonikat müüvad, turustavad
ja ise maaletoojad on, on kohustatud ennast registreerima
riiklikus probleemtooteregistris. Ja see seadus on, tegelikult kehtib juba aastast 2005
ja loomulikult ettevõtteid tuleb ja läheb
ja siin seoses e-kaubanduse tõusuga, samuti on järjes
elektroonikaseadmete maletan hulka kasvanud.
Nii et, et järjest tuleb nüüd liitujaid juurde,
aga kindlasti on ka ports ettevõtted, kes kas teadmatusest
või noh, uuesti alustav ettevõte pole veel jõudnud nii kaugele.
Aga see tähendab seda, et kui tootja on liitunud siis organisatsiooniga,
kes siis omakorda selle registreeringu aitab meil ära
tehasest registreeringu tingimuseks on üleriigilise
kogumisvõrgustiku loomine ja seda reeglina ükski tootja ei
suuda teha, selleks ongi siis tootjavastutustootjavastutusorganisatsioon,
kes selle siis nagu ära loob. Ja see tähendab siis seda, et tootja maksab siis
organisatsioonile teatavat tariifi ja selle tariifi Eestis
organisatsioon loob kogumisvõrgustiku edasise käitlemise.
Ja antud juhul siis tarbija nagu kaudselt maksab selle kinni.
See hinnalisa ei ole üldse suur, aga teistpidi siis tarbija
saaks kasutada seda hüve, et kui ta selle niimoodi,
et seadme ostul kinni maksnud, siis ta saab tegelikult seda
ka tasuta ära anda. Ja selleks on loodud ka jäätmejaamade võrgustik,
kus siis näiteks suurelektroonikat, eriti suured kodumasinad,
väikseid kodumasinaid, arvutid, kuvarit,
mis iganes asjad, need saab sinna tasuta ära anda,
need kogutakse kokku, sorteeritakse, eraldatakse kõik
vajalikud materjalid suunatakse taaskasutusse.
Ja sama loogika on täpselt kakkudel. Patareidel ehk siis tegelikult, kui ma ostan Turasselli
patareid või endale uue külmkapi, siis tegelikult selle
hinna sees on juba see kogu jäätmekäitluska nägi. See käitus, hind on hinna sees, sellepärast et tootja on
kohustatud seda seda selle lisama ja selle selle käituse ära korraldama.
Ja selle eesmärk on just see, et võimalikult palju materjali
väärindada ja et selline väärtuslik materjal
ja ka probleem probleemne materjali satuks lihtsalt kas
põletamisse või prügimäele kustest nagu mingit uut väärtust
luua ei saa. Räägimegi võib-olla siis lahti, millist väärtust annab luua
ühest vanast külmkapist või kuvarist või arvutist
või nutitelefonist veeboilerist, kui see jõuab lõpuks
elektroonikaromu või või kuhugi kellegi teise kasulikku kasulik,
kui ettevõte nagu omandusse. Ja täna tõesti on selline seis, kus siis ütleme,
pliidid, ahjud, pesumasinaid, nõudepesumasinat sisaldavad
palju metalli teataval määral seks, been,
väike elektroonika osa nagu emaplaadid, kaablid,
see kõik on tegelikult materjal, mida on võimalik uuesti
taaskasutusse võtta, ehk siis reeglina need lammutatakse,
lahti eraldatakse erinevad materjalid, näiteks plast metallpesumasinatel,
kindlasti siis võetakse see betoon või kivikamakas välja,
sealt see raskus, seal on kümmet sorti metalli kindlasti veel. Roostevaba, tavaline eraldatakse ära kaablites,
näiteks kaabli äratatakse ära, sealt omakorda eraldatakse
kaablitesse isolatsioonmaterjal, siis helvestatakse peeneks,
sealt saab vase kätte.
Et seal on väga palju väärtuslikku materjali peidus,
samamoodi näiteks arvutites mobiiltelefonides,
et aku eraldatakse ära täna liitiumi akudes.
Kui sul veel mõned aastad tagasi oli päris suur probleem,
et kuidas neid üldse taaskasutustaaskasutada olid üksikud
tehased siis tänasel liitiumi nii-öelda massilise tarbimise
kasvule on tegelikult ka järjest rohkem arendaks seda
taaskasutamise poolt. Et seda liitiumi uuesti väärindada, mida looduses on
piiratud arv.
Et see aku eraldatakse ära, suunatakse eraldi käitus kohta
ja samamoodi siis mobiiltelefonid on palju ka
väärtusmaterjali nagu kulda, hõbedat, vaske,
et samuti eraldatakse ära ekraanides, on võimalik uuesti
taaskasutusse võtta materjalina plasti osasel.
Klaas läheb eraldi, kui seda veel kuskil on ja,
ja tegelikult, et väga palju on elektroonikaseadmetel just
eelkõige väike elektroonikat, sellist nagu käsitöölist
eraldamist ütleme näiteks tolmuimejate plast võetakse eraldi lahti,
võetakse seal siis mootor eraldi, eraldatakse ära külmikutel kompressor,
kompressori sisu, isolatsioonimaterjal plastosad. Et ja neid kõiki suunatakse taaskasutusse uuesti,
ehk siis, et seda materjali peaks uuesti loodus tagasi võtma
või uuesti tootma seal toornaftast siis tegelikult seda
materjali on võimalik taaskasutada erinevates uued uute
toodete valmistamisel. Ehk siis mul on vana külmkapp, külmkapp enam ei tööta,
ma viin ta kuhugi jäätmejaama, seal kogutakse kõik külmkapid kokku.
Tuuakse teile. Jah, täpsemalt, siis jõuab meieni meie, meie oleme loonud kogumisvõrgustik,
mille omakorda on siis käitus partnerid,
kes siis seda füüsiliselt taaskasutavad,
on üks põhipartner, kellel on omakorda siis alltöövõtjad,
kus siis ja see tähendab seda, et on ettevõtteid,
kes on spetsialiseerunud erinevate toodete peale näiteks,
et keegi sorteeritakse kõigepealt konteineri sisu lahti
ja sealt edasi, siis suunatakse need arvutid ühele
käitlejale külmikut teisele. Sissekäitleja võtab külmiku põhimõtteliselt tükkideks
täpselt ja siis paneb ühed tükid ühte nurka,
teised tükid teise nurka ja siis müüb kellelegi välismaal
maha või. No piltlikult öeldes, ütleme külmikute puhul on see asi nagu peenem,
et seal on selline tööstuslik liin juba,
kus tegelikult siis kõigepealt käsitööna eraldatakse ära kompressor,
vaseosad kaablid, nii palju plastikut kui võimalik
ja siis ta läheb konveieri peale, kontveer purustab ta ära
ja omakorda purustatud materjalis n.
Oluline asi, et enne eraldatakse äraga prioon muidugi.
Ja siis pärast, kui ta purustesse jõunud see kest siis sealt
eraldatakse ära, siis plast, see pur, vaht,
metall ja see läheb omakorda juba käituses vastavalt siis
nende materjalide ümbertöötajatele. On eraldatud ja siis ikkagi müüakse kindel materjal
kellelegi nagu edasi, et saaks selle eest midagi uut.
Lapsed põhimõtteliselt küll, jah, nii see süsteem käib
ja mida siis annab uut teha?
Nendest igasugustest metallitükikestest plastik tükid,
plastikust on juba räägitud ka, aga ütleme metallemaplaat. Sest noh, emaplaatidest on nüüd see, et emaplaadid
suhteliselt väärtuslik toode, sellepärast et Aasia võtab
nüüd nagu tõesti füüsiti, ostetakse kokku sealt Nad
eraldavad ärasele oma tehnoloogiaga siis selle plastosa
väärismetallid ja siis sulatavad uuesti kokku siis selle
materjali vastavalt siis toote omadustele,
noh, et kui siin härra eraldatud, siis on selle materjalist
võimalik uuesti sulatamisel uus materjal uue,
hakata uusi tooteid valmistama. Oskate mingeid näiteid ka tuua, et millist uut toodet annab
toote ühest arvutist või pliidist või külmkapist
või ma ei tea veekeedukannust või. No ütleme näiteks, et veekeedukannul on,
ütleme, rösteritena sihuke suhteliselt väärtuslik plast
sellest plastist Eesti mõistes näiteks saab toota hetkel
terrassilaudu erinevaid muid plasttooteid.
Need tehnoloogiad, need erinevad, et noh,
Eestis ongi üks ettevõte Kesk-Eestis Neulor,
kes siis tegelebki erinevate plasttoodete valmistamisega
taas kord plastist. Et tema näiteks toodab plastist terrassilaudu aialippe,
hobuse latreid ja nii edasi, nii edasi, et,
et ja, ja need on kauakestvad tooted, sellepärast et puit
ühel hetkel väsib ära, kuid näiteks terrassilaud peab
pikemalt vastu. Räägime siis puust ja punaseks, selleks,
et ikkagi vanast asjast uus saaks, peab see vana asi esma
esmalt jõudma teieni, et kui me räägimegi alustame
patareidest ja akudest veerandi inimesi,
neid ikkagi praegu kuhugi spetsiaalsesse kohta Taivi
viskavad olmeprügisse, kuhu nad peaksid siis viima,
mis need võimalused üldse on? Ja täpselt, et patareidel on loodud eraldi kogumiskastid
kõikides müügikohtades ja seadusest tulenevalt peabki müügikoht,
kes müüb akusid ja patareisid panema sinna ka siis patarei
kogumis tasuta vastuvõtmise, niux, ämbri
või siis mahuti.
Meie oleme need kõigile tootjatele tasuta jaganud,
sellepärast et see on meie kohustus ja meie omakorda
tühjendame ka tasuta neid. Ja meie asi on siis ka omakorda see käitlemine organiseerida
ja reeglina patareide käitlemist täna Eestis ei tohi,
mõtteliselt suunatakse siis Eestist välja noh,
välja arvatud märgatud pliiakud, kuid kõik kantavat
pataljoni liituma, et seal meil oma partnereid väljaspool Eestit,
kuhu need siis edasi suunatakse? See mul jäi enne küsimata, et mis saab patareidest nagu
lõpuks edasi, mis on see uus väärtus, mida nendest luua? Ja nüüd algalain, patarei seal on, siis eraldatakse see sisu
ehk black mass ja väline kest ja sellest black massist on
võimalik välja võtta siis tsinki ja mangaani,
millest on võimalik siis näiteks väetist toota,
mida teeb ka Soomes üks tehas.
Et tegelikult need mikroelemendid, mida ka põllumajandusvaja on,
saab sellest patarei plekkmassist kätte.
See metall osa läheb omakorda ümbersulatuset siis uuesti
metalltooteid valmistada. Nii et ja liitumid omakorda järjest areneb see liitium ümber
liitiumakude ümber, töötleme liitiumi püütakse järjest
rohkem kätte saada ja ütleme, selle järgi on selgelt ka nüüd
hakanud küsimusele, kui palju seal liitumit on,
et see tehnoloogia järjest areneb seoses ka selle
ringmajanduslikku mõtteviisi järjest suurema nii-öelda nagu
suuremat kandepinda leidva kõlapinnaga.
Ja teiselt poolt siis ka tootjate huvides,
et kuna testi liitium on selline piiratud ressurss looduses,
et kuidas siis uuesti seda vana liitumitu väärindada,
et saaks seda kasutusele võtta. Et siinkohal panengi südamele, et, et kuna see,
et kõik võimalused on loodud ja just see patareide sihtarvu
tegelikult ka kogumissihtarv on küll Eesti riigil nagu
tervikuna täitmata siis me oleme siin ka koostöös
ministeeriumiga arutanud, et mida siis teha veel kampaaniad
oleme korraldanud ja noh, eelmise aasta sügise kampaania oli
ka just mõeldud patarei kogumise taaskasutamise nagu selle
aktiivsuse tõusule. Ja nüüd on kõikide nagu tarbijate enda vastutus,
et kas mugavamad lihtsalt olmeprügisse visata
või pigem hakati eraldi koguma siis näiteks kuskil lähimasse
kauplusesse ära viia ja me hea meelega võtame nad kõik vastu
külmikut vist kuhugi. Kogumiskasti poes ei pane või ütleme, pliiti tolmuimeja tolmuimejat,
kuhu need peaks siis ideaalis viima? Nüüd on nii, et sellised suurem elektroonika on igas maakonnas,
suuremas linnas on loodud jäätmejaamad.
Muidugi kui, kui töötab veel asi siseneks uuskasutuskeskus,
võib-olla see esimene mõelda ikkagi näiteks tunned,
et tahaks uut osta, vana veel töötab, et suusad,
uuskasutuskeskus on kindlasti koht, et kus mõni abi vaja,
kindlasti selle endale saaks ja seda saab materjali eluiga
pikendada toote eluiga, vabandust. Aga teiselt poolt, et kui nüüd tõesti on toode oma elu
lõpetanud ja katki läinud, et siis jäätmejaama on kõik need külmikud,
mikrolaineahjud, televiisorid ja nii edasi,
edasi ja nüüd väiksemad, kui kuni 25 sentimeetriseid
suurusega tooted, neid saab siis ka tegelikult kauplustes,
kus on 400 ruutmeetrit müügipinda, siis neid tasuta rand 400 ruutmeetrit,
see on siis seitse, üks Euronics või ekspert
või no põhimõtteliselt küll jah, neil on nagu kohustus vastu
võtta väike elektroonikat ja siis kuni 25 sentimeetrise
suurusega elektroonikat saab siis sinna randa. Kusjuures igal pool jäätmejaamades, elektroonika kauplustes
on see piirang, et nad võtavad vastu seadmed vaid ühes tükis,
sellel peavad kõik osad küljes olema, mis on selle tööks vajalikud.
See ei tähenda, et seade peaks olema töökorras,
aga see ei tohi olla lahti lammutatud ega tükkideks võetud.
Miks see vajalik? No see on eelkõige, see piirang on pandud,
et noh, mida me ka mööndustega vaatama ka,
tegelikult on see nagu oluline just külmikute külmikute kontekstis.
Kui me tegevust alustasime, siis oli palju juhtumeid,
kus siis keegi oli avastaja, ohmulasin palju külmikuid külmikus,
kompressor seal pask sees on metall, selline korpus,
see on ju väärt materjali, oli väga tore,
on see siis metalli kokkuostu viia, aga see kahjulik pool,
et prion lendab sealt ütleme lammutamise käigus juba siis välja,
mis kahjustab atmosfääri siis ja siis seal kest
ja siis see nii-öelda see ohtlik nii-öelda freooni seal ta vaht,
mis seal vahel on, see, siis toodi nagu ära nüüd see
tähendab seda, et, et meile saabub nagu seade,
mis on tegelikult juba see ohtlikud ained on nii-öelda nagu
atmosfääri lastud ja see on nii-öelda, kus siis lõpptarbija
vastutus ka, et kus juba sellised tegevused ära teinud,
et siis see ei ole nagu okei, sellepärast et et sa
kahjustanud sellega loodust. Ja selle tõttu see nõue saigi kehtestatud.
Täna on see nõue endiselt olemas, kuid elu on näidanud,
et ikkagi reeglina meile jõuavad ikkagi sellised terved
seadmed ja selliseid ütleme, veoautode täisi,
külmiku kestasid, mis siin mingi kümmekond aastat tagasi
veel suhteliselt tavapärane nähtus oli, et selline suhtumine
nagu ära kadunud ja kokku võtta. Segainimesed vist muutuvad niikuinii ka teadlikumateks,
et ma saan aru, et neid kohustusi, mis Euroopa liit meile on pannud,
et kui palju patareisid peab kokku koguma,
Eesti ei ole täitnud, aga, aga vähemalt me liigume selles suunas.
Kolm sammu edasi, kaks sammu tagasi. No ikka jah, et tegelikult aasta-aastalt on see
protsendimäär tõusnud ja noh, siinkohal ongi inimese enda
vastutus ka lõpuks, kui tal on võimalus loodud selle saab
kõike veel tasuta teha, siis ei ole just suur pingutus,
ütleme, patareisid, väikses kogus eraldi koguda kuskile
lauasahtlisse ja siis, kui need on, näeb,
et see ports on piisavalt okei, viisatanud korraga siis
sinna patarei kasti ära. Ja, ja see ongi see tarbija vastutus ka nüüd. Aitäh teile, mittetulundusühingu Eesti elektroonikaromu
juhatuse liige, koormu Kaur Kuurme.
Suur tänu kutsumast. Ning nüüd on meiega liitunud Maarja Merivoo-Parro novaatori
teadusuudistetoimetusest tervist.
Tere hommikust.
Novaatorist saab see nädal lugeda soomlastel lihareklaamides. Ja selle põneva loo kirjutas hea kolleeg Airika Harrik.
Paljud mäletavad, kuidas nõukogude aja lõpus olid Eesti
poeletid tühjad.
Oli hetki, kus kohe mitte midagi ei olnud saadaval
ja siis visati veel isegi nalja, et poes on müügil Itaalia
roog nimega Laculeti.
Ja samal ajal jah või Soome televisioonist näha lihareklaame,
kus vorstid ja singid ja toores liha lausa kuhjadena. Ei mingit Laculetit, hoopis lookas letid
ja oli ka neid, kes kinnitasid, et see kõik on propaganda,
et need vorstid ei ole päris, see on lihtsalt ajupesu.
Ja nüüd tuleb välja Airika artiklist, et see ei olegi 100
protsenti vale.
Vorstid jah, olid päris, aga propaganda oli ka päris,
ainult et see ei olnud suunatud mitte meile eestlastele,
vaid soomlastele endile, keda sealne lihatööstus püüdis
veenda rohkem liha tarbima ja Turu Ülikooli meediauuringute
osakonna vanemteadur Laura saarenma pärski uurimisprojekt
lahkabki seda murrangulist ajajärku, kui soomlastele müüdi
edukalt maha idee sellest, et liha ei ole lihtsalt
pühapäevane lauale pandav luksuskaup, vaid liha,
miski, mida igaüks võib osta ja süüa kas
või iga päev. Ja esimene tugev kampaania tuli koomarketilt.
Nemad palkasid liha saadiku Väino purje ehk väiski
ja siis telekokk õpetas reklaamklippides,
kuidas kodus liha valmistada.
Põhisõnum oli, et see on nii lihtne, samal ajal hakkas liha
hind langema ja lisandus ka sõnum, et see on nii odav.
Kui siinpool lahte olid meil seapead ja kanajalad,
siis põhjanaabrite menüüsse tulid igasugused lihalõigud
ja vorstikesed ja see, see valik, mitmekesisus
ja tarbimine, kui tõusis, nii et täna iga soomlane sööb
peaaegu 30 kilosiga sama palju kana pluss veis
ja kala veel juurde. Ja, ja tegelikult jah, see lihatööstuse reklaam endiselt ei
anna inimesele asu, väidab teadlane, kes Airikaga vestlused
nagu praegu meilgi suvi tuleb ja tele ja tegelikult
linnapilt ka on ju täis grill-lihareklaami.
Ja, ja miks see aktuaalne on, on sellepärast,
et nagu see teadlane Laura saarenma tõdeb,
soomlased on väga edukalt õpetatud liha sööma
ja kõik soovitused vähem liha süüa, kas kliimamuutuste
või humaansuse tõttu ei jõua adressaadini. Ja võib-olla on ka meie kuulajate seas inimesi,
kes lausa solvuvad, kui kuulevad üleskutseid vähem liha tarbida,
sest neile on aastakümneid sisendatud, et liha söömine on meeldiv,
et just selles seisnebki hea elu.
Airika Harricu artikkel sel kõigel sellest kõigest räägib
põhjalikumalt ja seal on ka klipid nendest samadest väiski telekokareklaamvideotest,
mida siis soomlastele jaga.
Eestlastele näidati. Nii et kindlasti tasuks mõelda kaks korda pärast reklaami nägemist,
et kas ikkagi tasub osta mingit kindlat toodet,
mida reklaamitakse.
Aitäh sulle, Maarja Merivoo-Parro. Ning Taaralinnas peaks nüüd meiega olema liitunud Mirko ojakivi. Tervist ja tere enne lõunat ja tereni saatejuhile,
kui, kui ka kuulajad Mida huvitavat Taaralinnas räägitakse täna pärast
südapäevaseid uudiseid näiteks? No millest räägitakse Tartu turul või Tartu tänavatel
või Tartu raekoja platsis, seda ma ei tea,
aga Tartu stuudiost minu juhitavas uudis plussis,
no mõned teemad on paigas.
Harri Tiido taustajutud keskenduvad globaliseerumise
kokkukukkumisele ja kuldse ajastu lõppemisele.
Hille Hansoga teeme jutud Türgi presidendivalimiste kõige
värskemast seisust. Pollide Vollid ütlevad, et opositsioonilise
opositsiooniliidril on justkui võimalus võita,
aga mida ütleb Hille Hanso, seda kuulame.
Rainer Saks võtab kokku siis nii G7 tippkohtumise tulemused
Ukraina vaatenurgast kui ka räägib, siis sellest millised
lootused saab sellele no juba alanud kevadpealetungile panna.
Ja Fazer Eesti juht Anne Merega tuleb juttu sellest miks
toidukaubad ikkagi hinna mõttes kerkivad
ja kas nad odavamaks ka ühel hetkel võiks minna. Ja sellised ongi praeguseks need teemad,
millest plaanin rääkida. Kas päeva küsimus on ka juba teada? No, ma arvan ikka selle hinnatõusu osas võiks küsida,
et kuidas inimesed tajuvad, et kas mingil hetkel miski võiks
odavamaks minna või ikkagi me oleme siis sisenenud sellesse ajastusse,
kus hinnad saavad ainult Kuulame siis suure huviga uudis, pluss täna pärast
südapäevaseid uudiseid, aitäh sulle, Mirko ojakivi
ning huvitaja saade vaikselt tõmbab ka otsad kokku.
Õnneks on meie saade ilusti järelekuulatav nii vikerraadio
kodulehel kui ka nutirakenduses ja tänane saade oli väga huvitav,
vähemalt minu arvates rääkisime saate esimeses pooles
igasugustest allergiatest, olgu need õietolmuallergia
või kassiallergia või hoopis veeallergia. Küsisin, et kust need allergiat kõik alguse saavad
ning kuidas neile lõpp teha.
Ning saate teises pooles rääkisime sellest,
et miks ikkagi satub iga aasta kümmekond rekka täit patareisid,
põletusahju või prügimäele ning mida teha siis igasuguste
patareide akudega.
Kui neid enam ei saa kasutada või kuhu viia kasutatud külmkapid,
veekeetjad, resterid ja nii edasi ja nii edasi. Kaur Kuurme siis elektroonika Rumust rääkis nendel teemadel.
Mina olen Johannes Voltri helipuldis oli täna Marika Leetme
mind abistamas, aitäh, et kuulasite ning kena teisipäeva jätku.
