Siiamaile. Nõnda ning oleme tagasi delta stuudios. Vestelda pettuma initudki postmodernsest arhitektuurist,
postmodernsest arhitektuurist, rääkimas
arhitektuurispetsialist juurija, Priin Raidla,
tere, Triin.
Tere. Hea meel, et sa mind saatesse kutsusid
ning esimese asjana siis soovikski küsida
või öelda meid positsioneerida ehk et ma arvan,
et enamik inimesi, enamik klassikaraadiokuulajaid kujutavad ette,
milline võib olla üks modernistlik maja,
selline range, korrektne, väga stabiilse rütmiga,
umbes nagu seesama uus raadiomaja kikusse saade eetrisse
läheb end triin, mida tähendab siis, milline näeb välja üks
postmodernistlik hoone? Seda võiks nimetada koondnimetusega palju.
Et postmodernism on ju modernismi vastandumine.
Et kõik, mida modernismi on postmodernism,
püüab seda mitte olla.
Et seal on erinevaid suundumusi, selline eklektilisem aja
loolistav konteksti arvestav eksperimenteerima.
Kindlasti on postmodernism, viska monumentaalsust
ja kui kirjeldad ühte postmodernistliku maja,
siis võiks seda kirjeldada sellisena, et ta on pigem suur. Pigem sellist erikujuliste mahtudega, mitmete korrustega. Erikujuliste akendega kaarjad, aknaruudukujulised aknad,
kolmnurga kujulised aknad.
Tihtilugu on neil ka mingit väljaulatuvad mahud,
nagu rõdud või terrassid.
Ja sageli kohtab ka nendel majadel selliseid omapäraseid
detaile nagu valgustid, millel on ümar kupeljas osa samuti
ka kasvuhooned või verandad, ehk siis kokku on pandud
tihtilugu sellised erinevad materjalid, erinevad vormid. Ja kui alustasin sellega, et postmodernism on palju,
siis lõpetaks sellega, et postmodernism on äärmiselt mänguline,
et kujutan ette, et arhitektid nautisid oma tööd sel hetkel väga. Siinkohal sooviksingi just küsida, et tihtipeale sellisele
igamehele võib jääda mulje, et postmodernism on midagi väga
hirmuäratavat kuidagi suutnu suudetud ära siduda.
Mõningate ideoloogide poolt mingi lääne kultuuri,
surma või millegi sellisega, aga sinu jutustanud pellet
vähemalt arhitektuuris on postmodernism umbes nagu liivakast,
ehk et. Mis sa siis sellise mängulisuse nii-öelda lätted,
kuidas? Postmodernismi läteteks peetakse kuskil seal
7970.-te 1970.-te ajastut Ameerikas.
Et eriti Las Vegas on selline mõjutuste allikas,
kus ka on ju püüdi, püüti arhitektuuri selliseks
eksperimenteerima maksja meele lahutuslikumaks teha.
Ja sealt võeti ka siis eeskuju ja kindlasti ei saa üle
erinevad tolle arhitektidest nagu ventuuri,
kes siis pani paika enam-vähem postmodernismi kaanoni oma
teoste ja fotode ja ka teoreetiliste tekstidega
ja need tekstid levisid üsna kiiresti siiamaile ka. Et ütleme siis, kümnend läks aega, et 70.-te lõpus siis
jõudis see postmodernismi teadmine ka siiamaile. Aga küsikski siis mõningaid näiteid, et mida tähendas 80.-te
eesti arhitektuurikultuuris nüüd äkitselt Sepmil tuleb
postmodernistlik maja ning millised on mõned
postmodernistlikud majad? Kui mõelda nüüd konteksti peale, siis on ju on 80.-te algus,
70.-te lõpp, selline karm ratsionaliseeriv
arhitektuurikultuur arhitektid töötasid suurtes
massehitusbüroodes ja enamasti põhitöö oli nelju monteerida
paneelidest kõike valike ratsionaalseid maju.
Et sellist eriprojekti või erilahendusi kohtus pigem harva.
Ja kujutan ette, et toona arhitektil oli ikkagi seda
eneseteostuse vajadust kui rohkem kui see,
et teha paneele kogu aeg projektidesse. Et siis juba hakkas kujunema välja komme,
et et kas siis kõrvaltööna õhtuti projekteerida teisi maju,
näiteks eramuid või siis oli ka näiteks maaehitusprojekt,
mis, kus sealsed arhitektid said ka omaloomingut näiteks
kolhoosikeskustes nagu välja elada.
Ja no kui siin mainida, siis näiteks üks ikoonilisemaid,
postmodernistlikke maju on lillepood vanalinnas millest oli
väga palju juttu ja mis võeti vastu päris vastuolulist arvamustega,
et selle kohta kirjutati või päris erinevaid artikleid
ja kriitikat ja see kumu ikka kestis päris mitu aastat,
et see postmodernism tuli sellise võiks öelda ehmatusega. Villem Künnapuu projekteeritud maja ning hetkel on seal vist
pitsa Grande.
Kui ma ei eksi just. Maja on pärit 81.-st aastast. Aga kas postmodernism siis kohaliku arhitektuuriliikumisena
tähendaski eramuid eriprojekte, kas kolhoosid,
sovhoosid, leid, siis väga suured, nii-öelda peamised tellijad? Võiks öelda küll, selle teemaga tegeleb Eesti
kunstiakadeemias Laura Inger puu oma doktoriõppes.
Et temal keskendub väga palju kolhoosi ehitusele
ja Need. Kolhoosihooned on, ütleme nii, üpris suured
ja jällegi, nagu ma kirjeldasin erinevaid detaile,
et väga selliseid eksperimenteerivaid nüüd on neid tabanud
küll kurb saatus, ehk siis suuresti on nad kas tühjad
või on neid väga keeruline majandada. Et nüüd, enne kui 90.-tesse edasi liikuda,
ei saa jätta küsimata seda küsimust, et kas võib olla suur
osa sellest kaheksakümmet arhitektuurist ongi nii-öelda kivi
ja kõva koha vahele kinni jäänud ehk et ühelt poolt maja
arhitektuur reaalselt mingi teatav ühiskondliku
individuaalsuse näide, aga teiselt poolt kolhoosi tellimus
ehk et juba iseeneslikud, mingi negatiivse kultuuri
tähenduse kandja, midagi, millega me rahvana tegeleda ei soovi. No igal juhul me peame sellega rinda pistma,
sest neid maju on üksjagu ja pärand vajab ikkagi tegelemist.
Aga võiks öelda, et need majad on ju oma ajastu nägu,
et nad räägivad meile mingisugusest vabanemisest
mingisugusest vabaduse püüdlusest kindlasti eneseteostusest,
olgu see siis arhitekt või samuti ka tellija
või omanik, kes on ju soovis ka näiteks endale väga ägedat
maja teistsugust nagu teistel, et et see tegelikult räägib
väga võluvat lugu ja lõpuks päädib siis 90.-te alguse
taasiseseisvumisega ja, ja seal elab postmodernism omamoodi edasi. Et kus siis ihalus on lõpuks nagu kätte jõudnud,
et lõpuks saabki vabalt projekteerida vabalt lahendada enda
kodu või siis ka muid elamuid.
Nii nagu sa soovid ja kuidas sul jõukohane on,
et selline staažinäitaja on postmodernism,
nagu see on hea tööriist staaži näitamiseks
või sellisteks võimaluste näitamiseks. Hea tööriist võimaluste näitamiseks siis just tänu sellisele vabadusele,
ehk et panen tornikese, kuhu tahan ja panen ümarakna,
kuhu tahan just, just, just, aga suure vabadusega võtame
hetkel väikese muusikalise pausi. Nõnda oleme tagasi ning Brin olles rääkinud 80.-test millise
vormi võtab kohalik arhitektuur üheksakümnendatel,
kuidas nii-öelda postmodernistlik stiili kirjeldus võib
aidata meil seda paremini mõista. Kui kirjeldada kaheksakümnendaid, siis võiks seda kirjeldada sellena,
et oli vaimustus, postmodernismi vaimustus
ja üheksakümnendatel see on nüüd minu tunnetuslik arusaam,
et seda ilmselt uuritakse.
Aga mulle tundub, et et postmodernism nagu suundub
või muutub vastavalt siis arhitektile või loojale
või siis ka võimalustele, et et mingeid elemente
või selliseid põhimõtteid me näemegi üheksakümnendatel,
aga mingid elemendid kaovad või jäävad kuidagi väsivad ära,
ütleme niiviisi. Et sellist nii-öelda õpikunäite postmodernism
üheksakümnendatel kohtub juba vähem ja aina rohkem me näeme
sellist katset, tõsi või otsinguid.
Ja, ja kindlasti on suur mõju sellel, kui mõelda nüüd mitte arhitektidele,
vaid just sellistele arhitektuurile võib-olla mitte
igapäevaselt mõtlevatel inimestele, siis mu arvan,
et postmodernism jõudis paljuski inimesteni läbi televisiooni.
Et seriaalid näiteks nagu vaprad ja ilusad,
et Allas ja Santa Barbara. Et need kõik mõjutasid inimeste maitset ja ettekujutust,
milline siis võiks olla hea elu ja ilus. Kodu, aga kuidas näiteks vaprate ilusate vaatamine võis
mõjutada minu eramu planeeringut ehk noh,
ma vaatan Brichil näiteks elutoas oli piiretega rõdu,
kes ma siiski oleksin arhitekti juured, ütlesid nad,
ma nüüd soovin riietega piiretega rõdu, sest Richil vapratis
ilusates libiratega rõdu. Põhimõtteliselt küll nii oli, et on olukordi,
kus tõesti on mindud arhitekti juurde, öelnud,
et nüüd mina tahan endale avatud köök, elutuba koos Haatriumiga,
millel on rõdu, trepistik, kamin, et palun projekteerigu.
Et võib-olla see ei olnud nii luksuslik,
et kui oli sellist marmorit ja muid uhkeid materjale,
siis meil oli see pigem selline noh, puiduna
ja lihtsam, aga ses mõttes vorm oli ikkagi juba üsna sarnane,
mis on omamoodi huvitav, sest vaprad ja ilusad on suuresti
tehtud stuudios ehk siis ei olegi päris hooned,
et imaginaarsest tekkis siis reaalne. Raadiokuulajale siis ära märkus, nad vaprate ilusate nali ei
olnudki üldse nali.
Ning arhitektid oli tõepoolest tol hetkel väga keeruline
nii-öelda kliendi ja tellija maitsetega rinda pista.
Võib-olla siis, et tellija üleüldse on arhitektuuris
kõrvaltvaatajale või kõrvalseisjale selline väga oluline tegelane,
kes tegelikult dikteerib seda, mida lõppkokkuvõttes meie
ümber ehitatakse tohutult tohutult palju. Kuid üheksa kümnendatatele vaadatakse tihtipeale väga
negatiivselt just ka tänu sellele, et uusrikkad hakkavad
ennast välja elama, tekivad nii-öelda lollide külad.
Kas vaade sellele episoodile nii-öelda kasti küladele põllul
on praeguseks muutunud? Raske veel öelda, kas nagu laiemas mõttes muutunud on?
Enda uurimuses ma püüan ikkagi seda miskist kriitilist
vaadet hoida, aga samal ajal püüda ka neid olukordi rohkem mõista.
Et miks siis ehitati põllukellasid või miks ilmandu küla
ehk lollideküla kerkis.
Et nüüd, kui ühe maja projekti või paari maja projekti
lähemalt tundma õppida, siis tegelikult koorub sealt välja
nagu uus lugu mis avas minu jaoks uusi perspektiive,
kuidas neid maju mõista, et et see hea elu,
zoom või see, et ma ehitanud uhke maja ei ole üldse
tegelikult ju halb, et võib-olla lihtsalt see,
et inimestel ei olnud ka kogemust ja aru saama,
et kas nad suudavad sellist maja näiteks ka valmis ehitada
või siis ka seda maja edaspidi majandada. Et võib-olla seda perspektiivi tajumist oli
üheksakümnendatel nagu vähe veel, et ei olnud ka kogemust,
on ju. Et võib-olla sellepärast on see kriitikanoot,
et need on lihtsalt natuke liiga suured ja,
ja võib-olla ka poolikud, et nii mõnigi postmodernistlik
maja tegelikult seisab tühjana või siis nende ümber on juba
aastakümneid tellingud. Kas poolikud tihtipeale ka selles mõttes,
et kui ütles, et neid kümneid, kui mitte sadu mängulisi elemente,
nagu sa just kirjeldasid, mida arhitekt soovib kombineerida
siis kui tihti on juhtunud postmodernistlikke hoonet
elamutega seda, et astutakse välja uhked plaanid peas,
aga aeglaselt saab selgeks, et teie peab puud,
rahast jääb puudu, ehitajatest jääb puudu innust. Ja tihtilugu see oli jah, nii et kokkupõrge reaalsusega oli
päris valus, et on neid lugusid küll ja kus neid majad
müüakse edasi.
Järgmine ehitab maja edasi.
Või siis, või siis ongi nii, et elatakse sellises poolikus majas,
et et ongi, ülejäänud on ehitusi umbes kahes toas elatakse
mõneljaksus ju oli ka jõudu ehitada valmis maja,
aga siis näiteks majanduslik olukord muutus
või tema majandusmudeli toiminud ei saanud enam rohkem raha
pidi ikkagi oma suurest unistusest loobuma,
et et need on need valusad õppetunnid 90.-test. Aga nüüd, jätkates nende 90.-te elamutega,
ilmselgelt nad väljendavad mingit teatavat tohutut tähendab
avalikku või laiema mõtlemise muundust, et nii-öelda
arhitektuuripärlid ei sünni enam kollektiivset hetistena,
vaid enam individuaalehitustena.
Et kas selles nii-öelda valimisnendest majadest on ka praegu
juba mingeid selliseid tähelepanuväärseid asju esile kerkimas,
mida siis sina spetsialistina vaatad, kui tulevaid momente villasid,
millest me arhitektuurihuvilistele põlvedele räägime? Ma arvan küll, esiteks need esimesed põllukülad
üheksakümnendatel ju mõjutavad väga tugevalt aru saama,
kuidas elu peaks käima, et põllu külvikülasid ehitatakse
ikka veel. Et ühed esimesed on selles mõttes ka ju maamärgid,
mida võiks ju kuidagi teistmoodi hinnata
või vähemalt sellele küsimusele otsa vaadata.
Siis kindlasti on maju, mis on nagu erakordselt Eksessidesse valguv, et kui näiteks s on nii palju ja,
ja neid on ka valmis ehitatud, siis seda enam on
muljetavaldav et see üldse olemas on ja minu arust võiks
seda hinnata kui hoonet, mida võiks ka väärtustada.
Et kui mõelda uuesti lollideküla peale, siis see maja,
millel on uhke torn ja mida kõik kindlasti teavad siis see
on tegelikult uskumatu, et selline maja meie kontekstis
valmis sai. Et võib-olla selline üüratu koloss võiks olla ikkagi jõuga
ühel hetkel väärtustatud laiemalt. Postmodernistliku arhitektuuri puhul, eriti jällegi Tallinna kontekstis,
kus me seda saadet salvestame, ei saa kuidagi ümber üle
nendest klassidest, ehk et üks on siis meie rahvusraamatukogu,
mis on praegu remondis ning teine on siis linnahall,
mis oma remonti ja tulevikku veel jätkuvalt ootab.
Ehk kui palju tegelikult selle perioodi arhitektuuri mõjutab?
No see, et on valminud sõna otseses mõttes rasketel aegadel
tihtipeale kulunud materjalideks, nii palju võimalusi,
raha, kas või rahvusraamatukogu remont läheb praegu kordades kallimaks,
kui arvati. Ja see on ka ajastu nägu ette materjalid.
Neid oli vähe, neid pidi leiutama neid, see tegelikult
mingis mõttes suunaska inimesi säästlikkusele
või korduskasutusele või taaskasutusele.
Et on lugusid ka sellest, kui kuskilt mõnest lammutatavast
majast veetakse materjale, siis oma maja ehitamisele.
Ja muidugi käsi peseb kätt, tutvused, tutvused,
tutvused on see, mis aitas ühte maja ehitada. Olgu siis need Näiteks su sõbral on metsa, sa võtad metsa maha,
viid selle saekaatrisse, saad endale laudu
või või teeme talgu korras, kaevame kõik koos vundamendiaugu,
et sama toimusega Rahvusraamatukogu, kus inimesed kõik
aitasid kaasa ehitamisele. Ja noh, paraku oli ka, on ju kaheksakümnendatel
üheksakümnendatel palju ka varastamist ja sellist pahupoolt,
millest väga vähesed üldse tahavad rääkida
ja pole ka hullu, ma arvan, et see kitsikus ju see kõneleb
juba majades endis ka. Siit ka põnev küsimus, et kes, võib-olla üks punkt,
kus seda kitsikust leida on keeruline või kus see jõukus
välja lööb, ongi just see 90.-te alguse eramu. Ja, ja paistab küll, et kuigi võiks öelda,
et ka 80.-te lõpu eramu on juba selline kitsikuses ehitatud
maja mille, mille heitamisel juhtusid erinevad asjad ikkagi,
et oli materjali vähe või ei olnud materjali leida
ja seal tuleb ka juurde see, et kui materjali on vähe
ja materjali pole leida, siis ehitaja, olgu see siis omanik
ise või ehitusbrigaad või kes iganes.
Need hakkavad ise leiutama ja kui see projekt on nii loominguline,
siis kuidagi on tunne, et inimesed või need ehitajad on nagu osalised,
kaasautorid nendel majadel, et see on selline nagu arhitekti
visiooni ja siis selle ehitaja koosloome,
mis siis lõpuks välja tuli. Siin isegi jätta küsimata, et teil kui arhitektuuriuurijal,
kas. Kui palju naudingute leiate sellest, et sa saadki,
kukud ühe projekti kohta selliseid pisikesi info andmeid,
kui palju üks maja hakkab rääkima, kui sa näiteks tead seda,
et segumasinat opereerib ehitaja lellepoeg tõi talle toopäev
näiteks mingit kindlat segudena, millele see vundament on
nii või naamoodi. Ja see on täiesti kütkestav, kui uurida neid maju lähemalt.
Ainuke mure uurijana on see, et need on eramajad,
ehk siis neile ligipääs.
Üsna juhuslik, et selline lumepallimeetodil ma otsin neid inimesi,
kes oleksid nõus majadest rääkima.
Ja need inimesed, kes siis lahkelt oma maja on tutvustanud
ja ka uksed avanud ja rääkinud ehituslugu
või kui nad on uued omanikud siis rääkinud endisest
omanikust ja praegusest elamiskogemusest. Et need on väga inspireerivad olnud ja on tajuda sellist muutust,
et kas see on siis põlvkonna muutus või ma ei tea ruumist
arusaamise muutus, et, et uued omanikud tihtilugu on
väga-väga hindavad postmodernistlikke majade suhtes.
Et. Ausalt öelda lähenetakse mõnikord isegi nagu väga konserveerivalt,
et midagi ei muudeta, isegi nagu ebaratsionaalsused jäetakse
alles ja lihtsalt parandatakse neid või või,
või pisut kohendataks, aga ikkagi suuresti jäetakse alles
sellist ruumi, mis oli juba toona.
Ja see on väga võluv. Kui palju peaks praegune muinsuskaitse püüdlema?
Või sõnastan küsimuse teisiti, kas peamine,
mille poole tegelikult praegune muinsuskaitsepostmodernse
hoonestusega seoses mille poole ta peaks püüdlema,
äkki ongi võib-olla nende nii-öelda eripalgeliste detailide,
Vi, nende idioosünkraatiate kuidagi alleshoidmine
ja säilitamine? Jaa võimalik, raskem vastata, et. Muinsuskaitses pärandi valdkonnas ka on ju põlvkonnavahetus toimumas,
et nüüd ju, kui, kui mõelda näiteks rahvusraamatukogule,
siis see on ju ka mälestis.
Et vaikselt vaikselt hiilib see postmodernism siis ka nagu
kaitse alla.
Aga eramu on selline keeruline žanri niikuinii.
Et eraomandit me ju väga ei puutu ja see tegelikult kajab
vastu ka pärandi kaitses. Et seda rõõmustavam on näha inimesi, kes on juba ise selleni jõudnud,
et nad hindavad oma kodu väga kõrgelt.
Ja. Ma olen tööriistana just lugusid, et rääkida nende
majade lugusid, ehk siis ühel hetkel jõuab see mõistmine
või arusaam, nagu ka ise edasi. Sellise vastuse peale ei saa jätta küsimata seda lugu ei saa
jätta küsimata seda, kas ka teil on võib-olla mingi hea maja
lugu kohe varnast võtta.
Majaga kokku. Oma lapsepõlvest ma mäletan postmodernistliku maja unistust,
kui ma olin kuskil viieaastane.
Et ma käisin Hiiumaal vanaemal külas ja iga kord,
kui minna ujuma või poodi, siis ma möödusin ühest sellisest
suurest pooleli jäänud postmodernistlikus eramust.
Ja kogu aeg, mõtlesin, et ühel päeval ma ostan selle ära
ja teen korda.
Siiamaani pole veel seda juhtunud. Aga ma olen nende aastate jooksul näinud vähemalt viite omanikuvahetust.
Ja sel suvel ma nägin, et seal jälle midagi toimub,
et äkki nüüd sellest majast saab asja.
Et on sellised üksikud lemmikut, kellele ma kaasa elan
ja kelle käekäiku ma kindlasti jälgin edaspidigi. Aga võib-olla siis eramutest nüüd liikuda laiema hoonestuse,
niisiis nagu öeldud, postmodernismist nagu suure osa
kaasaegse arhitektuuriga, on see halb asi,
et me oleme ta sees kasvanud, me lihtsalt ei oska teda
kuidagi hinnata, siis millised läksid, võib-olla mõned
sellised silmapaistvamad teosed teie arvates noh,
võtame kasvõi siitsamast Tallinna kesklinnast. Kõnnin tänaval suunan pilgu ülesse ja noogutan heakskiitvalt,
et oh vot see, vot see on ikka üks ikeks hoone ikeks maja,
et kaunisetama silma praegu puudutas. Mina soovitan jalutada nõmmel kus postmodernistlik
arhitektuur paistab nagu eriti nende ajalooliste hoonete
vahel silma, et vana siin kesklinnas ja vanalinnas on,
nagu te kipub ära kaduma minu jaoks.
Aga just sellistes eramupiirkondades on ta kuidagi sellised valged,
uhked kuubikud või klaasjad.
Kasvuhooned nagu paistavad selliste mändide vahelt silma
ja samuti soovitan jalutada Viimsis, seal on väga ägedaid maju,
eriti rida maju. Ja kui mõelda nüüd muudele hoonetele, siis üks minu
lemmikuid on Omedus asuv valgumarjatehase tsehh mis on
praegu varemastuv mille arhitekt on Ado Eigi
ja see on pärit kuskil seal 80.-te algusest.
Et sellele majale elama ka väga kaasa, et soovitan minna uitama,
see on väga meeleolukas ruumikogemus. Nii aga võib-olla uitamisele lisaks ehk? Mis on see, millele inimesena, millele inimene peaks nüüd
ühte 80.-test 90.-test pärit maja vaadates keskenduma,
sest et noh, oletame näiteks, et ma vaatan Oleviste kirikut,
ma näen juba kaugelt, et see on hästi suur.
Eriti kui ma olen Põletame keskaegne inimene lööb mulle kohe sellise au paklikkuse.
Ma jalutan sinna kirikusse sisse mind pahviks,
tema tohutu avarus siis, mis on võib-olla need ruumi mõjud,
need nüansid, millele ma vaataja või ruumi kogejana peaksin
ühele postmodernistliku maja puhul keskenduma,
et seda nii-öelda kaifi välja saada. Esiteks, soovitan käia ümber maja, et need vaated
või küljed on kõikidel pooltel pigem erinevad
ja pakuvad erinevaid elamusi. Ja kui sisse astuda, siis üldjoontes on see aatrium,
fuajee selline, mis tekitab seest ahetust
või muljet.
Ja. Ma arvan, et on väga äge võtta oma jalutuskäigule kaasa
mõni laps, sest mulle tundub, et lastele postmodernistlik
arhitektuur väga meeldib.
Et kui lammutati ära näiteks piilupesa lasteaed Viimsis,
siis ikkagi väga paljud inimesed jagasid oma sooje mälestusi
just sellest ruumi kogemusest. Et tuua siis sellesse isiklikku kogemust,
mingit mängulisust, siis ma arvan, et selline eri vanuses
ruumi kogeja kaasa võtta oleks väga äge. Ruumikogemust tõepoolest, sest ka isiklikult on tihtipeale
post modeerintsete hoonetajaks vaimustava üks omaduseks on see,
et väljastab välja natuke nagu aga siis astud sinna sisse
ja äkitselt sul on toodud vaimustavad ruumid tihtipeale
isegi terved nii-öelda klaasist maja osad
ja seda veel üheksakümnendatel, kui noh,
ehitanud nii palju klaasist mõju.
Et kas võib-olla mingil viisil seda ühiskondlikult
individualismi või sellist üksikisiku tõusu näitab ka see,
kuidas postmodernism on võib-olla siseruumile,
interjöörile tihtipeale isegi rohkem keskednudki välisele. Nii ja naa.
Ma arvan, et see ajastu kitsikus on mõjutanud nii,
et seda postmodernistlikku postmodernistlikud interjööri on
väga vähe alles ja, või kui seda kavandati,
siis see ei ole lihtsalt valminud.
Seda enam on need üksikud detailid, mõned trepi käsipuud või,
või valgustid nagu äärmiselt olulised, et need loomad seda
ruumi vähemalt mingil määralgi. Aga ma arvan, et see Vabaduse tunne, mis ise ruumi
kujundamisel on mõelda jälle eramute peale.
Majas on bassein, garaaž, salong, veinikelder,
noh, kõikvõimalikud funktsioonid, et noh,
väljas tõesti seda kõike ei saa lugeda.
Et mingil määral ja, ja mingil määral.
Ta annab selle kogemusega juba välja arhitektuuri. Mingil määral lapse kogemus juba väliarhitektuur mõelda
natukene muinsuskaitseliselt siia lõppu,
nagu te just rääkisite, et tihtipeale kasutati odavaid
materjale ja nõnda edasi.
Et kui me jõuame ühel hetkel nende majade internjööride juhtu,
kui see kasvõi mitmekümne aasta pärast restaureerimise hoidmiseni,
kes võib-olla see on ka see lähenemine, millele,
mida me peaks kasutama neid konserveerides. Ehk et kui me nüüd võtangi selle 90.-te hoone,
siis paigaldage sinna mitte kunagi sellist kaunist,
mingi nikerdustega elementaarset liistu,
vaid jään alati selle kõige odavama alumiiniumlahenduse peale. Üks on lihtsalt konserveeriv lähenemine ja teine
restaureerib lähenemine, et olen kohanud mõlemat,
et on tehtud ka korrastatud juba nüüd postmodernistlikke maju,
millel on võetud eeskuju projektist, ehk siis taastatud see unistus,
mis kunagi paberile jäi.
Samuti on ju seda teist poolt, et Me jätame nii kõik,
isegi need ebamugavused jätame alles, sest nii on kunagi tehtud.
Et Ma arvan, et meil võiks olla tulevikus mõlemat ruumi kogemust,
et on ka seda ruumi, mis räägib siis sellest ehituse loost
ja rõõmudest vaevadest aga samuti seda ehedat postmodernismi. Samas ei tasu sellega liiga hulluks minna,
et võib-olla lihtsam minna lihtsalt välismaale
ja vaadata seal postmodernistlik interjöör,
mis on nagu terviklikult juba eos valmis ehitatud.
Et siinse kandi võlu ongi see, et pisut on viltune pisut poolik,
pisut nihestatud, et see rikastab seda ruumi väga palju. Ning meie ilusa kauni omatkendi võluga siis soovikski hetkel
lõpetada aitäh saatesse tulemast, rin Reidla.
Ning ühtlasi tõmbame siis joon alla tänasele delta saatele.
Meid jääb välje vaatama Lepo Sumera siis nii-öelda
ajastutruu kompositsioon Open Wing mille siis nii-öelda
lõputult kestev avanemise heling.
Ja selline eneseküllane nauding.
Loodetavasti peegeldab meie kuulajale ka siis natukene
postmodernismi kui sellise stiili kategooria mängulist olemast. Teiega rääkis Aleksander Metsamärt OP.
Operaatori puldi taga oli kaua Karsnek ning me loodame,
et ütleb kaunis nädalalõpp.
Aitäh teile.
