Ja. Huvitaja tere, head kuulajad ja head uut aastat,
kellega ei ole kohtunud.
Tänases saates teeme juttu teadlastest, kes käivad ekspeditsioonidel,
et koguda erinevaid andmeid, teadmisi, avardada silmaringi
ja teeme siis sellise väikese rännaku ekspeditsiooni koos teadlastega,
kes alles hiljuti täiesti teadlased käisid
ja doktorandid India ookeanis asuval vulkaanilise Reon jooni saarel.
Tuuride sealset loodust. Miks nii kaugele minnakse, kuidas
teadusekspeditsioonitelgitagused välja näevad
ja milliste ootamatustega tuleb rinda pista.
Selles räägivad tänases saates Tartu Ülikooli ökoloogia
ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi
ja loodusgeograafia doktorant Reti Ranniku.
Niisugused jutud ja teemad täna helipuldis on emma tamm,
mina olen Krista taim. Soovime teile head kuulamist. Selge silinderrändaja kui Tuudiumiinummajast. Siis väravale toetu CSU taha öelda maa.
Sas sõnu sinna vii kusele. Et on üks mees, kes siiralt kooli Ja usu, et kõik korda sa. Selgesilmne rändaja kui teed sind viivad Rooma kus kuulu
järgi kõik ükskord viimapeaa vaks siis ütle sealgi valjul häälel. Mu nimi ja aadress ka. Ehk keegi tahab siia tulla? Mine nüüd ja soovimisel selgeid ilmu teele.
Ja muide võtad teadmiseks, et ainul headel Veeaa Luba, et ma näitaksin otseedee, sitked. Mine üle, et olla ikka ja siis näedki mör.
Sa sõnu siin lavi kusele. Hiljuti käisid Eesti teadlased ja doktorandid India ookeanis
asuval vulkaanilisel Reoniooni saarel, et uurida sealset loodust,
miks minnakse nii kaugele?
Kohe saame teada, meil on Tartu stuudios Tartu Ülikooli
ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.
Tere. Tere päevast ja loodusgeograafia doktorante reiti Ranniku,
tere. Tere.
Tore teid kuulda, et olete Eestis elusa ja tervena tagasi teatel,
mind huvitaks selline asi, et kui tihti üldse saavad
teadlased käia välisekspeditsioonidel ja sealt kohe edasi,
ma tahaks ka teada, et miks just Reuniooni saar,
mis asub ju kuskil India ookeanis Madagaskari lähistel
hirmus kaugel. Teadlased käivad ekspeditsioonidel üsna sageli,
võib öelda, aga sageli on need reisid oma eriala piires see ekspeditsioon,
mis meie ette võtsime, Reon jooni Saarele erineb nüüd selles
mõttes teistest, et me nimetame seda kompleksekspeditsioonid,
kuhu olid kaasatud väga erinevate valdkondade teadlased.
Kui mõnikord võib-olla käivad geograafid kuskil omapäi
või Sist zooloogid omapäi, siis ei ole sellist omavahelist suhtlust,
aga vot sinna kaugele saarele. Me nüüd võtsime kaasa botaanikud, geograafid,
geoloogid, minad, sooloogina olin seal kaasas,
et pilt oleks mitmekesisem, et meie tudengite maailmapilt
ja avardada me võiksime käia ka siin Eesti metsades
ja siin ringi vaadata kambakesi koos, aga siiski on oluline
tudengite maailmapilti natukene avaramaks muuta
ja miks mitte, kui võimalus avaneb nagu praegu maateaduste
ja ökoloogia doktorikooli raames soli võti,
punt teadlasi ja doktorante ja nii me sinna kaugele saarele jõudsime,
aga see ei ole sugugi esimene kord niimoodi käia. Varem on sellised ekspeditsioonid olnud Islandile Marokos,
prantsuse kajanasse.
Või siis jah ja nüüd Reownioonile ja kusjuures seal
re-uniooni saarel.
Me käisime teist korda, aga esimene kord läks meil natukene halvasti,
kui me neli aastat tagasi seal käisime, siis juhtus perioodi,
kui Prantsusmaal olid suured rahvarahutused
ja kuna reunion on tegelikult osa Prantsusmaast
ja kuulub Euroopa Liitu, siis need rahutused levisid sinna
ka ja seal toimusid inimeste protestid, mis piirasid
oluliselt meie liikumist ja seetõttu me ei saanud seal väga
palju teha ja nüüd me otsustasime, et lähme sinna nüüd
tagasi ja, ja seekord läks meil enam-vähem kõik hästi. Kuulge, aga miks ikkagi just see saar, ta on pisike saar,
mingi kolm või 63 kilomeetrit pikk, 45 kilomeetrit lai väike
vulkaaniline saar, et, et mis on serniirilist ma saan aru,
et Madagaskari üle sõita, et seal oleks juba nagu aga. Asukoht teeb kindlasti eriliseks, ta on esiteks Eestist
hoopis teises kliimavöötmes, loodus on hoopis teine,
see on ikkagi troopiline piirkond, mida meie inimesed
võib-olla igapäevaselt koge.
Lisaks muidugi saar on ökoloogilises mõttes väga eriline koht,
kus looduslik looduslik keskkond on teistsugune,
loomastik taimestik on väga teistsugune,
selle kujunemisprotsessid on teistsugused. Ja seda on kindlasti loodusvaldkonnas tegelevatel,
tudengitel, see on väga oluline teada ja uurida.
Ja lisaks, kui me läheme miljoneid aastaid tagasi
või sadu miljoneid, siis see asukoht, kus praeguse saar asub
seal India ookeanis, Eesti oli täpselt sama koha peal
või noh, kas nüüd täpselt, aga umbes samas piirkonnas,
nii et piltlikult öeldes me tegime niisuguse ajarännaku
miljonite aastate TEST, et käisime vaatamas,
et kus Eesti seal kunagi oli. Aga kindlasti geograafidel on oma oma nägemus,
miks sinna saarele minna, et Reti oli oma asja seal ajamas.
Sellest ta teeb kindlasti ise täpsemalt rääkida. Ja muidugi meie põhieesmärk seal siis geograafide
põhieesmärk Reoniooni saarel oli mõõta kasvuhoonegaase sealset,
sest ütleme siis turba muldadega aladelt
ja nii nagu kohalikud teadlased meile seal rääkisid,
siis alles üsna hiljuti nad üldse kaardistasid oma saare peal,
et seal on turbaalasid ja ja kus nad asuvad ja,
ja mis seal täpselt toimub, et seal seetõttu me,
me soovisime ka, et need alad üles leida,
mis ei olnud algusest peale nägime, et see ei olnud nagu
lihtne ülesanne, et seal kohalike teadlastega suheldes
ikkagi lõpuni välja oli väljakutse, et kuidas leida õiged alad,
kus oma mõõtmisi teha ja, ja kuidas sinna saada,
kuidas logistiline pool välja näeb. Aga, aga laiemas pildis tegelikult ütleme,
troopiline saar ja troopilised, siis turbaalad meie teemast
lähtuvalt on väga olulised, sest et need on ühed suurimad
kasvuhoonegaaside allikad globaalses mõttes
ja meie siin Eestis uurime küll oma parasvöötme
ja oma kliimavöötme siis turbaalasid, aga kui me saame minna
ülemaailmselt erinevatesse paikadesse, kus kus võib-olla
globaalsed mõjud on veel suuremaid, siis miks mitte,
loomulikult me tahame, tahame neid alasid avastada
ja uurida, et mis siis, mis siis seal toimub,
täpsemalt, et selles mõttes minu arusse. Sereoniooni saar oli küll väga-väga huvitav koht,
kuhu minna just selle loodusliku mitmekesisuse tõttu,
et teaduse perspektiivist ja tegelikult ka lihtsalt lihtsalt huvitav,
et kuidas, kui sul on vulkaaniline saar mere ääres on üks kliima,
mere ääres on ühtemoodi loodus.
Ja nii kui sa natuke hakkad mäest üles minema,
siis kõik muutub drastiliselt, et saime seal olla mere ääres
30 kraadises kuumuses ja siis saime ronida 1500 meetri peale,
kus on juba vihma sajab, kus sa oled udu
ja pilvede sees ja ja kohe tuleb jope selga tõmmata,
et see kõik on nagu hästi-hästi, huvitav seda kogeda,
see on see, mida siin Eestis võib-olla ei saa
ja võib-olla isegi Euroopast saab üsna vähe. Aga see looduslik mitmekesisus, on see seal säilinud
või avaldab noh, inimene seal juba nii suurt mõju,
et liigid hävivad, mitmekesisus kaob.
Kui hästi ta nagu hoitud. Reun jooni saar on selles suhtes suhteliselt heas seisus,
et selle rahvastiku arv on seal küll üllatavalt suur,
et kui see saar on umbes Saaremaa suurune,
aga seal elab 850000 inimest siis võib kujutada ette,
et see saar on võib-olla väga tihedasti asustatud,
aga kogu see asustus on koondunud rannikupiirkonda
ja seal ka suuremas osas, võib-olla läänerannikule
ja suur osa saarest on puutumata inimtegevusest suuremal
või vähemal määral Muideks. Suur osa saarest on või 40 protsenti kuulub ka Unesco
maailmapärandisse just looduse seisukohast
ja suur osa saarest on rahvuspark kus on väga piiratud
inimese tegevus, oli ka üks põhjus, miks me sinna läksime,
me teadsime, et seal on päris palju puutumata loodust.
Rannikupiirkondades muidugi põllumajandus,
mida seal arendatakse, see jätab oma tugeva jälje
ja läbi ajaloo on seal erinevaid põllusaadusi kasvatatud,
et kunagi üritati seal kohvi kasvatada, aga aga seal 19.
sajandil peale seda, kui mingid suured tsüklonid
ja tormid üle käisid, siis leiti, et suhkruroog on ikkagi
parem kasvatada, et tema kasvuaeg jääb sellesse perioodi kui
vihma ei 100 ja tsüklonitsiali mölla, et praegu kasvatatakse
seal hoolega suhkruroogu. Et selline inimmõju on seal kindlasti olemas,
aga, aga loodus saab siiski võrdlemisi omasoodu tegutseda
ja kui lugeda kuskilt mingit infot, et kui hea see looduslik
mitmekesisus seal on, siis noh, öeldakse Ta kuulub maailmas
võib-olla 10 siukse mitmekesisema piirkonna sekka.
Noh, kuna ta on ikkagi keset ookeani ja inimesest
suhteliselt puutumatu, siis mereelustik seal saare ümber on selline,
mis kindlasti märkimist need korallrahud,
mis saart ümbritsevad ja need metsad, mis seal mägede
nõlvadel on, need on kohad, kus kus on seda loodust. Ja saareselt saarelisest iseloomust tulenevalt on seal
suhteliselt palju selliseid liike, keda võib-olla kuskil
mujal ei kohtagi.
Endeemseid, taimeliike on seal sadu, loomaliike on,
on kümneid, keda seal kohtab ainult sellel saarel.
Aga, aga noh, kui öeldakse troopika, siis esimene mõte läheb
võib-olla troopilise vihmametsale ja kõrvaid kõrgetele
puudele ja tihedale puu võrale, aga see saare troopiline osa
on selline natuke teistsugune, mis ei ole väga kõrget metsa
ja puude võra ei ole ka nii massiivne, et sealt ikka
natukene valgust paistab läbi. Metsa all ringi käies on ikkagi võib olla suhteliselt valgem
kui mujal troopikas ja see arvatakse, et see on sellepärast,
et et saarel, kus aeg-ajalt käivad vihmahood
ja tsüklonid üle seal lihtsalt ei ole võimalik metsal väga
kõrgeks kasvada, et mõistlikum on madalamat profiili hoida,
seal olla tormidele rohkem.
Vastupanelikum. Aga mismoodi te teadlastena ennast laiali jaotasite
või ära jagasite, et kes kuhu läheb ja mida uurima hakkab,
sest ma kujutan ette, kui reeti läks vaatama neid turba
muldasid ja kõiki asju, siis sina tõenäoliselt hakkasid.
Ma ei tea, kas linde otsima või.
Kuidas see, kuidas see teadlastel välja näeb,
muidu on giidi, ütleb, et palun nüüd me kõik lähme vaatame
seda monumenti, siis liigume edasi. See on, kui on tegu teadusekspositsiooniga,
siis ei hakka pihta, mitte niimoodi, et me nüüd hakkame vaatama,
kuhu me läheme, ettevalmistused hakkasid ikka aasta varem
juba pihta, kus me tahtsime teada, millised doktorandid
meiega kaasa tahavad tulla, mis nende plaanid,
nad kirjutasid pikalt ja põhjalikult, et mida nad seal
tegema tahavad hakata.
Aga noh, siis me vaatasime, mis nad teha tahavad
ja eelnevalt sai koosolekuid peetud, et kes kellega kuhu läheb,
et ei läheks niimoodi, et me oleme saarel
ja siis hakkame vaatama, et ohoh kena koht. Huvitav, mis siin teha võiks?
Et meil oli ikkagi ennem eelda kodus tehtud
ja me ütlesime ka tudengitele, et teil peab olema valmis plaan.
A mida te tahate teha, Teil peab olema valmis plaan B,
kui midagi juhtub.
Mida, millega võib-olla tekib probleeme.
Ja, ja teil peab olema valmis plaan C ka,
et kui midagi täitsa untsu läheb, et te saate midagigi teha,
toome siin võrdluseks selle meie nelja aasta tagasitaguse juhu,
kus me olime meie liikumisvõimalused saarel olid piiratud
ja siis tudengid pidid rakendama oma plaanid,
see nii-öelda sisuliselt jala mööda saart ringi käima
ja teha oma asju, aga aga see logistika,
kuidas asju planeerida, see oli täitsa märkimisväärne,
ma tean. Tereti oli üks, kes kõige rohkem võib-olla saarel
ringi liikus, sest et tal oli vaja ikkagi päris palju liikuda,
et ega ma päris täpselt ei teagi, kuidas need asjad tal
paika sai. Agareti räägi, mismoodi seal liikusid ja mida sa otsisid täpselt,
ja mis, mis, mis sa tegid seal? Meie päevad tavaliselt algasid niimoodi,
et me sõitsime oma baaslaagrist ütleme poolteist kuni kaks
tundi kuskile autoga siis kohta, mis meil oli välja valitud.
See autosõit oli ka alati väga huvitav, sest et sa liigud
sellises saare rütmis ja sellega lõpuks harjus täitsa ära.
Sa ei ütle, et sul on 60 kilomeetrit sihtkohta,
vaid ütled, et me võib-olla jõuame kahe tunni pärast umbes
sinna sihtkohta, et sellega lõpuks harjus ära. Et kõik käis niimoodi rahulikult ja omas rütmis,
aga üldiselt me tegime niimoodi, et kohaliku kohaliku
teadlasega koos alguses, esimestel päevadel valisime välja,
kus me siis oma tööd tegema hakkame.
Ja siis järgneval järgnevatel päevadel igas kohas veetsime
paar päeva, et et vähemalt, et üks-kaks päeva olime,
olime siis samas asukohas veel ja meil oli lõpuks seal kolm
erinevat paika. Saare erinevates kohtades tegelikult saime sõita ühelt poolt,
teiselt poolt täitsa teise saare otsa oma oma baaslaagrist,
mis oli väga-väga huvitav ja no meie Me otsisime kohti,
mis oleks meile loomulikult sobilikud, aga samas ka
piisavalt erinevad üksteisest, et me ei,
ei tegutseks nagu sama samasuguses kohas ei,
ei raiskaks aega, et et ikkagi otsisime siis meie
konkreetsete alguses otsisime turbaala, kus oleks ka puid,
leidsime sealt tendeemse puuliigiga metsa,
mis meile väga hästi sobis. Aga mis te tegite, siis leidsite selle puu,
aga mida teadlane siis teeb, korjasite sealt sammalt kaasa
või kas tohib üldse võtta niimoodi kaasa? Midagi tohib võtta meie tegelikult, et väga liiga palju asju
kaasa ei võtnud me, mina isiklikult siis minu,
see, mis ma kaasa võtan, on lihtsalt õhk.
Ütleme, kuna kogume kasvuhoonegaaside proovi,
siis lõpuks sul jääb sinna pudelitesse lihtsalt et õhk sisse,
mis mida siis kaasa võtta, aga meil olid ka siuksed,
suured kohvrisuurused, analüsaatorid kaasas,
millega, millega kohe seal kohapeal nagu mõõta,
kuidas need kasvuhoonegaasid käituvad mina,
või ütleme, meie tiim põhimõtteliselt panev sellised kambrid
mulla peale ja puutüvede peale ja sealt hakkab mõõtma,
mis tegevus, mis tegevus toimub ökosüsteemis. Ja see see ongi nagu põhieesmärk, aga eks me kogusime sealt
ka mulla mullaproove kaasa ja, ja natuke lehti
ja nii edasi, aga aga põhi põhifookus läheb siis nende nende
gaaside mõõtmiseks, et selles mõttes me liiga palju,
loodetavasti liiga palju loodust seal ei häirinud. Meie kodulehekülje peal on ka üks pilt, mul on tunne,
et tretise oledki sina seal pildi peal. Ja seal on väga, see on päris hea pilt tegelikult selles mõttes,
et seal on näha täpselt, kuidas me puutüve pealt parajasti mõõdame.
Seda kasvuhoonegaasivoogu just.
Natuke viime aparatuuri ikkagi metsa, aga,
aga jah, see on väga huvitav protsess, tegelikult. Kommentaariks võin öelda, et see Reti ütleb,
et natuke aparatuuri metsa viia, siis ma ütleksin,
et need inimesed, kes nägid, kui suur varustus oli
geograafidel kaasas, siis see oli muljetavaldav,
neil olid suured seljakotid, kuhu oleks võinud sisse panna
kolm väiksemat inimest, sest need kambrid,
millega neid kaasi proove koguti, need olid sellised suured
ja see oli muljetavaldav. Nii et aga sa, Krista, küsisid väga õige küsimus,
et mida tohib üldse saarelt kaasa võtta.
Ja teadusekspedit sessioonil on see väga oluline,
sest et reeglina meie korjanud sealt õhku kaasa,
vaid võeti ikkagi bioloogilisi proove ka kaasa
ja ja üks eeldus ekspeditsiooni sihtkoha valimiseks ongi see,
et asjaajamine peab olema kohalikega suhteliselt lihtne,
et muidu oleks ju. On kohti, kuhu tahaks minna küll, aga kui sa tahad sealt
teadust proove kaasa hakata tooma, siis võib tekkida
igasuguseid administratiivseid probleeme,
et ei ole lubatud seda kaasa võtta ja toda kaasa võtta
ja kuidas peab neid pabereid määrima, et võiks kaasa võtta
ja tudengid pidid kõik selle kadalipu läbima eelnevalt
kirjutama taotlused, mida nad tohivad kaasa,
mida nad ei tohi, kui palju tohivad, kas
ja kust lubatakse, kas rahvuspargis tohib,
Ta kas mere äärest tohib liiva kaasa võtta,
analüüsimiseks? No lõpuks me saime kõik load korda, et, et kõik,
kes tahtsid, enda proovid koguda, nad said,
et aga seal oli üsna palju paberimäärimist,
aga õnneks kuna tegu on ikkagi Euroopa Liiduga sisuliselt,
siis noh, mina ise ei pidanud pabereid määrima,
aga mulle tundub, et see läks suhteliselt valutult.
Kuna õnneks meil oli meeskonnas ka üks prantsuse keelt
valdav kohalik prantslane, kes, kes suutis meid igat pidi aidata,
sest et kui sa lähed sinna saarele, siis inglise keelega,
sa võid seal üsna jänni jääda, et kohalikud väga palju
inglise keelt ei räägi ja ja siis sa pead ennast käte
ja jalgadega selgeks tegema. Aga teate, ma teen ettepaneku, et kuulame siia vahepeale silindiooni,
laulab ta kenasti prantsuse keeles ja siis jätkame juttu,
sest ma tahaks Marko ikkagi teada, et mida sina siis seal tegid.
Täpselt, kui Mareti kohta saime teada enam-vähem kuigi palju
on veel salapärast, siis sinu kohta veel ei tea
ja kuulame loo vahepeal ning siis jätkab. Niisiis hiljuti käisid Eesti teadlased ja doktorandid India
ookeanis asuval vulkaanilise Reoniooni saarel,
et uurida sealset loodust ja meel Tartu stuudios on Tartu
Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog
Marko Mägi ning loodusgeograafia doktorant.
Treiti Ranniku.
Marko, ütle mulle, palun nüüd, mida sina täpselt seal saare
peal uurisid ja kirjeldage natuke seda saart,
et siin me emaga omavahel natukene arutasime,
et kas Saar on selline, nagu arvutimängudes on džungel Lähed,
Pathaga raiud teed või mismoodi see välja näeb,
ikkagi? No alustame sellest saare kirjeldamist kõigepealt,
et tegu on vulkaaniga ja kui niimoodi mõelda purskab küll
nii napilt kuu aega ennem seda, kui meie Saarele jõudsime ta,
ta purskas küll mitte väga aktiivselt ja tegelikult on tegu
ühe maailma kõige aktiivsema vulkaani-ga,
mis iga paari aasta tagant purskab, aga need pursked on
tavaliselt sellised tagasihoidlikud ja inimesele ohtu ei kujuta.
Ja kui sealt mingid laavavood tulevad, siis need reeglina
voolavad sellist rada pidi, kus inimasustust ei ole. Aga tähelepanekut tuleb sellegipoolest olla.
Kusagilt matši ETK ennast otseselt.
Kes tahab, saab matšeedeegaga ennast läbi raiuda,
aga teedevõrk on seal selline, kus saab liikuda.
Kui ikkagi oled sellises õiges kohas, kus on võsa,
meie mõtis võsa väga tihe, siis sealt.
Ma arvan, et ise matši ETK-ga läbi.
Kusjuures meil oli ekspeditsioonil kaasas ka üks Kolumbia tüdruk,
kes on harjunud enda välitöid seal enda metsas tegema
ja ta ütles küll, et et tema ei saaks sellises noh,
ta, ta võib unistada enda kodukandis sellisest metsast,
kus saab ikkagi suhteliselt vabalt liikuda. Ta ütleski, tema peab kodus ikkagi Mochetega kõigepealt
endal raja sisse raiuma ja et saaks midagi teha.
Peab uuesti raiuma.
Kas sa? Ei, nii kiiresti ta ka ei kasva,
et kui korra on sisse raiutud, siis noh,
ikkagi järgmisel hooajal, kui kasvuperiood tuleb uuesti taimedel,
siis, siis võib-olla peab uuesti seda sisse raiuma ka.
Aga rannikul on loodus selline suhteliselt tagasihoidlik,
kuna seal on inimesi väga palju. Seal on ka põllumaid väga palju, et seal on suhteliselt hea liikuda,
mida kõrgemale sa lähed siis seal metsad hakkavad pihta
400 500 meetri peal ja kuni võib-olla 1500 meetri peale on
sellised metsad, kus isegi kui sa tahaksid võib-olla sealt
otse kuskilt minna, siis tuleb arvestada,
et tegu vulkaani nõlvadega ja seal ei ole väga kerge liikuda.
Ja oht kuskilt alla kukkuda on päris suur ja,
ja sellepärast meil oli ka üks reegel, et keegi kuhugi
üksinda ronima ei lähe. Me liigume ainult mööda kindlaid teid.
Sest et kui sa üksinda lähed ja peaks sinuga kuskil midagi juhtuma,
Nikastad jala või jumal teab mis kukuvad kuskilt alla,
siis ei ole sul abi kuskilt käepärast.
Et kui sa oled eriti halvas kohas, siis tõenäoliselt on
ainult võimalik helikopteriga sulle järgi tulla.
Et kui me ise ronisime kuskile mäeotsa, siis minul oli üks
väga ebameeldiv koht, seal oli küll turvaline,
aga ma teadsin, et kolm meetrit eemal on kohe 200 meetrit
allapoole kukkumist. See tegi natuke kõhedaks küll, et ei, ei tahtnud kuskile
matkaradadest kõrvale minna, nii et.
Aga kas mägedes on käinud, see taimestik on selline,
et 1000 500600 meetri peale on sellised täitsa korralikud
metsad pilvede sees ja mida kõrgemale ronid siis taimestik
muutub kiduraks, muutub põõsastikuks ja ja seal mäe otsas,
kus me käisime, seal ongi ainult põõsad ja,
ja tore tore vaade vulkaani-le. Et just see kõrgusvööndite vaheldus, mis seal on,
see on kindlasti see, mida me Eestis siin ei kogeja,
mida Retiga eelnevalt mainis, et see on see,
mida, mida tudengitel on hea vaadata. Aga linnud ja loomad kui palju need erinevad meie siinsetest
kividest erinev? Linnustiku seisukohalt ma võin öelda, et kui sa oled tõsine linnuhuviline,
siis see ei ole võib-olla koht, kuhu sa tahaksid ilm tiki
tingimata minna, sest see linnustikku on seal suhteliselt
sarnane selline, mis on, kas Madagaskari Aafrika
linnustikule selliseid Emmdeemseid, linnuliike näiteks,
keda seal saarel ainult kohtab, selliseid on käputäis alla 10.
Nii et noh, tõsiselt linnu muidugi lähevad neid kümmet ka
sinna vaatama, ka teised liigid on sellised,
mida näeb seal teistel saartel ka kas kõrvalsaarel,
Mauriitusel või siis Madagaskaril või shelli saarestikus
või lausa Aafrikas. On väga palju selliseid liike, kes lendavad sealt läbi aegajalt.
Aga minule kui linnuökoloogiline on pigem põnevam teada seda,
mis seal saarel on evolutsiooniliselt juhtunud.
Need, Väikse tendeemsed, liigid, kes seal pidevalt põõsastes
ringi eksivad, kes muideks on ülimalt julged,
nad ei pelga inimest, see on jällegi saarele omane,
et loomadel ei ole võib-olla välja kujunenud inimpelglikud.
Kui mõelda selle peale, et mis kõrvalsaarel juhtus. Todoga, kes on võib-olla üks kõige tuntum inimese poolt
välja suretatud liik üldse kunagi meremehed sattusid
Moriitusele ja hakkasid neid seal küttima,
sest et lind oli suhteliselt.
Kui nüüd halvasti öelda totu ja teda oli kerge kinni püüda,
siis seemneomane paljudele saarestiku loomadele,
et nad ei pelga inimest, nad ei oska neid karta
ja mina sain seal väga lähedalt vaadata Reun jooni,
kaelusteksi, kes on kohalikendeem, sain tema pesitsust väga
lähedalt jälgida, nii et mina sain oma elamuse kätte. Ja mis mulle veel rõõmu tegi, et ma nägin seal väikeseid
halle linde, kes tavalisel inimesel on sellised suvalised tombud,
põõsastes ringi askeldavad.
Aga minule pakkus rõõmu, pakkusid nad rõõmu,
sellepärast et ma teadsin, et nad näevad küll kõik välja
ühesugused aga saarte erinevates piirkondades on tegelikult
väga lühikese evolutsioonilise aja jooksul nad muundunud
erinevateks liikideks. Piltlikult öeldes, et ühel pool mäekülge elab üks liik,
teisel pool mäekülge, teine liik, aga välja näevad nad
praktiliselt samasugused.
Nii et sellised mikrorevolutsioonilised muutused saarel
võivad olla väga kiired ja seepärast pakkuda,
sellest on mulle huvi.
Aga loomastik ei ole seal väga-väga rikkalik,
kui me jätame nüüd putukad välja need selgrootud,
kes mööda maad ringi askeldavad, et neid seal muidugi on,
aga selliseid tavainimese mõttes klassikalisi,
suuri loomi, suuri kiskjaid seal ei ole,
suuri rohusööjaid seal ei ole. On väikeseid putuktoidulisi loomi, kes on täpselt samamoodi
julged ja võivad sulle otsa joosta, kas siis öösel,
pimedas või isegi päeval meie meie baaslaagris,
kus, kus nad hoovi peal ringi askeldasid,
nii et rõõm oli küllaga.
Nii, aga muidugi mereelustik on seal vapustav,
aga sellega õnneks või kahjuks mina väga palju kokku ei puutunud.
Meil oli küll seltskonnas inimesi, kes käisid meres ja,
ja kalu vaatasid ja kogusid sealt liivaproove,
aga mina, mina sellest rikkusest pääsesin. Rikkusest pääseda, see kõlab kummaliselt,
aga ma saan aru, et röövloomi siis selliseid ei ole,
et see on ka võib-olla üks põhjus, miks linnudki on sellised
sõbralikud ja ei karda kedagi. Täpselt nii, on küll ajaloo jooksul inimesed seal välja suretanud,
ikkagi terve seltskonna linde ja loomi, noh teadaolevalt
vähemasti 19 loomaliike on seal inimese tegevuse tõttu
kadunud võib-olla kõige kõige suurem neist Reun jooni,
hiidkilpkonn merikilpkonn, kes sajandite eest siis
meresõitjate poolt seal ära söödi, kuna seda oli jällegi
kerge püüda ja oli väärtliha täiendus meremeestele. Aga kui nüüd tulla selle juurde, mis minu roll seal oli ekspeditsioonil,
siis kuna mina olin ainuke zooloog seal seltskonnas,
siis minu ülesanne oli, oligi tudengitele näidata.
Ta, kui nad küsisid, et mis lind see siin on
või mis loom see on, siis ma püüdsin enda teadmiste piires selgitada,
et, et kes nad on ja, ja mis nad siin teevad.
Nii et seda ma selgitasin jaa, jaa.
Mul oli ka see õnn, et ma sain väga paljude tudengitega koos
ringi käia mööda saart ja aidata neil välitöid teha
ja sain päris palju oma silmaringi arendada
ja näha, kuidas kuidas käib näiteks mullaproovide võtmine,
mida ajavad, mis asju ajavad botaanikud seal vihmametsas,
mida nad seal mõõdavad, kõik, miks nad mõõdavad,
tuleb tunnistada, ega ma päris täpselt kõigest aru ei saanud,
mida nad seal tegid, aga seda oli põnev vaadata
ja kui mulle öeldi, et tee nüüd seda siis ma meelsasti tegin
ja lõin käed külge. Ja vähemasti ma sain mullaproovide kogumise metoodika endale selgeks. Ma ei hakka küsima selle kohta, kuidas see käib.
Aga kui pikalt te seal saite olla? Oh, kes seda nüüd mäletab, Reti, kui pikalt me seal olime? Kas me olime kolm nädalat pärskolmimist? Kaks pool nädalat umbes nii, et me läksime Eestist minema
novembri alguses, kui Eestis oli veel suhteliselt soe
ja tulime tagasi, siis, kui Eestis lumi maas Või on jälle õudselt suve nagu praegu suhene
ja meil oli seal ikkagi mingi periood pühendatud,
lihtsalt, mitte nüüd traditsioonilises mõttes ekskursioonile,
aga, aga natuke saareleri Saarele saarel ringi vaatamisele,
mis meie puhul siis loodusteadlaste puhul tähendas seda,
et kohalikud teadlased tegid sellist ökosüsteemide tutvustamist,
mitte et käime siin turistiväärtusi vaatamas,
vaid ikkagi käisime ringi, lihtsalt huvitavamaid loodus
looduslikke piirkondi vaatamas ja siis oli et umbes
kümnepäevane periood, mis olid täielikult pühendatud töö
tegemiseks nii-öelda, aga selles, sellesse oli kaasatud ka see,
et natuke ise tööd natuke käid ja vaatad,
mida teised doktorandid teevad, et ikkagi näha oma silmaga,
mis, mida teist oma instituudi aga teiste osakondade
doktorandid ka teevad, et seda võimalust tegelikult siin
Eestis väga ei ole olnud, et see, see oli hästi suur väärtus
selle kõige juures minu arvates doktorandiga. Põnev, aga veel põnevam oleks see mul nüüd Reti teada saada,
et millised on, olid sinu jaoks need põnevamad paigad,
mida kohalikud loodusteadlased teile näitasid
ja millele tähelepanu juhtisid, et kas oleks ise tulnud
selle peale võib-olla mõni selline näide. Ma pean kohe mõtlema, mis, et kohalikud näitasid,
no ma ei saa üle ega ümber sellest, et kõige-kõige nagu
elevam hetk oli see, kui me ikkagi omakeskis läksime,
ronisime sinna vulkaani otsa, see oli täitsa viimasel,
see oli täitsa viimasel päeval tegelikult.
Ta oli juba väsimus suur, aga oli selline siht silme ees
ja see oli vaja ikkagi ära teha, et sellest ei pääsenud,
ainult paarikesime sinna, lõpuks jõudsime üles,
aga, aga just see, et sa alustad mitte päris merepiirilt,
et aga ütleme, meie baaslaager oli kuskil 400 meetri peal
ja ronid sinna 2300 peale vist ja lähed kõikidest nendest
kõrgus vöötmetest läbi. Õnneks on jah, nagu ütlesime Mochetega pidanud teed raiuma,
aga tegelikult seal ikkagi natuke tehnikut oli alguses
natuke otseteed leida ja näedki erinevaid neid kõrgu söötanniad,
erinevaid, sellist ökosüsteemide muutust
ja kuidas lähed läbi metsa ja nii nagu Marko rääkis,
et see tegelikult see jääb nagu kõige rohkem.
See on üks eredamaid hetki kindlasti, mis meelde jääb? Aga see, et vaatad vulkaani kraatrist sisse Absoluutselt sellist asja, mida sa sellist vulkaanilist
tegevust tegelikult ei ole, isegi mina isiklikult ei ole
isegi Euroopas selles mõttes, et kuidas seal saare idaosa on
praktiliselt täielikult sellise laavavoolu all
ja kui sa sealt seal on tehtud väga ilusti infrastruktuur,
ilus autotee küll läbi sõitma, aga tegelikult sa sõidad
lihtsalt mööda laavavälju.
Kõik on, kõik on selline tumekivim ja siis sealt mäe otsast
ülevalt ka seda, seda näha, kuidas see kõik voolab Ühte
saare otsa nii-öelda ja see on ikka päris uskumatu,
kui sa kujutad siis ette, ega ma ise aktiivset vulkaani näinud,
aga kui sa kujutad ette, mis seal nagu toimunud on geoloogiliselt,
see on päris, päris uskumatu ja just sellist asja nagu väga ei,
ei ole näinud varem. Aga kohalikud inimesed, nemad on selle kõigega vist väga harjunud,
et purskab natukene või et tahan, lähen kõnnin mäe peal,
tahan, lähen ookeani äärde. Kohalikud on muidugi sellega harjunud, et see on nendele
igapäevane ja ja kui vaadata, kuidas nemad ise seal nende
mägede otsas ronivad, siis seal on uskumatult palju matkaradasid,
sest turism on üks asi, mille najal see reunion elab,
see on päris suur sissetuleku allikas saarel
ja nad on sellega vaeva ka natuke näinud,
need matkarada, matkarajad saare peal üle mägede on,
on päris palju, seal on tuhatkond kilomeetreid matkaradasid,
meie läbisime seal võib-olla kümmekond kilomeetrit nende
päevade jooksul, nii et me nägime. Neid matkaradu väga vähe, aga, aga eks need vulkaanid ikkagi
kimbutavad neid inimesi ka.
Me käisime ka ühes kohas, mida me nimetasime ise vulkaanikirikuks,
kus aastakümnete eest oli siis üks vulkaanivool ühe asula
peale sattunud, voolanud niimoodi et voolas täpselt kiriku
juurde välja ja voolas kiriku uksest ka sisse
ja hävitas selle kiriku sisemuse, aga, aga inimesed
taastasid sellepärast selle kiriku ja ka see kirik asub
siiamaani selle laavavoo sees. Need seinad on sealt natukene puha puhastatud
ja niisugune suhteliselt sürreaalne vaatepilt,
et kirik seisabki, et lava lava välja ja sellise musta musta
lava laavapinda õnned laavavood iseenesest on suurepärane
jällegi botaanikutele uurimiseks, sest et kuna nad teatud
regulaarsusega seal toimivad, siis kui lava maha jahtub,
siis hakkab seal taimestik arenema botaanikud.
Teil on kindlasti väga põnev vaadata, et mis taimed sinna tulevad,
kui kiiresti nad hakkavad taimestuma ja selliste uudsete
liikide taastekkimist ja vallutust siis nendel laavaväljadel
on väga-väga põnev uurida, aga muidugi. Neid laava väljund seal erinevaid, et igal pool ei ole väga
kerge liikuda, et mul tuleb meelde, et üks Brasiilia doktorant,
kes meiega kaasas oli, ta tahtiski mööda laavavälju liikuda,
aga, aga see mõte oli väga hea, aga siis,
kui ta seal käis, siis ta ütles pärast, et seal on meeletult
raske liikuda, sest et mõned need laavaväljad on,
nad on nii teravad, need vulkaanilise kivimeid,
mis seal tardunud, on seal nagu mööda ma tea,
nõelu käia, et teed leida sealt ja edasi liikuda,
on see meeletu vaev. Nii et ma ise vaatasin ka pärast seda ekspeditsiooni oma saapataldu,
et ma poleks uskunud, et paari nädalaga saapatallad nii ära
võivad kuluda.
Tundsin päris head meelt, et oleks kaks nädalat veel olnud,
oleks pidanud võib-olla palju elu tagasi tulema. Kuulge, kui te tulite tagasi nüüd kõigi selle kogutud materjaliga,
siis mis sellest edasi saab?
Ma saan aru, et algab töö uurimine, uuritakse,
võrreldakse, aga kas ka tulevad mingid avastused? No loodetavasti enamus doktorantidel Saab see oma doktoritöö osaks, nagu ma meenutan seda
eelmiste ekspeditsiooni, mis meil natukene aia taha läks,
siis vähemasti pooled eelmisel ekspeditsioonil osalenud
doktorantidest on tänaseks doktorid iseseisvat teadlased
ja ja minu teada on ka kasutatud neid eelmise ekspeditsiooni
andmeid nende teadusuuringutes.
Nii et nii et kindlasti ka praeguse ekspeditsiooni andmed
saavad kasutatud. Räti juba ütles, et tema on juba andmeid analüüsinud
või ma ei tea, kas ta on juba midagi teada saanud.
Oled sa midagi teada saanud? Meil on, meil on ja osad andmed on analüüsitud,
aga ütleme, sellist väga paika panevad, kokkuvõtet ei ole
veel teinud, aga see, see tuleb siin lähiajal ära teha,
sest ma ise kavatsen võib-olla ühel konverentsil veel neid
andmeid ka tulemusi, mis Reonioonilt oleme kogunud,
neid ka esitleda.
Et kindlasti sealt seda materjali sai meeletult palju,
kui sa juba. Kui sa juba oled nii kaugele läinud teadlasena et sinna
andmeid koguma ja endale materjali tooma,
siis tuleb nagu maksimum sellest, et meie saime küll oma
grupiga väga-väga korraliku portsu andmeid sealt kätte
ja palju tööd on veel ees, aga loodetavasti saab jah,
sellest sellest kas mõni artikkel doktoritöö osa ka
kindlasti väga huvitavaid analüüsid saab seal veel teha. Kindlasti kindlasti ei jää need andmed kellelegi sahtlipõhja,
sest et kuna me kogusime tõesti sellist materjali palju,
mida hakatakse laboris mikrobioloogiliselt
ja molekulaarsete meetoditega analüüsima,
siis need andmed saavad kindlasti ka suurtesse
andmebaasidesse talletatud, et kasvõi Tartu Ülikooli andmebaasidesse,
mida siis tulevikus saavad kõik maailmateadlased kasutada,
et nad ei pea ise selleks enam preemia Unile minema. Ja see, et maakera maakera peale kõik on omavahel seotud,
see sai teel kinnitust. Et uurida seal võib-olla sellest kasu ka siin ja. Ja ei, seda muidugi, et selleks, et aru saada,
kuidas ökosüsteemid üldiselt toimivad, siis loomulikult on
vaja teada ka seda, mis, mis troopilistel piirkondades toimub.
Noh, ei saa muidugi üks-ühele üle kanda,
et see, mis seal toimub, meil ka samamoodi käib,
aga aga endast lugupidav loodusteadlane siiski võiks teada,
mis mujal maailmas ka toimub ja kuidas seal asjad on,
kas või natukene. Eriti mis muljet sinul relvi, mida tahaksid lõpetuseks öelda,
et kui palju see avardas sinu maailmapilti
ja teadmisi. Maailmapilti teadmisi kindlasti väga palju,
no ma ütlen, et ma nagu mainisin, siis üks põhiväärtus oli,
see oligi võib-olla teiste doktorantide töö jälgimine
ja vaadata, mis, mis teiste teemadega töötavad,
inimesed teevad aga tegelikult nagu doktorandi,
vaata Te nurgast ka see, et veidi iseseisvamalt seda,
seda välitööde jaa, jaa, uuringu logistikat
ja kõike kokku panna, et siin, Eestis sulle tihtipeale on
sul täpselt teada, mis tuleb teha, öeldakse,
mine ja uinejateni mõõda nii, mine sinna kohta
ja nii edasi ja kas selle ekspeditsiooni ka sai nagu natuke
rohkem iseseisvamalt, et asjale läheneda
ja tegeleda ootamatustega, tegeleda mingite probleemidega
rohkem nagu valiku valikuid teha, otsuseid teha,
et see oli tegelikult, see on ka väga suur väärtus just
niimoodi noore teadlase vaatenurgast. Aga ma arvan, et üldse selline ekspeditsioonidel käimine
ja nii kaugele minek minu jagu.
Minu mõte on see, et noore teadlasena tuleb kõikidest
nendest võimalustest kinni haarata nii nii palju kui kui
võimalik käia ja näha maailma, sest et see on täiesti
täiesti hindamatu väärtusega sellistes kohtades käimine,
kus enamus ütlevad, et oi Ma pole kuulnudki sellisest
saarest ja mis see on. Ja see minu jaoks isiklikult täiesti tohutu väärtusega,
et näha neid kohti, näha seda loodust ja kohtuda inimestega
ja see nagu isiklikus plaanis ka väga, väga väärtuslik. Aitäh teile, et oma muljeid jagasite Marko Mägi,
aitäh Reti ranniku Tartu ülikoolist, siis üks ökoloogia
ja maateaduste instituudi linnuökoloog, teine
loodusgeograafia doktorant.
Kõike head ja ootame siis põnevaid artikleid avastuste kohta,
mis te seal tegite või mida veel nägite? Ja saabki tänane saade kohe-kohe läbi tulevad uudised,
seejärel juba uudis pluss ja nii edasi ja nii edasi teised saated.
Ja nagu te märkasite, siis tänases saates ei olnud
pärimusteemasid teatega ärge kurvastage selles mõttes,
et meil on arhiivis 150 päritud laulu, mida saab kõike
järele kuulata.
Samamoodi vanasõnad.
Mare Kõiva, Reet Hiiemäe jutud, nii et kuulake seni neid,
kuni ajad muutuvad ja ma usun, millalgi nad tulevad tagasi. Täna teiega, ema Tamm, mina olen Krista taim,
soovin teile kõike head ja kuulmiseni juba homme. Ja miilitsamunder, ide vabrik, tuvalmistest,
iid. Nii hulga. Sõjamuuseumis pagema sai. Nihkodo oma lääts eile Aadu löövagu. Ja vannun vastavaid sõnu, haudusin käeluu. Ei lahuta eestimala puki, tegi tal. Vadi ja see oli et näe midagi muud. Oli ta nii idas, on ma, nii ta, nii ta, sa oled.
Nii ta nii idas. Et nii ta niidas, ole kodo oma lauliku laupäevil. Ja õnne. Ei piuksugi palust.
Äärpalotas. Nii mõõtsud süürg. Laul kiusest puuril on ise. Siin häänu kui ka tuul Ja traagide hull? Eest kaitset ei mäkke ma. Ole nii kuune. Kellegi. Ani seal oleme.
