Klassikaraadiol on külas Külli Kõiv, kes on Niguliste
muuseumi haridustöö kuraator ja täna teeme juttu Michel
Citovist tema teemalisest näitusest, Nigulistes,
aga ka täna toimuvast rännakust läbi Tallinna vanalinna,
kus kõnnitakse Michel Sittowi radadel.
Tere tulemast.
Tervist. Michel Sittowi on sel aastal siis vägagi aktuaalne
teema Nigulistes, sest et seal on väljas näitus Michel
Sittowi põhjas altari rentaablid kahekõnes
ja seda saab näha kuni viienda novembrini Nigulistes. Kuidas te sellele kuulajale, kes seal veel käinud ei ole,
seda näitust tutvustate? Ma väga soovitaksin seda näitust vaatama minna,
see on tõesti üks haruldane võimalus näha töid,
mida seostatakse Michel Sittowi ja tema lähedaste tuttavate
kunstnikega käsitöölistega ja see on ainukordne võimalus
näha nii suurt hulka Kuueteistkümnenda sajandi esimesel
poolel valmistatud kunstiteoseid läbi mille me näeme,
et tegelikult Tallinna ehk Revali linn tol ajal oli päris
oluline kunstikeskus, siin töötasid väga kõrge tasemega kunstnikud,
käsitöölised. Mis asi on rentaabel?
Kindlasti on klassikaraadiokuulajaid, kes kohe ei oskagi aimata. Ja rentaabel on altari kaunistatud ülaosa,
kuna altar tavaliselt oli selline kivist tahutud laud,
siis oluline oli see pealiskaunistus, mis siis võis olla
uhke altarikapp mitmete puidust nikerdatud kujudega pühakute
kujudega ja siis kuulusid sinna juurde veel tiivad,
ehk siis tegelikult uksed võis olla kahekordsete tiibadega
altari rentaabel, siis neid avati vastavalt siis päevadele.
Altar tavaliselt oli kinnises asendis, ehk siis esimeses positsioonis,
kui oli tavaline Äripäev. Nädalavahetustel tehti ta siis poolavatuks,
tehti ühed tiivad lahti ja kui oli kaks paari tiibu,
siis täis avatud seisus nägisis altari rentaablid.
Tähtsamate kirikupühade ajal.
Aga ma pean ütlema, et isegi meie aeg-ajalt teeme seda pattu,
et ütleme Retaabli asemel et see on siis inimestele rohkem arusaadav. Seni kui suur see huvi on olnud näituse vastu suvi on ju
selline aktiivsem muuseumite külastamise
ja ringikäimise periood, on teil palju vaatajaid olnud? Ja huvi on olnud päris suur.
No kui nüüd päris aus olla, siis ei saa päris täpselt öelda,
kui paljud tulevad just nimelt Sittowi näituse pärast
ja kui paljud tulevad selle meie uue lifti pärast. See lift on kindlasti atratsioon omaette,
aga ilmselt see lift võib-olla tõmbab siis tõesti ka neid vaatajaid,
kes oleks muidu lihtsalt lõbusõidule tulnud,
aga nüüd nad vaatavad küllap ka selle näituse ära
ja just nimelt räägime Michel Sittowi ste tema rollist selle
kunstniku nimi on loomulikult meile tuttav,
aga kas me saame öelda, et ta oli oma aja kõige kuulsam tallinlane? Ja kahtlemata ja meil ei ole isegi tänapäeval vastu panna
teist niisugust kunstnikku, kes oleks saavutanud nii suure tuntuse,
ütleme siis nii lõuna- kui ka Põhja-Euroopas omal ajal siis
töötanud niivõrd mitmetes erinevates ringkondades olnud
õukonnakunstnik jah, paraku peale surma tema nimi vajus unustusse,
seda enam, et ta töötas ka väga paljude erinevate nimede all.
Et kunstiajaloolastele on päris keeruline olnud seda pilti
kokku panna ja see uurimistöö, mis on siis toimunud seoses
nende näitustega, esimene meil oli kumusi siin juba 2018,
kui siis toodi kokku üle maailma. Mitmed säilinud Reed, missitav on maalinud.
Ja nüüd see projekt jätkub Michel Sittowi põhjas,
see tähendab tegelikult, et tema tööd siin Põhja-Euroopas
ja kui te olete tähele pannud, siis näituse pealkiri ongi küsimärgiga.
Et me kõiki töid ei saa päris kindlasti talle omastada,
aga nii üht kui teist on tehtud ka stiili kriitilise
analüüsi põhjal on määratud siis Sittowi töödeks
või siis noh, peaaegu sest teatavasti sti meistrid kasutasid
ka endale abilisi ja võis olla ka nii, et kogenumad abilised
teosta siis tööde meister, siis käis üle
ja parandas ja viimistluse, täpsustas. Küsin selle kohta, mida arvavad kunstiteadlased,
mis teeb Michel Sittowi käsitluse ja maalistiili eriliseks,
miks ta on nii oluline olnud ja on praegugi? No kahtlemata sellepärast, et olidki väga võimekas
ja andekas meister väga noores eas.
Teismelisena läks situ õppima prügesse kuulsa sealse meistri
Hans memblingi töökotta ja sealt sai ilmselt ka tema karjäär alguse,
sest situb on töötanud 10 aastat Hispaania aladel Kastiilia,
Isabella õukonnas ja teisteski maakondades
ja tekib ka küsimus, et kuidas siis sai see noor 23 aastane
kunstnik siis õukonnakunstnikuks et seda me siiamaani
täpselt ei tea, aga see on väga põnev teema. Tõenäoliselt mindi ühtants memm lingilt tellitud altarimaali
Hispaaniasse ära viima ja tõenäoliselt tekkisid kontaktid
tol ajal. Ja tööde kvaliteet on tõesti hämmastavalt kõrge,
eriti kui võrrelda neid töid ka teiste samal ajaperioodil
valminud kunstiteostega.
Kuna õukonnakunstnikul ei olnud vajadust oma maale
signeerida ja see olnud kombeks nagu oma isikliku nime sinna
panna siis on ta dokumentides on Sittowi nime leida väga
erineval kujul ja see on ka uurijaid segadusse ajanud
ja seal on, leidub seal meister Michael leidub seal,
aga seal leidub kammiguell Citius ja teised variandid,
neid oli väga palju ja üldiselt peeti kaua aega Sittowit
Madalmaade kunstnikuks, kuna tema töödesse Madalmaade mõju
on tõesti tunda. See geograafia kõlab uhkelt ja tegelikult renessansiajastule
ongi väga omane rännati väga palju me teame muusik ka põhjal seda,
kui palju muusikud ja heliloojad mööda maailma ringi rändasid.
Ometi tuli Michal sitav kahel korral tagasi Tallinna
ja oli neil mõlemal korral ka üsna mitu aastat siin tegev.
Kui ta oli nõnda hinnatud seal rikkamas Euroopa poolest,
siis miks ta tagasi tuli, kas koduigatsusest? Siin on tegelikult väga põnev lugu taga,
et seda nüüd lühidalt kokku võttes siis Michel Sittowi isa
suri kui Sittowi teismeline paar aastat enne tema prüges
õppima minekut ja tema ema abiellus kolme aasta pärast
uuesti ja see oli väga haruldane tol ajal,
et ta tegi abieluvaralepingu ja selles lepingus oli,
ta jagas oma vara pooleks, pool läks tema kolmele pojale
ja teine pool tema siis määras tema uuele abikaasale. Ja kui ema suri, siis oleks pidanud saama Michaels Dow siis
poole sellest varandusest tema teistest vendadest,
kahjuks ei ole enam midagi teada, nemad ka läksid välismaale õppima,
aga nende andmed on kadunud.
Aga tema, kasuisa ei tahtnud seda pärandiosa üle anda.
Mingitel põhjustel.
Sitav tuli siia oma pärandiasju korraldama
ja toimus kummaline asi. Citov andis asja raekohtusse ja raekohus otsustas hoolimata.
Ta noh, meie tänase teadmise põhjal tundub,
et kõik paberid oli selge, et, et tal oli õigus,
ma pärandiosale.
Aga raekohus otsustas ikkagi tema kasuisa kasuks.
Et sitta ei saanud oma varandust aitäh, ja mida siis tol
ajal tehti, nagu tänapäevalgi kaevati edasi Euroopasse
ehk siis tänapäeval Brüssel, tol ajal oli see Lübeck
ja site von kirjutanud kirja Lübecki kohtule,
kus ta kirjeldab kõiki oma karjääri kelle juures ta on töötanud,
et ta on see ja see treivali linnast ja siis ka muidugi ma
probleemi ja Lübecki kohus otsustas, et tema peab oma
varanduse saama. Ja tänu sellele dokumendile ongi meil see teave olemas.
Ja tänu sellele dokumendile pani Taani ajaloolane muuseas
siin Eestis sündinud pool Johansson, kes on olnud ka
linnaarhivaar siin.
Tema leidis selle dokumendi Sis Lübecki arhiivist ja,
ja pani siis need killud.
Nii et me peame tegelikult tänulikud olema tolleaegsele bürokraatiale,
sest et ametnike kirja pandud faktid on meid väga palju aidanud. Näiteks ka kui sitta oli juba seitse aastat siin Tallinnas elanud,
kutsuti ta ikka veel tagasi õukonda.
See oli siis Taani kuninga Christian teise õukond,
kutsuti teda siis kuningat Portuateerima
ja on säilinud kirjavahetus.
Tolliametnikud on siis teatanud kuningale,
et teie tellitud kunstnik on siis kohale jõudnud ree,
vali linnast ja kunstiajaloolased on murdnud peatükk aega,
et miks Madalmaade kunstnik pidi siis selle Revali linna
kaudu sõitma. Olekski palju otsemini saanud, aga nüüd selgub,
et ta ikkagi elaski Revali linnas ja ta oli tegelikult meie oma.
Michel Sittowi. No kui juba kuulame, siis Michel Sittowi ka seostub palju
huvitavaid lugusid ja neid lugusid saab kohe pikemalt
kuulata juba täna õhtul kell 18, sest Teie juhtimisel toimub
rännak läbi vanalinna mööda Michel Sittowi radasid,
kus me siis ära käime ja millised konkreetsed Tallinna kohad
kõige tihedamalt ja olulisemalt Michel Sittowi ka seostuvad. No kõigepealt muidugi Niguliste kirik, kust me alustame?
Kuhu on maetud Michel Sittowi vanemad kui ka tema ise
kahjuks täpset matmiskohta me ei tea.
Siis läheme edasi mööda Rataskaevu tänavat,
kus siis Michel, Sittowi isal, Claes vander,
Citovil oli mitu suurt maja ja nende majade pärast käiski
siis pärimisvõitlus siis siirdume edasi raekoja platsi,
sest raekoda mängis väga tähtsat rolli tol ajal
ja Michal sitav, kellest sai siis ka Kanuti Gildi olnud
Herman oli tihtipeale tal oli asja raekotta,
lähme mööda raeapteegist, kus kunstnikud ostsid oma pigment,
millest värve segada ja Kanuti Gildi majas lähme edasi. Mis on siis, asub pikal tänaval ja suundume siis laiale tänavale.
Lai tänav 28 tuntud majade kompleks, tuntud kui kolm venda,
seal oli Sittowi sünnikodu ja Oleviste kirikust mööda
ja siis tuuri lõpetame juba suure Rannavärava juures.
Nii et need on kõik need rajad, mida ta jalg on ka kunagi
puutunud ja meil on selles mõttes tõesti väga vedanud,
et meil on tegelikult see keskaegne tänavavõrk alles
ja kuigi majad on ümber ehitatud suuresti ikkagi me saame
ennast kujutleda ette tollesse aega. Tundub ka, et arhiivides on Michel Sittowi tegevuse kohta
päris palju andmeid, sest et muidu on sa kaugem ajalugu,
kohati katkendlik, aga tema tegevusest Tallinnas paistab,
et teame päris hästi. No ei saa öelda, et veel väga hästi, tegelikult üht-teist
teame tõesti, aga on ka lünki ja loodame,
et no kuna see projekt jätkub, loodame, et neid andmeid
tuleb välja veel ja veel tegelikult, sest see on väga põnev teema. See jalutuskäik mööda Tallinna Michel Sittowi radadel toimub
juba mitmendat korda.
Kuidas seni on läinud, kui suured grupid kogunevad
ja kuidas vastu võetakse? Grupid ei ole väga suured olnud, aga suurema grupiga olekski
võib-olla ebamugav kuskil nii 15 20 inimese piires.
Meil see umbes suurus ongi.
Ja Peab ütlema, et osalejad on jäänud rahule,
sest et me muidugi räägime seal ka natukene üldisemat juttu
keskaegsest Tallinnast või siis hiliskeskaegsest,
et seda panna konteksti, millal Michel Sittowi siin töötas
ja siis loomulikult kõik need, täpsemalt juba siis kõik need
tema pärandivaidlused ja pidusöögid raekojas ja,
ja kõik sellised asjad, täpsustame. Loodan, et see väike vestlus äratas igatahes huvi kuulajates
tänade veel jõuate, sest alles kell 18 kogunetakse Niguliste kiriku,
et siis minna Michelseid Taavi radadele ja mainin veelkord,
et vaatamiseks on ka Michel Sittowi põhjas altari rentaablid
kahekõnes näitus, mis on väljas kuni viienda novembrini
Niguliste kirikus.
Täna oli saates külas Külli Kõiv Niguliste muuseumi
haridustöö kuraator, aitäh selle huvitava vestluse eest
ja kena jalutamist. Täna siis mööda vanalinna tänavaid. Tänan teid ja tõesti, kutsun kõiki osalema.
